Tere, mina olen Anne. Kui ma mõtlen jõulude peale, siis kõigepealt meenub mulle minu isa. Ma olen sellest põlvkonnast, kus jõulud olid keelatud. Mäletan, aknad pandi alati kinni paksude tekkide, kuid ega sellegipoolest toas oli kuusk. Ja isa käis naabrimehe juures ennast riietamas jõuluvanarüüsse. Ja siis ta tuli tavaliselt riigi paksud hanged jalaga. Ilus ja armas õhtu oli. Ja siis ma mäletan hästi niisugust ilusat selget. Nüüd me tulime vist tädidega isa õdedega, Pauluse kirikust, jõulujumalateenistused. Ma olin kooli elik veel. Ja siis äkki sündis üks väike luuletus, mis mul on ime küll siiani säilunud loeks, teete vaimu, väike täht, kus sa oled, et sa päeval ei paista? Sa oled ju nii ilus. Sa oled nii kõrgel, nii kõrgel seal sinises taevas. Sa pilgud seal hõbedases kleidis, ohmu hõbedast kleidis neiu, mis sa seal terve päeva teed?