Enne kui me hakkame rääkima teie Relgitud raamatutest, mis osaliselt ka siin laual on tuleb avaldada tunnustust teie tohutule töökusele. Ma vaatasin, et et ainuüksi kaheksakümnendatel aastatel on üle tosina raamatutel ilmunud ja kindlasti on veel neid rohkem ja ja kindlasti on ka veel muid töid tõlketöid olnud. Millest see siis tuletateni viljaks olete olnud? Ilmselt sellest, et ma millegi muuga kaheksakümnendatel aastatel ei olegi tegelenud, laps oli juba küllalt suur, kirjastusest tulin ära. Kõik vaba aeg, mis elust üle jääb, on tõlkimiseks kulunud, aga ilmselt see töö on teile meeldinud, muidu ei saa seda teha, see on küllaltki väsitav ja pingeline töö. Ma ei oskagi midagi muud nagu ette kujutada, mida ma võiksin teha, võib-olla oleks võinud veel tekstiilikunstis ega tegeleda, tähendab kangaid, värvida, mustreid, välja mõelda, midagi niisugust, aga miks te arvate, et see oleks teile lähedane? Olete proovinud, olen proovinud. Aga kuna ma tõlkimise kasuks otsustasin parem, siis ma olen tõlkija. Olete saksa filoloog, õppinud Tartu riiklikus ülikoolis ja te ütlesite paar päeva tagasi, et teie olite esimene kursus, kellel oli ka võimalik käia praktikal Saksamaal. Mis ajal see oli? See oli 72. aasta septembris-oktoobris täpselt kuupäevi ma ei mäleta. Ja loomulikult oli see, olgugi, et see oli ainult Saksa DV, aga see oli fantastiline elamus. Lõpuks saab seda, mida on iga päev niimoodi kuidagi siiski mitte kuivalt tuubitud raamatuid saiv alati lugeda, aga aga sabi teisele inimesele midagi selles keeles. Kui kaugel te olite siis juba oma õpingutega? See oli viienda kursuse sügis, nii et viimane aasta. Et päris õigel ajal, jah, ja sealt sai ka natuke kindlust juurde, sest kõik olid kuidagi väga üllatatud, et ilma saksa keelekeskkonnas olemata on siiski võimalik nii hästi saksa keel omandada ja nii on meil tervelt põlvkonnad õppinud ilma Saksamaal käimata. Nii, kas siis juba puutusitega saksa kirjandusega kokku, kui ta Saksamaal olite või ülikooli ajal enne? Tähendab, see huvi kirjanduse vastu on ikka ülikoolist juba pärit ja suuresti tänu saksa kirjanduse õpetajale Ritada sale. Aga et minust nüüd tingimata tõlkija saab, selles ma nii kindel ei olnud, ma teadsin ainult, et ma kooli õpetajaks minna ei taha ja mitte mitte õpetaja elukutse pärast, aga sellepärast, et klassid olid kohutavalt suured ja nõudmised koolis olid tobedad. Ja siis ma, aga giidina ma ennast ka ette kujutanud. Ja siis pihta tasa õhutusel ja hakkasin tõlkevõistlustest osa võtma. Ja üks esimesi asju oli Gottfried Kelleri roheline Haingris, mida te seni olite eksamil vastanud? Läksite kohe klassika kallale? See ei ole näinud, minu arust see oli muidugi suur julgustükk, mina oleksin millegi muuga alustanud, aga kuna kirjastusel oli seal parajasti välja pakkuda siis ma otsustasin, et hüppame siis vete teemer. Ja saksa kirjandusest me räägime veel, aga siin tekib teie puhul. Eks päris huvitav küsimus. Meil on ka siin poola kirjandust laual poola keelt siis tuli, poola keel on ise õpitud ülikooli ajal üldse? Ei jaa, ma räägin seda väga halvasti, saan hästi aru ja lugedes on loomulikult veel palju paremini aru. Ja see tuli lihtsalt. Ühel suvel ma olin ehitusmalevas niinimetatud interrühmas, seal oli poolakad ja tšehhid. Ja niisugune ühe suve kaunistutvus. Väga vaikne ja isepäine noormees fantastilise väljanägemisega, aga ta ei osanud peale poola keele ühtegi keelt, ta püüdis minuga rääkida ja ma läksin, ostsin Poola-vene sõnaraamatuantikvariaadist ja selle abil hakkasime rääkima ja siis ma järgmise talvel hakkasin ise õppima. Omamoodi romantiline ajend. Aga on see tutvus ka edasi kestnud, ei ta abiellus Poolas ja, aga ei, ma ei ole üldse mitte kurb. Minul on üks keel ja võimalus veel leiba teenida. Muidugi. Ja kust te materjali sõite poola kirjanduse kohta siis kui ma esimesed asjad ära tõlkisin, üks väikelasteraamat oli udutuulteoru kohal, oli see? Siis oli leo metsar selle leidnud kuskilt poest uue poola tõlkija nime oli saatnud selle, Poola autorite agentuur on Varssavis, niisugune kena asutus saatis sinna, sealt saadeti mulle vastu ankeet, mis tuli ära täita ja edaspidi tuli sealt soovitud raamatuid ja nüüd nad võtsid, tõid nagu kohe omakse, kohe isegi teenimatult vara. Ja see näitab, kuidas need mõningate agentuurid töötavad ja nad on huvitatud, et poola kirjandust tõlgitakse teistesse keeltesse. Ja autorite hulgas on muidugi väga kuulus mees Henrik tsingeevitš kellelt te olete tõlkinud ühe väikse, aga väga armsa ja ja kurva loo moosekant Janco. Ja te mainite siin järelsõnas, et, et see on juba tõlgitud meil 1888. aastal, kust te seda teada saite? Mulle kirjastuses näidati seda tõlget ja, ja sealt ma seda tean, jah, aga endal mul ei ole seda olnud ja ma ei ole seda ka niimoodi põhjalikult läbi lugenud. Nendest pool autoritest, mulle meeldib peaaegu kõige rohkem. Tähendab, mis te olete tõlkinud Richard klassi kakatuur oleks väga huvitav autor ja ja huvitav, et sõjast teisest maailmasõjast on siin kirjutatud teisiti kui, kui sel ajal. Kui see autor kirjutas, veel räägiti, temal poola keeles on ilmunud 176. aastal. Meil oli veel sügav stagnaaeg ja siin on saksa ohvitseri antud nii sümpaatsena ja ja kui veel vastupanu liikumine. Sa oled kirjutanud, sellepärast ma olin ka üldse nõus seda muidugi tõlkima või, või tahtsin tõlkida. Ja ma olen väga rõõmus, et vähemalt teie näol on üks inimene, kes ei, no ma loodan, et neil on rohkem. Ei, muidu mul ikka öeldud ja kahjuks meie jälle üks pool autor, eriti siis ja kuna meie suhtumine, kui see ei olnud just Suur-Poola klassik või niisugune väga moodne ja, ja uudne revolutsiooniline, siis tali lihtsalt üks poole autor keda ei tahetudki eriti, noh vastupidi, Klovadki kohta on väga paljud niisugused nooremapoolsed mehed öelnud, et see on, see on üks õige raamat ja see on üks meesteraamat. Võib-olla ka niisuguseid nurmepoolsed mehed, kes ise kirjutavad, sest et meil kirjutati ka umbes niisuguses laadis nagu Klovotski ei pane niisugused ametiasutuste töötajaid 30 aastased noh, so, et see oli nende maitse ja see oli nende maitse ja see oli omamoodi ka kummaline. Mina arvasin nagu modernistlik. Kas laadis? Aga see klassiraamat on muidugi väga sügav ja see jõuluõhtu ja sellest ajast on antud niisugune sügav ja huvitav pilt ja kui ma nüüd mõtlesin, et niisugune oli siis maailm 50 aastat tagasi ta kirjeldab seda maailma, mida tema tundis, ta oli ise siis hästi noor, eks ole. Ja oli ka vastupanuliikumise võitleja. Et kui võrrelda selle maailmaga, kus meie praegu elame 50 aastat hiljem. Et kumb see ohtlikum oli, võib-olla praegu isegi ohtlikum kuigi muidugi. Neid inimesi varitsesid, ohud ju igal sammul. Aga see oli kuidagimoodi selgem, riskipoolused olid selgemad. Aga siis on üks niisugune raamat, mis on meil ilmunud 88. aastal. Aga Poolas juba 63, seen on kosidovski piiblilood. Ja te ütlesite selle iseloomustuseks. Mulle varemete, et see on raamat, kus atest seletab, jutustab ümber piiblit, minul tekkis küsimus, et miks ateist hakkab Poola rahvale, kes on ju väga usklik rahvas, jutustama ümber piiblit selles just ateistlikus vaimus. Kuidas teie suhtute sellesse raamatusse? Mina suhtun sellesse raamatusse hästi ja ütlen ainult, et ta jäi ilmumisega siin kindlasti ja mõned aastad hiljaks ja võib-olla rohkemgi. Ja juba sellepärast suhtun hästi, et selle oli tegelikult välja valinud Aleksander Kurtna kirjastuse jaoks ja ta jõudis ära teha ainult mingisuguse nimede ja, ja niisugusel registri. Ja siis siis teda ühel päeval lihtsalt enam ei olnud ja kirjastuses vaadata ringi, et kes võiks selle huvitava asja ära teha. Ja muidugi on siin raamatus ja niisugust puhastatismi natukene liiga palju ja ka liiga palju isegi autoritekstis lobisemist. Aga ma usun, et see oli seda, ta tegi kõike täiesti teadlikult ja et et mitte ainult poole usklikud, kedagi, keda on muidugi väga palju, ah et teised ka loeksid ja see raamat jõuakski väljapoole Poolat. Ja kui niimoodi kriitilise pilguga lugeda, siis on see tegelikult väga hea, esimene tutvus piibliga, kui enne ei ole kokku puutunud. Ta jutustab ümber algusest peale vana testamendi ja siis järgnevad tema igale niisugusele suuremale osale, tema kommentaarid tuleb jälle piibliümberjutustus, siis jälle kommentaarid. Mida on ajaloolased selle kohta öelnud, mida arheoloogid on leidnud isegi mida hilisemas kirjanduses selle kohta on kirjutatud, kuidas seda on ära kasutatud ja kui niimoodi liigne kahe silma vahele jätta, siis on seda päris huvitav lugeda. Ja mis on liigne lobisemine, liigne ja ja natukene liiga palju ülistavaid. Helista vaid sõnu ja kui kaunis kirjandus, kui võrratult välja mõeldud, milline fantaasia. Eestlased armastavad natuke tagasihoidlikumat sõnastust, isegi need suhtub piiblisse kui rahvaloomingusse ja või vähemalt teeb sellise näo, et suhtub folkloor ja siin on ka väga palju illustratsioone mis annab sellele raamatule tohutu väärtuse, tähendab maalide, kuulsate maalide koopiaid ja, aga kahjuks on need muidugi mustvalges ja, ja meie kirjastuste selleaegne kvaliteet oleks võinud parem olla. Nojah, paber ei ole nii hea ja natuke tuhmivõitu õnned. Et pildid, aga ikkagi midagi, ta annab. Tõesti kahju, et natukene hiljaks ei kohe varsti selle peale tuli väga palju paremat piiblialast, religioonialast ja niisugust kirjandust ja siis ta kadus nagu ära. Aga kuidas praegu teie kontaktid Poolaga ja Poola kirjandusega ja Poola kirjanikega on? Aga üldiselt ka, kas te neid autoreid, keda te olete tõlkinud, olete kohanud? Klovadki on mulle paar ilusat rida kirjutanud, enne kui ta Ameerikasse elama läks. Ja kakaduu autoriga šarcalehviga olen ma Tallinnas kohtunud, ta käis siin. Väga sümpaatne inimene ka. Nii nagu raamatki. Aga praegu tõlgite veel midagi poola keelest. Tegelikult nojaa, tõlgiks küll, aga ma niimodi noorena hindasin oma jõudu ka ilmselt üle, tahtsingi kuidagi. Vähemalt natukenegi püüda midagi sellist teha, nagu Aleksander Kurtna tegi. Kõigega kursis olla väga mitmepalgeline. Ja temal oli hästi palju neid keeli, milles ta tõlkida, aga siis noh, perekonna kõrval. Ja kuidagi ikka nüüd on saksa kirjandus täiesti ülekaalu saanud ja aeg-ajalt väheks Poola jaoks. Jõudu jääb väheks. Ja kontaktid on ka kuidagi niimoodi nüüd juhuslikumad. Aga kui ma mingi konkreetse raamatu vastu huvi tunneksin, siis selle ma loomulikult saan sealt kätte igal ajal. Autorite agentuur aitab. Aga ma ei tea, mida ma peaksin praegu tahtma, kuna mul puudub viimasest päästule. Nojaa, aga ma mõtlen, et see agentuur vist ikka töötab ja kui te saaksite sinna sõita saate sealt ka uuemat kirjandust, sest kahju on, kui ta enam seda tööd edasi tee, siis, siis te kaotate selle keele, mille te ise olete õppinud ju kindlasti suure vaevaga. Ja muidugi nii et see võiks ju veel perspektiivis olla oma vanaemaks saan siis ja nakataja laste muinasjutte tõlkima. Lastelastele ette lugema, saksa keelest tõlgitud raamatutest on vast kõige väljapaistvamad hinge pahmanni raamatut tema romaan Malina, mis ilmus alles möödunud aastal eesti keeles ja mõni aasta varem ilmunud jutustuste kogu kolm teed järve äärde. On see autor ka teile väga lähedane? Kindlasti, ja tõesti ja ainukene autor, kus ma kuidagi peaaegu ennast seal on muidugi ka Suurushullustus, kellega ma ennast samastan? Ma ei tea isegi, mis mõttes ja kuidas alateadlikult ja, ja teised on ka olnud ju tõesti pist peaaegu kõik on olnud mehed ja siis ma tunnen, et tõlkimine ei ole minu arvates kunst. Tõlkimine on hea käsitöö, väga hea käsitöö, niisugune noh, nikerdatud kapid ja nikerdatud jalgadega toolid ja natukene peab seal muidugi ka olema, et mis on juba ka natuke nagu kunstimoodi kõvasti kunsti moodi, aga siiski tõlkimine on hea käsitöö. Ja niimoodi olen ma püüdnud kõiki mees autoreid tõlkida, kõik ongi mehed, kui vaatan siin praegu ja see esimene Poola lasteraamat oli vähemalt ka Kristiina Boclar ja nii kiiresti ei tule isegi meelde, võib-olla väiksemad, mingisugust lastejutud, mis lasteajakirjades on ilmunud. Ja Eini park pahmaniga, ma tõesti samastan ennast isegi niisuguse kummalisi määrani, et ma olen kunagi rääkinud inimesega, kes teda väga hästi tundis eluajal. Ja ütlesin, et ei tahaks nagu nii õudsat surma või ei tahaks niimoodi surra ja siis ütles inimene minule, et kui sa oled niimoodi elanud nagu tema, siis toika sina niimoodi surra ja keegi ei hakka pärast ütlema, et see oli õudne või kuidagi ebaloomulik. Ta suri Roomas ja, ja ega ta ei surnudki inimesele tuleõnnetuse kätte, ta suri rohkem, ma ei tea kurja maailma kätte, kes aru ei saanud tema niisugusest natukene naiivsust muidugi väga maailma parandamise tahtmisest ja põrkas kogu aeg mingisuguste teravate nurkade vastu isiklikus elus ja, ja ka oma teostega, olgugi et et autasusid ta sai. Aga raske oli tal nendeni jõuda. Aga need teosed ilmselt peegelduvad ka tema isikliku elu küllaltki põhiline tegelane ongi väga intellektuaalne, aga ühtlasi ka tundlik nagu selle kahe poolusega naine. Nagu siin selles Malinaski andnud isegi teisikud ja jutustustest ka ükskõik kus ta siis elab parasjagu mingi jutustuse tegelane Pariisis või New Yorkis või Münchenis, aga kindlasti on ta selles väga palju autorit ennast, olgugi et ta on oma intervjuudes vastupidist väitnud, et ta ei kirjuta endast. Ta kirjutab niimoodi üldiselt inimestest ja probleemidest, aga ka pärast kõik kriitikud on leidnud nii palju niisuguseid täiesti käegakatsutavaid pidepunkte, kus võib öelda isegi selles kolm teed järve äärde. Ta kirjeldab seal oma venna pulmi, mitte tema oma, vaid peategelane, Elisabet räägib venna, pulmadest ja pulmadest, tehti pulmapilt ja pildil. Seda ta näitas pärast oma isale oli vend, tema noor naine ja mina seisin ka seal kõrval, mina, Elizabeth. Ja foto järgi ei oleks kuidagi öelda saanud, et just tingimata see noor naine kuulub tema juurde. Mina vennast ma ei tea, 14 16 aastat vanem foto järgi kuulusin pigem mina tema juurde, aga see foto on olemas. See on tema. Seal endale oli niisugune vendi ja niisugune vend ja niisugune Vena niisugune noor naine ja on niisugune väike fotoraamat pildid tema elust. Ja seal on see foto olemas ja see on täpselt selline kuulubki tema rohkem venna juurde. Huvitav jah, et söövad, see naispeategelane on tal alati niisugune rahutu vaim, kes otsib mingit kadunud maailmu. Aga tahab elada tänases ja telegrammi saata laskmine, see motiiv tal ju ka kordub, ta kuskil ei lähe Pedalased saata Telegram ja sind oodatakse jälle mujal nagu ruttab kuhugi. Ja teiselt poolt ka minu meelest tahab alati kuhugi minna, ta kardab. Ja lähed kellegi juurde ja see keegi juba kaugeneb, eks ole ju nagu see Philip selles jutustuses ja kolm tee terve äärde. Aga selles kogus on siiski paar lugu, mis on omamoodi satiirilise diahumoorikat Ki eks, nagu see probleemid, kreemi külg oli temast ka olemas ja väga tugevalt ja ja õnnelikult, silmad ja fantast, seal võib isegi naerda. Ja nutta muidugi, ja samas ka traagiline haukumine sellest vanast naisest ja tema suhetest pojaga mis nagu hääbusid olematusse. Hoopis teistmoodi on veel tema esimese jutu kokku lood. Nüüd on hilisemad jutustused ja need on siiski suhteliselt ja realistlikud, aga esimese ma ei tahakski neist rääkida, ma tahaksin ära teha lähemas tulevikus muidugi. Kas nendes on dialoogi, sest et siin nendes jutustustes ju ei ole ka peaaegu ei ole nagu kaudses kõnes, aga, aga isegi huvitav, et ta tegelasi iseloomustab nagu nende kõne kaudu mida otseses kõnes ei ole edasi antud, eks ole. Siis on väga huvitav autor. Ja no väga tunnustatud ja, ja väga tugev kirjanikoni Martin Walther kelle põgenev hobused tõlkisid, mida peetakse saksa kirjanduse tippteoseks seitsmekümnendatel aastatel, nagu ma jälle siit lugesin ja muidugi teos ise räägib juba ise enda eest sellega. Ta on siin ka öeldud mulle niimoodi, et Walther on väga palju kirjutanud, et mul on kuidagi selles suhtes väga hea nina ei ole eriti mahukas, aga väga põnev ja väga niimoodi huviga loetav kergesti loetav, aga tekitab ka palju mõtteid. Tähendab, kas teie tavaliselt panite ise neid teoseid, mis olete tõlgitud? Viimasel ajal küll jah. Aga siis, kui ma alustasin, siis, siis pakuti, pakuti ja pakutakse ka nüüd vahel ja kui ka kuskil midagi head pakutakse, miks mitte siis vastuvõtt, olgugi et ma pole ise valinud. Muidugi tähendab pakuti mulle isegi nüüd Patrick sühkindi parfüümi ja niimoodi kummalisi teid mööda, et ma olin selle ise kirjastesse viinud, enne raamatu läbi lugenud ja öelnud, et minu arvates võiks keegi tõlkijana tähendab selle endale saada, seda tõlkima hakata. Ja ma ei tea, kas tal ei olnud aega või tahtmist. Ja kirjastus unustas ära, et mina olen raamatu sinna viinud ja pakkus seda minule ja nüüd ma teen seda. On see huvitav, kohutav, hirmus raamat, alapealkiri ongi tal ühe mõrvari lugu. Räägib Pariisist aastatel 1700. Peategelane on kalaturu kalanaise poeg. Sünnib kalaleti all nagu tema eelmised neli õde-venda, kõik surid kohe muidugi ära, temal õnnestus elama jääda. Estantin kloostrisse, katkendlik. Ja muidu ta oli väga elujõuline lapsele kõige kiuste, eks ole, kust ta pärit oli. Aga tal oli üks kummaline omadus, miks inimesed teda kartsid ja kohe niimoodi eemale põrkusid. Kõikidel inimestel on oma lõhn, temal ei olnud mitte mingisugust. Kui ta midagi sõi, siis oli natukene ja seda lõhna, kui ta oli kuhugi millegi sisse kuhugi kukkunud, siis oli see lõhnaga, inimese oma lõhna ei olnud ja kõik, kes temaga kokku said, need muidugi ei taibanudki kohe, milles asi on, aga hirm oli juba väikese lapse ees imiku ees. Ja siis teda anti niimoodi käest kätte ja kasvatati ikkagi üles. Ja siis selgus, et kompensatsiooniks selle eest, et tal endal ei ole lõhna, on tal fantastiline haistmismeel. Niiet ta teadis lõhna järgi, kuhu maja perenaine, missuguse laepalgi vahele on oma raha peitnud, leidis üles perenaine, oli see unustanud ja õppis tervet Pariisi varsti niimodi tundma. Mis kinni filmi minna? Ükskõik kuna ta teadis, kuidas lõhnab ja siis? Ta tahtis seda vabadust kuidagi ära kasutada lühidalt öeldes kuidagi maailma valitsejaks saada selle lõhnade lõhna omanikuks saada. Et kui ta endale seda peale valab, siis on ta vastupandamatu ja lõhnade lõhnaallikaks olid noored, süütud punapäised, tedretähnilise tütarlapsed ja selleks, et nende lõhna koguda, et see kunagi ka parfüüme. Miks teha, oli vaja neid 24 tükki? Kole lugu. Tähendab, see ei ole muidugi päris minu raamatus ei ole päris minu stiil, aga omamoodi on seda väga huvitav teha. Aga siin on üks raamat, Uwe Bergeri ränk saatus ehk Paul Fleming armastus mille tegevus areneb Tallinnasse. Selle raamatu tõlkimise ainuke mõte oligi võib-olla, et tegevus on Tallinnas. Ja Paul Fleming on meile kuidagi noh, selle poolest nagu oma ja tähtis raamatut ennast ma ei pea eriti tugevaks. Mis teil kirjastustes veel on ilmumisjärge ootamas? Väikesest tuuma kirjastuses on Heinrich Manni professor Uno traat. See on ka juba kolmekümnendatel aastatel eesti keelde tõlgitud, aga paratamatult on vaja tänapäeval uusi tõlkeid, sest keel on väga palju muutunud. Võib-olla ka arusaamine tõlkimisest on muutunud. Mõned tõlkijad sel ajal suhtlesid kuidagi kummaliselt kergelt, kui aru ei saanud, siis luuletasid ise midagi juurde ja kui olid nende meelest igavalt lõiguti, seati need lihtsalt vahele ja selline asi on tegelikult täiesti ettekujutamatu, minu jaoks. Te võrdlesite siis ka selle vanatõlkega. Ma lubasin kõikidele, et ma vana tõlget enne kätte ei võta, kui minu tõlge on täiesti valmis koos toimetajaga, siis kui toimetaja hakkas selle kallal tööle siis võtsime vana tõlkija vaatasime. Ja niimoodi oli ka õige, sest muidu oleks vana tõlge lihtsalt seganud ja niisugust asja ei saa kuidagimoodi ainult parandada. Paratamatult tuleb kõik uuesti teha ja on veel midagi tiridamas. Uues laste Kirjanduse kirjastuses on juba möödunud suvest Michael Ende Momo ja Momon ühe väikese tüdruku nimi. Ja see on tõesti lasteraamat, autor on üle maailmakuulus lastekirjanik. Aga mina soovitaksin seda tegelikult ka täiskasvanutele. Tuleks kasuks, kui loeksid. Ja see räägib üldiselt täiesti filosoofiliselt aja probleemidest. Ja see pisikene tüdruk, kes elab kuskil amfiteatri varemetes, on ilma vanemateta, ei tea, kus ta tegelikult üldse tulnud on. Toob inimestele aja tagasi, mille ajavargad on ära varastanud. Huvitav mõte. Ja sellele on veel väga ilusad illustratsioonid. Reki Laanemäe tehtud ja neid oli vähemalt 60, nii et ma loodan, et sellest saab väga ilus raamat. Ja siis on veel Elias, Caniti ja Eiljast ka netimälestused on mul juba kahjuks vähemalt kaks aastat pooleli, kuna parfüümi oli kuidagi kiirem ja arvatakse, et leiab rohkem turgu. Ka neti vastu on niisugune väide, et igav on ja kes neid mälestusi ikka loeb? Minu arvates ei ole igav, olgugi, et ta kirjutab esimeses osas üle 300 lehekülje täis ja pole selle aja jooksul veel mitte vanemaks saanud küll umbes 11 kümneaastaseks ja siis tulevad järgmised osad. Aga kui inimesel on kannatust ja aega, siis fantastiline raamat? Ei no ma mõtlen näiteks lugejaid on ka mitmesuguseid. Ega kõik ei taha kerget kirjandust lugeda. Tegelikult ei saagi öelda, et see on, on raske, kuidagi väga aeglane ja põhjalik. Aga üldiselt ei ole selle vooluga kaasa läinud, ei ole tõlkinud kriminaalromaane, sest no on öeldud selle Adolf Muski kohta Šveitsi kirjaniku romaani kohta Albisseri motiiv, et seal kriminaalse süžeega psühholoogiline romaan, kriminaalromaane üldiselt ei ole tõlkinud. Ütlen ausalt, ega keegi ei ole mulle pakkunudki, muidu oleksite tõlkinud. Ja miks mitte, ma usun, et sellele on täiesti niimoodi oma võlu, aga ma ei tee seda tingimata, et ma peaksin nüüd kriminaalromaan iga päev ümber kirjutama, niimoodi kiiresti vihtima iga kahe kuu tagant midagi. Ma ei tea, trükikotta laskma, ei teda süveneda ja, ja siis Heljaskonnetti muidugi on teile sobiv raamat ja ja mul on ka õnneks palju inimesi, kes julgustavad. Et tasub edasi teha, tasub lõpuni teha ja küllap keegi ka ta nüüd välja annab tellimusel Eesti raamatult mõned aastad tagasi, aga praegu nad nagu seisma pannud selle. Ja ma loodan, et leidub inimesi, kes selle välja annab, leidub inimesi, kes seda lohet. Nii te olete käinud kolmel korral Saksamaal tõlkijate kolleegiumis või, või kuidas seda kohta nimetatakse nii nimetada? Ta tegi, see on straalenist niisuguse kummalise nimega väikeses linnas, mida isegi iga kaardi pealt ei leia. Öeldakse küll üheksa kuni 11000 elanikku, see on mõned kilomeetrid Hollandi piirist. Naljakas kummaline, väga ilus, niisugune lausa nukulik linn, kus peale Lill oksjonite ja tõlkijate kolleegiumi nagu midagi niisugust nimetamisväärset üldse ei ole. Kust te selle koha üles leidsid? Tänu ühele kolleegile, kelle nimi on Matti sirkel. Kellele soome sõbrad tõlkijad kes seal olid enne käinud, soovitasid ja tema oli esimene julge, kes kirjutas kirja, et kas meie ka võimed ta võis. Ja siis järgmisel suvel läksin minema. Seal makstakse iga kolme aasta tagant, võib taotleda väikest stipendiumi, nii et siis on lihtsam ära elada. Muidu. Raamatukogu arvutid ja igalühel oma tuba, see on kõik täiesti tasuta kasutada oma kodu jäisega. On võimalus ainult ainult tööd teha, aga ega seal tegelikult ei tehta ainult tööd. Päeval tehakse tööd ja õhtul istutatud see suurest köögist. Igast maailma nurgast inimesed koos hiinast. Peruulane, kes tegelikult Hispaanias elab, käib seal väga tihti ja Euroopa maadest niikuinii. Ja see on tõlkijale, kes tegelikult niimoodi nelja seina vahel tööd teeb. Ja oleneb muidugi inimesest, aga suhteliselt tagasihoidlikud siiski. Ja ei saa nii palju teiste inimestega lävida. Tore võimalus. Nii et õnneks ikkagi tööd jätkub, töö kestab edasi ja, ja seda ma tahan tõesti öelda niimoodi rõõmsalt ja optimistlik kult ja ei taha üldse rääkida, et te ei ela ära sellest või küll me ikka elame, on juba paremaks läinud. Ja tööd jätkub ja, ja küllap siis honorar ka jõuab kunagi järele ja kirjandust ka jätkub. Kirjandust jätkub kindlasti.