Siin kunstiinstituudi saalis kõlab muusika ja laul koos on kogu vabariigi kultuuri ja kunstiüldsus külalisi üle liidu ja välismaalt. Ärevust, pidulikkust ja südamlikkust austatakse Nõukogude Liidu rahvakunstniku, Nõukogude liidu kunstide akadeemia tegevliiget vastsed sotsialistlikud kangelaste evalt okast. Püüdkem praegu mõne helikillu abil heita pilk siia saali. Sotsialistliku töö kangelaste nimel, räägib Gustav Ernesaks. Kallis, vana sõber, tervitan sind Eugen Kapi karrifti Paul Kuusberg enese nimel ja olen rõõmus, et kvartett on paisunud krintetiks Algurgut sellel kasvul kunagi lõppu, kuid teises helistikus rääkides ma tunnen rõõmu sinu tänasest päevast. Kus sa oled kõige noorem liige seitsmekümneaastaste noormeestega klubis. Siin on täna kõneldud väga mitmekülgselt sinu tegevusest kuid ühest alast ei ole täna keegi veel rääkinud, aga sa ütlesid raadios, et sa peaaegu pidid teatriala peale kalduma sinna, kus läksid Ants Eskola ja Karl Karl. Ma mäletan, kas 40 aastat tagasi ma räägin teatri alal nimelt balletikunstist, ehk nagu Karl August Hermanni hüppemängust. Sa esinesid surevust Luiges niisuguse eduga. Ma ei ole kunagi sarnase aplausi ühelgi luigel kuulda. Ja sega. Ja nüüd on sõna päevakangelasel. Mis puutub nüüd siia nendesse juttudesse, mis nõu kohta on räägitud, siis ma võin öelda seda, et teen muidugi näitust näinud veel ei ole siis võib väga hästi kiita. No ma loodan, et enamjagu, kellel aega on jah, tuleksid ka siis näitlustavama vaatama, aga muidu oleks õigem, praegalt on ikka tööaeg, peaks tööle minema. Nii et kõigepealt ma muidugi tänan parteide valitsust, kes mind on nii kõrgelt autasustatud, leian seda, et see oli mullu ainult mitte minule. Kaitse kollektiiv, kelle hulgas on olnud, on aidanud kasvatanud nii, et see on palju tänu oma kollektiivile nii kunstiinstituudis kui ka kunstnike liidus. Ja ma tänan kõiki, kes siin on mind austanud ja kahaneb külalistele passiva. Kiitus. Ausalt öelda teevad ka raadiokuulajate nimel palju-palju õnne ja suur tänu sotsialistliku töö kangelase nimetuse puhul sünnipäeva puhul. Kui te nüüd tänast päeva kokku võtate, missuguste sõnadega ma olen harjunud rohkem tööd tegema ja ma ootan hoolega, millest ma saan jälle uued oma tööde juurde, sellepärast et mul on ta natukene võõras, kui minu tööde kohta nii palju kiitust räägitakse, sest ma arvan, igaüks leiab õige hinnangu, leiab minut näituselt ja siis täna avatakse ja loodan, et siis need külastajad on seal palju, kui seal mõnigi leiab endale meeldiva töö või siis ma olen sellega juba rahul. Kas mõni pilt, mis teie mälus elab, läbi aegade, niisugused sõjaaegsed maalid on, mis on ikkagi ta nagu päevaraamat? Ta jääb igavesti trikke meelde. Tuletab alati meelde neid üldse minu looming. Mulle tundub nii, et mul on teatud etapid, mis tuletavad meelde küll välismaa reisinud, küll sõjaaegsed, joonistused, maalid, need ikka, kui neid vaatad, siis uuesti toimub kõik kohuse olukord ja see tuleb meelde väga hästi veel kord teile palju-palju õnne ja abikaasale ka aitäh. Teil on vist tänavaatelt veel raskem päev, kui abikaasad. Ei tea, ei usu. Ma ei usu, et emal on kindlasti raskem, ma kohe kardan, et kas ta pingiti saaks. Oma abikaasaks töö tegemist ei elanud. Ja sa tead, et jumal näeb nii kergelt, et mina ei jõua mõelda ega järgi. Kuid tema juba on tehtud. Nii et tema äärse kaev ei ole nii niukene kätekiir mis temal on, et tema on hea isa. Ahnii. Vat seda keegi ei ole kunagi öelnud seda, minul on õigus öelda. Suurem rõõm on täna õnnitleda ja tõid ka. Tänan väga, ei saa olla hea, on esmaabikaasat.