See viiul heliseb Ines Rannapi käes. Eile sai Ines Rannap 70 aastaseks algavas sünnipäeva saates räägivad juubilar ise, tema kauased lavapartnerid, leelo kõlar ja Helju Tauk ning poeg Rein Rannap. Saate seadis kokku Kersti Inno. Head kuulamist. Millisest kodust ka ise pärit olete? Kas seal oli muusikat? Ja sul oli muidugi muusika? Teise viiuli kontsertmeister, ema ei olnud muusikainimene, tähendab joonud, õppinud ühtegi instrumenti, aga armastus väga muusikat. Eks nad selle baasil muidugi kokku saite ja abiellusid. Nii et tema toetas mind väga minu muusikaõpingutes ja viis mind juba. Vastaselt istusin mina viiuldajate sertitel. Ma ei tea, mida ma sellest asjast aru sain, aga seda ma nägin küll, et siili Hansenil olid jalas kuldkingad teatas sinna häbelikult emale koduteel. Hea seik. Nii et selles mõttes oli jah muusikat, palju oli plaate ja ja, ja niisugust noh, tugev sõnaga muusikaõpingud. Kuigi ma ise, muide tahtsin väga minna hoopis kujutavat kunsti. Aga natukene kahju ja miks just sellepärast, et maalikunstnik, kujur või graafikakestahes teeb midagi kodus valmis, ta teeb seda ateljees lähendavate kodus, kes seda senikaua, kuni ta selle ka täiesti rahul, siis jääb see järgi tulevastele sugupõlvedele lai endale vaadata. Aga muusik läheb lavale, kuidas tal sel hetkel meeleolu, kuidas ta enesetunne, kuidas tervis on? Niimoodi see kõik välja tuleb, Sa oled küll korralikult ette valmistanud ja ja lootnud, et, et noh, et annad oma maksimumi, aga see ei pruugi alati, see on ühest küljest ja teisest küljest läheb õhku. Ja, ja temast ei jää praktiliselt midagi järgi, no välja arvatud muidugi lindidega plaadidega. Nii et selles mõttes ma oleks tahtnud jama, maalisin ikka omal ajal oma vanemate poolt preeside autoportreede maastike ja mulle see väga meeldis, ma otsustasin nüüd vanas eas veel selle juurde tagasi tulla. Viiul antigi kätte vist üsna varakult juba. Jah, ma olin nelja aastane. Sest et. Ma tahtsin kangesti isa juurde tundi minna. Nii nagu käisid tema juures õpilased, nad mulle see kangesti meeldis, kuidas nad tulid ja siis koputasid uksele, ütlesite Rinadalan tundi ja mina tahtsin ka seda teha ja siis ma tegingi ja no kuna mul viiulit ei olnud veel, siis ei saa mõtteliselt teadlane küll ostame siis talle selle viiulikaelselt tuleb koos viiuli, ta tungib. Esimesed aastad, õpetas kisa mind, enne, kui ma alles üheksandal eluaastal läksin, siis oli konservatooriumi, kõik oli koos alammaste keskastmeülest. Need konservatooriumis astun ma alles üheksandal eluaastal ja sellest saadik on põhiliselt olnud mulle õpetajaks Herbert Laan. Kuigi natuke väga oli Eduard Poolat natuke aega oli Vladimir Alumäe, aga noh, need olid niisugused, see keeruline sõja aegne periood. See läks mööda ja, ja siis jäi Herbert Laan, nii et nii muusikakoolis kui konservatooriumis olemine, tema õpilane ainult olnud. Eile õhtul ma lehitsesin oma esinemise kaustikud, leidsin seal mõnesugused endalgi huvitavaid fakte. Näiteks, et oma õpingute perioodil kuni konservatooriumi lõpetamiseni olin ma juba esinenud 250 korda ja kõige rohkem raadios ja kirikutes. No näiteks 48. juulil juulikuus kolm korda erinevates kirikutes aga 50. aastamaisele kolm korda raadios. Mäletan, et see praadis esinemine, see oli siis otsesaade. Ja see stuudia õhkkond seal praeguse inglise kolledži ruumes asuvas stuudios oli enne kohesi lahti läks kohutavalt pingeline ja niisugune närvesööv. See kell lähenemisel lähenes sellele hetkele, kui kõrast teadvustus. Esineb Ines tiikvee. Saated olid siis niisuguste pealkirjadega vanade meistrite helitöid või neli romansi viiulile aga ka näiteks nii töötame meie nõukogude naised. Või siis päris korduvalt oli mikrofoni muusikaleht, nähtavasti niisugune sarisaade toimus. Lepinguperioodil oli minu jaoks muidugi kõige põnevamad kolm koolinoorte isetegevuse ja oma loomingu olümpiaadil. Esimene, 45., teine 46. ja siis konnas millegipärast 48. aastal. Ja sellega seoses oli mul võimalus käia kolm korda Kadrioru lossis ülemnõukogu presiidiumi esimehe vastuvõtul. Need olid korraldatud muidugi lõpetada lähedal ja, ja kuld ja hõbemedaliga lõpetanutel. Aga mina olin kõigepealt kaheksa Glenud kaheksanda klassi õpilane, siis üheksanda klassi. Ja siis lõpetaja, aga medalitest oli see asi väga kaugel. 27.-st aastast on selles nimestikus peamiselt niisugused kohad nagu giid, punktid ja valimisjaoskonnad. Kuidas neid sinna värvati? Neid esinejad lihtsalt nähtavasti saadeti kooli. Et olgu olla üks brigaad järjekordset valimist toetamas. Muidugi raadioesinemiste hulk on hämmastav. Nende aastate jooksul ikkagi olin ju alles õpilane. Esinesime raadius 31 korda. Aga kontsertreisidest, mis hiljem oli minu igapäevaseks tööks. Ta oli esimene 1951. aastal ja nimelt koos Berliinist võidukalt naasnud Aleksander Püviga. Sereiskis Narvast Pärnuni. Ja kõige rohkem on meeles see, kuidas me peatusime ilusal mäenõlval. Ja sealt tuli üks kaunis tütarlaps jalgrattaga ja pühib alus seda jalgratast hetkeks enda kätte sellega sõita, nagu ta seal istus, sai sellest kaheksa, nagu öeldakse, jalgratta kohta. Peale konservatooriumi lõpetamist ma läksin muidugi kohe tööle filharmooniasse. Kuuendal oktoobril sündis Rein, aga 22. novembril ma olin juba loengkontserdil platsis. Ja mõni kuu hiljem toimus siis esimene kriigi sonaatide õhtu Meil väikevahiga koos. Esimese perioodilise Remmuunis põhiliselt estraadikontserdid ja soolokontserdid perifeerias samuti rammija, RAM ühe kvartetiga. Reisid mööda Eestimaad, aga see oli selles, et et mul oli normiks 15 punkti kuus mis tähendab siis praktiliselt üle päeva esinemist. Peale seda, kui käis tseremooniast Estoniast üle kurde, koondamiste laine. Ja mind pandi poolele pulgale siis vähenes kohe punktide arv seitsmele ja poolele ja olukord muutus tunduvalt kergemaks. Pealegi hakkasid siis toimuma loeng-kontserdid. Nihukesed, suuremad reisid leidsime sealt 1000 959. aastal kaks kuud uudismaal. 1000 961. ja 62. aastal vastavalt kuu aega Ungaris ja Poolas. Nõmitmed, kaadid Moskvas, Usbekistanis, Ukrainas, Vene õnneks sees, kuidas see tundus päris väikeste välja. Jää. Enim kontserte oli üldse mul 50.-te aastate lõpus ja 60.-te algul selle kõvasti üle 100 kontserti aastas. Ja teine niisugune väike periood, tõusuperiood oli seitsmekümnendatel aastatel praktiliselt lõputseremoonia töö 1986. See oli see aeg, kus Rannapi nimi ei kõlanud enam hästi. Eestis televisioonis hakkasime esinema alates 55.-st aastast ja üldse sain kokku neid 20 Raadio fondi salvestiste nimestik on teil äärmiselt aukartust äratav 200 ühiku piires. Sealhulgas olete te palju Eesti muusikat ja uudisloomingut esmaesitanud ja salvestanud. See on tõesti noh, kuidas ütelda sugune Tabula Rasa, võtad selle kätte. Kõik see, mis sa sinna sellesse muusikasse sisse paned. Sellel ei ole mingit eeskuju, tähendab, seal tuleb sinu südamest ja hingest. Aga ja, ja isegi muide, kui ma hiljem kuulan, Maest satun raadiost peale, mõtled. Oi-oi, see on tuttav lugu, mis lugu see on, seda ma muidugi ei tea. Aga ma saan aru, et ma seda ise mänginud. Ja ja vaatan, et ohoh Ta viskena pole vigagi. Aga muidugi on väga palju asju siiski, mis teatud perioodi jooksul kuidas ütelda, vananevad või, või oska ütelda, tahaks seda teistmoodi teha. Ja nüüd ma ei ole ju kuus aastat tegelikult üldse viiulit käes hoidnud ja püüdsin ennast juubeliks siis uuesti vormi lüüa. Ja muidugi mängin vanu asju ja näen, et nüüd ma tahaksin hoopis teistmoodi mängida. Mul on meeles, kuidas ma varem mängisin, aga, aga nüüd. Nii et ei ole valmis. Ei, ma jään selle juurde, et, et ei saa kunagi valmis. Ja elukogemusi kunstikogemus on, on nüüd hoopis teine. No kahtlemata ja inimene muutub vanemaks, muutub mingil määral võib-olla rahulikumaks ja tõsisemaks kui noores põlves. Tempod muutuvad aeglasemaks. Viiuldaja ju praktiliselt üksi, äärmiselt harva seisab laval, mina olen mänginud Bachi ja telemanni, soolofantaasiat, Ellerisele, fantaasiat, aga muidu kõik mu esinemised on olnud koos partneritega. Nüüd on pianistide hulgas 66. Ja kui ma seda nimestikku loen, siis, siis ma pean ütlema, et ega põlevkivist meil pianisti, kellega koos mänginud ei ole. Ja lisaks sellele veel mõningate Venemaal pianistid. Küdema tahaksime nimetada muidugi minu niisugused noh, kauaaegsed ja, ja lähedased sõbrad, filharmoonia päevik, Vaike Vahi, Aino Himbek muidugi ka Helju Tauk ja leelo kõlar aga ka neid nimesid, kellega koos töötades ma olen saanud palju rikkamaks ja väga palju targemaks. No kasvõi Elsa Vesson, Bruno lukk, Riina Gerretz, Frieda Bernstein, Eugen Kelder ja paljud-paljud, teised. Et see on väga rikastav olnud mulle. Aga koos on esinetud muidugi ka teiste tulementalistidega lauljatega orkestriga muidugi dirigent ega ja ka Martini ja bajaani saatel olen mänginud. See oli populaarne pilvist, eriti viiekümnendail. Ei, küsimus ei olnud üles, vaid lihtsalt me käisime esinemas niisugustes kohtades, kus ei olnud klavert ametis, uudismaal oli klaver väga harvades kohtades. Et seal seal läks kõik pead ajani saartel ja sepaianist nime nimeta. See ütles ka niikuinii midagi, kellelegi oskas vajada seki, minu kimalased lennupeaaegu iga kord. Aga sellest oli ka kasu, sellepärast et ma õppisin olema, noh ühesõnaga ellujäämiskursus õppisin siiski ära mängima seda lukku, ükskõik et ta oli poolteist täpi minust ees ja tagaansamblid on mul olnud niisuguse pikemaaegse tegelikult olnud kaks. See oli siis kurna trio Heljo, Tokio, Uve Uustaluga ja sona parem selle Kikend ikkagi seltskonnaga. Kui ma mõtlesin midagi kahetsen oma muusikuteest, siis just nimelt seda, et ma olen liiga vähe saanud mängida. Ansamblites on niivõrd palju head muusikat, aga see on jäänud minust enamate kõik puutumata. Leelo kõlar, kui kaugeleulatuvad teie mälestused Ines Rannap vist. Küllalt kaugele tegelikult. Sest me käisime ju ühes koolis. Sellel ajal teda nimetati kaheksandaks keskkooliks ta kuidagi kasvanud välja endisest Lenderi gümnaasiumist ja see oli liidetud kokku ja teised oli ka niisugune segane aeg oli. Ja tema oli minust paar klassi allpool. Aga siis mis on oluline, et me juba koolis pöörasime koos, sellepärast et meil oli selles koolis küllalt palju niisugusi, muusika, harrastajaid ja muusika õppijaid ja me lausa selles koolis saime teha niisuguse kontserdi. Tõesti kohe lausa kontserdi selles mõttes, et et seal esinesid kõik need, need. Viiuli ja klaverimängijad, jälle lauljad, kes kes tegelesid muusikaga sellel ajal paralleelselt seal oli muusikakooli õpilasi ja konservatooriumis käijaid, siis oli ju võimalik käia paralleelselt ka mina näiteks käisin konservatoorium, ütleme see koolis paralleelselt. Ja, ja meil oli seal siis ka lauluansambleid ja koor esines seal ja, ja Ines esines seal, mina esinesin, seal oli niisugune meil kohe mitu korda tegime niisuguseid kontserte koolis, õpilastele olnud mingisuguseid muid numbreid, mis oleks Ma arvan seal tantsu või võimlemise või, või, või mingid kergemad puhtal kujul niisugune korralik tõsise muusika kontsert. Nii et teie mõlema muusiku elu algas tegelikult juba koolipõlves. No loomulikult, Me õppisime väga väiksest peast, tema samuti ja ja koolis siis realiseerisime oma oskusi oma kaasõpilaste ees. Nii et sealt on pärit meie tutvus, peale selle oli meil lihtsalt olime me head head semud, sest käisime üksteisel külas ja ja meil oli oma väike kamp, kes väga armastas rosoljet süüa. Enesel oli tore vanaema, kes seda meile armastas teha. Alguses tema tegi, pärast tegime juba ise suure pesukausitäie ja see oli siis meie kokkutuleku nagu põhinumber seerias oli ära süüa. Üldiselt käisin ka tema juures külas, ta, tal oli siis arukülas õieti tema vanaemal oli kena olemine ja, ja seal oli väga tore. Ma ei suuda unustada, kui, kui suured vaarikad seal kasvasid ja no nisugune läbikäimine meil oli, siis juba ütleme nii, kooli viimastes klassides. Taas tekkis mingi vahe, no õppisime koos konservatooriumis, eks ole, aga tekkis vahe, ma olin vahepeal ära siit Eestist. Ja võiks ütelda niimoodi, et lähen ja suurem kokkupuutumine tekkis siis, kui. Kui meil tekkis mõte hakata triot mängima saime augu pähe rääkida Ivo Juulile ja 70. aastal triot mängija. Ja üsna varsti tekkis meil siis idee. Saime nõusoleku kõikendi kokk kööki perenaiselt. Et võime seal hakata kontserdikorraldaja väikseid kammerkontsert. Seal oli väga tore miljöö, seal olid need raudses hüüdes. Vanad raudrüüd kahurid ja ja klaver oli seal hea, akustika oli omapärane ja seal oli kuidagi niisugune tore õhkkond mängida just klassikalist muusikat, eriti eriti just klassikalist. Alguses me tegime lihtsalt niukseid üksikuid kammerkontserte. Aga hiljem kasvas sellest välja ka niisugune vana aasta ärasaatmine kus me hakkasime juba kell neli kontserdiga peale ja see siis läks nii kella üheksani välja. Tundide kaupa. Kontserdid said omal ajal omamoodi rahvarohkeks ja tore oli niimoodi esineda, sest sa tundsid, et on kuulajaid, kes on asjast väga huvitatud. Eriti muidugi olid puupüsti täis nüüd vana-aasta õhtuüritused, mida me tegime ikka väga mitu aastat järjest. No ja siis meil olid, olid ka niisugused ettevõtmised nendes väga naljakas ettevõtmine oli see, et me selles kunagises varietees Tallinn andsime klassikalise muusika pärastlõunaid. Neil oli Beethoven istuli haidmist. Ja veel kellestki kasse veest Subert niiet see kohvitasside krõbi lusikate krõbistamine jäi päris vaikseks ja nad kuulsid küll. Meil oli nagu niisugune missioonitunne sellega seoses. Et seda rahvast mitte ainult ravite muusikat taustamuusikat kuulama panna, vaid et, et nad tõesti kuulatakse, mis toimub seal. Ja seda nad ka tegid sellele just hea meel. Sõitsime ka välja, oleme esinenud Põltsamaal ja Järvakandis, Pärnus ja Märjamaal. Trioga ja suveti, esinesime Kadrioru kõlakojas, Kopli kõlakojas ja Harju mäel. Siis me mängisime muusikat, igasuguseadeid, tavatest, balletikatkendeid ja niisuguseid asju, mis nii rahval nagu rohkem peal läks vabaõhutingimustes. No siis oli meil ka niukene, korralikum, iseseisev kontsertõhtu, olevisaalis. Ja väga palju temaatilisi kontserte ikkagi kas Mozarti õhtu või Haydni õhtu või Beethoveni. Ja muidugi mitte ainult. Mitte ainult klassikajoonega nendel soni mänginud ja ja Rahmaninovi mänginud. Ja. Ja siis, kui meil oli sonaave, siis meil tekkis juba päris vanamuusikamängimine seal valu, poolakaid, anonüümseid, niisuguseid lugusid me mängisime. See oli päris tore aeg, ma ütleksin, suure suure entusiasmiga. Inesega istusime raamatukogudes ja tuhnisin sealt repertuaari, mis sobiks meil mängida. Päris palju nägime vaeva, et omale leida sobivaid asju. Tegelikult Ines siin ennist just kahetses, et, et oleks tahtnud rohkemgi oma elus ansamblis mängida. Milline ta oli ansamblipartnerina? Noh, kuidas võtta, me olime kõik natuke erinevad ja sellepärast neil on nii kaunis raske teineteise nurki siluda ja see oli huvitav iseenesest. Ja meil on niisuke töine õhkkond. Ansamblipartnerina oli ta muidugi väga tore ja alati tegime üksteisele asjakohaseid märkusi, mis ei ole ja, ja mis kuidas peaks olema, vaidlesime seal päris palju ja nii, et see oli niisugune tore aeg. Mida te enesele sünnipäevaks tahate soovida? Sedasama energiat, mis ta siiamaani on olnud ju väga palju on seotud nüüd ülevaadetega muusikaelust ja see on väga tore, et niisugune asi toimub. Sest et kõikidest meie muusikasündmustest ei ole ju alati jälge. Ja selle eestlane praegu hoolitseb, see ei ole sugugi kerge nii silma peal hoida absoluutselt kõigele, mis meie tõsise muusikamaailmas toimub. Ja peale selle on ta ju väga hea perenaine ja väga hea ja nii et lasku aga edasi samas vaimus. Kuidas see juhtus, et kirjutama hakkasite? Ma ei oskagi ütelda, lihtsalt üks ajaleht, mis ta siis sel ajal oli, pöördus minu poole ja palus, et ma kirjutaksin. Igor pes, Roodne kontsert? See oli esimene arvustus, lihtsalt käisin palju kontserditel ja jäin võib-olla silma kellelegi ja öelda, et noh, et kas ei tahaks kirjutada ja siis ma kirjutasin, ütleb, et ma loen neid esimesi mitte ainult esimesi, vaid ütleme seal esimese 10 15 aasta kirjutasime mulle need meeldivad täiesti. Ma ise mõtlen, et ma olin ei noor, mida ma võisin siis sel ajal nii väga osata öelda teiste kohve, aga päris asjalikud Te olete kirjutajana, arvustajana ja aktiivse kontsert teeriva interpreedi olnud hästi kursis eesti muusikaeluga viimased 50 aastat. Kuidas te võrdleksite hetkeseisu möödunuga? No positiivset turul kahtlemata väga palju, esiteks juba seetõttu, et me oleme avatud, lääne suund, kolmas mida ju noh, varasematel aastatel kuni kuni 80.-te 80.-te oli juba ikka ikka pääses üks kui teine siia. Aga kahtlemata mitte kõige paremad. Nii et selles mõttes on kuna kontsert elu muidugi palju huvitavam. Aga negatiivsed ma ütleksin niimoodi, et et varem pääsesid meie esinduslavadele nii-öelda ka eesti interpreedid üsna sageli ja regulaarselt, ma isegi. Ja igast tantsin soolokontserti ja mängisin orkestriga. Ainus ei olnud seda, tegid enamasti kõik. Ja vot see võimalus on ära kadunud. Ja minu meelest see on muidugi kurb. Sest milleks noored inimesed siis õpivad, kui nad ei, ei saa esineda? Siin-seal on ikka suhteliselt noh, niisugune väike koht veel mingi Tallinna või Tartu või võrreldes maailmalaevadega. Ja kui nad siin ei saa esineda, siis arvatavasti nad raskustega lähevad edasi. Aga tol ajal oli muidugi väga palju Nõukogude interpreetide häid kuulsusi, kes küll aga välismaal tunnistati headeks. Nii et mõtlesin, et elu oli ka siis ju tegelikult väga tihe vahel võib-olla isegi tihedam kui ta praegu. Aga no ma ei pea seda just kõige suuremaks vooruseks, et, et iga jumala päev, kontsert on mõnel päeval kaks või kolm. Ma kirjutasin kokku filharmoonia ajalugu, nende mõned aastat siin nägin sellega vaeva. Vaikselt lootes muidugi, et, et see ehk näiteks minu käes oleks juubeliks trüki pääseks, aga aga käratas filharmoonia juhtkonnas küll tähelepanu. Nagu mulle ütles Enno Mattiisen. Aga Ma ma sain selle siiski sealt tagasi selle käsikirja ja, ja ta on mul neid kodus riiulis. Ja seoses sellega oli mugav üsna palju niisugust materjali kohe vaadata, kui, kui palju, mis kontserte täpselt reas on, aga seal tekkinud vaikselt väljavõtted. Ja mind hämmastas, et, et väga paljudel päevadel oli Estonia kontserdisaalis kaks kuni kolm kontserti. Te olite palju aastaid muusikakoolis, mis, mis praegu kannab Georg Otsa nime selles muusikakoolis viiuliõpetaja. Millised olid teie jaoks selle töö rõõmud ja ja mured? Ma pean ausalt ütlema, et ega ma ei ole pedagoogitüüp. Ma läksin sinna tööle lihtsalt sellepärast, et nagu ma siin eespool ütlesin, filharmoonias, mind pandi poole koha peale osalasti hoopiski lahti, käis niisugune laine sealt üle. Ja noh, ei olnud võimalik lihtsalt elada ainult selle tuulepalgaga. Mul on olnud toredaid õpilasi, me oleme nendega senini headeks sõpradeks jäänud ja ja läbime. Aga mul on ka üks tõeline õpilane. Ja mis mind häiris õpilaste juures just see, et puudus tahe teha tehnilist tööd. Ja võib-olla veelgi hullem oli see, et puudus tahe väljendada ennast muusika kaudu. Ja ma ei saanud sellest aru, kuidas üks ilus pala ei kisu noort inimest kaasa. Ja vot sellel ainsal tõelisel õpilasel olid need omadused olemas, esiteks tegi ta tööd väga hoolega ja tal oli alati omapoolsed ettepanekud. Noh, just nimelt tõlgitsemise vallase vaest nüüd võib-olla ei läinud minu omadega kokku või olid liialdatud või kuidas kunagi mind võlus lihtsalt see, kuidas ta väga tähtis mängida, ja praegu on ta Kremerata Baltica orkestris teise viiuli kontsertmeister. No päris loomulik, et ta sinna jõudis. Nii et mul on ka niisuguseid toredaid õpilasi olnud, kes, kes läksid Jesse õpetajatena tööle. Mõned on sinna ka jäänud paigale. Mõned on, on hakanud ise musitseerima, kuidas keegi. Aga enamus on muidugi läinud üles ja konservatooriumi siiski saanud kõrgema hariduse, nii et selles mõttes ka see Andrejev oli kurakoha pealt on minu osa tegelikult väike. Ma jagan seda koos oma ka oma endise õpilase Kristi preesiga, kes õpetas teda äratama pere laste muusikakoolis ja kõige rohkem muidugi Mare teearu, kes oli tema õpetaja konservatooriumis. Nii et mina sealt keskelt niimoodi natukene Sudisi, võib-olla kõige suurem minu teene on, et ma selle poisi hoidsin muusika juures, tema vanemad tahtsid teda väelaseks teha nii nagu vanem vend. Ja nagu ise ka muidugi. Aga ma ikka püüdsin neid veenda, et poiss on seda väärt, et ta jääks riiuli peale ja neelatan tänulikud mulle. Mina pean ennast niisuguse teatud uhkusega parimaks laulu Läks viiuli õpetajate seas. Minu õpetaja õpilastest on neli lennud laulu ärale. Andrus Mitt on neist muidugi kõige kaugemale jõudnud nüüd Helsingis Soome rahvusooperikoori liige ja ka ühtlasi teeb väikseid kalja juba. Tal on ka kõrgem haridus siiski vald viiuliga ta lõpetas. Aga see laulupisik oli temas ikka äärmiselt tugev ja, ja õieti mis minu osa On nimelt ma hoidsin teda muusika juures selle ajani, kuni ta hääl võimaldas laulmist hakata õppima. Rääkida oma ühest teisest tuntud viiulilaulu õpilasest, ma ei tea, kas saab ütlemise nelo tooda. Tema oli muusikakoolis kohutavalt tagasihoidlik ja häbelik ja ei tahtnud esinema üldse minna. Ja siis oli ükskord Uno Naissoo lauluvõistlus, mis muusikakoolis toimub siiamaani veel. Ja, ja seal oli üks laul, siis mida pallutite Maricineda esitada. Ja ma mäletan, kuidas ma tulin kiiresti kuskilt koju, sest teleülekanne oli sellest teles mingisugune saade ja istus elutu telekat lahti ja ja vaatan, laulab minu ela nii vabalt, nii väljendusrikkalt, nii emotsionaalselt, et ma ei tunne teda absoluutselt ära. Ja siis ma mõtlesingi ja, ja siit tuleb laulja. Aastail, mil te ise andsite väga palju kontserte ja õpetasite muusikakoolis oli teil kodus sirgumas kolm last, nende hulgas väga andekas poeg, kes on muusikuna emast kuulsamakski saanud. Selle üle võib küll iga ema vaid uhkust tunda et kuidas ta Reina suunasite Rein oi ei olnud võimalik suunata üldse, ta lihtsalt ise suundus klaveri külge. Juba siis, kui püsti seisis, siis ta käis seal niimoodi sõrmedega küberdamas neid klasse. Nii et see on niisugune tüüpiline näide, kuidas väike laps näitab ise, kuhu ta minna tahab. Ja sinna ei olnud lihtsalt mitte midagi teha. Muide, ma püüdsin ka oma teised lapsed muusikale suunata, kuhu neid siis ikka üks muusikainimene oskab suunata. Aga noorem poeg oli äärmiselt enesekriitiline ja väga kinnine, ta on seda ka siiamaani. Ja tema viiuliõpingud lõppesid sellega, et viiul oli üleni kaetud valge kirmega. Tähendab, see oli pisarate sool, mis oli sinna peale ära kuivanud. Ja ja tütar püüdsime siis väärile suunata, aga ta käis ka Petraktika õpilaseks, muusikakooli, aga. Aga seda oli näha, et, et sealt ei tule siiski ka midagi välja ja hops suundus kunsti poole räägib Rein Rannap. No mina puutusin muusikaga kokku oma ema kaudu juba enne oma sündi. Selles mõttes ema kandis mind just sel ajal, kui ta tegi konservatooriumi lõpueksameid sellel perioodil ja ma usun, et mitte ainult et niisugune hea läbisaamine muusikaga mul selle kaudu tuli, vaid ka kindlasti see intensiivsus, mis paratamatult pidi olema siis viimasel kursusel nende eksamite ajal. Ja ka hiljem loomulikult ema kaudu ma puutusin või lähenesin muusikale väga tunduvalt võiks. Ta ta eeskätt harjutamist. Ema tegi seda kogu aeg kodus, me elasime ühiskorteris kahes väikeses toas viieliikmelise perega ja ja kuigi vahe ema harjutas selle ühiskonna, Ta oli vannitoas ja WCs olude sunnil. Aga siiski ma mäletan alati magama madise uinudes, alati mu kõrva ääres mängis viiul samuti proovid toimusid kodus, siis ma olin ma võib-olla natuke suurem, aga ma mäletan seda hiigla hästi, noh, suurem, aga ikka nii paariaastane ja mitte ainult klaveri viiuliproovid, seal vaikiva Helju Taugi ka, vaid ka suured ansamblid, oktetid ja ja kõik klarneti flöödid. Korna, mis pillid seal kõik mängisid nende kaheksa hulgas ja ja mina muidugi istusingi juures õppisin tundma neid pille ja muusikat, mis on kõik muidugi hilisemaks heliloojaks olemiseks väga palju kaasa aidanud. Siis kaasasõitmine emaga muidugi oli tavaline asi kõikvõimalikel loeng kontserditel koolides, mina ikkagi, ma mäletan täitsa, kus ma seal vahel Põderdasin selle kooli saali ukse ükse mune Silmeskonkreetsee mingi vanakooli ukse kontserdi ajal nagu nagu sisse sealt. Ilmselt ma käisin siis ikkagi sel ajal aga, aga sisse tulin ja siis kõik vaatasid minu poole niimoodi kurjalt, et segan seal kontserdid seal mul täitsa silma ees praegu mis siis hiljem hakkas tekkima juba meil kuus mäng, koosmusitseerimine, nii ema saates, kui ta viiuli mängis kui ka neljal käel Ühel klaveril mängides nii lihtsalt enda lõbuks mingeid sümfoonia partituuri seal kui ka loomulikult igasugustel koosviibimistel. Ma mäletan, see kaasavõtmise teemal veel mind võeti kaasa ka igal pool ooperisse niisugusse kohta, esimene käik emaga Tartus Vanemuise ooperis mängis nõidkütti ja vot see etendus on mul ka täiesti kõrvus ja silma ees, nagu oleks näinud seda eile, noh, laps on hästi vastuvõtlikke mulje tulemusena on väga tähtis, et niukseid kokkupuutevõimalusi anda inimestele just lapse heas ja samuti osavõtmine kohe päris niukestest professiona poolsetest tegevustest, näiteks lehe keerajanal sageli raadioesinemistel ja need ei olnud tookord lindistused vaid otse-eetris mängima. Mäletan selgelt jälle vähemalt ühte kohta mitmetest kus kõik see stuudio hirmus pisike ruum, olen seal täpselt silma ees ja, ja Helju Tauk saatis ja ema ja Helju rääkisid kuni viimase sekundini, tegid nalja, tähendab mingil täiesti nagu öeldud, Taheval valmis mitu sekundit meetrini ja kohutavad anekdoodid ja näoilmed ja mis seal kõik käisid ja mina esitasin ja siis kui plaksti läks eetrisse, nemad peaksid surmasid mängima küll mul oli raske seda naeru tagasi hoida ja, ja tõsise näoga seal lehte keerata. Aga no mingid niuksed, proportsionaalsed kokkupuuted ja ettevalmistus eluks, kuidas hakkama saad ja stuudio olukordadega hiljem muidugi maksime juba nagu reaalselt nii-öelda emaga koos esinema kuskil teises-kolmandas klassis ma mäletan, oli kirja kontserteid kus siis ma selle jaoks kirjutasin emale viiulile ja klaverile paar lugu. Ehk kõik on alles ka kuskil muusikamuuseumis, need noodid, ma ise saatsin siis pealkirja, ma praegu ei mäleta üksele vist romanss, aga ma ei tea, mis see teine oli. Ja hiljem kirjutasin ikka ka viiulile, klaverile, näiteks perekonnaga, matkasime Hiiumaal, kus on seal kuskil viienda, kuuenda klassi paiku oma kirjutasin hiiu süüdi klaverile ja viiulile vahepeal ma tegin rohkem džässi ja rokki, aga vabariiklik konkurss, ma olin seal kuskil esimese kursuse üliõpilane, siis seal teises voorus pianistide konkursi teises voorus pidi esinema kammeransamblis ja ma mängisin emaga koos Beethoven kõige viimasena, et see oleks ilmselt küllalt edukalt, sest ma võitsin selle esimese koha lõpuks. Aga natuke aega hiljem sellest tuli oma soolokontserdi Estonia kontsertsaalis ja me mängisime ka sedasama Beethoveni sonaati. Ja siis ta tellis Velmult nagu oma viiuli-klaverisonaadi. Ja sõlme lindistasime ka raadiofondi, nii et heal juhul peaksin lint isegi veel täna alles olema. Kindlasti minu kujunemisel muusikuna inimesena on vanemate eeskuju väga oluline, kas või selles mõttes, et emale interpreet isa tegeles heliloominguga, sellal kui ma olin laps, nii et nii ka minust sai. Ja ma usun, et ema eeskuju on vast ka väljaspool muusikat täheldatav, ma mõtlen just tema mitmekesisust ja aktiivsust. Kuivõrd ma mäletan, noh mulle ta näitas neid, kui ma laps olin, ta on ju ise noor olles kirjutanud igasugu jutte, osa raamatuid, siis maalinud pilte oleme tegelenud, koguvad, käsitööga, õpetanud, kirjutanud artikleid, esinenud televisioonis, artiklite põhjal on minust mingeid raamatut välja kujunenud. Siis suvel maal teinud ägedalt aiatööd, ühised marjul käigud, talveks hoidiste sisse tegemine. See on väga palju niukseid, intensiivseid ja, ja aktiivseid toiminguid ma ise muidugi ei ole kaugeltki niivõrd pidevalt virk ja tubli, aga siiski olen küllaltki mitmekesine. Välja kukkunud. Lapsevanemana ma ütleks, ta oli väga range, niisugune kriitiline ja nõudlik. Seda nüüd küll ei saa öelda, et mind oleks ära hellitatud, pigem oli see kasvatus küllalt kõrge, võiks öelda. Varakult pandi mind tegema kodutöid ja poes toitu ostmas käima. Mul on meeles, ema tegi mulle alati kirjade. Mul on selgelt meeles üks juhus, kus ta kiiruga kogemata kirjutas värske kurgi asemel värsket õhku ja mina seda nimekirja ei vaada. Annan selle poemüüjale või loen sealt ette ja värske õhk ja ma olin nii hädas ja löödumal täpselt meeles, kuidas ma läksin koju, võtsin, mis sa kirjutad siin, mis värsket õhku. Ja siis varajases teismeeas oli ka niisugune piirangud olid ikkagi väga-väga range, noh aeg oli ka muidugi teine ema tegi kus siis teiste liikmetega alati nukuteatrit, laste sünnipäevadel, külalistele kõik oli ehitatud raamukseavasse, ema ise tegi valmistatud nukke, kõik kümneid ja kümneid erinevaid kõigla uhkeid ja ise sai siis kõik see näidendid alati kirjeldatud väljamõeldud seal ja ja siis lapsed vaatasid, aga mulle meeldis imenduma, käis Tallinnas esinemas ja mind kaasa ei võeta, et nagu ma ütlesin, kasvatus oli range, niisuguste asjade peale ei võetud kaasa, siis ei olnud ju tõsise muusika kontsert, see oli ikka niisugune kergem, aga aga noh, ma ikka teadsin, mis on tookord ja kümneid aastaid hiljem Los Angeleses ma läksingi. Üllata teda, tema hüvastijätutuuri ema sõma ja tema ju laulis viies oktavi, seal oli hästi suur hääleulatus selgitama omapära ja siis ema tegi, valmistas niukse vastava nuku kuskilt välismaalt saadetud kleidiriidest, mingeid küll ülejäänud hiigla uhke särav kleit, niukene langes sealt alla ja ja siis isa saatis klaveril seda ja siis emaks nagu hästi kõrgelt laulma ülevalt paar okta võttis märkamatult niimoodi, isa võttis ülesse, laulsime sinna alla, laulis, esitasin niukse heliredelisoni masemaki pähe. Ega ema harjutamise juures istunud. Selleks ei olnud tal loomulikult aega, aga muidu mul korteril väikesel kaks tuba ühiskorterist siis loomulikult, kui ta sealt mööda sattus minema või teises toas kuulis, et ma improviseerima olen hakanud harjutamise asemel siis ta muidugi tulija ja hõikas Tetra konista klaverit, realisti klaverit harjutama, koolitükke? Muidugi mulle meeldis rohkem komponeerida, väga palju jagan, võin improviseerida, mis oli nagu eriti noh, kui ma džässi hakkasin palli mängima, siis alguses nagu vanemad suhtlesid niimoodi, et sealsamas on, et miks ma ei harjuta ka siis juba kuskil seitsmendas klassis ma ju esinenud jazzklubis televisioonis ja Tallinna džässifestivalil oma trioga loomulikult muidugi vanemad siis ei peagi aru, et see on ikkagi ka üks tõsiseid Helju Tauk, teie olete Inese Rannapiga palju koos mänginud ja salvestanud. Kuidas teile meeldis Inesega koostööd ka? Alguses oli küllaltki kohutav, sest käsi temast väga lugu. Ta oli selline noh, kauge täht või niimoodi. Aga see läks ruttu mööda, kontakt tuli kohe. Tegelikult see väike kõhedust pärineb hoopis varasemast ajast, kui mina keskkooli lõpetasin. Taevas oli juba 47. aastal, siis oli abiturientide vastuvõtt Kadrioru lossis väljas õietisel Aias ja siis meie, kes me siis seal laudades istusime meile lisaks võrdlemisi napile toidule, ma pean ütlema, et me olime kaugelt tulnud väga näljased noored inimesed, pakuti meile ka kunsti ja siis esines meile seal mitmeid inimesi, ma ei mäleta muud, kui seda, et esines tema oli klass noorem nii-öelda siis teelesaatja eine stiikvee oma sünninimega. Ja ta mängis väga hästi, väga veendunult. Ta oli sellise uhke hoiakuga. Ta vaatas meie peale, kes ma seal laudades istusime ja see kõik imponeeris murrak. Aga noh, see kõike sinnapaika ka mina olen tartlane ja tema elupõline Tallinn, ütleme nii, et eluviis meid uuesti kokku, aga noh, tore meenutada praegu täpselt 40 aastat tagasi. Arvatavasti ei saanud millegipärast välja tulla Vaike Vahi, küllap ta oli kuskil kinni, nemad mängisid juba arvatasti hulga aega koos et kutsuti mind mingile esinemisele Inest saatma. Ja tal oli see, et me olime just mina natuke varem tema just täpselt siis saanud kolmekümneaastaseks. Ja see oli 1960 kevadine, sõitsime rongis eines kraamis veel välja mingeid maitsvaid asju, ta on alati olnud hea perenaine. Ja nii me siis vennastusime või, või peab ütlema, õestusime. Ja see töö, mida me tegime, oli oli nii põnev ja huvitav. Kõige tähtsam sellest muidugi nii tollel ajal kombeks oleva aasta kava esitamine Estonia kontserdisaalis ja noh, anti siis nii paar kontserti, kes laste koolides ka, et saaks sisse mängida. Ja mitmel pool mujal niimoodi üle Eesti. Siis teine suur tegevusala oli osalemine kooli Lektooriumis, mida tookord tegi kaua aega. Helgi Ridamäe, kus esines, aga palju mängis ja kus mina käisin saatmas, no mitte ainult teda, vaid kui oli vaja kava, kui kedagi tihtile parasjagu ei olnud. Ja. Tema teab muidugi täpselt neid esinemisi, mina kahjuks ei ole pidanud mingit päevikut, aga see tema päevik, millest siin vist on juba juttu olnudki on väga. Minul oli juhust, see jäi mul meelde temaga esineda, tal oli kontsert, kui tal oli 2000. esinemine, see oli ammu-ammu-ammu. Aga siis mis mind vapustas, oli see, et lisaks kõigile ootuspärasele sel päevikus noh, kava ja partner ja nii koht oli ka esinemise kleit ja mina imestasin natuke. Kuule, milleks see kleit, aga väga õigus? Ta käis ju pidevalt, eks ole, ta oli elukutseline filharmoonia solist, kes esines väga palju. Ja ta ütles, kui ma lähen viie aasta pärast samasse kohta oma tegelikult väga võib-olla just õnnestunud ereda kleidiga, siis nad naeravad, õpetajatel jääb ju meelde. Nii et nii nagu kõik Inese juures on olnud alati hästi läbimõeldud, täpset läbiviidav, jaga täpselt läbi viidud. Tema ei ole see inimene, kes arutab, võiks teha küll oleks tore, kui see on lihtsalt tehtud. Elu viis meid kokku metsasarvemängija Uve Uustalu, aga kes oli ka üks selline entusiastlik mees. Ja tänu temale, eriti tema käis mööda heliloojaid ja õhutas neid sellele meie koosseisule kirjutama ja see läks ka korda. Ja sai ka palju mängitud, üks liigutavamaid oli Eugen kapiga, kes vanas põlves meile kirjutas. Xe romantilise trio. Ja proovi tuli meie innukalt ja nii nagu suutsime, mängisime, nuttis, natuke, ütles, ma poleks võinud arvata, et ma nii ilusat muusikat kirjutama. See jäi väga liigutavalt meelde. Milles on alati olnud nõudlik, nõudlik nüüd puhtmuusikaliselt, ta vastutab ise väga hästi oma töö eest ja loomulikult ootab seda ka teistelt Nutika välimuse suhtes, mis ei ole mitte minu noh, kõige niukene korrastatu musa elus. Et ma tean ta minuga teinud imet, tema nõudis, et Estonia kontserdiks oli, oleks minul olnud tollal moes tupeeritud aeg, Maurisesin, ajasin sõrgu vastu kaua tantsida ei tule lavale. Kui mul ei ole korralikku, pean asi hakkas mind huvitama, kuidas see siis võiks olla. Sellest on fotoki säilinud ja peris ilus, peab ütlema. See jäi siis viimaseks. Milles Rannap on üks lõpmata tootlik ja kogu elu talletav fotograaf. Ta pildistab siin ja puhkusel ja reisil tellija töös muidugi perekonnas kõike olulist. Tal on kõik pandud korralikult, küll kümnetesse suurtesse Almumitesse ja tal on tehtud erialbumid kallastele. Ta liigutas mind väga, kui ta rääkis, et meil on pojad täpselt ühevanused, ühe käsipoisid ja nii küllap seegi meid ühendas nii perekondlikult. Ta rääkis, et ta igale oma lapsele tegi pisikese. Noh, ma ei tea, päevik, arenguloo ütleksime niimoodi, kirjutas, kuidas kasvas ja kosus, mida rääkis, kuidas ka haiget pigi võib-olla. Ja siis näitas hiljem ja siis juba täiskasvanult näiteks Reinule, ma usun, on seal muidugi juba ammu kätte antud otsate ilus mälestus. Ta on kibe käsitöötegija ja ajas mind hulluks, eks me olime noored naised ja mina tahtsin juttu ajada ja rääkida kõiksugu tundelisi asju. Ja tema ütles, räägi, räägi ja muudkui kudus edasi. Mina ei saanud. Ja mõtlesin sa kade oled, vot niuksed. Niuksed. Vaidlused käisid meie vahel. Ja me oleme väga palju koos olnud Arukülas vanasti, kus nad olid suveti. Seal olid jaanituled, Meil poistega ja käisime metsas seeni igalt poolt ikka pildid. Meil on olnud mõnusaid ettevõtmisi jõulude ajal näiteks. Aga kõige toredam oli, noh, nüüd on jälle aktuaalne meie ühendatud 70. sünnipäev. Kui me saime 35 aastaseks, me lugesime meie vahe märtsi lõpus, nüüd siis maini. Pooleks, täpselt kutsusime pooleks tema sõpru, spetsiaalseid minu sõpru, aga kõige enam oli muidugi ühiseid, noh üks ametuks iga. Ja pidasime ka siis ühtlasi lavategevuse juubelit ja see on nii meelde jäänud, et praegu nüüd, kus meil see arv kuidagi nii on jälle hakanud korduma on mitmed minu sõbrad meelde tuletanud, kui tore sünnipäev, siis oli see teie ühendatud 70 ütleks väga hea perenaine ja tema pidudel perenaine mitte higisena ei torma ringi, et veel tuua asju lauale või koguni valmistada, tema laud on laitmatult ja kaunilt kaetud, perenaine on duši all käinud soengus ja veidi puhanud. Ja tuleb külalisi vastu võtmas, on midagi ilusat ja pidulikku. Sellest rõõmsast ja sõbralikust meenutusest puudub nüüd minupoolne pidulik ütlemine. Sina oled minu elu paljudel kordadel pidulikuks teinud. Sa oled mind kasvatanud ja ja omamoodi õpetanud tänu sellele, et me oleme üsnagi erinevad olnud. Me oleme sinuga palju esinenud, siin-seal muuhulgas ka raadiuse televisiooniski kus mul on olnud rõõm sinust saadet teha. Ma tahaksin soovida sulle rõõmu südamesse ja, ja tänu kõige selle eest, mida elu on andnud tänu rõõmu eest. Ja tänu mure eest. Ja palju ilusaid muusikalisi elamusi. Õnnesoovidega Ines Rannap pile ühineb ka klassikaraadio peresaates kõlasid juubilari esituses fragmendid Heino Elleri, Eduard Oja, Alfred Karini, Hillar Kareva, Joosep Kozlovski, Rein Rannapi Sibeliuse jakk, Kloote püssiteostest.