Meil on nii hea naastu dist. Tan meeste vaheline On ta näeb neid. Beibitseid too talle. Gibraonja beebi Miller muudkui tantsivad oma kriminaaltangot tavernides kitsastel pimedatel tänavatel punaste laternate all. See on üks väga vana saksakeelne laul Šveitsi hittide plaadilt, sest mõistatuslikud Šveitsi maal elavad šveitslased ja saksa, MaaLichtensteini ning Austriaga piirnevas. Põhja ja Ida-Šveitsis räägivad nad saksa keelt. Seevastu Prantsusmaaga piirnevas Läänes, Šveitsis räägitakse prantsuse keelt. Ka Šveitsi lõunaosas, mis piirneb Itaaliaga, räägivad šveitslased itaalia keelt ja. Ja retoromaani keelt kõik neli on Šveitsi ajalooliselt välja kujunenud ametlikud keeled. Läänepiiri lähedal Lausanne'is kõneldi prantsuse keelt ja pühapäev seal oli kui muinasjutt kirikukelladest, kajav, stiilse vanalinnaga rohelust ja lilli täis paik imeilusa Genfi järve kaldal. Rikka maa kaunis ja rikas linn. Päris lõunasse Itaalia piiri lähedal laiuv Merlin suuna tundubki itaaliapärane linn olevat sest paiga ajalugu on iidsetest aegadest peale Itaaliaga seotud ning see Chino kantoni pealinn on kolme iidse lossiga kuulsaks saanud kastel Grande, Monte Vello, jäsassa Corbara ja ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Šveits on pindalalt Eestist isegi väiksem, tuleb välja, kuid rahvast elab seal kõvasti rohkem, olgugi suur osa maast mägedega kaetud. Alpid, alpiaasad, suured lehmakarjad, teadagi. Merlin sona laiuti Chino jõe ääres Alpide jalamil ja just siinses piirkonnas kohtub mitu Al mäekuru kitsasteed ülemegi massiivide, nende hulgas Sand Gotthard jah, sambernaar, mistõttu just siia tekkisid juba iidsetel aegadel kaubateede ristumiskoht. Jah, kaubakeskus pühakute järgi nimetatud mäekuru, teil on pika ajalugu pronksiaegadest peale on näiteid tallanud kohalikud suguharud sõjamehed, kaupmehed ja palverändurid. Ikka Šveitsist, Itaaliasse. Rooma ajastust on mõnedel radadel näha sõjavankrite jälgi, mis sajandite jooksul kõvasse kaljupinda lepingud on. Sest pikki sajandeid liikusid Rooma leegionid üle Alpide põhja poole oma tohutut impeeriumi rajama. Jah, kindlustama. On kindlaks tehtud, et esimesel sajandil enne Kristust imperaator augustuse valitsemise ajal ehitati praeguse Berlin sona kohale esimene kindlus. Alles mitusada aastat hiljem keiser diaKletsiaanuse ja konstantiinuse aegadel rajati siia juba terve rida kindluslosse ja vahitorne, et Põhja-Itaaliat sissetungijate eest kaitsta. Praeguses väljenzonas oli kõrgete müüridega kindluskaitserajatiste keskpunkt ja selle ümber, kas saab linn, sai nimeks vilitsia. Nagu teada, hiigelsuur Lääne-Rooma impeerium kukkus kokku. Jabelinsona jagas teiste impeeriumi koosseisu kuulunud alade saatust. Siit käisid üle gootide hõimud, Bütsantsi väed ning kuuenda sajandi lõpupoole tulid langobardide velyn. Sona oli üks eriti tähtis koht, sest see, kes valitses Berlin Soonat hoidis enda käes ka pääsu siinsetele Alpi mäe gurudele. Seega kaubateede võti. Aastal 774 vallutas Franki kuningriik selle võtmeala endale. Paar sajandit hiljem tekkis tollase püha Saksa-Rooma riigi keisri Otto kolmandal vastupandamatu soov iidse Rooma hiilgus taastada Itaaliasse tungida. Selleks oli vaja Bellin Soonat ning avatud mäegurusid. Noil aegadel Milanole kuulunud linnast sai kingitus kooma. Piiskopile kaunis Põhja-Itaalia järv. Kooma polegi Bellinzonast kuigi kaugel. Oluline oli see, et kooma piiskop toetas keisri Ta ambitsioone. 1218.-st aastast pärit keskaegsetes allikates kannab linn Militsioone nime. Velinsona edasine ajalugu on sama keeruline kui senine. Linnakese saatus olenes ikka ja jälle suurte riikide suurtest soovidest. 11. sajandi lõpul aset leidnud läänivaidluste ajal juhtus nii jätverlensona kindlus sattus hoopiski sva Piho Heshaffenite dünastia valdusse. Konfliktid paavstide ja keisrite vahel pillutasid Berlin Soonat käest kätte ja linna suurt kindlust kastel grandet piirati 13. sajandi lõpul õige mitu korda. Linna pärast võitlesid kooma Saksa-Rooma impeeriumimeelne Ruska dünastia ning Milano paavstimeelsed Wiscontid. 13. sajandil. Pul rajasid Ruskad Bellinzonasse iidse kastel Grande kindluse toetamiseks veel teisegi kindluslossi maantee Vello Linna õnneks sest aastal 1335 sunniti Ruska dünastia oma vägedega Bellinzonast lahkuma. Paavstimeelne Milano valitses linna järgnevad poolteist sajandit. Kuid Monte Vello loss jäi siiski Ruskade kätte. Milanad valitsesid noil aegadel Wiscontid ja mitte ainult Milaanot. Tõelise türannia tuntud hertsog sanga läätsovisconti ajal kuulus selle perekonna valdustesse. Suurem osa Põhja-Itaaliast. Velinsonal läks Wiscontide ajal siiski hästi lingasvas Badeed olid kõvasti käsutuses. Läbišenkotherdi mäekuru polnud seni kunagi nii palju kaupmehi ja kaubaga äravane liikunud. Seda oskasid kavalad Wiscontit kenasti ära kasutada. Neljateistkümnenda sajandi teisel poolel lasksid nad titsiino jõe oru pika sakilise kivimüüriga piirata. Mõistatus anud Kothardi ülekäik jäigi siinkandis ainsaks kohaks, kust kaupmehed Alpidest Itaaliasse ja vastupidi liikuda said. Ja selle eest pidid nad tolli maksma. Kuid hertsog Jean Kalazzewisquenti suri 1402. Evelin Soona head ajad asendusid ebakindluse ja sõdadega sest põhja poole oli tekkimas üks tundmatu riik. Pärast Rooma impeeriumi langemist elasid praeguse Šveitsi maa keskosa salemannid lääneosas võrgundid maalideti alguses frangi riigiga, kuid 1033 omandas kogu Šveitsi ala Saksa-Rooma riik. Aastal 1291 sõlmisid kolm siinset metsa kantonit Šveits uurija unter Walden igavese liidu Habsburgide vastu. Liit osutus üllatavalt tugev, 2315 purustas selle jalavägi. Austria rüütliväed ja absburgidel ei jäänud muud üle kui Šveitsi sõltumatust tunnustada. Igavese liiduga ühines veel viiskantonit ja Šveitsi järgi sai uus ühendus nimeks Šveitsi liit. Šveitsi liite huvides nähtavasti väga Santgothardi mäekuru ülekäik, seega ka veel Linzona uurija Owaldeni kantonite väed tulid ja võitsid 1419. Milano ründas 1422 ja vallutas Bellinud sona tagasi. Rahulepinguga olete kindlaks maade vaheline piir, kuid peagi ründas, uuri uuesti ja Bellinzonast sai jälle pikkadeks aastateks võitluste ja segaduste tallermaa. Sõjakad šveitslased ei suutnud linna siiski endale vallutada ning Milano laseb kindlustasid oma väärtuslikku valdust Sasha Corbaro kindluslossi ehitamise ning linnamüüri tähtugevdamisega, kuidas tal 1499 umbes poolteist sajandit kestnud Milano ajastu Velinzonas. 499 tungisid Põhja-Itaaliasse Prantsusmaa kuninga Louis Kaheteistkümnenda väed. Nad vallutasid kabellinsona ning jätsid 1000 sõdurit kastel grandesse juhuks, kui šveitslased ründama peaksid. Kuid hoopis Bellinsona elanikud võtsid relvad ja tõrjusid prantsuse väed linnast välja. Prantslaste eest kaitset otsides ühines Berlin sona ise 1500. aasta kevadel Šveitsi liiduga. Kui Napoleon oma vägedega 1798 Šveitsi tungis. Jäik Šveits tolles piirkonnas rajatud helveetse vabariigi koosseisu, kuid ainult viieks aastaks ajaloos on ikka aeg-ajalt üht-teist ajutist, eks ole. 1803.-st aastast kuulub Ellin sona iseseisva titsiina kantoni koosseisu. Ja meid huvitavat seekord Berlin Soonaiilsel lossid, kastele Grande, Monte Vello ja Sasha Corbaro. Maanteebell on neist ehk kõige tähelepanuväärsem. Tahad? Tarka? Planeet. Kui Murray tormi kaos ja mingit auku Meenud järsku Ari sobraatriooge, lauldo armee rooluu, naine Zurabilesin. Tookidel juurele Moostreimba roolivarda TTV-d. Hilisema kastele Grande lossi kohal seisis siis kindlustatud punkti juba esimesel sajandil enne Kristust ning jäi kuni 13. sajandini ainsaks kindluseks Merlin saunas. Kas teil rände oli oma pika ajaloo alguses kindlustatud kants? Hiljem kujunes sellest võimas, kõrgete tornide ja paksude sakiliste müüridega. Kindlusloss seisab kõrgel künkal kal, mille üks külg laskub järsult alla. Teine on lauge ja nende vahel laiub umbes 200 meetrise läbimõõduga peaaegu tasane ala. Seal ongi kindlus läbi aegade seisnud roomaaegsest ehitisest. Pole midagi järel teada, et selle vundamendile rajati keskaegne kindlus. Sellega kaks kõrget nelinurkset torni ja sakilised müürid on pärit peaasjalikult aastatest 1250 kuni 1500. Hiljem on ehitist vaid renoveeritud ja õige pisut laiendatud. Kas teilgi rändemüüride vaheline ala on praegu lage ei avatud, kuid 11. Viieteistkümnenda sajandi ürikud ja ka arheoloogide väljakaevamised räägivad hoopis midagi muud, et kunagi seisis kindluse müüride vahel hulk hooneid kuid Milano hertsogi lammutasid neist enamused müüride vahele vaba ruumi saada see jaotatud siis kolmeks loss jõueks, mis olnud teiseks peatuskohaks Berlin sona sõjaväeosadele. Milano hertsogit tugevdasid ja pikendasid kastel Grande müüre ning ehitasid kõrgemaks ka kindlusetorn. Kivine sakiliste äärtega kaldühendab kastele Grande kindluslossi kastelladi maantee Belloga. Eks kaunilt seismantebella kindlusega maantee Vello seisab kõrgel kalju seal künka tipul, keset mägesid ning Velenzouna linnale siinsamas kõrval pisut madalamas orus avaneb siit üksjagu maalilisi vaateid. Esmakordselt mainitakse seda kindlust 1313. aasta ürikutes. Ajaloolased arvavad, et kindluse ehitas koomast pärit kurikuulus Ruska suguvõsa ning Neljateistkümnenda sajandi keskpaiku läks see mitte vähem kurikuulsate millanoviscontide kätte. Viieteistkümnendal sajandil laiendati ja täiendati vana kindluslossi päris kõvasti. Just siis saanud maantee Vello enam-vähem tänapäevase kuju. Vastupidiselt kastel rändele oli vaenlastel maantee Vello lossile igast küljest suhteliselt lihtne peale tungida. Nii et kindluse idaküljele rajati sügav vallikraav. Et juurdepääs liiga lihtne ei oleks selgelt nähtavad kindluslossi. Kolm arengujärk. Kõige varasem ühtne keskosa ning 14. ja 15. sajandil rajatud kaks rida müüre selle ümber. Noored ei Bodergaa. Kooli koomik. Toe Aarjeleva Reek Lossi seinte heledamad, kivid näivad värvi, vahetavad päikese käes on nad valkjaskollased varjus valkjashallid ning vahelduvad tumedamate kollakaspunaste kividega. Osavad käed on kirju, kivimüüri kohati tumedate kiviribadega liigendanud ning tumedad kivid väikeste ümar olete laskeavade ümber lilleõielehtedeks sättinud. Lossi vägevalt paksudes seintes on poolkaares aknaavad. Kohati viib kindluslossiga võlvitud kaar väravaid. Oma lugusid jutustavad tõstesillad üle Vallikraavi ning vägevat tumedat palk. Väravad. Kindluslossi keskosa ebakorrapärases nelinurgas on kaks siseõue ning kõrge nelinurkne lossitorn. Ja muidugi ei tea keegi tänapäeval enam päris täpselt, millisena ehitati loss. 700 aastat tagasi. On aga teada, millised olid tüüpilised keskaegsed kindlused lõunal pideorgudes. Kõrged tugevad välisseinad kaitsesid elu ja majapidamisruume seespool ka maantee Bello kindluslossi. Peasissekäik ehitati, nagu tollal kombeks. See on kõrgel läänemüüril ning praegu viib selleni vägev trepp piderida. Tulekolded näitavad kätte kunagised inimeste eluruumid ning idapoolses siseõues on alles igivana kaev. Väike-Püha Miikaeli kabel lõunapoolse lossi seina ääres on aga ehitatud umbes aastal 1600 mill velyn Soona juba kolmele šveitsi kantonile kuulus. Massiivset maantee välja kindluslossi piiravad kas juba hiljem ehitatud müüri seesmine ja väline müür, kõrged kivised, toredad M-tähe, kujuliste sakkidega. Seesmine meer peaks siis juba 14.-st sajandist pärit, et olema ning on koos oma tugevate nelinurksete nurgatornidega päris kenasti säilinud. 15. sajandil rajatud ebakorrapärase kujuga väline kaitsemüür seisab lossist enesest kohati juba umbes 700 meetri kaugusel. Väravatornis asuva ümar kaarelise müüri värava juurde viib tõstesild üle Vallikraavi. Kraavist ida pool seisab noolepeakujuline väliskindlustus. Siingi on kivimüüris võlvitud värav ja seda kaitseb veel üks vallikraav. Selle ühes otsas on tugev kaitsevall teis S8 nurkne abitorn mis avaneb sissepoole, kus siis kindlusemüür linnamüüriga ühineb. Nööri otstes seisavad ka tugevad ümarad kaitsetornid. Vägev kindlus oli siin kunagi nii müüridest, kui tornides on laskeavad, neist on siis ründavate vaenlaste pihta lennanud, nii nooli musketi kuule kui väiksemaid kahurikuule. Detailid, millest on raske tervikut moodustada. Püüdkem siiski kujutleda IZ vägevat heledast kivist kindluslossimägedes. Punasest kivist katused ja kõikjal sakilised müürid, karm kindlus, ainsaks ehteks noodsamad müüri sakid, millel oli tol ajal küll pigem praktiline otstarve sakkide vahele sätiti relvad, missugused nad aegade jooksul siis ka poleks olnud. Ja laskjad jäidki ennast Isaki teda Havarju 15. sajandil peetud maantee Vello vaat et parimaks kaitserajatis eksperlin sona aladel eriti tõstnud selle väärtust lage alapeakindluse ja kaitsemüüride vahel. Sinna mahtus kõvasti mehi relvi. Milano hertsogi de põhjapoolne kants keset suurt verist ja lõputute sõdade ajalugu. Praegu me ei tahtnud ja ei lähe ju staarile Laatre. Kui kaks vägevat Vellenzona kindluslossi kastel randa ja maantee Vello on omavahel madalates äkiliste kivimüüridega vääristatud ja rohelise muruga kaetud kaldteede abil ühendatud Ciscolm asfelinsonalos, Sasha Corbara seisab magaljusel mäekünkal uhkes üksinduses. Selleni ei ulatu ka linnamüürid. 1478 Läti siia kõigepealt vägev nelinurkne kaitsetorn, Etkabelin sauna edela piirendi. Julgemalt võiks tunda müürid ja teine lossitorn rajati hiljem, kuid üksildane Sassa Corbaro kindlusloss häiris millegagi kedagi seal üleval. Niisiis saadeti ehitisele nii 16. kui seitsmeteistkümnendal sajandil õige mitmel korral välgunooli kaela. Oks jäidki lossist vaid varemed järele. Kuid kindlus ehitati ta süles ja nii ta seal keset mägesid siis uhkes üksinduses seisab. Vägev nurgatorn, sakilised, nöörid ja väikesed laskeavad. Kuid Saša karbarro sele, väliselt karuse ja lihtsakiviga lossi sees on peidus tõeline aare. SalaEmmapolia emm aadliperekonna niinimetatud puusaal seitsmeteistkümnendast sajandist pärit ruum, seisnud algselt perekonna lossis, Olivoones mleni orus kuid Šveitsi fitsiina kanton ostnud, kogu saali kõige täiega ära võtnud ning sättinud sasse Corbarlo sisu uuesti paika. Puusaali seinapaneelid on üleni kreeka pähklipuidust ja ruumis on ka tähelepanu väärne vana ahi, millel emm aadlipere vapp. Kotkas ja tagajalgadele tõusnud lõvi. Eks leidu imepäraseid paiku siin maailmas kas või toosama maaliline kolme lossiga Berlin suunas Šveitsis kus kõneldakse nelja keelt. Imeliste pidejalamil seisev lind sona, kus kunagi ristusid kaubateed üle mitme mäekuru, nende seas Ankothardi ja san Barnari mäegurud. See on pärnamäekuru, on ka üks huvitav koht selles šveitsi maapiirkonnas, kus prantsuse keelt räägitakse. Varnaar demantoon oli 11. sajandil elanud ning hiljem pühakuks kuulutatud mees kes rajanud Kõrg-Alpides taevasse tõusvad värava tipulisemad therhornimäe lähedusse varjupaiga, kus rändurid enne mägedesse suundumist puhata said. Nüüd kannavad son Barnaari nimeni siia rajatud klooster mäekuru kui ka ilmatu suur pruunivalgelaiguline sõbralik koer, bernhardiin mägedes hätta jäänud inimeste aitaja ja päästja ja nii kirjeldav lähenemist saanbanaari mäegurule keegi, kes selle imelise teekonna läbi on teinud. Mõne minuti pärast polnud argimaailma meie jaoks enam olemas. Oli vaid pehme rohtukasvanud tee, mis madalat mäe külgembas. Sügavrohelise oru lopsakus oli nõiduslik. Traataedade taga jalutasid laisad lehmad, kellad nende kaelas helisesid iga kord, kui nad oma sarvilise päid pöörasid. Pärast neljatunnist rännakut mööda lauget mäenõlva ülespoole, nägime Houshampjäärid osinatest korstnate tõusvat suitsu. See on viimane küla enne mäekuru algust ja meie rännaku eesmärk astusime mööda õitega kaetud alpiaasa ja see oli juba tõeline heliseva muusikastseen. Vurson Bear on imeilus maailma muredest ja häältest eemaldunud mägiküla ja seisab siin oma vanade kivimajade kiriku torni ja keskaegse lossi varemete ka ilmselt juba päris ammu. Mäekuru lähedal on isegi jälgi siin IZ aegadel seisnud Rooma templist. Ja kui sa otsustad veelgi kõrgusi vallutada, siis annavad rohelised aasad koha külmadele, hallidele, kaljuseintele, kuid roomaaegne tee, mida juba külas imetleda sai, jätkub siingi ikka ülespoole. Ja kümned, võimalik, et sajad tuhanded sõjavankrid on kaljusele pinnale igaveseks ajaks oma jäljed vajutanud. Tänud. On teada, et selle kuningliku tee üle Alpide rajas keiser Claudius ning rooma templi kõrvale ehitati siis ka väike hoone, kus rändurid puhata saaksid. Keskaegne klooster ja varjupaik on siin tänaseni alles. Bernhardiinid, eks kutsutud koerad olevat arvatavalt arenenud koeratõust, kelle roomlased siia ka oleme toonud, ikka roomlased, bernhardiinid, paksud kasukad kaitsevad neid külma eest ja nende imeline nina juhtivat loomad eksima lumelaviinide alla jäänud inimesteni. Fotodel on neil kaelas ka üks kuulus väike puu vaadik aga see kuuluvat pigem mägironijate unistuste maailma. Ajalooline tõde olevat, et bernhardiini koerad ei läinud iial päästeretkedele joovastava märjukesega puu vaadike kaelas. Kuid milline ajalooline tõde enne sümbolite sündi takistanud on? Nüüdsel ajal, kui on olemas raadiot, helikopterid ja igat sorti päästeteenistused polevat bernhardiini del enam tööd Zamparnaari mäekuru lähedal külades ning turismipunktides olevat neil samuti vaid sümboli roll. Ja neid on siia üpris vähe jäänud, sest elu on siin kõrgel piisavalt raske. Kaheksa kuud aastast ollakse keset paksu lund ja ülejäänud neli kuud tehakse lume tulekuks ettevalmistusi. Nii ma tean siis kirjeldatud maailma sant panna rihmäe Coru jalamil. Ja kirjeldaja jätkab ilmse kergendustundega. Me jõudsime mööda kloostri munkade teed Šveitsi ja Itaalia piirile. Itaalia päikesepaiste tungis läbi mägede, udu ning järve kohal laius vikerkaar. Me olime ületanud maade ajastute ja elementide piiri. Üle piiri Itaaliasse see pole üldse paha mõte sest siingi on Monte Vello küla ja maantee Vello loss. Tuleb jõuda Milanosse ja seal ta suur sinise Aadria mere rannik sikule riiminisse. Mereäärses triiminist tulekski siis sõita pisut mägisele sisemaale ja seal kusagil ta ongi vana maaliline maantee. Vello Küla järsu künka tipul. Rooma riigi aegadel kutsuti seda merepinnast ligi nelja ja poolesaja meetri kõrgusele ulatuvat mäeküngast. Mons Külli sõjamägi. Siin seisis nimelt roomlaste vaatetorn ja hilisemate sajandite jooksul tõusis samale kohale taas üks kivine paljude sakiliste tornidega kindlusloss Riminit ning kogu ümbritsevat Emilia romaani maakonda valitsesid aastasadu kui Tiia malatesta suguvõsad. Praegu kuulub iidne maantee Bella lasku idi perekonnale. Kuid põhjus, miks siia pidevalt hulganisti rahvast voolab, on malatestadega seotud. Telladi maantee veel on nimelt kummitusloss ja kummituslood pole tavaliselt lõbusad. Allora niisiis oli 1375 ja maantee Vellot valitses hõnguline otsija pesta valitseja pidi järjekordsele sõjakäigule minema ning jättis oma tütrehku enda, Liina kivisesse Montebella lossi kahe sõjamehe valve alla. Miks küll pidi see tol ajal kõige rohkem kaheksaaastane tüdruk koos kahe relvastatud sõjamehega siia karusesse kindlusse jääma. Ajalooallikatest on põhjus leitud, kui endal liine olnud nimelt albiino laps, lumivalge naha ja juuste ning väga heledate silmadega väike tüdruk ja keskaegses Itaalias peetud selliseid omadusi saatana tunnusteks nagu arvatud sedagi, et ainult nõidadel on valged või punased juuksed. Seetõttu siis peitsid kui enda linna vanemad tüdruku koos kuulekate ning Usaldusväärsete valvuritega maantee Vello kindlusse et kaitsta ebausklikum, aima eestlast, kellele loodus nii ebatavalise välimuse oli andnud. Nad püüdsid värvidega kui endale hiina lumivalgeid juukseid, kuid taimedest valmistatud värvaine muutis need hoopiski taevas siniseks. Ka tüdruku silmad olid helesinised ja nii hakati teda asurrynaks kutsuma väike sinine tüdruk. 1375. aasta suvine pööripäev tuli tugeva äikesetormiga ning asu. Riina mängis oma mänge suure kivise lossisaalidest kahe valvuri valusate pilkude all. Laps mängis riideribadest punutud palliga, ajas teda taga mööda pikki koridore ja treppe, kuni pall veeres treppidest alla suurde külma lossi keldrisse, kus toitu hoiti. Ja küllap jooksis väike tüdruk oma ballile mööda pikka ja kitsast treppi järele valvurit teadsid, et lossikoridoridest välja ei pääse ning klassid lapsel vabalt minna. Kõik juhtus vaid silmapilgu jooksul, jooksusammud karjatus ja väike tüdruk oli kadunud. Karjatust kuuldes tormasid valvurid trepist alla, kuid lapsest polnud jälgegi. Ta neis olevat haihtunud maa-alusesse, hõredesse, õhku ja teda ei nähtud enam iial. Muidugi ei uskunud malatestad seda müstilise tragöödia tunnistajateks olnud valvurite jutt kes pidid oma hooletuse eest eluga maksma. Kui enda liine Malletesta kummaline kadumine pole sugugi väljamõeldud lugu. Sellest on juttu seitsmeteistkümnenda sajandi kroonikas mida maantee Vello lossi raamatukoguse alal hoitakse. Ja asur Riina lapselikult rõõmus hing sealt edasi maantee Vello lossi kivistes saalides, koridorides ja treppidel. Siin kajavad tema nutta. Naer ja sammud. Tõepoolest aastatel 1990 ja 1995 on tühjas lukustatud ustega lossis eriti tundlike mikrofonidega helisalvestusi tehtud ja lindile olevat tõepoolest jäänud lapse naerunutuja samme. Rohkem kui kuus sajandit hoidsid siis maantee bella kindluslossi iidsed seinad, väikese sinise tüdruku asur Riina kadumise saladust. Eelmise sajandi lõpul aga kutsuti kohale üks eriti kuulus ja prestiižikas meedium, kes praeguste lossiomanike kui idi perekonna esindajate juuresolekul püüdnud leida ühendustasu Riina hingega et lõpuks teada saada, mis lapsega tegelikult juhtus. Ja kujutage ette, vaim jutustanudki oma loo. Niisiis, kui endal liina jooksis oma palli järel, kukkus järsust kivitrepist alla ja sai nii kõvasti viga, et suri. Kaks valvurit leidsid lapse elutu keha hirmusid kohutaval kombel, et nende hoole, kus tuleb neid välja nemad vastutasid valitseja tütre eest. Nad matsid lapse aeda, jutustasid kõigile legendaarse loo asur Riina seletamatust müstilisest kadumisest. Kahte õnnetut meest nende väljamõeldis ei aidanud ja nad viisid oma saladuse hauda kaasa. Meediumi seansil öelnud aga Surrey, näe, Ta pole üldsegi õnnetu, on elanud ja elab edasi oma armsas manud Vello lossis koos oma endisaegsete ja tänapäevaste sõpradega nauti, kuidas igavest elu selles vanas lossis, kus seitse sajandit tagasi mõne aasta jooksul tema kodu oli see väike tüdruk, kes on jäänud Monte Vello küla ja lossi siniseks kaitseingliks. Näete siis maantee Vello Šveitsis Monte Vello Itaalias ja tuleb välja, et teispool ookeani Ameerikasse anud lõvi linna lähedal kiims impeeriumi piirkonnas seisab veel üks maantee Vello Inglise maamõisas stiilis uhke häärber. Aga selleks korraks Monterwelladest vist aitab. Paastreecoomeda toel.