Kirjanduse tähestik. Tere kuulama järjekordset kirjelduse, tähestikku otsesaadet ja minu vastas laua teisel pool istuv Peeter Olesk. Tere, Peeter. Tere. Lases Mart Tummelas, tema kursusekaaslane. Oleme jälginud täna pikalt laialt suusatamist. Tundub, et nagu suusatamine, oleks mingisugune ka tähtis asi eesti kultuuris, sest ta kuulub ka Kultuuriministeeriumi tegevusalasse. Aga meie nüüd suusatamist, sest ei kavatse rääkida, me räägime eesti kirjandusest, aga räägime inimesest, kes on sama kuulus nagu Andrus Veerpalu. Ma arvan, et on sama kuulus. Ei vaidle vastu, aga üldiselt on niisugused võrdlused kõik väga ajutised, sest sportlane on kindlasti vähem igavikuline kui kirja all. Ma mõtlen head kirjanikku. Bolton on surelik, ühel päeval sa enam ei saa neid tulemusi, sest vanus teeb oma töö, mida sinult oodatakse, see oli ka täna Marko Kaljuveeri mitmes intervjuus all ja täiesti arusaadavalt. Kirjaniku puhul on olukord hoopiski keerulisem, sellepärast et üks teose ütle esines veel kõige vähematki, kuid mees, kellest me täna räägime teeb meie sinu ja minu tööga pisut lihtsamaks. Sest räägime Andrus Kivirähkist rahast rahasta. Vot see on väga huvitav, kuidas ta seda nime käänab ikka. Kivi, rahastmete rähkist, rähk, räha, nii, aga, aga mitte raha. Ja ta on eilses Eesti Päevalehes avaldanud oma laupäevase vesta pealkirjaga nagu peaaegu igal laupäeval lugemisaasta ilus nimetus. Juba ainuüksi see pealkiri ütleb, et lugemisaasta ei saa olla midagi koledat. Iseasi, et. Joaga ta seal viitab sellele, et see on Laine Jänese välja mõelda. Humorist võib eksida ja miks arvavad inimesed, et kõik läheb 10-sse? Mõni lask läheb ka kaheksandasse, mõni lask läheb üldse täiesti mööda. Me ei pea tegema kirjanikust puusliku või monumenti või mingisugust pühakojast. Tuleaset kirjanik on samasugune inimene nagu me kõik oleme. Ja ma tahaksingi koondada meie tänase saate peatähelepanu Andrus Kivirähkile kui niisugusele kirjanikule, kes teeb palju tööd. Tavaliselt veetakse, et kui tuleb vaim peale, küll siis tulevad ka Vändrast saelauad ei ole niimoodi, kui mõelda Andrus Kiviräha produktsiooneda siis tema tööpäev peab olema väga pikk. Üks asi, mida ta jõuab kirjutada kahe käpaga. Teine asi on, kui palju ta peab olema lugenud ja kui palju ta peab olema, mõelnud ja vaadanud. Tema on muide väga hea inimestevaatleja. Ta ei räägi siis mitte midagi, ta jälgib, mis toimub ümberringi, olen seda ise näinud. Ja ilma niisuguse vaatus uskusetada ei jõuaks nii produktiivne olla või nii palju pilgata, aga ta on pilkaja ja meie. Võiksime pisut arutleda selle üle kui palju tööd teeb pilkaja. Sellel on väga mitu aspekti. Me jätaksime praegu kõrvale Andrus Kiviräha lasteraamatud. Aja kevad näiteks. Ja nii nagu eks ole ka Jaan Kross luuletajana midagi ühtmoodi ja prosaist hoopiski teistmoodi. Mina võtaksin aluseks Andrus Kiviräha jumala lood mis on ilmunud Ralde. Jätaksin selle tõttu kõrvale ka näiteks Ivan laevamälestused, ehkki Andrus Kivirähk on kindlasti moodsa tehnoloogia mees. Ja see Ivan Orava mälestuste välja, no mis meil siin stuudios on, käepärast on eks ole, viis dast Andrus Vaariku loetuna. Ja kui ma neilt kuulama hakkasin, siis mind ehmatas see, et ma ei saa teha märkmeid. Ma ei saa võtta lehekülge tagasi, vaid ma pean kuulama Andrus Vaariku teksti lõpuni. Enam-vähem küsimus ei ole minu tehnilises rumaluses, vaid sellest et ma ei saa lugeda ise, ma pean lugema, ütlema kellegi teise järgi näitlejal siin täiesti tahtmatult omajagu diktaator. Aga muidugi pani mind mõtlema ka selle kasseti paki hind on 278 kroone. Kui me mõtleme tavalise eestlase või lihtsurelik kui sissetulekutele, siis elitaarne asi, kuigi ta ei ole niimoodi mõeldud, aga meil tuleb neid kettakirjanikke järjest juurde. Ma tahaksin siia vahele öelda seda, et Andrus Kivirähk, kirjanik kui looja on kahtlemata minu jaoks nähtus omaette. Aga nüüd, kui me räägime Ivan Orav Andrus Vaariku, siis me peame aeg-ajalt küsima, et kas see, mis Andrus Vaarik teeb nii-öelda oma Andrus Kivirähki loodud kujuga ja ka nii-öelda süldipidudele üle, kas see on sinu jaoks vastuvõetav, et ta läheb. Ta kasutab seda Ivan Oravat oma isiklikul eesmärgil, minnes mööda juba Kivirähki tekstist. See on nii tavaline, et selle vastu ei jõua keegi võidelda, kuidas keelad kellelegi ära öelda, tal Hamlet? No see jah, meenutab veidikene seda meie tuntud Lennart Meri noh, nii-öelda esindajat. Sa mõtled järsumäe, virve laulis, et meri on? Ei ma eri jääma. Lennart Meri esitajat teostes, kus noh, Araabia meri on ju tegelikult noh, nii-öelda ka reaalne Kivirähki teos, eks ju, aga me räägime, eks ju, et inimene kasutab seda oma isikliku meelda mingisuguse tulu saamiseks, kuidas te sellesse suhtute? Minnes ta loob oma kui uueks, mille talle loonud Kivirähk ja ta läheb sellest kõrvale ja teeb mingit suvalist teksti. Nii see tulu on väga väike, võrreldes kaotusega. Kaotus on see, et meil tekib õigustatud küsimus. Aga kes on Andrus Vaarik ilma Ivan Orav, võtta, kas temal on ette näidata midagi väga suur? Naerma Ta Hamlet, võtame sõitspirilt Julius tseesar või võtame. Kasvõi mäeküla piimamehe Tõnu prillupi või või minu pärast kas või mõne mõne komöödia kukkus, kus Kustas. Veidi aega ei saanud sellist asja teha, et sa võtsid mingi tegelaskuju ja seda Expluateerisid oma huvides käies mingitel suvalistel valla pidudel ma öelda, kolhoosipidusid ju ei ole enam, eks. Kuna ma ei ole biomees, ma ei räägi kaasa. Aga küsimus on suures rahas lõppkokkuvõttes et Andrus Kivirähk on loonud kuju, Ivan Orava, on loonud Lennart Meri tegelikult kui nii-öelda lavastusliku kuju ja inimesed, kes seda etendavad, kasutavad seda ära täiesti süüdimatut oma isiklikes huvides. Kui see teeb inimestele nalja, siis ma ei oleks kad, las las naeravad. Oluline on ka see, et kirjanik peab lõplikus kaante vahelt välja pääsema. Ei, no see on selge ja, ja Kivirähk pääseb kuidagi kaante vahelt välja igas nädalas. Aga minu jaoks on see küsimus eetikas, eks kui kirjanik on loonud midagi, kas siis on õigus sellel tegelaskujul, kellel ta on andnud selle litsentsi võimaluse kasutada seda süüdimatult edasi? Ilma tema tekstile toetudes saad sa aru, on inimesi, kes ei toeta üldse tema tekstile, vaid kasutavad seda tegelaskuju enda huvid. Mida sa teed sel juhul kõikide nende etendustega, kus üheks tegelaseks on narr või kloun? Keegi veel nuia Joorik, Joorik ja me võime lähevad kõik Shakespeare'i teosed on selles mõttes ära labastatud. Aga läheme tagasi Kivirähki, Jorge. Me ei tahtnud. Kiskuda üles tüli sellepärast, et keegi on Kivirähu tekste Kiviräha tekste kasutanud oma huvides. Tahtsime rääkida sellest, miks Kivirähk üldse on nii tuntud ja populaarne. Milles on see tema fenomen? Sellepärast, et ta on kehtestanud ühe reegli, mis on kaasaegses ühiskonnas täiesti ootuspärane on kehtestanud endale vabaduse pilgata kõike, välja arvatud tema iseeneseiroonia on äärmiselt napp. Seda ei pilka ka näiteks ajakirjanik, tema pilkab poliitikuid, tema pilkab vaimulikke kõiki neid, keda paljud inimesed tahavad niikuinii jalaga taguda ja kui nad ise seda ei julge teha, siis on Kivirähk selle töö nende eest ära teinud. Kuid siin ongi küsimus. Piiris apostel Paulus oma kirjas atlastele ütleb et jumal ei anna ennast pilgata. Vastse testamendi tõlkes on see koht pisut teistsugune. Issand ei lase enda üle naerda. Ma kasutan väga vana tõlget. Naljapilliga on kaks täiesti erinevat asja, kuid miks nüüd apostel Paulusel oli vaja niisugust soovitust anda, ega see ole keeld, et ärge naerge mitte mitte vähematki. See on juhatus inimestele, kes tegid hingehoiu ja kasvatamise ja usu levitamise tööd. Galatsias rahvast kui ka Laatlane polügoon tulemas pole kunagi olnudki keldi hõimud kuid kalaatia on täiesti olemas ja puudutab ka otseselt Eestit. Miks selle pääs, nimelt? Et kalaatsi asub Anatoolia mägismaal Maal ehk Lääne-Türgis Musta mere ja Vahemere vahel ja Vahemere ääres, mitte päris kalda peal vahet. Vahemalt ligidal peatuvad väga paljud rändlinnud, enne kui nad lähevad Egiptusesse Sudaani. Meid puudutab see järgmisel põhjusel. Seal peatuvad kaerasöövad kala ja puhkavad must toonekurg ja meie rahvuslind suitsupääsuke. Ja ma olen väga tänulik Matsalu linnu-uurijatele, kes minu oletust kinnitasid. Tõepoolest Nad, nad seal on ja söövad kõhu täis ja kui me nüüd pisut üle kanname apostel Pauluse sõnu, siis ta ütleb tegelikult ju järgmist. Ärge pilgake alat suitsupääsukeste keskel. Aga pääsukesed on sealtkaudu rännanud läbi ammu enne apostli Pauluse sünd. Teiste sõnadega ka see, mille eest ta manitseb, on tegelikult, et vaadake, et ei lähe oma õpetusega Segisest, Laabases ja kaunis metsik. See on tema, tema hoiatused, jumal ei anna ennast pilgata, aga naeru ta ei keela, sest näiteks vanas testamendis on väga palju ilusaid laulu lauseid, mis on mõeldud puhtalt Kiituseks jumala kiituseks öelda, et Andrus Kivirähk tegelikult jumalad pilgates ülistab teda võin öelda, et tema loogika on teine ja loogika seisneb selles, et tema jumal, tema ise ja selle tõttu ka nende, selle jumalale ja alluvad on kõik kahjuks nagu kõige tavalisemad majavalitsejad. See see seltskond, kes peab vaatama, et jääpurikad vaikselt ära murtud lumi oleks roogitud, et liiv oleks maha puistatud tänaval saaks liigelda, see on kõik majavalitseja töö ja Kiviräha jumal ongi majavalitseja. See on väga hea tähelepanek, mulle ka tundub, kui ma hakkan nüüd mõtlema seda, mida ta kirjutab jumalast, et ta tõesti võtab teda kui teenindajat, linnavalitsuse esindajat, umbes. Nii aga vea teeb ta minu arvates seal, kus ta teebki ja Eesti Evangeelse Luteri usu kiriku peapiiskopi Andres Põderist majavalitseja. Nimelt selle pääst on siin minu arvates viga, et. Pilt Ta pilgatav ei pruugi olla oma vastustes vaba. Vaimuliku lan oma pihisaladused, oma bioloogilised saladused, täpselt samuti nagu seal olemas juristidel, arstidel ja, ja niisugused ei saa vastata samas toonis isegi mitte samal lainel. Nad peavad olema kannatlikud Jon vaimuliku voorus üldiselt. Nad peavad olema mõistvad ja nii edasi, aga pilge on meile keelatud, kuigi mani, kus on lubatud. Ja siin Andrus Kivirähk võib-olla ei ole enda jaoks lihtsalt neid asju läbi mõelnud eesti lugejale muidugi pisut kergem. Selles mõttes, et meie keelde on tõlgitud ka kirjastusel Ilmamaa ilmunud Arrybergsooni naer. Essee koomika tähendus, tõlkija oli Margus shot ilmus raamat 2009 original. Aga märg tsoon käsitleb naeru kui füsioloogiat pakilist asja, näiteks seda, et inimene komistab või lendab banaanikoore peal, selline naljakas slapslik komeliniga ütlevad ja ameti ja, ja see on midagi muud. See naer tegelikult Andrus Kivirähki puudub. Teiste sõnadega et ta pilkaja on iseenesest vapper tegu, aga siin tuleb arvestada. Ja seda, et, Pilkaja ei tohi olla see, keda sa tegelikult tahaksid tappa. Vaid pilkaja on see, kes on pisut naerualune näiteks selle tõttu, et ta on surmtõsine. Need inimesed on kaunis ohtlikud, mõnikord aga on veel. Ja ma just tahtsin selleni jõuda, et see, mis tegi ta kuulsaks, et ta andis kogu eesti rahvale Rehepapi kuju, mida nüüd meie armsad poliitikud kasutavad igasuguses mõttes Halvas mõttes halvas mõttes üldiselt ja ent nad ei ole seda raamatut lõpuni lugenud, võib-olla raamatu lõpus nimelt jääb üks tegelane magama teiste sõnadega tänav Rehe pappusest villand. Miks ta jääb magama, sellel on aga hoopiski isesugune semantiline. Magama jäämine võib tähendada ka seda, et kõik see oli uni. Võitsi, uni kordub. Seda tegelikult pole olnud seal motiiv, näiteks Leo Anvelti romaanis vabanemiskatse aastast 1993 ta ilmus, kirjutatud on ta muidugi varem, sest Levanemalt suri 1983. Kuid ka seal jääb, sest inimene, kes püüab vabaneda lõpuks magama Vaata ma lugesin need uuesti üle 100 rehepapi hoopis teisel ajal, teistes oludes, tead, mis mulle, missugune allusioon minul tekkis, siis oleksin lugenud nagu markeese üks 100 aastat üksildust Eesti varianti, et siin on mingisugune see müütiline realism, millega Kivirähk võib-olla jah, lihtsale inimesele räägib nalja, viskab pilt aga tegelikult selle taga midagi väga sügavat ja, ja põhimõttelist, mida ta meile räägib sellest, mis me oleme rahvana, mis me oleme kultuurina minu meelest kõige huvitavam kogu selle asja romaani oleks seal oli see, see nii-öelda lume mees see tema jutt sellest, kuidas ta kogu vanaema läbi käinud, räägib selle vaesele minister kubjas ja kes Tauli kelder rääkis. Seal on kogu mõisatööliste armee. See ei ole tähtis, eks sellele mehele räägib ta sellest küljest, on maailma läbi käinud ja kuidas see muutub, selle tõttu ta saab aru, eks ju, et see, mis meil on noh, nii-öelda oma rahvana siiamaani see kõik midagi muud, võrreldes sellega, mida nüüd see lumemees Joukko käinud, ma sain aru, et siin on mingid müütilise realismi nähtused ja ilmselt sedasama nüüd ju Kivirähki edaspidi ju vägagi hästi ekspluateerinud ka tulevikus tahab nagu sellest ütleme, sihukeses karikatuur, sest või Feletonliku stiilist läinud ikkagi märksa sügavamale. On see on kahtlemata arengu tunnus, see, et ta tegeleb niinimetatud neomütoloogiaga on aga täiesti arusaadav selle pääset maailm ümber tema on ju äärmiselt ebakindel. Realistlikkus maailmas on kõik, mitte kõik muidugi, aga palju väga determineeritud põhjus ja tagajärg on teada. Mütoloogilisus annab inimesele teatava vabaduse, äkki on võimalik ka teisiti. Äkki maailm ei ole nii väga jäik? Maised on sulle kiusakas küsimus ja kumb on Rehepapist tähtsam, kas Rehepapp või kratt? See on jälle see küsimus, et neid ei saa lahutada venelasi, nad, nad on erinevad, tegelased on erinevad, nad on vastandlikud mõnes mõttes, aga neid ei saa selles mõttes lahutada. Ja lõpp, ma ütleksin sulle, et kratt on tähtsam, sest kratt esindab seda maailma, mida tegelikult Rehepapp teenib. Ta lõpuks ja selle vanakuradiga aju hävitab ära, eks ju. Tähendab küsimus ongi selles, et meie olemasolu on seotud millegagi vastandumisega. Jaa aga eks ole, kui Rehepapp teenib mõisat, kusjuures mõisa romaanis ikkagi niisugune negatiivne struktuur, keda siis teenib kratt? Ja see on hea küsimus, kellele ta teenib. Ta teenib lõpuks ka sedasama jumalat, keda meid ja me kase vanapagan tegelikult jumalast tingitud. Ei ole olemas mingisugust muud muud jõukeskust kui seesama vanapagan, kes on jumala eitus. Nüüd aga miks läks käibele poliitilise terminina Rehepapp ja mitte kratt? No oli hea küsimus, sest meil on olevat ballett, kratt. Mille alltekst on hoopis midagi muud, midagi muud. Kas meil on krate vähe või? Mehe papibaasis on bussis khatikoht. Tänases päevas ringi vaadates melograte kõik kohad täis, aeti parteides ja. Teiste sõnadega see Andrus Kiviräha mütoloogia ei ole üheplaaniline. Ei, kahtlemata ta ei ole mitte see, et see on ainult nagu kergelt tarbimiseks. Tema lugemine, nii naljakas kui see ka ei ole, nõuab tõsist tööd. Ja nõuab konteksti, vaata see on see, et kui üks kirjanik, kes temasugune, et noh, esmapilgul jah, ma loen selle tema kolumni läbi, eks ju. See on nagu ühekordne lugemine, aga tegelikult sa pead mõtlema kogu aeg selle peale, mida ta tahab öelda kontekstis. Nii ta erineb selles mõttes väga selgesti, näiteks Jaan Kaplinski, kellel on kombeks üsna palju omaenda teoseid üle seletada mitte igaüks ei tee seda tukast, tegi seda aga pigemini nagu kantseleiametnik teoste sünnilood on üsna kalendaarselt. Kaplinski sõitab mõtetega. Talle tundub, et lugeja ei saa aru, lugejal teisel lainel, lihtsalt lained ei jookse kokku või nagu ütleks, et füüsikud ei ole koherentsem. Andrus Kivirähk on eneses seletamisega olnud äärmiselt napp. See on tegelikult, kuna ma teda tunnen, küllalt kinnine mees. Aga tema, tema pilge, tema naer on võrratult ümaramad või lahtisemat. Ja selles mõttes ma portesteeriksin nende puhul, kes leiavad, et Andrus Kivirähk on üle kirjutatud Luts. Vilde noor noor Vilde oli ikkagi suurel määral laenuline, ta leidis Kuulsa saksa perekonnale sabast. No Vaikla k reegedest eklaamani emanda kosilased isegi veerand no vigaseid pruute São saksa lehtedest maa kirjutada, aga aga, aga ta laenuline. Kivirähki ei ole ka Kitzberg selles mõttes, et Kitzberg on ikkagi ka vabariigi alles sündiva iseseisvuse patrioot kahtlemata, kuigi kui ta näeb selle patriotismi tõttu ka iseseisvuse musta poolt. Ent Andrus Kiviräha aeg on ju meie kaasaeg nähtuma meest Noorema inimesi läbi, kes on näinud maailma alates laulva revolutsioonist ligikaudu? No pisut varem juba, ütleme ta on ainult maailma perestroika-st alates ja saanud aru, mis endast kujutab seda valinud selle motiivi, mis on tegelikult olemas ka Orboijatel kõiki ei ole nõnda, nagu näib. Oled sa kolanud Andrus Kivirähki Rahva oma kaitsesaatesse. Nii vähe kui võimalik, selle päästet mulle põhimõtteliselt ei meeldi, ei puudunud poolt üldse mitteandlust. Mulle ei meeldi, kui kogu aeg näevad samad kommentaatorid. Oleks ma, meil on demokraatlik ühiskond, eriarvamusi on palju. Aga kuulad kogu aeg ühte sarja, see võib ühel hetkel ka meile sisse sõita. Ja see lõpeb suveks ära, nii et Peeter ole rahul. Närveerigi selle poolest ma, ma olen rahutu selle poolest, kui paljusid uusi hääli on võimalik sisse tuua. Ma olen tegelikult ka väga imestunud selle üle, et meil on nii palju noori noh, kahekümnendates kolmekümnendates inimesi, intellektuaalne, kes võiksid tegelikult rääkida meie asemel siin, aga millegipärast ei ole neid üles leitud. Aga mis puutub Andrus Kivirähki ja tema rahva oma kaitses ja siis minu meelest see on väga huvitav, tav fenomen kunagi, kui ma tulin raadiosse tööle, siis mind säärites, et seal kasutatakse sobimatuid sõnu ja, ja tehakse väga ühemõttelisi hinnanguid. Aga teisest küljest, kui me räägime üldse vabast riigist ja demokraatiast, kultuurist skulptuuri aluseks on see, et kogu aeg vaidlustame seda mis meil on, me ei saa öelda, et no jaa, Tamsar Tamsar ei muuda miski ekspam, seal elab edasi kõigi oma teostega, aga no miks me peaksime kogu aeg kaasa ümisema mingisuguse üldise heakskiidulainega, eks Kivirähk on selles mõttes väga hea näide, et ta on inimene, kes vaidlustab iseennast. Inimesi, kes on valmis enesekriitiliseks lähenemist. Kas me saame öelda, et Pauluseksis Pauluse Saulus ja nii edasi hakata minema tagasi selle selle peale, mis oli Paulus siis, kui ta oli veel Paulusi, kui ta oli Saulus. Ikkagi ma jään oma küsimuse juurde pisut kiusakalt, sest ta hoiatab ju tegelikult selle eest, et ärge minge liiale, vaid vaadake väga täpselt, mida te teete, kellega te teete. Sest sellele tuntud lausele järgneb teine laus ja seda, mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Kas pilke tagajärjeks on see, et elu muutub paremaks? See on hea küsimus, pilke tagajärjeks on see, et inimene hakkab mõtlema, miks ta seni on nii arvanud. Vot see oleks kõige positiivsem, järeldas pilge, ei pea välistama seda, mis seal on, vaid inimese peab panema mõtlema. Vot see mehed tihtilugu ju ei mõtle asjade üle, me võtame asja omaks nii-öelda formaalse tõena. Ja vot see on minu meelest Andrus Kivirähki puhul see kõige olulisem, et ta paneb meid mõtlema nii nii-öelda valmis tõdede üle, eks ju, et valmistõed ei ole valmis, vaid need tõed on lihtsalt meile pähe istutatud. Me võime neid tõdesid vaidlustada. Mida sa teed sel juhul vana testamendi ühe lauluga, mille pealkirjaks on kogu maailm, giid kui issandat? No ma ei tea, sellega ei tee sellega midagi või see on vanas testamendis, siis järelikult sajad tuhanded aastad on selle Lausa põhjendust. Kinnitanud. Kas me peame seda lauset pimesi järgima? Ei, me peame muidugi seda järgima, aga me ei tohi kunagi öelda, et see lause iseenesest on lõplik tõde. Me peame oma seda tõde otsima ja leidma igapäevaelus ihas oma selles tegevuses. Sel juhul on ju Andrus Kiviräha laupäevased arvamus följetonid äärmiselt vajalikud. No kahtlemata kahtlemata sellepärast, et ta suudab öelda asju, mida me ei ehk ei. No kuidas nüüd öelda, me ei, ei julge endale öelda, vot see on see asi, mille, millest peaks lähtuma. Kivirähk on selline inimene, võib-olla ta on üks meie hulgast, kes julgeb asju öelda, mida me ise ei julge öelda. No see on nooruse voorus üldiselt. Aga küsime nüüd teistmoodi, mis saab lugemisaasta, kui niisuguse puhul muutuda paremaks, pärast seda? Andrus Kiviräha eilset följetoni? Nojaa, see lugemisaasta on üldse saanud küllalt palju kriitikat, et see on kunstlik ja väljamõeldud ja ja nii edasi, aga, aga noh, kui sa vaatad Andrus Kivirähki teoste loendit, siis sa saad aru, et ta on ikkagi nii palju kirjutanud, et et ilma lugemiseta ei saa ikkagi talle lähedale. Sa pead kõik need läbi lugema ka tema lasteraamatut, millest me ei ole üldse rääkinud. Me tuleme selle juurde tõesti eraldi põhjusel teda huvitav käsitleda siis võrreldava teistega. Ja mäe, meie kirjanduse tähestik ei tegele üksikute tähtedega kindlasti paljude jaoks oli see Äärlast juba suur üllatus. Aga see oli lihtsalt selline huvitav, mida meil nagu teiste kirjanike puhul ei olnud põhjust kasutada. Ei meil ei olegi ühtegi tähelist kirjanik. Ma tean, et meil on olnud matemaatikuid-tähega ja meil on olnud arste tähega, kui suurelt humoristid nad on. Mul ei olnud aimu. Aga tänase saate lõpetuseks veel kord pöördume meie kuulajate poole, meil on jaanuarikuus küsimus. Küsimus puudutab Hando Runnel lit Hando Runnel on kedagi kirjanikest sõbramehelikult nimetanud. Mihhail yks. Me ütleme kohe siinkohal, et see ei ole Mihkel Mutt. Mõned meie kuulajad on pakkunud vaid see on keegi muu. Aga me tahaksime lisaks sellele, et ta või vastaja nimetaks mitte ainult selle kirjaniku nime, vaid ka selle koha, kus see on avaldatud või missuguses allikasse on jõudnud meieni. Nii et täname kuulajaid, aga nüüd, Peeter, mis on järgmine täht MeT? Nii nagu Iisrael. Ja no mul ei tule ühtegi eesti kirjanikku meelde, kellel oleks i-tähega algus, aga noh, see ei ole, algus on lõpp. Lõpp, kuulake nädala pärast.