Kell on saanud 11 ja 15 minutit, tere hommikust kõikidele pühapäevastele kuulajatele. Täna siis teist korda müstilisele Venemaale. Teejuhiks kunstiakadeemia õppejõud David Vseviov. Ja täpsustame siis tänase marsruudi, kuhu ma kõigepealt läheme? Tere hommikust, kui me eelmine kord natukene rääkisime inimesest, siis täna me leppisime kokku, et me lähme linnadesse-linnadesse küladesse ja vaatame, mis seal toimub. Ja nii me võiksimegi siis toimetada, vaataks, mis linnade lähedal toimub ja vaataks siis natukene seda situatsiooni krooni, kui ma neid linnale läheneme ja linn on vene keeles, kõik meie kuulajad, seda teavad, vot see on ka iseenesest üks huvitav sõnasest. Kui lugeda neid vanades vene tekstidest, et keegi ehitas eesti keeles, oleks siis kivist linna mingisugune kaaneline koorot või ogorodiu tegelikult see tähendab seda, et kivist müüriga ümbritses seda linna nii et koor, rott ja kogu rott ja Ograda ja kõik need sõnad Nad on tegelikult ühe tüvega ja märgistavad lihtsalt seda, et tegemist on mingi piiratud alaga millegiga, siis kokku tõmmatud kontsentreeritud alaga ja vot nisukesi linnalisi termineid, jällegi meil ei ole aega nendel pikemalt peatuda, aga need on ju Venemaal nagu igal pool hästi palju. Ja mõned on tegelikult väga põnevad ja huvitavad, no näiteks linna lähedal sedasama kuurordi lähedal on hiljem tekkimas mingisugune piirkond, kus siis elavad näiteks käsitöölised, käsitöölised, kõikvõimalikud riidemeistrid, relvameistrid ja nii edasi. Ja see on siis nüüd linna juurde nagu istutatud fassaad, jah, ta linna lähedal bossaazel ja ilmselt linlase suhtumine nendesse, kes seal allpool bossaadis elasid, oli küllaltki üleolev ja need olid siis luusib bossatskija. Ja kas ei ole ka eesti keelde sealt tulnud meile kõigile tuntud sõnaposatski, igavene pasatski, paha poiss ei õpi koolis hästi, on igavene bossatski. Ja veel üks moment, et ma isegi ei tea, aga ma loodan, et see on nii mõnigi kord ei ole aega midagi kontrollida, aga vaat Venemaal niisugused väiksed asulat, väiksed punktid ja kõik seda teavad, kannavad nime, direvnejasse loor. Seda peaks ka kõik meie kuulajad, teadma küla mingisugune pisikene küla. Ja ma ei tea kust, aga kui nüüd meelde tuletada, siis, kui kuskil kirjanduses on kellelegi kohta öeldud väga halvasti või mingisuguse niisukese Mäggiga, nagu meeste keeles, ütleme oled sa ikka üks mats, maamees, mats kunagi ajalooliselt võib-olla kuskilt ülevalt linnast alla vaadates maale siis vene keeles öeldakse, nui direeria küll sõika olendi Revne maakas, maakas ja, ja ma hakkasin mõtlema, et huvitav, miks kunagi pole kellelegi kohta öeldud, Luis no mis vahet seal on ja siis võib-olla on see, ma loodan, et see on, see oleks ilus, kui see nii on. Et Errnja on see küla, kus pole isegi kirikut, roos kirik on nii et me ütleme, et noh, see on need pärit nisukest, kolkast, kus isegi kirikut ei ole nuid ja siis on selge, et sellel inimesel pole mitte millestki mingisugust aimu. Need, need on päris huvitavad momendid ja muidugi millest võiks rääkida ka pikemalt, aga ka millest ei ole aega eriti rääkida, need on siis ka väga paljude linnade ja linnarajoonide nimede päritolu. No praegu näitena ma tooks võib-olla ühe, jällegi kui keegi on kunagi Moskvaga kokku puutunud, siis seal on niisugune tuntud rajoon, mis kannab nime Naliftii. Esimesel pilgul ei tule üldsegi selle peale, kus Naledki on tekkinud ja taga on näiteks niisugune sündmused fossiili kolmanda ajal sinna pandi elama vangi võetud sakslased, poolakad, leedukad, ja neil oli õigus juua veini iga päev, erinevalt venelastest, kes toetasid siis veini juua ainult pidupäevadel seega võisid need seal ja nad sinna paigutati eraldi, et nad ei häiriks siis teisi. Need võisid siis nali vats kallata endale sisuliselt iga päev ja seitse piirkond saabki endale siis selle nime naliski. Et väga paljud niisugused piirkonnad ja linnad tervikuna on saanud väga huvitavalt selle oma nime. Ja nüüd kui me läheneme nendele Nendele ja kui me paneme silmad kinni ja kujutame ennast sügaval kuskil ajalooliselt teel lähenemas linnale, siis tõenäoliselt esimene koht, kuhu me satume Venemaal tol ajal ükskõik millisel ajal, kas siis paar sajandit tagasi või eelmine sajand, see on laat ja traditsioon, paaniliselt laat oli Venemaal erakordselt palju. Jälle mõned arvud on lihtsalt juhuslikult meelde jäänud. Mõnes kubermangus kuskil eelmise sajandi keskel on 600 laata aastas ühes kubermangus ja vot selleni ma kirjutasin üles ja sest see mehhanism on minu meelest erakordselt lõbus. Ja iseloomustab ka muuseas erakordselt hästi, kui täpne oli näiteks Tsaari-Venemaa statistika ka. Ja kui veidrad on mõnede asjade alused, kui me hakkame neid siit meie tänapäevast vaatama minevikku? Ma leidsin kuskil arvu, näiteks, et Nižni Novgorodi laat. Ta külastas päeval keskeltläbi 135398 inimest. Ja nüüd tekib küsimus ja see oleks ka niisugune kodune ülesanne kuulajatele, kui keegi tahaks neid lahendada, et kus arv on võetud. No kuidas on võimalik määrata kindlaks laat, see ei ole ju sisuliselt piiratud territoorium kindlaks teha ühe inimese täpsusega, et seal oli siis nii palju inimesi ja tuleb välja, et Tsaari-Venemaal kasutati siis järgmist metoodikat. Võeti kokku laadal müüdud leib ja jagati siis leib ära, arvestusega, et iga inimene ja see oli mulle küll üllatus, iga inimene sööb keskeltläbi laadapäeva jooksul 1,2 kilo umbes leiba. Mõõtühik on lihtsalt teine, sellepärast ma ütlen, umbes tähendab, mingi kolossaalne kogus. Aga vot see, kus oli siis nüüd võetud keskelt arvestuse aluseks ja nüüdse leib jagatud portsjonite käsid saadigi kätte siis 135000 millegiga see erakordselt täpne, täpne arv. Huvitav, et just leiba jah, leib, olite laadasaia, little laadasaia jah, Venemaal leib. Kuigi ta võib ka olla mõttes, on hea küsimus, ma ka praegu ei oska täpselt öelda, ta võib ka olla, vot erinevates Venemaapiirkondades on erinevad traditsioonid, ta võis olla pealegi lepp ja kuskilt ambuuka teatud vene piirkondades niisugust mõistet, millega meie oleme harjunud muuka, kui sai, ei ole olemas tal valge leib, peol lõpp, nii et see võib olla sisaldas Toomas Lepp ja peale selle ma praegu ei oska täpselt öelda, kuhu piirkonda Nižni Novgorod nüüd siis siis mahub. Ja vaat need laada ja pidustuste päevi on erakordselt palju. Moskvas näiteks 30 30 päeva, mida tähistatakse mõista kannaroodleja, Kuliannia nisukesed, rahva kogu rahvakogunemised ja rahva jalutamine. Võib-olla need ka üks niisugune, kui me kogu aeg otsime midagi, mis võimaldaks meil natukene paremini mõista seda, mis siis tänapäeval toimub. Vot vanas vene traditsioonis, kui on pidu, siis minnakse välja. Ja seda me ju tunneme ka, kasvõi Tallinna tänavatel võib-olla õhtu ringi jalutades võib-olla venekeelseid inimesi kuulama kas ta on lihtsalt rohkem, viimasel ajal on see pilt küll muutunud, tänu nendele väga paljudele õhtu lahti olevatele Ükstaskõik kelladele, huntidele ja teistele kohtadele. Aga põhimõtteliselt ja omal ajal ja kõik teavad seda filmidest, kui on Kulianniassis, võetakse pill, mees, noormees on keskel, siis karmoška Andal käes ja neiud on siis tema kuskil paremal ja vasakul käel ja nii jaluta võtaks, nii et traditsiooniliselt see vana traditsioon, nisukesed, Kuljaniad erinevalt võib-olla siis euroopa traditsioonist, kus, kui on pidu, kui me tahame kellegiga juttu rääkida, kui meil on vaba aeg, me läheme kas või kohvikusse ruumi ruumi sisse eaka zoomi välja või ruumi sisse, siin on võib-olla mingisugune vahe. Ja vot need laadad, need koguvad siis kokku väga palju kõikvõimalikku rahvast, alates nendest siis, kes on ostjad, kes on huvilised ka need, kes laadast võtavad otseselt osa müüjad, kõikvõimalikud laad ja nii edasi ja nii edasi, muidugi, kes laadal on, plaat on üks tore paik, need on kõik võimalik, taskuvargad, sulid ja sedasorti rahvas, nii et laatadel on meeletult inimesi. Me nägime päevas üle 100000 inimese ja laatade tõmbenumbrit traditsiooniliselt Venemaal, need on karussell ja palagan, kaks asja saan laada süda omal ajal eelmisel sajandil isegi laatade mastaapsust võrreldi, mitte neid selle järgi, et palju näiteks kaup müüdud, vaid kui palju laadal oli palagan rohkem palaganetseda, seda uhkem siis laat ja palagani pilet. Ta oli üks 20 70 kopikat, näiteks eelmise sajandi kuskil keskel poole karussell 10 kopikat, no mida need kopikad tähendab, saad sellest, me jõuame hiljem hiljem ka rääkida. Ja neid väga oluline tegelane, nisukene, võib-olla võtmefiguur kõikidel laatadel rändepalagani juures on siis see persoon, kes meid meelitab palagani siis see, kes siis kindlustab selle, et me läheme nüüd vaatama, mis seal palaganil meile siis pakutakse. Need on omaettetüübid ja vot nende tagantjärgi uurimine, nippide väljatoomine on tegelikult päris põnev ülesanne. No mõned niisugused momendid, mis kirjandusest on meelde jäänud kahte tüüpi, on neid sisse kutsad, ühed, kes lihtsalt teatavad ja need ei puuduta mitte ainult palagani sisse kutsuja, vaid ka need on ka müüa, kuidas neid tegelasi, nimed, saag või sisse kutsuda, vats sisse kutsuma, aga ta võib ka kutsuda. Sa Sulev Ala võib ka olla keegi, kes kisab neile kartostel kartoffel kartafel, tulge ostke siis kartulit. Ja see ongi üks tüüp, kes lihtsalt pidevalt kordab selle kauba artikli nime, mida ta Mõib, sedasama tulid ta lihtsalt monotoonselt, meile teeb selgeks, et vot sealt me saame siis nüüd seda sedakaudu. Ja teine teeb siis näitsas võivasse olevat olnud need, kes olid, võiks öelda luulelised, vaalad ja mõnedest luuletused on säilinud. No ma ei tea, kas keegi viitsib vene keeles kuulata ka ühe maa endale. Kirjutasin, ülesanne võiksite ette lugeda. Näiteks kes müüb kalja. Kujutame ette palav laadapäev, nüüd ta seisab seal ilusad nisukesed, külmad kaljanõud. Vot takk kvas saamu ras Vawarskis, sall, tamm, tähendab, tal on Bavaria, sedasama oli tal Nižni Novgorodi külas tehtud, loomulikult ta teatab, et son tal Pavarski saldom jääga jääd, pole seal ligilähedalgi mitte kuskil Taaramäe Dianyagnberioom ilma asjatada meilt raha ei võta, prop kirjaat, nii vägevantse Kalijat, kõik korgid lendavad sealt pealt ära. Tünn idioot, Ozzy, Paed flotikajat, vot nii sihukeste luuletustega siis üritatakse kliente meelitada ja tõmmata siis neid ostma just nimelt seda kaupa või sinna palagani siis mida, mida pakutakse? Traditsiooniliselt balandanidel ja laatadel pigem laatadel palagani tähendab siis laatadel aga laatadel oluliselt müügiartiklid jällegi küllalt oluline maiustused. Ja no kuidas me need, kuna sõidame trammis, võime teha järelduse, et meie ees istus tõenäoliselt vot kedagi ei ole, tramm on tühi, aga midagi on põrandal. Praegu kindlalt öelda, et seal istus keegi tõenäoliselt 90 protsendilise tõenäosusega vene rahvusest, mille järgi sihvkad, sihvkad, õiged sihvkad, traditsiooniliselt vene laatade, üks kõige levinum müügiartikkel ja sihvaka sihvkad kõrval, vot see on nüüd ära kadunud tol ajal sihvkadega praktiliselt võrdne oma tähtsuselt on seedripuu, käbi, need seemned, seemned, seemned ja neid on neid vähem ja väga palju mänguasju. Ja jällegi huvitav. Me oleme, kui me külastame Venemaad või ka Tallinnas mõningaid suveniire, müüdvaid pood, mis on oma küsimus, miks nad peaksid just Tallinnas kauplema niisuguste artiklitega, siis me võime seal leida niisukesed kuulsaid matrjoška, et mis kajastavad Venemaa viimase aja poliitiliste elu. CERNi anko käib antropalisesi Andropov maid Lenini sees ja siis Gorbatšovi sees ja siis jältsimises kuni tänapäeva kuni tänapäevani välja. Vana vene traditsioon ja eelmise sajandi laatadel näiteks niisugusteks nukkudeks olid, tihti mõtleme Vene-Türgi sõja ajal näiteks Türgi võimalikud kindralid, nadolid, neist koomilised nukud. On ju sõja ajal siis jaapani suured väejuhid ja Jaapani keisrid ja need olid siis kõik tehtud naeruväärseteks nukkudeks, nii et see on siis huvitav, kust see traditsioon siis ei oskagi öelda, kus on algus? Seda ma küll ei oska öelda. Aga lisaks siis sihvkad lisaks kammidele lisaks nukkudele on muidugi kindel laada. Vot see on raske ette kujutada mingit nisukest, traditsioonilist ajaloolist vana rahvaüritust ilma karuta, taltsutatud karu ka filmides ja igal pool piltidel oleme seda näinud, seesama Michaeva bataapidž, kellest me eelmine kord rääkisime. Miks karu? Pikalt jälle peatumata, endised vanad paganlikud, traditsioonid, tõotav loom Venemaal neid palju teda olevat kerge pöida ja ta on kergesti dresseerit. Ja need need piirkonnad, kus tol ajal või ütleme, eelmise sajandi alguses karusid resseeriti ja nendega varustati siis seda vene lõbustusturgu medalit kaks soli Volga kant, üks piirkond. Ja teine piirkond oli valgevene Valgevene metsad, kus need karuse sai ja dresseeriti nüüd väiksest peast ei hakka jällegi detailidel peatuma. Setresseering on tegelikult küllaltki julm. Väikesed karupojad pandi puuri esimestele tagumistele käppadele, siis nagu niisugused kindad peale ja puuri alla tehti tuld. Ja kui see puuri põrand metallist põrand kuumenes, siis karu tõusis ju käppadel, esimesed on kaitsmata, palav, tagumised on kaitstud, ei ole nii palav ja mida me teeme suvel, kui harva Tallinnas või kuskil mererannas on liig niivõrd palav, siis me hakkame Tammama ühelt jalalt teisele ja vot seda tammumist olevat siis saadetud nurgas trummipõrinal või mingisuguse muusikaga ja nii kinnistati kõigile tuntud elementaarne dressuuri moodus kinnistati sisse muusikavad sele kuumusega sele tammumisega ja kui need paari kuu pärast paar kuud olevat selleks vaja kaks-kolm kuud karupoegade puhul see karu siis lastakse tavalise maa peale ja kui nüüd hakkab see muusika mängima, sajab õle ainult nüüd see esimese hirmuga tõusmine kahele tagumisele käpale ja tammumine kinnistada juba maiustuste ja muude niisuguste positiivsete emotsioonidega, jääkaru juba tantsib. Ja vot selliseid tantsivaid karusid on kõikidel vene laatadel. On ka mitu varianti, neid on müüdud kunagiga mõisnikele ja neid on müüdud ka mustlast. Ja vene karud olid siis Euroopa turul peamised konkurendid mustlaste puhul näiteks Ungari karudega, need kahte nisukest sorti karusi olevat siis tol ajal liikunud ja näib nende lood, aga korraldati siis kõikvõimalikke etendusi laatadel, mille peamine idee seisnes selles, et inimene karusistresseeria mängis looma reeglina kitse ja karu mängis inimest, vot see on siis koomika. Karu on küllaltki koomiline, kui talle inimese riided selga panna ja siis korraldati kitse ja inimesi vaatlusnäiteks, inimene oli siis vastupidi või kitsale inimene ja karu oli, nüüd läks mul segamini, igatahes käik oli tagurpidi Caroliga karu, aga inimese Karoli, Karo ja mängis inimest ja inimene on inimene ja mängis kits, ahnii, selge. Panime asjad paika ja teine viis siis karu pidi, no jällegi koomiliselt näiteks esitab, tema näitas, oli küll peaaegu kõikide laatade repertuaarist kindel naljanumber, seda me ka teame, et nali on siis hea, kui vähemalt 60 korda päevas, siis on ikka väga naljakas, et näita neid Michaelo, no siis ta ei ole bataapiks, stan keegi, keegi muu, näita nüüd. Palun, kuidas siis naine läheb tööle, siis karu läheb nii laisad, üks ka üks kaks ja nüüd näita karu, kuidas siis naine tuleb töölt koju ja siis karu tuleb vut-vut-vut-vut-vut hästi kiirelt ja see oli niisugune kindel nali, nali, mida, mida alati nendel palaganidel tehti. No tuleks paari lausega tagasi siis nende vaalade juurde sissekutsujate juurde. Taastraditsioonis, kui need need atraktsioonid Venemaale jõuavad, siis on nad mõjutatud prantsuse itaalia traditsioonidest, sest haava pigem euroopalikult riides. Hiljem on see juba puhtalt vene kosti habemega nisukene mees, reeglina erusõdur takus juustega ja see, et ta nägi välja nagu joodik punane ninapudel paistis põuetaskust, see võimaldas tal rääkida julgemalt ja natukene võib-olla Frivoolsemalt, kui sa tavaliselt oli lubatud ja siin on jälle üks moment, mida me võiksime ka täna alla kriipsutada, milleta me jälle väga paljudest asjadest Venemaa puhul aru ei saa. Suhtumine, joodikusse, suhtumine kurjategijasse, suhtumine kerjusesse on põhimõtteliselt erinevad, kui Euroopa traditsioonis. Kõik need inimesed on, jätame praegu need detailid ja nüansid kõrvale. Me võime neist hiljem rääkida, need on õnnetud inimesed, need on õnnetud, seal on, see on põhimõtteliselt erinev, nii ka joodikud hoopis midagi muud. Joodik on pigem plussmärgiga tegelane kui miinusmärgiga. Joodikul on vastupidi rohkem lubatud ja vot mõistes seda tausta, no ja saaksime ka hoopis teisiti aru, kui meeleheitliku ja lootusetu ürituse püüdis siis võtta ette Gorbatšov selle kuulsa joomarlus vastase võitlusega selle taga on, see ei ole mitte lihtsalt nii, nagu kui seadus Ameerikas võib, kuiv seadus oma ajal Soomes, see on hoopis midagi muud, selle taga on hoopis mingid muud asjad, aga ärme hakka sellel peaaegu peatuma. Siis milliseid nalju ta teeb, seal on vaja publikut palagani ees kuidagi lõbustada, sest publik on vaja meelitada palagani sinna sisse. No üks võimalus on rääkida endast kõikvõimalikke koomilisi lugusi, reeglina need lood olid siis sellised, et see samas vaala oli suur õgard, mida ta siis käik oli jõudnud, ära süüa temaga kuidagi ei saa aru. Padion tal siin muidugi riietel, miks kõik ütlevad, et ampaksest ta sööb nii vähe ja siis ta räägib, mida ta oli parajasti söönud, see oli üks variant. Teine variant, Olejad, teda tahetakse vangi panna. Nad ei saa aru, milles on asi, et ta on eluaeg töötanud juuksurina, kord lõikas juukseid, siis lõikas vunts, neid lõikas pea ja ta ei saa aru, milles ta vangi pandaks, on naljakas. Ja järgmine variant, Ta oli siis samas vaala pidi rääkima oma imekaunist, abikaasast kõikvõimalikke lugusi ja kaasas oli tal tavaliselt siis hästi suur maalitud abikaasa portree. Ja no te võite ette kujutada, et seal portree ei olnud mitte eriti kaunis naisterahvas, et midagi vastupidist, niiet kontrassis selle jutu ja, ja portree vahel pidises publikut naerutama. Suid sellel vaalal oli vaja need vahepeal oma takus, habet kammida, juukseid siis selleks olid tal kaasas erakordselt suurte mõõtmetega kammid näiteks või, või midagi, midagi veel oli vaja teha nii et niisugune suurte asjade koomika seda kasutati. Ja vahel korraldati ka mingisuguseid etendusi, näiteks 200 vaala vahel, Tüüpiline sajandi vahetuses on loll venelane ja sakslasest õpetaja. Nii et siis nendevahelised, nisukesed repliigid, kuidas üks ei saa teisest aru, nisukesi asju siis siis korraldataks muidugi Zaza vaala teatab teile, et etenduse kõik piletid on müüdud, kuigi tegelikult tõenäoliselt ühtegi veel müüdud ja etendus algab kohe-kohe. Kuigi köik laadaetendused olevat toimunud vaba siis ajagraafiku järgi, nii et kuidas, kuidas juhtub ja veel üks nipp, mida kasutati, mõnikord ehitati nendele pala kannidele ülesse rõdu sellele žanrile kohe eraldi nimi praos ja seal rõdul esitati siis tulevasest tükist katkendeid ja väidetavalt need katkendid olid need nagu reklaamiklipi, need on niivõrd põnevad ja niivõrd huvitavad ja väidetavalt hiljem etenduse ajal mitte midagi sellist üldse ei tohi ja muidugi paljudest nendest asjadest rääkida, aga väga paljud palagani atraktsioonid olid lihtsalt psühholoogiliselt niivõrd hästi läbi mõeldud ja ma toon teile ühe näite erakordselt inimlikku. Vot on vist kõik, oleme olnud nihukeses situatsioonis, kus noh, kedagi meist kuidagi peatakse, ninapidi öeldakse midagi, vot tihti seda juhtub, ütleme esimesel aprillil keegi ütleb, et kuule, et sul on auk särgis ja, ja, ja tõesti luht ehmatada. Ja mida siis inimene soovib, vaat kuidagi mina ei tea, aga on vist nii, et üksi loll ei tahaks nagu olla. Vot kui sa oled juba loll, siis ei ole midagi parata, sa oled aga hoopis mugavam on loll olla kandmas. Ja siit kohe reaktsioon, Nat, kuule kellelegi teisele, et kas sul on või särgis auk, hoopis parem hakkab, et näe, tal Talga ka läks ahneks. Vot selle peale oli üles ehitatud rida nisukesi, pisikesi atraktsioone, palaga. Ma toon ühe näite. Palagani nimi on hästi väike telk ja selle nimi on, maksab ta ainult üks kopikas. Suur raha. Nimi on reis ümber maailma. Svjata. Taastutasid sinna telki sisse ja seal või kuskil niisugune väikene esik seal võtatuid köögi vastu võtab käest kinni ja korraldab teile siis reisi ümber maailma. Mis see siis telgi sees on? Mitte midagi muud, kui keset telki on pandud üks taburet ja tabureti peal põleb küünal. Vene keeles valgus, Svjat maa, Ell Svjat valgus, see, et teid on lihtsalt petetud ühe kopika eest täitsa talutav, vaadatakse ümber selle tabureti. Svjata te olete oma reisimaailma reisi sooritanud ja nende lähete siis teiselt poolt välja. Ja seal ootavad Teid sõbrad, kuidas oli, kuidas läks õudselt piinlik on, ja mida sa neile ütled, naljad, kihvt oli, mine ka, mine ka kindlasti, mis sul ühest kopikast ka minna. Ja vot nii see töötas, vot selle peale üles ehitatud pisikesel niisukese inimliku soovi peale olla rumal või olla ninast tõmmatud või olla loll, kambas selle peale üles ehitatud, sihukesed väikesed palagani töötasid. Ja mida oli muidugi veel palju ja mida me kõik teame enam-vähem, kes natukene aega tunnevad, nad on kõikvõimalikud, ütleme ämbliknaine, nisukene, tumedas ametiga ja peeglite süsteemidega ehitatud nisukene naisämblik, seda käisid kõik vaata Tomas faa, Roo muumia. No mis seal võis olla igasugused kahe peaga vasika ja eelmise sajandi lõpus peaaegu kindel atraktsioon. Venemaa laatadel on metsik inimsööja, mingisugune karvane mees, tõrvaga tumedaks mustaks värvitud, istub suures metallist nisust tugisammastega puuris ja toidetakse teda elusate huvidega. Elusad tuvid ulatatakse, kõik on pime, nisukene spets valgus, õudne muusika mängib koles mõõga täpselt välja saada, kõht on tal ka tühi, päri tilgub igal pool talle ulu, ulatatakse kepi otsast kätte ei saa ja sinna vahele panna, ta sööb selle kohe ära pikka kepi otsast alla, siis sinna elusaid tuvi, siis need on loomulikult topised, aga selle valgusega seda ei näe hästi peenikese nööriga on siis tõmmatud selle topise tiibade juures sellesama ulataja kätte, Need nööri otsad, kus ta neid siis liiguta, tuvi ei taha ju saada söödud rapsitiivadega ja nüüdse metsik inimsööja lööb siis selle tuvi kael oma hambad ja seal sulgede all oli peidetud väikene kotike, kus sees olid jõhvikat. Kõigil on meil jõhvika, surub mõnikord sattunud käbi sihuke praks, kondid ragisevad, tuvi on ära sööd. Voolus atraktsioon, kuulus üritus selles palagani soli, kui kuulutati, et noh, seekord näidatakse mitte lihtsalt inimsaajat, vaid inimsööjate pealiku oodati kogu aeg vabatahtlikku, kes on siis nõus peale toitmust tuvide kalid ise minema sinna puuri ja lasta siis ennast ära süüa ja see kestis vist kuid, sest vabatahtliku mitte kuidagi kuidagi leidunud toitmine käissis ainult tulid, aga nii et neid üritusi ja selliseid Laatu, kus siis veetsid inimesed, no sisuliselt päev seda me võime järeldada selle leivakoguse järgi mitte paar tundi, vaid sa pidid ikka hommiku vara minema ja õhtu hilja sealt ära tulema. Vot need on küllalt tüüpilised vene linnadele ja ka linlaste nisukesed meelisajaveetmispaigad. Kas sealt laadapalagani kassas välja kunagine tsirkus siis ja sealt kassas Valkla tsirkus, seal anti väga palju etendusi, seal olid täielikult teatrietendused, muuseas, eelmise sajandi lõpus väga levinud etendus külas vanamees, neli poega, terved tursked, pojad, tullakse neid sõjaväkke võtma, pojad muutuvad vigastaks. Kas ei tule midagi meelde? Enam-vähem aeg langeb ka kokku. Nii et vigased pojad oli siis üks peamine, siis nad seal lonkasid ja kukkusid ja nalja kui palju, nii et need olid niisugused tüüpilised etendused ja järgmine võib olla niisugune. Niisugune žanr veel lemmiktemaatika olid kõikvõimalikud melodraamat, armastus ja õnnetu armastus ja väga paljus eelmise sajandi lõpus nendel palagaanidel tehnilisi vahendeid, nii et mulje ikat sajab vihm ja, ja sajabki ja, ja meri ja laevad ja see kõik toimis. Aga kust laat nime sai? Vot seda ma ei tea, kust laad nimel sai palagan küll teada, see on türgi rahvaste keeltest niisugune ajutine ehitis, ajutine telk, reeglina ta kunagi oli vist majade nisuke kergem, teine korrus, aga hiljem ajuti püstitatud kaubanduslikuks eesmärgiks, tegelikult telk meie mõistes, vot sealt on siis see see nimi tulnud. Reis mööda müstilisest Venemaad läheb edasi täpselt kahe nädala pärast. Ka siis on stuudios kunstiakadeemia õppejõud David Vseviov ja toimetaja Terje Soots. Tänase teema lõpetab aga balleril Jontjev. Seal laul, kirevad, laadad.