Tere hommikust, lugupeetud kuulajad. Me oleme jälle stuudios, et minna reisile müstilisele Venemaale. Me oleme nüüd päris palju pikalt kaks korda järgemööda rääkinud Peterburi veidrikest, Venemaa veidrikest. Aga tänade David Vseviov, lubasite võtta kõne alla. Peterburi eelmise sajandi esimesed kümnendid. Me võiksime ju täiesti vaadata seda linna ja seda kohta, kus siis neid veidrusi tehti. Ja sellest oleks rääkida vist ka väga palju. Aga nii nagu me oleme juba teinud, saame maju ainult võib-olla anda niisugust üldisemat pilti. Aga taustana Peterburist võiks rääkida hästi palju, on ka ilmunud ju tohutult palju põnevaid ja huvitavaid raamatuid ja see ajajärk, millest me eelmine kord rääkisime, on ju ka üks professor Lotmani lemmikperioode. Me ju ikkagi olime ajas, mida vahel kutsutakse Puškini ajaks. Nii et soovi korral on kõikidel kuulajatel võimalus süüvida sinna aega hoopis sügavamale, kui meie saame seda teha. Aga meie jääme siis ikka nende liistude juurde, kus me oleme olnud, pakuksime siis natukene meelelahutust. Ja Peterburi linn, meelelahutuspaigana on muidugi kuskil sajandi alguses juba hoopis midagi muud kui näiteks enne 1812. aasta sõda. Need ootamatud muutused, sõja võit, vene vägede jõudmine Pariisi muudavad selle linna ütleme, sügava provintsi pealinnast üheks maailma poliitikakeskuseks, miks, sest neid on aastad, kus ikka väga palju see Euroopa saatust otsustatakse Peterburist. Selliseid perioode on Euroopa ajaloos olnud, see ei ole, ainus periood, on ka hiljem olnud aastaid, aga ütleme siis võib-olla nii, et 19. sajandi D esimene pool on vist niisugune vene võimsuse kulminatsiooni ajastu ja lõpeb see kõik Krimmi sõjakatastroofiga. Sellel ma ei jõua üldse peatuda, aga lasta meil siis olla niisukest raamidena enamvähem paigas. Ja peale siis 1912. aasta sõda, ütleme siis, kahekümnendatel aastatel, kolmekümnendatel aastatel läheb lahti tee-ehitusbuum. See ilus Peterburi linn, mida me tunneme, on väga paljus sündinud ja tekkinud just nimelt nendel aastatel hiilgavad ehitised, paleed, ehitamine Peterburis pole mitte lihtne, nõudes nisukesi erinevaid nippe. No arusaadav, soine piirkond, sügavad vaiad, sügav vundament ja krohvi matta ning värvimata maja jäeti siis kuivama. No aastaks-kaheks. Nii palju ikkagi oli aega ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks värv ilmselt sealt hiljem ei koorunud. Meil tavaliselt seda aega ei ole, aga nii, et aasta kaks majad kuivasid ja et nad ei seisaks tulutult ka selleks aastaks-kaheks lasti sinna sisse üürnikke. Aga need olid siis nisukesed, ajutised üürnikud võisid olla töölised vaesemalt siis inimesed, kes siis odavate hindadega said õiguse seal sees elada ilmselt kas siis maja kütta, et ta siis kuivaks ja pärast pidid sealt välja kolima, siis värviti maja ilusti nendes toonides, mis tol ajal olid siis moetoonid ja need olid heledad toonid ja neist vast kõige rohkem levinum kollastes toonides ja siis juba sinna maja majja kolisid need üürnikud, kes siis olid nende majade jaoks ütleme, vastavad tõelised päris üürnikud. Ja mis puudutab nüüd seda Peterburi ehitamist, siis seda mainisid kõik autorid, et ehitati väga ruttu. Majad said väga ruttu katuse alla ja üheks peamiseks põhjuseks on siin ära toodud need pikad suvised valged ööd. Alustati töid kell neli hommikul ja töö kestis kuni üheksa 10-ni õhtul. Son Peterburi ehitamise omapära ja selle pika päeva sees oli siis kell 12 kahetunnine puhkusepaus. Kui need võrrelda Peterburi linna teiste vene linnadega siis kõik me, kes me oleme omal ajal Venemaal ringi sõitnud või ka tänapäeval sinna sattuma, tabama seda erinevust kohe. Peterburi linn on hoopis erinev linn hoopis erineva imidžiga erineva auraga, seal on isegi kuidagi teine õhk kui kõikides teistes Vene linnades. Kontrastid on. No linnaehituslikud kontrastid on ju rabavat, teist sellist linna Venemaal ei ole. Aga mis aga puudutab heakorda siis eelmise sajandi alguses vaatamata sellele välisele erinevusele heakord Peterburis tüüpiline vene heakord ja seda mainivad ka köik väliskülalised, kes nendel aastatel olid pealinna külastanud. Mis siis on traditsiooniline halvad teed väga sandis olukorras. Ja ülesanne, muuseas neid teid katta või korras hoida oli majaomanikel piga majaomanik pidi siis korras hoidma seda teelõiku, mis oli tema maja vastas. Ja riigi ülesanne on siis riigi hoons, hoonete ees olevad tänavalõigud ja platsid, nii et nii on siis tööjaotus ja esimesi kõnniteid hakatakse rajama alles siis 1800 seitsmeteistkümnendal aastal. Paremini sihukesi asju nagu kõnniteed ei ole. Ja katsetatakse muuseas ka teedeehitusel nendel aastatel mitte siis ütleme ainult kividest teid, vaid ka nisukesi puidust klots. Nii et puidust klotsid, siis pannakse tee teks, moodustades nendest siis niisukese sileda pinna ja neid katsetusi on ka nendel aastatel siis tehtud, nii et teed pole olnud mitte ainult kivist, vaid ka puidust ja mitte ainult laudadena paid kaklotsidele. Laternad Peterburis juba nendel aastatel põlesid öösseti alates esimesest augustist kuni esimese maini saan siis talveperiood ja töökorraldus oli järgimine, et 25 laterna peale oli siis kaks töölist, kaks töölist, kes siis kindlas signaali peale pidid neid laternaid põlema panema ja selleks süttis tuletõrjetornis punane latern, punane latern linnas on siis üleüldine märguanne, et järg jõudnud on käteaeg süüdata siis linna laternad ja nad olid elava tulega need later, need on elava tulega veel. Need on elavad üle ka õli ja esimene katse asendada õli gaasilatern Natega tehakse kuskil 1800 kolmekümnendatel aastatel. Ja selleks oli Kaasani kiriku juures reservuaar gaasilaselluaal, kus siis olid tõmmatud toru, latern ateni. Kuid see esimene eksperimente ei õnnestu, sest kõik see põleb maha, tulekahju, kõik põleb maha. Kuid katsetusi jätkatakse ja näiteks 1837. aastal on juba selliseid laternaid 200. Ja ilmselt kvaliteedi vahe olevat olnud nii suur, et tolleaegne ajakirjandus kirjutab, et inimesed on sellest valgusest rabatud. Vot nii, valge pole kunagi tänavatel olla. Nii et nisugune progress, imed on inimesi rabanud ka eelmiste sajandite alguses ja lõpus ja keskpaikades seal tolle aja suur imegaasilatern, hästi valgustav gaasilatern, suur ime, millest lehed kirjutavad nopiti ülistuslaule. Kuigi põlevad laternad, ütleme siis kolmekümnendatel aastatel näiteks veevärki veel ei ole Peterburis inimesed võtavad siis jõgedest ja kanalitest vett. Me võime ette kujutada ka, kui tihti tänu sellele võisid tekkida epideemiat ja essimine, pumpkaev on aastal 1827. See on siis esimene ja sealt saab vett raha eest. Nii et pump, kaevud alles kuskil hiljem. No enam-vähem siis samal ajal kui ka nad gaasilaternat. No kui vett saab võtta siis ainult kanalitest ja jõgedest siis ka selle veega saab ennast pesta, teist võimalust ei ole ja on olemas ka saunad, ühiskondlikud saunad, võtame niimoodi lihtrahva saunad, täpselt nende arvu ei mäleta, aga aga neid võis olla vist kuskilt 1915 20 ringis. Ja need on saunad lihtrahvale, nad maksid seitse kopikat ja katus on vaid riietusruumil ja leiliruumil. Aga pesemine toimub, sest lihtsalt aia taga. No lahtise taeva all. Nii et ülevalt poolt on nad saunad katmata, see on lihtsalt võimalus ennast siis kuskil pesta mingi aia taga. Nii näevad välja siis nendel nendel aastatel saunad, muidugi jõukatel inimestel on hoopis teisel tasemel saunad, osa on ka arusaadav, aga ikkagi vett tuleb siis sinna kuskilt kanalist või jõest. Aga Venemaal vist saunakultuur on kogu aeg olnud. On küll, Venemaal on tegelikult iidne vana saunakultuur ja saunad ka üsna vanast ajast näiteks kunagi nüüd on saag juba ammu mõõdas kolid tsaarimonopol. Sissetulekud saunadest on siis nii-öelda riigi sissetulekud ja saun on ka iidamast-aadamast Venemaal olnud nisugune ravitsemise paik. Nii et vanad retseptid otseselt soovitavad süüa küüslauku ja pipart, et võtta siis peale klaas viina ja minna sauna. Ja peale seda on muidugi kõik haigused ja eriti külmetushaigused pühitud. Saunaga on, on väga palju põnevaid ja huvitavaid lugusi Venemaa ajaloos seotud. Mis on need sellel ajal suur probleem ja millele pööratakse erilist tähelepanu, see on tulekahjud, laastavad tulekahjud ja kuskil 19. sajandi algusest on statsionaarsed pritsimeeste meeskonnad meeskonnad, kes siis vaatetornidest jälgivad kogu aeg. Kas mõnes linnarajoonis ei ole siis mingisugust tuleoht? See on ikka niivõrd oluline ja niivõrd tihti linna laostav nähtus, et näiteks 1834 talvel Nikolai esimene isiklikult korraldab linna tuletõrjujate kontrolli. No temapoolse muidugi ei peaks eriti üllatama, kui keegi kuulajatest Nikolai esimest natuke põhjalikumalt tunneb, siis ta oli ju pedantne, isiklik, kõikide asjade kontrollija, ta võis saabuda ootamatult õppeasutustesse, ta isiklikult üritab niisugune tunne. Mina olen neid, see võimukandja tõesti kõrgem arbiiter, kõrgem kohtunik riigi eesotsas. Ma isiklikult kontrollin igal pool ja ta tegi seda tõesti ja vot nende seas on ka ajalukku läinud tema siis tuletõrjemeeskondade kontroll, kui ta ilmus senati väljakule, kel käes ja siis kontrollis, kui ruttu kohale tuletõrjemeeskonnad jõuavad. Ja muuseas jäi selle oma 34. aasta talvekontrolliga väga rahule. On teada, et ta olevat siis pärast üles rivistatud tuletõrjujatele andnud igale ühele, mis seal nüüd oli üks rubla, siis oli nael loomaliha ja klaas viina. Niiet usinad tuletõrjujad said siis igaüks nisukesed, tsaaripoolsed, kingid. Kuskil nendel aastatel, kolmekümnendatel aastatel oli Peterburis keskeltläbi 35 40 tulekahju aastas, nii et see on küllaltki kolossaalne arv. 1832. aastal toimus Peterburis suur tulekahju, kus põles maha sadakond puuhoonet ja vist ligi 66 kivihooned ja surma sai üle 30 inimese. Et see oli üks suur tulekahju, siis järgimine, nisugune, kõmulisem tulekahju oli aastal 1836, kui põles maha kuulsa mustkunstniku Leemani palagan. Parajasti toimus etendus ja ametlike andmete järgi hukkus 126 inimest, kuid arvatakse, et hukkunuid oli hoopis rohkem. Ja mis on huvitav, et näiteks nendel aastatel oli Peterburis inimesi, kes olid, no ilmselt siis oma loomult põromaalid, tulekahjude fännid, ma ei teagi, kuidas neid nimetada, kes nii nagu said teate, et kuskil midagi põleb koheselt, olgu see kasvõi keset ööd tormasid seda tulekahju vaatama ja nende seas nendel aastatel muuseas üks kuulsamaid meile vist kõigile tuntud nimi grilloff. Vaena valmimisvana valmimeister olevat siis suur tulekahjude imetleja ja polevat vahele jätnud mitte ühtegi tulekahju, nii et ta oli ka üks neist, kellele koheselt tuli teatada, et kuskil põleb ja siis tulevad kas või keset ööd tormanud siis seda tulekahju pealt vaatama, mis omal ajal, kui ma seda lugesin, oli mulle ka suureks üllatuseks. Noppisime L1 veidruse minevikus, jah, see on ka veidrus. Saated pakuvad. Ja vast kõige süngem tulekahju Peterburi ajaloos või vähemalt nende aastate ajaloos toimus seitsmeteistkümnendal detsembril 1837 Läks lahti umbes kell kaheksa õhtul. See oli aeg, kus imperaator koos perega oli teatris ja talle teatati, et põleb talvepalee. Nii et seitsmeteistkümnenda detsembri õhtul aastal 1837 süttis talvepalee talavad koos poja ja vennaga jooksnud siis sinna imperaat, rinna jäi etendust lõpuni vaatama ilmselt Sis paanikaga vältimiseks. Ja pärast etendust olevat ka läinud sinna viimast korda näitaks oma kabineti lastetuppa olevat palvetanud väikses palee kirikus. Sel ajal seal lähedal asuv pra Prozenski. Polku sõdurid olevat jõudnud paleest välja viia näiteks kõik 1812. aasta galerii lipud ja portreed. Need peaksid vist paljudel inimestel olema silme ees see pick galerii Ermitaažis, kus need lipud ja portreed on nii, et need õnnestus päästa. Siis üritati siseruume kaitsta, pannes tellistega kinni uksed, aknad avada tuli ei leviks, kuid oli vist juba hilja. Ja Nikolai, teine vabandust, Nikolai, esimene annab siis käsu kanda välja kõik, mis on võimalik. Ja tuhanded sõdurid, kes olid selleks ajaks Peterburis, oli ju väga palju sõjaväeosi politseis talvepalee juurde toodud, tassisid siis sealt praktiliselt kõik välja. Ja kiiruga õnnestub lõhkuda veel need galeriid, mis pühendasid paleed muuseumi osaga, nii et muuseum õnnestub päästa. Kui aga ette kujutada, et tuli oleks levinud muuseumisse, siis oleks praktiliselt ilmselt suur osa sellest, mis on tänapäeval talletatud Ermitaažis läinud kaduma, nii et see on vist üks Peterburi ajaloo rängemaid tulekahjusid. Mis nüüd seda linna veel ja võib-olla, mis pakub huvi? No me ei ela ju mitte ainult linnas, me elame ka mingites korterites köik. Ja kortereid tolleaegse Peterburi südalinnas on väga kallid. Näiteks kui 1831. aasta sügisel peale abiellumist Puškin kolib üheksatoalises korteris Peterburis siis selle korteri aasta üür on 2500 rubla. See on ikka väga suur summa. Ja on teada, et tema viimane korter, mis oli muuseas vürstinna Volkonski majas, Moikal Moikad ka enam-vähem kõik, kes on omal ajal Peterburis Leningradis käinud, mäletavad, maksis veel rohkem 4300 rubla, nad on ikka väga-väga suured summad. Kuid tuleb arvestada seda, et väga tihti on niisugune arvamus, et linna südames elavad ainult jõukad inimesed tegelikult kõikidel nendel ilusatel majadel on ka keldrikorrused ja on ka mõnikord viimased nisukesed katusealused ja seal võis elada ka küllalt nisukest vaeselt rahvast, alates üliõpilastest, kes võisid kuskil tuba üürida ja lõpetades siis keldrikorrustel näiteks kellasseppadega, käsitöölistega ja nii edasi. Muidugi tähendab keset linna ikka peamiselt pööraselt rikkad inimesed nendel aastatel ja mõnele ju neist ei kuulunud mitte maja rääkimata korterist, vaid sisuliselt ikka tervet kvartalit suured paleed koos abihoonetega ja, ja nii edasi, nii et need olid no väga suured korterid, mis on suur korter. Kui me juba näitena Puškini tõime näiteks Puškini kortereid, milles oli 11 tuba. Perekond on tol ajal kaheksa inimest, vot seda ei peetud. Suureks korteriks tähendab 11 toalist korterit kaheksale inimesele, inimeste arv ei ole isegi siin niivõrd määrav, ei peetud suureks või mugavaks. Ta võiks, sellepärast näiteks et seal tolle ajaarvamise järgi on väga, oli väga palju puudusi. No ma toon, mõned näited, ei olnud saali. Tolleaegne luksuskorter või väljapaistev korter, eeldas siis järgmisi ruume, mis näiteks selles Puškini korteris puudusid. Esiteks siis nagu ma ütlesin, saal teiseks, seal ei olnud Tywannajat siis ilmselt diivaniruumi siis seal ei olnud piljardisaali ja puudusid ka eraldi tualettruumid riietumiseks siis nisukesed garderoobiruumid. Nii et seda tooti ära, kui näiteks Puškini korteri suuri miinuseid vaatamata siis sellele 11 toa olemasolul. Ja mis neid veel teeb elamise linnas kalliks. See on see, et no iga nisukene väljapaistev inimene peab omama tol ajal hobuseid. Sway viiest kutsuti seda siis nagu oma väljasõitu, need olid kas omaenda oma hobused või olid nad üürit. Ja jällegi pööraselt kallis näitena sellest samast Puškini perekonnast, tal oli neli hobust ja nende hobuste hüür, siis mitte enda hobused üüritud hobused oli 300 rubla kuus. Ja et oleks nüüd näiteks mingi võõrutus, siis on rohkem, kui kogu perel kulus teeniaskonna ja siis no pereliikmete toidule kuus, et kulutused terve selle suure pere ja teeniaskonna toitustamisele olid siis väiksemad kui nende nelja hobuse süü, et see on üks kallis lõbu, aga ilma selleta kuidagi ei pääse, sellepärast et hobused pidid nii-öelda seltskonnata kuuluval inimesel olema. Ja selle taga on need täiesti nisukesed konkreetsed ütlused. No ütleme siis eesti keelde tõlgituna jalgsi ei käida. Jalgsi jalutatakse, jalutatakse jalgsi, aga ei käida kellegi juurde, ei sobi minna kellegi juurde, ainult sõida, näiteks on teada, et sõidetakse kõrvalmajja. Sest sa näitab ennast, sul on uhke, too tol ajalgi nelja jalaga. Nii et see, see soov ennast näidata oma jõukust, oma võimaluse demonstreerida. Ta on ju nii vana ja ulatub küll tuhandeid aastat allapoole, sellest eelmise sajandi algusest aga toimuvad täpselt needsamad reeglid. Visiteerimine on üldse üks niisugune tähtis toiming tol ajal. Peame meeles pidama, et enamus neid, kes elas selles linnasüdames, oldi väga jõukad inimesed ja kui nad ei olnud parajasti riigiametites, siis pold neil ka eriti midagi teha. Ja kuskil kaugetes kubermangude nende heaks töötasid tuhanded talupojad, need võimalusi neil oli ja visiteerimine oli siis üks niisugune päeva sisustamise võimalus, seal on kindlad reeglid, millal külla võib minna. No näiteks varem, kui ei ole tehtud vastuvisiit, ei sobi uuesti minna ja nii edasi ja nii edasi. Ja veel kord. Külaliste vastuvõtt ja külaskäimine on üks väga oluline toiming. Ta võis täita siis kõik jääva sellega võis käita kõik päevat. Jaga külalistetuba on üks koht, kus veedetakse enamus päeva ajast. No näiteks hommikustele visiitidele võis minna juba kuskil kell 10 11. Neile pole vaja muuseas, kutset, sinna võib lihtsalt minna. Need ei kesta kaua. Ja tavaliselt hommikuste visiitide ajal räägitakse tervisest jagatakse uudiseid, need on niisugused kerged visiidid, seal ei tohi eriti tõsiseid probleeme üles tõsta ja peremees võib külalist hommikul visiidi ajal näiteks vastu võtta ka hommiku hommikumantlis. Nii et ta ei nõua aga mingit erilist niisugust rõivastamist. Ja peale neid hommikul visiite minnakse tavaliselt jalutama. Lõunaks koju riietatakse ümber ja nüüd on siis lõunasöök ja jõukatel inimestel võis tolleaegsel Peterburis olla laua taga kuni 20 30 inimest. Peale lõunat on jälle tualetivahetus ja neid siis peaaegu obligatoorne teatav. Rääkisime teatri tähtsusest, teater, siis koju peale teatrit jälle tualetivahetus ja vot nüüd tuleb siis kas pall peale teatrit veel võis salong. Või siis visiit mõne sõbra juurde kaarte mängima. Ja päev on päris hästi sisustatud, ega seal aega eriti üle ei jää. Ja mis need on, huvitav kõik need välismaalased kes näiteks kolmekümnendatel, neljakümnendatel või ka varem jõuad Peterburi, pole mitte niivõrd rabatud selle linna rikkustest. Sest Euroopa pealinnad on ju kõik rikkad vaid sellest, kuidas raha raisataks. Ja vot mingi niisugune eriline nagu ka tolleaegsed autorid kirjutavad asiaatlik suhtumine ressurssidesse ja inimestesse, nii et kõike lihtsalt raisataks ja see puudutab näiteks ka teenreid. Väljapaistvatele inimestel on teenreid rohkem, kui neid peaks olema, see on ka jälle mingi näita. No näiteks tavalises aadlimajas või majapidamises on 25 30 teenrit. Ma mõtlen ikka jõukat, tavalist, aga väga jõukad, need 25 30 teenrit ana näiteks graferemetsevil oli teenreid 100, umbes 100, nukraforloovil olid näiteks oma orkester, omad narrid, siis tal olid isegi need teenrid, kelle ainus ülesanne oli paugutada kahurist, kui saabusid külalised selleks spetsiaalselt teenrit. Et jälle seesama näide, mis välismaalasi imestab, inimressurssi raisatakse lihtsalt mõttetu. Me pole üldsegi vaja, aga nad on. Ega neil on töö ja neil on ja neil on tõeleib muuseas samal Puškini, Puškini perekonnal, kelle rahalised vahendid on ju üsna piiratud oli kolmekümnendatel aastatel, kui see pere oli kaheksa liiget, 15 teenrit alla seda neid piiri nagu mõtlesime 25 30 aga ikka 15. Muidugi nende seas on ka kõik need kuulsagniaaniad ja, ja nii edasi, aga kui need nüüd kokku võtta, siis see arv on 15. Muuseas pärisorje ja võib-olla seda ei tea. Venemaa on ju päris orjuslik seal ju vist kõigil meeles 1861 on siis vähemalt selle Venemaa osa jaoks see aastaarv, kui pärisorjus likvideeri teeritakse. Jah, siin Eestimaa ja Liivimaa kubermangus varem 1816 ja 1819. Aga pärisorje näiteks omada kaupmehed, käsitöölised ja välismaalased ei tohtinud. Nad võisid kasutada ainult Peterburis palgatud Sis teenreid. Ja aastal 1822 tekib esimene büroo, kes siis teenreid vahendab. Nii et niisugune vahendusbüroo on juba sellest aastast teenrite, hinnad on väga erinevad. No see kõikumise amplituud on väga suur, näiteks hea kokk isegi peaks ütlema, väga hea kokk, väga hea kokk võis maksta kuni 1000 rubla aastas. Ja samal ajal pesupesija võis saada odavamalt kui 10 rubla. Hindade vahe on niivõrd suur. No see, et inimesi tol ajal osteti ja müüdi, on täiesti tavaline asi. Et sellega me peame harjuma. No me räägime sellest ajast, kui kõrgkultuuriajast räägime väljapaistvatest, Hitelegentides, kes arutavad kõikvõimalike eetikaprobleeme, kõikvõimalike kunstide omavahelisi seoseid ja nii edasi ja nii edasi ja taustana inimesi ostetakse, inimesi müüakse ja keegi ei tule sellele, et see oleks mingi ebaeetiline normiväline asi. Muidugi siin on mingid muutused, mida tavaliselt ka reeglina ei teata, näiteks Aleksander esimese ajast inimeste müük ilma maata on keelatud ja teatud piirangud on olemas kuid kasutatakse kõikvõimalikke nippe. No kui varem ajalehtedes ilmusid kuulutused, et müüakse, et need nipid ajalehtedes on ka vanad jällegi ei ole siin mitte midagi uut. Ajalehed lihtsalt avaldasid kuulutusi, et see ja see inimene on, müüakse kui nüüd enam teda müüa ilma maata ei tohi, aga teenriks teda ei koos maatükiga ei osta, siis need lihtsalt tulevad kuulutused, et no lubatakse, keegi teenistus selle ja selle raha eest, tähendab keegi mitte ei müü kedagi 10 rubla eest, vaid lubab kedagi teenistusse, Kuulutus on 10 rubla eest ja kõik teavad, et tegelikult see kuulutus tähendabki müüki ja mitte midagi muud. Kusjuures näiteks võis osta toatüdruku koos mööbliga või jälle teenistusse kosmoidlikuks kutsari koos hobus. Et kõik need kuulutused olid tol ajal olemas ja kuni selleni, et kui, kui oli vaja, siis oma teenrit karistada, siis võidi kasutada ka näiteks politsei abi. On teada juhuseid, kus lihtsalt saadeti inimene politseijaoskonda vastava kirjaga teda tuleb siis ise tuli kohale selle kirjaga, kuidas siis teda tuleb karistada. Politsei viib siis seda, seda otsust ellu, nii et kõik need asjad olid olemas. Kas linna piirides elaval pärisorial mingeid õigusi suuremaid kui päris orjal maal ei olnud? Ei, kindlasti mitte, see juriidiline seisund on ikka väga kindlalt paigas ega elamise koht ei määra midagi. Muidugi väga paljud inimesed siin on nüanssilised ja reaalset vahet selles, et paljud ju pärisorjad saabuvad linna tööle, näid, lastakse linna tööle, nad ju nad on peremehe omand, Nad toovad talle raha sisse ja nii edasi ja nii edasi. Mitmed iga erinevate variantidega jäävad linna väga paljust ju vene pärisorjast päritolu pärisorjast on saanud ju väga rikkad vene kaup. Kuulsad kaupmeeste suguvõsad on saanud alguse nendest pärisorjadest, näiteks kes on alustanud mingisuguse mõisnik juures mingid äri algselt siis sedasama mõisniku soovil või käsul õhutamise ja hiljem muutunud sellest mõistlikkust tuhandeid kordi rikkamaks, laenanud talle raha ja nii edasi. Kõike neid juhuseid on, on küll, aga loomulikult Ta ei ole need mitte tüüpilised juhus. Igal juhul ei ole see ajalooline romantism, vaid ikka reaalsus. See on reaalsus, aga see, mida te küsisite, on tõesti nii, ega need piire linna ja maa vahel neid nii kindlalt ka ei ole nagu tänapäeval. No ma toon niisuguse näite lihtsalt lihtsalt mõned mõned asjad on meeles aastal 1815, näiteks samal samas Peterburis oli loenduse järgi kuskil ligi 3000 lehma 234 vasikat, midagi 500 lammast ja nii edasi, seda, mida tänapäeval ei kujuta ette, nii et sisuliselt südalinnas võis keegi ju pidada lambaid, keegi võis pidada lehma ja nii edasi, kusagil oli neid siis ka karjatada, järelikult no piirid ei ole nii kindlad, kui sa olid kuskil võib-olla soodsas paigas, siis sa said ka seal ilmselt karjamaadel, kuigi linn on ju väga suur. No need arvud on mul lihtsalt käepärast, need ei suuda ju keegi muidu meeles pidada. Näiteks 1800 on Peterburi linn 220000 umbes ja sel aastal peaaegu nendel aastatel, kui need lehmad seal olid. Selles koosseisus, mida me mainisime, oli Peterburi elanikkond kuskil ligi 375000 ja aastal 1836 juba 451974. See on Tallinn. Nii et aastal 1836, et kujutada ette, kui suur see linn oli, siis see on praktiliselt üks ühele Tallinn. Nii et see on ikka väga suur linn, ka tohutult suur linn. Aga mis on need tol ajal linna omapära ja ma arvan, et see on vist peaaegu kõikide tolleaegsete linnade, vähemalt vene linnade omapära, aga Peterburis tuleb ta veel eri tuli välja, see on meeste suur ülekaal on meeste linnalt, vot Peterburi puhul on arvatud. Ja kindlalt siin on andmed olemas, arvud on olemas, et mehi oli linnas kolm korda rohkem kui naisja oligi see tingitud peamiselt sellest, et väga palju maalt tulnud talupoeg on üks moment ja teine moment, need on sõdurid, polgud, kaardiva polgud, mitmed kümned polgud Peterburis. Ja vot nüüd selleks, et tulla ja olla tööl ja saada õiguslinnas elada pidi andmas talupoeg oma passi ilma seletada, niikuinii liikuda ei saanud, selle, ta pidi siis seal oma kodukohas kätte saama ära ja asemele sai siis niisukese pile või mingisuguse dokumendi ja vot selle dokumendiga pidi ta siis minema börsile tööd otsima, nii et see oli siis nüüd see, see käik kuidas ta siis tööd sai, nii et ta oli ju kogu aeg luubi kontrolli all, et lihtsalt linnas olla, ilma dokumendita kontrolliti ikka, seda kõike üsna sageli ei saanud, sa pidid olema siis ametlikult saanud loa linnas viibides eaka tööd otsida ja tööd teha. Ja muidugi, mis veel eristab Peterburi teistest venel linnadesse on ametnike väga suur arv. Arusaadav, kõik ju, kes riigi impeeriumi ametid on Peterburis ja ametnik on seal väga palju vaeseid, ametnike ametnikke, kelle elu unistus oli, nagu tol ajal öeldi, ja see on väga ilus. Sõnadepaar vene keeles, Pastrovitš sinell. Pastrovitš võib maja ehitada maja, nemad iialgi ei saanud maja ehitada, nende suur unistus oli ehitada endale sinel. See oli maksimum, mida nad siis oma palgast said, lubab see väike ametnik, seal ju nii hästi ja nii tabavalt vene kirjanduses korduvalt ju leidnud kajastamist, vot need ametnikud moodustavad väga suure osa Peterburi elanikkonnast. Ja muidugi veel, mis Peterburi puhul torkas silma ja mida ka välismaalased mainisid, oli see, et puudub nisukene klassikaline linlane, Pürg tegemist on ikka uue linnaga, vaat nisukesi traditsioon linnas elamise traditsioone, noh, kasvõi kombeid ei ole, väga paljuski on see linn niivõrd kiirelt kasvab, on tegemist, no uustulnukatega nisukesi, no põlvest põlve seal linnas elanud kodanik nisukesi hingega linlasi lihtsalt ei ole. Ja veel mis Peterburis silma torkas, isegi Peterburis, et inimesi linnas võis visuaalselt silma järgi jaotada kindlalt kahte suurt grupp. Ja see oli selle järgi, kas nad kandsid vene või nad kandsid Euroopa rõivastust tänavapildis kui kaks täiesti erinevat gruppi ja veel kuskil nendel aastatel arvavad ja seda annab ju ka väga kindlalt paika panna. Kuskil kolm neljandikku linna elanikkonnast on veel traditsiooniliselt vene rõivastes, nii et ainult üks, siis neljandik Euroopa rõivastes nende taust siis oli teistsugune, kui see ei ole mitte ainult tausse, on kõik vaatajad, son, täiesti erinevad arusaamad, saan need kaks suurt suunda Vene ajaloos, need Slavana diilid ja läänlased, see on täiesti erinevad maailmavaated ja nad väga tihti Vene ajaloos on loetavad nende riiete järgi, mis inimestel seljas on. Et sa võid enam-vähem ka selle järgi öelda, millised on tema niisugused suured arusaamad siis ütleme, poliitilis-kultuurilise usulisest ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja veel võib-olla Peterburi niisugune omapära, loomulik pealinnana erinevus teistest Venemaa linnadest, seal on väga palju välismaalasi. No ütleme, suhteliselt palju välismaalasi ja neist suurem grupp. Nüüd kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel on sakslased Nad tulevad peamiselt sisse tänu juba kasvõi nende tippude abieludele, kes toovad siis kaasa oma saatjaskonnad või kaaskonnad, nii et sakslasi on hästi palju. Siis on hästi palju, näiteks prantslasi peale prantsuse revolutsiooni, mõned lähevad küll peale restauratsiooni tagasi, aga jäävad väga tihti erinevatel rahvustel, Tal on ka oma nisukesed spetsiifilised ametid. Näiteks sakslaste käes, Peterburis olid kõik Abdekid jaka, leiva küpsetamine. Siis oli ka üsna palju rootslasi, poolakaid ja inglasi. See on nüüd nisukene, ütleme vot see linna elanikkond muidugi siin olles me peame sinna kindlasti panema juurde kõik need soome-ugri rahvaste esindajad, kellele need alad kunagi ajaloos kuulusid ja kes seal piirkonnas ka elasid. Kord oli linna selliselt tugev, nii et eriti ütleme viisakates kohtades igal pool. Kui kätte võtta selle aja pildid, siis on näha nisukesed mustvalget kalasabamustris, putkad koos siis korravalvuritega. Ja kõik majaomanikud pidid näiteks koheselt informeerima politseid, kes seal majas on asunud elama ja nii edasi, nii et nisugune muuskiv kojamees on tavaliselt politsei abimees ja annab siis kogu informatsiooni edasi nende liikumiste kohta ja nende inimeste kohta, kes siis, nagu ma ütlesin, majja tulevad, majast lahkuvad ja mis on muuseas huvitav, ega suurtesse politsei ametnikesse hästi ei suhtuta. Veganeid ikka aristokraatlikus perekondades jätame need kõige kõrgemad tipud välja, eriti hästi vastu ei võeta. Aga ega ma vist rohkem täna Peterburist rääkida ei jõuagi. Täna olles siis sisse elanud Peterburi möödunud sajandi algusaastatesse, on meil see eetrivisiit tehtud ja nüüd on siis paras aeg, mine jalutama. Jah, need on aeg enne teatrit ja balliminna jalutama. Ma tänan teid, David Vseviov ja teiega kuulajat, kohtume nädala pärast.