Tere, ilusat hommikut on pühapäev, seitsmeteistkümnes jaanuar. Ma loodan, et kõik uisuteed ja suusarajad on rahvast tulvil aga meie räägime täna hommikul hoopis muust. Ma olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on Imre Kose. Tere hommikust. Hommikust. Nii et nagu te arvata võitegi. Me räägime toidust, aga ka Imrest endast, tema elust mängime muusikat, nagu te juba kuulsite, mis, mis sulle meeldib meie muusika sulle siis meeldib, kui väga kahe kolme lausega kokku püüaks seda võtta. Noh, eksmuusikana minu jaoks on väga oluline tähendus märgiline ja sümboolne ja üldse see. Aga esmalt on see, et kas see muusika kõnetab mind või liigutab ja seda võitelt võtta nagu ka laiemate nagu nähtustele. Eile juhtusin kuulma sellist ütlust ja see oli ühe maailmakuulsa restorani selline noh, ütleme siis nagu hing seal taga ja tema ütles sellise asja. Et kui mingi nähtus või mingi toit või on siis mingi vein või muusika teid kõnetab, emotsionaalselt kuidagi liigutab, siis tähendab, et sellel asjal on hing sees. Ja mulle meeldib see selline lähenemine ja Ma nagu tahaks mõelda selliselt ka muusikast. Et seetõttu mul on muusikaga seal ei pea olema vokaali. Ehk siis kui vaata mingit sümfooniat või laiemalt sellist instrumentaalmuusikat, eks. Kus ei ole seda nii-öelda nagu laululist osa, mis meil lihtsustatult ütleme. Aga kui me mõtleme vokaaldžässi peale noh, vaadata kuidas tahes, eks seal on see hing selline sees, et hiljuti olin, oli võimalus aasta lõpus olla Hedi Hansoni kontserdi. Sa mõtlesin senaatoriks tund aega laulda. Et natukene kahju ema pärast muidugi ütlesin, seda tuleks hea meelega, kuulan veel, aga siis on loomulikult oli võimalus seal see plaat kaaslastes kodus me nii-öelda tavaliselt tehakse pärast rokk-kontsert, seniks andekad, jätkuks veel see meeleolu, näitlejad ütlevad, et, et kui see etendus läbi, et nad peavad ennast tühjaks laadimata, ei ei saa ega julgegi koju minna nagu adrenaliin on nii laeseks siis noh, tihti pärast niuksed lahedad etendus, kui sa ise oled vaatanud seal või lahedad kontserdid, mis sulle meeldib. Et siis me tegime ka sellised nagu nüüd asteka ehk nagu järel sellise peo, kus me kuulasime seda Hedvig Hansoni plaat ja olime veel sellest nagu fluidum ist veel osa, et see džässvokaal on minu jaoks küll üks selline, mis kui see on professionaalselt loomulikult tehtud, et seal selline mingi odav kaver tehtud mingist kuulsast laulust, nagu nendelt kahjuks väga palju tehakse. Jah, see vokaale, kui sa nagu live'is võimalik kuulata, see on täiesti erakordne. Me kuulame tänase jutusaate jooksul kindlasti väga head niisugust vokaaldžässi ja siinkohal ka parimad ja kõige südamlikumad tervitused Hedvigile kusagile Viljandimaale. Ka tema on olnud selle saatekülaline kunagi. Aga sa ise mainisid jutu sees seda nädalat, mis Eestimaale on peale suurte spordivõistluste toonud kui ka mõned seninägematult kuulsad kokad. Räägi, palun mis üritusega tegemist oli ja, ja mida sina kõigest sellest õppisid? No ma ise pärast, kui see üritus või sündmus eelkõige oli läbi, ma tundsin seda, et see oli selline nagu inspireeriv laeng ja, ja seal olid ju noh, maailmakuulsad nimed koos, mis on, arvestades meie sellist dimensioone ikkagi väga selline sündmus, suursündmus ja oli ju Kopenhaagenist oli sellest ilmast, mis on üks selline uue moodsa põhja Põhjala köögi siukseid lipulaevu, eks. Claus Mayer. Ja, ja siis oli veel puldist, oli üks nendest vendadest, kes on siis feraan, eks ole. Tema siis näitas ja, ja demonstreerisin oma sellist uusi suundumusi üldse, et kui kaugele võib see asi areneda, et loovusel ei ole piir. Ja, ja samamoodi oli Fergus, Henderson oli Londonis näiteks ja väga värvikad kõik esinemised, aga kõik rääkisid ikkagi nagu ühest ja samast asjast. Et. Me lähme oma juurte juurde tagasi, on asjad, millel on püsivam väärtused, mis on ajatud ja ma arvan, et see on niisugune ajaline märka praega, et on tore, kui keegi ütleme siis selline arvamusliider seda hästi selgelt välja ütleb. Jaa, jaa, ja see julgustab inimesi sellise nagu läbi uue vaatenurga tegelikult maailma nägema, eks. Et nad tegelikult ei ütle midagi uut. Lihtsalt kogu selles info virvarris, mis me ümber on, on hea, kui keegi selekteerib välja selle ja nii-öelda kontsentreerib selle selliseks üheks niukseks tervikuks. Millal see juurte juurde tagasi tulemine toidus tähendab? No vot see see juurte juurde tagasi tulema on tegelikult see, et ega kui me tegelikult kasvõi seda muusikat vaatamegi seal siis katsetatakse vigaseid asju vahepeal ja on laulud, mis on kaks, 30 aastat tagasi sisse lauldud ja vaatse peas niisugune noh, et saaks nagu Ell lindistatud, see võib nii värskelt, eks ehk, kas nad on siis olnud sellel ajal oma ajast ees või tajume seda praeguses ajalises kontekstis neid asju taas nagu värskena. Ja kui me seda sama mudelit nii-öelda laiendame siis selle toidu nüüd, mis loomulikult on mulle hingelähedane, hõime samamoodi vaadattaya. Et ma arvan, et see on üks võimalus meil nii sarnaselt ütleme siis nagu teiste Põhjamaade eneseotsingutel, nad on küll natukene varem sellega pihta hakanud, väiksem aga ma arvan, et see on selline üsna julgustav eeskuju. Et sa julged leida oma tee. Väga lihtne hakati kopeerima, eks ju, mis on kuskil juba tehtud või ma arvan seda, et see on hästi selline noh, mitte jätkusuutlik. Ja seal pole järjepidevust. Ja ma mõtlen seda, et sa pigem leiad üles selle oma sisemise tõe tegelikult nii nagu inimesed omaeneseotsingutel sarnaselt võib seda kuju rahvuslikule identiteedile praegult ju üle kanda. Et sa oled usud eelkõige ise sellesse ja siis hakkad selle nii-öelda selle oma tõega edasi liikuma. Aga ega keegi teine ennem seda ka ei usu, kui sina sellesse ei usu, et see on sarnane, eks ju, ehk siis kui meie Jul tahame, soovime ja peame seda eelkõige vajalikuks üles otsida, mis meil endal on parim. Ja neid asju ei ole mitte vähe tegelikult. Et selle, ütleme sellise kogu muu maailma nii-öelda selle neoon. Sellise piltlikult öeldes Reklaamtuledesäras me mõtleme seda, et aga mis meil siis on, eks ju. Et sa. Ütleme eelkõige müüd nagu iseendale selle mõtte maha ja noh, kas see on nüüd absoluutne tõde, sest et ajas on see tegelikult niikuinii muutuv ja ongi hea. Aga on hea, kui see toetuminekile No ma saan aru, et sina oled tegelikult selle kõik juba omaks võtnud, et selles mõttes ei olnud sinu jaoks midagi uut, aga ütle palun, kas sa kuulsid terve selle kokkade esinemise võistlemise seal valiti ju, tegelikult ei ole võistlusele ju välja eestikandidaat. Küll see, see kogu see üritus ei olnud kokku kutsutud selle jaoks ainult, aga kuna minu arust on see ka väga oluline see, et see pakkustoor, mis nüüd toimub see aasta Šveitsis ja kus tegelikult oli ju tegemist eesti eelvooruga, eks. Siis, kuna see sündmus on nii tähtis, siis esmakordselt tegelikult Eestis, kui me näeme seda, et olid nõus tulema sellised maailmanimed, keda ei ole väga lihtne saada tegelikult, eks ja nad tundsid missiooni, et nad aitavad sellega meil muuta neid sisse juurdunud selliseid vääruskumusi või piiravad piiratud mõtlemist ehk seda asja natukene laiemalt näha ja, ja aidata väärtust, kust seda leida meie oma tee, mida nemad on juba ammu suures maailmas läinud, seda teed. Et, et ja et mõista laiemalt, et see toit ja toidukultuuri arendamine, see on nii selgelt osa meie kultuurist, seal lausa toodi välja, et see on sama oluline nagu on eesti keel täpselt sama tähtis meie püsimajäämise meie sellise omanäolise identiteedi tugevdamisel. Ehk me ECMi sulandub sellesse kogu muu sellesse nii-öelda nagu globaalses katlas ära, et meil on, mida sinna juurde anda, see küll väike, aga väga oluline, nii nagu mosaiik pole kunagi täiuslikkuse, üks osa on seal puudu. Me oleme väga tähtis osa sellest suurest mosaiigis mis teebki selle maailma põnevaks ja alati muutuvaks, aga ta ei saa toimida, kui ta pole ju tervikeks. Ja kui meie mõistame seda tegelikult, et selle väiksuse juures, mida me vahest võib-olla tähtsustame üle isegi väike võib olla suur suurelt mõelda. Et pigem ma julgustaksin seda mõtteviisi tegelikult kõigest nägema, mida me teeme. Ja, ja see oli väga mõjus impuls, et see loodi selline tervik. Need inimesed olid kaasas siin aitamas, mitte seda iseennast reklaamida või et nemad teavad nüüd absoluutset tõde, sädemete, keegi, see on nende visioon, üks nägemus. Kas sa siis meeldib sulle, kas aktsepteerida seda või mitte, aga vähemalt aitab see sul nagu sellest igapäevasest rutiinselt mõtlemisest võib olla näha seda värske pilguga. Millised võimalused meie ümber on. See on väga oluline mõista tegelikult, kui me tahame asju teistmoodi teha. Miks me peaksime teistmoodi teha, mis sest kasu on, mida see meile annab mida see maailmale annab? Ma loen viimasel ajal kõiki, ma sealsed kõiki, aga selliste Eesti kokandus puudutavaid artikleid ja püüan nende nimedega uute ja vanematega kursis olla ja ma arvan, et ma ei ole avastanud mingit väga suurt tõde, aga väga paljud, et mitte öelda rohkem kui pooled eesti kokanduses esiletõusvad nimed ei ole puhtad eesti nimed. Ja see on aja märk ja mulle iseenesest tegelikult on selle üle väga hea meel tuleb ja ma arvan seda, et noh, ütleme, et ega seal anduslavilik, vaid, vaid pigem on see selline julgus eristuda julgus teha uutmoodi, kartmata seda, mis on see esmane arvamus, sest see on see elu edasiviiv jõud kõikidel aladel, eks ole, see pioneer Et need puhtad eestlased nagu kuidagi selles mõttes nagu päris eesti nimedega poisid jäävad nagu kuidagi oma tagasihoidlikkuse juures, siis nad ei julgenud. Täpselt, ja, ja kas noh, sellele on raske hinnangut anda, Meil polegi mõtet, eks ju, anda hinnangut sellistele nähtustele lihtsalt aja märk ja pigem on mõistlik minu arust meil aktsepteerida seda. Jaa, jaa. Tegelikult kui me mõtleme seda, et kui palju on meil tegelikult potentsiaali meie ümber, mis pole saanud veel avalduda. Ja, ja nüüd kuna need olud soosivad ja on, see on ka nende Se esiletulek on demokraatlikum, eks, sest muidu see poleks saanud toimuda viis aastat tagasi või näiteks, eksju. Ma arvan seda, et siin on tegemist, ma mõtlesin sedasama asjale. Ja ma pean ütlema, et Dimitri roos, kes võitis seekord selle Eesti eelvooru Nimi kirjutatakse tšekiga. Jah, lähen eksootiline roos loodust ja võib-olla mingi mugandatud versioon sellest just nagu on Eesti või aga väga selle lahe persoon on Dimitri ja mis on, nagu ma arvan, selle fenomeni taga, kui sa ütled nüüd selle on see, et vene inimestel emotsionaalsemad ka kõik ja kõik, mis on loov vajab emotsionaalsust, sest mida me ütlesime, kõik, mis on loodud läbi emotsiooni läbi sellise nagu rohkem on nagu sellist tunnetuslikult asjade mõistmiseks, sest et luua. Me peame mõistma paremini konteksti. Täpselt nagu kunstnikuna, eks ju. Aga kõik loov protsess vajab väga selgelt siukest emotsionaalset tunnetust, läbielamist seda ja siis ma arvan, et on võimalik luua midagi erakordset, mis on noh, ei jäta sind ükskõikseks, mis mitte, lihtsalt äratab tähelepanu, see ei ole omaette eesmärk, aga tähelepanu äratas kõik ju millel pole ka nagu, ütleme sellist nagu otseselt sisulist väärtust tegelikult, eks, aga see on nagu hetkeline tähelepanu. Aga millel on selline jõud sees, on hing sees, nagu ennem ütlesime, mis meid kõnetab, meid puudutab, see on väga, väga oluline ja kui me vaatame, et sellise noh, ütleme kogu see noh, eelkõige läänemaailm, eks liigub järjest rohkem selline pinnapealne ja sellised lühiajalised naudingud ja, ja selline kõik on hästi kiire, kiire, kiire. Me rahuldame oma erinevaid vajadusi hästi kiirelt ja dissüvenegi nendesse. Eks eme, torman kohe juba uute selliste ütleme siis nagu noh, hedonism kui selline ei ole tegelikult ju midagi halba, aga ma arvan, et see ei saa olla ainult omaette eesmärk, eks. Et noh, kui niimoodi vaatame, et seeläbi emotsionaalse tunnetuslikkuse loodud asjadel ma arvan, on ka laiem tähendus, sest et see puudutab inimesi ja ma arvan, et see aitab maailma Ta paremaks, sest see, keda see puudutab, see loomulikult ei saa kõiki puuduta nii nagu ta muusikalise kõigile meeldida. Ma arvan, et see on see täpselt see mosaiik mis aitab meie seda maailma hoida tasakaalus ja kogu aeg sellise põneva ja, ja vibreeriv vaja vitaalsena ja et seal on kogu aeg, nagu on selline elu sees. Aga sinul on ju täiesti eesti nimi, Imre Kose, kust sa tuled? No ja siis mu juured on Saaremaalt, eks ja nii nagu terve maailm peaks seda teadma ja võib tulla küll, ükskõik, absoluutselt õhumets tuleb Saaremaale. Kust sa tead, siis on nagu üks põnev tegelikult ma olen mõelnud peale, et vaata, me ennem ütlesime, et, et see juured saavad järjest tähtsamaks ja see on ka loomulik protsess. Ehk siis me tuleme kõiki oma lapsepõlvest või, või, või, või vähemalt siis meiesalus kujunemisjärgus, eks ju. Ja Mul on küll see oluline, et see lapsepõlve suved sai Saaremaal veetud peetud ja jaa, jaa. See, kuidas see toidukultuur oli niivõrd suur osa sellest elustiilist, mis seal Viljandi ja seal oli nagu meie jaoks oli see loomulik, eks. Ma usun, et siin aeg tagasi, kui mitme kümned aastad tagasi ütleme, nii oli ju tegelikult me teadsime, mis olukord see muidu valitsev selles, et noh, pigem oli puudus kõigest ja leidlikkus oli rohkem see, mis aitas seda toidulauda rikastada ja, ja tegelikult ei tajunud seda, et see oli nagu puudus tegelikult ju lastena, eks ju. Aga ütleme see, et kuna meil oli seal need loodusannid nii-öelda inspireerima seal vabalt nii-öelda kasutuses ehk kõik, mis merest tuli ja kõik, mis jahil käidi ja, ja kõik need õige lõhnaga tomatid, eks vaatame küll edasi kurki, tomat tuli vahest naistepäevaks-paariks päevaks müük, eks ju. Et et ma arvan, et need, kes, kellel oli võimalus nagu suviti või rohkem lapsepõlves maal olla, teavad, millest ma räägin. Aga seal oli küll pigem ka see, et see ei olnud nagu sisemus vaid see, Me näiteks korjasime ise naistepuna teed endale talveks ja, ja metsikut münti ja meie jaoks oli see nagu loomulik. Saaremaal on see saladus, ei ole saadav, võta kant, mätta kant ja üldse Pihtla, see on ju aga ja kasti lahtan selle kõik, eks ju, ja kus need angerjad ja tulid siis, eks ju. Ja aga mis oli nagu minu jaoks oluline, praegu räägitakse sellest, et oo, kui oluline on see, et me jälle hakkaksime hooajaliselt mõtlen, vaata see global reaalne logistiline ime, mis on tänapäeval võimalik, et on jaanuaris, on spargel, eks ju, kuskilt Uruguayst toodud ja maasikad, eks ju, mis on veebruaris müügil ja ja siis ma olen mõelnud, et need maasikad on küll, et vaata see kultussari Star Trek, eks, ja selline Science Fiction mis on minu arust väga lahedalt tehtud, ma kujutan etteütluse kaptenit. Et nad sõid selliseid virtuaalseid maasikaid, neil polnud maitset. Aga, aga tulles tagasi, et see, mis ma arvan mõjutanud küll, on see, et seal oli täitsa loomulik see, et mis hetkel parim sellesse tehtigi. Kui oli sügisel siiapüügihooaeg, siis soolata seda sisse ja ma mäletan, et ta siia Marie oli nii palju, et me sõime, lapsel oli seal supitaldrikust lusikaga kodus tehtud sooja saia võid peale seeme. No lihtsalt maailma kõige parem asi oli sellel hetkel, ma arvan siiamaani. Raadiokuulajatele ma ütlen nii palju, et samal ajal kui Imre räägib, mina muudkui neelatan ja siis samal ajal kätte selliseid lusikaga tõstmise kulbiga tõstmise liigutusi, suu poole. Aga ütle, mis oli see, see ainult ühe, luban öelda. Maitseelamus. Sealt lapsepõlvest. Saare lapsepõlvest ma mäletan seda, üks on küll mul selline, et ma mäletan, et oli laual, oli see naistepuna, teevad, mis läheb niukseks punakaks, eks punakaks ja nüüd on avastatud, et naistepuna seal ju mingid keemilised ained, mis toodavad endorfiine. Eks meie mees siis sellestki, selles mõttes on hea maitsega tee, kõigil oli hea tuju. Nii noh, võib-olla mingid traditsioonilised säilinud vanemad inimesed kindlasti teavad ja et see CD mõjub kuidagi eriliselt hästi. Aga mäletan seda, et seal oli laud, kui ta oli ja meil oli ahjust toodi suured mereahvenad, mis pandi laual, nad aurasid ja selle kodus tehtud sai ja olid need küpset tomatit. Augustiks. Ja siis, kui me avasime ise, igaühel oli lapsed, ka oli see suur ahven, otsime siis selle soomusega naha maha, see auras need mahlad jooksid ja kodus tehtud, sai välja. Ja need on nii lihtsad asjad, tomat, pideme, ammustasime lihtsalt. Ja mina linnalapsena tegelikult ju ikkagi mõtlesin, et saia peal süüakse tomatit. Nemad teadsid, mis nad teevad seal naelal raviv asi. Ja ma maitsesin seda ja see oli nagu saastasid liid läbi lihtsalt asjad nagu selliseid asju, mis oli smuutisse maailma. Ja, ja need, see tomati lõhn ei lähe iial meelest, eks ju, mis absoluutselt küps ja, ja nüüd on orgaanikeks öko räägitakse, see oli puhas ökop võimsal viisil Justmist merest saadi ja just see ise tööd leida ja määrid või siis valget saia ja määrid seda võitjale, need on lihtsad asjad, aga need on siuksed. Ma arvan nagu olulised väärtused, mis ma mõtlen vajaga selliselt, et kui me nagu tänapäeval sellist noh, eks me tihti poeme selle taha paljude asjade suhtes kiire kogu aeg, eks. Noh, küsimus on selles, et kas te mõtlesime, mõistame nende asja tähtsudesse see uus põlvkond, mis üles kasvab, praegu see on ikkagi väga suur vastutus, ma arvan, et millise selle pagasi ka selle väärtushinnangutega nad tegelikult oma ellu astuvad ja omakorda oma lastele edasi annavad, eks ju. Et siin siinkohal oleks küll see Ta võib-olla vaja ka need ajad on sellised, tehakse rohkem kodus süüa ja, ja, ja juba kasvõi olude sunnil, eks ju. Aga kurb on see, kui selleks on kas siis mingi lihtsama vastupanu teed, et noh, et kui seal on alati see valmistoit kuskilt sealt, mis iseenesest pole ju halb, aga seal ainult mingi ajutine lahendus ei saa olla nagu püsilahenduseks. Või on see siis purgisupp, mis pole kuskilt beiblaad laagris ka, okei, aga see ei saa olla, seitse on ainukene toitakse, mis selle kiirust taha põgenes. Et tegelikult ei võta see ju rohkem aega, kui me natuke planeerime ja mõistame seda, et seal oluline. No siis me, ma arvan, et me teeme väga suure eelkõige heateoga selle kasvavale põlvkonnale, kui meil on midagi sellist kaasa anda, mida me väärtustame, mis meie väärtushinnangud, see on väga oluline osa minu arust sellise väärtushinnangud süsteemist. Nojah, et sinu vanemad on näiteks iga päev valmis sinu ema, sinu vanaema valmis sulle pühendama teatud hulga aega, et teha sulle süüa, eks ju. Laps saab aru, et tema peale mõeldud Ta on see loomulik ka, et ega seda peegeldama edaspidises elus, seda ka edasi, sest see on meie jaoks nagu norm. Me muud ei teagi, sest et me ju noh, seda elukorraldust me võtame kui, kui eeskuju enda jaoks juhindume ka väga palju alateadlikult tegelikult edaspidises elus. Me näeme küll tihti, et kui me mõnes olukorras käitume täiskasvanud inimene selliselt, mis need vastused, mida mõtlema ka selles olukorras või natuke teistmoodi keeta, sest me teame, kus see tuleb läbi kodulehekülg. Täpselt, kas mingi situatsiooni mehed läheb see pilt, et kui me hästi mõtleme järgi ja siis seal on lihtsam tegelikult järgmine kord selles samas olukorras ma arvan, et teha parem valik. Kes sinu. Kodustest kõige paremini süüa tegi. Ma ei väida, et oled pärinud. Ma arvan, et, et see on ikkagi ema ema aga meil oli niisugune lugu ka veel, et aeg-ajalt oli meil seal Saaremaal siis alles hiljuti oli isa õde, kes oli, see on küll vähe teada, fakt, aga ta oli nimelt komitees oli selle Karl Vaino nagu peak. Ja siis noh, ma arvan, et osaliselt tuli ka sealt tuli seesugune mõjutused võib-olla selle hilisema elukutsevalikut teha tuli siis tema kangid olid seljas ja loomulikult ja aga ma mäletan seda hommikust õhtuni käis üks söögitegemine köögis kogu aeg midagi podisesse, midagi tehti kogu aeg. Pidevalt toidulõhnad ja sai näpuga maitsmas setteproovidest, mis sealt juba tulemus on ja need lõhnad ja, ja kõik see põnev. Sa oled jõudnud sealtsamast lapsepõlvekodust toidu maailmas päris kõrgele. Kas see toidu tegemine, restoranide omamine, seal möllab minek, see, kas vahel sulle närvidele käib, kas see väsitab sind, kas sa tahaksid olla? Ma ei tea. Teetööline, raamatupidaja, lendur midagi hoopis muud. No minu jaoks on tegelikult oluline see, et ma mul on võimalik olla loov ja seal on noh, kui sa just ei ei lase sellel rutiinile ennast ära petta, et sa satud selle lõksu, vaatame tihti ei märka isegi kui me hakkame rutiinseid asju tegema. Aeg-ajalt läheb niisugune reaalsuse selline check teha nagu analüüsiks. Et mõista seda, seda, milles sa parasjagu oled. Aga ma arvan, et me saame väga palju teha ise ka selleks, et et meie selline eesmärgid ja visioonid ja arusaam iseenda tegevusest värske selleks kellaaeg-ajalt üle vaadata. Eks. Aga noh, kui sa küsida, et kas ma tahaks midagi muud teha mõnikord siis tegelikkuses? Ma olen nagu ma julgeks öelda, et väga hästi eelkõige väga tänulik ja samas ka õnnelik selle üle. Et mul töös läbi enda sellise tegevuse on võimalus rakendada loovust väga erinevate väljundite kaudu. Ehk näiteks, kas ma olen osaline ja hea meelega, alati olen uue sisekujunduse loomisel näiteks mõne meeskohas või või mõne sellise noh, ütleme selline reklaam, mingi mingi kampaania mingi kujunduspõhimõtetes, et ma istun meie selle Aadeega või meie kujund aga maha ja siis me hakkame arutama ja ma hakkan talle visioone, loomad, mis on, kujunes põhimõtted minu arvates ja ja sa ise igavad õpid midagi sellest, see on väga põnev või mõtleme näiteks disaineriga koos välja, milline võiks olla uued tööriided näiteks või või milline võiks see muusika olla, mängime siis ma otsin seda muusikat ja ma, ja see on nii põnev, sest sa kohe kõbid midagi. Kuidas see muusikali domineeriks selles keskkonnas samasid annastmegi juurde, et oleks nagu loomulik osa sellest interjöörist. Sest ütleme, selline restoranis külastamine või kohvik või mis asi see on, tegelikult mulle meeldiks mõelda selliselt, et see on selline kogemine kõikide meeltega. Kui me külalisena või, või külastame mingeid kohti näiteks siis me alati ei teadvusta endale seda. Teinekord täitsa nagu teadlikult, kui hakata mõtlema, siis me läheme, astume uus keelekeskkonda sisse ja vaata, kui me oleme esimest, kordan alateadlik, mõtleme, tajume seda, on siin soe või külmaineks ja kas siin on turvaline inimesed siin teised on, on ju ka siin on valgus, milline, kui liiga ere, me ei tunne ennast hästi, kui oli ka pime, on natuke Spukiaks või siuke natukene siukene. Noh, eks ole, ehk siis, aga keegi on ennem, et kõik asjad läbi mõelda ja me kohe males siis märkan nende inimestena või siis nagu nende kohta külastada, kui mingi asi on paigast ära, kui selle peale mõeldud ja ei moodustu tervik. Ja, ja minu jaoks ongi väga põnev see, kuidas luua selliseid toimivaid tervikuid. Näiteks, ega sa märkad alles siis, kui tool pole mugav, kui keegi pole selle peale mõelnud. Aga niikaua, kuni sul on mugav, mõtlesime, et oi kui tore, et keegi niukse mugava tooli siia mõeldud, aga see võib olla, tähendab, me oleme istunud näiteks 30 erinevat näidist Tauli läbi, ennem kui valime tooli, eks ju, see on aeganõudev, aga see on vajalik selle jaoks, eks. Ehk siis see on põnev ja, ja mulle see, selles mõttes see ei ole rutiin ja see on ka praegu, räägitakse palju sellest, et see loovalt sadu kirjutada või loovalt saab mingeid ülesandeid või probleeme lahendada. Ehk julgus mõelda raamist välja, eelkõige on minu jaoks väga tähtis. Kusjuures tänase saate tervikuks kujundamine on minu probleem, mistõttu nüüd on see koht, kus tuleb mängida muusikat, sest me oleme juba rajult selle piiri ületanud, kuhu see muusikalugu oleks pidanud tulema ja, ja no ma ei tea, kas sa valisid selle plaadi, mille sa kaasa võtsid, ka selle järgi, et kuidas see kõlaks näiteks raadiosaates või et kuidas kõlaks mõnes sinu restoranis igal juhul, see on niisugune universaalne lahendus, sobib vist. Või tänna või no ütleme, et eelkõige ma julgeksin pidada seda selliseks minu jahvatas, eks pole absoluutselt olemas kvaliteetmuusika, mis, kui see puudutab sind, siis see viib sind samale lainele ja teinekord, kui sa tunned, et seesama tahaksid samale lainele minna, mis selle muusika sõnum on. Sest mina usun, et see, mis siin puudutab, seal on hing sees siis sa paned selle loo peale ja sa oled koheselt seal. Kes oskas, käis muusikapala jooksul ära Tuneesias jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Imre Kose. Kus sina lähimas tulevikus ära käiksid, kui sa saaksid mitte rahale mõeldes, mitte ajale mõeldes reisida-rännata, kuhu vaid. Noh, ütleme, et eks need, eks nii-öelda eksootilised maad on alati sellised meie unistustes kõigile, eks jaa, jaa reeglina inimestele on see, et mida kaugem, seda selli nagu nagu ütleme, vastupandamatult ta ju tundub nii nagu paljude asjadega, mis tunduvad meile esmapilgul kättesaamatud, eks. Tegelikult. Ja see on tore, unistusi peabki olema ju ja, ja noh, muidugi, ega siis suurima heameelega veedaks mingi aja kuskil seal, kus meremehed Austraalias, mis mul tõesti, aga mul iseenesest on nagu hingelähedane väga naasia. Ehk just niuksed vähemalt lavastatud maad, et kas seal Vietnam või, või on seal mingi Kambodža või need vanad seal templid, mis seal vihmametsades on ja, ja see on, see on huvitav ehk siis tegelikult ju reisimise võlu on see, et avastada neid paiku, mis on võib-olla sellise vähem puudutatud või mõjutatud sellest massturismitööstusest. Alati jätab sellise standardiseeritud jälje, mis mind, mitte kuidagi inspireeri ja seal ei ole hinge sees, mis on nagu jälle minu jaoks oluline. Aga ütleme nii, et see on selline nagu suur pilt. Aga tegelikult ütleme, et üks maa on küll, mis mul on nagu väga hingelähedane ja mulle tundub, et see tahes-tahtmata ka väljendub minu tegevustes. Ja võib-olla siis nagu inimtüübis, et Itaalia see on üks, ma julgeks öelda, et minu suur armastus kõik, mis Itaaliaga seostub kogu see ellusuhtumine, võime lihtsatest asjadest rõõmu tunda. See toidukultuur või toit kui sotsiaalne nähtus, kuidas saadakse kokku ja pikalt süüakse, arutatakse ja see elu, nautimise ja elurõõm, mis väljendub ja sellest pole midagi kunstlikku, vaid see on loomulik osa elust. Etna. See on oskus ja samas teha asju ära selliselt, et nad ei muretse üle, nagu põhjamaa inimesel on kombeks, eks nad teevad sellesama ajaga ja ütleme, et mitte kehvema tulemusega, vaatame Itaalia disaini või kõike seda edumeelsust tegelikult, mis nad suudavad luua selles kreatiivsust ja pealtnäha tundub, et kaos ja kui sa natukene süvenenud ja pisut rohkem oled Itaalias aega veetnud, sa näed, et ma nimetan ise seda selliseks nagu organiseeritud kaoseks. Kui see käib selle asja juurde ja sa mõtled, kõik see arhitektuur, see selles luidumiks see on midagi, mis, mis mind kogu aeg jälle tõmbaks tagasi ja ma arvan, et Itaalia on üks selliseid maid kus ma olen võib-olla et kõige rohkem käinud ka. Ja, ja ma olen ju seal ka mingi aeg pinud ja veel natuke rohkem seal aeglases mulle, millises keskkonnas olla, eks ju. Kõiki neid vaata, need on need väiksed asjad, mida ütleme, nagu pealispindselt ei mõista, mind huvitab see, miks nad teevad midagi selliselt, et kuidas see tulemus saab seal ja seal on alati mingi stoori taga täielikult. Et see on, see on väga, väga, väga nagu selline põnev minu jaoks ja ma täitsa andsin endale lubaduse, noh nagu me kõik, anname lubadusi, eks ju. Aga ma olen ka veel talgus teinud tegelikult sellega, et vaata, eksju, nagu keeled on hea näide sellest, et et kui seal on nagu mõte taga ja, ja see on mingi motivatsioon, eks siis sa teed ka selle ära ja sa näiteks kas või keele puhul õpid selle keele suurema innuga selgeks, sest sa saad aru sellest, et kui seal, Itaalias sa oled selles keskkonnas, kui sa seda keelt sa mõistad paremini, seda kultuuri, seda eluolu, kõike see, kuidas see toimib, see seal. Ja, ja sa oled nagu rohkem osa sellest, sa oled hakanud itaalia keelt õppima ja mulle väga meeldib see on kellele see ei meeldi, aga ilus keel. Noh, ma ei noh, mulle tundub, et, et mul keelatelt tõesti meeldivad. Ja noh, ütleme, et ma tunnen, et kuna keeled meeldivad, siis ma ei tea, kas see on natukene keelesoont. Aga mul on keeled, kui see asi on mõtestatud minema, aga noh, ei ole nagu ületamatu raskus, aga peabki tahtma. Nonii, muudegi asjade puhul või miks mul seda vaja on? Et see Itaalia on minu selline, et ma tõesti olen mõelnud seda ja, ja see mõte saab mulle järjest omasemaks, et ma. Vanemas eas või sooviksin mingi aeg elada, selles keskkonnas, aga meeldib mulle see mõte q selles oma lihtsuses tegelikult eks. Kui sul on stress, mis meil ju kõigil ikka aeg-ajalt peal käib vähemalt natuke paha tuju, meeleolu langus ja on näiteks pühapäev nagu täna. Ja sul ei ole parasjagu aega ega võimalust sõita Itaaliasse siis mida sa teed? Ma tuleks selle küsimuse alguse juurde tagasi, et ma olen nagu ja ma olen mõelnud selliselt, et kui me tunneme ja mina eelkõige ise, et ma olen tasakaalust väljas ja ei ole kontaktis sellega, mis minu ümber on ja mul on väga tähtis see, et mis on minu ümber, et ma kogeksin ja oskaksin märgata asju, nähtusi, mis mind inspireerivad, vaimustavad. On see vestlus kellelegi ka või on see mingi huvitav film või on see mingi mõte, mis keegi ütles või mis iganes mingi maitsed või lõhnad või tekstuurid või nii edasi? Ma tunnen ennast siis hästi ja kui ma märkan, et mind mingi aeg. Ma pole kogenud, seda, sa mõtled. Ohhoo. Ma olen tasakaalust väljas, eks sellega käivad kaasas ka teed, et mingid asjad, mis siin võib-olla muidu noh nii-öelda tavaliselt jätavad muidu mitte ükskõikseks, aga ei, nii, liiguta sa reageerid nendele, ütleme siis palju intensiivsemalt ja mis pole nagu tavapärane harjumuspärane käitumine. Ma kohe tunnen ära, et ma olen iseennast ära unustanud vahepeal. See on kõige tähtsam asi minu jaoks küll. Et Ma olen seda tunnetust kogen, et nüüd on aeg võtta iseenda jaoks aega. Ja ma arvan seda, et see on üks selline minu jaoks üks lihtne, aga oluline elutõde. Me ei tohi ennast ära unustada. Seda kenamad Me oskame olla enda ümbritseva suhtes, meil on lihtsam mõista nähtusi, olla tolerantsem kõige selle suhtes aru saada paremini ja eelkõige see arusaamine, et läheb vähemalt minu arvates läbi endale. Aitäh sulle, Imre inimesed, armsad, kes teda ära jutusaadet kuulasite ja lõpu oleks sobinud väga hästi. See mõte Hedvig Hansoni kontserdist, et oleks kuulanud teda tunnikese veel. Aga mida sina teed, aeg on armutu ja võtkem siis tänasesse pühapäevakaaslase Imre soovitus, et leidke aega iseenda jaoks, kõik teised on ka tähtsad, aga teie ise olete enda jaoks väga tähtis. Jutusaate stuudios olid täna hommikul Imre Kose ja Margit Kilumets. Aitäh kutsumast.