Olle La kirik Pariisi, Eiffeli torn on seal küll mitu korda väiksem kui ehtne. Natuke Egiptust ja päris uhked oma klaasias, püramiid on seal kõvasti väiksem kui ehtsad. Veneetsia Alto sel ajal ei olnud suur ja kiiskav koopia on seal jää mõnikümmend meetrit kanalit, nagu ka klassikalise kreeka templi sambad ja pilvelõhkuja katuse äärele ära eksinud kolmnurksed viilud kõrgel taeva all. Milleks mööda maailma rännata, kui sa võid mõned selle imed ühesainsas Ameerika linnas üle vaadata küll väikeses paaris maneti, moonutatud kujul ja vales ümbruses vales, aga uhkes keset pilvelõhkujaid, kära ja sära. Las Vegas muidugi nagu kirjutatud, teist sellist paika maailmas ei ole. Ühest kübizabist täiesti, millal see pühapäeva siis mis muud? Liiv tolm, kõrbetuul, künkad ja kidurate aimed. Ega siinne vaade, tõotus kõrbes, muud ei olnudki. Payuta indiaanlaste hõimud leidsid siinsetes orgudes ametikohti, kus elada ning esimese eurooplasena jõudnud las Vegase võrgu keegi Rafael Rivera aastal 1829. Just see org oli üks elamiskõlbulik paik. Siinsed arteesiakaevude andsid piisavalt niiskust, et keset kõrbet toredaid rohelisi aasu tekitada aas olevat hispaania keeles veegas. Oligi paiga nimi olemas. Las Vegas Regolnud algselt osa Mehhikost. 1844. aasta kevadel saabunud siia grupp ameeriklastest teadlasi ning uurijaid ja kümmekond aastat hiljem liideti Nevada juba Ühendriikidega. Võib-olla aitas selleks pisut kaasaga viimsepäeva pühakute mormoonide usulahk kus arvestatud polügamiat, mis aga Ühendriikide võimudele sugugi ei meeldinud. Seetõttu rändasid jaanid läände ja rajasid Nevada naaberosariigis Utah'i sama keskuse Salt Lake City. 1855. aastal saabus ka Las Vegase orgu 30 mormoonide misjonäri ET Payute indiaanlasi oma usku pöörata. Praeguse Las Vegase südalinna kohale rajatigi just neil aegadel väike kindlus, kus solf läikest teele asunud rändurid peatuda ja puhata said, et siis mööda mormoonide koridoris kutsutud teed edasi California poole liikuda. Las Vegasest ei saanud banaanide linn. Siia kujunes hoopiski pika raudtee vahepeatus, sest 20. sajandi alguses käis ju keskosariikides suur raudteevõrgu rajamine. Las Vegases peatusid läände suunduvad rongid kullapalavik jõgestis, raudteed sigines kiiresti kõikjale ja siis polnud Las Vegas kui hõõrdesõlm enam nii oluline keset kõrbe. Tärkav linn leidis aga oma kullasoone 1931. Ja aasta, mil hasartmängud Ühendriikides seaduslikuks said. Aastal kerkis peatänava äärde linna esimene kasiino. Päär Tais kõlab. Ja küllap see tasus ennast ära, sest 1900 neljakümnendatel hakati linna juba massiliselt kasiino hotelle rajama ja seal, kus liikusid suured rahad, oli iseenesest mõista mängus organiseeritud kuritegevus. Maffia. No äkki oli maffia kõrval poisike, suurte maffiaperekondade pidevad verised sõjad, mõjupiirkondade ja ikka suuremate rahade pärast. Labressimised, inimröövid, reetmised, julmad tapmised. Sedasorti lugusid oli maffia elu argipäev täis Yorgist Chicagos, Los Angeleses ja kümnetes teistes Ühendriikide suurlinnades. Kindlad mõjupiirkonnad, spioonid, intriigid, põnev elu, milles iga minut viimaseks võis jääda. Lenin Baxisiidel elas just sellist elu ja enamus 1900 neljakümnendatel rajatud suuriga. Mina sillas Vegases võlgnevadki oma olemasolu tolle aja tõsiselt võetavatele mafia kujudele. Nagu valitseda Meyerlanski ja paksi hiigel. Vaevusi on ehk pisut meie tähelepanu ara teeninud Vaccis iidol, kes oma hüüdnime vihkas ja mees, kes teda näost näkku niimoodi kutsus, võis ilma ette hoiatamata vastu vahtimist saada. Žiguli teadmiste kohaselt tähendas paks mingis slängis hullumeelsust ning selline nimi näis viitavat tema vägivaldsele loomusele ja ettearvamatu le käitumisele. Niisiis tuli veniks kutsuda joodis aasta pensionile siirdunud sündis 1906 Brooklynis ning kuulus juba poisi east peale ehte-ist saidi varrega jõuku. Hiljem sõbrunes ta hasartmängudega alal tegutseva maffiamehe meier länskiga s aeg-ajalt Siigeli. Kui palgamõrvari teeneid kasutas siis tulid mängu juba suuremad ninad Charles laki nutsiana ja Frank Costello olid 1900 kolmekümnendad keeluseaduse aastad ja see, kel oli abiks kalli salaviinatoimetamisel New Yorki Philadelphiasse ja New Jerseysse aeg-ajalt tulijatega võistlevad tema ja perekondade bosside mõrvamist. Kui Lutsifer vana 1931. aastal ühendriikides tegutseva maffiaorganisatsiooni üheks peameheks sai, oli ka riigi organiseeritud kuritegevuse uus ajastu alanud, mis tähendas, et hiigelkasumit saamiseks ei maksnud inimelu mitte midagi. 1937 saadeti praksis hiigelCaliforniasse inglite linna, et koos kohalike bussidega hasartmängusündikaat rajada. Los Angeles meeldis Siigelile. Siin oli soe ja Hallywoodist, baarid kallites restoranides kuid kaugeltki kõik tema teod läänerannikul ei meeldinud kohalikele bossidele. Ühe mõrva pärast sattus ta isegi kohtu alla ja kõigile ta süüdi ei mõistetud, oli tema reputatsioon maffia silmis rikutud. Ometi tahaksin teile veel üks võimalus kuumanevada tolmusest kõrbelinnas tegutses 1940.-teks juba mitmeid nii-öelda mängu põrguid. Enamus neist olid küll päris armetud ega toonud ka midagi sisse. Inglite linnas rikka playboy eluga harjunud Siigelil polnud muud võimalust kõik maffiabosside käsule alluda ja las Vegasesse minna. 1946. aastal asuti kõrbelinna uut hiilgavat kasiino hotelli rajama. Flamingo sai selle nimeks, niimoodi kutsus hiigeloma filmitähest armsamat pika ja saledajalgset Velzin ja Hilli flamingo ehitusel pidibaksi selles kõrbeprojektis maffia huvide eest väljas olema. Mõnikord olen laine põhjas, siis jälle harjal Vaccis, hiigeltegelasVegases, Flamingo ehitusel kõike taasharjale tõusta ja sinna püsima jääda, kuid saatusel oli tema vastu. Sõda oli just lõppenud ja ehitusmaterjalidega kitsas käes. Vacci ostis need mustalt turult. Kagu Flamingo projekti juhtis Las Vegases William Uuelkerson, kellel oli selleks tööks nii kogemusi kui oskusi. See, kellel polnud kumbagi, küll aga äkiline, rammus ja tohutu annus auahnust. Ta tahtis uue kasiino hotelli ehitustööde la jao olla ning tegi veel Kärsoni selja taga ridamisi rumalaid. Suseid muutis projekti ning laskis end igasugu sulidel betta, ostes juba kord ostetud ehitusmaterjale mitu korda uuesti. 1946. aasta õnnestus hiigelNevade projekti korporatsioon luua ja muidugi tegi ta enesest selle projekti, presidendi mafia oli mängus ja flamingo rajamist hakkas tegelikult kuritegelik sündikaat juhtima. Raha tahaks ja ei lugenud, ta kulutas seda, kuidas, jaksas ja nõudis üha rohkem. Klamingast pidi raskest sõjajärgsest ajast hoolimata tulema kõige uhkem ehitis, mida raha eest saab. Noil aegadel polnud sugugi tavaline, et igal hotelli numbritoal ka oma vannituba oleks. Kõik flamingo 93 numbrit pidid selle saama. Et ehitis seisis praktiliselt keset kõrbe, ei tulnud niisugune asi sugugi odavalt kätte, nagu ka tohutu suur jama, suhteliselt varustatud köök, restoranid ja kasiino, uhked mängusaalid. Flamingo läks sündikaadile maksma kuus korda rohkem kui plaanitud nimelt kuus miljonit dollarit. Sellestki oli Waxile vähe. Ta panime hing omaenese raha, müüs olematuid aktsiaid, et ehitus kiiremini lõpetada. Vilkersoni plaanides oli flamingo avamine 1947 kevadel ette nähtud kuid hiigeltõstis suursuguse avamispeo 1946. aasta jõulupühadejärgsele päevale. See oli väga halb ajastus, sest jõulud on ka Ühendriikides peamiselt kodused pühad. Enamus avamisele kutsutud Hollywoodi staaridest ei viitsinud kaugesse kõrve linna kohale tulla. Pealegi oli ilm lausa kohutav tuuline ja vihma kallas alla vannud. Väheseid külalisi võttis vaeste puuseppade klõpsimine maja teises otsas kõrbe esimene õhukonditsioneer ütles kohe üles. Elekter kadus. Läbikukkumine oli täielik. Jumal, seal üleval lõi meie jaoks maa, kuid saatan ise lõi, las Vegase Vacci oli oma hinge saatanale müünud, tema uhke flamingo hakkas lõpuks tööle ning sealne mängupõrgu tõi maffiabossidele hiigelkasumeid. Kuid tagsi ei jõudnud seda ära oodata. Mafia läbikukkumisi ei andestanud. Juuni õhtul 1947 istus siin küll oma töökaaslase Allen smaeliga oma suure armastuse Ženja Philly majas Beverly Hillsis ja luges Los Angeles Timesi, kui tundmatu mõrva tema kehasse läbi akna mitu kuuli kihutas. Ametlikult jäi see kuritegu lahendamata. Nii lõpes Vacciziigeli lugu ja algas Las Vegase lugu. Järgnevate kümnendite jooksul kerkis linna mängupõrgut kui seeni pärast vihma uhketesse kasiino hotellidesse voolas rahvast, ruletirõngad pöörlesid ning kaardilaudade taga vabu kohti ei olnud. Vähemalt kui tuli ja maffiabossid olid väga rahul. 1960.-te lõpus Parbus Las Vegasesse filmi magulja miljardär Howard juuks, kes linna mitmed kasiinohotellid ja telejaamad ära ostis. Ning ka ametlikud korporatsioonid hakkasid kasiino hotelle üle võtma, nii et föderaalvalitsus tõrjus maffia mõne aasta jooksul linnast välja mängu hõrgutisi. Turistide dollarid, millele lisandus juba keskvalitsuse annetatud raha kasutati uute ja üha uhkemate hotellidega kasiinode, meelelahutuskeskuste ja vaatemängude loomiseks. Eriti uhkeks ehitati umbes kuue kilomeetri pikkuse. Ega see bulvari kesklinnaosa ka purunenud unelmate pulbriks kutsutud stripp. Aga sinna me veel jõuame. Mis šõu business sisse puutub, siis seda nagu kirjutatud, valitses las Vegases 1960.-te algul kolm meest. Latin semin Lewis juunior ja Frank Sinatra ise. Vähemalt viimase Mafia seostest on päriselt avalikult räägitud ja kolmiku hiilgeajad las Vegases jäidki enam-vähem sellesse aega, mil Mafia sündikaat Vellinna kontrollis. Kuid aastate jooksul kulus Karepegi šõu ning 60.-te lõpul ei suutnud isegi Sinatra nimi enam meelelahutuslinnasaale täita. Las Vegases oli 1969. aasta juulis elu, nagu ikka, kõrbepäike kõrvetas halastamatult. Rahvas raiskas raha kasiinodes, kus oli lahe konditsioneeritud õhk, ebackuti jääga jooke ning et enamuses mänguruumides polnud aknaid, ei teadnud mõnigi hasarti sattunud raha kulutada ja kas väljas on päev või öö ja midagi või kedagi, et linna sellest rutiinist välja raputada. Abi oli juba teel. 26. juulil 1969 seal hakkasin Las Vegase ruletiratta pöörlema. Ost, mänguautomaadid seiskusid rohelise kaleviga kaetud kaardimängule, lauad jäid tühjaks ja kogu linnarahvas gruppieedest kokteili ette kandjateni turistidest piletitega hangeldajateni rivistus tänavate äärde. Liiva ja tolmupilvi üles keerutades kihutas linna 20-st limusiinis koosnev autode kolonn. Teie ees sünnib praegusel hetkel ajalugu, müristasid valjuhääldajad. Elvis Presley on linna jõudnud ja siia ta ka jääb. Las Vegas pole enam iial selline nagu varem. Tõenäoliselt ei taibanud ükski paigal viibinud sel hetkel, kui prohvetlik too ennustus oli. Ligi kümmekond aastat pärast oma maailma vapustanud rock n rolli noorust ja sõjaväeteenistust Saksamaal oli Elvis lepinguga Hallywoodi külge aheldatud üks Veefilm järgnes teisele ja kurikuulus mänedžer kolonel kaaker kühveldas raha kokku suuresti ka enda taskusse. Kui filmileping lõppes, pidi Elvis publikule ja ka endale tõestama. Ta laval ikka veel imesid suudab korda saata. Kahjuks tegi ta seda Las Vegases. Selle mängu paradiisi jaoks oli suur õnn, kuid tähendas andeka muusiku hukatust ei algust. Aga 1969. aasta suvi ei ennustanud midagi halba, vastupidi. Elvist tuli lavale tulla ja maailma suurimas kasiinohotellis, mille nimi International hiljem Hiltoni vastu vahetati. Suur saal polnud vist kunagi rahvast nii pungil olnud ning Elvist ei tahetud kuidagi lavalt ära lasta. Seda tuli pühitseda. Elvis käskis hotellid kalliski vääri, mänedžeri oma katusesviiti number 3000 mitukümmend teemantidega kaunistatud olekski heegel saata kingitus igale tema esinemistuuri liikmele. Siis helistas ta kohaliku kaupluse juhatajale ning ostis 14 Cadillaci kõigile oma lähedastele, sõpradele, kodulinnas, Memphises. Ja siis tegi elulis sama vea nagu Hallywoodis kirjutas alla pikka aega selle lepingule kaks esinemist õhtu jooksul aga neli nädalat, kaks korda aastas. Ja nii tervelt seitse aastat, mitte keegi kõige vähem. Elvis ise ei osanud tollal näha, et see tähendas laulja allakäigu algust. Vastupidi, vest tuli kui värske tuuleiil ja tõi Vegasesse just selle, mida see linn vajanud oli. Laudade taga ja restoranides istusid enne Elvise tulekut põhiliselt keskeas ja vanemad rikkad inimesed, kes nautisid samas eas klaverivirtuoosi liberaatši esinemist. Viitlid ja Rolling Stones olid niinimetatud briti invasiooniga ühendriikidesse saabunud nii et rokkmuusikas valitsesid bändid. Damon Johns esines küll 1968. aastal juba Las Vegases. Elvis tuli teda vaatama, et kas publik üldse veel sooloesinejaid ootab. Elvist oodati ja kuidas veel. Tänu temale sai Las Vegasest kiiresti tõeline mõnude oaas. Saabus kohale tuhandeid inimesi, kes seni eales hasartmängudest lugu pannud pidanud. Kuigi nad olid Elvise pärast tulnud, ei suutnud nad ometi vastu panna soovile proovida, äkki õnn naeratab ja kasiinoäri lõi üha enam õitsele. Kuid Elvis olnud esimene venelast veega, see lavaesineja, kelle kontserdid ka kasumit tõid. Elvise sõudeajal tuli linna rock n rolli kuninga ammuseid fänn, aga ka suuri hasartmänguhaisid, kelle naised Elvise esinemist tahtsid näha. Mehed istusid seal omalajal kaardilaudade taga ja mängisid varandusi maha. Kui Elvis oli linnas, lõi elu siin lausa särama. Pikapeale hakkas las Vegase paradiis Elvise jaoks põrguks muutuma. Ta väsis tüdis ja võttis kaalus juurde Hiltoni hotelli juhtkond ega mänedžer kollanalt haaker. Neil polnud sooja ega külma sellest, kuidas neile miljoneid tootev staar välja näeb või kuidas ta ennast tunneb. Peaasi, et ta igal õhtul laval oleks. Varsti jäänud Elvis Ena mune rõhuta magama ega suutnud hommikut ilma ergutiteta tõusta. Pidevat kontsertreisid ning eluga koos bändikaaslastega viisid ta üha kaugemale oma perekonnast ja tema abielu pris. Sellega purunes vaevalt neljakümnene Elvis oli haige ja võitles ülekaaluga. Ta võttis üha enam rohtusid, sest tahtis end paremini tunda. On teada, kuidas kõik lõppes. Detsembris 1976 esines Elvis Las Vegases 830 seitsmendat korda ja viimast. Ta läks koju Kreislandi, et valmistuda järgmise suvetuuriks läbi kümnete Ühendriikide linnade. Ja vahetult enne tuuri algust, 16. augustil 1977 leiti Kreeslandi vannitoast surnuna. Nii kõlas noor 50.-te lõpu Elvis Need, kes arvavad, et ilma las Vegase lepingute võiks mees veel elus olla. Aga kes seda nüüd tagantjärele öelda oskaks, eks on selge. Elvist tõstis las Vegase meelelahutusäri uutesse kõrgustesse. Aastate jooksul, mil ta seal esines, sõitsid miljonid fännid tervest maailmast sellesse mängu põrgute linna teda vaatama rahakotiga kassas. Ning Las Vegas muutus üha rikkamaks. Uhkemaks. Kirjeldamatult uhkeks teavad öelda need, kes seda põrgut ja paradiisi oma silmaga näinud on. Las Vegase kuulus stripp, lõuna Põlvar, rohkem kui kuus kilomeetrit pikk olevat linna tähtsaim tuiksoon kus käib kogu elu ja melu nii päevavalgel kui õhtu ja öötundidel, kui süttib meele pidevalt liikuv, särav ja muutuv tuledemäng mis tegevat stripi isegi valgemaks kui päeval. Just selle tänava ääres paikneb enamus suurtest hotellidest, kasiinodest ja ajaviitekohtadest. Tervelt 19 25-st maailma suurimast hotellist numbritubade arvu järgi arvestades seisvat stripil rohkem kui 67000 numbrituba. Tohutu Las Vegas Hilton, kus Elvis kunagi esines, seisvat küll oma 800 meetrit trepist ida pool. Meie saanud too kurikuulus täna Los Angelese Sunset stripi järgi, mis on ju ka inglite linna kuulsaim tänav. Kasiinos tripil avati 1941, see oli L oranž v kas naisteaegadest on siin muidugi kõik muutunud? Uued, tohutud, säravad kõrghotellid tõusevad taeva poole. MGM grand vemiraaž möllaadia, Trežeraelanud Riviera, Pariis, Mantakse, Karla, Tseeneri palee, luksar Palazza ja õnnetu pääsensiigeli unistus Flamingo on ka alles. Aga need on vaid mõned kõigist stripiäärsetest hotellidest Vegases, mis säravat öösel keset kõrbekottpimedust, kui muinasjutuline miljonite tuledesaar. Las Vegase pullover tuleb välja, on enam-vähem samal haigushoughelise Pariisis neli autode rida mõlemat pidi. Kuigi piltidel tundub trip kohati veelgi laiemana ja liiklus sama lõputu kui šansi ameti, on umbes 70 aasta jooksul keset kõrbe rajatud uue linna tänapäeva Las Vegase otsustajad jõudnud oma vägevat stripi ka jalakäijate jaoks sõbralikuks paigaks muuta. Uued hotellid ja kasiinod on taevasse tõusvate fassaadide ette jäävatele väljakutele põnevaid vaatemänge osanud korraldada. Nadia ees töötav vägev purskkaevude kaskaad ja vahetab pimedal ajal kuju ning värve. Miraaži ees purskab aeg-ajalt vulkaan. Aarete Mare hotelli juures kutsub publikut võrgutav sireenide laul ning tehisjärves röövivad piraadilaevu ja lasevad neid pärast vägevat lahingut põhja. Vähemasti nii ma teen neid atraktsioone kirjeldatud kõik selleks, et sa hotelli sisse astuksid, otse säravasse Jaagutsuvasse hiigelkasiinosse ning oma rahad mängu paneksid. Ja muidugi kerkib Pariisi nime kanda hotelli lähedal kena tuledesäras Eiffeli torn. Ning Luxury tähistab päris vägev, efektne, must ja läikiv klaaspüramiid. Ideed vanast heast seitse ajalooga roopast loksor muidugi Egiptusest teostus aga üdini ameerikalik, kõige suurem, kõige kõige vähem, kõige säravam, kõige lennukam ikka marurikaste korporatsioonide toetusel. Hotell Seederi palee kuulub näiteks kompaniile korraks Entertainment. Selle ehitamist alustati 1962 ja renoveeritud on hiigelkompleksi tervelt viiel korral. Viimati 2005. Hotell koosneb viiest tornist. Augustuse, tsentuurio, Rooma foorumi ja paleetornidest. Viiteid vanale roomale leidub küllaga. Ameerika moodi viiteid. Tornide ees madalama astme moodustava lihtsa sissekäidud hoone katusel tervitab saabujad Julius Tseezeri enese antiikne raidkuju. Foorumi torni ostukeskusse viivad purskkaevudega fuajeest suured spiraalikujulised eskalaatorid. Sammastel seisvad hiigelkaruiatiidid toetavad lage, ümarate kaarte all kulgevad koridore ehivad Antiik-Rooma ajastut meenutavad laemaalid. Marmorfaasidest tõusvad purskkaevud etendavad heli- ja valgusshousid. Juba uuel aastatuhandel pakkust Seederi palee oma külastajatele vabaõhukohvikuga rooma väljaku ja näe Colosseumi, kas suuri kontserte korraldatakse? Kohal käivad tuntud maailma staarid, selline joon Elton John Miller, ERR ja teised jääd juba vähemalt kümmekond aastat liigub Las Vegases uus trend muuta linn vähem mängupõrguks ja rohkem perekondlikuks ajaviitekohaks. Isavat idzee sari palee hiigelkompleksis veel üks uus maailm, seeseri maagiline impeerium, kus üle maailma tuntud võlurid igal õhtul oma trikke teevad ning fantastilised efektid panevad kogu showruumi liikuma. Sõjalised võivad maagilise elevaatoriga maa-alustesse katakombidesse sõita, kus need üllatavad kaljuseinad, ehtsad marmorpõrandad, triumfikaared, mosaiik, õhulised, taevakuplid, tõrvikud, marmorkujud, mütoloogiliste tegelaste reljeefid ja see asi kõik dramaatiliselt ja teatraalselt valgustatud Ameerika Las Vegas. Mängi osta see ju jää vägevaid täiuslikke atraktsioone vaadates päriselt tuumaks. Jumal, seal üleval lõi meie jaoks maailma, kuid saatan lõi las Vegase Hasartmängusõltlase laul, milles Kristi ükskord ammu laulis, sellest patusest, linnast lahkuda ei suuda. Õhtu õhtu järel muudkui vaatab, kuidas ruletirattad ringi käivad ja muudkui kaotab ja lubab. Ilusal päeval põletan selle linnamaani maha. Eks ole muidugi linn selles süüdi, kui Sainud seal kasiinos puupaljaks mängid. Aga hoopiski kõik ei lähe, las Vegase mängu põrgutesse palju rahvast sõidab sinna kui paradiisi. Seal olevat hulk väikesi pulmatabeleid, kus kõigi soovijate abiellud pikema jututa ära. Registreeritakse tunnistajateks pulmakülalisteks kasvõi kümmekond kohalikku kloonitud Elvist. Tema kultus elab, las Vegases edasi, jäljendajaid igal tänavanurgal kirjas on, kas, et las Vegases lahutatakse rohkem abielusid kui üheski teises Ühendriikide linnas ja pannakse võime kõige rohkem enesetappe. Seda teevad nii linnaelanikud kui külalised ja et abielulahutus, nagu ka abiellumine, on Nevadas lihtsam, kui enamuses USA osariikides siis iseenesest mõista voolitakse nendeks toiminguteks sinna las Vegasesse. Tundub olevat suur, keeruline, kirev, öösiti särav ja natuke hullumeelne linn. Kuigi mitmed inimesed, kes Las Vegast oma silmaga näinud ja kelle arvamusega võib arvestada, on öelnud, et see on üks päris jahe, uhke ja särav kaasaegne linn, mis suudab sulle üpris fantastilisi elamusi ja atraktsioone pakkuda. Teist sellist linna polevat kusagil maailmas. Öelgem siis, et ühest Las Vegasest siin ilmas piisab täiesti. Kogem selleks korraks koos Sheryl Crow.