Müstiline Venemaa. Tere hommikust, lugupeetud kuulajad, kell on jälle 11 ja 15 minutit. Ja õige aeg jälle reisile minna. Ärge nüüd ehmatage, kui David Vseviov rääkima hakkab, siis on see ikka tema, kuigi hääl on natuke ära. Mis on vist praegu peaaegu et poolel eestimaalastel ära. Seal on tõesti ära, aga võib-olla on siis ka parem kuulata, on natukene vaheldust. Teine lektor siis võib-olla ei ole nii tüütu. Aga igal juhul koht, kuhu läheme, on sama ja. Ja me leppisime kokku, et vähemalt täna püüaksime siis veel olla Peterburi linnas ja enam-vähem siis kolmekümnendatel, neljakümnendatel aastatel ja vaataks, mis seal siis veel toimub ja kui nüüd mälu ei peta, siis eelmine kord me rääkisime linna elanikkonnast tähendab nendest inimestest nendest gruppidest, mis siis moodustasid selle kireva seltskonna mis kannab nime Peterburi rahvas ja üks kiht või üks grupp. Sellest elanikkonnast jäi meil kindlasti mainimata, aga ta võtab linnast umbes enda alla üks, 10 protsenti või isegi enam ja sellepärast tasub ka neist rääkida, mitte pikalt, vähemalt neid mainida, need on sõdurid ja soldatid. Tolleaegses Peterburis on umbes 50000 ajateenijat, lisaks siis neile ohvitserid ja see moodustab siis nagu ma ütlesin, elanikkonnast rohkem kui 10 protsenti. Nii et me oleme rääkinud, et tegemist on ametnike linnaga, tegemist on välismaalaste linnaga ja võib ka isegi nii-öelda, et tegemist on ka sõjaväelinnak ikka 10 protsenti elanikkonnast, see on väga suur suur protsent. Ja seoses sellega tasuks vist üldse tähelepanu pöörata võib-olla niisugusele nüanssil, et traditsiooniliselt ju sõjaväelasi Vene linnades väga palju. Ja vot see on nüüd üks muudatus, mida võib ka silmaga näha näiteks tänapäeva Venemaal. Kui ma nüüd ka viimati käisin Moskvas, siis kogu aeg tundsin, et midagi on tänavapildis nagu muutunud, lisaks kõikidele nendele maja fassaadidele, välisreklaamidele, uutele vitriinidesse ja nii edasi ja see on, et ma järsku ei näinud enam tänavapildis inimest mundris. Vot kui meelde tuletada, siis Moskva, Leningradi ja Tallinna tänavapildis inimene mundris oli ju väga tavaline ja eriti Moskvas, jaga Peterburis vanas Peterburis, hiljem Leningradis, kus oli ju väga palju sõjaväeasutus inimene mundris, täiesti tavaline. Ja vot endiselt samasugune pilt avanes ka silmadele siis eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel tänu just nendele suurtele polkudele missis olid Peterburis paigutatud. Ja nagu te eelmisel korral ütlesite, tänu sellele olid need linnad ka meeste linnas. Jah, see on ka üks põhjus, miks Peterburi linn on meestelinn. Ja nüüd muidugi tänu nendele polkudele ka väga oluline Peterburi jaoks vaatamisväärsus on sõjaväe paraad. Neid korraldati üsna tihti seoses, näiteks ütleme tsaari sünnipäevaga sarinna nimepäevaga väliskülalistega. Kui mõni monarh kroonitud pea saabub Peterburi või ka näiteks aastapäeva puhul seoses vene vägede jõudmisega Pariisi, ka neid tähistati siis suurte paraadidega ja neist võis osa võtta. Ta 20 30000 inimest tähendab paraadi osavõtjaid, mitte vaatajaid. Nii et võib ette kujutada, kui vägevad, kui võimsad need paraadid olid. Ühel paraadil on vägesi tunduvalt rohkem, kui vist tänapäeva Eesti sõjaväes mitu-mitu korda jäävad. Nendest paraadidest mainitakse ära eriti uhket paraadi 30.-st augustist 1834 mis toimus seoses Aleksandri kolonni avamisega. See peaks ka olema inimestel meeles, kes on Leningradis käinud ja sellest paraadist siis lisaks Vene vägedele olevat osa võtnud ka liitlasendise liitlasPreisimaaväed. Ja paraad toimus kella 11-st umbes neljani. Nii et 11 algas, 16 lõppes, nii et võib ette kujutada, kui suur see paraad oli. Tähendab, kui palju vägesi võttis sellest paraadist osa? No paraad ja kui nüüd ette kujutada seda paraadi, siis enamust paraadist või suur osa paraadist hobustel. Ja võib-olla siit annaks tulla tagasi selle hobuse juurde, millest on meil ka natukene olnud juttu, aga lisada võib-olla veel mõned detailid. Ma vahepeal kodus vaatasin, et palju siis neid hobuseid näiteks olnud Peterburis? Ma ei hakka neid kuulajaid nende arvudega tüütama. Aga meelde jäi, et 15 inimese peale on üks hobune. No enam vist seda autode arvuga võrrelda ei saa, neid on juba Eestis ja eriti Tallinnas tunduvalt rohkem, aga ikkagi, kui mõelda siia juurde käsitöölised, kõikvõimalikud inimesed, kes kuuluvad nende vaesemate kihtide hulka, siis näitaja on ikka väga, väga suur, võib-olla ka kõrge. Nii et 15 inimese kohta on siis üks hobune, osteti neid turgudelt Nevski lähedal, mitu korda nädalas toimusid siis nisukesed spetsiaalselt hobuste turud, kus siis sai need endale välja valida ja hinnad väga kõrged. Hea hobune maksab, no ütleme 1000 kuni 4000 rubla. Ja kuna me oleme nii palju hindadest rääkinud, siis vist juba enamus kuulajaid oskavad ka ise võrrelda, on see odav või kallis ja on silmnähtav, et see hind on ikka väga kõrge. Ja tänu sellele hobusele kui peamisele nihukesele transportvahendile ka väga tüüpiline tolle aja Peterburi tänavapildis on voorimees. Teda võib ära tunda tänu niisukesele kõrgele mütsile, et voorimees paistab hästi kaugelt välja ja kutsutakse neid vankaks. Ja voorimees on vanka ainult kappadyssuda vonka, tule siia, see on siis niisugune tavaline, hüüa, millega siis seda taksot kutsutakse. Ja ainuüksi näiteks ametlikke peatuspaik kokku oli Peterburis 300, no jällegi siis meie mõistes taksopeatusi oli 300, lisaks siis muidugi sellele võimalusele Chavoori meest võisid igal pool peatada. Ja igal voorimehel oli siis selja peal number. Nii et sõitja teadis siis numbrit, kellega ta parajasti sõidab. Nii et kui võiksid olla mingid pretensioonid, siis oli teada, kellele need tuleb siis suunata või kes siis on milleski süüdi, nii et voorimehed on lumereeritud. Nad on Peterburis üsna kallid. Ja ega iga inimene endale seda luksust lubada ei või, nii et voorimehega sõitmine Peterburis ei ole niisugune tavaline toiming, ta on ikka küllaltki, mitte rikaste inimeste lõbu, sest rikkad inimesed uurimist ei kasuta, aga no ütleme siis niisukese, kes kassile jõukohane toiming vaesemad inimesed endale muidugi voorimist lubada ei saa. Ja need, mis siis on uut, siis kuskil suvel 1830 ilmuvad tänavatele niinimetatud linna tõllad mis on siis tulnud Pariisist ja mida tuntakse Pariisis omnibusside nime all. Nii et kuskil 30. aasta suvel Peterburi tänavale ilmuvad esimesed omnibussid ja liiguvad nad siis algselt kolme. Mõõda kolme liini kolmel marsruudil kujutavad ennast siis nisukest suurt tõlda. Ees on neli hobust. Istub kutsar taga siis niisukesel erilisel istmel piletimüüja koos sarvega või ma ei tea, kuidas seda nimetada, igatahes ta sinna siis puhub, kui on aeg teele asuda, annab siis selle minekus signaali ja tõld oli seest jagatud kaheks osaks flekt igas osas istus kuus inimest näoga vastastikku, nii et kolm ja kolm ja sama palju reisijaid istus siis ka tõlla katusel ja tõlla katusel olid nisukesed istmed, kus sai siis istuda, seda kutsuti imperiaaliks seda ülemist kohta ja sinna sai mööda nisukest noo redelit, mida sai siis nagu välja tõmmata, et ronida siis sinna teisele korrusele. Kuid veel kord toonitan, et vaesemad inimesed loomulikult ei seda omnibussi ega ka voorimehi kasutada ei saanud. Nii et seda võimalust neil meil lihtsalt ei olnud. No üldiselt, no mis puudutab näiteks kutsari neid, mitte tavalisi voorimehi, siis nad kuulusid ikka mingis mõttes priviligeeritud teenrite hulka. No näiteks lõbus niisuke seik oli seatud imperaatori enda leib kutsari ka. Ja see juhtus 1822. aastal ja võib-olla ta ise ei ole nüüd andnud põhjust, aga ta on ilmselt ikkagi niivõrd oluline persoon et kuskil ringkondades, kus võib-olla ei oleks mingit põhjust mainida ühte kutsarid nimepidi, mis siis, et tegemist on tsaari kutseriga, seda tehakse ja kogu see lõpulugu lõpeb päris suure skandaaliga. Ja nimelt 1822. aastal olevat toimunud kunstide akadeemia juhtkonna istung kus arutati, kellele võiks anda auliikme staatus, keda kutsuda siis kunstide akadeemia auliikmeks. Ja ettekande selles küsimuses olevat teinud kunstide akadeemia president isiklikult ja pakkus siis auliikmeteks grapharaktsejevid krahv kurjevid ja krahv Kotšubei. Ja põhjendas seda omaettepanekut sellega, et need on inimesed, kes on väga lähedal imperaatorile. Ja selle peale olevat sõna võtnud akadeemia viitsepresident ei tea, mis temaga juhtus, miks ta pidi nii sõna võtma. Karistus oli pärast küllaltki ränk tema jaoks ja nimelt ta olevat teatanud, et kui aluseks võetakse nüüd see, kes kui lähedal Imparaatorile on, siis tuleks auliikmeks hoopis valida imperaatori kutsar Ilja paikkoff, kes mitte lihtsalt pole tsaarile lähedane, vaid istub velt Saarist eespool. Niisuguse sõnavõtuga ta olevat esinenud ja lõppesse käik sellega, et ta muuseas saadetakse Peterburist välja. Nii et karistus päris ränk selle nalja eest. Aga kellele hobused kuulusid, siis aga voorimehed ometi oma isiklik. Hobust ei, loomulikult mitte tsaaril ja sellest tahaks natukene eraldi kohe rääkida. Tsaaril on ju eraldi tallide valitsus õukonnal SUUR tallide valitsus väga suures hoones, selle hoone ehitus lõpetatakse 80 või 1823. aastal. Ja seal on ka lisaks siis tallidele kõikvõimalikele töökodadele ka muuseum väga huvitav muuseum. Kus olid eksponaadid alates, ütleme Peeter Esimese ajast. No näiteks seal olid ka väga uhked tõllat ja kõige uhkemad neist, muuseas Paul esimese ja Katariina teise tõllad kullaga kaetud, väga kaunid, väga ilusate, vast kõige suurem Paul esimese perekonna tõld, kuhu mahtus sisse 12 inimest. No need on nii suured, et ma ei tea, kui keegi kuulajatest peaks juhtuma Moskvasse aru, seina palatasse, siis ma mäletan, et mind, nende tõldade lihtsalt suurus rabas, et kuidas see üldse võimalik on, nad on, no minu meelest on nad ikka kohe niisugused ühe hea suure tuhasuurused tõllat seest muidugi luksuslikult kaunistatud. Ja seal muuseumis oli veel lisaks siis nendele tõldadele kõikvõimalikud väljasõitudega seotud, et noh, igasugused esemed ja seal oli ikka Katariina teise lemmikhobused topis säilitatud siis Katariina teise ajast ja selle hobuse nimi oli soldat. Nii et lemmikhobused on valitsejatel alates siis juba kaliigulast, kui meelde tuleb sellest Me imperaatorit jutust oma paleeridega ja külalistega ja plaanidega valita oma hobused riiki valitsema, siis nii hulluks lood Venemaal ei lähe seda soldatid Katariina yldiselt ei plaaninud riiki valitsema, aga lemmik Kobulata tal oli ja see oli siis ka seal seal tsaaritallides väljas. No mis näiteks tõstis selle konkreetselt, ütleme tsaari kutsari tähtsust. No on teada juhuseid, kus näiteks suurte kingituste eest oli kutsar nõus väljasõidu ajal hobuseid pidurdama kindlas kohas, kindlas kokkulepitud kohas ja see võimaldas siis sellel kingituseandjal palujal viskuda nagu juhuslikult tsaari ette põlvili ja ulatada talle siis oma palve näiteks, millal siis tsaar ka vastu võttis. Nii et see ei ole väike asi, kus kutsar natukene tõmbab tagasi, kui see on kokku lepitud moment, siis ta võib anda palu jälle väga palju. Ja teades seda, võib ka kutsar teenida väga palju, nii et vot neid neid nisukesi momente on, on välja toodud. Nii tõesti tsaarile lähedal olev isik isegi juba dikteerib. Liikumisloomulikult, nii et väga tihti väikesed ametnikud, kes esmapilgul on väga väikeste võimalustega nende funktsioonid, on kindlaks määratud, neile ei olekski nagu mingisuguseid võimalusi riigi asju mõjutada, tegelikult saavad seda teha päris edukalt. Ma arvan, et seda me teame kõik oma praktikast, kui me oleme ametimeestega kokku puutunud, mõnikord väike ametnik võib teha rohkem kui suur. Omaaegses sõjakomissariaadis oli hoopis parem omada tuttavana mõnda pisikest ametniku tütarlast kui komissariaadi ülemad, kes ei saanudki eriti midagi teha, sest kartis, pidi seadusi täitma. Aga see väike armas tütarlaps võis kogemata sinu toimiku lihtsalt valesse sahtlisse panna, täiesti kogemata valeriiulile sinna riiulile, kus näiteks olid nende toimikud, kes olid jälle sõjaväeteenistuse ammu läbinud, miks ka mitte? Selline eksitus oli niivõrd inimlik, nii et mõnikord väike ametnik võib teha väga suuri asju tsaari kutsar täpselt samuti. Ja kui me rääkisime sellest, et tolleaegse Peterburi tänavapildis on oluline tegija hobune, siis seal on veel üks tegija ja näiteks ka erinevalt Moskvast, kus neid on ka, aga mitte nii palju sumpaat. Tänu Peterburi jõgedele. Tänu Peterburi kanalitele on Peterburis väga palju paate. Ja peamiseks põhjuseks on jätkus sildu. Nii et inimeste üle vedamiseks jõgedest ja kanalitest, et nad pääseksid üle, on, vajab paate. Ja näiteks Peterburis oli rohkem kui 30 nisuke statsionaarselt paatide no sadamat, Vaikest niisuke sadamat kindlat kohta, kus inimesed teadsid, et nad saavad siis raha eest, need olid antud ka erakätesse riiki ja linna poolt siis teisele kaldale, nii et paat on oluline niisugune liiklusvahend tolleaegses Peterburis. Ja alates näiteks Peeter esimese aegadest oli juba kujunenud traditsioon pidulikult tähistada laevaliikluse algust neemal. See on niisugune pikk tseremoonia, aga kulmineerus ta sündmusega, kui Peetri Pauli kindluse komandant astub talvepaleesse kus teda võtab siis isiklikult saar vastu, raporteerib tsaarile ja annab talle pidulikult üle siis karika, hõbedast karika, Neeva veega. Ja selle peale siis saar ka, ütleb need sõnad, mida ta ütlema pidi, aga vot see hetk, justkui komandant siseneb paleesse, on siis märgiks, et liiklus leeval on avatud ja siis võib ette kujutada, kuidas siis kõik lahti läheb, pidulikud, sajad paadid ja nii edasi inimesed olevat siis ääristanud kanaleid ja Meevat vaadanud seda sündmust pealt, sõdurid kisasid hurraa, kahurid paugutasid, nii et see oli kindlasti üks väga ilus vaatepilt. Neeval. Ja muidugi niisugune tavaline aja veetmine väga populaarne Peterburis oligi paadisõit jõel, kus siis sõudjad näiteks laulavad. Kas tsaaril oli ka oma paat või? Ma ei oska öelda, kas ta on nüüd kindlalt oma paat oli, aga no kindlasti mingisugused paadid, millega ka teda oli vaja transportida vahetevahel jõe teisele kaldale. Kuigi sillad olid olemas ja võidi kasutada sildu, jahid olid kindlalt olemas ja sellest hilisemast jahist me rääkisime Kaaž standardist. Aga mis puudutab nüüd, kas oli tegemist konkreetse paadiga, seda ma tõesti ei oskanud. Aga vesi ei ole Peterburi jaoks ja seda teavad vist ka kõik, mitte ainult niisugune meeldiv keskkond, kus saab siis sõuda ja laulda, vaid vesi on Peterburis tekitanud ka palju kurja ja kõik teavad suuri veeuputusi, mis seal aeg-ajalt toimu, siig ja teavad ilmselt ka seda poleemikat, mis tekkis ja mis on ka täna päevalisele tambi ümber, mis nüüd ehitati sinna ette, et neid uputusi takistada, on see nüüd hea, on see halb, kuidas on mõjutanud kogu seda veekeskkonda. Aga need olid tõesti Peterburi jaoks suured nuhtlused. Ja vast nende aastate kõige traagilisem veeuputus toimus seitsmendal novembril 1824. Ja ametlike andmete järgi sai surma kuskil 408 inimest, kuid väidetavalt hukkunuid oli rohkem kui 14000. Jällegi tüüpiline ametlikud andmed, tegelik olukord, nii et ükstaskõik, kumb arv on õige, võib-olla tõde on seal kuskil vahepeal on see ikka katastroof, maju kannatada, sai sadu mitte lihtsalt kannatada, vaid vesi kandis nad minema ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on tolle aja üks olulisemaid või suuremaid katastroofe Peterburi linnas. Nii et ühest küljest tulekahjud, kaks asja, mis nagu peaksid olema vastandid, aga on mõlemad selle linna jaoks suureks nuhtluseks, nii tulekahjud kui ka siis uputused, nii tuli kui ka vesi. Vesi kui, kui keskkond, jõed on ju Venemaa ka selles mõttes väga olulised, muidugi Neeva vähem, ta ei ole nii oluline, ta ei ole nii suur, aga jõed on ju ka selleks või täitnud seda rolli nädal peamiselt liiklusteed. Et Vene oludes, kus siis teid ei ole, liigeldakse väga tihti mõõta siis jõgesid ja mis puudutab üldse reisimist, vot sellest me oleme mööda minnes küll rääkinud, aga reisimist mööda Venemaad peetakse ju väga ohtlikuks. Nii et seda märgivad ka kõik välismaalased, näiteks kuskil lugesin, et keegi välismaa autod kirjutas, et reisimine mööda Venemaad on peaaegu sama ohtlik reisijale kui sõdurile sõtta minek, nii et kaod on enam-vähem võrdsed. Ja juhtus selle reisimise ajal ka väga palju õnnetusi, mis olid seotud siis mitte ainult kuritegevusega, vaid ka otseselt näiteks teeoludega. Kõikvõimalikud õnnetused, mis olid tingitud näiteks sellest, et vankriratas sattus või tõllaratas, sattus kuskile nii ootamatult, nii suurde auku, et see ratas murdus või lendas alt ära. Ja need õnnetused tabasid mitte lihtsaid kodanikke, vaid näiteks ka Nikolai, esimene kui ta olevat reisinud Volga-äärsetel aladel olevat tema tõld sattunud, vot just nimelt nisukesi auku. Ja seal olevat olnud nii suur löök, et saar lendas tõllast välja endas välja, kukkus ja murdis rangluu ja pidi lebama kuskil kaks-kolm nädalat, siis kohaliku provintsilinna no kuskil mingis hoones, kuni oli siis võimeline oma reisi edasi jätkama, nii et teed olid tohutuks probleemiks Venemaal. Ja mingis mõttes see olukord laheneb, vähemalt laheneb liiklemiseks kahe suure linna vahel Peterburi ja Moskva vahel. 1833. aastal kui peale 17 aastat, nii kaua see kestis, aga teedeehituse puhul see võib-olla ei olegi nii suur arv. Sai lõpuks valmis Moskva, Peterburi maantee ja see on nüüd küllaltki oluline sündmus, mis parandab seda liiklemist vähemalt selle kahe suure suure linna vahel. Ja teine võib-olla niisugune muutus on raudtee miteleidzee raudtee kõigepealt, kus rongid sõidavad vaid sisuliselt otseselt rauast tee. Aga ees ei ole mitte vedur, vaid seda veavad hobused. Ja vot see sündmus, mis jällegi tekitab väga suurt furoori, suurt tähelepanu, kasvõi tolleaegses pressis, oli 27. september 1836, kui avati sarskressiloo Paulovski lõik. Ja selleks oli siis relssidele tõstetud kaks nisukest pikka vankrit. Nii et prooviks kaks vankrit, nad ei olnud ühendatud, aga iga vankri juurde oli veel lisatud üks vagun, vot need olid siis omavahel ühendatud. Ja kokku siis selles nii-öelda rongis istus igas ühes kuus kümmet inimest ja need missis kõike rabas oli see, et seda meeletult suurt rongi vedas ainult kaks hobust. Tänu nendele Reltsidele nendele ratastele jaksasid kaks hobust ära vedada selle tohutu koorma ega tahes olevat tol ajal siis rabanud üldsust, ütleme siis niimoodi ja esimene tõeline raud, et avatakse pidulikult siis umbes aasta pärast, 37. aastal ja seda olevat kogunenud siis vaatama pealt tohutu rahvamass. Kaheksa vagunit oli sellel esimesel rongil, nii et me võime isegi teiega leida teatud traditsioonid, mäletate, jutt oli sellest, et tsaarirong koosnes kaheksast vagunist, no ilmselt see on juhuslik kokkusattumus, aga see esimene rong oli siis ka kaheksast vagunist. Lisaks vagunitele oli ühendatud rongiga kaks platvormi, ühel oli kari ja teisel olid ehitusmaterjal. See oli nüüd selleks, et kõik see meeletu rahvamass, kes olevat teeb ümbritsenud, võiks näha, milline on siis selle uue tehnilise imevõimalused. Tegemist pole mitte ainult reisijaveoga, vaid ka kaupu on võimalik punktist A vedada punkti P. Ja kokku nendes vagunites olevat siis istunud 250 inimest. Ja see oli nii oluline sündmus, nagu ma ütlesin, teed olid ääristatud rahvast, inimesed olevat olnud nii vaimustatud, et hüppasid siis sinna rongile ette, nii et sõita sai väga aeglased. Et keegi kannatada ei saanud ja rahvale demonstreeriti veel ühte ime, kui rong sõitis ühes suunas, siis vedur oli ees ja vedas vaguneid ja tagasi ta siis lükkas vaguneid, nii et demonstreeriti siis selle raudtee kõike võimalusi, mida siis sai üldse rahvale näidata. Ja sest sõit, et oli üldiselt kallis, kui see nüüd käiku läheb, muuseas vedur oli ees ainult pühapäeval algselt nii et ainult pühapäeval sai siis nautida veduriga sõitu, muudel päevadel olid siis hobused. Ja vot need on need need lõigud, mis mind kunagi täiesti vaimustasid, kui ma vaatasin tolleaegse ajakirjanduse reageeringuid nendele sündmustele, vot seal on need lauset uus ajastu. Alam ei ole, vahemaainimene, on vaba ühest punktist teise inimene nüüd lendab ajal, ei ole enam mingi tähtsust, mingeid takistusi, nisukene, eufooriline vastuvõtt, vot sellele sündmusele. Ja näitena ma ütlesin, et need hinnad on päris kallid, näiteks pilet esimeses klassis maksis vist viis rubla, seal olid juba klassid kah klassid, kolmandas klassis olid need need kaheksa, vagunid olid siis jagatud kolme klassi, esimene, teine ja kolmas. Ma ei mäleta, palju see teine maksis, aga, aga kolmas oli vist kaks, 42 60, nii et umbes kahekordne vahe oli siis esimese kolmanda klassi piletite vahel. Restoranvagun restoran vagunitest algus küll ei olnud seal. Muidugi hiljem hakkab Peterburi ja Tsarskatsioloo vahel käima eraldi tsaarirong. Ja näiteks ma mäletan ka, kui toimus vist esimene streik eelmise sajandi alguses. Sellest me vist ei, ei ole rääkinud sellel raudteel ja sellest Kall etega tsaarile talavad sellele ettekandele kirjutanud peale väga sihukese sümpaatse resolutsiooni ja resolutsioon on siis, oli järgmine. No see on jällegi näide, kuidas siis riigivalitseja reageerib sellele, mis on toimunud, me oleme ka näinud siin igasuguseid reaktsioone, no tsaarireaktsioon oli näiteks küsiv reaktsioon ja ta kirjutab siis ettekandeservale niisukese laus umbes tõlkes, mis ma siis nüüd pean ujudes kohale minema, nii et võib ka reageerida niimoodi? Küsivalt. Kui me need läksime natukene Peterburist välja, siis läheks sinna tagasi. Muidu rikume lubadust ja niikuinii me kõigest ei jõua. Aga ühest asjast võiks natuke rääkida, me oleme sellest mitu kordamööda minnes rääkinud. See on, kui oluline on tol ajal linna muidugi, mingite kihtide jaoks, teate. Me nägime juba seda, kas või selles, kui me natukene seda üldist päevaplaani arutasime, mida tuleb siis teha peale jalutamist ja peale söömist ja ja seal plaanis oli ju teater kohe kindlalt sees. Ja 19. sajandi alguses on Peterburis pisukest statsionaarsed teatrit. Kolm son, Vene teater, prantsuse teater ja saksa teater. Neist vast vene teatri kõrval muidugi kuulsam prantsuse teater. Ja kuulus on ta eriti oma kostüümide poolest. Ja nimelt kuulsad prantsuse teatrikostüümid saavad alguse tänu Paul esimese kingitusele tema olevat kunagi kinkinud ära suure osa tsaari võimsat vananenud garderoobist väga hea paleest isiklikust garderoobist, siis kuhu siis ikka kui mitte teatrilavale. Nii et võite ette kujutada. Ja tollest ajast on säilinud ka ajalehtede. No reaktsioonid, et Venemaal see prantsuse teater oma kostüümidega ületas kõik Euroopa teatrit, kui nad juba tsaarigarderoobist on. Kui nad kõlbasid ka pidulikeks vastuvõttudeks juurat, siis pidid kõlbama ka teatrilavadele, nii et need olid kuulsad kostüümid. Muuseas selle prantsuse teatriga tekkisid probleemid. 1812. aasta sõja ajal. Ja Aleksander esimene oli sunnitud näitlejad linnast välja saatma. No ei saanud sõdida Prantsusmaaga ja samas nautida ja aplodeerida prantsuse teatrile, kuid on väidetud, et tänu sellele kogu siis Peterburi tippseltskond olevat sõja ajal Peterburis igav lenud sest ta oli nii harjunud seda prantslase teatrit vaatama. Ja peale sõja lõppu muidugi teater tuleb linna tagasi. No mis puudutab nüüd seda saksa trupi saksa teatrit, sest see oli tunduvalt väiksem ja viletsam ja on teada jätt. Massistseenides näiteks päris näitlejaid ei jätkunud ja siis tuli lavale paluda ka saksa soost, no väike seal mingisuguseid apteegi töötajaid ja leivaküpsetajaid siis võib ette kujutada enam-vähem, mis tase seal siis laval oli. Ja lisaks neile, kuna ka ei olnud piisavalt rahvas kooride jaoks olevat siis palutud vahel laulma ka vene lauljaid, need õppisid siis teksti pähe, teadmata, mida nad laulavad ja laulsid siis talumatu aktsendiga, nagu tol ajal räägid, nii et see olukord prantsuse teatris ja saksa teatris oli ikka väga erinev. No tavaliselt need paremad vene ja ka prantsuse teater mängisid Ermitasid teatrihoones. Vot seda on ka võib-olla inimesed näinud sealsamas Ermitaaži kõrval Ermitasid teater, väga ilus teater. Kena nisukesed, eriti suure saaliga jällegi kui õieti mäletan istekohti umbes 400. Ja nüüd kujutage ette, milline see saal välja näeb, erakordselt uhke kuld, mis seal olid muusade kuju, väga ilus, teatas. Ja vot üks niisugune näide, mis meelde tuleb ja iseloomustab jällegi hästi, no ise valitsemissüsteemi vot seda, mis võib siis juhtuda, kui või on ta lihtsalt kellegi käes ja keegi võib selle võimuga teha kontrollimatult, mida ta tahab. Noh, näiteks selles samas Ermitasid teatris teatrihoones üldse raske ette kujutada näiteks Aleksander esimene, kes on ju väga leebe ja suhteliselt kultuurne valitseja, aga ka tema näiteks selles samas Ermitasid teatris olevat 1823. aasta veebruaris Aleksander esimene andnud korraldusse teater siis toolidest puhastada ja läbi viia seal priobrazenski polgu esimese pataljoni õppused. Nii et võite ette kujutada Ermitasid teatris, siis marssis vasakult paremale ja paremalt vasakule, siis terve pataljon harjutades marsisammu. Saar leidis, et see on niisugune täiesti tavaline asi. Sermitasid teater on siis nagu tsaariperekonnateater. Ja väga paljudel juhtivatel niisukestel väljapaistvatele inimestele, Peterburis on ka oma teatrit. Teatrites käiakse palju. Ja ka need valitsejad, kes võib-olla esimesel pilgul ei peaks näiteks teatrisõbrad olema. Näiteks Nikolai esimene temast, Me oleme natuke rääkinud pedant hoopis teiste huvidega mees, aga ka tema külastab teatrit väga tihti. Muidugi eelistab neid vaatemänge, mis talle rohkem sobivad ja vaatab ta vodevill peamiselt. Nii et on teada, et mõni neist oli ka Ta lemmik lõhn vodevill olevat vaadanud rohkem kui 10 korda. Mõnikord seda mängiti ainuüksi tema käsul. Ja selle pealkiri oli esimise Jaarus loos taljooni viimasele püügile pisukese keerulised umbes vist vist nii ta midagi oli, nii et seda ta olevat siis nautinud rohkem kui 10 korda. Aga see oli siis vene teatri esituses. Ja ja ja siis need vodevill, et väga populaarsed, no umbes selliste pealkirjadega jaga melodraamad. Nii et vot kuskil nendel aastatel siis melodraama, toode, villid tõrjuvad teatrist tõsised tükid välja. Tragöödiaid enam keegi ei taha, kõik tahavad komöödiaid, nisukest, ootamatute stseenidega, sündmused, järsud pöörded, kiired tapmised, enesetapud ja nii edasi. No mis seal oli populaarne neil aastatel. Etendus, mille pealkiri oli 30 aastat või mänguri elu. Juba pealkiri ütleb, millist kirge võis siis seal laval näha. Kuna laval kajastati siis terved 30 aastat mängurielust, võit ja kaotus vahelduvad õnn ja õnnetus käsikäes, nii et see võis olla niisugune väga huvitav. Etendused kestsid vist ikka mitmeid tunde ja need olid kindlasti pikad. No muidugi, kui me nüüd räägime niisukesteste etendustest, siis nendega muidugi ei oleks õige lõpetada, sest Nendel aastatel mängib ja tulid lavadele ka tõelised tükid, tükid, mis on läinud ajalukku. No kõik ei tule meelde, aga oli vist ja aasta 1836 sellel aastal siis näeb valgust või esmakordselt siis esitatakse publikule suursündmusena ka näiteks seda kuulsat Glinka ooperit, mida meie kõik tunneme, või enamus meist, kes me võib-olla ei ole asjatundjad nime, allivansus, saanil ja nii teda ka nõukogude ajal mängiti, kuigi selle etenduse ooperi õige pealkiri on elu tsaari eest. Ja nüüd ta vist kannab ka seda, seda nime ja teine võib olla suursündmus kultuurivaldkonnas ja vist ka sellest samast aastast peaks esietendus olema, seal on Gogoli revident. Ja vot see on tol ajal nii populaarne etendus, et ütleme, nisukesed ärksamad, noored inimesed teadsid revidendi lauseid peast. Neid kasutati omavaheliste niisukeste vaimukate vestluste ajal, tuues lihtsalt lõike sisse, nii et ta on väga populaarne populaarne etendus ja päästis selle etenduse keelust ainuüksi see, et ta olevat meeldinud ka Nikolai esimesele. Nii et Nikolai, esimene vaatas teda suure huviga olevat veel öelnud, et no kõik said ikka kõvasti pihta, seal, aga mina kõige rohkem. Ja tegelikult õieti ju sai, kui hakata mõtlema, siis tolleaegse Venemaa revident number üks, kes käis köike kontrollimas revideerimas, oligi Nikolai esimene. Nii et ta seda tajus, aga jällegi võib talle au anda, et ta näiteks selle tüki jättis keelamata ja seda võisid siis köik kõik näha. No ja lõpetuseks, ma ei tea, Peterburist võib ju rääkida tohutult palju, aga kuna hääl on ära ja tervis on sant, siis paratamatult mõtted lähevad haiguste peale. Ja kaks lauset siis ka võib-olla tolleaegsetest haigustest, neist vast kõige levinum või peaaegu ainus haigus, mida mainitakse karjatška. Karatška on siis haigust, sõna koriatsioopalav, kõik haigused, mis on seotud palavikuga. Ja neid muidugi siis jaotatakse eri liikide alla, no näiteks võib-olla karjatškanyernaja siis on niisugune närvidest, palavik, võib ka olla mingisugune karjatškašoltaia näiteks kollatõbi ja nii edasi. Ja ravimeetod on ikka üks, mina vist seda täna ei tee, jätan vahele, aga vähemalt on teada, et Chrysdasamagariatška oli näiteks Puškini siis teda ravis Aleksander esimese leib, meedik, leiton oli selle nimi ja soovitas jäävanne. Ja raviski sellega välja. Muidugi Puškin siis noormeesorganism pidas sellele topeltkoormusele ilusti vastu, nii et see on peamine haigus ja mis on huvitav, et tolla aja majaomanikud pidid näiteks võime informeerima, kui keegi jäi tõsiselt haigeks. Jällegi näiteks sellesse samasse karjatškasse peabki uskuma peatus ka nii täppidega karatška missis instatult, tüüfus, sarlakid, sarlakid ja igatahes kõikvõimalikud nakkushaigused. Neist tuli siis võime informeerida ja mida veel kontrolliti, see on, et selles meditsiini valdkonnas ei tegutseks šarlotonit. Kui saadi kätte mõni venelasest sarlat, on suured trahvid kui välismaalasest sarlaton, siis ta saadeti riigist välja ja informeeriti ka selle riigivõime ja šarlatanidel. Nimed toodi muuseas ära tolleaegsetes lehtedes, et kõik inimesed teaksid, et kes siis on Shallatan ja et sellisest inimesest tuleks hoiduda. Sarlatoniks kuulutas ilmselt komisjonid, kui kaevati, olid ju akadeemiad, olid meedikud olid no meie mõttes litsentsid ja need inimesed olid loomulikult huvitatud, et nende tööpõllul lõi, tegutseksid siis tõesti šarlatanidel? Meie aeg jälle kahjuks otsas, peame panema punkti ja kohtume traditsiooni järgi ikka nädala pärast.