Ei tea, miks säuts Heibers stuudioplaadil hoopis gaamitsetumal kõlab kui Saint Louisi silla pühapäev oleme elus Pariisis? Noh, ja stuudios pole nende ümber kaasa elavat rahva hulka ega lõbusõidulaevu päikeses kümbleval säänil ega iidset võimsat jumalaema kirikut siinsamas lähedal ega sillaotste kohvikutes puude all istuvaid inimesi. Neli juba eakamad Pariisis elavat meest, kaks Lõuna-Aafrika kaks ameerika muusikut ei suuda elava esituse improvisatsiooni rõõmu stuudios päriselt taastada. Ümberringi pole innustavad tausta Pariisi niiet autsaider sobib just Saint Louisi sillale. Ka ühel teisel pariisi sillal on sinu jaoks sama kindel muusika. See on solferina jalakäijate sild, mis viib tül riie aedade juurest üles sääni Orsay muuseumi juurde. See on üksildase saksofonisild. Ei, ikka seisab seal oma pilli puhudes, eks saksofoni mees, olgugi sild, teinekord peaaegu inimtühi. Jõe teisel kaldal selle Orsay muuseumipoolses otsas seisab üks teine mees, üks ammuse aja rõivaid kandev pikk must kivimees. Postemendil kiri Thomas Jefferson, miks Ühendriikide kolmas president siia seisma pandud keri seletab. Aastatel 1785 kuni 89 oli Jefferson Ameerika Ühendriikide saadik Pariisis väga intelligentne ja väga mitmekülgne härrasmees, kes sobis hästi Pariisi kõrgseltskonda õppis siin muuhulgas ka tundma 18. sajandi lõpu Euroopa arhitektuuri ning võttis selle oma ideede Need, kes kodumaale kaasa koduosariigis Virginias projekteeriste, siis nendele ideedele toetudes õige mitu tähelepanu väärset ehitist oma itaaliapärase nimega häärberi Montytšella šarlotsullis selle lähedusse klassikaliselt kauni Virginia Ülikoolikompleksi ning lisaks veel siin ja osariigi Kapitooliumi Richmondis. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Tegem meelde üle ookeani Ameerikat otsima purjetasid teatavasti kõigepealt Uudishimulikud maadeavastajad, hispaanlased ja esimesena sõitnud mööda laia Pottomaki jõge ülespoole Hispaania admiral Pedro Memendes. Aastal 1571. George käel värt andunud katoliiklane oli saanud kuningas Charles esimese Loa rajada Pottemmake jõe lähedusse koloonia kodumaal taga kiusatud katoliiklaste jaoks sest Suurbritannias teatavasti domineeris noil aegadel protestantlik anglikaani kirik. Ameerika idarannikul laiuva koloonia nimeks saime jorilenud mere tagant tulnud džentelmenid, istandused levisid ikka kaugemale sisemaale ning Ameerika põlisrahvad Indiaani hõimud olid sunnitud selle progressi ideelt taganema. Seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul üha kasvavad tubakaistandused ning hordide viisi Aafrikast kohale toodud tumedanahalised orjad. Selline oli aristokraatlik ja suur maaomanike edu pant nime orilendis, kui õdinjas. Istanduste omanike elul polnud häda midagi, sõideti üksteisele kümnete kilomeetrite kaugusele külla ja härrasmeheliku ajaviidet jätkus kuhjaga. Ratsavõistlused, jahid, tantsuõhtud aiapeod, veetlev laisk elu suure rikkama pinnal. Ning muidugi inglaslik kombekuse range rõivaetikett härrasrahvas veetis kenasti aega. Orjad tegid tööd. Vaevalt, et 18. sajandi keskpaigaks aadlielus midagi muutunud oli, kui, siis vahest rõivaetikett. Thomas Jefferson tuli ilmale 13. aprillil 1743. Ta oli veel siin ja prominentse istanduse omaniku peres kolmas laps. Kaheksast üheksaaastasena hakkas ta ladina, kreeka ja prantsuse keelt õppima. Kui aga Toomas sai 14, suri tema isa Pieter Jefferson olver marli maakonnale disriigiametnik ja Toomas päris 20 ruutkilomeetrit maad ning mitu tosinat orja. Toomas õppis Williams pöörgy kolledžis ajalugu, filosoofiat, mate latikat, meta füüsikat, prantsuse keelt luges staatsituse ja Homerose töid algkeeles ning õppis ka viiulit mängima. Andekas ja teadmishimuline noor, kes olnud võimeline 15 tundi päevas oma õpingute taga istuma mitte ta kolledži Pillevatest pidudest osa poleks võtnud, võttis küll mänginud seal viiulit ja arendanud õige varakult oma veini maitset. Tõenäoliselt tuli tema elus etega väikese geendumusi, kuid üldiselt oli Thomas Jefferson tõsine noormees, kes pärast kolledži lõpetamist tollases veel koloniaalajastu Vetšinjas advokaaditööd tegi ja tema klientide hulka kuulus. Enamus eliit perekondi. 1768 hakkas 25 aastane Thomas Jefferson säädvuelis kõrguva kauni 260 meetrise künka tipp puh oma ammuste unistuste häärberi projekteerima. Montytšella nimi tähendas itaalia keeles väikest mäge. Thomas Jefferson oli ju ka arhitekti ametit õppinud ning innuga uurinud itaalia renessansi arhitekti Andrea ballaad raamatuid ja uus klassikaprintsiipe montid. Selle häärberi võtame hiljem pisut põhjalikumalt ette. Kuid siinsamas olid ka istandused, kus töötasid Thomas Jeffersoni orjad. Jefferson neile kuulus rohkem kui 600 ja nende arv oli aja jooksul kõvasti kasvanud, sest paljudki Montyczel istanduses elavad orjad abiellusid omavahel ja said järeltulijaid. Need mustad mehed ja naised tegid siin kõiki töid ja töötasid ilmselt päikesetõusust. Loojanguni vähestest säilinud dokumentidest on leitud andmeid selle kohta, et Thomas Jefferson maksis vaid vähestele usaldusväärsetele töömeestele kes eriti rasket tööd pidid tegema näiteks korstnaid pühkima. On teada ka see, et montid sel orjad olid oma usus vabad. Nad võisid toime panna nii kristlikke kui aafrika rituaale ja mõned neist osanud isegi lugeda ja kirjutada. 29 aastane Thomas Jefferson abiellus 1772. aastal 23 aastase lese ma ova eelis skelthaniga. Neil oli kuus last, viis tütart ja üks poeg, kes kohe pärast ilmaletulekut suri. Maasa lahkus siit ilmast 1782 pärast oma viimase lapse sündi. Jefferson ei abiellunud enam teist korda. Kuid kuid nii varasemat kui hilisemat ajalootoimikud on täis kindlaid või vähem kindlaid vihjeid teid. Thomas Jeffersoni olnud pikki aastaid suhe ühega marjadest valge ja mulle belglase Sali Eminksiga, kellega tal siis samuti kuus last olnud. Kas see ikka oli nii või mitte, ja selle üle vaidlevad Jeffersoni eluloouurijad siiamaani, mis hirmus. Nende meelest näiks nagu üks maailma kõige olulisemaid asju olevat. Jefferson oli ju vaid 39 aastat vana, kui tema abikaasa suri. Ja tol ajal olnud Ameerikas päris tavaline asi, et valged istanduste omanikud oma orjade seast armukesi leidsid üha kõrgematesse riigiametitesse tõusnud Thomas Jefferson. Neil on nad piisavalt väärikust, et oma eraelu ümber tõusnud kära Lemite reageerida. Kuid mõnes erakirjas eitanud ta kindlalt kõiki kuulujutte. Meie jaoks peaks sellest piisama. Me näeme, et Ameerikas hakkas hoopis tähtsamaid asju juhtuma. Suur-Ameerika oli 18. sajandi lõpul ju ikka veel briti koloonia jurist Thomas Jeffersoni sulest ilmusega kirjutis, mis väitis, et suur ja emamaast nii kaugel asuv koloonia ei peaks briti kuningriigi parlamendi vanamoodsate seaduste järgi elama vaid omaenesevalitsuse looma. Ameerika iseseisvus oli selles kompletist teoreetiliselt juba kirjas hea 1775. aastal Kokkutulnud teisel kontinentaalkongressil valiti viiemeheline komitee iseseisvusdeklaratsiooni väljatöötamiseks. Thomas Jefferson pidi deklaratsiooni esimese versiooni kirja panema. Pärast mõningaid kärpeid, Pedja parandusi, kiitis kongress neljandal juulil 1776 iseseisvusdeklaratsiooni heaks. 1783 tunnustas Pariisi rahuleping Ameerika endiste briti kolooniate iseseisvust. Pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist 1789 valiti konstitutsiooni läbirääkimisi juhtinud George Washington. Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. Režeenias uue demokraatliku osariigi seadusreformide kallal töötanud Thomas Jefferson oli aastatel 1779 kuni 81 osariigi kuberner, aastast 1783 kongressi liige ning 1785 sai temast Ühendriikide täievoliline saadik Prantsusmaal, kes elas Pariisis. Šasseliseel. On kirjutatud, et Thomas Jefferson oskas nautida kõike, mida Pariisil pakkuda oli. Arhitektuuri, kunsti ja vastuvõtte, kõrgseltskonnasalongides viis tütart olid temaga kaasas ja kaks Montytšelloselanud orja Andžeemshemynx ning viimase deseli Jeimz Heminks õppinud selgeks prantsuse kokakunsti saladused. Lei hoolitsenud Jeffersoni tütarde eest, mõlemad õppinud ka prantsuse keele ära ja väidetavalt alanud just Pariisis kaid Jeffersoni ja seal Hemingway pikki aastaid kestnud suhe kui midagi sellist üldse olemas. Õnnelik pariisi aeg vältas neli aastat. Kodus Ameerikas ootas Jeffersoni ilmselt hoopis tõsisem töö. Temast sai ühendriikide esimese presidendi George Washingtoni esimene riigisekretär ehk siis välisminister aastateks 1790 kuni 93. Sellest ajast on teada, et näiteks 1793. aastal puhkenud briti kuningriigi ja Prantsusmaa vahelises sõjas oli Jeffersoni sümpaatia raudselt Prantsusmaa poolel. Ta soosinud liialt ka oma, et ameeriklastele peale surunud prantsuse ministrit ženeed. Võib-olla leidus siin põhjus, miks Jefferson 93. aastal oma omandit tšello häärberisse tagasi pidi tõmbuma. 1796 sai Ühendriikide teiseks presidendiks Jonäems ning Thomas Jeffersoni sai tema asepresident. Neli aastat hiljem kandideeris Jefferson presidendi ametikohale ja jõudiski 1801 valgesse majja mis vaid aasta varem valmis oli saanud. Oma presidendiajal tegi Thomas Jefferson mitmeid patriootlike ja küllap rahvale meelepäraseid tegusid. Ta tühistas mõned riigimaksud, vabastas tema meelest ebaseaduslikult trellide taha pandud vange. Ostis Louisiana Prantsusmaalt Ühendriikidele, suurendades sel teel riigi tollase territooriumil lausa kahekordseks. 1803 kirjutas Ameerika Ühendriikide president Thomas Jefferson alla seadusele mis ei lubanud musta nahavärviga inimestel selle suure riigi posti laiali kanda. Ajaloolane John Franklin on öelnud. See oli tarbetu usaldamatuse avaldus vabadele neegritele, kes polnud midagi teinud, et seda ära teenida. Kuid aastal 1807 kirjutas Jefferson alla seadusele, millega orjade sissetoomine ühendriikidesse ebaseaduslikuks kuulutati. Tollase demokraatlik vabariikliku partei rajaja juhina töötas Ameerika ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson Valges Majas kaks ametiaega 1801 kuni 1809 ja tema järglaseks sai Sheimz märisson. Thomas Jefferson oli üks väga tähelepanu väärne mees, mitte ainult poliitik ja riigimees, vaid tohutu huvideringiga inimene. Arhitekt, leiutaja, arheoloog, paleontoloog, põllumajandusteadlane ning veel siin ja ülikooli asutaja. 1962. aastal öelnud president John Fitzgerald Kennedy valges majas 49 Nobeli preemia laureaadi auks korraldatud vastuvõtul järgmised sõnad. Ma usun, et siin ruumis on praegu täiesti erakordne tavaline kogum inimteadmisi ja võimeid ja talente. Kui mitte arvestada võimalust, et Toomas Jefferson siin kunagi üksi õhtust sõi. No ju siis oli see ferson sellise võrdluse ära teeninud. Tema elutöö nähtavad jäljed, need kõige kindlamad aja jäljed arhitekt, Jeffersoni projektide järgi loodud ehitused. Vähesed tunnistavad oma loo ja suurejoonelisest ja andekust. Arhitektuuriajaloos elab termin Jeffersoni arhitekt või Jeffersoni galloni all. See on presidendist, arhitekti Thomas Jeffersoni loomingul põhinev uusklassitsismi või uue ballaadi stiili Ameerika vorm. Nii et olemegi taas Itaalia renessanssarhitekti Andrea ballaadia juures, kes elas aastatel 1518 kuni 1580 kõrgrenessansi. Arhitektuuri võidukäigu ajastul. Renessanssvaates teatavasti tagasi antiikarhitektuuri poole milles nähti klassikalise ilu, rahu ja lihtsuse ideaali, Andrea ballaad ja oli renessansi arhitekt, kes antiikarhitektuuri järgimises eriti järjekindel olid. Sammas oli tema kunstis kõige tähtsam element. Ikka sambad, poolsambad, ballaad ja kirikutes, lossides ja villades. Antiiktemplite fassaadid ja läbi mitme korruse tõusvad sambad. Vanumentaalsuse ja proportsioonide harmoonia, täiuslik ühendus. Ballaadi all oli väga suur mõju Thomas Jeffersoni-le, kes juba varakult selle renessansi arhitekti teoseid oli lugenud Pariisist saadiku tööd, tehes nägijaga ka oma silmaga tema jaoks nii kauneid uusklassitsistlik ehitusi. See stiil oli ka Ameerikas 18. sajandi lõpul ja 19. alguses üpris populaarne. Thomas Jefferson aga kasutas seda kõigis oma projektides. Nii oma montid seal häärberis Ženja ülikoolikompleksis kui kahvezinja osariigikapid, tool ja mis need olid. Jeffersoni tähtsaimad ehitused. Kõige varasem neist oli kauni nimega Montytšellu šarlots Welles Vetšinjas. Thomas Jeffersoni kodu. Niinimetatud esimest Monkey Tšellot hakati ehitama juba 1768. aastal. Kui Thomas Jefferson oli vaid 25 aastat vana. 1784 läks ta suursaadikuna Pariisi, nagu me teame ja otsustas ilmselt pärast Prantsusmaal nähtut oma künka tipus seisva koduhäärberi ümber ehitada. See töö kestis läbi kogu tema presidendiaja siis kuni aastani 1809. Milliseid pättusi tegi siis arhitektist president oma niinimetatud teise Mondeidžella projektides. Ta planeeris hoone senisest rohkem kui kaks korda suuremaks ja lisas selle fassaadile uhke neljale sambale toetuva ning kolmnurkse viiluga samma seeskoja. Ta asendas teise korruse elegantse magamistubade poolkorrusega. Kõige dramaatilisem uudis oli ka uue sammas, eeskoja kohal kõrguv kaheksanurkne astmelise alaosaga kuppel. Selle kupli all paiknevat ruumi on kirjeldatud suursuguse ja kaunina kuid seda kasvatatud üpris harva. Võib-olla seepärast, et suvel olnud liiga kuum ja talvel liiga külm. Või seepärast, et sinna üles viis päris järsk ja kitsas trepp. Väga tõenäoliselt näeb Monthy tšello toomas Jeffersoni unistuste häärber ka tänapäeva fotodel välja samasugune nagu ta Ühendriikide kolmanda presidendi eluajal oli madal, kuid suursugune astmetena taganevat tiibadega hoone tumepruun ning kõik neli suurt kolmnurkset teisi viilu toetavat sammast. Akna- ja ukseraamid, kaunistused kuppel ja teine poolkorrus. Lumivalged lamedat katust, millelt ülalt ahenev poolkorrus tõuseb ümbritsev valge valustraad. Teine hapra konstruktsiooniga palustraad ääris täpal korruse katust. Jeffersoni pidulikult ja klassikaliselt kaunis unistuste häärberis on 33 hästivalgustatud ruumi ning hoone sisemuses oli siis tõenäoliselt presidendi enese unistuste kodusammas eeskojaga peasissekäigu välisseinal paikneval suurel kellal olnud küll vaid tunni asuti sest Jeffersoni meelest olnud see õues töötavate inimeste jaoks täiesti piisav. Uhkes sisehallis näitab samasugune suur kell juba nii tunde kui minuteid. Põrand on sama roheline kui äärmiselt hoolitsetud suur muruplats häärberi ees vastavalt Jeffersoni kirjutatud arhitektuuri SC-le, milles kutsutakse üles looduse hõngu ka hoonete sisemusse tooma. Maanteed selle lõunatiivas on presidendi eluruumid ja tema raamatukoguarvult juba kolmas, esimene hävis istanduses puhkenud tulekahjus teise loovutas, mõnedel andmetel müüs Jefferson 1815. aastal Ühendriikide kongressile selle raamatukogu asemel, mis Kapitooliumi 1814. aastal aset leidnud briti armee rünnak ajal hävis kauge Emama Euroopas olnud ju oma endise kolooniaiseseisvumise üle hoopiski mitte õnnelik ning püüdis varasemat olukorda taastada. Niisiis moodustes toomas Jeffersoni teine raamatukogu, praeguse kongressi raamatukogu põhituumiku Jemandi tšello, see jäi arhitektist presidendi kolmas raamatukogu, see kehvaga hinnaline. Kuulus ja üpris suurena tunduv Montytšella polevadki tegelikult suurem kui üks tavaline suur maja, kuid tundub ruumika ja avarannasest. Thomas Jeffersoni meelest oli rohkem mööbel vaid ruumi raiskamine. Niisiis bändi söögitoas söögilaud paika vaid söögiaegadeks ja voodid olid paigutatud alkovidesse paksudes sisseehitatud kappidega, Caseyndes Jeffersoni enesevoodi avanenud kahele poole nii tema kabineti või magamistuppa neid ruume teineteisest vaid õhuke sein. Oma kabineti jaoks olid Jefferson mitmeid praktilisi töövahendeid leiutanud pöörlev raamaturiiul näiteks ja polükrahviks kutsutud masin, mis presidendi kirju kopeeris. Mandid selles olnud ka lahtistena liikuvad niinimetatud automaatuksed ja esimene pöördtool köik Jeffersoni jänese leiutised. Hoone põhjatiivas asuva suure söögisaali jaoks mõtles maja peremees välja pöörlevat puhvet, riiulit ja ratastel serveerimislauad. Et elu oleks mugav ja praktiline, jääd pisiasjadele poleks vaja aega ega energiat kulutada. Monti tšello oli siis 2000 hektari suuruse istanduse keskus, kus töötas umbes 150 orjapeahoonele lisasid suursugusest väikesed stiilsed paviljonid ning kalatiik, mida president eriti armastanud. Majapidamishooneid oli terve rida meierei pesumajad, laohooned, väike naelavabrik, tisleritöökoda ning malbe Rõuks kutsutud lõunapoolsel alal seisid orjade eluma. Mäenõlvakul laiusid puuvilja ja juurviljaaiad. Nii käis elu Toomas Jeffersoni häärberis mandid Shellos šarlot sõjalis-Ženja osariigis, Ameerika Ühendriikide ainsas eluhoones, mis Unesco maailma pärandi kaitse alla on võetud. Thomas Jefferson jõudis uskumatult palju ära teha. Ta huvitus alati kõigest, mis riigis toimub, seda ka pärast oma kaheksa aastat kestnud presidendi aega. Hariduse tase Ühendriikides oli jätkuvalt tema südameasjaks. Niisiis otsustas rajada kõrgharidust andva ülikooli, kus üliõpilased saaksid mida uus ja aineid, mida teised ülikoolid ei paku. Ja tema meelest oli eriti tähtis, et seda uut ülikool jäi, mõjutaks kirik. Haridus oli Jeffersoni meelest kõige õigemini otsesem tee eduka ja tsiviliseeritud riigi juurde ja muidugi asus ta ise uue ülikooli projekte tegema. See pidi tõusma siiasamasse šarlots, vill, demontid, tšello häärberi lähedale muidugi jäisemaks tema ballaadi ost mõjustatud stiil, lihtne, võimas uusklassitsism, mis peegeldaks muistse Ateena demokraatia ja vabariikliku rooma vaimu Jeffersoni planeeritud õppelinnakus, mida ta ise akadeemiliseks külaks. Otsus kujutavad eraldiseisvad õppehooned enesest väga väärikaid paviljone, Igason klassid, teaduskonna õppejõudude, töötajate töö- ning eluruumid. Neid paviljone ühendavad pikad, avatud sammastike read mille taga on üliõpilaste eluruumid. Paviljonide taga on aga müüridest ümbritsetud aiad ning juurviljamaa pikkade ridadena kulgevate sammaskäikudega ühendatud paviljonid ümbritsevad kahest küljest nelinurkset muruplatsi, mis tõuseb madalate astmeliste terrassidena üpris suure ja uhke klassikalises stiilis peahoone. Selle ümara kuppelkatusega hoone krattundi esiküljel seisab vägev sammas eeskoda kuus sammast fassaadil neli kummalgi küljel ja klassikalise Teeemm Bly Kolmnurkne katuseviil. Inspiratsiooni selle hoone loomiseks leidnud arhitekt Thomas Jefferson Rooma pantonist. Uue veel siin ja ülikooli ehitusprojekt oli 19. sajandi alguses Põhja-Ameerika vaata et kõige suurem ja märkimisväärsem ettevõtmine ja väga eriline ka selle peahoones pidi oma koha leidma raamatukogu teadmiste kants. Kuigi tavaliselt troonis sellel kohal kirik Jeffersoni originaalplaanides, ei leidunud kohta ka ülikoolilinnaku kabeli jaoks kirik ja haridus. Arhitekti meelest eraldi seisma. Ülikooli hakati rajama 1819 tegevat rotundi 1822 taas kord kroonikates tellistest hoone nelinud sihukesed valged aknaraamid ja uksed, kaks kõrget korrust ning lumivalgete sammaste taga üpris ruumikas lahtine sammas eeskoda. Peahooneni viib lai kõrge trepp ja kahel pool hiigelrotundi trepi kõrval eelduvad samasugustest pruunides tellistest pikad madalad vaid rotundi aluseni ulatuvad tiivad, nende lamedat katust piirav valge valustraad sobib imehästi pikkade kaarakende rida. Lumivalgete raamidega. Ülikoolilinnaku klassitsistlik, auväärne süda. Rõdunud polnud veel päriselt valmis, kui markii de Lafayette Jemms Madisson istusid koos Toomas Cheversoniga kuplialuses majesteetlik, kus ruumis veel siin ja ülikooli sisseõnnistamise banketil lahvaiet tõstnud, klaasil Jeffersoni terviseks nimetada, teades teda Ženja ülikooli isaks. Jefferson oli sügavasti liigutatud ning teinud korralduse need sõnad oma hauakivile graveerida. Siin ja ülikool oli esimene kõrgem õppeasutus, kus tudengid astronoomiat saida. Thomas Jeffersoni unistuseks olnud kujundada Bell saali lagi. Öise tähistaevane. Et üliõpilastel oleks lihtsam astronoomiaga tutvust teha. Ta hakkas ka juba vastavaid mehhanisme konstrueerima. Kui tee oleks ilmselt ühendriikide esimese planetaariumi rajamiseni viinud. Kui Thomas Jefferson ei jõudnudki oma suurt, tehti veel siin ja ülikooli peahoonet valmiskujul näha. Ta lahkus siit ilmast 1826 rotundi, ehitustööd olid siis alles lõpetamata. Ameerika Ühendriikide kolmas president, poliitik ja arhitekt, uut väljakaevamistehnikat leiutanud arheoloog, loodusteadlane, filosoof Thomas Jefferson suri kummalisel kombel just neljandal juulil 1826 siis täpselt 50 aastat pärast seda, kui tema enese koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvust ratsioon vastu oli võetud. Jefferson suri vaid mõni tund enne oma sõbra ja võitluskaaslase kunagise poliitilise rivaali Lion Adamsi surma, kelles Jefferson presidendina valges majas välja oli vahetanud Thomas Jefferson, et talle nii armsasse Montytšellosse, mille ta oma testamendis riigile oli jätnud, et sinna rajataks koolid, kus saaksid õppida mereväe ohvitseride orvuks jäänud lapsed epitafjama. Hauakivi jaoks kirjutas Jefferson juba varem valmis ning see pidi täpselt ja sõna-sõnalt niimoodi kõlama. See on maetud Thomas Jefferson Ameerika iseseisvus operatsiooni ning Ženja usuvabaduse seaduselooja meditsiiniülikooli isa. Nii on mälestusplaadil ka kirjas. Nagu teistele oma maa ning riigi heaks märkimisväärseid tegusid korda saatnud Ühendriikide presidenti telenii on ka Toomas Jefersonile hulk mälestusmärke püsti pandud. Üks selline seisab ju ka Pariisis, nagu alguses selgus koos George Washingtoni Theodor Roosevelti ning Eebräham Lincolniga on ka Thomas Jefferson. Stahli raiutud ning Washington DC seisev Thomas Jeffersoni mälestusmärk meenutab päris tublisti rooma panteoni seegaga Jeffersoni enese loodud puhtas uusklassitsistlikus stiilis veel siin ja ülikooli rotundi. Memoriaali sissekäik sarnaneb klassikalise tempi omaga. Uhke sammastik, milleni viivad trepiastmed ja selle taga kõrgub ümar, kõrge kupliga sammastega ümbritsetud rattunud tooma armaristra tunde avati 13. aprillil 1943 Thomas Jeffersoni 200. sünniaastapäeval. Ligi kuue meetri kõrguses siseruumis seisab skulptor Rudolf iibüansse loodud tume viietonnine Toomaszeffessoni pronkskuju. Seintele on graveeritud katkeid Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonist ning riigi kolmanda presidendi sõnad. Olen jumala altaril vandunud, et võitlen igavesti inimvaimu igasuguse allasurumise vastu.