Juba nädal aega kestnud 15.-le üleliidulisel filmifestivalil on konkursi tulle jäänud veel ainult mängufilmid. Festivali külalised vennasvabariikidest tutvusid täna Tallinna muuseumide ja näitustega. Külalised sotsialismimaadest kohtusid kinomajas eesti tuntumate dokumentalistid ega ka dokumentaal- ja populaarteaduslike filmide žürii on oma vastutusrikast tööd lõpetamas. Žürii sekretär, telefilmi toimetaja Maie Jõgi. Millised on teie tähelepanekud, mis suunas areneb meie dokumentalistika? Meie vaatasime läbi 58 filmi nii dokumentaal- kui populaarteaduslikku, see on kõik kokkufilm, nüüd püüavad lahendada. Kui püüa lahendada, siis püstitavad vähemalt neidsamu küsimusi, mis meie igapäevases elus on nii tööstuses, põllumajanduses, kultuurisfääris positiivselt selles kõiges väga palju, kuid ehk liiga palju siiski veel meie dokumentalistid pakuvad vaatajale lahendusi, valmis mõtteid ja sellepärast eriti huvitavad on need filmid, mis jätavad mõtteruumi ka vaatajatele. Konkurss on väga tihe, vaidlused väga elavad. Missugused filmid saavad auhinnatud? Esialgu on veel vara sellest rääkida, seda kuuleme teisipäeval. 58 filmi ära vaadata, kas need ei hakka segama. Žürii töö on selle tõttu hullupööra raske. No loomulikult, see riide on alati hullupööra raske, niisuguse filmihulga juures veel eriti. Aga eks siin ole ka teatud teemad olemas teatud probleemide ringid, mille sees käib sõelumine. Kas mõni ootamatu autor kerkis esile nimi, kes žürii legi ootamatuna tundus? Ootamatuid leide ei ole, noori on suhteliselt vähe ja dokumentaalfilm on raske žanr raske selles mõttes, et orienteeruda igapäevases elus on on raske, puudub distants, tuleb kohe mõtestada seda, mis toimub osata natuke ette näha, see kõik on väga keeruline peale selle dokumentaalfilm nõuab veel väga tugevat närvi ja palju jõudu. Nii et see ei ole sugugi kerge žanr ja võib-olla sellepärast on siin ka vanematel kogenematu autorite osakaal suurem, vähemalt festivalil praegu. Ja seepärast noorte keskelt debüüt antide hulgas ei olnud nagu niisuguseid leide, ei olnud ka niisuguseid filme, mis oleks kohe lausa üllatanud. Et kuidas niisugune asi või vaadake, seda me nüüd küll oli oodanud. Võib öelda, et on väga häid filme, aga ootuspäraseid. Mõistagi on terve nõukogude liidu geograafia haaratud on meie maa erinevad paigad ja inimesed ekraanil. Just dokumentalistika ja dokumentaalfilm on see, mis meile koju kätte toob teise rahvuse ja rahva eripära. Muidugi, me näeme väga palju erinevaid rahvuslikke lähenemisi, kuid selles kõigis on meile kõigile meie suurele kodu omale ühine joon. Muidugi dokumentaalfilmiga püüab läheneda inimesele, püüab jõuda konkreetse inimeseni üksikisikuna, tema mõteteni tegudeni ja sealt juba edasi igaüks üksikult edasi. Üldistuseni võib mõelda enda üle oma rahva üle meie kõigi üle. Nii et ma arvan, et see on dokumentaalfilmis üks kõige perspektiivikamaid suundi ja sinnapoole sega liigub ikka inimese poole ikka inimesele lähemale. Teie jutust võiks siis ka arvata, et mõned just niisugused filmid võivad ka žürii tähelepanu pälvida, žürii silmis armu leida ja võitjaks tulla.