Juba mõnda aega on Eesti filmipublik võinud kaasa elada Tallinnfilmi pikale mängufilmile mis on loodud Raimond Kaugveri romaani ainetel. Vana mees tahab koju ja võinud samas kaasa elada. Teie mängule Kaljo Kiisk. Ja nii palju kui Ma ise tundsin ja olen kuulnud on see osatäitmine see inimene seal ekraanil. Jätnud tõesti kustumatu mulje rahva südamesse. Mul oli seda osa väga tore teha. Kui ma lugesin stsenaariumit enne seda olin ma loomulikult ka omal ajal romaani lugenud siis romaani lehekülgede kangelane ei läinud sugugi ju kokku, esiteks minu füüsisega, seal oli ta ette nähtud tugeva, väga turske mehena. Aga nüüd süvenedes probleemi ja lugedes teose mitu-mitu korda läbi. Ma ikka mõistsin koos ütleme lavastaja Tõnis kasega, et jutt ei ole ju mitte. Jutt on ka tragöödiast inimese väga suurest õnnetusest. Mis saab enam suurem õnnetus olla kui jala-käe-silmanägemise kuulmise kaotamine. Väidet me kõige põhiline põhilisema na räägime ju filmis siiski ühest põhi tõest põhihoiakust inimese juures, mis vastu on tema ja tema naabrite räägime kõrge lennuliselt ühiskonna jaoks kõige väärtuslikumad omadused. Me räägime heatahtlikkusest ja põhiliseks Me oma töös seadsimegi heatahtlikkuse läbiva niidina. Jaa, mulle ka tundub, et vast see ehk andiski niisuguse filmi õnnestumise. Et. Me ei Pedaleerinud mitte. Õnnetuste pisarat, pisaraid ka ega, ega, ega muude niisuguste vapustustega publikut, vaid lihtsalt lasime tema silmade eest ühe inimese elulõigu, kus lihtsalt pidi olema jääma inimeseks mitte hakkama inimesi ühiskonda oma lähemaid vihkama vaid vastupidi, veel rohkem nägema nendes nende valu, nende muret, et ühesõnaga rääkima inimesest, kes võtab väga elavalt aktiivselt osa teise inimese õnnest ja õnnetusest. Härra kauguver kirjutas selle romaani küll ju mõni aeg tagasi juba. Võrreldes romaaniga on nüüd filmi käsikiri, saanut, väikest täiendust, aga mõte, mis kirja pandud. Mõni aasta tagasi täna mängib väga hästi ja mulle tundub, et sellel filmil peaks olema minek näiteks endise nõukogude liidu territooriumil, sest kogu nii-öelda idablokk peaks praegu sellest filmist väga hästi aru saama. Ja see, see on tõsi, kui ta on tegelikult ju kesktelevisiooni tellimus ja kui Tõnis Kask käis seda filmi üle andmas, no minul on isegi natukene piinlik, nagu seda ütelda, siis oldi filmist tõesti vaimustatud ja, ja nad võtsid nii-öelda suure aplausiga vastu kuna kõikide nende paugutamist, vägistamist näkku löömist. Inimeste, mis teile kõige selle taustal, mis praegu valitseb, ütleme kinokunstis on nagu domineeriv siis ootamatult selline sügavalt inimlik teema lihtsalt šokeeris isegi need niisugusi, kõrgeid ametnikke, kes on väga palju ja mitmekesiseid filmi näinud, nii et nutta võideta, isegi seal on vaadata Ja kui nüüd mõõdetes siia meie väiksele Eestimaale tagasi tulla, siis on miskitpidi tähenduslik, et see film tuli just jõulueelsel ajal ekraanile, sest mis teha, paraku miskipärast just jõulueelsel ajal hakatakse meil väga palju tähelepanu äkisti taas pöörama headusele hea tahtlikkusele halastusele. Ehkki need on väärtused, siis peaksid olema olemas aasta ringi kogu aeg, terve elu. Ja no sinna isegi ütlen, et see niisuguste Sügavalt Tõsiste põhimõtete tagasitoomine meie ellu mitte traditsioonid. Ma ei nimeta jõulupühi traditsiooniks. Nende tagasitoomine meie ellu vast ongi praegu esimese hetkena, sellepärast. Suurepärased, et nad nagu näpuga näitavad nendele ebakohtadele, mis meil on pidevalt valitsenud sellele sündmusele, millest peab jagu saama. Ja nad aitavad kahtlemata kaasa selleks, et kõik see muutuks loomulikuks ja igapäevaseks. Oja ei ole just mitte kõige õnnelikumad jõulud meil sedakorda. Kuid härra kiisk, mulle tundub, et teie olete loomult ikkagi optimist. Ja. Te usute, et läheb ikkagi parimaks? Jah, usun küll. Olen olnud optimist ja võib-olla see ongi mind ka ehk üleval hoidnud. Sest ega ega meie elu ju üldiselt pole ju kerge olnud. On olnud suhteliselt lõbusad ja ja kergemad ajad, aga aga igaüks on oma koormat kandnud. Küllap igaüks teab, mida ta, millist taaka anta, oma elus seljas vedanud. Milline biograafia tal on olnud? Seda teab igaüks ise, aga. Mul on isiklikult. Väga kahju, et just praegusel just segasel ja väga valulisel ajal on hakanud muutuma kõik väärtused. Sellest on kurb. Tulen tagasi heatahtlikkuse juurde, ma räägin veel paar sõna filmist. Aga kõik see on seotud sellega, mida ma tahan praegu välja ütelda. Ja. Ei ole hakanud muutuma mitte ainult materiaalsed väärtused vaid ka riiklikud korraldused, seadused neid ju pidevalt naerdakse välja. Vaatame natukene lähemalt, ümbrust. Ja isegi kaugel sellest ei austata ju ei kombeid ega moraali. Ma ei räägi seda üldistavalt, kuid räägin tendentsist, millest peab hoiduma. Ja kahju on vaadata, et see entusiasm, mis Neid ju hetk tagasi kõiki ühendas ja puhastas on kahjuks nüüd muutumatus kõige labasemati isigi rumalamatel tunnete mölluks. Ka südame märkame õige päev. Ja veel üks väga kurb fakt. Meie väikese rahva solidaarsuse tunne on nagu lagunemise ohus. Ja see omaaegne, ütleme, lauluväljaku moraalne ja eetiline nagu puhastustuli hakkaks nagu tasapisi hääbuma. Ja nüüd kui edasi minna, millest see kõik on siis. On ju selge, et rahvast valitseb ja hoiab kammitsas umbusaldus. Sest mulle tundub, et umbusaldus on, on praegu määravaks psühholoogiliseks seisundiks üldse. Meie inimeste juures. Ja ma räägin siin juba ikka täiskasvanud vanemapoolseid inimesi, kes on elu näinud kellel on kogemus, kes oskavad nii mõndagi asja. Kas üldistada? Ja ja see umbusaldus on mitte ainult noh ütleme nüüd käibima rahakopika ja rubla vastu vaid see umbusaldus lööb välja ka meie juhtide, diplomaatide, ajalehtede, raadio, televisiooni ja nende teadete vastu naabrite tuttavate ilmateadete. Ja mis vast kõige hullem on kohati märgata ka, et umbusaldust iseseisvuse vastu. Ja minule tundub, et praegu Ei ole selleks mingisugust hirmsat traagilist põhjust. Põhjused tunduvad kõik seda eelnevat kokku võttes, mida ma praegu rääkisin väga süngetena ja möödapääsmatute. Kuid nad ei ole kaugeltki nii, põhjuseid on väga banaalsed. Olustikulised aga mis kõige rohkem ju mõjutavad inimese teadvust, tema käitumist. Ja vaat eelnimetatud kõiki seda seisundit, nagu minu arvates valitseb, kujundab esiteks praegune noh, ütleme niisugune massiline kehv olukord, viletsus. Ja teiseks vaat selle kohal nagu ilutulestik, kuna tantsiv ärikate luksus Ja ma tahaksingi nüüd ütelda seda, et, Nii palju, kui ma heade inimestega olen elus kokku puutunud viimasel ajal. On võitjaks jäänud nende inimeste juures. Siiski see tunne. Mis loob inimeste vahel heatahtlikkuse ülla mõiste. Sellest jääb paljude juures nagu praegu puudu. Kui me oskame olla heatahtlik Oma naabriusk kõikuma tänavakaaslase linnaelaniku ja kui me nüüd noh, hästi kõrge lennuliselt nimetama oma ühiskonnakaaslaste vastu siis muutuvad asjad eelnevalt, mida ma rääkisin, nisust, sünged asjad? Väga, põhimõtteliselt teise suunda. Ja Me oskame üldse elus leida hoopis teisi väärtusi. Heatahtlikkus on, on hirmus relv elus ma ütleksin isegi veel nii palju, et inimene, kes ei ole heatahtlik mulle tundub, et see inimene ei ole ka aus. Ja praegu on just hea tahtlikute inimeste aeg, tähendab tulevik on nende kätes, mitte see, millest ma eelnevalt rääkisin. Sest mis me nüüd praegu räägime, ei ole ju mõtet. Me teame ju kõik need, kes vähegi ütleme, tähti tunneb või üks kord ühte teeb. Ta tunneb, et see tee päri pole seda, t asi, pole selles, ma ei räägi heast korralikust ärist. Aga. Kõige tähtsam on siiski meie Meie isiklikud ja omavahelised suhted. Siia peaks päris kenasti sobima ka see mõte, mida mina näiteks isiklikult oma rõõmuks olen viimasel ajal päris mitu korda kuulnud. Et kui elu ja olukord on ikka päris raske ja kipub lausa käest ära minema, et katsuksid hetkeks mõelda halvale ja kokku koguda kõik see hea, mis sul on. Ja mõelda selle hea peale ja hakata saama sellest jõudu ja ju siis need südamest heatahtlikud inimesed on selle kunsti selgeks saanud. Varem või hiljem. Ja kahtlemata, muidugi, meil on praegu seda kerge rääkida, aga käituda selle järgi on ikka tohutult raske. Sest. No mis me räägime, kõige meeldivam on ju olla agressiivne, sest see toob ja kõige, kõige suuremat rahuldust. Kahju, midagi ei ole teha, aga ma kohe näen kõrvalt. Noor inimene või, või natuke vanem inimene, kui ta saab kellelgi kusagil järjekorras mingisuguse puse või ägeda sõna ära öelda või keegi tänaval teist müksata tugevasti, siis näos ei ole mitte, vabandan, vaid väga suur võitja Rõõmu ilme. Nii et see aeg ise kujundab meid ja märkamatult, siin ei ole mitte midagi teha. Ja see, mis kunagi tundus meile anekdoodina kujutage ette, mille üle inimene tunneb rõõmu, vana inimene kukkus libeda jää peal ja tema naerab. Praegu see on hästi niisugune populaarne. Ja aga mina, siiski ma ütlen veel kord, et kuigi ma maalisin selle praeguse pildina võrdlemisi sünge, milline ta on ja millised ohud siin valitsevad, ma siiski mitte kui optimistina, vaid kui realistina. Tahan öelda seda, et meie inimestes on väga palju seda, mis kõik Need sünged asjad ära võidab. Esiteks juba kui ei ole vaja olla niisugune idealist ja, ja kutsuda rahvamasse kokku ja rääkida neile midagi. Ja ühesõnaga, kui aplaus tuleb, siis siis arvata, et kõik need sõnad läksid kohale ja nüüd on kõik jälle hästi. Ei, vaat näiteks ütleme, kunstiteos on selle jaoks ka küllaltki toredaks lakmuspaberiks, kus sa hakkad nägema, kuhu, mis inimesse kinni jäi, mille üle ta hakkab mõtlema ja minul on praegu isegi viimasel ajal olnud väga sümpaatne. Käisin siin paar päeva tagasi turul, kolm inimest pidasid kinni ja nööbist võtsid kinni, ütlesid, et neile väga meeldis see mismoodi ma laval elasin, tähendab, kinoekraanil elasin ja, ja väga häid sõnu rääkisid selle filmiteose kohta. Tähendab selleks, et inimese juurde tulla ja seda ütelda, siis peab nagu midagi tõesti kusagile südamesse minema, see ei ole formaalne ja keegi ei tahtnud, et sellega mind meelitada, aga võib-olla seal ennast üles upitada. Ta tuleb ja ütleb mulle paar sõna. Nii et vaat sellised faktid, aga need on olnud praegu viimasel ajal küllaltki palju ja pean ütlema seda isegi noh, niisuguse. Noorsoo hulgas ka noorte hulgas olema häid sõnu kuulnud ja ja nad on noh, sellest probleemist aru saanud. Üks teine asi on see, kuidas nad lahenduse üle võivad diskuteerida, see on, see on teine küsimus. Kaljo Kiisk filmis vana mees tahab koju, oleks väga oluline osatäitja, koer. Koerad on niisugused olevused loomad, keda naljalt petta ei õnnestu. Öelge, kas oli teile hea sõber, tuttav koer, kes teie kaaslaseks selles filmis oli? Ja siin ei, vaatloomaga ei saa valskust teha selle koerake ma sain tõesti väga suureks sõbraks. Koera, me valisime koos lavastaja Tõnis kasega kahekesi koeri oli kokku tulnud konkursile midagi 40. Siis lõpuks jäi neid kaks konkureerima. See viimane ja neljas ilmaline, minu koer, tal on nii toredad, kaks valget täppi silmade kohal. Poiss nagu jookseks nelja silmaga siin ilmas ringi ja siis jäi ka üks väga sümpaatne pruun koer, aga see oli niisugune tõupuhtam ja ja sellepärast me võib-olla valisiniki selle, kes praegu bitteri. Tema tegelik nimi on Peter. Tema, sest ta oli nagu rohkem, kuigi ta on ka segavereline, aga ta nagu läksime krantsi poole peale ja sellepärast jäi ta nii igapäevasemaks ja kuidagi sobis mulle rohkem. Koeraga ma hakkasin tõesti hästi läbi saama, sest mäletad, kui ta hüppas mulle seal ratastoolis sülle, keegi ei saanud teda sundida kaamera ees, seda ta tegi, tõesti ta, kui te oleksite kahju, et seda ei saanud võttes ainult umbvõte, kui oleksite tema häält kuulnud, missugust häält ta tegi, see oli niisugune kurguhääl, see oli nagu umbes niimoodi, et no mis saab, anname, tule nüüd. Lähme, lähme nüüd, lähme, mingisugune niukene. Tali koerakene oli lihtsalt ekstaasis ja me saime headeks sõpradeks, siin ta toodi isegi kino teads esietendusele ja ja siis, no kuidas siis muidugi, see on ju üks tähtsamaid tegelasi ja ainult, kui ma lõikasin sealt lavalt. Kaaro tule Siiest jooksis publiku vahelt lavale. Istus maha, andis mulle käpp Ta ja no tähendab, sõprus kestab nii et loomaga ega seal loomaga valetada ei saa. Aitas vast välja ka see, et mul on endal koer, praegu on koer, oli siin juba üks koerakene nagu ühe matsime maha. Ja, aga praegu on ka teine, nii et ma olen kogu aeg niisuguse sõbraga tegemist teinud ja seepärast natukene nagu tema hingeelu kõdunenud. Ärge nüüd pidada seda liiga kõrge lennuliseks fraasiks, aga ma tahan tõesti öelda, et koer tunneb hea inimese ära. Tean, et eks ta, ma ütlen, ma käitusin võib-olla temaga nii nagu koeraga peab käituma ja küllap see tal oli sümpaatne ei hakanud seal midagi liialdama ega, ega midagi kinnitama, nagu tavaliselt püütakse teha. Püütakse väikse lapsega Ottokolligeni pärast vaadatakse, laps vaatab suurte ja mõistmatute silmadega, mis seal onul tädil viga minuga niimoodi räägi, loomaga on täpselt samuti temaga, räägin nagu nagu asjamehega, kes on, käib kogu aeg sinu kõrval ja saab sinu tegemistest ja toimetamistest aru. Aga väga tore oli, peremees oli ta hästi nagu ära tõmmata, kuulas sõna ja ja aga koer mitte koer mängis ka sisuliselt ju suurt osas päästet. Et ta ei olnud, mitte et niisugune noh, objekt, mis peaks tundeid välja pigistama, aga see oli. Ta oli põhimõtteliselt sellesse filmi väga vajalik. Kaljo Kiisk kahtlemata ilmselt osatäitmine filmis. Vana mees tahab koju, oli lõppeva aasta üks tõsisem töö, teie jooksja. Olete ilmselt päri, et läks korda. Aga öelge, kas lõppeva aasta tähendab teie jaoks ka mingil moel poliitikukarjääri lõpetamist või kuidas seda nüüd mõista pärast seda, kui Eesti on saavutanud oma praeguse staatuse ja olite teie teatavasti Nõukogude Liidu rahvasaadik, seda ametit nüüd enam ei ole. Ei ole jah, ja ma ütlesin selle kusagil välja juba sinnani see varietee tund siin raadios ja siis ma põgusalt käisin sealt ka läbi. Ja peaaegu samasugune küsimus esitatud. Kordan veel kord, et ega ma põle ju poliitik olnudki. Ja seda, mis sai teha, seda oleks teinud võib-olla iga niisugune normaalne ja, ja nii noh. Hädade ja viletsuse ka kursis olev inimene. Ja siin ei olegi mitte midagi üleloomulikku, aga et ma seda asja nagu edasi veel teeksin, seda küll ei ole. Ja noh, selgituseks veel kord ma kordaksin võib-olla seda, et, et need poliitika tegemise ajad nagu oleksid hästi kaugele ulatunud, aga väga palju oli ka tol ajal omal ajal, kui ma olin kinoliidu juhatuse esimees siis kõikide liitude esimehed nagu kuulusid sellesse nomenklatuuri, et nad nagu peaksid olema saadikut, Nad istusid koosolekutel tõstimide ja lõime käsi kokku ja läksime jälle laiali. Ja, ja niimoodi me tegime seda poliitikat, noh kui seda, mis poliitikakse, disainime, see oli lihtsalt lihtsalt poliitika mängimine. Need, viimased, võib-olla paar aastat, kui ma siin isegi see Moskva saadik olin, see, seda aega meenutan tõesti väga hea meelega sellise rühma inimestega niisuguste inimestega, kellega seal sai koos olla. Ega sellega iga päev ei ole, sellepärast et seal olid tõesti haruldased inimesed väga mitmekülgselt, väga, väga targad, väga arukat, väga suured oma ala spetsialistid, juba nendega koosolemine ja otsuste arutamine ja nende vastuvõtmine, see oli, see oli omaette kogemus, mis mul kahtlemata, võib-olla, kui ma veel elus kunstitööd teen, võib mulle väga vajalik tulla ja vajalik olla. Nii et selles suhtes, jah, ma olen õnnelik, et ma olin sel ajal kohtusin ja, ja töötasin selliste inimestega, aga tulevikus ma enam poliitikaga tegemist rohkem ei tee kui ainult oma töö kaudu. Ja ma ütlen ka seda veel kord kordan, et aga kui me selle filmi kuidagi inimestele lõime, tõime esile midagi, seda, mis tal oli kusagil südamesopis võib olla peidetud ja. Ta seda tundis, et ka sellest oleks, on tema tahtnud rääkida ja kui ta sellest nüüd kõvema häälega räägib või käitub niimoodi minu arvates on ka see küllaltki suur poliitika tegemine. Ma tean, et te lähete selle filmiga jõulukinki tegema päris paljudele vanadele inimestele. Aga kui teise meenutaksite praegu on jõuluaeg paar päeva ongi jõuluvana tulekuni aega jäänud. Kas teil meenuvad poisipõlvest alates, noh, mõned kõige sihuksed säravamad jõuluõhtud oma isiklikust kodust kuni praeguse eluni välja? Ma pean ütlema seda, et oma lapsepõlve jõule õhtuid ma ei oskagi eraldi esile tõsta. Pean ütlema seda, et need olid mul kõik väga ilusad. Meil oli väga tore perekond. Isa armastas ema väga, ema armastas isa. Muidugi, mina olin ka nendele väga kallis poeg. Ja sellepärast kuidagi veel niisugune, ma ei tea, jõulutunne. Mulle tundub, oli nagu läbi heaske, kuigi see ütleme niisugune. Särav kuusk ja mõni ilus kingitus sealjuures ja see oli, mida väga oodati. Aga üldiselt. Mina abielus olen olnud ja nii väike, kui minu tütar Riina oli ja kui tütretütar Elo oli, me oleme kogu aeg jõuluid pidanud ja jõulukuuske põletamata on käinud meil ka noh, nagu tollal näärivanad käisid või jõuluvanad. Nii et need pühad on meil kogu aeg nagu olnud, nii et niisugust hirmsat hüpet nagu ei ole. Et nüüd millestki on ilmaaldud pikka aega ja et nüüd nüüd on see kui õige aeg käes, kuid õige aeg tegelikult on käes. Sest kõik see oli ju mingisuguste näitemängudega tegemist kinniste kardinatega ja, ja mis me räägime, siin ei ole mõtet rääkida, inimesed teevad ise seda. Eesti Raadio Õnnevakk on saade, kus antakse edasi tervitusi headele lähedastele sõpradele tuttavatele. Härra Kaljo Kiisk, kas on teil ka soovi praegu kedagi tervitada? Jah, on küll. Tervitaksin inimest kes tõsiselt on huvi tundnud minu käekäigu vastu alates 1953.-st aastast, kui ma instituudi lõpetasin ja esimesed sammud Tallinna draamateatri laval tegin. See inimene on jälginud minut tööd, minu elu, minu abielu, minu laste kasvat kasvamist, minu lastelaste ilmaletulekut ja nende kasvamist ja kes praegu väga haigena voodis leiab ikka jõudu, et haarata sulepea, mulle kaart saata. Või teinekord telefonis mõni hea sõna ütelda. Ja selleks on proua doktor Ada Mardna. Häid pühi. Ja toredaid päevi järgmisel aastal.