143 aastat tagasi kirjutab Robert Schumanni päevikusse. Olen õnnelikem päev minu elus ja see on võitluse lõpp. Enne seda on olnud nelikud kuldsed kevadpäevad koos Klara viikiga. Berliinis pärast pikki ja raskeid lahusolu aegu. On laul, mis on täis kirkust kuu valgest ööst lummatud olekut kus faasid, kulgevad pikkade ennast rahulikult välja, hingavate ohetena. Kuskile Rover kõlab vaikselt vibreerides nagu soe suvine öö. See on luuletusi ja kuule, mille kohta Thomas Mann on kirjutanud vastavalt ring küsitlusele vastusena essee minu lemmikluuletus. See on ilusaim saksa romantismi luuletus üldse. Vähemalt Schumanni lauluna on see pärlite. See on Klara ja Robert Schumanni lugu. Loo teine pool jätkub selle sarja järgmises saates Brahmsi ja Schumanni pere üsnagi keeruka ja samal ajal võisa vahekorra kaudu. Soomannide lugu on kerge jälgi seda tänu sellele, et mõlemal oli päeviku ehk elu raamatupidamise traditsioon ja tütar kee keelanud hiljem kirju ega päeviku katkendeid avaldada. Ja kui Sooman kirjutab oma eluraamatu algusse võtan ette iga päev midagi siia kirjutada. Olgu see nii ilus, kui juhtub. Siis see ongi materjal meie saatele. Šamaanid on koos alates 1830.-st aastast Klara 11 aastasena ja Robert 20 aastasena siis, kui Robert Schumanni kolis viikide juurde Klara isa juurde, Klara isa perekonda kus ta täiendas ennast vääri mängus, täiendas ennast üldse muusikalistest teadmistes. Aga meie loo jaoks on tähtsam, et see tähendas jalutuskäiku väikese tüdruku klaaraga, paljusid jutustusi, mõistatusi, Saraadide mängimist, kõike seda, mis vastu kajab. Ka nende muusikas. Suumann ütleb. Kunsti võlu on hing ja kõike seda rikast, mis tema hinges on liikunud. Kui meil on oskust ja piisavalt endagi hinge, võime sellest välja kuulata. Ta lisab fantaasia annab muusikale elu, valgust ja varju. Ja nendestki teostes, kus on läbisegi huumor ja ehk narri ülikondki selga tõmmatud märgib ta, et tihti on see hoopis karje. Sügavast südamest. Mind köidab kõik, ind haarab kõik, mis juhtub maailmas poliitikas, literatuuris, inimesed ja see, mis juhtub nende keskel kõige üle mõtlen omal moel järele mis siis muusika kaudu väljapääsu otsib. Muusika oli meile elusöök ja jook. Suumani elu aktiivne pool oli võitlus hea ja uue pärast. Olgu see muusikas või isiklikus elus. Aeg läheb edasi ja meil tuleb ka koos minna. Kuid tule avaldada erinevaid vaateid kunstile erinevatest seisukohtadest rääkida, leida vastupidised kunstniku karakterid. See tingib Schumanni kahelist hinge materjaliseerumise, kui nii võib öelda. Ta kirjutab 31. aastal möödunud sajandil. Päris uued isikud astuvad tänasest peale raamatusse kaks mu parimat sõpra, keda ma küll kunagi pole veel näinud. Don Florestan jäi seebius. Jõuseebius tuli muusikakriitikasse, liilia vars mõõga asemel käes. Florestan tuli ründama pihuks ja põrmuks, tegema oma hinge ja käsivarre jõuga. Hea eest võitlema. Kõike seda sidus ja hoidis Roos Schumanni kirglik igatsus mõistmise ja lähedase inimese järgi. Olles mõnigi kord rahule olematu oma pohimlikke elukommetega. Noores põlves kirjutab ta vaevalt paarikümneaastaselt. Tahan end muuta, vannun seda, kui mul oleks vaid üks inimene, üksainus, kellele võin oma südames toetuda. Armastatu oleks mul vaid üks naise süda. Ja arestani Jeuzeebiusena läheb Suumann teele mitte üksi oma muusikalistest taotlustes vaid ka end avaldama Klaara juurde. See lugu otseselt kestab viis aastat. Ammusest lapse põlvisest lähedusest, tunde selguseni avalduseni 1835. aastal läbi ja raskema, mööda solvavast laimavast represseerivast isast ja tema levitatud kuulujuttudest läbi eemaloleku, kurbuse, ahastuse ja ihaluste kasvu kus korraga inimesed olid rebitud kahele poole ahistava kire ning rahuigatsuse poole. Nad olid väga noored, uskumatult noored. Et viis aastat hõlmasid Klara elust aastat 16.-st 21. ni ja Sooman oli sellel ajal 25 aastane, kuni ta siis 30 aastaselt abieluni jõudis oma klaraga. Suure kunstniku Eelaime ja elulise mõistmine, tema tunnetus on aga peenekoelisem keerukam ja rikkam, võib-olla kui paljude teiste kogemustes küpsenud elutarkus mõistaka Suumann, vaatamata oma noorusele, seda, mida ta ei mõista, ei tohikski. Aegsed kirjeldavad teda mõtliku mehena ehk germaani suure Poljuga rikka tumeblondi pehme juuksega habemed ta näoga ja ilus siniste silmadega, mis tihti midagi ei näinud peale selle, et nad olid lühinägelikud. Nad ei olnud nii suured ega energilised ja tundus, nagu kuulataksid nad aina midagi omaenese hinges. Hoiak oli sirge ja üllas nägu, kirjeldab Klara. Aga ta käik pehme, nagu poleks temas konte. Ta kasutas tihti lor neti ilma vähimagi koketeerimise varjuta, nagu ta üldse oli väga tagasihoidlik. Oma olemises. Harva haaras ta jutuajamises initsiatiivi. Pealegi oli tema hääl nõrk. Aga ta ei, kõne oli voolav, kerge ja korrektne. Tema kohta on naljatades öeldud, et ta hääl oli raskesti loetav nagu ta käekirigi, aga Clara Schumanni mõtiskleb tema kohta. Me olevus on küll see väike Klaara viik. Kindlasti rääkis ta meist kõikidest vaimurikkamalt. Ta süda on juba niisuguses mängus, mille ees minul on hirm tujud ja tujud, naer ja nutt, surm ja elu enamasti tugevates ja väga teravates fantrastides vahelduvad selles tüdrukus välgukiirusel. Muinasjutud ütleb, ta on mu elu ja armastab ta neid lugeda üksteise järel õhtul voodi minnes. Seni kuni ema tõrreldest tule kustutab. Ta mälu on erakordne. Iga sõna, mida olen kunagi öelnud võib ta mulle korrata. Ja ta muutub üha vabamaks, kergemaks, südamliku maks, lisab Suumann mujal. Pärast neid arvutuid, lahkumisi ja jälle tulemisi, kuid läära on oma järjekordselt kontserdireisilt naasnud. Kõige haaratuna on Klaarast kirjutanud Heinrich laine. See on siis umbkaudu 14 aastane tüdruk, kellest on jutt. Nähtumused nagu Klara viik on nii väljaspool tavapärast, et köidavad Meie tähelepanu otse väevõimuga. Pealiskaudsel vaatlusel võib ta näide armastusväärse lapsemeelse Bricana ja rohkem ei midagi. Aga täpsemal, kuis näib siis kõik teisiti? Peeni ilus, näoke veidi võõrapärase lõikega silmadega suu ümber sentimentaalne joon kohati pilkab kohati valulinegi, eriti vastamisel. Milline graatsiline vabadusliikumises. Ta pole mitte õpetatud, vaid üle oma aastate ulatuv. Tundub, nagu teaks laps intuitiivselt seda, mida meie läbi elades pole teada saanud. Kui Schumanni kujudena kõlasid tema klaveritsüklist karneval, euzeebius ja Florestan jõusyybius kogu oma rütmelises vabaduses. Vaimu pidurdamata olekus. Süvitsi kulgeva mõttega, mis nagu pehmetes keeldudes järgib mõtet ja Florestan äärmiselt tegutsevana lakkamatult õhku tõusma pürgivana Gülbrotesteerivana küll toetamine, siis kõlagu karnevalist, ka Klaara sümbolkuju ja Riina soomlane on siia kirjutanud passion NATO. See on tugeva tundega kannatades. Ja see on väga jõulise tüdruku lugu, kes. On alistamatu tahtega, nii nagu keha Riina oma elu käiguski. See muusikaline üle pidurduse edasitung, vankumatult kõlav passi liikumine, see mõtete järjekindlus, see tahe, need on hämmastavad nii muusikas kui ka seda muusikat inspireerinud noore tüdruku juures. Klara ise mõtiskleb oma nooruse kohta, et ta pole seda õigupoolest tundnudki. Sina kirjutab ta Robertile, asendad mulle õnnelikke noorusaastaid. Olin alati võõras siin maailmas armastas mind küll väga, mina teda ka, aga mida ma vajasin? Ema armastust seda mulle osaks ei saanud, sest ema lahkus pere juurest. Klara lapsepõlves ja kontakt kinnitati uuesti alles siis, kui raskused Robert Schumanni pärast tütre isast eraldasid. Ja ema taasleidmine kujunes nagu kompensatsiooniks kaotatu eest. Vot ma lapsepõlves kunagi päris õnnelik, võib-olla sellepärast on Klara eriti haaratud Schumanni lastest stseenidest. Kirjeldamatult ilusad nad ometi on. Ma tahaksin sind suudelda nende eest. Ma mõtlesin eile neile ja mõtlen ikka, et see on poeet, kes seal räägib. See poeet peab tõesti minu oma olema. Kas ei ole see õnn liiga suur? Ma jõua oodata homset, et neid ikka jälle mängida. Võõrastest maadest ja inimestest see väike poeetiline, uudistav suuri silmi vaatlev edasi minna, küünituv esimene bana selles tsüklis, eks see ole nagu Klara ise oma paljudel nii varases nooruses alanud rännuteedel. Ja kolli tegemine. Kas sa ei mäleta, kuidas sa vanasti tundsid suurt lusti mind hirmutada, kui sa mulle rääkisite isikutest või tegid mulle selgeks, et sul on püstol kaasas, mõnikord ma naersin küll, aga ma olin alati üks, kes sind kõiges uskus. 1832. aastal kirjutab Suumann oma esimese kirja klaarale 13 aastasele viike kontserdireisilt koju oodates pidulikult priilitades teietades mõtlen tihti teele mitte kui vend õele või sõber sõbrannale vaid kui palverändur kaugele altari pildile. Vaid selles ajas sees olles tundub, et Schumanni ajutine armumine veidi vanemasse sõbrannasse Errestiine fon Fricenisse nende sõprust süvenemast takistas. Klara sai selle raske kiiva ja kurva aja jooksul selgeks. Nagu ta oma hoidjale ja vanale sõbrannale ütles. Ainult teda ma armastan ja tema ei vaatagi mind. Suumann teeb läbi samuti katseaja. Suumann, kelle kohta Viik kirjutab Ernest ini isale. Ta on tujukas, tõrges, aga õilis, unistav, üliandekas sügavuseni vaimus haritud komponistia. Muusikakirjanik on õige tähendusrikas. Klara isa kiri temale lapse leeripäevaks, kui see on vaevalt 14 aastaseks saanud. Nüüd iseseisvaks saama. See on väga tähtis. Ma annan sinule ja sinu harimisele kulutanud peaaegu 10 aastat oma elust. Mõtle, millised kohustused sul on. Siin ilmneb juba üsna selgesti viiki, nõudlik, hoolitsev, aga üsna raskepärane ja piirav suhtumine tütresse kujundama meelt, Õisaks omakasupüüdmatu X tegevuseks hea tegemiseks, tõeliseks humaansuseks üha enam ja igas olukorras ja hinda voorusliku olemist tõeliseks religiooniks. Ka eksi hinnatuna laimatuna kadestatuna, ära lase ennast eksitada oma põhimõtetes, see on raske heitlus, aga see on tõeline elu. Nii ütleb isa juba varakult välja. Paraku küll vastukäivat sellele, mida ta tegelikult mõtleb. Mõlema tulevased keerulised vahekorrad, lühike kihlus, põlv lõppeb. Ja 1835. aasta hilissügisel Klara ja Robert oma suhete selgitamise nii juba teisel tasandil. Suumann kirjutab. Sa oled saanud teiseks. Ma nägin su silmist salajast ja sügavat kiirt. Armastust. Kui keegi ehk ooperit poeem on näinud, siis midagi taolist juhtub ka noorte vahel. Ühel pimedal sügisõhtul, kui Klara Soomanile trepil teed valgustab. Ja kui noored jõuavad esimese suudluseni, arvasin minestavat, tiirutab Klara hiljem silmade ees läks mustaks, vaevu suutsin hoida küünalt. Ja Suumann veel hulga hiljem. Ma ei unusta seda kunagi. Pärast seda ei suutnud sa mulle kontserdil otsa vaadata, sina, Klara sinises kleidis, tean seda, kui olnuks see täna ja oma pihtimus kirjasklarale, kus Robert Suumann ka omaenesetunde heitlustest ja haiguse hirmudest avaralt jutustab ja Gustav enesele aru annab. Seda kahtlust, kas see saab hea ja ehtne olla. Aasta jooksul olen jõudnud teise poole pöörduda. Ma tahtsin ennast veenda, et ma armastan sind kui sõpra. Siis kui kunstnikku Aga sina oled mu kõige vanem armastus, kõige kauaaegsem, hernes tiine, pidi tulema ainult selleks, et meie saaksime ühineda. Algavad lõputud raskused isaga, keeld kohtuda, keelt kirjutada, jälitamine. Noored elavad samas linnas, ometi ei lubata neil teineteist näha. Nii tuli kõik, kogu see lugu sisimas endas läbi elada. Ja vaatamata kontakti lüntlikkusele kus pilgud võib-olla kuskil kontserdisaalis vaid hetkeks said peeglis kohtuda, jagus hetke kõnekuse intensiivsus otse hinge mattis. Ja kus sai vaid läbi mõne väga usaldusväärse sõbra kirjutada. Sedagi saatis Klara hirm avastatud olla, raskemaid kannatusi üle elada. Ja kus vastuseid valusatele küsimustele sai alles üle pika aja ja muret tuli ise üle elada ja kesta. Kõigi nende eksia arvamuste, jälle lootuste ja kindluse kinnituste keskel. Kurdeti mõnigi kord ka seda, et nooruse kõige kaunimad aastad mööduvad teineteisest eemal. Paar korda nende aastate jooksul oli tõepoolest võimalik kokku saada. Klara kirjutab, et see kohtumine oli nii kohmetu, nii kinnine. Olime liiga erutatud, aga ma mäletan, kuidas kuu paistis sinu laupäevale. Kui Klara saab 18, üritab Suumann taas pöörduda ametliku kirjaga tema isa poole. 18 kuud. Te olete mind proovinud nüüd saatuseks saanud omaette. Kuid viik ei vasta. Ei anna Klaara legi edasi läkitust, mis spetsiaalselt tütrele on määratud. Ja Soomel kirjutab. Mine teie isaga oli kohutav. Oled nii surnud, nii alandatud. Tema suhtes peab kõigeks valmis olema. Ja mis sulle ka ei öeldaks. Usu minusse. Clara, kes kinnitab, et ta nuttis kogu päeva, pole vähematki kõikuma löönud. Ma olen küll nõrk tütarlaps, aga mul on tugev hing ja kindel muutmatu süda. Valu on otsekui haakunud ka minu elujuurtesse. Mitte ilmaasjata ei märgi. Klara naljatleb nördimusega. Kui sa mind lapseks kutsud, siis on see väga armas. Aga kui sa pead mind ja mõtled mind lapseks, siis ma astun vahele ja kinnitan, sa eksid. Ma tunnen nii võimsalt ja ma oskan nii vähe välja öelda. Sisehääl peab sulle ise kinnitama, et see sõlm on kõvasti sõlmitud. Seda ei rebi keegi kunagi lahti. Soomeni esimene suur sonaat Phaeteisminuris on tema enda sõnade järgi üksainuke suur südamekarje sinu järele kus su teema ilmub kõikvõimalikul kujul. Sest see oli kõige pimedam aeg meie vahel. Agaklaraton tulvil kogu Schumanni varasem looming ikka jälle. Me kohtleme kirjades sõnu. Küllap sa tunned ennast siin ja siin ära ja siin on sinu naeratus ja siin on sinu kuju, mida ma nii väga imetlen ja armastan. Loomisvõimalus toetas Schumanni. Olin hingeliselt maha löödud, mind jälitas surmav südamehirm ja täielik välja vaatetuse tunne. Ja ometi oli minust kausket. Klara suhtub minusse sama soojalt nagu alati, aga mina olen täiesti resideerunud. Olid ajad, kus Klara tagasi andis Soomanile ühised kirjad Ajad, kus Clara lühiaegselt ehk isagi mõju alla sattus. Ja Suumann märgib. Me pidime tol ajal võib-olla päris võõrad olema, aga siis purskus vana valu taas esile. Aringutasin käsi, kui ma vaid hulluks ei läheks. Ja siis ma tahtsin ennast tervistada vägisi armuda, sellest ei tulnud midagi välja. Ja siis veidi vabamat suve tuli ootamatu isa teade et sügisel on kontsert leipzigi börsisaalis, kus klaaral tuleb mängida ka seda sõnati kuulas kuulajate hulgas kasumann. Ta oli rabatud sellest, et see tüdruk usaldab ja julgeb seda nende jaoks nii tähtsat teost mängida. See oli euzeebiusija Florestani vastus kõigi neljale sündmustele. Olin ehmunud, ma arvasin, et sa mind enam ei armasta. Kuidas oleksid saanud seda ilma värisevate mängida? Klara kirjutas hiljem. Kas sa ei mõelnud, et ma mängisin seda sellepärast, et mul ei olnud muud teed sulle veidigi oma sisimas näidata. Ja siis ma seda ei tohtinud. Tegin seda siis avalikult. Sonaadi põhimaterjali võttis Suumann Klara poolt loodust. Katke nõndanimetatud nõiatantsust, mida Klaara väga sageli tavatses oma kontsertidel esitada. See ihalev Se ründav liikumine, millega teos algab see kirglik edasipürgimine, kas ei meenuta see ühelt poolt Florestani pidurdatud Florestani, aga teiselt poolt ka Arinat karnevalist? Ja kui siin ka vahelduvad hõrgemad, läbipaistvamad laulamad, euzeebiusega seotud kujundid siis ikkagi töötlust kannab Florestan. Ja väga veenev on selle töötluse lõppu kulminatsioon. Täis vankumatut, usku, võidusse ja õnne. Suumann. Mängib selles muusikas väga tõsist mängu tantsulist Ritmikate kujunditega ja kõikvõimalike kontrastidega dünaamiliste registrites. Kontrastidega ta arendab väga tihedalt nii kordamisega imitatsiooni kaudu kujundeid küll eraldades külga kohastiku, liites neid teiseks muutes nende olemust teisendades. Kõrvutame allegro vibache ja sama kujundi Lento variante. Jelena töötluses Kustilisevate killukeste kõrgus vaheldub sama muusikaga. Ürgtõsises ja väga tihedalt arenduslikus plaanis. Kõige enam tahaksin sulle kirjutada oma muusika kaudu, see on sõber, kes kõige paremini edasi annab, mis mu sees liigub. Viimased kolm nädalat, kirjutab Suumann 38. aastal. Olen kohutavalt palju komponeerinud naljakat Ekmonti lugusid oli ju teatavasti väga hea jutustajaga, sõnas perekonnast seenepull migi kujutanud armastusväärsemat. Ma nimetasin kõike seda novellettideks sest sinu nimi on Klaara. Aga viiketi tee kõlaks küllalt hästi. Aga Klaara nime õeks oli tookord Laidzigis kontserteerinud laulja härra Vello. Ja sellest siis novel lettide tsükli nimetus. Mulle tundub mõnikord, et mu südames kulgeb hulk tänavaid ja mu mõtted ja tunded tunglevad seal kui inimesed läbi isegi ja tuttavad edasi-tagasi. Kõik sinu juurde. Hobruut Nõvel leppides tuled endale küll kõikvõimalikes vastupandamatult ette. Ma kinnitan sulle, et novell ette võis kirjutada vaid keegi, kes tundis seesuguseid silmi kui sinu omad. Ja kes oli puutunud huuli nagu sinu omad. Veel hiljem lisab Klaara neid üha uuesti mängides avastan aina uut. See on väga ilus teos, see vaim, see meeleolukus, huumor ja ülim õrnus. Kõik liitub ja sealt võib leida kogu Sinumina. 39. aasta sügis toob üle peaaegu aasta kestnud lahusolu õnnelikku jällenägemiseni. Ometi on siingi kahtlused Klara poolt. Kahtlus on suur, sellepärast et Roberti vaim on nii suur, kas suudan teda köita, kuigi teda küll täiesti mõistan ja see peaks mõndagi hüvitama. Suomen omalt poolt. Sa võiksid ometi köita tervet karjamehi ja igaüht millegi erilisega. Miks oled sa küll jäänud pidama minu juurde? Oli õnne kõige kaunimaks avalduseks on see, kui Schumanni Praviseerib ja kui nad mõlemad neljal käel Bachi rikkas muusika riigis rändavad. Varsti tuleb jälle lahusolek, see kisub juba õnnelikuks. Millise päevama üle elasin, seda ma ei unusta iialgi, kirjutab Klaara. Sõitsime purjepaadil merele, kuni kaldaid ei olnud enam näha. Olgugi, et kartsin veidi, juubeldasin vaimustusest. Päev oli udune, seda ilusam. Aga kui kesi kiir läbi pilvede murdis ja laineid hõbetas. 1000 korda ütlesin vaikselt, su nime oleksid sina võinud meiega olla. Ja teises kirjas. Mul pole iialgi nii hea, nii kodune kui siis, kui lähen tema kõrval. Ta ei peagi rääkima, armastan teda mõtisklema, Naia, tahaksin kuulatada ta mõtteid. Ja kuidas tasa mu kätt surub, on neil lausa õnnis. Ta näitas mulle täna oma laule, sellistena poleks ma neid küll Hurdanud. Armastusega kasvab minus ka austus tema vastu. Pole kedagi elusolevaist, kes oleks nii andekas muusikas. Schumanni jaoks oli muusika kui elu kulgemine. Lennukas tiivustatud, tahtejõuline, pidurdatud ja mahasurutud, unistav see oli kulgemine läbi ümbritsevate inimeste vastasliikumiste kirevuse vastamisi eredad võrdluses eriti teravaid kontuure omavad kujud, karakterid nagu karnevalil kus autori suhe oli kas hämmelduseni vaatlev või ka isiklikult puudutatud, nagu meiegi siin kuulsime. Või siis juba otse ta enda sisemuses toimuv hinge sündmustikku. Nii võiks öelda, olgu siis jutustuse kaudu nagu novell lettides või siis elamuste kaudu, nagu Kreislerianas. Suumann mõistab ja tunnetab, kuidas ihaluse saavutamise või soovi täitumise õndsus ise on juba valuline, peaaegu talumatult õrn ja hell. Seda enam aga et saavutamise rõõmule liitub ihalemise enda paratamatu kaotuse. Kurbus. Ja Suumann tunnetas ka väga selgesti õnne mööduvust. Suus.