Keele. Keelesõnum. Tere taas kena lumist laupäeva pärastlõunat et teravdada teie ja meie kõigi meelt ja keelt. Alustuseks kutsun kuulajaid avaldama arvamust meie jaanuarikuu küsimuse kohta. Mida arvate sõnast Launis ja missugune eestipärasem sõna võiks seda asendada. Arvamust saate avaldada meie kodulehel aadressil. Kahjuks ei tunne internet veel veebiaadressis õ tähte, seepärast aadress kõlab keele Sonum. Muide, sellel samal lehel kommentaariumis ei ole vaja ennast registreerida nagu muudes kommentaariumi rubriikidesse sest usutavasti kõik, kes seal sõna võtavad, saavad aru, kuhu ja mida kirjutavad. Lisaks saate küsitluse rubriigis valida seni pakutud variantide vahel endale sobivaima. Ja soovituse rubriik võimaldab leida lisalinke, saates käsitletud teemade juurde. Lähemalt aga tagasisidest meie saate lõpuosas. Lisaks sellele jätkab tänagi juttu keelest kui elavast organismist. Tartu Ülikooli professor Martin Ehala. Meie pikem saatelõik on jätkuks eelmisel korral alanud vestlusele tõlkija Piret Saluri ka äsja valminud soome kirjandusklassiku miga Waltari mammut teose Sinuhe, egiptlane uuest tõlkest. Teadupärast on varem teose paguluses tõlkinud eesti kuulus keeleuuendaja Johannes Aavik. Miks siiski uus tõlge ette võeti ja kuidas Piret Saluri suhtub Aaviku tõlkes ka sellest, tuleb täna juttu nagu paljust muustki, mis seotud teoses kasutatud terminite ja väljendite tõlkimise probleemidega. Juhin tähelepanu ka sellele, et 27. jaanuaril kell 18 on Kirjanike Majas Soome Instituudi korraldusel valdarile ja sinu egiptlased tõlkele pühendatud seminar. Soovitan osaleda. Aga alustuseks jälle üks teksti võrdlus. Valdari teose alguslõik soome keeles ja seejärel Saluri tõlkes eesti keeles. Rõhutan, et soome keel pole minu emakeel. Kuid ehk mingi võrdlusvõimaluse tekstide rööbiti esitamine annab teile siiski tõlketöö keerukusest. Mine Sinuhe sõrmudeni, Jahane vaimonsa Giban pooliga. Kirjoidandemen n lülistajakseni Kemin maa jumala ja selle jumalaliin. Olen küllastunud ennelistajakseni Fara hoida selle Heeren tega ohjenduse, olen küllastunud vanitseni tähenen, mine, tänan, kirjutanud Enmairydelakseni jumal ja n Mairidelakseni kuningaida. Henn Pelostaynge tuleva suurim Toivasta sile elemeni haigana olen niin, paljon kogenud ja menetlenud. Et Teitur happelgo minuga, Vaiva Kuu olematu Muuren, Toivo, olen küllastunud tingui Nolan, küllastunud jumalaliin ja kuninga Ehin. Vaan Itseni tähenemine, tema kirjoidan ja siina luulen ero avanni kaigista kirjut tähist. Nii enne süüdesse kuint una Emaisuudes, mina sinu Semmuti ja tema naise Kippa poeg, kirjutan seda. Mitte selleks, et ülistada Kemima jumalaid, sest olen jumalatest tüdinenud mitte selleks, et ülistada vaarausid, sest olen nende tegudest tüdinenud hoopis iseenese pärast, kirjutama seda, mitte selleks, et jumalaid meelitada, mitte selleks, et kuningaid meelitada, mitte hirmu või tulevikulootuste pärast. Sest olen oma elu jooksul nii palju kogenud ja kaotanud, et mind ei vaeva asjata hirm ja surematuse lootusest olema tüdinenud. Nii nagu ma olen tüdinenud jumalatest ja kuningatest hoopis iseenese pärast, kirjutama seda. Ja ma arvan, et erinev selles kõigist kirjutajatest nii minevikus kui ka tulevikus. Piret, me teame, et ükski inimene ei ole eksimatu. Kindlasti ei ole eksimatud ka tõlkijad, aga ei ole ka, eks simatud kirjanikud, ma tean, et tõlkides miga valdari Sinuhe egiptlasest, sa pidid ka kokku põrkama valdari vigadega. Nullil ebatäpsus. Ma jah, ma olin küll oma koolitunnid enne hästi ära õppinud, ma teadsin tegelikult, et neid vigu peaaegu ei ole. Seda on paljud Valderi käsitlejad kinnitanud, eriti aga Egiptoloogid ja kõik, et Valter on väga täpne, niisugune asi oma meelde jäänud, et öeldakse, et vigu ei ole jääd Valderi on olnud arusaamatult täpne egiptuse asjadega, aga et vaat et seal on üks liivakirp kellega Valderjaga, teised seal, oi, aga teised seal kõrbes kimpus on. Ja üks niisugune liivakirpe, vaat seda liivakirpu tollal veel selles kõrbes ei olnud, et see ilmus sinna kõrbesse varem või hiljem. Võimalik, ma ei tea. Igatahes mulle meeldis liiva kirbuasi. Aga ikkagi niisuguseid kõhklusi tekkis, vaadake, Valderi kinnitab, et Egiptuses muistses Egiptuses kirjutati ka paberil. Ja see tundus täiesti võimatu alguses noh, me teame koolist kõik Hiinas ja millal tuli Euroopasse ja nii paber, papüürus, raidkirjad raiuti kividesse papüüruse kirjutamiseks, eks ole, tehti ribadeks ja, ja bioloogias on käinud, kes seal käinud ja on jäänudki. Klaveri näitab ka alalõpmata neid papüüruserull. Ja Valderil on paber ja on paber ja ma pean ütlema, ma jätsin paber. Sest mis õigusega lähen mina parandama, muidugi, vahel tundus seda paberit natuke palju, siis ma tunnistan ausalt, siis kasutasin niisugust pisukest ümbersõnastuse võtet, et sai ka teisiti öelda, aga kui ta kõrvuti ütleb, et ta papüürus ja paber siseneb teda uskuda, mäletan, et ma olen kuskil näinud mingit massi tegemist kuivatamist, siis ei olnud sama muidugi mesilas. Jah, ka mulle meenub Egiptuses käigust Luxoris, et seal oli isegi mingisugune kauplus ja seal demonstreeriti, kuidas tehti sellest papüüruse massist ja paberid, mis siis pärast keeratakse rulli. Ja ja mitte kleebitud ribasid, eks ole, kusjuures ma tuletan meelde, siin mina ei ole käinud Egiptuses, sellest ei ole midagi. Aga miga Valder ei ole käinud, ei olnud käinud Egiptuses? Ei ole, võib selle andeks anda, juhul kui see on viga, eks ole, ja, ja siis on muidugi veel soome keel, on, on arhailine ja vanamoodne, Valteri kirjutab selles arhailisest soome keeles, kirjutab muistsest Egiptusest, aga ta kasutab mõnd võõrsõna, mis on, tundub täiesti kummaline. Tal on ohvitserid, mis viha oleks öelnud, öelda kõrgemad sõjaväelased, eks ole, sõjaväe juhitud midagi taolist, ta ütleb garnison. Ja no neid on veel. Lõpptulemuse lahendus oli, kui Valderil on, siis on eesti keeles ka. Neid oleks olnud lihtne ümber teha, aga ei, me ei teinud ka seal rõivastustesse mõne sihukese asja. Valderilon, Quisti eesti keeles ei ole see mitte midagi muud kui terrass. Ja neil olid mitteterrassiga niisugused niisugused kohad maja kõrval, kus nad tegid süüa ja midagi taolist jätsin terrassiks, kuna valdan. Ütleme nii, et kirjanik on selle kirjutanud, ega ta ei peagi olema ajaloolane, selle sõna otseses. Ei, aga samal ajal on see ajalugu tal kuidagi nii orgaaniline siin selles tekstis, et ma olen kord juba rääkinud lugu, mille jutustas mulle Erki Toivanen ka meil tuntud soome kolumnist, publitsist, kirjanik, ta oli kohtunud Kairose luksuris paaribritiga Egiptuses, Egiptoloogid kõik, kuidas neist said Egitud, miks nad niisuguse alavalisid, oi nemad noorest peast lugenud miga Valderisi nuhet saanud sellest kuidagi niisugust innustust ja, ja vaimustunud, et hakkasitectioloogideks. No me teame, et siin ohver oli ju arst selle sõna tänapäevases tähenduses, kuivõrd nüüd selline meditsiiniterminoloogia tekitas probleeme, et meil on ju tegelikult väga raske võrrelda tollaseid ravimeetodeid tänastega. Nojah, aga kompress on kompress kõigi soome keeles kompressi ja no on muidugi raske, need vähemalt ei süstinud kedagi. Aga, aga probleem on ja seda on ka mitmed käsitlejad rõhutanud. Seesama, millega Sinuhe kuulsust lõik millega ta väga tuntud, mille poolest ta tuntud oli, oli see kolju avamine, trepanatsioon, Kallio Oramine soome keeles on väga mitmeid seisukohti ja üks neist ütleb üsna kindlalt ja pahuralt, et niisugust asja üldse ei olnud. Jah, on, eksole, on väita, et see ilmus hiljem või kohe üldse ilmus ja kui üldse oli ja kas me ikka teame Jani, nüüd uuemad kinnitused ütlevad jälle või, või seisukohad ütlevad jälle seda, et ikka oli. Discovery näitab ka, seal on üks väga uhke sari Egiptusest, ma ikka aeg-ajalt jälle vaatan ja näitab ka muumiat, kellel on, on auk peas ja vot niisugune, et vaata kas seda tehti tee kuritegelikul eesmärgil. Tegelikult, kas põhjus oli, lubati küll, et saab terveks, aga tegelikult oli vaja kõrge isik kõrvaldada ja vot nüüd avame kull või tehti seda siis ravi otstarbel, meedia ei ole meie asi hinnata. Probleem oli muidugi teine probleem oli see, et soome keeles Kaljon Boraminen kui see tõlkida läbi rahvusvaheliste mõistete sisenda trepanatsioonia trepanatsioon ei ole puurimine tähendab puusepapuuriga ikka pea luugallaleimindud Vaiteedi neli augukesi siis noaga sealt niimoodi võeti plaadikene ära, kui selle puuriga läheks, siis oleks ajukude täiesti puru ja ei ole võimalik sealt vaadata. Kirjeldus on, et võtab plaadi ära võtab plaadi ära ja näed sealt aju tuksumas. Kui ta oleks puurinud seda kohta, siis ei tuksukesel enam midagi. Noh, nii et minul on kull avamine. Probleeme on olnud palju, aga Piret, sa oled nii palju tõlkinud soome keelest, et vähemasti soome keelega ei tohiks probleemi olla. Ta ei, on küll soome keelega, peab olema väga ettevaatlik, nagu ma juba ütlesin ja muidugi ma saan hästi aru ja see oleks ka väga naljakas ja imelik, aga. Kõige raskem soome keelest tõlkides kas mingi murdetausta või mingi sellise õhustiku tabamine. Ikka lause ikka lause lause jääks lauset lauset lauseks, see lause oleks eestikeelne lause ja ometi seesama. Mis ta on soome keeles. Mul on praegu uus töö ja see on anti. Kes tundub pealtnäha nii lihtne, saab aru küll natuke puhkama. Koolipõlves oli elektriüür Ja kehva niimoodi aga ta lause nii napi, nii lihvitud ja kõik üleliigne on sealt välja jäetud sest on väga raske eesti keeles nagu kaasa teha, järele kahesõnaline, need jah. Ja on suurepärane, suurepärane, lausa nii, et ma ei tea, kas ma ei taha isegi, öeldi, et siin miskit nii väga raske muidugi on raske, aga see on minu meelest ka ikkagi väga võluv. Me peame ära rääkima veel ühe asja, selle, miks Piret Saluri võttis selle tõlke, et ehkki me teame, et see on juba varem eesti keeles ilmunud ja seda on tõlkinud mitte keegi kestahes, vaid suur keeleuuendaja Johannes Aavik ise. Ma küsiksin kõigepealt enne, kui me läheme selle juurde, miks see nii läks formaalselt, et kuidas suhtute Aaviku tõlkes nüüd, kui sa oled ise selle teose ära tõlkinud? Me peame mõtlema tõlkimise puhul ja tõlgete hindamisel alati ajale. Millal see tõlge on tehtud? Tõlkekultuur muutub, tõlkele esitatavad nõudmised, muutuvat tõlkija vastutus muutub, ma olen uuesti teinud ka Teisvaltrest, olen tõlkinud uuesti suure illusiooni, mis on eesti keeles kordunud. Ja võiks ju öelda ka seda ma tahaks nüüd rõhutada, võiks öelda ka, et miks nüüd Aavik nii suur 800 lehekülge uuesti, et see on raiskamine, mitte nüüd tõlkeraiskamine, vaid üldse, et võiks ju olla, noh niisama küll ta käib, saab aru, saab muidugi aru, aga Ma olen üsna kindel, et tõlgitud tekstid tõlkekirjandus mõjutab väga palju inimeste keelekasutust lihtsalt rohkem. Ja ta on väga mitmekülgne ja selle tõttu peab tõlkija endale aru andma oma sellest, et ta peab tegema hästi ja ta peab tegema täpselt. Sest inimene loeb, lugejaid on palju, eriti sinu hääl on ju väga palju lugejaid ja see võib neid aidata keele kasutamise vahel kokalisel teel, see võib aidata nende rikastada nende keelt. Ja nii, nii et selle tõttu on see ikkagi oluline, et see keel oleks tänapäevane tänapäevaste reeglite järgi siiski arhailine Egiptus ja nii edasi, nii edasi. Nii et õieti ei tulnud selle peale mina, et tuleks teha uus tõlke vait. Eesti kirjastajat, ku Valderi tähistati Maltale sajandat sünniaastapäeva, tahtsid seda kõige tuntumat romaani, mida ka Eestis väga hästi teataksin, palju loetud tahtsid uuesti välja anda, siis selgus, et Valderi pärija, Tywalderi, soome kirjastaja ei pea seda enam võimalikuks. Seda Aaviku tõlkes. Mart Ummelas, me mõlemad oleme eesti filoloogi paberitega inimesed, eks ole, no paberitega ja väga tegutsenud paber on, on nii. Ma nüüd tegin natuke nalja, vabandust, aga ma tahan seda öelda, et ega ei ole kerge minna arvustama suure Johannes Aaviku tehtud tõlget ja selle tõttu ma püüangi rõhutada, et ennekõike tuleb vaadata selle seda tõlget vastas 1954. Kui silmus. Aga selles on ilmunud Eestis ilmus Kanadas. Aavik ise elas Rootsis. Tema keel oli selle üle rohkem 10 aastaga, kui ta kodumaalt ära juba muutunud. Keel tegelikult muutub kiiresti ja see on näha seal tekstis. Ta oli suur keeleuuendaja ja muide tema üks seisukoht oligi, et noh, soome keelt tuleks rohkem kasutada ja võiks ja nii edasi. Kõik see on ka, see on selles Sinuhe tekstis tunda. Ja tal jah, tõepoolest on palju seda lauselühendiga ja kesksõnaga soomekeelset lauset tema aeg ei nõudnud, nii täpset kontrollimist tal on. Tal ei olnud ka diskavert. Ja peale selle ei ole ka ilmselt toimetada. Tahtsin öelda, tal ei olnud ka niisugust toimetajat, minul oli Anu Saluäär. Et see on teistsugune. Ma ei taha öelda, parem või halvem, ma ei tohi seda öelda, aga see on teistsugune. Ja seal on ka kärpeid ikka üsna ulatuslikke kärpeid, nii et see ei ole, kogusin Uhemis, Aavikul on ja see andis mulle kuidagi mingi noh, natuke julgust juurde, et et uus tõlge ei ole asjatu, ütleme siis niimoodi. Nii et sa võid kinnitada lõpuks, et kui see tõlge on tehtud, siis ei ole ükski järgmine tõlge enam võimatu. Miks võimatu muidugi ei ole, läheb veel paarkümmend aastat jälle paarkümmend aastat. Viie 50-ga öeldakse, vähemasti vananeb. Ma isegi ei mõelnud praegu valdarit, vaid üldse, et sinu jaoks ei ole ükski järgmine soome tõlge võimat ei väsi. Võib-olla küll. No igal juhul, suur tänu, et sa andurid meie keele sõnumi stuudiosse ja rääkisid sellest suurest tööst, mis hõivas sul üsna pika aja. Minu käest küsitakse tihti, et kui palju või kui kaua aega see võttis või siis aeg-ajalt küsitakse ka, et mitu lehekülge päevas teed. Ma ei tea. Ma ei tea, sellepärast, et mida lehekülje all mõelda, lõpliku teksti, seda mustandit, mida ma teen ja üldse seda ei saa mõõta, mõõta ajas ja ka mitte lehekülgede sümmeetrites, aga iga tõlge saab ükskord valmis. Igal juhul aitäh kõigi lugejate nimel selle tõlke eest kindlasti need, kes on soome keeles lugenud, on lugenud ühte teost, teada, et kes nüüd loevad eesti keeles, loevad natuke täis. Nemad loevad sedasama teost. Ei jäta järele. Ja mida nad veel loevad? Nad loevad ka huvitava pildi ettekujutuse Egiptuse ajaloost, mis oli ka tõenäoliselt kaval, tuli üks eesmärk. Ja päris meie jutuajamise lõppu veel üks katkend sinu eest, nii soome kui eesti keeles. Sillamine Sinuhe olenismine ja Ihmisena olen elanud jogaizessa ismisesse. Joka on ollut enne minu ja Ihmisena elan jogases seismisesse joka, tule jälgeeni. Elanismi seniit, kussaja, ilussa, hanem, surussanya Pelossaan, elan hüvilis ja pahunessaan oige udesse ja vääridesse Heikkudesse ja vägev püüdesse. Ihmisena olen elava Ihmisesse igusesti enge Kaiba Uhre ja haudani Jaku olematu muuta nimelleni. Tänan Cyrioodi Sinuhe ei krüpti läinud. Hänn joga Eli üksi näisene kaiki elemense häiret. Ja nüüd Piret Saluri tõlge. Sest et mina, sinu olen inimene ja olen inimesena elanud igas inimeses, kes on olnud enne mind ja elan inimesena igas inimeses, kes tuleb pärast mind. Ma elan inimese nutus ja rõõmus ja tema mures ja hirmus elama headuses ja kurjuses õiguses ja ülekohtus nõrkuses ja tugevuses. Kui inimene jään inimeses elama igavesti ja ei vaja seepärast oma hauda, ohvreid ja surematust oma nimele. Selle kirjutas Sinuhe, egiptlane, tema, kes ta elas, üksildasena. Kõik oma päevad. Me jätkame juttu professor Martin Ehala keelest kui elavast organismist ja eelmine kord saime teada, et keel areneb ja muutub pidevalt ja selleks on paljud tegureid ka siis, kui ta on isolatsioonis, ta ikkagi muutub, tal on oma sisemised arenguvõimalused. Aga kui me räägime elavast organismist, siis me peame alati mõtlema selle peale, et see keel on ka aldis vastuvõtlik mõjudele väljastpoolt. Ja täiesti loomulikult on nii, et, et materjali liigub ühest keelest teise päris palju ja päris erineval viisil. No võtame nüüd jälle eesti keele, eesti keele, eesti rahvas annab pidevalt ajaloo risttuultes, et selle tõttu ilmselt meie keele arengus on pigem välismõjudele olnud suurem kaal kui sellel sisemisel. Algsel Jürgsel jõul. Seda ma ei oska öelda, et see on selline üks suur ja, ja raskeid ajaloolise keeleteaduse küsimusi, et et millal me võime öelda, et üks muutus on kindlasti tulnud võõrmõjust keelekontaktist ja millal me võime öelda, et see muutus oleks ka iseenesest toimunud selles keeles sõnavaraga on lihtne, et tunned ära banaan, selge, seal teistes keeltes on ka säärane sõna soojemal maal, küllap ta sealt on tulnud võimule kontakt keele vahendusel. Aga niipea kui Läheme vähegi säärase keele materjali juurde, millel selline häälikuline kuju puudub, kus on üks või teine selline konstruktsioon või selline nagu ülesehituslik joon. Et kas selline ülesehituslik joon, isegi kui ta on sarnane selle kontaktkeelega, ütleme noh, kas siis soome keelega vene keelega või mis meil siin on olnud saksa keelega. Kas nüüd tingimata see muutus on toimunud, siis selle kontakt keele mõjul voida võis tekkida ka eesti keeles või selles mõjutatud keeles ise? See on nii keeruline küsimus, et, et sellele ei ole õiget, ühest vastust ei ole praegu olemas veel. Nonii mõnedki eesti keeleteadlased on väitnud, et eesti keel on pideva ründe all just nende inimeste poolt, kes on siin võõrkeelsed, elavad siin püsivalt. Kas võiks nii öelda? Kui seda nimetada ründeks, vot see ongi see küsimus, et mis see on, päris kindel on see, et kõik inimesed, kes keelt kasutavad annavad oma väikese panuse selle keele toimimisse ja, ja pidevas arenemisse. Loomulikult on nii, et üksiku keelekasutaja võime mõjutada keelt suhteliselt tühine, kui ta ei ole Aaviku sugune propagandist või ühesõnaga, tegelik aktivist, kel, kes on võtnud eesmärgiks ja tõesti propageerib oma vaateid, nii et tavaline keelekasutaja, kes lihtsalt keelt kasutab, tema võime keelt majutada, väike, aga samas, kui on palju selliseid keelekasutajaid, kellel on kalduvus teha keelevigu ühes suunas, teha sarnaseid vigu, vaat siis nende sarnaste vigade mõjul. Tõesti, keeletunnetus võib muutuda, nii et need vead ei tundu enam vigadena. No võtame näiteks Ida-Virumaa elanikud, kes peavad igapäevaselt, ma mõtlen eeläärse suhtlema seal vene keeles ja nad ei saa lihtsalt eesti keelega hakkama ja nende keel muutub ja ometi selle tõttu Muutub nende keel kui inimesed, kes kasutavad igapäevaselt oma emakeele kõrval teisi keeli või üht keelt ja väga palju üht keelt, on päris selge, et nende emakeelde tuleb jooni sellest keelest, mida nad väga palju kasutas. Samamoodi on ka nende eestivenelastega, kes kasutavad eesti keelt igapäevaselt, ka nende vene keelde tuleb jooni, mis on pärit eesti keelest. Nii et, et need mõjud käivad, vastupidi, inimesed, kes kasutavad inglise keelt igapäevaselt nende keelde oma emakeelde, siis eesti keelde võib tulla jooni inglise keelest. Aga kus see mõju kõigepealt võib-olla avaldan, ma jällegi arvan, et näiteks intonatsioonis, sest me teame, noh näiteks väliseestlaste põhjal, kes on kaua elanud välismaal, nad on läinud siit puhta emakeelega ja see niisugune meloodilises näiteks Rootsis elavatele inimestele ikas elavatel inimestel on see, mis esimesena väljale kontserni See tõenäoliselt kostab kõige kergemini kõrva ja sellised väiksed muutused standardses eesti keeles, mis ei ole intonatsioonilised, mis on issand konstruktsioonilised, natuke öeldakse midagi teistmoodi, Need võib-olla ei torka nii palju silma. Aga sellistel puhkudel mõjud on tõesti võõrkeelekasutuse puhul intonatsioonist edasi, on, on lauseehituse juurde näiteks inglise keele lauseehitus kipub eesti keelde üle tulema, kui inglise keeles kirjutatakse, kõneldakse palju. Aga samas näiteks see ei mõjuta see kuigivõrd eesti keele vormiõpetust ehk siis käändeid ja ja tegusõnavorme ja seal siis ütlevad ja muid, et kõik see asi on ikka enam-vähem nagu puutumata, et et seda muutused või need kontaktid, keelekontaktid, seda osa grammatikast, sellist tuumamorfoloogiat, seda nad ei, ei suuda nii kergesti kallutada, kuigi see ei ole võimatu. Aga siiski väga vähetõenäoline. Ma küsiks siia veel juurde, et mis siis on, ütleme, ühe keele muutumises suurema tähtsusega, kas selline kooselamine teiste rahvastega või näiteks võõrvõimu alla sattumine. See oleneb sellest, millise võõrvõimu alla sattuda ja kuidas see juhtub, et kuise võõrvõim on vihatud. Siis võib see tekitada teatud laadi immuunsust nii, ja ollakse väga tähelepanelikud. Et ei oleks midagi sellest nii-öelda nagu võimul olevast keelest. Kui see domineerimine ei ole nii vägivaldne või kui see vägivaldses on kuidagi ära unustatud või aktsepteeritud, võtame näiteks saksa keele domineerimise Eestis. Ehk siis ma arvan, et need pikad randid, kui saksa keel siin Eestis domineeris, see ühiskondlik korraldus oli suhteliselt aktsepteeritud, nii nagu me aktsepteerime praegu, et rikkad ja vaesed ja ja kellelegi läheb paremini, ehk siis sellises olukorras näeme seda ka, kui suur osa sõnavarast eesti keel igapäevases sõnavarast on, on pärit saksa keelest. Et, et seda on raske öelda, see on nagu kõik olev, nii hästi kontakti pikkusest oleneb nendes kontaktis olevate keelte ja rahvaste omavahelistest suhetest. Eesti keel ja inglise keel on omavahel kontaktis, kuna me vaatame lääne poole sellise nagu väikese imetlusega, kui pehmelt öelda, siis on selge, et me võtame neid mõjutusi sealtpoolt kergemini omaks ja sellele on nagu isegi, nad on isegi mainekad. Samas, me ei taha omaks võtta uuendusi vene keelest, vähemalt mitte teadlikult, mitte mitte maine pärast ja vot nii see asi on, et emotsioonid mõjutavad siin üsna palju. Nii et kui jälle kujundlikult öelda, sest pigem võtame üle selle vanema ja targema keele mõju kui mingi noore ja väga sellise pealetükkivad agressiivseks. Ma ei ütleks, et see on nagu vanem vanaduse tarkus, sest kui vaadata inglise keelt ja kultuuri või vene keelt ja kultuuri, siis ei ole kahtlust, et nad mõlemad on suured maailma keeled, maailma kultuuride et see, mis omaks võtma panev või tagasi lükata kava paneb, on üks, on ikkagi see maine ja see maine tuleneb, et noh, ühiskonnas välja kujunenud hoiakutest. Me peame Euroopat eeskujuks endale, ei pea Venemaad endale eeskujuks ja see on nagu põhiline põhiline, selline emotsionaalne tegur, mis, mis paneb meid nagu leebelt suhtuma läänest tulevatesse mõjudesse ja tagasi lükkama või jälgima tähelepanelikult idast tulevaid mõjusid. Ja nii see on, nii et ühesõnaga see, see ei ole ei vene ega inglise keele, mingis siseneb selline küpsus, mitte küpsus on meie suhted nende kelt kõnelevad rahastega, mis paneb meid keeltesse erineval viisil suhtuma. Ja see, et me näiteks läti keelt eriti keegi ei oska Nii et võiks öelda, et keeles kajastub kõik sotsiaalne keskkond ajalugu kuni kuni jah, üksiksündmusteni välja. Nii ta on, et keel imeb selle selle elu endasse kogu aeg midagi kuhugi kaob ära ja kuskilt otsast tuleb juurde ja ka need hoiakud võivad muutuda. See, mis ükskord oli jumaldatud, on järgmine kord, on põlatud ja võib minna vastupidi, ka. Jätkame järgmine kord siis juttu sellest, mis on keele tervis ja mis on keelehaigused. Jätkame. Me tahaksime, et keelesõnum kujuneks saateks, millel on elav ja väärtuslik ning võimalikult ulatuslik tagasiside. Seepärast ootame teie arvamusi ja ettepanekuid, millest keele sõnumis peaks rääkima. Seda nii meie kodulehe keele Sonum punkt vikerraadio kommentaariumi kaudu, aga ka tavapostiga geene sõnum vikerraadio Kreutzwaldi 14 üks null üks 24 Tallinn. Otsesaatejuhile saab aga kirjutada e-postiga Mart Tummelas, et ERR-i meie üleskutsele pakkuda vasteid sõnale laound, mis siis kirjutatakse. Lounge on saabunud kümmekond ettepanekud, mis on ka kõik kodulehelt leitavad. Välja arvatud vaid logela, mille võiks paigutada samasse Beyoratiivse maiguga sõnade ritta nagu laiskla, vedela või looderla. Teatavasti on Eesti keele Instituudi keelenõustajad pakkunud Lounge'i vasteks sohvabaari. Sellel sõnal paistab olevat meie küsitluses juba üsna suur toetus, kuid oleks raske loota, et noored inimesed, kes põhiliselt neid lounge külastavad, võtaksid omaks niisuguse liitsõnalise vormi. Pealegi koosneb see kahest võõrsõnast küll juba siiski kahest mugandunud võõrsõnast. Seepärast on välja pakutud ka sohhik analoogia põhjal kohvikuga, sest ilmselt on selles söögikohas just kõige olulisem see sohva olemasolu. Päris hea Ede on ka viibla. Lesilaga seondub minu jaoks merelõvide elukohaga. Ent jaanuari lõpuni saate teie oma arvamusi avaldada ja loodame, et parim variant läheb käibesse ning hakkab pisitasa välja tõrjuma eesti keelde küllap üldse mittesobiva sõna kujuga lounge'i või longet. Ja nagu öeldud, ühele ettepanekute tegijaid ka raamatuauhind ja natuke ka keelesõnumi tulevikust. Järgmisesse saatesse ootame esinema Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professor Krista kerget. Temaga tuleb juttu ühe uurimuse teemal, mis käsitleb žanrikohast loomulikku keelekasutust. Oleme ju oma saatele üheks eesmärgiks seadnud kõnelemise keelekasutuse loomulikkuse siia elavusest. Olen loonud kontakte ka nendega, kes hoolitsevad emakeele uute õppekavade eest ning emakeeleõpetajate seltsiga. Nii et püüame hoida endiselt sõrme reaalse keele elu pulsil ja pakkuda teemasid võimalikult laiale kuulajaskonnale. Meie järgmine saade on juba nädala pärast ja meie tänane saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel. Ootame teie vastukajasid aadressil, keele sõnum, punkt vikerraadiopunkt e kommentaariumi kaudu. Saate toimetas Mart Ummelas helipildi eest hoolitses Anna-Maria kurdel kuulmiseni.