Tere, head kodanikud, ülekuulamine alustab igapäevaselt me puutume kokku tuhandete bittide ja baitide ka, mis peaks meie elu edasi aitama ja meie eluga lihtsamaks tegema, ehk siis interneti ja e-teenustega. Eestis on üks muinasjutus, mida jutustatakse õhtuti magama jäävatele lastele. See on see, mismoodi kunagi oli olemas Tiigrihüpe, Eesti, kas Tiigrihüpe? Eesti on praegu ka olemas, kuhu ta on jõudnud, mis võiks teda uuesti hüppama aidata, sellest tänane ülekuulamise toimik rääki. Ülekuulamine. Toimik number 126 mis on saanud Eesti tiigrihüppest? Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks, kotka Taavi amet, IT ja telekomiliidu president. Taavi Kotka oma kolleegidega infotehnoloogia vallast kohtudes teinekord peale pikemat suusasõitu saunalaval rääkides olete te rahul selle situatsiooniga, millises Eesti vabariik praegu oma infotehnoloogia arengu mõttes on? See on äärmiselt raske küsimus, sest meil on väga palju häid asju ja on asju, mis võiksid olla palju, palju paremad. Ehk siis ma toon mõne näite, et mõni aasta tagasi veel, Me rääkisime ID-kaardist mingist uudisest, asjast, täname, käime pankades need inimesed, kes rohkem pankades käivad. Nad ei kujutagi ette, et neil poleks täna enam ID-kaarti või mobiil ja ideed, et nad peaksid mängima oma vanade paroolikaartidega. Ja ma toon teise näite, et mul see aastane poeg esimese jaanuari hommikul murdis Tartus oma vasaku käe kodarluu Tartus traumapunkt tegi pildi, panin kipsi. Ise läheme Tallinnasse, käisime kätt üle vaatamas. On ikkagi nii, et lähed ruumi sisse ja Tallinna arstil on sama pilt, mis Tartus tehtud on ees, tal on kogu informatsioon olemas. See on, noh, see on infoühiskond. Ja samas aga pojale nii-öelda salvi pärast arstil käiku ostma minnes apteegis avastasite, et tuleb minna uuesti tuua roheline paberileht, sellepärast et digiretsept ei töötanud. Me jõuame sinna juurde ka põhimõtteliselt. Loomulikult ID-kaart on väga hea ja kasulik neile, kes seda igapäevaselt praktilises mõttes vajavad ehk pangas enese tuvastamiseks ei ole noh, teistmoodi enam võimalik mõeldagi. Enamus inimestel aga on ID-kaart täpselt selles samas nurgas rahakotis, kuhu ta peale seda, kui ta teada sai, et see on kohustuslik, endale muretseda lükkas ja kui pangas ikkagi interneti kaudu ei käi, siis sellisel juhul on see ID-kaart sinna ka jäänud. Miks see nii on? No ütleme niimoodi, et milles me olemegi täna ütleme, riigina olnud, võib-olla kehvemad ongi nende kodanikele kasulike teenuste loomiseks, et neid teenuseid on ikka veel liiga vähe, et meil on küll siin olemas e-pilet ja, ja kõik muud sellised asjad. Ja eks ID-kaardi käima võtmine või kasutusele võtmine ekstra järk-järguline. Ja olgem ausad, ID-kaart tänu sellele, et meil on olemas sama plastikkaardiga, on see, et me saame isiku üheselt tuvastada, see on kõikide nende uute teenuste alus ja väga paljud riigid, kellel ID-kaart, vana ei ole või ütleme, võtame kas või selle kultusriigi Singapuri, kus ID-kaart oli ammu enne meid ainult selle vahega, et nendel ei ole seal peale kiipi. Ehk siis nad alati ei tea, et, et see on see inimene. See on andnud meile selle eelise Eesti riigile selle eelise, et me tegelikult oleme saanud neid teenuseid luua ehk siis ta nii-öelda taas asi see peab olema ja see, et me pole suutnud kõik veel seda kasutusele võtta. Jah, see on halb, aga ütlus on järk-järguline. Mina olen valinud täna oma valimised ja ID-kaardiga pangas, ID-kaardiga või mobiiliideega. Kasutan riiklikke teenuseid tänu sellele ma olen väga rahul sellega lepingute allkirjastamine, ütleme nii, et et ühele ärimehele on sellest väiksest plastikkaardist ikkagi väga-väga palju abi. Ja ma olen kuulnud linna peal räägitavat juttu, et selle ID-kaardist on kasu peale aasta vahetumist ka väga palju nendele tudengitele, kes sõidavad Tallinnas, tudengid pidid sõitma tänapäeval ühistranspordis, käsi pidevalt taskus ja mitte sellepärast, et nad oleks ebaviisakad, vaid seal on mobiil ühestatud seda sõnumit saatma. Juhul kui tuleb kontroll bussi, et saata kiiresti siis teade ja ID-kaardid pilet on ostetud. Kuuldatavasti sa pidid olema, ma ei tea statistikat praegu, kui palju seda reaalselt kasutatakse. Aga see on hea näide sellest, kuidas nagu innovatsioon tegelikult nagu. Võimalikele jõuab ja täpselt nii, aga samas muidugi, kui, kui nii-öelda legaalne või, või mõttekas selline innovatsioon on, aga mulle tundub, et seda ID-kaardi puhul mõlema tiigrina hüpanud väga suure hüppe, aga vahepeal seal all on olnud suhteliselt nagu tühima. Ma võin öelda teisi hüppajaid, kes võiks tulla väiksemate sammudega järgi. Ei ole, sest et ID-kaart välja tuli, siis räägiti kasvõi sellest, et ID-kaart saab olema sinu kliendikaart, ükskõik millises suures supermarketis või millises muud teenust pakkuvas kohas. Miks ma äri ei ole sedasama kasutusse võtnud? No see on teine probleem, mida peaks tegelikult kommenteerima ärimehed, eks, aga ütleme niimoodi, et. Meediakliendid, miks nad ei ole kasutusse sooritanud aega? Jah, see on tegelikult pigem nagu see teema, et nad tahavad, oleks oma poekaart sellepärast et sa loed seda, poenime, tuled just sinna poodi, kus sul igas poes kehtib sama sooduskaart. Siis sa enam ei tee niimoodi, et ma lähen, ma lähen kindlasti need Suurtüki kingaäris on ju, et ma ei lähe, ABC-s on ju see, eks, eks see põhjus on pigem seal, aga rääkides tiigrihüppamisest, see on küll õige, et tiiger enam ei hüppa. Ja üks suuremaid probleeme siin kindlasti ongi see, et kui Tiigrihüppe oli niisugune suurkeskselt koordineeritud ramm siis täna iga ministeerium on ikkagi ise nokitsemas ja selline jõuline, tugev riigi ITd edendav institutsioon iseenesest on puudu, ehk siis täna riiklik kiita juhtimine on MKM-i ühe osakonna Ja kelleltki, ütleme ausalt öeldes ei ole õigust või jõudu minna, marssida suvalise ministeeriumi osakonna sisse, lõi jalaga uks lahti öelda. Ei, mehed nyyd ei tee, meie teeme riigis asju nii ja te peate tegema nii, nagu ma teile. Kui veeb meedia alustab või siis ükskõik milline teine IT-ettevõte, kes kuulub IT ja telekommunikatsiooniettevõtete Liidu, alustab mingit töötegemist mõnele riigiasutusele ükskõik millisele ministeeriumile, ametile, kas teil on olemas nii-öelda mingi saate te mingi standardi paketti, mille alusel, missugust tööd te peate tegema, et selleks ajaks? Teavitada Eesti vabariigis tähendab sellist nagu projeks projektis. Kas me ütleme, et Eestis olemas standard majandusstandard? Loomulikult majandusministeeriumil midagi on välja töötatud, aga see oleks nüüd nii-öelda kõigile ühtne ja kohustuslik. Ei ole. Tähendab siis seda, et praktiliselt igas valdkonnas, igas ministeeriumis kasvõi väikeses öelda ametis või ka, kui me räägime kohalikest omavalitsustest, siis seal leiutatakse nii-öelda standard jalgratta uuesti. Nad saavad võtta tegelikult ikkagi mingeid MKM dokument aluseks, aga neil ei ole nagu kohustus seda järgida. Aga see tähendab reaalsetele pilti, vaatate, kas siis ongi, platvormid on erinevad, mingid standardid on, on väga erinevad ja see põhjustab probleeme. See põhjustab seda probleemi, et noh, nii-öelda omanik, kes need teenused on väga raske omavahel kokku panna, eks, et selles mõttes on õige, et, et kui oleks tugev keskmine tsentraliseeritud IT juhtimine, siis nii-öelda erinevate valdkondade teenuste kokkupanek kindlasti No ma olen siin väikest nagu sellist vastuolu ka, et tegelikult sellesama liidu, mille president te olete, liikmeid ka väga ei huvita, et need standardid justkui olemas oleks, sest iga kord annab nii-öelda müüa teenus tööaega süsteemi kirjeldamist, projektide kokku, paneb. Ja andmebaaside ühildamine on ju väga-väga mahukas töö, saab uuesti uuesti müüa. See jutt oleks õige, kui Eesti riigis oleks tööotsas, aga õnneks nagu neid uusi ideid, kui peame, pigem raiskaks aega nende uute asjade väljatöötamise peale, mitte selle peale pidevalt nagu nii-öelda neid samu andmebaase kokku panna ja nii edasi, eks, et ja, ja noh, ütleme, kes ei tahaks teha kvaliteetset tööd, eks ju, et kui mul oleks nagu kindlad reeglid, mis tasemel peab olema tellija organisatsioon, mis tasandil täitev organisatsioon, see kõik teeks ka meie Toimuvad ka ma saan aru, et see on raske küsimus natukene, kui palju teie hinnangul aastas Eesti vabariigis raha põletatakse tänu sellele, et tegelikult ei ole olemas jõulisi standardeid, et majandus-kommunikatsiooniministeeriumi see osakond, kes peaks asja kureerima, tegelikult seda süsteemi seaduste puudumise tõttu kureerida ei saa. Ma ütleks veel, et see ei ole, et see on ainult üks osa, et ja see, et kõik ei saagi standardiseerida, küsimus on ikkagi see, mingeid asju tehes mitte igas ministeeriumis eraldi saaksime me nii-öelda odavamat selle asja kätte ja oleks nagu tugevam tulemus. Et pigem on see küsimus, mitte arusaadav, aga summa summa, et ma niimoodi ei julge selles mõttes nagu öelda Suurusjärgud on ikkagi tegelikult arvatavasti mahtudele otsa vaadates, see ulatub ikkagi kümnetesse miljonitesse eurodesse. Ja aga kindlasti mitte sadadesse miljonitesse, nii et selles mõttes ongi kümned miljonid. 100-ni. Aga mis see siis on riigil puudu, kas majandus-kommunikatsiooniministeeriumi all võiks olla ja peaks olema siis mingi väga tugeva käega ühtne IT-agentuur Eesti enda oma IT-agentuur. See võiks olla üks lahendus, küsimus on, kas ta peaks olema majandusministeeriumi kunagi ta oli näiteks peaministri all ja siis, kui need nii-öelda suuri samme tehti. Et see all on, see ei olegi küsimus, küsimus on ikkagi see, mis õigused tal on. Mida ta tohib teha, mida tohib nõuda, mida tahab ettegi? Aga mida ideaalis võiks siis selline Eesti oma IT-agentuur kõigepealt nii-öelda teha, mis võiks tema funktsioon olla ja mis on siis need nii-öelda tema tugevad käed, ta võiks rakendada erinevate ametite, ministeeriumite. Puhul no põhiline sõnum ongi võib-olla seesama, et, et tagasi nina lõõratud digiretsepti teema, mis loomulikult meie sektori jaoks on väga piinlik ja valus, et kindlasti kvaliteet ehk siis mida on vaja tagada selleks või teha selleks, et tagada kvaliteeti kõikides erinevates riigiametites ja ja ministeeriumites. Kõigepealt seekord luua seekord majja saada see, mismoodi nagu tellimine käib, et iga kord ei leiutatud jalgratast, nagu sa ütlesid, et kõik see oleks, oleks, oleks nagu esmatähtis plust ikkagi see, et teha midagi ministeeriumite üleselt mõistlikumalt, mitte korrata samu asju. Kõik need sammud oleksid, oleksid selle IT-agentuuri töö. See on, see on nii-öelda see huvi tegelikult, mis peaks olema riigi poole, mis peaks olema nii-öelda kodanikkonna poolne. Millised on, on Eesti IT-uuesti nii öelda tiigri hüppama saamiseks need huvid, mida te ootate tegelikult riigi käest mida peaks riik praegu tegema teistmoodi selle jaoks, et me saaksime, ütleme, 10 aasta pärast, näinud teda, Eesti on jällegi juhtiv IT riik maailmas. Selles mõttes ikkagi Heiki täna ka väga palju teeb, et ma toon veel ühe näite, on seesama EstBANi projekti, mis tähendab seda, et igasse küll olla viiakse väga võimas internet igasse Eestimaa punkti see anname uued võimalused, kas või nagu ütleme tavakoolides, et me saame hakata koolides pakkuma videondimaan näiteks, et ütleme, ajaloo õpetaja annab ainet ja võtab Elioni digi-TV-st vastava hall ise nii-öelda video, eks. Et kõik need mõttelised tekivad, see on suur samm edasi jälle, et võib-olla me ei olegi, ei näeks probleemi nii-öelda nagu näiteks IT-juhtimise küsimus, et kuidas saaks rohkem aidata Eesti IT-arengule kaasa, siis kindlasti on see hariduspoliitika, ehk siis Eesti vajab rohkem insenere. Et president Ilves on ühes oma kõnes, tundub väga näitajat, kui hinnati, mis on ühine tunnus nendel riikidel, kes on väga hästi masuga toime tulnud siis on see inseneride protsent ühiskonnas ja Eestis täitsa okei tasemel. Minu arust on isegi rohkem kui Euroopa keskmine on aga ikkagi ta on kordades väiksem kui näiteks Jaapanis, eks, et me võiksime olla nagu insener võiks olla veel rohkem ja ja ma minu meelest on väga naeruväärne siin vaidlema teemal, kas matemaatika riigieksam peaks olema kohustuslik, mitte kohustuslik. Vaatame noorte huvi, selgelt on ta täna nagu humanitaaria poole kaldu. Aga kas, kas see on piisav meierei tuleviku jaoks, et kui me tahame tugevat riiki tugeva majandusega riiki, siis kindlasti oleks vaja populariseerida rohkem haridust? No meil on erinevaid IT-alaseid, koole ja erinevaid, nii-öelda veel sektsioone harusid ülikoolide juures, kus õpivad inimesed IT-valdkonna sellest kõigest vähest Küsimus ei ole nagu tasemel, küsimus on ikkagi treenin kvaliteedis, et nagu needsamad meie paremad ajud, nad tahaksid õppida reaalaineid, nad tahaksid areneda, noh, kas siis nagu IT inimeseks, füüsikaks, matemaatikuks kelleks iganes. Et see kindlasti noh, ütleme matemaatikale Sa oskad hästi matemaatikat, sa saad minna ükskõik kuhu edasi. Ja selles mõttes, mida rohkem selliseid reaalainetes tugevaid inimesi on, seda, seda tugevam oleksid meie nii-öelda võimalused. Nii majanduses kui, kui, kui, kui, kui muudetud muudes valdkondades. Siit mulle tundub, kostub või paistab välja selline nii-öelda tulevaste IT-spetsialiste rändus, programm, mida riik võiks luua ja toetada koostöös kindlasti ka eraettevõtjatega, et need samased hakkajad noored, kes tahavad omandada nii-öelda IT-valdkonna inseneri elukutse võiks siin Eestis õppida, aga käia ja omandada oma teadmisi ka väljaspool seal, kus asi on parem kui meil. See on jah, naljakas näide, selline programm tegelikult MKM olemas. Ja kui oli MKM, tahtis maksta kinni doktoriõpe välismaal, siis ta ei leidnud Eestis piisavalt kandidaate, et seda programmi täita. Mis on jällegi näide sellest, et meil on liiga vähe neid häid inimesi, kes tahaksid inseneriks õppida, võiksid. Või on häda selles, et lihtsalt IT-sektor pakub juba piisavalt head palka inimestele, et neil ei ole motivatsiooni edasi areneda ja nad teevad lihtsaid programmeerimisülesandeid ja elavad hästi ära ilma selleta, et nad peaksid arendama ja näeks suuremat sihti. See on üks teine müüt, et IT-ettevõtted võtavad noored ülikoolist omaettevõtete sära. Haridusministeerium on teinud selle kohta analüüsi ja saanud tulemuseks selle, et tegelikult lahkusid need noored hoopis kinnisvarasektorisse, mitte heites, eks, et meil on oma liikmete vahel vaikne kokkulepe olemas mitmendal kursuselt üldse nagu tudengite nii-öelda tööintervjuule jutule, et see võetakse ja nii edasi, aga aga jah, et, et me kindlasti ise oleme selle nii-öelda müüdi vastu, et meie sektorit väga huvitav, et nii-öelda noor lõpetaks ülikoolilisest noor, kellel on hea CV, saab välismaale müüa, kui ta headsiivid ei ole seda välismaale müüa. See kõlab ju nagu jalgpalliagendi jutt, aga kas siis jalgpallilegendi paralleeli kasutades ei peaks hakkama pihta juba väga väikesest põlvest peale siis kui lapsed lähevad kooli ja hakkama sealt juba rohkem reaalaineid õpetama ja rohkem võib-olla ka sinna IT-sektori poole suunama? ITL liiduna täna teeb kampaaniat nii-öelda koolidest, siis me käime koolides rääkimas, miks tuleks õppida matemaatika, miks tuleks füüsikat paaridega sõna otseses mõttes maja, et näidata, et näete, et kui te tulete meie valdkonda, siis on teil nagu tohutult ilus põlija, palju raha, eks, et et me tegeleme sellega, aga noh, see on, ütleme üks tilk, et see nagu peaks olema, küsimus on, et kus olgu, selleks, et see on jah, ütleme tiigrid on paremini hüpanud siis, kui haridusministeerium on juhtinud reaalaine teadmistega inimesed, eks. Tähendab seda, et haridussüsteem Eestis ja, ja haridusametkondade hariduspoliitikaga tegelevad inimesed väga, ei taha teile šampinjone ligemale astuda. No eks neil on nagu ka palju rohkem probleemide vanaema lahendada, ütleme kas seesama koolireformi teema, et meil on väga palju koole, kus on liiga vähe õpilasi ja eks fookus on pigem seal pool, võib-olla et lihtsalt küsimusele seal, et kuidas riik saaks aidata. Eesti. Ma vastan sellele küsimusele, et kui meil on rohkem häid insenere, siis küll meie nendega rakendust leiame, küll meie leiame endale võimalust ka eksporti nii-öelda tööd leida. Ma tulen veel kord tagasi saanud nii-öelda Tiigrihüppe koha peale, et aga võib-olla kogu see ID-kaardi süsteem kõikidele Tiigrihüppe kõik muud rakendused alates e pankades lõpetades e-äriregistri asjadega ongi ainult nii-öelda teatud osa Eesti elanikkonna teema, sest et inimesed küll teavad arvuti oskavad sellega võib-olla lahti teha intervjuus ehk natukene ringi teiega eesti inimeste üldine selline arvutioskus IT-valdkonna oskus, ehk on liiga madal, et tiiger saakski hüpata siin kohe korraga väga kaugele ja pidevalt. Ja kui me vaatame vastavaid näitajaid, siis meil tegelikult ei ole üldse midagi häbeneda, et Eesti riigi inimeste arvuti kasutamise oskus on, on väga hea. Väga hea, võiks muidugi parem olla, aga ütleme, võrreldes teiste riikidega on ta väga hea. Aga me peame endale aru andma, et selline digitaalne lõhe on tegelikult kõikide riikide probleem. Aga 10 aasta pärast on meil olemas põlvkond, kes nagu ongi noorest peast alates ainult arvutis elanud ja nemad nende puhul hakata rääkima, et noh, et et tiiger, hüppa või umbes, et, et meil ei ole vaja neid e-teenuseid ID-kaarti vaja. Nende jaoks on see jutt nagu napakas juhteks. Nii et põhimõtteliselt me ei tohiks ka liiga kärsitud olla, nõuda kohe, et iga inimene endasse kohe nii-öelda kiibilaseks paigaldada ei oleks, ise IT-inimene. Väga oluline on see, et ütleme, eelmine aasta meil oli innovatsiooniaasta ja paljud ettevõtted, paljud inimesed avastasid selle sõna tähenduse üldse enda jaoks, et oluline ongi see, et see jutt siinkohal ei lõpeks, ma jätkaks sedasama innovatsiooni, jätkaks otsimist, kuidas me protsesse saaksime parandada kahtlaselt läbid või mitte läbi mis iganes moel, aga oleksime innovaatiliselt, hakkasime pidevalt areneda, seda seda rauda vaja tagada lagundaja aastaid ja aastaid. Ma küsin veel seadusandluse koha pealt, kas Eestis hetkel, kuidas teile tundub, on nii-öelda vaakumolukord, kus IT-ettevõtjad sooviksid, et oleks olukord rohkem paremini reguleeritud või vastupidi, on kõike, varasemalt nii-öelda on vaja selles süsteemis iseenesest töötada. Süsteem võimaldab teil kõike teha, mida ta põhimõtteliselt soovitab. Kui ma nüüd tõlgin seda küsimust niimoodi, kes hetkel on seadus, mis piiravad minul Eestis IT-äri ajamast siis ma vastan, et ei ole, et loomulikult meie töö tööjõumaksud võist olla väiksemad ja nii edasi, eks, et ma võiksin alati nagu viriseda, nuriseda, aga, aga elame siin, me peame selle ruumiga siin kohanema ja, ja ma ei näe küll täna nagu mingit tohutut takistust mis peaks takistama siin äri ajamast. Ja loomulikult on oluline, et riik on täna näiteks struktuurfondide raha väga palju oma IT-lahenduste välja nii-öelda arendamiseks, kulutanud ta jäätmeid, investeeringuid, loomulikult on see oluline, et see toodab mingil määral ka meie sektorit, eks, et kõik sellised sammud peavad jätkuma. Ja kui me oleme innovaatilised ja areneme, siis siis küll tuleme ka masuga toime. Nii et põhimõtteliselt Kado tööjõukulu, mis siin korra läbi lipsas, ei ole Eestis nii hull, et siia ei saaks ka väljaspoolt piisavalt spetsialiste hankida, kes meie elu nii-öelda IT elu käima lükkaks. Ja selles mõttes ikkagi on null et nagu põhiline Kristus hea tööjõu toomisele ongi ikkagi nagu sama tööjõumaksud, et sa tood siia spetsialisti, kes tahab saada 100000 krooni kuus palka, eks, et võid ise välja arvutada, kui palju ta mäemaksu maksma, et et kindlasti on probleem, et arvestades seda, et kui me täna meelitama endale Ameerikast inimesi siia siis meil ei ole väga palju argumente, et miks ta peaks siia tulema, et palkame samasugustele maksta ei suuda, kuid Ameerika saate kliima meil kehvem. Ainuke põhjus ongi see, et jah, nagu meie naispoolega on ilusamad on ju, et, et see on kusjuures päris argumendid siia, mõni on töötanud, te võite naerda selle üle, aga tõesti nagu nii-öelda eravestluses väga hästi toimib, eks. Et. Aga mis on siis siiamaani olnud takistuseks, et riik ei võiks teha sellist maksuerandit IT-valdkonnale? Igasuguste erandite tegemine on üldse nagu rasked, tekib alati küsimus, et miks Iidee, et miks mitte näiteks masinaehitusele või miks mitte nagu mingile muule valdkonnale. See on valikute küsimus seadmisega. Et riik on täna oma nii-öelda prioriteetsed valdkonnad väga defineerinud nende nimel ta täna tegutseb. Noh, see, et me teeme nüüd siin suuri muudatusi ja see tähendab seda, et nad on tekkinud tegema kuskil mujal mingeid muid kokkuleppeid. Ja eks näitab aeg, kui palju see nende kokkuvõtteks ma olen meie huvi kindlasti on ju tööjõumakse nagu vähenenud. Taavi, millistest situatsioonidest lähtuvalt tekkida üldse selline olukord IT maailmas, mis ju tuginebki esimesele testimisringile teisele, kolmandale ja neljandale testimisringile tarbijatega koos testimisele, ilma tarbijate testimisele, nagu on praegu jõudnud nii-öelda see digiretsepti lugu, mis tegelikult peaks töötama, aga no oleme ausad, ei tööta. Nad on Eestis levinud praktika, et kui me vaatame, mismoodi riik oma IT-lahendust hangib, siis siis pigem on kriteeriumiks ikkagi hind. Aga ütleme niimoodi, et selline seisukoht on tegelikult tavaline, et las pigem hangime odavalt ja lepime sellega, et ühiskonnas tekib ikkagi mingi poleemika, tekib mingi arusaamatus, tekib mingi virin ja, aga noh, me oleme odavalt kätte saanud, et siin ongi nagu head näited, et vaatame nende valimisi, eks, et natuke naljakas on, et meil tekib segadus valimiste õhtuks, et kes siis saab üha parlamenti, kes aegsed samas seda süsteemi oli meil vaja üks korjad ja selleks, et ta töötaks, ei töötanud, eks, et sellele ehe näide sellest, et et hind on see, mis mis primaar. Ehk teisisõnu asja paneb paika riigihankel nii-öelda korraldus, kus vaadatakse välja, milline on kõige odavam hind ja selle järgi siis asja ostetakse. Seal on mingid kriteeriumid veel, aga ütleme, kui me võrdleme oma süsteemide maksumust teiste riikidega maailmas, siis tegelikult on Eesti riik ikkagi oma e-maksuametit ja muud keskkonnad väga odavalt kätte saanud kordades odavamalt kätte saanud. Ehk siis me oleme, Eesti riik on tegelikult väga efektiivne Iidee peale kulutada. Aga sealt tekibki see vahetevahel õnnestub ja vahetevahel lihtsalt ei õnnestu ja nagu me näeme digiretseptiga, seekord see projekt lihtsalt ei õnnestunud. Nojah, aga kokkuvõttes on tegemist asjaga, jah, vajab natuke timmist, saime natuke odavamalt kätte, ikkagi võrreldes teiste riikidega maailmas. Modon kõrvat näit. Britid kulutavad miljardeid naelu, et teha sama asja, mis meie, teeme siin oma digiloo digiretseptidega miljardeid naelu. Meie räägime siin Eestis, no ma ei tea, kas me selle digiretsepti ja digiloo peret, kus on 100 miljonit, oleme pannud, vist ei ole. Seal on muidugi riik on suurem ka võrreldavad. Vaat, see on nüüd huvitav nägu. Nüanss, et riik on suurem, ehk siis selles mõttes võiks vastu küsida, et, et kas näiteks panganet peaks olema neli korda funktsionaalsem kui Eestis, sellepärast nende riik on neli korda suurem. Et teeme niimoodi, et kui me oleme neli korda väiksemad, et see mees on võtta ainult konto, aga äkki vaadata soomlased saavad maksta ka, et ei ole nii, vahet ei ole, kui suur sa oled, sa tegelikult vajad samasuguseid teenuseid, täpselt samamoodi peaks oma patsienti registreerida täpselt samad. Kui see olemas on, siis on see pigem raudvarast. Kui palju on siiamaani sajad inimesed samamoodi, keda tuleb välja koolitada, süsteemiga töötada? Aga see on ikkagi küsimus, nagu see ei ole nüüd ütleme seal miljardeid naelu, eks. Nõust programm tuleb välja mõelda üks ja inimesed tuleb välja koolitada mitu. Jah, aga ütleme, kui me tahame saada kvaliteeti, siis me peame olema valmis selleks, et tuleb rohkem maksta. Ja hetkel meie riik on valinud sellise tee, et pigem nagu maksame vähem, anname kvaliteedisärgid, lepime sellega, et tuleb kodanikena uurinud. Kui palju see tiigrihüpe nii-öelda ärajäämine või see protsessi lõppemine peale seda, kui pandigi paika need arvud joostud ja mingid esimesed internetikanalid, kui palju see on jäänud toppama seetõttu, et ma tegelikult lepime selliste pool piduste, aga natukene odavamate süsteemidega? Ma arvan, et Tiigrihüppe probleem pigem mujale, et said otsa tegelikult need head ideed ja ka rahastamisel nagu nii-öelda piiranud seda mahtu, eks, et ja ma loodan, et sa, tiiger ikka hüppab edasi ja haridusministeerium täna ikkagi näeb kurja vaeva, et mõelda välja, mismoodi riik ja nii edasi hüppama hakata ja ma tean ka, et linnade liit on siin juba õlga alla panema, selleks et paremini Ülekuulatav number kaks Arula kalle amet riigi infosüsteemide arenduskeskuse direktori asetäitja. Kalle Arula, kui te vaatate praegu Eesti kaardi peale, siis kas te olete rahul sellega, kuhu ja mismoodi jõuavad kohale Eesti riigi e-teenused ja ma ei mõtle siin puhtalt nii-öelda geograaf, milliste ulatust, et kas igas külas on olemas riigi poolt veetud väga lai ja mahukas internetti vaid vaid ses mõttes, et kas kõik need asjad, mida me oleme e-riigi all ette võtnud, olgu selleks siis e-valitsus, e-äriregister, kas või nii-öelda digiretsept paljukirutud siis kas me oleme kõik saavutanud, mis me oleme tahtnud, või vastupidi, me oleme jäänud kuskile poole peale pidama ja nagu öeldakse, siis tiiger väga enam. Alati võib paremini saada, ega, ega rahulik. Seda vastust ootasin, muuseas, aga olge konkreetsem loorberitele. Hakkame jäädes siis nagu nagu lähen, siis on nende amet teatanud, et IT on kindlasti ala, mis areneb hästi kiiresti ja tegelikult ega IT-iseenesest ei loo nagu mingit väärtust, et kui seda mõistlikes kohtades mõistlikult kasutada siis tekib väärtus. Kas ei tee, see on arusaadav, Elo Kalle, aga kui te mõtlete nende süsteemide peale, mis viimaste aastate jooksul on rakendusse jõudnud, siis kõikide nende puhul enamasti sageli on tekkinud mingid suured tõrked, need on need, mis puudutavad lihtsalt kodanikku, võib-olla ministeeriumite omavaheline mingit süsteemi töötavad kõik jube hästi, mis meid meid selle riigi kodanik ei puuduta. Aga eelmise aasta ma tuletan meelde, mis lõpuks viis tegelikult ju praktiliselt see oli üks osa küsimusest, mis viis sotsiaalministri oma oma ministeeriumi eesotsast, eks ju. Kogu see arvutuse problemaatika kogu need arvutisüsteemid, mis seal tööle ei hakanud, selle aasta alguses digiretsept ja nii edasi. Neid näiteid eurovalimistel, kes, millal ja kuhu saab. Selge tükk aega veel, miks need süsteem, miks niimoodi tekib, miks neid olukordi tuleb niimoodi järjest? Ma ma ei julge nagu nõustuda sellega, et need kõik on nüüd nii kurjadest toonides nagu teie kajastasite, et et valimiste puhul pigem mulle tundub vastupidi, et õnnestus väga kästi. Et. No kohalike omavalitsuste valimised õnnestusid hästi, aga siis pidi sibul põrkima ja karjuma ja ühe firma välja viskama, teise asemele võtma. Aga tihtilugu ongi need väga keerukad asjad, mida tehakse, ja, ja kui firma ei saa hakkama, siis mis on see variant, et tulebki välja visata ja kui ütleme siin telemaastikul tehakse siukseid suuri projekte nagu nagu eurovisioon, mis on nagu tõesti väga suur, siis siis paljudki sellised infosüsteemi loomisel on nagu niuksed, mini, selle eurolauluprojektid ja sealgi tuleb välja vahetada tegijaid nii tellija kui ka täitepoole, katega midagi järele. Arusaadav kale, aga siis ma pean järgmisena kohe küsima, kuidas on võimalik, et meepoti juurde tööd tegema ja lõppude lõpuks ka kasumit teenima satuvad ettevõtted, kes tegelikult ei oma kapatsiteeti nende asjade ärategemiseks, millest see tuleb? Tahtmine on ilmselt suurem, kui, kui oskused aeg-ajalt kindlasti on, ei nähta tihtilugu nende süsteemi keerukust läbi ja võib-olla see on nagu selline noh, ma ei taha asfaltkivi sinna riigihangete kapsaaeda visata, aga need on sellises alapakkumiste reziimis tehtud ja, ja, ja võib-olla vahest ka selline jalg ukse vahel poliitikaga, et et noh, et võib-olla taktikaliselt ongi nagu selline mõte olnud ettevõtjale, et noh, alguses näed kui pool maja püsti, siis on hea küsida ju noh, katus jaoks natuke lisaraha natuke seal tead, vundamendi jaoks veel natuke sobitamist ja samuti IT-süsteemide tegemisel, et aga kui peremees on nagu väga karmid käega ütleb, et ei, me leppisime ju nii kokku, et nii läheb, see, ma ei tea, aasta aega mulle maja valmis ja miljon krooni ta maksab, et, et millisest lisarahast me räägime või millisest venitamisest me siin räägime, siis siis ongi kuri karjas ja, ja pooled lähevad lahku. Ehk teisisõnu ettevõtted kasutavad seda ära, Nad teevad madalama hinna blufivad pehmelt öeldes ja siis teatavad mingil hetkel, et ei ole võimalik sellise hinnas süsteeme teha. Kindlasti mitte alati ja ma ei ütle ka seda, et, et ettevõtjad on sellised nagu nii-öelda pahatahtlikud. Võib-olla nüüd see masu tingimustes ellujäämise teema oli, oli nagu eraldi case täiesti. Et, et noh, et üldse elada, see raske periood üle tuligi pakkuda natukene võib-olla madalamaid hindu kui kui noh, nii-öelda et kui teha seda, aga keskeltläbi ikkagi ettevõtjad. Ma arvan, meil on väga palju tublisid ettevõtja, kes ikkagi asjad ära teevad. Kas Riias muideks ehk siis riigi infosüsteemide arenduskeskuses on olemas ka nende ettevõtjate nimekiri või ettevõtete nimekiri, kellega tegelikult asju ajada ei saa, kes on korraldanud nii-öelda riigi mõistes nii-öelda pläki ja, ja kes seetõttu on, on ebasoositud nimekirjas konkursside korraldamise juures? Me õnneks või kahjuks, elame õigusriigis ja selles mõttes nagu selliste nõiajahti me ei pea, küll me teame, kes ilmsete hindavad oma asju üle nii-öelda tihtilugu ja kellega see risk tuleb nagu täiendavalt maandada, aga, aga noh, nii niikaua kui keegi ei ole nii-öelda süüdi mõistetud, ta süüdi ei ole, siis tähendab seda, et kui ta tuleb järjekordset ausa näoga, ütleb, et seekord ma teen ära. Siin on minu pakkumine, siis ei ole ju väga suurt alust nagu öelda, et ära nüüd valetasin. Kuulge, aga teeme ühe asja nagu selgeks, mis, nagu funktsioon tegelikult riigi infosüsteemide arenduskeskusel on, kui me teame väga hästi, et see digiretsept praegu lonkab seetõttu, et noh, üks põhjus on ilmselt see, et, et seda asja aetakse nii-öelda ministeeriumi keskselt, kusagil on mingi järgmine ministeerium, kes ajab oma asju ja nii edasi ja nii edasi, ehk nii nagu IT-ettevõtete liit ka ise ütleb, et need on tegelikult omaette riigid riigis, kes, kes asju tellivad, mis funktsioon riigi infosüsteemide arenduskeskus on tegelikult selle poti juures, Anvelt. Ma tulen selle vastuse juurde kindlasti kohe-kohe tagasi, aga enne ma püüaks nagu aru saada, et et iga probleem, mida me lahendame, tähendab iga lahendus, mida me pakume, peab olema ka mingi probleemile lahendus tähendab seda, et ma nagu viiks korraks üle, et mis on see teie silmis nagu see kõige suurem nagu probleem sellesama digiretseptiga, millest me nüüd paar korda juba juttu on olnud. Et. Inimesed saavad digiretsepti ja lähevad apteeki ja siis öeldakse, et süsteem on maas. Andke andeks, süsteem ei töötanud, see oli kindlasti. Probleem on selles, et väga paljud apteekrid on, on pidanud. Vaatame, kas neil on üldse nii palju taipu, jaksu ja ta majanduslikult üldse kasulik sa süsteemi üle võtta. Probleeme on tekitatud, kuuldavasti on Eesti peal olemas ka apteegid, kes tõesti on nii-öelda poe kinni panna, sellepärast et lihtsalt nende jaoks on see üleminek. Jah, ja Kalle, ma saan tegelikult aru, testsüsteem, praegune testimise periood käib tegelikult selles mõttes on nagu kõik klaar, aga, aga lihtkodanikule on seda väga raske seletada, et kuule, tegelikult me nüüd alles testima, et see, et sa praegu digiretseptiga läksid, et see, et sa osaled eksperimendis lihtsalt praegu hetkel, mis peab süsteem tööle hakkama alles märtsis. Inimesed kindlasti eksperimendis vabatahtlikult peaksid osalema, kuna tahaks seal osaleda, aga mitte nii, et sunnitult, et see, see kindlasti ei ole nagu noh, vabandused. Sundisime inimesi, panime seisu, et mõned inimesed ei saanud mitu aega endale raha toetusi, asju kätte, et samamoodi ka ei saa tõesti noh, Mul on retseptiga ravimid kätte saada, siis mul seda vaja siin ei olegi nagu ei olegi nagu vabandusi, aga aga võib-olla siin on teema just selles, et et need IT-süsteemid peabki nii-öelda tavalisse ellu või majandusse nii-öelda kuidagi integreeruma. Ja kui see tehniline lahendus tehnilisi tsikk töötaks laboritingimustes nagu täitsa nagu töötab, bitid lähevad ühest arvutist teise, kõik nagu toimib siis tõepoolest, et kas kõikidel Aadeekritel on ühest küljest raha, et osta mingi mingi lisavidin või seada sisse püsiinternetti mingi koht või või kas tal on teadmiste, mida te ütlesite tegema peab, et tihtilugu on seal selliste pehmet poolt juures, mis nagu ei ole selline tehnika pool, vaid on niisugune nagu teadmine ja ja kogu see asi. Ja kui seda puudu jääb, siis võib-olla isegi motivatsiooni ja võib-olla isegi nagu vastuseisu, et et noh, ütleme nii, et mõni innovatsioon on ka nii-öelda, ma ei taha jällegi öelda, et apteegid on nagu innovatsioonivastased aga, aga on nagu sellise sirgeselgsust sega, on lihtne lämmatada muudatusi, et et võib-olla see keskvalitsus tahab nagu muuta tahab nagu saada uuele tasemele. Aga kui kaasa ei minda ja ei tehta selleks nagu pisut tegevusi, siis siis asjad, kui lõpeks Olen absoluutselt nõus ja see on selge, et ka igasugune muudatus alati tekitabki protesti seda enam infotehnoloogiline, kus, kus inimesed tunnevad ennast ebakindlalt, kui, kui, kui, kui nad ei ole nii-öelda süsteemidega koos kasvanud, see on täiesti arusaadav. Tuleme nüüd selle juurde. Kuigi ma ütleks nagu siin seda, et kui see teenus on nagu töötab nagu orgaaniliselt selle inimese jaoks hästi siis ei ole seda tõrget nii suurt, et noh, ma ei tea, minu poolest võtame kas või ma ei tea mingi m-parkimise või midagi taolist, et et minu arust üsna hästi on tööle läinud, et ei ole nagu data kuidagi mugavalt tuleb ja. Nojah, aga samas, kui me vaatame tagasi selle digiretsepti poole, siis enamus inimesi, kes tervishoiuteenuseid tarvitavad ja seeläbi ka puutuvad kokku digiretseptiga, äkki vanem elanikkond, kellel arvutioskused ilmselgelt on kasinad, sest et nõukogude ajal mäletatavasti ei olnud ju, eks ole, arvuteidki ja interneti, mis me räägime sellest. Just ja, ja seepärast ilmselt ei olegi mõistlik või nii-öelda mõttekas teha selle süsteemi selliselt, et see Sevani inimene peab ise nagu midagi väga ära tegema. Küll, aga ilmselt on nendel Aadeekritel noh, nii-öelda head kirjaoskust ja ka õppimisoskust piisavalt, sest et ega nendegi elukutsest on, tuleb nagu ajaga kaasas käia. Et nad suudaksid ka tehnilisi süsteeme kasutama hakata, et see ei tohiks olla nii-öelda jääda nagu sellise sellise vanaduse taha või, või sellise noh, nagu elukestev õpe on tore asi, aga kõik ei suuda õppida. Kes oli selge, aga Varbla, tuleme nüüd tagasi selle küsimuse nii-öelda esimese poole juurde, et mis kogu selles Eesti inforiigi siseinfosüsteemides on teie asutusele eksis riial. Meil on mitu-mitu rolli ja tegelikult on võib-olla kõik ei tea, ka meil on nii-öelda hierarhiliselt on, on selliselt, et tõepoolest eks ministeeriumid on omavastutusega oma valdkondade ees sotsiaalministeeriumi, sotsiaalministeeriumi asjadeni, sotsiaalsete teemade eest ja ja, ja majandus-kommunikatsiooniministeerium nii transpordi ja majandusküsimuste ees, kuid ka siin IT koordineerimise ees. Ja, ja seal on niisugune mitte väga suur osakond inimestest, kes on ühtlasi ka nagu nii-öelda meie kuidas nii-öelda siis ministeeriumis mingid kamandavad või nii vaatavad nagu meie tegevusi üle ja me oleme üks hallatav asutus, kes, kes on siis natuke suurem arvasimuse osakond ja tegelebki siis mitme asjaga sealhulgas siis üks on see pehme pool, millest me siin korraga rääkisime, et teadlikkuse tõstmine see, see on nüüd nii, selle poole pealt, et kasutama osatakse kasutada ala hiirekaart, ostetakse inglise, oskavad kasutada. Ja seda poolt kui ka näiteks turvalisuse poolest täna nagu väga suur probleem on ka see, et, et vanemate ei oska väga arvuti kasutada või kasutad, kasutavad seda väga pisteliselt episoodiliselt ja nadi ajugeneetika oht, ütleme mis on seal võrgus olemas, et et, et lapsi valvata ja nii edasi ja ja noh, sellise teadlikkuse tõstmise poole pealt ehk selliseid pehmelt laadi teadlikkusega seotud probleemid on nagu valdkond, millega me tegeleme, aga ide riigi IT-koordineerimise juures. Me siis vaatame üle neid projekte, mida rahastatakse täna vasu tingimustes, peamiselt jah, ja ainult siis eurorahade eest, ehk siis hindame neid projekte mida üldse nagu saab teha või mis, nagu tasub teha kas sellel tegijal on ka suutlikkus seda ellu viia ja nii edasi. Ja, ja siis on niuksed kesksed lahendused nagu XD riigiportaal ja, ja siis noh, veel mõned sellised selliseid lahendusi, mis, mis võib-olla otse tavakodanikku ei puuduta. Kas majandus-kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses oleva asutusena on teil mõjujõudu dikteerida IT-alaseid küsimusi neid näiteks, mis lähtuvad sotsiaalministeeriumist või näiteks keskkonnaministeeriumist. Diktatuuri, meil ei ole selles mõttes, et me ei ole, ei ole nagu kuningad, et meieni kui dikteeri, aga küll on olemas selleks nii-öelda koostööle suunamiseks mõned nagu raamdokumendid tehtud ja need, me püüame vaadata, neid järgi saaks. Aga ikkagi see on, ütleme nii, et see areng on valdkondlik, areng on seotud mitte nagu IDga vaid selle valdkonda enda arenguga. Kui a'la kui sotsiaalvaldkond tunneb, et ta peaks nagu rohkem IT võimalusi ära kasutama siis on see väga teretulnud, aga kui ta nagu ei tee seda, siis, siis meie ei lähe ütlema. Et lõpetage nüüd see, noh, nagu paberimajanduse ära viimaks ometi. Arusaadav, mingi baastase, mida me nagu teeme, aga mitte enamat. Juhul, kui on asjad ühte tüüpi, kui te teate teie nii-öelda koostöös teate, et sotsiaalministeeriumis on tellitud üks mingi andmehoidmissalv, mille sisuliselt tüüp sobib ka nii-öelda nende andmete jaoks nende andmete säilitamise jaoks, mille haldamiseks kavatseb uut süsteemi osta keskkonnaministeerium, kas teil on voli öelda seda, et lugupeetud keskkonnaministeerium ei saa raha kulutada sellepärast et seal on see süsteem juba ostetud? Riigi raha on juba selle eest makstud ja, ja võtke ja kasutage tehnoloogiliselt sama lahendust. Me üldiselt suuname koostööle, seda kindlasti. Suunata koostööle, aga on teil võimalik nii-öelda dikteerida, et nii on või, või suunamine. Seda ja viia need pahad raha kulutad kuhugile kõrvale või, või mismoodi tegelikult on iga, iga valdkonnas on selle valdkonna juhi otsustada, kas ta selle valdkonna edendamiseks ma ei tea, näiteks toodab mingeid paber, brošüüre käib, hoiab kellelgil kodus kätte viin need retseptid koju kellegile koos rohuga või või kasutab selleks IT-vahendeid IT vahendite kasutamine tihtilugu lihtsalt annab paremad võimalused. Ja, ja sellepärast neid kasutataksegi. Vägisi jääb mulje, et Eesti riigis hetkel puudub selline ühtne ja hästi töötav kass, omet, mingi struktuuriüksus, olgu ta ministeeriumi osakond või, või mistahes, mis nii-öelda ühtselt haldaks kogu Eesti riigis just riigi poolt, toimuvad nii-öelda IT arengut ja ütleks kellelegi ette, et meil on olemas selline lahendus, juba võtke see kasutusele, saate oma asjaajamist paremini. Ei, seda, seda teist poolt saab nagu väga hästi teha, sellega ei olegi nagu küsimus, küsimus on ikkagi selles, et peaministril isegi peaminister ei saa nagu igas asutuses minna neid töid nagu ära tegema. Et et IT kasutamist me saame selles mõttes soodustada, kui tõesti see üks asi sobib teisele. Tihtilugu on selliseid haalan, ütleme, dokumendihaldus, topin, haldus on väga nagu standardne asi, et see võiks sobida ühe ministeeriumi maga teise ministeeriumile. Taolisi asju tehakse, võetakse kasutusele nii-öelda loodud lahendused, aga sellised registrid on väga tihti selliseid nii-öelda rätsepaülikonnad, mida noh, ta lihtsalt ei mahu. See ümbertegemine läheb kulukaks. Kui need süsteemid on juba nii hästi väga hästi paindlikult tehtud, et neid saaks nagu igal pool hästi kasutada siis tihtilugu nendele nii kallid, et, et see tuunimine läheb iseenesest nagu kulukamaks, kui võib-olla mõne konkreetse ülesande lahendamiseks nagu tehagi nii-öelda programmeerida seda asja. Kas Eesti riigis on olemas mingit, ma saan aru, on olemas riigihanke seadusega kehtestatud nii-öelda normid selle osas, mismoodi tuleb jälgida hindamismoodi, kehtestatakse asjale standardid. Kas on olemas kokkulepitud mingid Iidee kvaliteedinormid, millele peavad ostetavad riigi poolt kinnimakstavad süsteemid vastama enne, kui nii-öelda tellijale liigub tehtud töödest raha. Selliseid standardeid nagu on, aga need on tavalises elus praktilises elus nagu natuke raske kasutada või nende kui palju, nagu tegelikult kasu annavad sealt. See on nagu eraldi teema, et et ilmselt väga palju Abi oleks sellest nagu täiendavat, kui inimesed ise oleksid kompetentsi omad kogemust oleks rohkem, et, et et siis nagu võib-olla saaks nagu nii-öelda paremini tellitud. Paremaid inimesi meil ei ole kusagilt võtta, neid tuleb juurde täpselt nii palju, kui tuleb otsast, kahjuks läheb ära ka, mismoodi oleks võimalik seda süsteemi teha, nii et inimlik nõrkus ei, ei tekitaks olukordi naastes digiretsepti juurde, nagu, nagu selle süsteemi puhul praegu süsteemide, vaid olukordade puhul. Et mis oleks see võluvits, mis? Ma arvan, et sa mitte, aga kuidas teha nii, et, et need asjad töötaksid ja et me saaksime ühtlase kvaliteediga asju ettevõtetelt, kes kes riigi jaoks süsteeme loovad? Ma arvan, et ühtlase kvaliteediga asju ei hakkagi kunagi saama, see on nii kurb, kui see ka pole, sest et. Need tegijad on ebaühtlase kvaliteediga, tellijad on natuke ebaühtlase kvaliteediga, arvan isegi nõudmise. Kvaliteedi osas on erinevad ja ebaühtlased, et mõni eeldab paremat kvaliteeti. Mõni võib. Aga siin ei olegi see madala, me saaksime nii-öelda riigi poolt luua ühe hea ja korraliku, üsna kõrge kvaliteedistandardit, ei oleks nii, et Harju maavalitsus nõuab ühte standardit ja Põlva maavalitsus tiba teistsugust standardit. Kui rääkida nüüd ühetaolistest organisatsioonidest, siis ilmselt standard võiks tõesti olla ühetaoline, aga aga ütleme niimoodi, et infosüsteemide puhul on nõuded vägagi ootused väga erinevad, ühed süsteemid on sellised, kus liiguvad delikaatsed andmed. Tees on veel delikaatsed andmed ja, ja ilmselt on seal see konfidentsiaalsusnõue või nõue nagu selle järgi, et need andmed ei lekiks kuidagipidi oluliselt suurem kui süsteemis, kus. Seda küll, aga nii-öelda tööd lähedusest räägime põhimõtteliselt, rääkimata sellest, millise kvaliteediga need andmed seal sees on ja nende andmete siis konfidentsiaalsust ja mitte nii-öelda töökindluse. Põhimõtteliselt peaksid olema süsteem, mis käsitleb riigisaladus, kui ka see süsteem, mis pakub inimesele digiretsepti ju mõlemad täpselt sama töökindlad. Kui töökindlusest rääkida, siis ootused töökindlusele on siiski siiski erinevad, sest et nii-öelda meie käideldav on selle asja üks nagu nimi, mida, kuidas sa kutsume, ehk siis kui kui palju see süsteem üleval peab olema nii-öelda töötama. Ja tegelikult nüüd e-riigi tõesti oodatakse sellist asja, et ta on 24, seitse üleval ja nad on kogu aeg üleval ja, ja, ja võib-olla on ta üleval suurema koormusega isegi neil aegadel, kus tavaline tööpäev on läbi, sest need inimesed õhtul saavad arvuti äärde ja nad teevad oma oma riigi asjaajamisi seal arvutis, et et noh, meie kogemus näitab isegi seda, et just lapsevanemahüvitist taodeldakse pigem laupäeva pärastlõunal, siis kui on noh, pesu pessu pandud ja, ja siis saab nagu asju teha, et täitsa pardaatust ära ja valmis, et et tavalise kontoriajal nagu ei olegi seda koormust noh, osadele teenustele tegelikult, et need ootused on erinevad, tõesti. Mis on hetkel siis, mis ka teie asutusest Riiast on otsapidi läbi käimas või, või Teiega seotud selle suurriiklik arendusprojekt, mis tooks riiki kodanikku üks ligemale ja samas oleks nii-öelda infotehnoloogiline No kindlasti on meil praegu renoveerimisel olev riigiportaal Eesti, mis on, on ümbertegemisel kasutajakesksemaks, et see on nagu üldse üks niisugune tendents, et et kui aegu tagasi tehti asju tehnoloogiapõhiselt ehk siis nagu saadi mingi tehnoloogia käima naftaalad ütleme niimoodi, et ahhaa-efekt tekkis sellest, et et üks on nagu kaks teisega suhtlema ja saadigi ei pidanud enam paberil liigutav midagi taolist, siis siis nüüd on selline kasutajale lihtsamini arusaadav ja hoomatav. Niisugune rakendus on nagu kindlasti see, mida nagu tehakse, et siis ta saaks hästi mugavalt asjad tehtud niimoodi, et ta ei, ei pea õppima, ei pea käsiraamatut lugema, kui sa pead juba Telefoni või, või siis ütleme, pesumasinaõpetuse välja võtma, siis, siis sa jääd hätta. Samamoodi on on nende veebikeskkondadega, et keegi meist ei kujuta ette, et pangaülekande jaoks ma pean lugema mingit õpetust, kuidas seda pangaülekannet teha, eks ole. Kas riigi infosüsteeme saaks teha praeguse süsteemiga võrreldes kuidagi kestlikumaks ehitades või muutes süsteemi kuidagi nii, et, et raha, mida, mida kulutatakse erinevates ministeeriumites erinevalt, et nii-öelda ülesannetega projektide lahendamiseks, aga mis omavad teatud sarnaseid jooni et, et hoida selle pealt raha kokku, mis muudatus süsteem, mis tegelikult nii-öelda nende protsesside juhtimissüsteemis vaja oleks? No ütleme niimoodi, et see oli niisugune hea hea küsimus, mis vastase ise selle ära, et et paraku see nii ongi, et see natuke perspektiivist. Et kas me tahame nüüd odavus saada täna või, või tahame saada nagu pikas-pikas perspektiivis? Et see on, need ei lähe kokku, et kui me teeksime nii-öelda ühe arvutuskeskuse, kus seda ühte nii-öelda trammi siis tehakse, see läheb, läheb kõigile kasutusse, siis selle programmi saaks ilmselt valmis teha odavamalt kui sarnaseid programme teha mitmes kohas. Noh, mitu korda see on päevselge, siin ei olegi nagu midagi nagu arutada, vaielda, aga aga need ühes kohas tehtud asjad ei pruugi nii hästi sobituda kõikidele ja siis hakkab natukene ikkagi selline ütleme niimoodi, et lähed, ostad poest pintsakuga, siis noh, natuke on ta kitsas või, või on kuskilt on üks varrukas natuke liiga pikk või lühike siis asetada nagu natuke kohendada ja, ja see ellurakendamine toob selle lõpuks kasu, et, et kui siin ellurakendamise nii tegelikult aeg väga ei lühene, siis siis kas sellele ühes kohas tegemisel nagu oli väga suur võit või, või tegelikult nagu ei olnudki? Tegelikult puudub informatsioon ikkagi lõppeksid. Kas teil on olemas kõikide süsteemide kirjeldused, mida erinevad ministeeriumid on tellinud ja mis on erinevates ministeeriumites kasutusel? Me kogume seda informatsiooni, võin sulle öelda, et need on ühikutes mitusada, et need süsteeme on väga-väga palju, et need ei ole üks-kaks, need on väga palju ja kui me siin räägime sellistest noh, mitte kõige paremates süsteemis või paremini nii-öelda rakendunud süsteemidest, siis, siis need on ikkagi mõned, mis nagu jäävad, silmis on nagu võileiva või kui ta kukub ikka võib-olla ka vastu maad, siis jäta meelde, aga kui ta kukub niisama, siis pühid ära ja, ja meelest läinud ongi, et et halvad asjad, aga nimetame mõned niimoodi, mis on need nii-öelda või poolega mahukad edusüsteemid võib hoolega maha kukkunud siis need, mis nagunii-öelda. No millega on häda praegu, te ise nimetasite neid juba siin hetk tagasi. Tore oleks kuulda, kui nimetataks seda ka inimene, kes selle info kogumisega tegeleda. Selles mõttes me ei, ei kogu selliseid seda informatsiooni, et kas, kui hästi ta on rakendanud, et me kogume seda informatsiooni siis ongi selles samas taaskasutuse võtmes ehk ehk siis millised süsteemid on loodud, kuidas ana loodud, millest nad koosnevad ja. Ja kas te võite öelda, et mõni süsteem, mis on loodud, on kole, kehvasti loodud ja tuleviku huvides noh, nii-öelda arvestati ette, et kahe aasta pärast tegelikult te peate selle uuesti üle tegema, sest see süsteem, mis on loodud mingisugune rakendus, mingi programming, andmebaas. Ammendab ennast. Ma arvan, et kindlasti on seal selliseid asju, mis, mis vajavad sellepärast ümbertegemist, aga paljudel juhtudel eluliselt läheb edasi ja. Ühtegi nimed ei taha nimetada, mis süsteemiga on häda? Mul on päris mõtlema, mis süsteemiga on häda kus king kõige rohkem pitsitab, eks ole? Ma arvan, kas selle digiretsepti juures on suuremaks probleemiks on pigem kui nii-öelda ülepaisutatud ootus ja ilmselt oli seda ka see teine sotsiaalministeeriumi projekt, mille pärast üks minister ilmselt Kohavate lahkuma pidi. Et. Me kõik tahame justkui, nagu ma ei tea, tänapäeval ongi ülikoolide väga kiiresti saadakse kõrgharidust nii-öelda, aga, aga kui me kõik tahame saada nagu umbes keskkooli lõpuks endale ülikooli diplomi taskusse ka, aga noh, kui ei näe neid, pigem on nagu minu minu arust on probleem selles, et ei suudeta nagu kannatlik olla selles mõttes kannatlik, et et läbi mõelda riskid ja vaadata, kas see on reaalne plaan. Tihtilugu tahetakse saada hästi kiireid loorbereid, et noh, et tegelikult oli valimised, valimised on nagu me teada, 10 hirved tulevad, kui me nüüd nagu selleks ajaks süsteemi valmis ei saa, onju siis, siis noh, on küll paha lugu, sest siis lähme selle süsteemi vahel elas noh, mõne aasta pärast, et, et ta hispunnitaks hästi kiiresti, mitte et valimis oleks nüüd hästi kehva projekt, aga aga võetakse hästi kiiresti nii-öelda mingi süsteem valmis ja ja noh, nagu valimislubadus teel on nagu hea kuminetisteemi lähevad käiku, siis on nagu hea näidata, et Mil, sillad said valmis, sambad said valmis või infosüsteemist said valmis, et, et noh, on nagu mingi nii-öelda reaalne töövõit. Aga noh, ütleme niimoodi, et kui väga tahta, ega, ega siis naise käest lasta alla üheksa kuuga kätte ei saa, on ju kaheksa kuuga saab juba välja lõigata, siis seal lubandaste inkupeerida, nihelda aga see noh, tihti püütakse natuke üle varju hüpata, et see on natuke võib-olla ka üks, üks probleemidest. Ülekuulamise toimik number 126 mis on saanud Eesti tiigrihüppest. Toimik avatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine.