Oleme siis täna jälle Müstilise Venemaal ja nagu me lubasime, natuke, räägime nüüd lihtrahvast. Nii et pisut eemale õukonnas. Tere päevast ja ma tõesti pidime natuke rääkima lihtrahvast jätma selle meile niigi kauge õukonna veel kuskile kaugemale. Ja võib-olla esimene moment, millele tasuks tähelepanu juhtida, on see sajandivahetus, on aeg, kus hakkab kujunema mingi üleeuroopaline stiil ja see on ka arusaadav. Sest mida aeg edasi, seda väiksemaks vahemaad jäävad ja olulise momendiga ta, mida me peaksime kindlasti meeles pidama, on see, et väga paljus kuskil juba alates eelmise sajandi lõpus pust hakkavad seda argielu ja ka moodi mõjutama. Need asjad, mis on meile niivõrd tuttavat, see on foto- ja kino. Tähendab see informatsioon, mis varem oli võib-olla kättesaadav väga vähestele, palju siis neid ikka oli, kes siis sõitsid vahetevahel Pariisi ja vaatasid, mida seal kant ja siis kuni need moed jõudsid siis omakorda Venemaal, siis neid juba tänu fotole foto ilmumisele ütleme ajakirjandusse tänu kinole. On see ju praktiliselt kõigile nähtav ja seega kaugtselt kättesaadav. No ma ei hakka nendel stiilideli asjadel peatuma, sellepärast et kõigepealt pole asjatundja, võib-olla need oleks nagu ilusam vaadata kui, kui kuulata. Aga sellest aspektist, kes siis on või mis või kus on need keskused, kes dikteerivad tolle aja Euroopa moodi, siis need on traditsiooniliselt ikka Pariis ja London. Nii et ka Venemaale jõuab ikkagi peamiselt mood ja peamiselt siis ka rõivaste, ütleme, lõiked, tavad, kombed, kuidas midagi kanda ikkagi siis Pariisist ja Londonist. Ja neid sajandivahetusel kriipsutatud ukse alla. Et need keskused mõjuvad nagu erinevad, annavad erinevaid signaale ja Pariisis signaal võiks olla siis kokkuvõtvalt nisuke luksuslik salong või midagi hästi peen. Ja London siis nagu mingi uue jõuna dikteerib võib-olla rohkem siis nisukest vabamat, elustiili, mugavust näiteks ka emantsipatsiooni niivõrd moodne sõna tänapäeval hügieeni, sportliku stiili, nii et nad on mingis mõttes teineteist välistavad keskused, aga nii London kui Pariis mõlemad mõjutavad siis Venemaad. Ja kui nüüd otsida, siis veel ühte olulist kohta, mis tänapäeval on moedikteeriana või argimoe dikteeriana ära kadunud, aga sajandivahetusel ta erakordselt tähtis on teatav. Vaat väga kihti käidi teatris vaatamas, seda Missis primadonna seljas on. Ja need on üks veel üks huvitav moment et väga paljus nüüd, nagu ma ütlesin, see mood tuleb näiteks Peterburi Pariisist aga huvitava ringiga ja seda on need ka sajandivahetuse uurijad, vaatajat, kinode, et väga paljus Pariisi mood omakorda oli põhjustatud kuulsatest vene balleti, kas trollidest Diaagile või vene balleti, kas trollidest Pariisi aastatel 1000 909912. Nii et kuulsad vene balletikostüümid mõjutavad Pariisi ja sealt see moodsis tuleb omakorda Venemaale, nii et niisugune väikene ring on olemas. Ja muidugi täiesti uue nähtusena või massnähtusena seal sajandivahetusel. No moeajakirjade ütleme puu. No kui ma nüüd õieti mäletan, siis aastal 1915 ilmus näiteks ainuüksi Peterburis 11 moeajakirja nii et ühe linna peale 11 maa kirja ja jällegi peaks olema vist õige aasta 1791 ilmus Venemaal üldse esimene moeajakiri lihtsalt näitena, kui, kui kaua siis võttis aega sellest ühest ajakirjast, kuni siis massiliste moeajakirjade nii välja ja veel, et illustreerida seda, kuivõrd oluline ja kuivõrd tähtis on neitse rõivastus. Ma tooksin veel ühed arvud, need on kauplused, mis aastal 1000 1914 olid Nevskil sellel samal Nevski, kus vist peaaegu kõik on jalutanud kunagi Peterburi tolleaegse Leningradi peatänaval ja seal ainuüksi tänavu on muidugi väga pikk-pikk lai. Ainuüksi eks valmis riidepoode oli kaheksatiks. Pesupood 44 jalanõude poode, 31 mütsid 13 poodi ja kindad eraldi 12 poolt. No see on niisugune hea illustratsioon selle kohta, kuivõrd oluline on see rõivastamine, kui palju seda sort kauplusi siis koondub linna südamesse, no näiteks ja mis need muutub ja eriti on oluline Venemaale ja mis on need seotud selle suure tööstusliku murranguga või ka buumiga, millest ma ei ole üldse rääkinud, see mehed nagu peaaegu ei huvitakski tegelikult sani vaekus, tekivad tohutu suured vabrikut kogu tootmine läheb üle hoopis teistele alustele ja see tähendab ka näiteks Venemaa suurtesse linnadesse peamiselt just Moskvasse ja Peterburi massilist talupoegade väljarännet. Ja vot nüüd on väga oluline moment, vot inimene tuleb kuskilt maalt ja jalas on tal võib-olla veel. No need jalanõud riisud jah, mida tantsis kandnud seal ja need on tema soov ruttu muutuda lillaseks. Ja mis on siis need esimesed asjad, mida ta ostab, esimesed asjad, mis teeksid temast nagu natuke parema natukene teise inimesse ja paistab nii kõikide nende mälestuste kirjelduste järgi, et see on kõigepealt kartus, kartus on nisukene, lakitud nokaga müts. No enam-vähem selline, mida no kandsid omal ajal, ütleme. No ma ei oska öelda, kas taksojuhtidel olid nisukesed, mütsid või niisugune tavaline müts, millel on siis sees nisugune, lakitud nokknokk. Teine asi kindlasti ja see on nüüd üks Venemaa omapära, need on säärsaapad või kirsad kirsad ja loomulikult soliidne on kanda siis pükse kirsades. See on siis, no vist ka see põhjus, miks hilisemad riigijuhid võtavad selle töölisklassi kombe üle, näidates ennast siis selle klassi esindajatena ja selle klassi huvisi väljendajatena kõigil on vist meeles pildid Stalinist, Nendes, kirsasaabastes, vot need on need kirsasaapad. Nad on tol ajal muidugi ka väga praktilised, sellepärast et tänavad on niivõrd porised, nagu nad on, eriti kevadel ja sügisel. Nii et lihtsam on vist puhastada saapaid kui pesta pükse, nii et püksid on siis nendes säärikud. Kas sokke loomulikult ei kanta, kantakse portjankasi? Neid vist mäletavad ka osad kuulajad, kellel oli au teenida kunagi Nõukogude armees niisugused lapikesed või kaltsukesed, mida siis tuli mähkida ümber jala, väga keeruline protseduur, olen seda ise teinud ja, ja selleks, et tulemused oleks head. See vajab ikka tõsist õppimist, nii et see ei ole väga lihtne lihtne ülesanne ja moes on eriti nisukesed saapad ja on spetsiaalsed meistrid, kes neid valmistavad ja neid nimetatakse siis sosk, read, pomm. See on siis sappa Kiisas kriipom. Need tähendavad, kriuksuvad saapad. Tähendab sinna kuskile kontsa sisse pandi mingisugune metallist plaat. Või ütleme, mingisugused kaks plaadikesed on võib-olla parem ette kujuta, nii et kui sa astusid, siis nad nagu kuidagi klõpsuga läksid kokku ja oli kohe kuulda, et nüüd mees, tule, tõlka kohessas kriipov sansis eriline uhkus ja neid saapaid siis lasti ostes poest ühe paari, siis kingsepal kas siis ringi teha või siis kingsepaga nisukesed saapad valmistada. Ja kui need jõuti natukene paremale järjele, siis osteti PL1 paar kirsasi. Nii et see on siis tavaline järjekord, kartus, kirsad siis kõrge kraega särk. No seda on ka vist piltidel nähtud niisugune traditsiooniline vene särk ja see on reeglina must ja ilmselt ka väga praktilistel kaalutlustel, sellepärast et mussark vist läheb raskemini mustaks. Ma ei oska öelda enam mustema enam mustemaks ta kuidagi ei saa minna. Ja järgmine ost on reeglina vest, üks soliidsem juba töömees kannab testi, pintsak pole oluline, aga vest on väga oluline. Ja kui need jõutakse paremale järjele, siis vaheldub see kortuus uue mütsiga ja sanstsooni. Vot see soni, mida me oleme harjunud nägema Leninil ja kaliininil ja teistel juhtidel peas, vot see on nüüd järgmine aasta, sain juba natukene kvalifitseeritud, töölinnas on natukene juba kauem linnas olnud, see on natukene juba jõukam, see lubab siis endale nüüd soni naistöölistel, tol ajal peas peamiselt rätikud, rätikud? No me rääkisime, kui palju puderdatakse ja värvitakse, kuigi otseselt sellest võib-olla polnud juttu, aga ikkagi õukonnas on ka arusaadav siis tavalised tõelist naised, praktilised mingeid kosmeetikavahendeid ilmselt ei kasuta ja kui midagi kasutatakse, siis need on lõhnavad seebid ja sajandivahetus on eriti moes, maasika see. Nii, et kõik lõhnasid siis niimoodi ilusti maasikaseebi järgi seal siis sajandivahetuse peamine moeseep, jõukamad hiljem juba muretsevad endale vestiga ülikonna, seal siis järgmine aasta võib-olla ja sinna juurde käivad nisukesed kindlad atribuudid, mis näitavad, et inimene on juba jõudnud näiteks mingile järjele, son hõbedast portsigar. See tava kestab vist üsna kaua, ilmselt see on ka põhjus, miks näiteks tammu pole käinud, aga aastaid tagasi olid köik antikvariaadi üsna täis ja nemad nendest vanematest hõbedast portsigaaridest, mis olid vist praktiliselt kõikide vanaisadel ja võib-olla ka isadel ja see mood ulatub kuskil oma juurtega vist tõesti sajandivahetusse või võib-olla isegi veel varajane varasemasse aega. Nii et saan hõbedast portsigar, siis tulid jalutuskepid hõbenupukestega pealt ja me kunagi vist rääkisime alguses, et üldine nisuke toni domineeris, stiil on soliidsus rahu. Ja eks see tõelinegi, kes jõuab natuke paremale järjele, ta hakkab paratamatult matkima neid eeskujusid, mis on üldiselt ühiskonnas aktsepteeritud või domineerivad ja saangi siis soliidsus, soliidne väljanägemine, see käib nagu mingi niisukese positsiooni juurde paratamatult. Palju on ka tol ajal eraldi tärgeldatud, kraesid ja mansett. Neid on ka võib-olla keegi kuskil näinud ja näiteks paberkraed maksid viis kopikat. Ja ilmselt nende kasutus on niivõrd massiline, et paberkraede tootmine on riigi monopol. Riigi monopol, kus siis tulud läksid, näiteks varjub laste varjupaikadele täpselt samuti nagu kaartide müügist ja ka osa tulusi alkoholist. Nii et vot see jällegi moment, mida me vahel unustame ära, et sotsiaalhoolekanne oli täiesti olemas. Nii et kõikidest müüdud siis pabermanssettidest ma nüüd ei oska öelda, kas kõik 100 protsenti või, või mingi osa läks siis sellele sotsiaalturvalisuse süsteemi orbudele ja nii edasi siis ilmuvad ka müügile näiteks selluloidist kraed, mida ei pestud, vaid kasutati siis ajuti hiljem visati ära ja kuskil ma olen ka leidnud, et näiteks olid müügil ka paberist ülikonnad koos vestiga. No ilmselt siis mingid ühekordsed teatud paberis ülikonnad, mille sa võisid siis mingiks üheks korraks osta. No ma ei tea, millega ja kuidas paber oli immutatud või tehtud, igatahes tõenäoliselt räbenedata kohe ei tohtinud, aga vist midagi sellist nagu on, on paberist laudlinad ja ja vist hotellides ka paberist voodilinad, mida saab siis ükskord kasutada, hiljem visatakse välja täna vähem sellised, siis ilmselt ka ülikonnad. Suvel kanti seda mütsi, mida nimetatakse Solonen Ashley apa. Siis õlgkübar, seda kandis veel nõukogude riigijuhtidest vist hea meelega. Nikita Sergejevitš Hruštšov kui vanemad kuulajad seda mäletavad. Niisugune kaabu naistel peas mütsikesed, hästi väiksed, suhteliselt mütsikesed. Nende valik on tohutult suur ja selleks, et need mütsid püsiksid peas, kinnitati nad soengu külge niisuguste pikkade nõeltega nõelad kuni 30 sentimeetrit ja nendega oli ka õnnetusi. Need olid nagu rohkem kübarat, need olid kübarakesed jah, niisukese nõelaga ta siiski läks pea külge või loomulikult mitte pea, vaid just juustesse läks nõel vast ikka. Aga nagu ma ütlesin, oli isegi paar juhust, ma enam ei mäleta, kas Moskvas või Peterburis, kus kuskil siis rüseluses olid ka õnnetused ja sellepärast näiteks lubati neid nõeli kasutada ainult koos siis mingi otsakaitsega, nii et midagi tuli sinna otsa peale panna, et see nöör oleks siis. Keskklassi naiste riietus on üldiselt siis midagi võiks tänapäeva mõistes öelda võib-olla kõige paremini sobiks seelik ja kampsun ja moes on siis niisugune figuur, mida kutsutakse pitsikeseks, mis meenutab siis seda pitsikest, millest me joome, alkoholi tähendab korssetiga keskelt hästi peenikeseks tõmmatud. Ja vot see on nüüd see aeg, kus selle figuuri reljeefsus toonitamiseks tulevad kasutusele ka niisugused väiksed padjakesed padjakesed, mis pannakse siis sinna seljast natuke allapoole, et kuidagi seda figuuri reljeelsust veelgi toonitada. Talvel olid moes boad sulgedest või nahast ja kui nahas, siis neid võib olla ka inimesed mäletavad midagi sellist kantiga kuskil neljakümnendatel aastatel, minu meelest vist küll rohkem kraedena, kus siis olid loomakese pead ja käpad veel alles, Need on siis ka sajandivahetusel üsna moes ja maas ongi suured Mohvid, kus siis noh, sees olid kõik vajalikud tarbeesemed alates siis taskurätiku-st kuni võib-olla mingite kosmeetikavahenditele. Ja kindlasti, mida võib-olla tänapäeval enam keegi eriti ei tee, kuigi võiks teha, ja nüüd eriti kui sügis on käes, son kalossid, kingadel käivad ikkagi kalossid ja kui keegi kuskile ametiasutusse läheb, siis ta jätab need kalossid siis ukse taha, läheb ilusti puhaste kingadega, siis igatahes on see natuke ilusam, kui võta kingad jalast ära ja minna siis sukkades või sokkides ja pärast paneb jälle kalossid peale, jalad on kuivad. See on üks tõesti suurepärane. Jalanõu on kaloss nutma propageeriks, neid kohe meie saates Su suureid lennuga, nii et olen ise proovinud ka ülikooli ajal tõesti, Eraitseb ju jalas ja hästi suurepärane, see on üks asi ja tõesti, jalad ei ole lihtsalt määri, ainult et ega nad vist praegu saadaval. Kusagil ma küll ei tea, kas neid on või ei ole, aga neid võiks olla, nad on ja lisaks on ilusad ja läikivad ka, nii et suurepärased jalanõud. Kuskil võib-olla aastal umbes 1910 või selle ringis vist see stiil, protse reljeefne diil nagu muutub ja pigem moejoones hakkab domineerima nisugune, indlaslik stiil, tagasihoidlikum stiil. No see iseloomustab niisugused hästi kitsaste seelikutega ja nüüd tulevad need suured suured kübarad jällegi peaksid olema kuskilt kunstiajaloost või mõnedest piltidest meeles. Ja siluett nagu muutunud siluett muutub jah, kuskil nendel aasta saledaks pikaks, saledaks pikaks ja siis laia laia äärega kübar, kaunis kübar, mis on siis pealt võib-olla veel lisaks kaunistatud kõikvõimalike lillekestega ja, ja, ja nii edasi. Ja no kellest veel võiks rääkida seal sajandivahetusel, kes on olulised tegijad, näiteks juuksurid? No nagu tänapäevalgi juuksurite juures käiakse, juuksuriülesanne on klienti lõbustada, tuleb esitada kliendile igasuguseid küsimusi, mõnedel klientidel näiteks on sajandivahetusel oma nisukesed karbikesed, kus on ainult need käärid ja need kammid, millega kammitakse ainult teda ja need siis pannakse hiljem luku taha, kui ta on ära läinud ja nendega kedagi teist ei kammita. Seda võiks ju ka kasutada põhimõtteliselt, miks ka mitte, eritasu eest on sahinat edasneid, kappe välja aja ei pea, no võib-olla nii, kui hind on väga kõrge, siis need kappe pole palju vaja. Siis loomulikult rikastel klientidel käisid juuksurid kodus. Ja juuksuri leksikas kuulub kindlalt lausse, mida ta peab kliendile kogu aeg esitama ja see on järgmine awasniebespacoid. Ega ma teid ei tülita või no umbes nii võiks siis olla. Ja. Meestel muidugi oluline protseduur on siis habemeajamine ja sealt siis ka vilunud habemeajajad siis küünal demonstreerivad, kui terav on siis nuga, millega siis nüüd selle kliendi habeme kallale linnaks? Ei, Abe oli muheseksi Ada, moes, habeme maas ja neid on üks niisugune küllaltki huvitav moment ja. Mingis raamatus seda lugesin, Peterburi juuksuritöökojad kasutasid siis ära, no võimalust harjutamiseks ja seda võimalust pakkusid ummiku mööda linna ringi käivad kerjused, nendest rääkisime sellest, et kerjamine Peterburis oli üldiselt keelatud ja seega kerjus ei saanud istuda mitte lihtsalt tänaval, vaid ta tavaliselt käis asutused läbi ja küsis siis midagi sealt. Ja nüüd siis need juuksuritöökojad kasutasid siis sisse astuva kerjuse ära kui mingisugust modelli, millal siis õpilased harjutasid erinevaid soenguid ja ma lihtsalt kujutan seda ette, et kui nüüd kuskilt uksest astub pahaaimamatult sisse, no andke mulle andeks kõik kerjused, üks kerjus, kellel on niisugused pikad kasimata juuksed, mis väga hästi sobivad tema üldise välimusega, kui ta nüüd pandi kuskile tooli istuma, lubades talle siis 10 kopikat. Ja kui need kaks õpipoissi, sest väidetavalt kasutati mõlemad pooled ära, sest neid kerjuseid, kes juba asja tundsid, need eriti neid kohti ei külastanud. Ja kui nüüd ühel poolel harjutus, siis üks õpilane üht soengut ja teisel poolel hoopis teist soengut ja sealt siis poole tunni pärast väljus kerjus, kes siis oli räbalates, no nagu ta oli, aga pead kaunistas viimase moe järgi ühelt poolt siis üks röögatus ja teiselt poolt teine moeröögatus, siis võiks arvata, et tema teenimisvõimalused muudes asutustes järsult vähenesid, sest kui on juba raha endale teha, mitte veel üks moodne soeng, vaid suisa kaks moodsat soengut, aga siis sellele mehele enam kirja pole vist mõtet tõesti raha anda. Nii et vot nisukesed nisukesed seigad on ka mõnedes raamatutes kirjeldatud, lihtsalt praegu tuli meelde ning järelikult see oma kääridega juuksuris käimine oli ka tegelikult väga praktiline. No oli seal kirjas, et ja, ja ilmselt muidugi vahe oli ka selles, kus juuksuris, kes käis, loomulikult Nevskil võisid need juuksurid maksta nii pöörast raha, et keskmine kodanik seal iialgi ei saanudki käia ja kuskile äärelinnades olid juba hoopis teised hinnad, diskus käis hoopis teine seltskond ja vaevalt neid rinnajuuksuris oli kellelegi siis nüüd oma karbike ja täpselt samuti vaevalt neid kesklinna juuksurisse ilmus keegi, kes siis lihtsalt hindade pärast ei, ei suutnud seal lasta endale mitte midagi lõigata. Nii et see vahe oli kindlasti olemas. Aga elu armastab uperpalle, vahel pääsjaka kerjus paleesse. Võib-olla tekkis praegu mõte likvideeriks ühe vana võla, kui me rääkisime üsna palju õukonnast, siis me lubasime paari lausega rääkida ras Putinist. Ja kuigi see nüüd üldse ei haaku selle jutuga, mis meil oli, ta küll haakub selles mõttes, et aeg on enam-vähem see, võib-olla need Rasputini silmad nägid ka kunagi mõnda nisukest just nii et selles mõttes on meil ruum üks, et võib-olla paari sõnaga rast Putinist ja kui vaadata Rasputini pilte, siis tema soeng eeldaks nüüd küll niisugust head juuksurit, sest ta on. Ma arvan, et paljud kuulajad on teda kuskil piltidel näinud, ta on niisugune tüüpiline talupoeg oma väljanägemiselt hästi tumedate tungivate silmadega tasub vaadata ainult tema fotosi, kui on tunda, et nendes silmades on mingi jõud. Ja seda muuseas on hiljem väidetud, et Ta ikkagi omas mingit hüpnootilist jõudu ja vähe sellest, kui peale veebruarirevolutsiooni moodustati spetsiaalne komisjon, kes siis pidi uurima, ütleme, tsaarivalitsuse kuritegusid või toimimist, siis vot see komisjon leiab mingid materjalid. Ma nüüd ei oska öelda, kuivõrd On see kõik täpne, aga väidetavalt mingeid materjalid, mis viitavad sellele, et Rasputin olevat võtnud hüpnoositunde. Nii et ta mitte lihtsalt ei olnud inimene, kellel olid mingid võimed, vaid ta on teadlikult neid võimeid ka arendanud. Ja muuseas Stahli ise veendunud, et talle toimed on, mis on ilmselt ka esmane selleks, et tõesti kedagi mõjutada, sa pead olema selles ise kindel. Naatse Samaras, Putin nüüd, et tulla siis tema juurde, ta on päritav vulski kubermang, kust ja väidetavalt noore mehena olevat ta teeninud sellega, et sisuliselt varastas hobuseid. Kusjuures olevat olnud nii osav, et peaaegu kunagi teda ei tabatud või tabatud. Ja talle olevat antud kere peale ainult sellepärast, et kõik teadsid, et see on tema kätetöö siis oma ütleme, küla kogukond. Ja tegelikult vot kogu tema perekond, kuigi no ei pea ju alati nii olema, et see, mida teevad isad ja vanaisad, et see kuidagi kajastuks poegadest ja pojapoegadest, aga tema vanaisa näiteks, kelle nimi oli Niki Fordshormi oligi välja saadetud Siberisse, peale seda, kui istus 20 aastat ära ja oli ta kinni pandud röövimiste ja tapmiste eest. Ja vot siis, kui ta satub sinna ja ilmselt ka suurliiderdaja, siis olevatki kohalikes paberites kirja pandudki ta nime all rass Putinile. Rasputin Ra Sputnik, see võiks olla no midagi ligilähedast, ütleme liiderdaja-le. Nii et vot sealt tuleb siis see perekonnanimi, see perekonnanimi, mis muuseas hiljem ju häirib, noh, kuskil õukonnas ikkagi ei sobi. Ja talle muuseas, antakse ju uus perekonnaniminovell ongi nagu uus, aga see on hoopis hoopis hiljem. Ja kord olevat teda siis ikkagi tabatud tabatud ühes varguses. Siis anti talle peksa nagu väidetakse sellesama siis külakogukonna poolt ja otsustatakse siis Rasputin koos kahe kaaslasega saata veel edasi Ida-Siberisse. See on iseenesest ka väga tore momente Siberist veel saata kedagi Siberis veel rohkem, seal on rohkem, neid on veel kuskil kaugem Siber. Ja väidetavalt olevat siis külast lasknud varem jalga, kui siis otsus viiakse ellu nagu ikka, kohtu toimingud võtavad aega. Ja nüüd ta olevat siis liikunud mööda Venemaad kõigepealt siis permi kubermangu ja peamiselt mõõda kloostreid kloostreid ja väitnud, et tema nüüd siis läheb palverännakule, no oma, ütleme isa eest, isa on haige, isa ei suuda seda teha ja nii ta siis liigub mööda neid kloostreid. Ja neid kuskil, ilmselt liitub ta niisukese sektiga, mida kutsub takse Husti. Vot see ei ole neid ka ametlik nimetada jutus, tähendab ühest küljest ta on, see on niisugune nagu ametlik ametlikku kiriku nimetus, ütleme sellessektile ise kutsuvad nad ennast loomulikult kas jumala inimesteks või midagi, midagi sellist. Ja see on sekt, mis on tekkinud juba kuskil varem mõtlema, 18. sajandil, aga 19. sajandil, kui maalse elu muutub niivõrd ebakindlaks niivõrd palju uusi tuuli, siis sekt hakkab aina rohkem ja rohkem muutuma populaarseks. Vot see on neid nisukene sekt, kus siis peamine idee on, et põhimõtteliselt vot kui nüüd käituda õieti, siis jumal võib asuda meisse. Ja väidetavalt olevat siis legendi järgi tekkinud sessect kui neid keegi kuskil olevat otsinud lunastust, mingit väljapääs ja otsinud seda raamatutes ja mitte leidnud sealt ja siis olevat nagu kuskil tekkinud niisugune arvamus, et see lunastus, et jumal peaks näitama siis õiget teed, ilmudes siis kellelegi juurt kas siis ristina või ükstaskõik, mis kujul, ja nüüd väidetavalt järsku olevat siis kostunud kuskile hääl, et vot nüüd jumal siis tuleb ja neid selle versiooni järgi, no see on nüüd natukene siis ametliku kiriku versioon, aga no enam-vähem nüüd seda situatsiooni võib-olla ei saa seda nüüd nii sajaprotsendiliselt tõsiselt võtta, aga midagi ta ikkagi iseloomustab. Ja vot neid siis kuskilt 1645. aastal Vladimiri kubermangus koroodina mäel olevat siis tule vankris maa peale saabunud jumal ja asunud siis talupoeg ta nii lahti lippovitši siis ihusse. Vot niisugune lugu olevat siis juhtunut. Ja esimese asjana olevates kõik raamatud Volgas saanud valgusest, nüüd on kõik selge, nüüd pole midagi vaja. Nii et siis jumal oli sellest Niilas ja kristus jälle pidi siis pidevalt vahetama seda keha, kuhu ta siis asub ja esimesena olevat ta siis saabunud Muromi maakonna Muurami kubermangu talupoeg Ivan Suzlovi Suzlovi kehasse ja siis rännanud sealt, võtta edasi, nii et põhimõtteliselt on võimalik, et siis kellelegi keha saab nüüd selleks asupaigaks, kuhu siis jumal või siis Kristus asub siis ajutiselt või päriseks elama. Aga vot, kus sa neid hõstiis, piits, piitsutamine, valged riigid seljas ringis tavaliselt öösel käes ütleme, mingisugused vitsad pidevalt ringeldas viiedes ennast siis täielikult ekstaasi kuni krampideni välja ja üld seisuga järgivad, see on nüüd see hetk, kus midagi sinuga juhtub, midagi sinusse siis nüüd kuskilt väljast siseneb, siseneb, see on hästi lühidalt ja, ja väga-väga pealiskaudselt, vot mingi niisukese suunaga ta siis liitub väidetavalt. Ja siis olevat ta saabunud oma külla tagasi nüüd juba täiesti uue inimesena, ta polevat joonud, ei suitsetanud, ei söönud liha ja tal olid ka mingi mingit saatjat, et nad olid kaks õde ja veel paar meest ja nii edasi ja neid siis olevat neil toimunud seal kohapeal samas oma vanas külas mingisugused nisukesed, rituaalsed, siis üritused. Ja väidetavalt olevat siis seda Kriskat kantud siis kätel, vot need tema kummardajad, need selles väikses ringis oli siis juba kummarduse objekt ja vot see olevat siis küla viinud nii kaugele ta kihutatakse sealt minema, kihutatakse sealt minema ja nüüd ta alustab jälle ringlemist mööda, Venemaa muuseas oli abielus ja tal oli poeg ja kaks tütart, nad külastasid hiljem teda siis, kui ta oli ka Peterburis ja vot nüüd hakkab ta liikuma ja jutud jõuavad ka Peterburi. Et kuskil on mingi pühamees ja see taust otse venelik taust, see nisugune usk niisukestesse lihtsatesse inimestele, kellel on midagi erilist antud. Vot jutud, et siberis on keegi mees, kes näiteks kutsus vihma välja ja kutsutakse teda Griša Rasputin ja nii edasi, nii et ilmumise eel Peterburi jõuavad sinna juba kuulujutud niisukesest imemehest. Ja oli see sügis 1904, kui ta kolib Peterburi. Ja vot seal ta satubki Nikolai Nikolajevitš õukonda meile tuttav suurvürst Nikolai Nikolajevitš, kelle naised on siis need Tšernagoria kuningatütred, kes siis toovata sinna. Ja vot seal ongi väga olunenud seal ta tuttudki sele võõru, Bovaga võõru päevaga, kellest me ka natuke rääkisime. Ja nad on mõlemad enam-vähem selles mõttes hiljem sarnased, et neil mõlemal on tsaariperekonnale eriline mõju. Aga nad ei ole mitte konkurendid, vaid Rasputin, täielikult allutab selle vooru Bova oma tahtele. Ja siin on mitu nisukest huvitavat momenti ja kuidas juhtub võõrobovaga nad saavad tuttavaks siis, kui tal on õnnetu armastus. Ta on lahutanud igasugused probleemid, ta on raskelt haige. Ja vot Rasputin toob teda selles kriisisituatsioonist välja. Ja mitmed nisukesed juhused, mis annavad või mis võimaldavad tema autoriteedile tõusta, on just seotud võib-olla sellega, et ta on erakordselt hea näide psühholoog. Ja ma toon ühe niisuguse näite ühest noorest aristokraadid ist aristokraat kinnast tegelikult saneks daam kes petab oma noort meest ja väljapaistvat aristokraatia ohvitseri ja see lõpetab elu enesetapuga. Ja lihtsalt daam põeb seda ta muuseas väga usklik ta, ta põeb seda rängalt, et on haige, ükski arst ei suuda teda aidata midagi, midagi ei suuda seda inimest päästa ja siis kutsutakse tema juurde Raspuut Rasputin, kes on juba tol ajal no pühamehe imidžiga. Tal on pühamehe kuulsus. Ja neid tegelikult Rasputin tabab ära, mida see daam tegelikult ootab, mida ta soovib. Ta teda tõesti piinavat. Tõesti, südametunnistus piinab aga tegelik tema soov on kuulata seda ühte sõna, mida talle Kaaras putin, ütled ja see sõna on, sa ei ole, siis saad siit. Ja vot sellest olevat piisanud. No me räägime sellest praegu väga lühidalt ja väga ruttu, aga põhimõtteliselt tähendab, ta andis inimestele väga tihti seda, mida tegelikult inimesed soovivadki saada. Arstid andsid tablette, et seda me tahtnud tablett, ta tahtis tegelikult pääseda Sist sest ta ei olnud ju tegelik tapja ja ta tõesti oli kellelegi armunud ja nii edasi ja seega selle oma mehe hukk oli talle küll suur koorem, aga see ei olnud tegelikult tema jaoks kõige olulisem probleem. Ja nüüd ta vabanes. Ja Rasputini pool ka eriti oluline. No ta ei ole mitte ainult fantastiline teiste veenia, vaid ka enda. See on juhus, kus üks tema endine austaja jällegi üks naisterahvas, kes hiljem temas pettub heania Gussev oli ta nimi. Ta haavab kõikide, arvas, lööb ras Putinit noaga Nende kokkusaamisel. Ja praktiliselt on see haav, mille Rasputin saab surma. Ja kõik on veel, on veendunud, et ta ei tule sellest situatsioonist välja ja väidetavalt olevat ta lamanud ja hambad risti kogu kogu aeg korranud. Jään ellu, jään ellu, jääb ellu ja tuligi välja. Nii et vot nisukesi momente tema puhul mitu korda alla kriipsutatud. Aga ta kutsuti õukonda troonipärija haiguse pärast. Ei, ta kergendas ka. Ei, ei, see ei olnud mitte põhjus, see selgub hiljem, see mõju troonipärijale, vot seesama sama mõju, seesama tema hüpnootiline mõju, kui ta võis ühe lausega võib-olla mõnikord võtta sellel troonipärijal valud. Ja vot siit võib-olla tema mõjukast tsarinnale, kes oli niivõrd kinni oma ainsas pojas, sellest me oleme rääkinud neli tütart hiljem viiendana, haige poeg. See ainult suurendab tema mõju tsaariperekonnale, kusjuures näiteks tsaari ja tsa rinnad kutsuta mama ja papa täiesti avalikult, nii et tema küsib midagi maa malt või tema ütleb midagi papale. Nii et need inimesed, kes siis on riigi etteotsa eesotsas köigile, kättesaamatud jumalused peaaegu siis need tema jaoks on nad lihtsalt mamma ja papa. Ja nagu ma ütlesin, kirjutab ta neile siis niisuguses vigases vigases stiilis kõikvõimalike kirjakesi ja nii edasi ja tsarinnaonju temas lõpuni nii lummanud. Tõesti, ta kirjutab oma mehele Mogiljovi 16. aastal, kui Nikolai teine on vene vägede ülemjuhataja, nisukesed näiteks kirjad, noh, enam-vähem. Mul on nab meeles, tähendab mitte täpselt tsiteerides aga et kuula ainult teda täida ainult tema soov, tee nii, nagu tema ütleb. Ja lõpuks saavutab ilmselt Rasputin selle, mida ta nagu kogu aeg üritab siis tsaariperekonnale sisse süstida, et tema hukuga või tema kadumisega õukonnast kaob. Dünastia kaupsaar kaob venema, sisuliselt saavutaski sisuliselt saavutabki sele jah, tagurpidi, aga sisuliselt saavut. Teda on ju püütud mitu korda paljastada, temaga on seotud erakordselt põnevad ja kriminaalsed lood, jõua neist lihtsalt rääkida, tema mõned endised sõbrad, muuseas teda toetab ju vene vaimulikkonna tipp peaaegu kõik, nii et ta ei ole mitut kuskil kõrval, ta ei ole mitte alternatiiv, ta kuidagi mahub, mis on jällegi no nii hästi selle müstilise Venemaaga kuidagi haakub ta olles täiesti mingi alternatiiv, mahub väga ilusti ametlikku süsteemi, Nad töötavad nagu käsikäes. Kuigi vot kuskil tekivad konfliktid. Jällegi nimed ei ole praegu oluliselt ja kõik ei tule meelde. Ja tema kohta kogutakse kompromiteerivaid materjale. Need antakse tsaaril. Saarias sisuliselt reageerib neile ühe lausega, et Grigori Jefimovi on püha mees ja pühamehi laimatakse alati. See on reeglina tema vastus või põhimõtteliselt selles stiilis vastus. Ja kuskil vot jällegi kas oli aasta 1911, aga need üks tema rivaal mees, kes loodab Rasputini ära uputada otseses tähenduses, vaid kuidagi tema varjust esile tõusta, Illarion, see avaldab raamatu. Kuidas selle pealkiri oli, kas mingi Chort, mingi mingi kurat mind mul ei tule praegu meelde. Ja paljastab, tähendab, see kõik see kõik ei ole mitte saladusse, kõik on teada ja see on olemas siis tsaari salateenistus ju varastab mingid materjalid, millega ta põgeneb Norras vist sealt tema käest ära, nii et need on terved kriminaalsed süžeed, kriminaalsed lood. Ja kui ta siis lõpuks tapetaks. Ja sellest me oleme ka rääkinud päris vist pikalt, kuidas teda kõigepealt üritatakse mürgitada, kuidas teda siis lõpuks lastakse maha, kuidas ta siis visatakse kanalisse, kus pärast tekivad väga suured probleemid, sest tsaariperekonnale on idee kuulutada püha kanaliseerida vene õigeusutavade järgi vist ei saa seda teha inimesega, kes on uppunud. Spetsiaalne komisjon tõestab, et ta oli varem surnud, kui ta uppus. Tema korteris vist oli ka rahu vaja, 64, tahetakse avada memoriaalmuuseum ja sarskessilos vist mausoleum. Ja see on siis aeg detsember 1916, sisuliselt on kõik juba nagu maha mängid. Ja vot tegeletakse niisuguste asjadega. Ja päris põnevaid ja päris huvitavad sündmused järgnevad ka peale veebruarirevolutsiooni ja nad on seotud tema surnukeha. Mis sellega kõik toimub, aga sellest lihtsalt ei jõua rääkida, aga mingi müstikaloor ikka tema kohal on jäänud? No tema kohal on müstikaloor vaieldamatult olla ikkagi kuskilt hobusevargast jõuda tsaari õukonda, läbida redeli, mille astmeid võib-olla on, ma ei oska öelda, miljoneid saada sellega hakkama saada sellega hakkama sisuliselt tänu oma ikkagi vaimu jõul, oma veenmisvõimele, oma oma silmadele. Sellega on ajaloos vähesed hakkama saanud. Nii et selles mõttes tuleb talle anda au. Nii et nii kavalad, nii osavad ja nii läbinägeliku inimeste inimest, kes sisuliselt ta mille pärast ta kõigist teistest erines, ta tundis teisi inimesi paremini kui ükstaskõik, kes teine ja kasutades nende nõrkusi just neid soove, mida inimestelt tegelikult oli vaja.