Tere õhtust, mina olen Aigi Vahing. Ja mina olen Neeme raud ja te kuulete jälle saadet. Saigi kunagi ütlesite ühes meie saates, et New Yorgis tundub tõesti, et iga püha jaoks on siin oma paraad olemas ja täna veendume selles uuesti. Täna oleme mikrofoniga viiendal avenüül on ülestõusmispühade see kõige püham päev, pühapäev ja siia on kogunenud tuhanded inimesed kevadparaadile ja ülestõusmispühade paraadile. See on New Yorgis traditsiooniliselt selline suur kübarate ja peakatete paraad. Sellist paraadi otseselt toimugi viie saame, nii on kinni pandud inimesed lihtsalt Promeneerivad siin oma uhkete peakatetega ja paljud on siis tulnud ka seda vaatama uudistama ja neist pilte tegema. Päev on õnneks väga päikesepaisteline, siin küll tuuline, aga oma suureks rõõmuks pean ütlema, et New Yorgi puud on õide puhkenud ja neid on tõesti kõikide märgates valgetes toonides roosades kollasteni välja. Täna küll siin viiendal avenüül võib neid segamini ajada suurte lille vannikutega, mis ei ole puude otsas, aga inimeste peas. Minul on see esimene aasta olla siin kübarata Raadil, et ma tõesti ei uskunud, et inimesed tulevad oma kodudest välja ja on Endale pannud pähe mitte ainult kübarad ja kaabud, vaid tõelised suured ehitised. Just möödus minust, eks härrasmees mantliga, kes kannab tohutut tumesinist moodustest vormistades seda hääd instrybane. Hääd. No nagu pool telki rohkem oleks pähe tõmmatud, aga, aga ta ise ütles, et ta tegi selle ranna, mattis õlg mantist, tundub, et ta peab seda kahe käega üleval hoidma, aga ta ise väitis, et see ei ole sugugi nii raske. Ilmselt siis ta kardab, et tuul puhub äkki ära. Kuulajale võib-olla nii palju, et see meesterahvas ise on umbes kuskil meeter 75 pikkune see kübar on peaagu Krina Kübar mahutaks enda alla kohe mitu-mitu, kübarakandjad. Ta ise ütles, et ta on erialalt moekunstnik, kuid kübarate paraad pakub alati võimaluse oma fantaasiat ka teistes valdkondades näidata. Aga siin on tõepoolest tulnud ka perede viisi inimesi ja daamidel on peas kübarad, meestel on kaabud isegi väikestel tüdrukutel poistel kübarad ja kaabud peas. Need on kaunistatud kõikvõimalike sellega, mis leidub inimeste kaminasimsile ja köögilaudadel lihavõtte ajal, et sinna tõesti lisaks lilledele kogu majapidamine külge kinnitatud, kuid on ka väikeseid jäneseid, ma vaatan ja kukeke siia. Kaalun, aga räägime. Ühe daamiga, kes meie kõrval seisab ja kelle peakate minu arvates vääris küll peaauhinda, sest see paistab kõige kaugemale silma. Tõsisteferentide mos püürifo hästi. Me rääkisime daamiga, kes on pärit Mehhikost ja tema peakate, ma kübarad seda viste nimetakski, see on midagi tunduvalt suuremat. On kõige väljapaistvam siin Püha Patricku katedraalis. See on jah, võib-olla rohkem nagu tornelamumoodi mitmekordne sulgedega kaunistatud daam ise on suhteliselt lühikest kasvu, aga tema peakate reedab küll. Kohe kõigile kõikjal ära ja selle peakate kõige uhkem osa on väikene. Pühapilte ütles, et see on tema kodukirikust Mehhikos ja siia Patricku katedraali Püha Patricku katedraali tuli ta täna ka seepärast, et New Yorgi katoliku piiskopkonna senine juht kardinal lahkub täna ametist, et selle uhke mütsiga siis talle austust avaldada. Ja tuul on täna siin kevadisel küll päiksepaistelisel päeval päris tugev, nii et daam hoiab oma kübarat ehitist kahe käega kõvasti kinni ja kandideerib ka sellele peaauhinnale, mis on 1000 dollarit. Ta ütles, et palju palju tunde kulus selleks, et see uhke peakate. Ma isegi võrdleksin seda sellise suure pulmatordiga. Mis saab täna on selline põnev päev siin viiendal avenüül, tõesti, vaatame neid peakatteid on teisigi, seal eespool on ühel peakatel suur kirik. Ja see kübar on siis härrasmehe peas ja tema on tõesti ehitanud tõenäoliselt sellesama kiriku väikese maketi, mille ees me seisame Saint Patricku kiriku maketi ja seal ees on kõik kardinalid ja väiksed palvemajad ja lilledega vääristatud, selline suur valik ja lintidega on see kübar kuidagi lõua alt kinni seotud, aga ise hoiab härra ikkagi seda kahe käega kõvasti kinni ja eks temagi ümber ole palju uudistajaid. Seal eemal on kaks gei noormees, nemad on omale pähe pannud hollandi tuulikud üks neist kuule kutsest maha, aga, aga ilmselt tahavad nad rõhutada seda, et Holland on väga liberaalne. Võimalik võimalik, aga enne, kui sa tulid, ma just vaatasin sil tänava peal ka, mitte siis kõrgustes, kus need kübarad kõik kõrguva taga asfaldil käis, päris vilgas tegevus, eks noormees oli toonud omaned marjanetid välja ja lapsed olid sinna ümber kogunenud. Ja tal oli kaks tegelast, üks oli muna, mis mängis munaga. Kana ei, teine oli muna, Rohvrenud muna, tüdruksõber, suurte valgete patsidega, võrksukkade punaste kingadega ka munakujuline daam, aga ta silmade asemel olid suured praemunale närakad. Ka tema žonglööriks aga tema songlaris juba kahe munaga kuldse ja hõbedase üldine. Õhk on siin on selline meeldiv, kõik on kuidagi õnnelikud, see talveaeg on läbi saamas, kevad on saabumas ja see talv on olnud selline suhteliselt muserdav muresid, majandusmuresid on kõigil palju olnud, siis tuntakse sellest kevade saabumisest tänavu silmnähtavat rõõmu ja kui ma seda paraadi siin vaatan või seda rahvakogunemist, siis mulle endale tuleb meelde üks film mis räägib New Yorgist, Hallo, Dolly, seal kantiga. Selliseid uhkeid kübaraid Barbaras raisanud tollina, kes oli see kuulus paaripanija siit New Yorgi lähistelt jonka, siis tuleb meelde oma suure kübaraga üks laul sellest filmist on just nimelt paraadist, mis New Yorgis toimub ja ma arvan, et seda võiks siinkohal mängida. Nagu eelpool kuulsite olenaadiga täna viiendal avenüül, siin toimub suur uhke kübarate paraad, kevadparaad väga fantaasiarikas, aga meie järgmine jutt haigi on samuti moede manner. Jah, meil õnnestus püüda kinni siin ajakiri Stiil peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja, kes oli tulnud New Yorgi kevadisele Fashion viigile moenädalale. Enne seda moenädalat tundus, et kõik rääkisid kokkuhoiust, et nädal tuleb väiksem, osad moekunstnikud ütlesid, et nad ei teegi suuri etendusi, vaid kutsuvad ajakirjanikud oma stuudiotes ateljeedes, kus panevad mannekeenid lihtsalt seisma, et vaadake siis seal kohapeal, kuidas see muud välja näeb, milline see moenädal olid. Tänavu. Mina kuulsin seda ka, et ma just lugesin, Veera väng avaldas kusagil mingi intervjuu, kus ta pikalt rääkisid, kriisi ajal ei sobi nagu teha, aga nendel, kus mina käisin, tundus küll et kokku pannud küll millegi pealt toituda, et oli hästi palju rahvast kohale kutsutud, siis oli, mida Pariisis mitte kunagi ei ole ka kriisi ajal või mitte koodi päägid, mingid kingitused, eks ole, sponsoritelt tohutult sponsoreid, et selles mõttes ei pannud mina küll nagu kriisi tähele, õhtused peod, sama suured kalad. Mina käisin ühel peol, mis oli nagu lakosti vastuvõtt ja seal oli küll šampanja voolas ojadena ja suupisteid tassiti ka kogu aeg ette, nii et ei olnud küll. Aga jah, see oli jah, see eeljutt New Yorgis, tänavu tuleb kõik väga väiksel skaalal, nii et asi oli täiesti nagu ikka. Jah, küll oli see, et mitmed nagu disainerid tegid väljaspool siis sõda Mercedes-Benz Fashion Week, et ei olnud nagu nendes ametlikus selles nimekirjas, sest nad lihtsalt tahtsid nagu võtta mingi teise koha. Ma ei tea nüüd kui palju son kokkuhoiuga seotud, aga pigem nagu ma sain aru, et oli nende huvi see, et oleks mingi põnevam koht, et kas on siis galerii või näiteks praegu, keda nimetatakse selliseks moemaailma Vunder kindiks, Aleksander mäng, kus oli kasars kell, oli kohal ja see oli näiteks sellises vanas kinos väga suurejooneline, aga lihtsalt oli näha, et ta ei tahtnud nagu teistsugust kohta, et ma ka ei seostaks seda nüüd nagu selle kriisiga, et see sellepärast kui sa saaksid võrrelda Pariisi moenädalat New Yorgi omaga, siis on seal mingisuguseid väga suuri erinevusi või on erinevus jah, et kusjuures ma ise küsisin ka seda mitmelt inimeselt ja ja näiteks ka siis Heido pea meigikunstnikul tik pelsilt, kes tegi mitmeid meike ja tema ütles, et tema meelest on nagu erinevus põhiliselt sellest, et New York on nagu hästi avangard. Pariis on ikkagi selline vana maailmas natukene noh, mitte vanamoodne, aga noh, nii nagu alati on tehtud. Minu meelest on nagu hästi suur erinevus nagu suhtumises, et, et mulle tundub, et New York tahab nagu hästi kuidagi näidata, et me oleme, tegelikult oleme meie moepealinn, et oligi sealsamas pargis olid suured sildid ka, et kuna sa ilmselt tavakodanikud ei saa seal nii palju nagu ringi hängida, võib-olla muidu, et et vabandame ebameeldivuste pärast, et aga me teeme seda selleks, et New Yorgist saax moepealinn, et Pariis, mina ennast tõestama, nemad lihtsalt on, nad teavad, et nad on see moepealinn siis teine asi oli näiteks, mis minu meelest hästi üllatav, et kui Pariisis on ikkagi kuningas moedisainer, siis mulle tundub, et siin on nagu turvamees, see, et sa pead nagu viis korda kutset näitama, ennet üldse sisse saada. Siis on mingi eraldi järjekorrad, kus on inimesed, kellel on kohad märgitud kutse peale need, kellel ei ole kohad märgitud, need, kellel on seisukohad. Ühesõnaga metsikud järjekorrad ja kogu aeg näita seda kutset. Kõik sotsi ja linna tüdrukud, kuid tahavad pääseda sinna marjamaale, seepärast turvamehed. No võib-olla siis jah, et, et ma ei tea, kuidas Pariisis on see kõik nagu minu meelest palju nagu lihtsamalt ei ole nagu sellist metsikut nägude kontrolli kogu aeg. Eelmisel aastal. Tegin just mitu saadet moekunstnikesse New Yorgis. Eksdisainer seletas ära selle ameerika moe ja Pariisi maa ja itaalia moevahe sellisena, et kui Euroopa mood on selline väga kõrgmoodi väga kallis, mis on väga luksuslik, ainult väljavalitutele kättesaadav, siis Ameerika mood on suunatud nagu rohkem keskklassile. Et kui sa kaks palka kokku hoiad, siis selle kleidi saad ikka osta Euroopast seda kleiti saa osta. Tema ütles, et see on just Ameerika Euroopa suurim vahe, et siin näidatakse sellist moodi, mis on ka tavainimesele taskukohane. Ma olen täiesti nõus sellega, et üldse Ameerikas on kõik palju odavam, aga, aga see on täitsa õige, muide, tõesti moekunstnike toodang on siin minu meelest ka palju nagu kättesaadavam, aga siin on ilmselt ka see, et muidugi, et hästi, paljud Ameerika disainerid teevad noorteliine selliseid odavamaid liine, mida paljud prantsuse moedisainerid põlgavad ära, et nad ei tee seda. Näed ise siin New Yorgis räägivad, et see on selline Ameerika demokraatia näide, et siin ei ole sellist ainult eliidile mõeldud moodi, niipalju kui Euroopas, aga loomulikult on singa elitaarset Moody Oscar del arendaja Karoliina Herrera. Ja tean, et minu meelest võiksid ka prantsuse disainerid muutuda demokraatlikumaks kui mõtled selle koha pealt moe kättesaadavuse peale, aga kuidas siis publik või noh, need inimesed, kes seal moenädalal kohal käivad, kas nad erinesid ka millegi poolest moetoimetajad ja, ja kellesse Pealt vaatajaskond koosneb? Ei vot seda küll, ma ei ütleks, et ikka kõik on mustas sauna Vintuurasi reals esireas, kus teda Pariisis ma ei olegi näinud siin tale küll jah, tõesti, igal pool esireas päikseprillidega ja ette panete siis šõu algab, see oli väga naljakas, et on, kogu aeg on muidu ilma niigi šõu algab pale, parlament, Dorbrillidest ja eks ta vist ei taha, inimesed näevad, kus ta silmad parasjagu liiguvad. See pidi olema kõige hullem asi moekunstniku jaoks, kui ta näeb Anna Vintuurid silmades sellist tühjust või, või õudu, siis ta kujutab juba ette, et on läbi kukkunud, et võib-olla tõesti ta varjab meelega seda, et keegi täpselt ei näeks, mis ta silmadest peegeldub. Jah, täitsa võimalik tõesti, pani üllatuma, et kusjuures saarlane pimena, miks seal siis need prillid ette panen? Ütleme kuulajale, et annab intuur, on see legendaarne vuugitoimetaja, kellest tehti ka film. Saate armastab vaadata, oli selle pealkiri. Aga millised olid siis kõrghetked sinuga? No tegelikult mulle meeldis, kui hästi see Aleksander vängis õue just sellepärast ka, et ma sain seal olla enne ja pärast back teid siis ta ise oli nii kohutavalt sümpaatne selline noor poiss kuidagi ta nagu tundub, et ta ise ei saanud üldse aru, et, et millest nagu see tohutu triangel tema ümber, et ta taga pärast see on ka väikese intervjuu teha ja siis ma küsisin ta käest ka, et mis tunne on olla nagu, et tõesti New Yorgi kõige kuumema šõu peategelane, sest noh, tõesti, seal olid kõik kohal küttida, õnnitlesid isegi uusi mänkes, kes seda muidu väga ideelt tuli lava taha, et teda nagu spetsiaalselt õnnitleda. Ütleme jälle kuulajatele selgituseks vitraaž eraldi šmiguni pea moekriitik Pariisis, kes on siis kaks moemaailma nagu sellistest Oraaklites. Jah, üks selline kõige kardetumaid ja armastatumaid ja, ja siis tõesti naljakas oli siis kui tuligi Saaraktses ikka parklad ka, et issand, kuidas sa tegid need pluusid olid nii. Kuidas sa teed, seda? Ma ei oska öelda, ma lihtsalt noh, et seal lihtsalt kogu mu elu, et ma lihtsalt armastan seda. Ja siis ma küsisin kattega, mis on esimene asi, mida ta nüüd teed pärast seda nii edukalt sõud ma helistan emale ja siis lähen baari. Mida on siis oodata tuleval sügisel, mis värvid, mis lõiked tegelikult hästi erinevatelt oligi sedasama Aleksandril kyljest palju rääkinud, temal oli põhillani mustvalge, aga näiteks Carolina Herrera oli lillat rohelist rohelistel hästi palju, mul oli selle üle väga hea meel, mulle roheline väga meeldib. Aasta tagasi ma mäletan, oli see suur loosung siin, et sinine on uus must, siis oli kaks aastat tagasi Mustonen. Ja nüüd ka must on uus. Nii et New Yorgis ase musta ümber, kõike sinist ma seekord ei näinud eriti? Jah, ja sõira marja Korneinol olid siis ka enamus asjad olid mustad ja siis olid selliseid lillelise kleidi kleidid, vot see ka jälle minu südant soojendas. Me armastame kleit, kleit oli palju ka näha. See viimane disainer, keda sa nimetasid, on tõusnud komeedina Ameerika moetaevasse tänu USA uuele moeikoonile meie esimesele leedile Michelle Obamale. Kui palju temast räägiti? Meil moeshow del praegu Ameerika moekunstnikud kõik püüavad ju tema huviorbiiti pääseda, sest et see on kõige parem reklaam. Kui ta ametisse vannutamise päeval kandis ju kahe Ameerika moekunstniku tundmatu praktiliselt moekunstniku riideid, siis, siis nende läbimüük on plahvatuslikult kasvanud. Tegelikult mind hästi üllatas ka see, et, et sellel Maria Korne showl siis ei olnud üldse tegelikult näha ei mingeid kuulsaid moe, toimetajaid, rääkimata mingitesse leebritites. See oli hästi soni sellises väikeses kunstigaleriis ja ei olnud ka tegelikult juttu, eriti temast. Mina just arvasin lood kui esimene leedi ju ikka tast nagu räägitakse, aga absoluutselt ei vähemalt mina ei kuulnud. Põhiline, kellest kogu aeg räägitakse, ongi seesama Aleksander vann, tema on nagu põhiline, mida kõik. Johi. Kas sa nägid, kas sa kuulsid, mis mulje New York sulle jättis, New York on väga. Kuigi jällegi, kui me võrdleme siin Pariisiga, ma tunnen ennast Pariisis muidugi palju kodusemalt, et seal ma tean täpselt, ma olen seal nii palju käinud, kus miski on, et Simon nagu esimesed kaks päeva oli natukene selline pidet olemine või et nüüd ongi, et nüüd justkui peab ära sõitma, siis on nagu kõik selge, nüüd teaks täpselt, kuhu läheks, mida teeks, eks, et et see võtab natuke harjumist, aga, aga ei, väga mõnusad. Kindlasti jalutasid seal New Yorgis ka ringi sellise moekriitiku ja moetoimetaja pilguga, kuidas New Yorgi mood hetkel välja näeb, milline on New Yorgi tänavapilt. Tohutult turiste, nii et selles mõttes on hästi raske öelda, aga siin on nagu see, et keegi ei vaata, mismoodi sa nagu et noh, kõik on lubatud tõesti, kõrvuti on inimesed nende paksude u saabastega ja selle kõrval on nagu inimene, kellel on plätud jalas, eks talvel ja talvel ja kohutavalt külm, isegi minul, kes ma olen Eesti kliimaga harjunud, kogu aeg oli külm siin. Kui palju see oli paljasäärseid inimesi siis nägid siin New Yorgi talves väga palju on kusjuures väga palju, näiteks õudel oli ka need naised tulevad nagu lahtiste kingadega, selles mõttes on mul jalad nagu ära külmunud, ammu ma ei saa aru nagu sellest absoluutselt. No mis sa arvad, kui suure hukkamõistu pälviks selline naine Tallinna tänavatel? Ma arvan, väga suurt sellepärast, et ma just naeraleb, mina olin alati see viimane, kes septembrikuus veel käib paljasääri, siis vaadatakse ka ikka selle peale, sest et ikka juba esimesel septembril korralik eesti naine maal saapad välja võtma, et Maivarand ka mõistvalt, aga lihtsalt pigem hämming, sest noh, septembris Eestis on väga soe, aga siin on praegu külm. Ütlesin meie selja taga on nii palju, et tundub, et sa oled päris paljudel sõidul käinud. Kui rääkida neist tasuta kinkekotid olid, need on siiski ostetud. Vastasin sisse, mõtlesin, et küll sul on edukas nädalal. Ei, need on ostetud. Tundub ikka, et New York on ikka üks hea ostude tegemise koht. Ma olen alati öelnud, et New York on üks maailma parim ostude linn ja praegu majanduskriisi ajal, kui natuke raha on osta eriti head. Ma olen sellega täiesti nõus ja mitte ainult New York, Ameerika üldse. Shoppamine on siin puhas rõõm. Tulge käik. Et üks stiililugeja, kes loeb su reportaaže varsti, sellest moenädalast võib teada, et, et kui ta ise isegi ei pääse New Yorgis moe tõlkidesse, siis ta võiks lihtsalt poodides vaadata ringi ja saab samasuguseid elamusi. Absoluutsed sa mainisid, et nägid Jessica Parkerit, et ma arvan, et ta on vist endiselt väga paljude lugejate iidolit, räägi siis paari sõnaga, milline ta välja nägi, nii õbluke, no mulle paar korda tänaval vastu alati tundub, et ta läheb kohe katki, tal hästi pisikene, hästi õbluke, aga ta oli hästi armas, ta oli minu meelest täpselt selline nagu seal seriaalis just siis, kui ta rääkis selle disaineriga ka ja noh, kõik see täpselt vaadake, et see oleks nagu selle seriaali võtteplatsil just kate, kuna ta rääkis ka moest, eks mida ta seal ka seriaalis märkamatult tegi, et siis oli küll täiesti veetud Paet, kas seal nagu päris inimene või ma vaatan nagu laivis televiisorit, äkki ta oligi selle rolli sees, sest et ma arvan, et just tänu sellele rollile või sellele pikale seriaalile talongi see otstarbe, seal moenädalal viibida täitsa kindlasti kontsest, enne kui ta sinna läks, oli ta ju selline takutuust soenguga, eks ole ju täiesti noh, ei mingit stiili ja nuttes, et, et loomulikult see seriaal temast nagu selle stiili kooli tegi. Nii et neile kümnetele tuhandetele naistele, kes New Yorki tulevad ja sõidavad bussiga mööda neid seks ja linnapaiku ringi ja ootavad, et äkki näeb ühte teist võid sa kohe uhkusega öelda, et sina tulid ja said nii-öelda täheta kohe kätte. No kas just uhkudega noh, ikka on tore näha. Meie vestluskaaslane oli ajakirjas Stiil peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja. Me läheme nüüd otsapidi oma saatega kunstimessil nimega prets üle kogu New Yorgi toimub praegu hästi palju erinevaid kunstiüritusi ja mess. Tulime me siia seepärast, et sideme leidsime, Jaanika. New Yorgi kunstiturgu peetakse maailma üheks kõige aktiivsemaks siin alati müüakse, aga kuidas sulle tundub kunstnikuna nüüd ja selle laadad osalisena. Räägime kõik kriisist majanduskriisist, kas kunstica läheb endiselt? Mina olen müünud kaks tööd ära ja praegu ostetakse kahte veel, justkui me siin samal ajal räägime. Aga üks suur erinevus, mida ma märganud on see, et inimesed vaatavad pilte kunstiteoseid kauem, küsivad sisulisi küsimusi rohkem. Ma ei tea, kas ta minu idealism, mis võib välja, et äkki nüüd, et kui numbrid ei, ei virvendus, silmade sisu tuleb rohkem välja vä? Ma ei ole olnud Kristi messil, kus on nii palju küsitud sisulisi küsimusi, tõesti tahetud teada, et kuskohast ja kuidas see tehtud on. Et see on positiivne minu enda jaoks peale müügi loomulikult. See on tegelikult seesama ääremärkus, mida kuuleb praegu kõikjalt, et nüüd, kui enam ei ole seda survet, et osta ja tarbi, et korraga hakatakse aega maha võtma, natuke süvenema. Äkki on midagi positiivset sellest asjast välja tulema, mingi uus nägemine või selgem nägemine, müük on muidugi oluline, mina tahan ka kuidagi ära elada ja samas ka ma õpetan ja teen dokument Taal film kunstnikest ja et ma olen koguduses kunstiringkonnas sees ja kuidagi vaikselt saab, saab kokkuse elamise. Sa oled eesti kunstnik, tegelikult ka Ameerika kunstnik, sellele, et me tahame kindlasti teada, kuidas Jaanika siia kunsti metsile oma töödega oled jõudnud, huvitab meid ka see, kuidas ja millal sa tulid Ameerikasse New Yorki. Kogu see suur pilt, ühel külmal talvepäeval panime Helsingi kunstiülikooli kõik ühes ja tuli meie juurde, noormees, lokkis peaga noormees küsib. Jõhvam. Mõtlesin, ma olen Eestis aa, ma just olin Eestis ja nii see lugu alguse sai. Eks ameeriklasest filosoof, kes oli parasjagu seal ülikoolis külalisõppejõud ja tema kannul siia Ameerikasse, tulin peaaegu 10 aastat tagasi. Kui rääkida sellest, et kas ma olin kunstnik, siis see on väga huvitav asi. Nii aegses Tallinnas lõpetasin pedagoogilise ülikoolid ja Eestis väga selge erinevus, kas sa oled kunstiõpetaja või oled sa kunstnik või kõige kunstnikeks, väga ei trügi, kui sa oled Pedas käinud staatusse kui palju selle jaoks, et Ameerika ja avatud kõigile põhiline asi on see, et teed sa räägid aktiivne, see esineb, keegi küsimis kraalsel on või kas sa ikka oled kunstiülikooli lõpetanud? Ja kas erinevused siis? Ja siis ma olin vanalinna kunstikooli direktor ja ma valan sihuke asjalik tüüp, tegelesin, jooksin ja õpetasin kahes kunstikoolis samal ajal. Erinevus on see, et kui ma tulin piiemale aega mul ei olnud seda struktuuri ees, ma ei olnud keegi siin ja ma jätsingi maalimise sinnapaika hakkasin joonistamist tegema päris palju valge paberi peale ja videoid. Suur muutus väga mitmes mõttes. Ja oma töödega oled sa päris kaugele välja jõudnud siia sellele kunstilaadale, aga mu internetipostkasti potsatab Sult üsna tihti teateid, et siin on üks näitus avatud, seal on üks näitus avatud Pariisis oli just seal päris suur ja tähelepanu väärne näitus. See oli nagu unelm Pariisis näitus ja väga heas galerii. Ja just niimoodi, et sind kutsuti sinna. Kutsut ei pidanud ise rabelema, ütleme mina olen kõige parem kunstnik, kutsuge mind kuraator ja tema naine käisid, külalised nägi töid, eks vao tule. Me just teame kedagi, kes paneb näitus kokku, et sa sobiksid sinna väga hästi. Galerii selline galerii veel laviniibasti galerii, kes näitas Andy Warholi töid esimest korda Prantsusmaal, nemad tutvustasid pooleli, siis on ikka pööranud seda, keegi mainis avamisel sõber avamisel seal Eestist, et, et noh, et kas Jaanika on siis selle galerii järgmine voor olla. Galeristi ütles, et so, et ma loodan, et need on. Ja no ees onju Eesti seeria näitus galeristikanis, kes väga huvitatud eesti kunstnikest ja kõigi minema mõtlesin, segada olema, siis nüüd eesti kunstnik veel ei ole, aga kultuurkapital toetas Pariisi näitus, nii et ma pean tänama neid ja see nagu andis mulle ametlikke, tunnistas, et jah, ma olen ikka eesti kunstnikel. Nii et seal tuleb julgus, näitus pikanis, et see on niisugune väike galerii, Marko Mäetammenäitus oli sellest. See on siis see väike linnake New Yorgi lähistel, kus üks galeriston asunud eesti kunsti tutvustama. Sa ise elad seal ju päris lähistel sai, elan New Yorgis, elad just nimelt seal ilusas maalilises Hatsoni jõe orus. Tülides külas nimega Cold Spring mis on pikanist väga erinev selles linnas, kas see galerii on üllatav, kui erineva 10 minuti autosõidu kaugusel olev linn müüakse küla, aga ta on itaallaste osutatud ja on kuulus selle poolest, et seal ei ole ühtegi mustanahalist inimest, mis on väga imelik selles rajoonis, aga nii ta on, seal oleks seesama meesterahvas David Rottenberegi tema New Yorgi ka täielikke lõpparve teinud selleks ajaks, kui meie kohtusime ja ta oli seal linnas juba üürin korterit enne seda, kui me kohtusime, nii et ka mina siis mängu tulin, siis ostsin. Ja nüüd me oleme seal, poiss on, meil saab kümneaastaseks kahe nädala pärast. Räägi oma töödest tuleme kunsti juurde tagasi, me oleme ikkagi kunstimessil. Sa ütlesid, et kui sa Ameerikasse tulid, siis tegid sa nagu maalimisega lõpparve. Ma olen näinud su töid mitmel erineval väljapanekul ja tehnikad, mida sa kasutad, on väga erinevad. Ma ei toonud siia ühtegi tööd Eestist kaasa. Et see oligi valgelt lehelt alustamine. Ja teine asi on see, et mul sündis laps kohe varsti tega ikka õlimaali ei tee, see on selline tehnika, mis nõuab aega ja vahendite puhastamist. Ja kogu see metoodika nyyd erinev. Alustasin tušijoonistusega, kus on väga vahetu, väga spontaanne ja mulle meeldib jätta klaverile ja tõesti nähtavat märki, kest, igat väikest elementi näeb nendest kokku tuleb siis suurem sikk, abstraktne orgaaniline maailm, mida, mida ma ka praegu enamasti loon ja siis selle kõrvalt ma olen teinud digitaalseid töid, siukseid, digitaalselt töödeldud Fotograafiat põhinevaid, aga hetkel kõige rohkem siis joonistamist ja videokunstnik, seega huvidetes asjad on klassifitseeritud, et videokunst on nagu mingi mingi uus meedia, seda näitavad teatud galeriid. Joonistamine, nagu see nii-öelda traditsiooniline väljendusvahendite üle on see, et alati neid koostaks näidata ühel näitusel. Sest need on täiesti omavahel põimunud, kõigil erinevad meedet. Nathan, kui ta siin oma näituse avamisel oli ja ta ütles ka, et kuna ta on kunstiülikoolis, eks ju töötab, et seal nad siiamaani veel püüavad seda asja lahendada, et kuidas need osakonnad omavahel rohkem suhtlema panna ja sest traditsioonilisest kooli struktuurist välja tulla. Mis sind inspireerib kõige rohkem hetkel? Näiteks, et hetkel on see, mis inspireerib ja joonistused, mis mul siin messil väljas on, on sündinud käesolevat hetke seda joonistamist hetke totaalselt endasse võttes, et ühesõnaga istun maha oma ateljees, mul paber põranda peal minu ees ja siis ma istun seal mõnda aega, see ei ole päris mingi budistlik traditsioon. Ühesõnaga see on sihuke vaikuse ja hetke hetke sissevõtmine. Ja siis ma loon tööd päris spontaanselt, väga vahetult ja mu eesmärk on see, et selle pliiatsi või siis selle vahapliiats minema kasutanud paberi vahel oleks minimaalne vahe. Et see hetk on täiesti reaalselt tabatud, et ma ei saanud töid teha ühe sekundi jooksul. Aga ma saan olla väga fokusseeritud ja hetkes kohal, kui ma neid töid loon. Palju sa vajad sellist üksiolemise aega, et sa lähed oma ateljees, S istud seal natuke ja siis siis hakkab kõik toimuma lood ja, ja siis võtad otsad kokku, et palju sa selleks aega vajad ja palju see selleks aega pühendada nädalas. Kui ka Eestis elanud maraskama laupäeval vaba ei ole, siis ma ei, ma ei hakkagi üldse maalima, siis nüüd on nii, et kui ikkagi on tund kuni kaks on olemas seal vahepeal vaba aega, siis see lihtsalt, see on jällegi see, et lihtsalt võtad, mis on ja kasutad seda ära ja selle asemel, et mõelda, et oo, kui mul ükskord aeg-ajalt ma hakkan tegema ja mul on sihuke tunne, et ma olen isegi palju vahetamiseks muutunud aeg ning libised sellesse aega sisse teed lõpetatud et olla vähe, sihuke voolavam selles mõttes ka kaugele ateljees kodustanud. Ma just kolisin oma teleoma koju, siin eraldi korrusmajas kõige alumine korrus, mis on väga lähedal, see on väga hea ja väga halb. Alati mingi muu asi, nagu ma ütlesin, sinna ruumi arvutit ei tule. Välismaailmavahendeid ei tule. Ma õpetan kahel päeval nädalas, töötan Tiia kunstimuuseumis õpetan. Teen haridusprojekte ja Harrissoni kunsti keskuse sammul õpilased Kelami joonistamist, õpetan täiskasvanutest lasteni välja üks päev nädalas. Nii et kaks päeva läheb sinna ja siis selle vahepeal, siis on muidugi igasugu veel muid projektiga väikseid dokumentaalfilme, aga noh, üldiselt kolmel päeval nädalas jõuan ateljeesse ja teen, sest muidu ma muutun kuidagi rahutuks ja kuidagi ebalevalt peab tegema. Sa rääkisid, et sa töötad Tiia galeriis ja õpetad veel nii, et üsna mitme kohaga tuleb rebida, et siin ikkagi pinnale jääda, sest et päris kunstimüügis veel ennast ära elatada ei suuda. Ei eesmärk on küll, seda võiks teha küll. Kas sulle tundub, et see on eesmärk, mille sa ühel päeval võid realiseerida, mille saavutada on sürrealistlik siin oodata? See on realistlik, aga väga paljud suhete küsimus, keda sa teadne kõike, keda sa tead, kuhu sa lähed, kus sa oled, et selles suhtes kunstimessid, kus me praegu oleme tegelikult päris olulised asjad käib ikka väga palju kuraatorid ja inimesi läbi, kes võib-olla viivad järgmisele näitusele järgmise koguja nii või, või noh ühesõnaga, selles mõttes aga kõigele tore maalidest ja joonistustest ära elada. Samas ma pean ütlema, et mulle õudselt meeldib. Võib-olla isegi ebapopulaarne asi öelda, aga tõestama õpetades õpin meeletult, et selles mõttes ma ei taha vist ilmselt seda osa kunagi päris kõrvale panna, minu jaoks on sama oluline kui oma tööd teha. Kunstnikuna on mulle see kunsti vahendada teistele inimestele kas siis läbi õpetamise või siis läbi nende dokumentaalfilmide tegemise teistest kunstnikest see minu arust väga tervislik. Kas nüüd 10 aastat pärast seda, kui saab New Yorgi lähistele elama asusid, oled sa saanud selle New Yorgi kunstiäri ukse vahele oma jala pisutki? Just viimase pooleteist aasta jooksul tundub, et jah, et midagi toimub, et on inimesi, kes kantakteeruvad, küsivad ja tule ja teenäituste. Täna just rääkisin Los Angelese galeristi iga poole aasta jooksul me lihtsalt emaili vahetanud, aga täna sai kuidagi teoks inimesega näost näkku kohtunud, isegi Ameerikas on see nagu väga oluline, et inimesega näost näkku kohtuda, räägib koos lood mingi sideme. Tema tahab näitus teha novembris Los Angeleses. Väga hea galerii endale. Kas enesemüümine, ütleme, galeristile, on ka samasugune protsess nagu Karin Laansoo, Eesti Kunstiteadlane rääkis, kuidas ta intervjuudel käis New Yorgis, et endale saada kunstigalerii juhataja kohta, et oodatakse, et sina räägid, sa müüd, sa oled hästi agressiivne Eestis kuidagi on vastupidi, et on selle kahekõne, kui töölevõtmise protsess käib, aga kuidas enese müümine kunstnikuna? No tegelikult, ega muidu eriti jälle keegi ei pane tähelegi, ei räägi seda, mina olen, ma olen õppinud siin küll, kui sa tuleb, eks ju, nõukogude süsteemi koolis siis keegi sulle kunagi ei õpeta ega julgustasin oma tööst rääkima või veel vähem ütlema, et oi, et kuule, mul on väga hea, mul tuleb asi hästi välja. Et see on sihuke raskelt õpitud oskus väga visalt tulnud, väga valuline protsess. Aga ilma milleta hakkama lihtsalt ei saa, see ei ole mingisugune liialdused, sa endast räägid või enesereklaam seal lihtsalt on osa sellest protsessist. On seda tulebki kuidagi niimoodi lihtsat võtet osa kunstnikuks olemisest. Ajasime juttu kunstniku ja kunstiõpetaja Jaanika Peernaga. Ja tagasi hetkeks veel helis siia New Yorgi viiendale avenüüle Püha Patricku katedraali ette. Teisel pool tänavat on uhke Rockefelleri keskus ja selles väikeses tänava kanjonis viiendal avenüül nende vahel tuhandeid ja tuhandeid, et inimesi paljudel peas väga fantaasiarikkad, kübarad. Siin on jah, lisaks kübaratele on ilmunud inimeste pähe veel ka metsatukkasid ja väikseid pehmeid koduloomi, et kübar nüüd küll ei ole kedagi kitsendatud valikutest, mida omale sel kevadisel pühapäeval pähe ajada. Meie aga peame teile täna Eestis head ööd soovima, sest saateaeg on kohe läbi saamas ta muud siis kui kuulmiseni juba kuu aja pärast, maikuus loodetavasti on ilmad siis juba päris soojaks läinud. New Yorki on selline varasuvi saabunud ja siis räägime selles saates juba sellest, mis siin suvel New Yorgist toimuma hakkab. Aga ühte asja tahaksin tänase saate lõpuks veel öelda, et nii palju eestlasi kui viimasel ajal New Yorgis on tänavatel ja isegi parkides. Kas sa pead rääkima seda lugu, mis juhtus pargis? Ma pean võib-olla jah, selle loo ära rääkima, käin pühapäeva hommikuti pargis tervisejooksu tegemas ja eelmisel pühapäeval ühes metsatukas, mis on pargisissekäigust päris kaugel, lihtsalt korraga hüüdsid kolm inimest tee ääres, elagu Eesti. Ja ma olin, ma olin nagu päris üllatunud, et eestlasi jagub seal kõikjale, aga ma tahtsin öelda, et tänu nendele sooduskampaaniatele, mis Eesti reisifirmad on teinud lennukipiletite müümisel on jah, eestlasi New Yorki sattunud sel aastal väga palju ja ilmselt tuleb suvel veelgi, nii et tere tulemast kõigile. Ma vahel on vaadanud, et kui eestlased tulevad siin New Yorgis tänaval vastu, siis nad kuidagi tõmbuvad nagu eemale, kui nad märkavad, et me räägime eesti keelt. Ma arvan, et ütleme kõigile, tulge öelge tere, räägime natuke juttu, sest noh, see ei ole ikkagi päris igapäevane, et eestlased siin Manhattanil üksteisele vastu jalutavad. Jah, ja küsige julgesti nõu ei soovita midagi teada, aga tänaseks rahulikku ööd MINA OLEN, Neeme raud, mina, Aigi Vahing, head ööd ja kuulmiseni.