Kanister salva Montalbano ärkas vara päikesetõusuni oli veel terve tund, kuid oli juba piisavalt valget, suurtest akendest paistaks veest raskete pilvedega taevas hele liivariba ning meri, mida kattis terve müriaad naljakate valgete vahumütsidega väikesi laineid. Ja nagu lugematuid kordi varem heliseiska sel varasel tunnil komissar Montalbaano suures rannaäärses majas telefon. Hallo, siin Jordatoore, kas teie ise omaenese isikus olete telefonil ja omaenese isikust, räägi, mis lahti? Palun vabandust ja mõistmist siin Jordatoore, ära karda, räägi nüüd juhtus nii, et kolm päeva tagasi otsiti teid taga järjetult siin juurde toore teid siin ei olnud ja mina unustasin ette kanda, kuskohast helistati flooridest seenior, toore komissari kujutlus tõusis tema jaoks täiesti kohutav stseen, kuidas ta peab koos liha selliste ookeanitaguste agentidega lahendama mingeid kohutavalt segast narkootikumidega kaubitsejate lugu. Mis keeles nendega rääkisid itaalia keeles siin juurde toore, kuidas siis muidu dialoog jätkus. Kuni lõpuks selgus, et helistati ikka fluoriidikomissariaadist siitsamast, Sitsiilia lõunarannikult. Komissar Salvamantalvanan vigatas sama tähtis mees kui peainspektor Vaarnemymitsameris. Mõlemad püüavad kurjategijaid, aga kui Midsomeri lugusid mitmelgi meil nähtaval telekanalil heldelt näidatakse ja lood on tõepoolest seda väärt, siis itaalia kirjaniku Andrea Camileeri loodud politseiinspektor Montalvano seiklusi näitas kevadhooajal vaid Soome YLE kaks ja kadusid nad sealtki. Aga igas äri algas linnulennuvaatega fantastiliselt uhkele lõuna Sitsiilia linnale, mis laiub kahe rohelise oru vahel, platool otsekui pääsupesa, lugematu hulk vanu punaseid kivikatuseid, suur iidseid kirikuid ja tornide kukleid. See linn peab ameti olemas olema, ongi Camileeri raamatutes ja telesarjas on ta viga. Ta tegelikult on aga enamus võtteid tehtud Lõuna-Sitsiilia linnas, mille nimi on Kuusa. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid. Sea. Tundub olevat tore rahvapidu kusagil Sitsiilias saarel, kus juba õige ammu elatud on. 11. ja 10. sajandil enne Kristust rajasid finiiklased siia oma kolooniad. Kaheksandast kuuenda sajandini tekkis ridamisi tähtsaid Kreeka kolooniaid ning linnu kreeka jumalatele pühendatud klassikaliste templitega. Just Sitsiiliast on pärit kuulsaid kreeklasi, nende seas filosoof Emmbeedoklas, poliitik ja Platoni sõber Dion ning isegi Archimedes saare lõunatipu lähedal laiuv vara kuuse asukohast on leitud inimasustuse jälgi juba teisest aastatuhandest enne Kristust. Linnake kasvanud aga tublisti just tänu ühendusele lähedal asuvate kreeka kolooniatega. Aeg läks ja kolmandal sajandil enne Kristust sai Sitsiiliast esimene Rooma provintsid Itaalia mandrist väljaspool vägeva Rooma impeeriumi jaoks polnud see kauge kolgas midagi muud kui vaid tähtsa Rooma linna viljaait. Sitsiiliat tõeliselt Rooma impeeriumi osaks muuta ei peetud sugugi vajalikuks. Niisiis elas siinne rahvas veel oma kuus sajandit kreeka moodi edasi. Ta lagunes lõpuks siiski ka Rooma hiigelimpeerium mööda saapa kujulistit Itaaliat valguse alla idagootide vägi, kes rüüstas ning vallutas Sitsiilia lastel 550. Järgmistena saabusid juba paari aasta pärast Bütsantsi väed ja Sitsiilia jäi Bütsantsi impeeriumi koosseisu kuni jõudsid kohale muhameedlaste Est araablased. Selleks ajaks praeguse raguusa kohal juba müüridega ümbritsetud kindlus ja surres araablased jõudsid aastal 848 kohale ja jäid paigale, kuni põhjamaa mehed normannid aastal 1060 nii kaugele lõunasse olid jõudnud. Need skandina Araabias hüüti poolsaarel elanud muistsed germaani hõimud olid juba paar sajandit Euroopat rüüstanud ja vallutanud. Ometi jõudsid nad nii kaugele, et rajasid 1130. aastal Sitsiilia kuningriigi, millest sai tollases Euroopas üks jõukamaid ning pealinn Palermo olnud üpris heal järjel. Praguusa elas iseenesest mõista vapralt kaasa kogu kauni kuumasaare, rahutu ja keerulise ajalookatastroof leidis aset 1693. Sel aastal raputas lõuna ja idasitsiiliad tohutu maavärin, mis tegi praktiliselt maatasa Nyiraguusa kuina. Paberlinnad raguusas üksi hukkus 5000 inimest. Kui maavärinast vähehaaval toimuvat linna ta süles asuti ehitama jagunesid otsustajad Te arvamused kaheks. Nii kompromissitult, et rajati lausa kaks erinevat linna samasse kohta, kus linn ka enne maavärinat seisnud oli. Kuristikust tõusvale kõrgendikule rajati niinimetatud raguusa Iibla või alamra Kuusa raguusa inferioore. Et üles maavärinas varemeteks saanud iidne linn võimalikult sarnasena siin enne katastroofi seisnud linnaga, kuid erakuuse jõukam aristokraatia leidis, et tuleks ehitada lausa uus linn kõrgemale seljandikul vana raguusa kõrval siia siis rajategi niinimetatud ülem räguusa räguusa perioore ja et seda ehitati peaasjalikult 18. sajandi algupoolel, siis kannavad siinset tähtsamad ehitised ja kirikud Barrokininguuslesitsis nimer. Kaks rakuusat elasid kõrvuti kuni aastani 1926. Siis ühendati nad saare lõunapiirkonna pealinnaks. Väga lõunamaine, väga salapärane tundub päikeses kümblevraguusa linnulennult. Aeglaselt libiseb pilt üle punaste kivikatuste rägastikku. Terrassidel tõusevad heledad hooned mööda mäekülgi, siin on kauneid iidseid losse, barokkkirikuid nii ümaraid kui kandilisi kuplitega kellatorn. Päikese keskpäevane kuumus õhkub sulle vastu. Säästalik Rahu, laisk, otsekui seisma jäänud aeg. See linnulennult haaratud vaade on tõenäoliselt vaid näiline, ometi nii kaasakiskuv ja kutsuv. Seal keerised kuumad tänavad linna ajaloolises keskuses räguuzaiblas paleed, kirikud, varane barokkbarakk, Voldemar Vaga Üldine kunstiajalugu. Barokkarhitektuuri iseloomustab suurema mõjukuse taotlemine, mida saavutatakse sellega, et ehitise osad tehakse suurematena raskematena et neid kuhjatakse, kahekordistatakse ja omavoliliselt moonutatakse maalilisuse valguse ja varju. Efektse mängu saavutamiseks asetatakse fassaadi nisse petik aknaid ja külvatakse see ülesskulptuuride ning dekoratiivsete detailidega. Liikuvusega rahutuse toonitamiseks rakendatakse võimalikult palju kõveraid ja lainetavaidiooni. Ülevoolav pulbitsev toredus valitseb ka ehitiste sisedeklaratsioonis. Nii kirjutab Voldemar Vaga. Võib meenutada sedagi, et väga tõenäoliselt on stiili nimetus barokk tulnud portugalikeelsest sõnast varroko, mis tähendab ebakorrapärast, pärli ja Sitsiilia barokk, ütlevad asjatundjad olevat mandril levinud stiilist ka pisut erinev, vabam ning levinud uhketest balleedest, kloostrites ja kirikutes ka saare rikkama rahva eluhoonetesse. Sitsiilia barokkkirikud ehitati eriti suuremates linnades väga uhkete fassaadidega. Siin oli sambaid, voogavaid, looklevaid, ornament, nišš, skulptuure ning ka kirikute interjöör oli suursugune, rikkalik, kuid hoonete külgosad ning tagumine absiidi osa jäi peaaegu ehtimata, otsekui oleks tegemist teatrideklaratsiooniga. Muidugi olid selleks omad põhjused, nii majanduslikud, poliitilised kui ka klerikaalsed. Aga kirikud on ikkagi just selliste ajalooliste teatridekoratsiooni fassaadidega meie aegadeni alles jäänud. Niisiis, Kuuse ajalooline keskus, ragu säibla, Sanšebasiilikat hakati siia ehitama 1738 samasse kohta, kus oli pühamu seisnud ka enne 1693. aasta maavärinat. Sanšosja loonud arhitekt Rosario Kaljardi oli kummaline mees. Sürakuusa sündinud veel järgi ei lahkunud terve elu jooksul kordagi oma kodusest Sitsiiliast ja ometi sai temast üks Sitsiilia baroki suurimaid meistreid. Üliandekas õhust haaraja võis ta siis olla, kuigi arvatakse, et tema loomingut mõjutas suuresti Lorenzo Bernini niux itaalia arhitektuuri suurkujusid. Kunstiajaloolastele tunduvad tänase päevani päris uskumatu, et väljardi suutis jalgagi Sitsiiliast välja tõstmata luua hulga barokk, paleesid ja kirikuid. Nende seas on siis ka Sandžeutschu katedraal rakuusas meistriteos, mida on peetud kõigi teiste siinse piirkonna kirikute prototüübiks. Sven George kirikusse pole kerge pääseda, kuid teekond on ilus. 250 astet üles mööda looklevad õhulist väärockiliku elegantsiga kaunistatud trepp, bet kiriku vägevat kurvilist fassaadi ehivad kaunide kapiteelidega sambad. Siin on pühakute kujusid, kaariaid uhkete ornamentidega portaale nurki misse ja kogu fassaad on häbenematult dramaatiline ning teatraalne, tulvil valguse mängumis näib kogu kaunistuste külluse liikumapanevat. Torni hiigelkuppel tõuseb linnaga kohale, selle varju jäävad suur toomkiriku väljak ning pikad palmide read. Palju kirikuid on kuusevanalinnas terve rida suuremaid ja väiksemaid baroksed kalliskive. Kaunist pargist, mille nimi on Seardina hiigla tibla aiad, avaneb uskumatuid vaateid mägedele ja orgudele linna ümber. Otse pargi sissekäigu juures seisab Sandžootšoviekio kirik, mis pärast 1693. aasta maavärinat restaureeriti. Seetõttu on siin nähtaval 15.-st sajandist pärit gooti katalaani portaal reljeefiga, millel Püha Jüri lohet tapab ja reljeefi ümber Aragoni kotkad ja kiriku sees võib näha 16. sajandi Sitsiilia kunstniku Pietro novellimaale. Sääsja käänuline tänavibraguuzaiiblast uuemasse linnaossa ära kuulsa Superiooresse selle tänava ääres seisab 15. ja 16. sajandil ehitatud kirik Santa Maria telleskaale. 1693. aasta maavärin lõhkus tugevasti sedagi kirikut ning juhtus nii, et pool kirikust tuli päriselt uuesti ehitada barokkstiilis, sest barokiajastu oli ju käes. Teine pool kirikust oli paremini säilinud ning seda oli võimalik originaalse Scotti stiilist taastada. Üks renessanssportaal on kiriku vanemas osas ka veel alles, nii palju ajastuid ühes hoones. Ja lõpuks sellegi künka tipul seisva kiriku juurde viib trepp tervelt 242 astet. Santa Maria della skaale kiriku nimi, tähendavadki trepiastmete Püha Maria. Räguuzaiibla Sis alamraguusa jära, kuuse Superioore ülem räguusa. Need linnaosad asuvad enamjaos kahel pool sügavat kuristikku mida kutsutakse Valledeipon. See peaks siis sildade orgu tähendama üle selle. Maalilise oru viibki neli suurt silda. 18. sajandil ehitatud Ponte Teiga Putšiini on nende seas tõeline vaatamisväärsus. Rakuuse Superioore kauneim tähtsaim ajaloomälestis on San Giovanni Batista katedraal. Selle praegune hoone ehitati taas pärast 1693. aasta maavärinat aastatel 1718 kuni 78. Näib, et pärast maavärinat algas Elura Kuusas lausa nullist Sandževani pista heegel. Kiriku fassaad on ehtne Lõuna-Sitsiilia baroki näide. Sellele on kolm portaali uhked kivimustrid ning jumalaema aia pühakuid kujutavad skulptuurid. Ülemises sammaste reas on kaks suurt kella numbrilauda. Vasakpoolses fassaadiservas tõuseb taeva poole kõrge barokne kellatorn ladina ristikujulisest barokist. Interjööris eraldab kolm kullaga ehitud sammaste rida pea löö, vihk, külg löövidest. Löövide võlvid on samuti kuldsete ornamentidega kaunistatud. Nišides seisavad skulptuurid, külg, röövides asuvates tabelites on värvilisest marmorist Al pärid. Kiriku kõrge kuppel sai vask kätte juba 20. sajandil. Sellises uhkes linnas tegutseb Sis Sitsiilia kirjaniku Ann Reagamileeri politsei detektiiv Salvo Montalbana, keda tema alluv alati ähmi täis segaduste külvajagatarella senjoor ta tooreks kutsub. Kabineti uks paiskus pauguga lahti. Jagatarella lendas sisse kui noolest lastud. Järgmine kord, kui sa niimoodi sisse tuled, saad kooli. Sa tead, et ma räägin tõsiselt, ütles mandalvana rahulikult. Relv oli liiga endast väljas, et tema sõnu tähelegi panna. Senior, teatoore. Ma pean nüüd ütlema, et mulle helistati Montelluusa politseivalitsusest. Mäletate, ma rääkisin teile informaatikakursusest. Ja esmaspäeval see algab ja mina pean kohal olema. Kes siis siin telefoni vastu hakkab võtma? Elame üle Katarella, kuidas siin Jordatoore? Praegugi on mul siin lehe peal vähemasti 1000 kõnet kirja pandud, jäta see siia, võid minna, lubas inspektor. Katter Ella läkski kursustele, õppis arvutiga, võtame ja aitas mantel Paanol selle oskuse abil tublilt mõrvalugusid lahendada. Aga mõrvu toimub selles imeilusas Lõuna-Sitsiilia linnas, mis Camileeri raamatutes viga ta nime kannab. Kuid nende raamatute järgi filmitud telesari on põhiliselt raguusas filmitud. Kõrvu toimub siin nagu mitsu Ameris. Pealegi tegemist Aniusitsiiliaga. Pole midagi parata, Sitsiiliasse mõeldes tulevad ikka meelde Don Corleone ja rota ristiisa muusika ja maffia oma veriste reeglitega. Cosa Nostra ütlevad Sitsiirlased armutult vägivaldne organiseeritud kuritegevuse võrk. Cosa Nostra, meie maailm, meie traditsioonid ja väärtused. Mafia juured olevat pärit 19. sajandi Sitsiiliast, Mil, Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia tõusid võitlusse Itaalia armee vastu, sest ei tahtnud Itaalia kuningriigivõimu alla langeda. See oli armutu ja lootusetu võitlus, milles hukkus sadu tuhandeid saare elanikke. Hävitati terveid külasid ning inimesi saadeti maalt välja. Ja siitsiillased, kes kaitsesid Palermo linna ümbruses laiuvaid, suur ja apelsini ja sidruniistandusi moodustanud noil aegadel omamoodi ühenduse Se üha kasvanud, tugevnenud ning levinud ka maaomanike ja poliitikute ringkondades nii muutunud maffia üha tugevamaks, armutult vägivaldseks, kuritegelikuks võrgustikuks, kus iga perekond võitles oma mõjuvõimu eest, sest see tõi kaasa hiigelvarandusi. Cosa Nostra ei unustega, andesta sellest on juttu ka mõnes Andreagamileeri inspektor Montalwanoloos. Kamineeri ise sündis Porto Emmbeedokle linnas ikka Lõuna-Sitsiilias aastal 1925. Ta õppis filmi ja teatrilavastajaks ning eriti meeldis talle pirandellaja Becketti näidendeid lavale tuua. Kirjanik Louisi pirandello oli muide Porto Empedokla linnast pärit ning tundis hästi Camileeri vanemaid ja arvatakse, et piranud Ella mõjusid leidub kahkamileeri kõige tuntumast komissar Montalbano raamatute sarjas. Kas või metsiku oliivipuu, mis Mantalbanol lahendusi. Paarkümmend aastat tegi Andrea Camileeri filmi režissööritööd, lavastas muuhulgas ka inspektor Megree lugusid. Oma esimese romaani kirjutas ka meile eri 1978. Politseiinspektor Montalvano ilmus tema kriminaallugudesse 1994. Rahulik, kuid isemeelne jonn hakas inspektor Salvo Montalbana, kes teeb oma tööd Lõuna-Sitsiilia linnas, viga tas mantel, pahna nimi arvatakse olevat austusavaldus Hispaania kirjanikul Emmanuel vaskest Montalbanile ja Montalbani tegelase PBK ning Camilieri detektiivi vahel on leitud märkimisväärseid sarnasusi. Tuleb välja, et mõlemad on ka natuke Rexte auti, Nero Wolfe'i moodi selles mõttes, et peavad väga lugu kulinaarsetest elamustest. Koristajad Elina oli jätnud Montalbana külmkapil langusti Maarjast ning meriseelikutest valmistatud ülimaitsva roosa spagetikastme. Komissar pani vee keema ning aseta spagetid kastrulisse. Telefon helises, mis nüüd saab, kui ta võtab toru? Jutt venib pikaks, on spagetid ja Kaalep, see oleks tõeline katastroof. Imepärast roosat kastet ei saa ju ometi üle käinud pastale raisata. Mantel vana otsustas, et ta ei vasta telefonile ja et selle helisemine häiriks võrratu roosa. Kastme nautimist lülitas ta telefoni hoopiski välja. Äärega Mileerihmandalbana loost riiuliheli. Itaallased juba teavad, kuidas nautida elu ja toitu. Mantel vaeno lugude järgi vändatud telesarjas mängib komissar Montalbanat näitleja Lukahtlesingari ja teeb seda suurepäraselt. 40 ringis läikiva kiilaspea, üpris sümpaatse näo ja armsate hoojalgadega laiaõlgne jässakas võitu. Itaalia elegantsi karri vastuv härrasmees. Selline on komissar Montal telesarjas. Juba Camileerimontalbano raamatud olid üpris populaarsed, ei, kaugeltki mitte ainult Itaalias. Telesari tõi aga nii Camilieerile, Montalbaanole kui näitleja Luukad Singer dile veel kõvasti kuulsust Lootust juurde. Isegi nii kõvasti, et aastal 2003 lisati Camilieri kodulinna porto Emmbeedokle nimele veel teinegi nimi. Vigata. Räguusan linn, mille võrratud vaated vigaatana iga Montalbana sarja lugu alustavad. Kuid telesari pole filmitud üksnes kuu seas, vaid ka teistes Lõuna-Sitsiilia linnades. Raguusa nimelt ei asu lausa Vahemere rannik, kus võiks siis arvata, et Marin Ella piirkond, kus inspektor Montalbano elab, on filmitud hoopis portempedokles? Arvatakse, et see linn on oma nime saanud vanakreeka filosoofi Emmbeedoklase nime järgi kes neli sajandit enne Kristust tollases Sitsiiliasse rajatud Kreeka koloonias elas. Salva mantel Paano elab siis telesarjas oma suures tühjas otse Vahemere rannikul seisvas villas ja Marin Ella umbaiga nimi. Kaunis ruumikas, tänapäevases majas on ta päris üksi, käib sageli meres ujumas, helistab geenos oma mõrsjale Liiviale, kes vähemasti neis kärjeosades, mida mul on õnnestunud näha ja loetud raamatutes ainult telefonihääleks jääbki. Aga mantel? Paano muudkui lahendab kummalisi ja keerulisi kriminaalseid lugusid, kus tegemist pinnal põlbitsevate inimtunnete, kirgede, ahnuse, kättemaksu, võimafiafääridega. Vigadeta tänavastseenid, mis enamasti filmitud meile nüüd pisut tuttavamas ragusas tunduvad kohati õige kummalisena sest tänavad näivad sageli ainuüksi Montalbano päralt olevatki. Ta pargib oma auto väikesele inimtühjale väljakule politseimaja ees. See on suur uhkete barokkkaunistustega hoone. Ta kõnnib mööda treppe linnas, mis mäekülgi mööda üles ronib, on palju treppe. Ta ühtki inimest vaesunud aristokraati perekonnapalees on märke vanadest headest aegadest, kuid nüüd laguneb kõik seentet variseb krohvi. Tohutu suured toad on mööblist tühjaks müüdud. Teinekord saada pandreaga Mileeri oma detektiiviga sellistesse paikadesse. Avab niimoodi taas ühe nii salapärase Sitsiilia 1000-st näost. Vägev internet, mis maailma meile koju kätte suudab tuua, näitab stseeni Montalbano sarja filmimisest, linnast seen. Ilmselt on tegu raguusaga. Võte platsi piiravate nööride alt poeb läbi vanem daam, suur kott käes ja nõuab näha Montalbanud siis õieti näitleja Lukad siin Karetit. Lõpuks abi, mane aega tulla ja ta teatab, et tema tahab sarja võtetel kaasa teha, sest tema on väljaõppinud näitleja, õngitseb kotist mingi paberi ja ulatab tsingaretile. Siin on tunnistus selle kohta, et tema on näitlemist õppinud ja miks ei võiks ta siis Montalbaano sarjas mängida. Sigaretti oskab sõbralikult naeratades daamile et mitte öelda päris eakale tädile asju selgitada, kuid see võtab kõvasti aega. Lahkutakse kätt surudes, aga tädi lehvitab Veleimalt kaugelt oma näitlejatunnistust või mis siis ka oli ja lendab edasi. Sigaretti, laiutab käsi. Kuulsuse koorem on raske anda. Nagu mitmed kirjanikud varemgi, annan Reaga veeriga oma kangelase kohta öelnud, et Salvamantalvano kipub omaenese elu elama ja nõuab oma loojalt liiga suurt tähelepanu, nii et raske on teiste raamatute ja uute tegelaskujude loomisele keskenduda. 2008 ilmus seni viimane pikem inspektor mantel, Paano romaan. Kahtluste aeg. Lühilugusid on ka tervelt neli kogumikku. Niisiis, Salvamantalbaana viis meid seekord suvel kuumust õhkuvasse Lõuna-Sitsiiliasse, kus asus vana ja mõistatuslik raguusa linn. Sitsiilias on paljugi mõistet loodusliku, see on kauge omamoodi maailm, kus on tõenäoliselt meiesuguste jaoks väga palju näilist. Sealne rahvas end võõrastele avama ei kiirusta, sest võõras pole oma. Vad oma lugejaid harva olustikukirjeldustega. Põhiliselt käib dialoogidega pikitud tegevus, kuid olles täna juba tsiteeritud raamatus viiuli heli, kirjeldab Montalbano oma sõitu kaugesse mägikülla. Ja see on terve sõnadega maalitud pilt Sitsiiliast. Iga selge mõistusega inimene, kellel on õrna aimugi Sitsiilia teeoludest, teab, et vigadest kõla pianosse sõitmiseks tuleb kõigepealt mööda Catania kiirteed minna pöörata sealt maanteele, mis viib saare sügavusse ja sealt juba väiksemale armetus seisus teele, mis umbes viis aastakümmet tagasi esimest ja viimast korda asfaldiga tutvust tegi. Ja lõpuks tuleb sõita mööda kohalikku maanteed, mis ilmselt unistab tagasijõudmisest sellesse on sesse aega, kui ta veel tilluke kitsas külatee oli. Majapidamine, kuhu Montalbana jõudma pidi, asus külast nelja kilomeetri kaugusel ja sinna võis jõuda üksnes mööda kitsast kivist rada, mis näis isegi kitsed kahtlema panevat, et kas ikka tasub oma jumalast kingitud sõrga sellele rajale tõsta. Ja mõnes üksildases talumajas, mis otsekui kogemata nende teede äärde juhtunud ütleb põllul töötanud pereisa õhtul lastele. Teate, mis imelugu täna. Auto sõitis mööda. Kuid just selline Sitsiilia oli komissar Montalbanule omaseks saanud ja hinge pugenud kuumusest kurnatud kuivanud taimestikuga vaikne maa. Tundus, et siin pole võimalik elada, kuid ometi juhtus keegi teel vastu tulema, olgugi üha harvem paremini. Mõni muula seljas kõikuv massides kuju püsse õlal, kesteerituseks kaks René mütsinoka juurde tõstis rahulik pilvitu taevas andis selgelt märku, et kavatseb kuni õhtuni täpselt selliseks jäädagi. Kuumus kasvas. Andreaga miljeeri viiuliheli.