Tavaliselt on nii olnud, et Asta Kuivjõgi istub teispool mikrofone ja ka teisel pool seda helikindlat, klaasi, seal mikseri või segistite puldi taga. Ja nii juba vist 40 aastat. Päris 40 ei ole, sest esialgu ma olin siin tööl fonoteegis ja siis muusikasaadete toimetajana ja 50.-st aastast alates, siis asusin ma sinna puldi taha. Praegune Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Asta Kuivjõgi. Meil säilinud andmete põhjal oled sa Nõukogude Eesti ringhäälingukirjas. Kaks päeva pärast Tallinna vabastamist. Seda küll mina sattusin raadiosse tööle üldse niimoodi, et 44. aasta suvel minu kooliõde, kes töötas raamatupidamises, tookord seal hoia, ütles niimoodi, et neil on hädasti abitööjõudu vaja, kas mina ei läheks nii lapiku, vana sa oled siis? Mina olin siis 19, aga siis vahetult enne Tallinna vabastamist läksin mina maale oma tädi juurde, see oli Tartu lähistel ja siis tuli Tartu rinde läbimurre. Ja mina tulin siis ruttu Tallinna. Sellepärast ema on väga mures minu pärast, et kaks päeva enne Tallinna vabastamist siis muidugi sinna raadio ligi ei läinudki, mis sinna minna, et seal oli siis ütleme, langes Landesse ndal Reval. Ja pärast vabastamist kohe järgmisel päeval läksin mina oma vanematega linna peale, väga paljud käisid niimoodi, noh, rahvast oli kohe päris palju tänavatel uuditsemas ja muidugi mina ka. Ja läksin sealt Estonia juurest niimoodi vaikselt mööda, vaatasin, et ei tea, mis seal siis on, kui tuli tookordne käskjalg ja nägi mind, ütles, et kuulge, Paul, Uusman otsib kõiki, kes vähegi raadio juures on olnud, et appi tulla, raadiot tegema. Ja nii ma siis läksingi seal all keldris Estonia keldris korraldati tehniline osa võrdlemisi kiiresti ära, niiet Estonia teatrit nagu ülevaltaastat ja ka meil all saade käis, koksimised kostsid eetrisse, kuid noh, mis sellest ja siis ma sain fonoteegi juhataja koha, kuna ma teadsin nokatutegi kirjutades, teadsin, mis seal on ja kuna toimetajad ka ei olnud muusikasaadete toimetajad, siis hakkasin ma pikkamööda saateid tegema. Mõnigi kord oli niimoodi, et koputati ukse peale, vat 10 minuti pärast on, vajavad nii ja nii pikka saadet muusikasaadet siis ruttu-ruttu otsisid mis sobilik oli. Mulle meeldis niisugused luule ja muusika põimikud, siis ma hakkasin ka seda tööd tegema vaikselt. Kadunud Felix Moor oli see siis, kes mind nagu juhendas ja siis laste kuuldemänge hakkasin maga vaikselt kujundama, sest mulle lihtsalt see asi meeldis. Mitte see, et nüüd sellest honorari saada, nagu nüüd tähendab noh, teisiti nagu ei olegi see töö mõeldav. Aga tookord ma lihtsalt huvist asja vastu tegin neid asju. Viiekümnendatel aastatel tuli niisugune staatus kui toonmeister. Helmut Oruvee oli meil tehnikaosakonna juhataja, tuli minu juurde niisuguse jutuga, et sina oled alati kõikide saadete juures olnud, sest kõik saated, mis minu toimetada olid ja otse elavad saateid edasi olin mina kohal ja püüdsin juhendada siis seda tehnikut, et kuhu panna, kuidas panna kuulata, kuidas kõlab, kas ei tahaks seda tööd tegema hakata. Nii ma siis tegingi esimesed kursused läbi. Ja hiljem tuli neid veel palju igasuguseid õppuseid ja käisin Moskvas. Täiendasin ennast kuni, vaat nüüd ma ei oska tõesti öelda aastat, millal siis Don meistri staatus muutus helirežissööri staatuseks, et ikka inimene on nii rumal, et ei märgi üles endale kõiki asju elu mõtled, et noh, peabki minema. Et hiljem pole midagi toime. Aga mis nende aastate jooksul on olnud neid tähelepanuväärset, mis endale hästi meelde jäänud ja. Režissööritöö on pakkunud peaaegu kogu aeg rahuldust, kui sa ikka saad mingisuguse suurvormiga valmis. Noh, eriti just orkestrid, koorid ja ja solistid muidugi oma tööga kunagi sa ei ole rahul, sest tagantjärgi ikka mõtled, et vot seda teist ja kolmandat oleks võinud nagu paremini teha ei saagi nagu lõplikult rahul olla, aga siiski mingi rahuldustunne on, kui niisugune asi valmis. Omaette asi on loomulikult kõik need otseülekanded laulule. Väriseb seal ja noh see on hoopis omaette, aga huvitav on see, et otseülekannete puhul näpiveris näppi, värise ja süda ei värise, sellepärast et kõik asjad, mis lähevad otse-eetrisse, niisugused suured asjad, need on 10 korda läbi proovitud. Need on endale nii selgeks tehtud mitmete proovide käigus, et iga punkt peab nagu paigas olema. Aga lindistuste juures süda taob, käsi väriseb. Kas, kuidas, kas tõesti läheb nüüd täkke ja kas ikka tõesti täpselt niimoodi teed nagu võib-olla oleks vaja või nagu helilooja seda mõelnud? Vaat seal oled, näed. Nii ja lõpuks palju õnne, sest just täna 40 aastat tagasi astusid see siis Eesti Nõukogude Ringhäälingu inimeste perre. Tänad.