Nende päevade sees lahkuvad Tallinnast Ameerika Ühendriikidest Nõukogude Eesti 20. aastapäeva pidustustele sõitnud külalised. Palusime neid veelkord meie mikrofoni ette, et vahetada mõtteid siin ja Ameerikas nähtu üle. Niisiis ka meie esimene küsimus. Milliste mõtetega te tulite kodumaale? Kui me Ameerikast lahkusime, siis seal oli väga palju kihutustööd tehtud Nõukogude Liidu ja muidugi Nõukogude Eesti vabariigi vastu. Et siin see elu-olu on võimatu. Kui te kord Eestisse jõuate, küll te siis näete, et teil võetakse riided seljast ja rahad taskust ja küüditatakse isegi Siberisse. Nüüd oleme me siis juba oma risu lõpu poole jõudnud. Siin on nii palju huvitavat, et vaatamegi selle peale, et meil on haruldaselt pikka aega antud turistidena 30 päeva kuid see on võrdlemisi lühikene, et oleks kõike võimalik olnd igal pool käia ja oleme isiklikult seda ette võtnud ja sõitnud ümber maa vabalt, ilma ühegi kartuseta, ilma ühegi passita meil passi taskus ei ole olnud ja keegi ei ole seda küsinud, meie käest. Olen viibinud kaugel keskustest oma sugulaste juures ja kuulnud nende elulugu ja kuidas nemad on raskustest üle saanud ja on jõudnud niisugusesse õitsvale ajajärgule, mis praegu hakkab juba nii, et me oleme täiesti uhked oma kodumaalastega. Meil ei pruugi enam silmi alla lüüa ühegi väljamaalase ees, nagu seda muist vanast oli eestlane. Kodamisel ajal ehk tsaariajal tundis ennast alati nagu teisejärguline kodanik. Kuna nüüd me oleme sõna tõsises mõttes välja arenenud esmajärguliseks ja täisõiguslikes kodanikuks maailmast. Nemad rääkisid seal ega tee sealt tagasi, ei tule ette. Et ühe otsaga Pillete täit motika kütitakse Siberisse. Ega siin ei ole eestlasi, eestlased on kõik Siberis, et siin kõik venelased on. Emongoolast elu silmale ilus ilm ja. Minul käidi kolm kord majas ennem kui ma ära tulin, salatuli meile kodu ja siis küsis minu käest, et et kas nendel on teada andnud, et mina ja nii Eestimaal minna, et vanduge, Mulled õigust räägite. Ja siis teiseks küsis, et kas te usute jumalat MINA, SINA-MINA jumalad ei usu siis edasi, vaid kui teie ei usu jumalat, siis teie vandud ei, voi. Ja ei saa anda siis siis ta küsis, et et kui teie ei lähe, et kas teete teie omaksed, nüüd hakatakse taga kiusanud taga kiusama trahvitakse selle eest, et kui nüüd mina sinna ei lähe. Kohe ja ma ütlesin ei, enniskuste asja mul ei ole, tagakiusamist ähvardab või nii, siis ta küsis, et aga kes ostab teile pileti, ma ütlesin, et ise ostan pileti, et kas ehk siis pilet saadetakse mini. Ütlesin ei, mina ei seostu enam, ei lähe enam oma vaba mõtte järele, et ma ei ole mõõdis juba 28 aastat näinud, et ma tahan just oma õdesid näha saada. Aga nüüd me räägime juba niisugustest asjadest, kuidas vaadatakse üldse seal näiteks eestlaste peale, kes loevad uus ilma? No ikka väga halvasti ja ja ei taheta seda, et teda peaksite lugema, isegi öeldakse, et kes te siis ei tea, et see on, on küsimus, ei olnud, see on ju kommunistidele vett ja. Aga sisuliselt ei ole kommunistide progressi. Messon progressiivne uimatoimete ei, ei saa Ameerika kodakondsuse astudegi ja tema on kogunisti nõndanimetatud koduse aresti all. Tähendab, et tema kaugemal kui 50 maili linnast välja sõita ei tohi. Aga niisugune valitsuse korra niisugune päris nädalas peab käima registreerumist registri näitama seda linnas, kelle juures siis politsei politseis, poliitilise politseis. Näitisekski kui nüüd meie uue ilma lugejate arv nii väga hiilgav ja suur ei ole ja ta ei tule mitte välja rohkem kui üks kord kuus. Kuid ta on valus ja tähtis nende härrade silmis. Vaatage. Nad peavad silmas. Ja seal on üks keskus, kui näiteks üks miski juhtub, et inimesed hakkavad aru saama ja, ja mõtlevad endid ümber ja igatsus igaühel on oma kodumaa järele, seega elagu nad seal 100 aastat. See kellegi hingest ei kao. Nix. Mida vanemaks jääd, seda suurem Ja, ja siis on, peab olema ikka üks punkt, kus nad siis jälle tulevad. Ja teda peab saatma kinnise ümbriku sees mitte lahtiselt selle pärast, küll lahtisest Ameerika postivalitsus on osutunud sensoriks ja lubada talle ilusad, sa ei luba teda lahti saada, kui ta lahtise on saadetud, siis hävitatakse ära. Seal on ustavalt õiglaselt välja toodud kõik meie ajakohased sündmused ja see on nii informeeriv üle terve maailma sündmuste kohta. Kõige otsekohesem teated ja ise Ärels meie sünnimaalt on ju piiratud Eestimaal ajakirjandust saada ja ajalehti kõigi raskustega, nii et kui keegi sugulased või sõbrad, meil tahaks saada ajalehti, siis nemad peaks seda tegema, ümbrikud sees, mitte lahmida. Nagu ajalehe siis harilikult jääb see Luhkimata, ega meie seda ei tea, kuna ümbrikutega, kas nad siis, ega see kõik ei kahelnud. Näituseks ma tean, isikud, kel sugulassaatsid lehed ja siis see isik kutsuti nüüd sinna kuskile politseisse või kust teda kutsuti, tulid niisugune ja siis küsiti, et kas sa ise tellid või saadetakse sulle neid. Nüüd võib-olla mõningal määral teie ekskursiooni muljeid, te olete vist üle terve Eestimaa käinud? Ainult ei ole trehvanud hirmutamiste kohaselt Siberis. Siberis ära aga muidu igal pool. Narvas, Pärnus, Viljandis ja ma olen kuulnud ja sõitsime ekskursiooniga Tallinnast Kohtla-Järve imetlema seda uut linna, mis on tekkinud Kohtla järves. Ja sealt sõitsime Narva ja Narvas oli tõesti hämmastav vaadata. Linn, mis oli täiesti maa pealt pühitud. Nüüd on üles ehitanud laiade tänavatega uus linn, kõrged kolme nelja korruselised elumajad, kahel pool teed. Sealt sõitsime Rakvere külastada Eduard Vilde, meie lugupeetud kirjaniku nimelises kolhoosis. Seal oli tõesti esmakordselt näha see, kuidas võib üks kollektiivne maapidamine arendada ilma selleta, et keegi liigetest oleks pidanud olema maaori, nagu ta ennemini oli väga nägus ja ajakohane kultuurimaja 350 istmega siis on nendel omad uus univermaagi ehitamisel just äsja valmis saanud saamisel. Ja siis kohvik, kes seda ennemini kuulasid kuskilgi maa peras. Niisugused üritused iialgi võiks ellu tuua, et ükski nendest liigedest ei mõtlegi iialgi ei mõtlegi selle peale, et oodad paremaid elutingimusi, kuskilgi linna üle kolida, sellepärast nendel on kõik seal olemas. Meil on tohutult suured räntsid Läänes Texase osariikides ja paljudes teistes osariikides, kus on kümneid tuhandeid hektareid maad ühel inimesel kasutada tema palkab töölisi, nõndanimetatud kauboid, kes siis karja eest kannavad hoolt. Ülespidamise ja annab nendega kuskilgi punkri nurgas elamise koha. On nad kodutud, et sealt kursuse pandud nendele ja enamjagu on ilma peretagi kultuurist ei maksa rääkida, aga sellepärast, et, et kui minnakse ligimasse joogikohta, see on see kõige kõrgem kultuur, mis seal saadaval on. Kas te saite tuttavaks ka meie suvitusrajoonide ka näiteks Pärnu Viljandi? Ja me sõitsime siis Tartusse, Tartus peatasime, tutvunesime selle maailmakuulsa Tartu Ülikooli raamatukoguga tuleb mul meelde just Narva, ütleme nii, meie vana mõisti järele. Narva linnapea on, oli naisterahvas, Narva linna täitevkomitee esimees, aga asja ja, ja tema rääkis, et tema on Hiiumaal sündinud ja kasvanud ja ja ütles, et tema praegu õpib Moskva ülikoolis kaugõppimise tee ja tähendab, et vaat, siin on eluline nähe vaatama, et tema niisugusse vastutusrikka kohapeal on nagu Narva linna täitevkomitee esimees. Tema püüab edasi tõsta oma hariduslist tasapinda. Ja tähendab, mitte määravaks ei ole mitte tasuv pojas saavutatud positsioon. Tead aga huvi teadmiste vastu meil oli. On selle peal väljas, et saaks, aga raha pidi raha teha, rohkem kulla kooli, ära lõpetada. Kergemal koolist läbi ja siis suuremat raha saab otsa, see oli inimlik ja sör seal Ameerika ühendriikidesse amee. Ja ka pärast näevad ära nii et kui on juba seda otsinud, et et nad ikkagi on petetud selle mõttega, et see on võimatu saada ma teangi oma tütrest lõppedes ülikooli ära siis hakati otsima kuskilt ei saa kohta. Siis viimaks ühte niisuguse kohta tead, mis edasi ei lähe. Istub seal mitu aastat sellesamase sele käskida ka ja, ja edasiminekut ei maksa juttugi olla. No mis siis teha muud, kui jätab selle koha hakkab jälle uut otsima, ehk uue koha peal on võimalusi rohkem. Niimoodi ta käis ühest kohast teise, ühest küljest teisi, need viimaks ikkagi midagi sest välja tulnud, mis, mis alaga oli seal koolis õppinud. Läks, läks Telefoningambani sele represse. Telefonikontrolör see oli nii tavaline, et seal võib ju algharidusega inimene sellel ees. Pärnus oli jällegi väga huvitav vaadata seda supelranda ja tutvuneda sanatooriumi Kurordiga, kui kuivõrd on kõrgele arenenud igasugune ravi elektrivahenditega ja siis iseäranis muidugi see kuulus mudaravi. Haruldane, haruldane seal voodid seal värske õhu käes rõdu peale haiglat, kus seal laamasid ja ikka see on haruldane. Iseäranis arst, mis sõbraid, nii lahke ta kõik katses kõik selgeks teha ja selle käest meile kõik ja kõik, nii pikalt ja põhjalikult, et mina pole kunagi arsti oma elus nii nii vastutulelik ja nii seleta Volku, kui see arst seal oli. Me saime niisugused tunde, nagu oleks see Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas loengul olnud. Ma imestan, et kuidas siin arstid on meil räägitud, et jah, ega ilma tasuta, ega need ei ole ka, need arstid ei ole ka midagi, et mis sa võid siis ilma rahata saada, aga kui lahked ja missugused on siin arstid oma kodus küll need mõned on kohe nii lihtsalt häbematu. Meie arstid. Maksja rahaga ta vastu tehingud nagu und Karla ütelda, mis sul viga jää? Paljud pagulased on niisugust arvamuses, et siin on nälg ja alasti inimesed poolalasti, käivad ringi ja saadavad nendele pakkisid kõiksuguseid mis on täiesti mõttetu. Kui nemad seda teaks, seda, et siin on kõike saadavus, siin on inimesel ainult tarvis olla produktiivne, seepärast ei tegev. Kui meil Ameerikas keegi inimene tahab seanahka vedada, siis ta nälgib. Me peame Ameerikas vääga raskesti töötama. Kuskilgi ei ole seal, et onu Sämi annaks sulle Piuga kuldav Mudku elaja, maga. Me peame hommiku vara, õhte Hildel ja mitte üksinda raskes töötama. Aga meil on kõige suurem mure, et järgmisel päeval meid ei vallandada Milgi tingimusel. Kas millegi muu põhjal siis öeldakse, kui sa oled 45 aastat vana, salt liiga vana, selle töö peale sinu nooremat juba oodavad ees 10 noor noor olnud jube odav selle koha järele, see on nii õudne, jube hirm. Et seda ei saa mitte kirjeldada, see peab inimene läbi elama just hirm homse päeva eest. Ainuke, mis ma tahaks veel lõpuks tähendada tänada meie kallist kodumaa eesti rahvast sarnase lahke vastuvõtmise eest ja loodame kindlasti, et kui mitte varem, siis järgmise laulupeo ja 25 aasta Nõukogude Eesti vabariigi pidustamisel saame me jällegi 11 näha.