Lapsepõlvekodumaja ja see paplialleed mille isa olevat istutanud ja nii ta on. Aga see on juba päris kaugele jäänud mälestus, praegu tuleb jah, siin rohkem küll meelde tuletada, mis siin oli paks, et ja see väike ühekorruseline maja on metsavahi maja. Sellel ajal oli see maja päris suur maja kui teda vaadata metsa sees, aga nüüd ta on tõesti tillukene võrreldes nende suurte hoonetega, mis on siia kaevanduse ehitatud. Aga sellel ajal olid hooned metsa sees, mets ümberringi ja sisse tõi ainult väike hobusetee, mida mööda kevadel ja sügisel oli võrdlemisi raske sisse pääseda. No see on see jalgrada nüüd sillutatud jalgrada, kus me praegu seisame. Ja seda seda jalgrada mööda. Me käisime siit isegi koolis. Mäetagusel talvel, siis kui kooliskäimise võimalused raske, muidugi oleme internaadis, aga, aga kevadel-sügisel ikka oli tahtmine kodunt käia. Vaatamata sellele, et otse läbi metsa oli kuus kilomeetrit või mööda ringteed sõites jalgrattaga 12 kilomeetrit aga igal hommikul ja õhtul Saisema läbi sõidetud. Teie vanemad on siis siin elanud ja vanavanemad ja vanavanemad ja vanavanavanemad. Metsavahid. Isa oli aga tema isa ja, ja tema vanaisa, need olid ikka põllumehed, tema vanaisa oli see mees, kes tuli siia metsa sisse, lõi siin puud maha, tegi omale väikse platsiaksi, maja ehitab, tema on sisserännanud kusagilt jõgeva kandist, nagu ma olen kuulnud ja nagu on uuritud perest, kus oli 10 venda ja kes siis sellel ajal rändasin toidupoolist ja ja põllumaad otsima laiali mööda Eestit. Teiega ei ole käinud sees oma isa ega vanaisa rada. Olete valinud hoopis teistsuguse ameti ameti, mis on otseselt seotud suurima põlevkivikaevanduse Estoniaga. Ja praegu te olete koondise Eesti põlevkivi varustus, transpordidirektori asetäitja Jaan Surva. Miks teie amet siis isa omast nii palju kõrvale on läinud? Armastate ju loodust ja looduse keskel kasvanud? Seda küll, aga palju mängijaid juhuseid selles võrdse sellise eriala valisid, lõpetasin elektromehaanikatehnikumi. Sõbrad rääkisid, et on kaevandused olemas kaevandustes, huvitav töö ja nii ma siis kaevandusse sattusingi. Ja pärast pärast jäävad, oli Tallinna polütehniline instituut, õpiksin kaevanduse stipendiaadina ja, ja niiviisi ma olen selle ameti peale jäänud. Olete kodust kaasa saanud siitsamast, sellelt teerajalt, majal metsalt, mis nüüd siit? Eks kodust antakse ikka palju kaaskodust, kodust püütakse seda võtta, mida inimene alati paremaks heaks peab. Kodust sai palju tööd teha, kodus rasket tööd teha. Ega sellel ajal, kui isa põllumees oli, oli vaja hommikul vahest kell neli, viis üles tõusta. Isaga hobused metsast tuua, heina niita, võta teha kõiki põllutöösid. Kahjuks karjast ma sain ainult käia paar-kolm aastat, sellepärast, et kaheksaaastane poiss juba leiti, et võib hobuste järgi põllul käia, põldu väestada, künda ja siis oli vend hakkas viie aastaselt minu asemel juba karjas käima ja laevalaps viieaastane laps on veel nii, lapsed. Looma, kardad. Ja nii imelik, kui ta on, eks omad lapsedki. Ema ütleb, et nad on ikka lapsed, kuna on juba suured poisid isegi, aga aga loeme neid ikka lasteks. Nagu ei kujutaks ette, et viieaastane poiss peaks minema kusagil loomakarjaga praegu metsa ja ja karjatama neid päev otsa, õhtul nad koju tagasi oma niiviisi terved suved, aga ajad olid sellised, tööd tuli teha ja eks see töö ole võib-olla külge ka kuigi palju jäänud. Ma mäletan kunagi aastaid tagasi, kui isa veel elas ja ja metsavahina töötas. Üks mees ütles, et kui seda kaevandustel siin ei, kui ei olnud veel kaevandust siin, jah. Isa tegi koos teiste meestega metskonnas ühte aeda, seal tavaneid poste, lõi maa sisse ja ristis ja sihtis neide, vaatasid nad ühesugused oleks, üks mees rääkis siis seda tööd vaadates seal hiljem ütles, et mis meestama küll nisuke tunnetama, peab riigitöö tegema nii täpselt, et kas ta omadusi vaid ka kodus nii täpselt. Juuda tegi ka enda tööd ka niiviisi, nagu nagu tegi riigitööd tal sellist põhimõtet ei olnud, riigi köis, las lohiseb ja iga asi peab oma kohal paigal olema. Ja see on jäänud nagu hinge võib-olla endalegi usundit Teile teeb rõõmu seegi, et selle suure kaevanduse maa-ala, mille keskel teie kodumaja praegu justkui muuseumina asub, on korras, on muru hästi kena, on siia metsade keskele tulla või näed, et peremehe käsi on igal pool juures olnud selline asi muidugi rõõmustada, see teeb alati südame soojaks. Sest tõesti võib öelda, et Estonia kaevandus on oma algusest peale töötanud väga hästi ja töötanud võib-olla tänu just sellele, et kaevanduse eesotsas on selline Tiugu tahteline ja tugev juhtkond eesotsas muidugi direktoriga Väino Viilup ega ja palju on neid näiteks grupikaaslane tipi päevilt, peainseneri sula, katku ja paljud teised on need inimesed, kellega me oleme koostööd tanud varem neljandas kaevanduses, nüüd Eesti põlevkivisüsteemis, palju on veel kokkupuutumisi ja nad teevad oma tööd tõesti südamega. Ega asjata. Estonia kaevanduses ei antud tööpunalipu ordenit, asjata ei ole ta saanud mitme aasta jooksul juba Üleliidulise sotsialistliku võistluse võitja rändlipu. Selliseid asju antakse ikka tubli töö eest ja ega siis töö ei ole ainult see, mis tehakse maal, ta peab ikka maa peal ka korras olema, et et inimesed tuleksid töö juurde meelega, vaataksid oma töökohale nagu peremehe pilguga alates juba sellest, kui nad sõidavad siia territooriumile. Sest kui palju ma tean kaevanduse juhtkonnal olnud tegemist sellega, et isegi jääks üks lille Klump püsiva siia rohelise muru sisse. Kuna paljud võib-olla ei tahtnud algul sellest aru saada, et milleks seda vaja on, aga, aga nii kaugele on jõutud, et näete, siin on lilleklubikohad olemas ja kevadel hakkavad jälle kindlasti lilled õitsema. Hoolitsetakse selle eest, et ümbrust korras oleks ja hoolitsetakse selle eest, et ka inimesed terved oleksid tugevad. See kollektiiv on ju, nagu olete kuulnud spordilembeline, sellele pööratakse suurt tähelepanu inimeste vaba aja veetmisele puhkamisele. Näiteks see kõik kõik koos annab sellise toreda töö.