Pirital tõestavad inimese igiomast suhtumist teisesse, omasugusesse võõrasse tundmatusse, tahab ikka rohkem teada saada, ega muidu siis ka huvi selle teadlaste kokkutuleku vastu. Jah, lest on nii, et inimesele on omane mitte suhtuda teatava kahtluse ja isegi hirmuga kõigesse harjumatvasse tundmatusse. Kuid samal ajal on tal uudishimu, tahtmine teada saada, mis asi see on ja kuidas saab olla veel teisiti. Ja siis need kaks vastastikku tunnet ütlevad omavahel kord saab ülekaalu, ükskord saab legaalu teine maaväliste tsivilisatsioonidega vähehaaval uudishimu hakkab saama ülekaalu. Tuleb nii-öelda, et näiteks mis võis olla, ei olnud vist kümnendat aastat tagasi kohe literaat ornajaga, seda avaldas minu poleemika tuntud briti astronoomi professor füüshiga, kes avastas teatavasti pulssarid ja alguses arvas, et need perioodilised signaali raadiosignaalid, et see on väliste tsivilisatsioonide signaliseerimine meile ja varjas selliste signaalide olemasolu. Et keegi ruttab neile vastama ja see võib osutada inimkonnale ohtlikuks. Ja pisut hiljem andis siis sellise intervjuu tõketi ümber kalliteraator näega sättas koos. Vastavasse ka pikemalt oli see koguni veel sirbis. Kas vastame kosmotaaridele ja mõte oli selline, seal ei ole mõtet karta. Igal juhul meil ei õnnestu niikuinii ennast varjata. Nad saavad teada niikuinii ja parem siis juba teatame ise nendele, mis me arvame endiste, võib-olla ka nendest. Nii et kõik see on väga inimlik ja uudishimu huvi käimasoleva konverentsi vastan, võiks öelda peaaegu fantastiline üle kolida. Tallinnas muidugi eriti ja see huvi ja uudishimu on tõesti inimlik, sest kui me tunneme huvi kaugemate maade sealsete kommete vastu sees muidugi veel suurema põnevusega, ootasime, milline võiks olla elu Kuul või Marsil. Nüüd teame täpselt ja kategooriliselt, et mingit elu seal ei ole, seda tuleb otsida igal juhul kaugemalt seoses sellega nihkuvad meta ainult teatav pettumus, vaid ka kui suureneminek ja viimase 10 aastaga on see seltskond, kes tegeleb nende probleemidega, veelgi suurenenud, nii et ma ei oskakski praegu öelda, mis ala esindajat, eks siin koos on. Igal juhul on raadioastronoome füüsikuid, teoreetikuid, eksperimentaatorid, sotsiolooge, filosoof, mitu bioloogi, keeleteadlased ja geoloogid, täpsemalt pale, antoloogid, erialade nimekiri on üsna pikk. Erinevate teaduste esindajate kokkutulekud on alati kasulik otsast, igaüks räägib veidi erinevat keelt, vahest isegi tunduvalt erinevad teadusmõistete keelt selles ratas ja isegi see samane filosoofia nii igapäevases mõttes on neil tunduvalt erinev. Kuid taoliste konverentside sümpoosioni ta tagajärjel seisukohad alati lähenevad. Vastastikune arusaamine suureneb. Üks niisugune kokkutulek teadlastel on juba olnud. Kas on nende aastate jooksul tekkinud uued suunad, uued mõtted, uued mõisted Maaväliste tsivilisatsioonide otsingul ja keelte leidmisel nendega kontakti saamiseks. Kõigepealt on mõnede nähtuste mõistmine suurenenud oluliselt suurenenud, aga teiselt poolt ja see on võib-olla mitte vähem tähtis on suurenenud mõistmine meie mitte mõist mehest. See on väga huvitav ja dialektriline. Näiteks kui 10 aastat tagasi bürokaani konverentsi ajal tundus, et kuidas on anorgaaniline aine muutunud orgaaniliseks ja seejärel orgaaniline elusaks et see on juba väga lähedal lahendamisele. Nüüd siis 10 aasta jooksul on selgunud, et tõesti edasiminek nendes küsimustes on olnud isegi suurem tormilisem, kui me ootasime. Kuid iga probleemi vähendamine toob kaasa teadvusse salati mõne teise, veelgi raskem probleemi püsti ajamise ja nii juhtus ka seekord. Neid on vist kõigile selge, et kõige olulisem kõige raskem küsimus on see, kuidas tekkis geneetiline kood. Ja selles suhtes ei ole me vist küll põrmugi edasi liikunud, vastupidi, oleme hakanud paremini mõistma, kui raske meil on seda mõista. Aga probleemi tekkimine, selgitamine püsti ajamine ei ole sugugi vähem tähtis kui probleemi lahendamine, nii et ka seda mõistmist meie mitte mõist mehest arusaamist, mitte arusaamisest tuleb pidada väga suureks saavutuseks. Mul oli kõige viljakam kontakt, nii nagu see tavaliselt ikka on isegi mete konverentsisaalis, vaid kuluaarides ja mitte konverentsi teemal, vaid vaid naaberteemal. See on nimelt üldise relatiivsusteooria üks kõige olulisemaid ja huvi Paco maid aspekte. See on maailma patoloogilise aegruumiga nurgakese mustad ja valged augud. Ja just mis toimub nende aukude sees. Väljapaistev füüsik Igor Novikov tuleb välja koos oma kolleegidega ka vahepeal väga oluliselt edasi läinud ja need tulemused, milles ta mulle jutustas tekitasid väga suurt huvi ja tahtmist hakata jälle tihedamalt tegelema. Oma lemmikprobleemi lõpmatuse probleemiga on minu jaoks kõige meeldivam on ikkagi lõpmatus, kõik, mis on lähemal, tekitab pisut vähem huvi, aga siis lõpmatuse juurest ma olen tulnud mööda üsna mitu aastat järjest rohkem probleemide juurde kuid nüüd on selge äratundmine, et aeg on vest jälle alustata. Kaugelt ülikaugelt tähendab lõpmatu. Pere juurest ja kui kauaks ma sinna ja me ei oska ette kujutada, muidu kui ma tõesti sinna jälle sukeldun.