Kuulajad, mina olen Annika Kuuda tänase heligaja saate toimetaja. Algavas saates tuleb juttu järgnevatel teemadel. Muusikakriitik nele evasteinfelt arvustab 11. detsembril Estonia kontserdisaalis toimunud Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti, kus laulis metsosopran Monika grupp ja dirigeeris Olari Elts. Täna õhtul tuleb Tartu Jaani kirikus, kus Tartu noortekoori Miina härma, gümnaasiumi segakoori, üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri ja solistide esituses ettekandele rootsi helilooja Andreas Halleini jõuluoratoorium. Teadaolevalt on tegemist teose esmaesitusega Eestis. Lähemalt räägib Hedvig Lätile. Koormeister Riho Leppoja, Kersti Hinno intervjueeris Ellerheina tütarlastekoori dirigent Tiia-Ester Lotme. Juttu tuleb Ellerheina jõulukontsertidest koos Eesti Brassiga. Kaire Maimets. Volt kõneleb oma kevadel kaitstud doktoritööst, vahendades ühtsust Arvo Pärdi valmis muusikast filmis mis võitis 2009. aasta üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil ühiskonnateaduste ja kultuurivaldkonnas doktoriõpe Ta astmes esimese preemia. Kaire Metz Bolti küsitleb Liina Vainumetsa. Marge-Ly Rookäär palus telefoniintervjuud Tõnis Mägilt, kes homme õhtul annab Tallinna Jaani kirikus kontserdi koos vokaalansambli Vox Clamantis ja Püha Miikaeli poistekooriga. Kaastegev on kitarrist Robert Jürjendal Tallinna filharmoonia jõulukontsertidest. Valged jõulud ja olgu no missa pühazetsiiliale, räägib produtsent. Hiiliva ustam. Homme toimub euro raadio jõulumuusikapäev, mille raames vahendab klassikaraadio Euroopasse Eesti rahvusmeeskoori jõulukontserdi Niguliste kirikust. Kuulata intervjuud BBC produtsendi ja euroraadio jõulumuusika päeva koordinaatori Greyan Dixaniga, mille tegi Karin kopra ning Marge-Ly Rookäär, küsitles rahvusmeeskoori dirigenti Antsotsi. Eesti televisiooni teine kanal tähistab homme ooperilaulja Hendrik rummi 70 viiendat sünniaastapäeva. Teda meenutab kolleeg Tiit Tralla, keda küsitles Johannes Tralla. Saate lõpetuseks kuulame, kuidas iseloomustab Terje Terasmaa oma värsket sooloalbumit. Hõbehelid telje Terasmaad küsitles Kerstin hinna mõnusat kuulamist. 11. detsembril esines Estonia kontserdisaalis Olari Eltsi juhatusel Eesti riiklik sümfooniaorkester solistiks metsosopran Monika Group. Kontserdi kava oli kokku pandud Richard Wagneri ja Felix mendel soni muusikast ehk teostest, mis on üsna tuntud, olgu tegemist siis vaagnerifeesendancy laulude mendel, soni, itaalia sümfoonia või suveunenäo avamänguga. Kontserdi esimeses pooles kõlas Richard Wagneri muusika ning avateoseks oli metsahääled ooperis Siegfried kolmandast vaatusest, mis juhatas sisse vokaaltsükli veesendancy laulud. Matilde veesendanc oli teadupärast Richard Wagneri metseeni Ta Vesendangi abikaasa, keda võib pidada Wagneri muusaks ja omamoodi Ta saamatuks armastuseks. Ja sel laulud Hetkel ongi loodud Matilde veesendonki viiele luuletusele Matilde õliga Isolde prototüübiks Wagneri ooperis Tristan ja Isolde. Ja nimetatud laulutsükkel on selle Periga temaatiliselt vägagi tihedalt seotud. Veesendangi lauludes soleeris Soome metsosopran Monika kruupe rahvusvaheliselt tunnustatud vokaalsolist, kes on esinenud maailma suurematel lavadel ja teinud koostööd selliste väljapaistvate muusikutega nagu näiteks Bernard Haiting, Josawa või Andreas šeff ja lauljanna süda, kuuluvat küll Johann Sebastian Bachi loomingule. Tema repertuaar ulatub tegelikult barokkmuusikast nüüdisajateosteni. Ent vaatamata sellele, et tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud lauljaga, oli seekordne esitus veesendankil lauludest veidi kahvatum. Tom ja ebakindlust oli kõige rohkem tunda tsükli kahes esimeses osas, milleks on ingel ja seisata kolmes järgnenud osas, mis kannavad vastavalt pealkirju kasvuhoones valu ja unelmad suutis lauljatar juba pisut paremini esitatavale keskenduda. Pisut häirivalt mõjus tema liigne vibraato kasutamine, mis intensiivistamise asemel piss lahjendas ja pärssis muusikalist pinget ja fraaside kulgemist. Kuigi Monika grupil on väga ilus hääletämber ja olemas kõik oskused suurepärase esituse läbiviimiseks, polnud tema laulmine sel korral kahjuks kuigi veenev. Puudu jäi samuti orkestripoolsest toetusest ja orkestrihäälte selgest raseerimisest. Kontserdi esimeses pooles kõlas veel Richard Wagneri teos Sig Fredi idüll, mis oli kõlaliselt kohati väga kaunis ent jäi samuti pisut karklikuks. Orkestri värvid ei avaldanud justkui täies mahus ja kõlalist kandvust piss. Üldistatult võib öelda, et kontserdi esimese poole peamiseks puuduseks oligi liigne kahvatus. Osutada Olari Eltsi juhatatud hektar borrelioosi suurfarmi Fausti needmine siis tookord oli küll tegemist väga ereda ja veendunud ettekandega. Millesarnast interpretatsiooni oodanuks sel korral ka Wagneri teoste esitamisel. Kava teises pooles kõlasid Felix mendel soni Suveuneavamäng ja Itaaliasse. Iroonia ja nende teoste läbi siirdus Olerelts juba palju veel külvamale ja erksamale rajale. Suveunenäo avamäng oli inte kas ja energiline ning teosega saadi hästi hakkama kama. Kuigi viiuldajad olid vahel oma virtuoosliku Spartiis liiga kramplikult. Kinnikõlalised kontrastid olid head ja ettekanne vastas muusika iseloomule. Järgnes räipa toonasega itaalia sümfoonia mis põhineb teatavasti mendel soni Itaalia reisi mulje hotell ja on üks väga särav teos ja tundub, et see elegantne rütmika muusika sobib Olari Eltsi energilise loomuga dirigeerimist stiiliga väga hästi. Ning ettekanne oligi õnnestunud. Juba sümfoonia esimeses osas tabati väga hea liikumine, ehkki mõningad fraaside haakumisel oli kuulda väikest logina. Väga hea karakter oli tabatud sümfoonia teises, pisut tõsisema ja religioossema loomuga osas. Ja kontserdi parimaks õnnestumiseks oli Itaalias sümfoonia finaal. Kiire tantsuline salt Rello mille juhatamisel oli dirigent parimas sõiduvees. Tempo võinuks olla ka veidi rahulikum, mis oleks lasknud orkestrantidega paremini artikuleerida ja rütmijoonist edasi anda. Ent siiski oli mulje Nis altar ellast kui sümfooniast tervikuna. Mõjub muljeid 11. detsembri Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist jagas muusikakriitik neelejevaste infelt. Tartu Jaani kirikus tuleb täna õhtul ettekandele rootsi helilooja Andreas Halleeni Jõuluoratoorium. Teose kannavad ette Tartu noortekoor Miina härma, gümnaasiumi segakoor, üle-eestiline noorte sümfooniaorkester, solistid Karmen Puis ja Mati kõrts. Jõuluoratooriumi tutvustab Tartu noortekoori dirigent Riho Leppoja. Selle teose avastasin ma koos oma ühe kolleegiga tegelikult internetist, kui rentisime välja Sibeliuse akadeemia raamatukogus olevate jõuluteoste kirja avastasingi sealt, et on olemas üks helilooja Andreas Halleen, kes on kirjutanud jõuluvana tooriumi, sest jõulusuurvorme tegelikult ju maailmas ka väga-väga palju ei ole ja tavaliselt ikka esitatakse neid ühtesid ja samu tuntud teoseid. Seejärel sai välja otsitud plaat. Seedeel esitas teost Rootsi raadio koor, samuti Rootsi raadio orkester. Mulle tundus, et see on täitsa suurepärane, väga kaunis teos, nii saigi asutud nootide otsingule, noodid saime siis Stockholmi kuninglikust raamatu kogust. Huvitav on see, et teose partituuri st ei olegi vajaliku trükiväljaannet ja raamatukogu töötajad ütlesid, et see ongi ainukene partituur, käsikirjaline partituur. Nüüd on see siis üle antud üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri dirigendile Jüri Ruut Kangurile, kes arvas, et saab küll selle partituuri järgi juhatada. Kes on see rootsi helilooja Andreas Halleel, kes elas aastatel 1846 kuni 1925 Tundub, et ta ei ole isegi Rootsis väga tuntud nimi ja tegemist on taasavastatud heliloojaga. Eestis võib öelda, et ta on täitsa tundmatu helilooja, rääkides mitmete muusikainimestega, seda meest ei ole keegi kuulnudki. Tegelikult on ta omal ajal olnud päris kuulus helilooja, lõpetanud leipzigi konservatooriumi ja olnud Stockholmi filharmoonia orkestrit dirigent tema juhatusel kõlas näiteks Rootsis esmakordselt Bachi Matteuse passioon on ka Stockholmi filharmooniaühingu asuta taia suur Richard Wagneri muusika austaja. Põhilisid sai ta omal ajal tuntuks oma ooperitega, millest kõige tuntum on haaralt viiking Hondaga kirjutanud sümfoonilisi poeeme, orkestri rapsoodiaid, laule ja kooriteoseid. Ta on täiesti korralik ja suure pagasiga helilooja. Kui te seda Andreas Halleeni jõuluoratooriumi kuulasite selle CD pealt, et mis iseloomustab seda oratooriumi kõige rohkem See on hilisromantiline teos, ta on väga ekspressiivne, missugune meloodiline, ta on väga huvitav orkestratsiooniga ja just see orkestri osa on selles teoses väga oluline. Kui seda esitada näiteks klaveri või oreliga, siis kindlasti teos kaotab väga-väga suure osa. Peale selle on ta ka väga huvitava tekstiga. Me laulame küll rootsi keeles, aga kavalehel on ka teksti tõlge. Aga samas see on kaunis muusika, ma ütleksin ja väga väljendusrikas tekst on mõnes mõttes tüüpiline jõululugu, mis räägib siis pärast enne Kristuse sündimist ja sellest sündmusest endast ja sellest rõõmust, mis sellega kaasnes. Igatahes on huvitav lugeda seda teksti. Orkestri üks on üle-eestiline noorte sümfooniaorkester ja koorideks on Tartu noortekoor. Miina härma gümnaasiumi segakoor tegemist on isetegevuskooridega. Jah, Tartu noortekoor on seekord juba siis kuuendat korda esitamas jõulusuur. Mõned suurvormid oleme ka enne esitanud koos Miina Härma Gümnaasiumi segakooriga. Noortele niisugune ettevõtmine väga meeldib, Tartu noortekoor on ju praktiliselt üliõpilaskoor, lauljad on seal juba mitmeid aastat laulnud ja ka hääleseadet saanud ja neile meeldibki niisugune väljakutse saada hakkama millegi suuremaga aastas paar korda. Tulge ja kuulake. Ma olen kindel, et mitte keegi ei lahku kontserdilt pettumusega. Aitäh Riho Leppoja selle intervjuu eest ja kutsume kõiki täna õhtul Tartusse, kus Jaani kirikus tuleb ettekandele Rootsis helilooja Andreas Halleeni Jõuluoratoorium. Kuidas läheb jõuludele vastu tütarlastekoor, ellerhein, dirigent Tiia-Ester laitme? Eleriin on sorgus ja sassis, soputab oma sabasulgi tulles elusalt välja eelise laulmisest. Me mõtlesime, et me jätame jõulukontserdi ära, aga me ei jäta ja hakkavad toimuma need kontserdid. Üks kontsert on juba toimunud, son metodisti kirikus, kus me laulsime Lepnurmefondi vastvalmiva oreli heaks. Justkui ma siin paar päeva tagasi lausme, hakati seda orelit ehitama ja me tegime ka esmakordset annetuse sinna 5000 krooni, nii et üks orelivile või tolm selle orelivile peale on meie oma. Jõulukontsert, mis on armsatele, sõpradele, omastele, lastevanematele on 22. detsembril kell 18 Niguliste kirikus. Ma istusin üleeile Niguliste kirikusse ja kuulsin teise koori kontsert ja sain teada, et kaheksandas reas ei kuule enam ühtki sõna. Mõnikord ma olen oma kogudust tervitanud mingite sõnadega, ma tean, et kolmandast reast ei kosta enam ükski sõna. Et kõik läheb niukseks suureks rulliks, kui aga ta on ikkagi mingil määral meie kodukirik. Eesti brass, mis suures osas koosneb otsa poistest, kui neid töid tohib niimoodi nimetada. Geniaalsed pasunamängijad, kui nii tohib öelda, on moodustanud seal eesti Brassi, avaldas soovi meiega liituda sellel jõulukontserdil. Nii et tuleb suurepärane kärin algusele kontserdile. Siis lood, mida nad mängivad Brassina ja osa laule, mida nad suurima rõõmuga meid saadavad. Nii et tuleb niukene, ingli koorib pasunalik, kontsert 22. aga juba homme, pühapäeval on teil saati kontsert ja, aga kuule, täna on jaapani keeles sünnipäev, kõigepealt igal juhul ellerhein, on elevil hommikust saadik sest sel korral me käisime ju tema impeeriumis nende suurte mustade Kivibüüri vahel. Ja nüüd me teame, kus ta elab ja missugused männid seal kasvavad, niuksed, lootus, lilled seal kasvavad. Täna on Jaapani keisri sünnipäev ja pühapäeval on nõndanimetatud selle eesti Brassi kontsert Rootsi-Mihkli kirikus. Seal, kus ma omal ajal mängisin uus aastate võimlejatele klaverit. Ja praegusel minutil, kui hetkeks tekib küsimus, et kui me piparkooki sööme Aru budise põrandale ja võib-olla põrand läheb katki siis omal ajal hirmsate paukudega lisati sinna väga raskeid kange maha sest raatsiliste võimlejatega olid teises nurgas raske kaallased. Aga nüüd siis koos Eesti pressiga toob ellerhein võimsaid helisid esile. Rootsi-Mihkli kirik on brass ja see jõulukontsert on tema, olen, me oleme kaastegevad ja Niguliste kirikus, 22. oleme meie tegija mehed ja brass mõtteliselt kaastegijad. Aga reedel sõidame Põlva ja lõbustame Põlva rahvast koos poistega. Nii et nii Ellerheina kui Eesti pressifännid on oodatud kontsertidele pühapäeval, 20. detsembril ja teisipäeval, 22. detsembril. Praegu on neid piletit saada meie käest veel piletid ja kutsed ja üsna pea lähevad nad. Kirikukassasse. Äsja avalikustas haridus ja teadusministeerium lõppeva aasta üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi tulemused. Konkursil osaleti erinevate valdkondade kaupa. Ühiskonnateaduste ja kultuurivaldkonnas läks üks, esimene preemia ka Eesti muusika ja teatriakadeemias kaitstud doktoritööle, autoriks Kaire Maimets Volt pealkirjaks vahendades ühtsust Arvo Pärdi valimismuusikast filmis. Ja samal konkursil sai tänukirjaga juhendaja Jaan Ross. Stuudios on külas Kaire Maimets Volt, et kõigepealt palju õnne selle riikliku tunnustuse puhul. Suur tänu kaitsesite doktoritöö maikuus, aga huvitav, kui pikk oli siis see periood selle kaitsmiseni jõudmisel? Ma olen Pärdi muusika üle mõelnud sellest saati, kui ma ta enda jaoks avastasin. See muusika mulle. Tugevaid emotsionaalseid elamusi pakkunud sellest ajast saadik, kui ma esimest korda seda teadlikult kuulsin, ma olin siis 17. Mäletan seda kontserti siiamaani Haapsalu toomkirikus, ma mäletan isegi, kuidas valgus langes, kui mängiti tabula, roosad ja sealtmaalt edasi olen ma ikka mõelnud sellele, mis mõjutab mind niimoodi kui ma seda muusikat kuulen. Ja siis, kui ma tulin Tallinna muusikaakadeemiasse tegema magistrikraadi, siis ma otsustasin uurida Pärdi originaalfilmimuusikaloomingut, ehk siis ma mõtlesin võtta ja vaadata neid filme, millele Pärdon kirjutavad originaalmuusika ja edasi doktoritöös, siis kuidagi kujunesid lihtsalt asjad niimoodi. Õnnelikud juhused langesid kokku, et ma sattusin lühikese aja jooksul nägema kolme filmi, milles kõiges oli kasutatud Pärdi kunstmuusikat, ehk siis seda muusikat, mille Pärt ei ole kirjutanud mitte filmile, vaid kontserdilavale. Ja need filmid olid saksa režissööri Tomlikvery taevas, Ameerika režissööri kasvansanti Cherry, Ameerika režissööri Michael Moore'i Phare näit üheksa 11. Ma teadvustasin endale, et kõigis nendes filmides seda muusikat kasutatakse kuidagi äärmiselt sarnasel moel ja selgitas edasi huvi, et kas meil kehtivad siis mingid standardid Pärdi muusika kasutamiseks filmis või või kas tõesti juhtunud niimoodi, et erinevad inimesed ühtemoodi kuidagi kogevadki seda muusikat. Ja siis ma hakkasin koguma vaikselt erinevaid kirjeldusi selle muusika kohta ja avastasin oma suureks üllatuseks, et suhtumine Pärdi tintinnabuli muusikasse jaguneb laias laastus kaheks. On inimesed, kellele ei lähe korda, kelle jaoks on New Einsch Mõttetu minimalistlik kordustel põhinev sisutühi helide kogum ja on inimesed, kelle jaoks muusika ongi otseühendus jumalaga ja mul on endal sarnane emotsioon all ja siis et see oli tohutult paeluv, et kuidas on võimalik, et muusika, mis mõjub ju igale vastuvõtjale erinevalt, et, et meil on olemas üks kogu muusikat, mis mõjub inimestele niivõrd ühtemoodi ja mõjub siis kontserdisaalis, kuulajale ja mõju filmitegijale filmivaatajale ja rääkima, sest et Pärdi olemasolevat muusikat on kasutatud ka hästi palju teatrietenduste muusika kujundustes tantsuetendustes ja siis sealt vaikselt hakkas mõte siis doktoriastmes hargnema. Te ise sai kokku? Töö kirjutamine võtab sama kaua aega kui lapsekandmine, nii mõtlesin, et üheksa kuud tuleb arvestada. See on hästi huvitav, et tegeleti selles töös muusika tähendusliku aspektiga niisiis uurisite, milliseid tähendusi saab Arvo Pärdi muusika asetatuna filmi. Kuidas täna sellele küsimusele vastaksite? Mis mind on just nüüd konkreetselt tintinnabuli muusikaga seoses eelkõige huvitanud, on see, kuidas me kogeme seda muusikat, kõla vana ja minu väike muusikateaduslik panus seisneb ka selles, et ma mitte ei lahka neid muusikateoseid, nende kompositsiooni, tehnilistest aspektidest või muusikateoste struktuurilisest ülesehitusest vaadatuna või, või noh, et, et ma ei lähe neile mitte niivõrd muusikateoreetiku vaatepunktist, kuivõrd, et ma tahan just teada, kuidas kõlav muusika inimest mõjutab. Milliseid mõtteid ja tundeid ta vastuvõtjas tekitab, minu hämmeldus aluseks ongi olnud see, et see tähendusväli tintinnabuli-muusika jaoks on niivõrd ühtne. Olenemata siis sellest, mis konkreetsest teosest me räägime või olenemata rahvustest kuskohast, eks ole, publik tuleb, kes, kes kuulavad seda. Ma, ma ei saa väita, et see oleks nagu universaalne mõju igale kuulajale, igas ajas, igas ruumis, aga siin praegu meie lääne kultuuriruumis kuulajale töötab see muusika võrdlemisi ühtselt. Ja huvitav on veel see, et me ju teame, tärtan tintinnabuli stiilis muusikaga püüdnud kogu aeg otsida seda enda jaoks üht algusallikat ürgset põhiprintsiipi, millest on arenenud siis kogu värvikirev maailm. See üks puhas, selge, rahulik ja lohutav ja leevendav, et see, see tunne tuleb sealt muusikast läbi ja tuleb läbi, mitte siis ainult kontserdisaalis kuulajale, vaid tuleb läbi ka filmitegijale, kuidas ta selle filmi pannud on? Üks tähelepanekuid, kui ma järjest ja järjest olen sattunud vaatama filme, kus kõlab Pärdi muusika kuskil viimase 25 aasta jooksul on seda muusikat aktiivselt filmikunstis kasutatud, aga eriti ei ole aktiveerinud selle muusika kasutamine, ma arvan, pärast 2001. aasta üheteistkümnendat septembrit seal omaette huvitav fenomen. See oli kaksiktornide rünnak pärast midagi, kas üldse lääne kultuuriruumis filmidest tulema järjest enam üles teemasid, mida varem võib-olla niivõrd ei olnud puudutatud. Kogu kunstilooming muutus märksa tõsisemaks ja filmides nagu või vähemasti minu tee peale ette jäänud rohkem selliseid lugusid, mis jutustavad just inimesega üks olemisest ja inimväärikust, kus sellest kõigest sellest ilust ja inetu, sest mis kaasneb üldse elu eksistentsi ka veel mõningaid aastaid tagasi, mulle tundub, oli siis, kui, kui ühel filmi režissööril oli vaja filmis väljendada mingit eriti sügavat maailmatunnetust valusat, võib-olla isegi kurbliku emotsiooni toetada, siis pöörduti pigem näiteks sellise teose poole, nagu on salvel paduri Adžo keelpillidele või ka Henrik Coretski kolmas sümfoonia ja siis korraga Need vahetab välja Pärdi, muusika, Pärdi tintinnabuli-muusika ja just varajane tintinnabuli-muusika. Et kõige enam filmikunstis leidnud kasutust, et kõige esimese perioodi väikesed instrumentaalteosed peegel peeglis Aliinale, fraatres kantus Benjamin Britteni mälestuseks ja, ja mis on siis nüüd nende teoste erinevus Varberist või Coretskist on see, et neis puudub igasugune tunglevus kuhugi poole, nagu staatilised võrreldes esimestega seisavad paigal või et nad liiguvad tsentri Betaalselt sissepoole. Ta on vaiksed, rahulikud, aeglaselt kulgevad, et see on just nagu mingi niuke kristalliseerunud hetketunnetus. Ja filmides pannakse see muusika Nendes süžee situatsioonidesse, milles väljendub mingit sorti vaimne, hingeline väärtuste kriisis mingites sellistes situatsioonides, kus sul see tegevus peatu ja toimub mõtisklemine inimeseks olemise üle. Oma doktoritööst vahendades ühtsust Arvo Pärdi valmis muusikast filmis ja selle valmimisest, rääkis Kaire Maimets. Homme, 20. detsembril musitseerib Tõnis Mägi esmakordselt koos vokaalansambliga Vox Clamantis ning Püha Miikaeli poistekooriga. Ühine kontsert, oad on hai on Tallinna Jaani kirikus. Homme õhtul kell kaheksa räägib Tõnis Mägi. Mina laulan ikka nii, nagu ma laulan ja neid laule, mida ma olen laulnud ja Vox Clamantis on kaika Vox Clamantis. Laulame neid samu laule, ainult et koos. Ühel hetkel tuleb Vox Clamantis, jaga poistekoor alustavat laulu minu laulu sisse ja vastupidi, mina laulan neile sisse, mingeid laule. Muusika, mis on loodud niivõrd suure ajadistantsiga, kõnetab teineteist laval. Teate, proovides tundus küll, et kõnetab ja see on väga, väga huvitav, see oli, seal on justkui eksperimente, alguses proovime, vaatame, mis tuleb välja, kas see toimib või ei toimi, tundub, et toimib. See on hämmastav, aga tundub, minule vähemalt küll ei toiminud ja Vox Clamantis kollektiiv, inimestel samuti. Teie idee on võib-olla ka selles, et me võtame aega, et liikuda lähemale, millele te lähemale tahate liikuda? Sellele seisundile, mis jõuluaeg ju endas kätkeb, ta ainult peabki jõuluajal seda seisundit saavutama, sellist palve või meditatiivset seisundit, vot seda, seda peaks olema ju iga päev sellist rahuseisundit. Mida teie jaoks tähendavad need jõulupühad? Jeesus Kristuse sündi otse loomulikult seda nad tähendavadki ja kõik see muu tingeltangel, mis seal ümber käib. See on lapsepõlv, jah, päkapikud ja jõuluvanad ja näärivanad ja kõik näärisokud, aga jõulud on Jeesus Kristuse sünniaeg, kuna väikesed lapsed siis tuleb tagunud jõuluvana vanaduse kuut küljes, aga see tegelikult see seisund ja selline tunnetus peaks olema ainult jõulude ajal, vaid oluliselt tihedamalt. Tõnis Mägi, Vox Clamantis ühist musitseerimist saab klassikaraadios kuulata kontserdisalvestise näol. Eetris on see 24. detsembril kell 22. Tallinna filharmoonia all on jõuluajaks pakkuda kaks põnevat kontsertprojekti. Esimene neist ei ole mitte valged jõulud, vaid kannab nime valged jõulud. Palusin Tallinna filharmoonia produtsendi Heili vaostamme neid projekte tutvustama. Jah, eks selles pealkirjas valged jõulud peitub ka kontserdi meeleolu selline mängulisus, väike intriig, sest tõesti me kuuleme Valgre laule nüüd sellises ettekandes, milles neid ei ole enne kuuldud. Solistideks on Gerli Padar, Lenna Kuurmaa, Märt Avandi, Rain Simmul, nii et kõigi nende väga erinevate lauljate näitlejate imidž on kokku kogutud. Nüüd selleks, et Valgre enda pilti püüda, nii palju, kui olen ise käinud Valgre kontsertidel, siis on ikka jäänud selline tunne, et ega keegi nagu päriselt pihta ei saa sellele tema olemusele ja kuidagi ikka liiga palju on nagu olnud esitaja keskset kuigi on püütud hirmsasti just nimelt seda õiget Valgret tabada. Aga meie selle projekti eesmärk on just nimelt see, et läbi nende erinevate pilkude ja erinevate rakursside võib-olla saadagi pihta sellele tabamatule ja mitme tahulisusele, millest Valgre koosnes. Teiseks, mis väga põnev on nii tegijat lastele kui ka loodetavasti kuulajatele, on see, et laval on kombel eklektika. Niisiis multiinstrumentalistina ansambel, kõik mehed mängivad vähemalt siin, vaata Ta on nelja Willi, mõned ka rohkemat, nii et vahetatakse laval pille, vahetatakse stiile. Ilmselt siit saabki nüüd aru, et mis on see kõige tähtsam, see, mis alles jääb. Jaanus stiilidest võib nimetada Ragne rold laaginny pluusi, jääd sambat, Rumbad no viimased on juba nagu lähedasemad Valgrele endalegi. Aga kindlasti on avastuslikust ja põnevust küllaga. Vahetekste loeb Jaan Pehk, nii et on ka selliseid mõtteminuteid natukene. Põhiliselt on selle kava kokku pannud Tõnno Piigli ja on ta leidnud Märt Avandi endale niisuguse idee kaaslase. Nii et nende kahe mehe loomingut on siin väga palju. Ansamblist võib nimetada Siim Aimla, Petteri Hasa, Marko Naissoo, Hendrik soont, Joosep kõrvitsat, nii et pillimeestena on nad kõikidele meile tuntud. Siimling Peteriga väga heade arranžeeringutes tegijana. Kas Raimond Valgre laulude kõrval saab kontserdil kuulata ka jõululaule? Jah, jaa, ütleme Valgre lauludest võiks nimetada, et talverõõmu laulavad kõik solistid koos siis õige valikuna tuntud inglisekeelses versioonis. Snow Leiks on kõikide ettekandel. Suudle mind prantsuse stiilis. Märt Avandi on küll kõige rohkem, aga põnevalt tuleb välja Rain Simmul. Lauluga olen liig halb, mis vast jääks tema imidžile andma midagi juurde. Teisena pakub Tallinna filharmoonia jõuluajaks kuulamiseks kontserti, mis toimub uue kirikumuusika sarja viiva oratooria raames. Seal šarl gonoomissa pühasid siiliale, mille on arranžeerinud Urmas latikas. See sari on juba aastakese olnud ja nimelt Dow tõesti publikkujate uut kirikumuusikat, milles me näitame seda, et kuidas see, mis on aastasadade tagant loodud, ei pruugi olla mitte kõik, vaid meie seas on need inimesed nii tekstiloojate kui heliteosed, toritena, kellel on midagi väga aktuaalset selles žanris öelda. Ja selle kontserdi alapealkirjaks võiks olla 200 aastane missa rokkansambliga. Niisiis tšanskonnoo on missa Püha sissiljale loonud aastal 1877 ja arranžeerinud selle Chazzoksiili surmas latikas aastal 2007. Täna just rääkisin temaga ja jäi intervjuust kõlama põhiliselt sõnade Elikaatsus ja toredasti ütles ta lõpuks, et kui gonooseda kuulaks, et vaevalt ta pahandaks, Urmas on väga pieteeditundeliselt lähenenud sellele kaunile romantilisele suur vormile ja pannud juurde loomulikult oma ansambli siia kitarrid bassid, trummid ise anda hämanud orelil ja niisugused sisulised rõhuasetused, kus siis tõesti rütmigruppe saab vabad käed väga hästi, nad sobivad sellesse ja kuidagi tekib sild üle aegade, et see, kuidas öeldi tol ajal on nüüd sama sõnum võimendatud meie ajakeeles. Ja kuna pillimehed Ain Varts, Raul Vaigla, Tanel Ruubel ja Urmas latikas ise on tuntud head impravisaatorid siis on ka publikul selles õhtus oma osa, sest eks see, mis saalist vastu tundub seega kindlasti inspireerib mängijaid ja nagu Urmas ütles, et kohati on väga palju antud vabad käed just pillimeestele, sest kui on näiteks niisugune seisev bassseisev harmoonia, siis ka ju parki ajal oli sellele peale võimalik teha endal pillimehel improvisatsiooni ja nii ka siin, nii et väga huvitavat saab kuulata. Kooriosa oli juba enne valmis. Ta kammerkoor, kantus, segakoor noorus on seda esitamas täpselt nii, nagu ta kõlaskonnoo aegadel Tallinna kammerorkester osaleb selles projektis. Solistideks on maris lillason sopran Mati Turi, tenor Uku Joller ja kõike seda hoiab koos dirigent Vahur Soonberg. Tallinna filharmoonia jõulukontserdid valged jõulud jõuavad kontserdisaalidesse 19. ja 21. detsembril ning uue kirikumuusika sarja viiva oratooria raames toimuvad šarl Kuno missat. Pühale seid siirele saab kuulata 23. ja 25. detsembril Tallinna ja Tartu Jaani kirikutes. Homme on klassikaraadios euroraadio jõulumuusikapäev 13 tunnise programmi kontserdid toimuvad maailma erinevais paigus ning edastada võtakse EBU satelliidikanali kaudu. Tänavu liigub raadiomikrofon teatepulga kontserdisaalist kontserdisaali sellisel marsruudil Ateena Nürnberg viin Helsingi, Tallinn, Sophia, Praha, München, Varssavist, Stockholm. Tablin, mon, reaa ja geenkavas on erineva muusikaga kontserdid. Esitatakse klassikalist jõulumuusikat, rahva ja koorimuusikat. Klassikaraadio teeb otseülekandekümnest kontserdist kella 12-st kuni 10-ni õhtul ja kolm hilisõhtust. Kontserti disavad eetria pühade ajal. Euroraadio jõulumuusika. Päeva koordineerib BBC produtsent cream Dixon, kes on nüüd telefonil. Christian Dixon ütleb, et euroraadio jõulumuusika päeva idee sai alguse umbes 15 16 aastat tagasi Euroopa Ringhäälingute Liidu muusikagrupi koosolekul, kus mõeldi, et oleks fantastiline teha midagi just jõuluajal, mis tõeliselt pühendaks inimesi ja nende erinevaid traditsioone. Tahtsime luua päeva, mis oleks nii live kui võimalik sündmust, mis kestaks päeva läbi ja sünniks selline jõulupidustus, mis oleks võimsam kõigest eelnevast. Alguses arvasime, korraldame selle ainult ühel aastal. Kuid pärast esimest korda, mida ma siiani väga hästi mäletan, tulid paljud inimesed rääkima, kui edukalt neil see päev õnnestus. Jääd neile meeldis muusika, nende kuulajad olid väga õnnelikud ja ühtekuuluvuse tunne, mis sellel päeval justkui mööda Euroopat rännates tekkis, oli niivõrd tugev, et me lihtsalt pidime selle uuesti ette võtma. Nüüdseks on saanud jõulumuusikapäevast iga-aastane muusikasündmus. Küsisin Dixonilt, et kas taolise sündmuse organiseerimisel on ka raskusi või on see ainult üks puhas rõõm? Ta vastab, et see on peaaegu ainult puhas rõõm. Mõned raskused küll on võib-olla selles, et kui kontsertidel on sarnased programmid siis peab koordineerima, et päev oleks tasakaalus. Et seal oleks eri stiilides muusikat. Eks ongi see, et väga paljude kontsertide kavas on just koorimuusika, mis jõuluaega väga hästi sobib. Kuid kuulajatele võib tunduda, et vokaalmuusikat on liiga palju. Vahepeal võiks olla ka mõni keelpillikvartett. Dixoni meelest ongi vast see kõige suurem probleem, et jõulumuusikapäeva kontserdid täiendaksid 11 oleksid erinevad, et inimesed seda kindlasti kuulata tahaksid, jääd koorimuusika instrumentaalmuusika oleks tasakaalus. Aga alati on päeva organiseerimises ka väga palju rõõmu, sest saan suhelda kolleegidega Euroopa teistest triaajatest. Euroopa Ringhäälingute liidus käime tihe töö liikmesmaade kultuuriraadiote vahel ja ma arvan, et me kõik tunneme ennast seal ühe suure kultuuri perekonnaliikmetena. Tänavune jõulumuusikapäev on juba 16., aga mis täpselt hakkab sel pühapäeval toimuma? Üldiselt me koordineerime päeva Londonist. Praktilisest vaatenurgast näeb see välja nii, et lähen varahommikul koos mõne inseneriga Londoni raadiomajja ja kontrollime, et kõik töötaks, loome kontaktid teiste riikidega. Pisut irooniliselt lisab Dixon, et on ju väga nauditav ärgata külmal detsembri hommikul vara ja minna koos tehnikutega ringhäälingumajja. Aga see muusika, mis sel päeval kõlama hakkab ning koostöö kolleegidega teistest raadiotest tekitab eriliselt sooja tunde. Tehnika on samuti palju rõõmustavam kui 16 aastat tagasi. Tol ajal oli selle päeva korraldamine tehniliselt tõeliselt keeruline ja meil oli siis väga palju stressiallikaid. Aga tänapäeval tundub, et tehnika töötab hästi. Euroraadio jõulumuusikapäevast võtab osa 13 raadiojaama ning kuulajaid miljoneid rohkem kui 20-st riigist. Oskate öelda, miks on jõulumuusikapäev nii populaarne? Ma arvan, et jõulud on aeg, mil tullakse kokku, murtakse välja argirutiinist. Põhjus võib olla ka selles, et inimesed on enne pühi väga hõivatud kinkide ostmisega ja kõige muuga, mis peab jõuluks tehtud saama. Võib-olla meie päev annab võimaluse olla lihtsalt vaikselt ja rahulikult ja nautida imelist muusikat. Asi on kindlasti ka muusikas endas, mis on spetsiaalselt jõuludeks komponeeritud sest maailmas on väga palju jõulumuusikat, mida inimesed armastavad. Samas me pakume kuulamiseks vähem tuntud jõulumuusikat, mis on ikkagi väga ilus ja huvitav on see, et inimesed võtavad selle väga kergesti omaks. Näiteks sel aastal on meil programmis sensansi jõuluratoorium, mille kaasamisele jõulumuusika päeva mõtlesin juba 15 aastat tagasi. See on tõeliselt võluv ja imeline teos ja ma tean, et inimestele see meeldib. Kuid samas pole ta paljudele tuttav. Nii et oma osa on ka muusika avastamise ja sellelt põnevuse, mis tekib, kui võime mõtteliselt rännata mööda Euroopa maid. Siin kõneles BBC produtsent Christian Dixon. Euroraadio jõulumuusikapäev algab pühapäeval kell 12. Null viis ülekandega Ateenast. Eesti muusikuid esindab homme Eesti rahvusmeeskoor kontserdiga Nigulistes kell neli pärastlõunal. Ants Soots, mismoodi Eesti rahvusmeeskoor tunneb ennast ise sellises suures Euroopa projektis osaledes? Tartu jõulumeeleolu kontsert koos publikuga vaid teadmine, et iga heli, mis me teeme, see kandub niivõrd suurele auditooriumile, siis peab tunnistama, et väike ootus on. Tahame pakkuda Eesti muusikat, eesti heliloojad, eesti heliloojate jõuluteemalisi teoseid ja nad kõlaksid eesti keeles, et me tutvustame oma kultuuri, oma heliloojaid. Selles vallas on esindatud meil Ester Mägi, Urmas Sisask, Eduard Tubin, Kuldar Sink. Teiselt poolt, kuivõrd see läheb paljurahvuselise auditooriumile, siis peab ka nende jaoks olema palju äratundmist. Selleks puhuks me leidsime üles kunagi ammu Erki Pehki sead, tuntud jõululaulutsükli ja ka Soome Jukka Lincoln, kirjutanud jõulusüüdi inglise jõululauludele ja need on hästi meisterlikult realiseeritud koos solistide ja koos ka mitmesuguste kohaste pillidega, et see on üks osa kontserdist, leidsime ka Edward Elgari Aveeveerumi helgaril omasele hästi pühalik ja hästi hardalt kirjutatud ja suurepärane soolo Helen Lokuta kaastegevusel. Ja siis on mõned sellised üksikud tuntud jõululaulud, aga just see, et paljukest nad ilmselt nüüd on levinud just meeskooriseades. Seda tuleb ka arvestada. Ja päris vanast klassikast Giovanni Gabrieli juubilar Teo, mille teksti ja mõtte ja muusik iseloom peaks küll olema jõuluajal hästi kohane. Ja lõpetame kulda singi meie isa palvega mis on ju kõigile ühtemoodi mõistetav. Teil on sellel kontserdil kaastegevad organist Piret Aidula. Inglissarvel on Kristi keel ja Helen Lokuta Rahvusooper Estonia metsosopran. Tema on siis nagu otsekui kirss tordi peal. Pidasime silmas, et see meeskoor avalduks nagu väga erinevates värvides kaunis naishääl ja meeskoor, et seda momenti tahaks mitmes teoses välja tuua. Te kasutate seal nüüd logistikat, et orel on üleval ja meeskoor on all altari ees, kuidas organist tõid, näed näiteks? Jah, see mure oli ka meil ja ega see mure võib-olla polegi päevakorralt maas, aga me usume, et me saame niimoodi hakkama. Rahvusmeeskoori saab kuulata ka mujal. Pühapäeval on siis Niguliste kontsert, millest oli juttu esmaspäeval oleme nagu avatud kontserdil Tallinna publikule Tallinna Jaani kirikus teisipäeva õhtul Tartus ja kolmapäeva õhtul Pärnus. Avalikud kontserdid on natuke laiendatud kujul ehk jõululaule on mõned veel juures. Kui meil kirikute soojus võimaldab. Seda otseülekanne Eesti rahvusmeeskoori jõulukontserdist algab homme kell 16. 21. detsembril oleks oma 70 viiendat sünnipäeva tähistanud ooperilaulja Hendrik Krumm oma kunagist kolleegi, meenutab kiit Tralla. Ja mis puutub Henricus ja siis sellist komplekti nagu temal on harva see tähendab, inimesele oli antud vanajumala poolt ikka nii palju ja ta oskas ka selle välja arendada ütleme isegi väga korralik laulukool ja see lavaline orgaanika, mis temal oli näitlejana no seda on ka jälle arva ja sinna juurde veel tohutu tohutu sarv, kui tema ilmus lavale, siis ta täitis terve lava ja ta oli võimeline võtma lausa etenduse enda peal. Ta oli väga särav ja tugev isiksus. Ta oli erakordse kunstliku tajuga inimene, see avaldus ka muudest asjadest, näiteks skulptor ja kõik, mis ta mõtles, kõik, vist tema loovkunstniku vaim temale dikteeris seda, ta oli võimeline läbi viima. Ja vot selle läbiviimise teel pahatihti juhtusid ka niisugused asjad, kus ta läks inimestega konflikti, aga ta ei teinud seda mitte kunagi isiklikul pinnal. Ta oli äge mees. Krumi tugevused lõid välja just siis, kui oli kõige vastutusrikkamad, esimese sellised, kus olid kõige ekstreemsem olukorrad. Vot seal tema leidis endas jõudu olla särav, olla kõige parem. Tema lihtsalt oskas suurtel lavadel olla suur. Tähendab, kui oled Tšaikovski saalis, eks ole ja kui saal võtab nii vastu nagu täiuslikult vastu võttis siis ka rivaal sai aru, et oli kõva mees küll. Intervjuu Tiit Tralla ka tegi Johannes Tralla Hendrik rummi 75.-le sünniaastapäevale pühendatud teemaõhtu algab Eesti televisiooni teisel kanalil 20. detsembril kell kolmveerand kaheksa õhtul ning kestab südaööni. Klassikaraadiokavas on sel puhul kaks arhiivisaadet 10 ja 22. detsembril ning Hendrik Krumm saab kuulata laulmas eesti interpreetide tunnis 23. detsembri õhtul kell üheksa. Terje Terasmaa on andnud välja sooloplaadi hõbehelid ja siin me saame kuulata hõbehäälset vibra poni. Löökpillimängijana on neid pille palju, millel tuleb mängida, aga siin plaadi saatesõnas kirjutad, et pähene vibrahvon on saanud lemmikinstrumendiks. No see on tõesti nii, sellepärast et see pill on alati võlunud oma huvitava ja ilusa häälega Ja sellega on olnud võimalus erinevates väikestes ansamblites üsna palju mängida huvitavat muusikat. Tanel, siin plaadi peal ongi vibrafon koos paljude teiste instrumentidega tutvustaks natukene, kes need kaasmängijad on siin plaadil? Kaasmängijat kui pillide oppa nimetada on Darryl saatmas siis Jorma Puusaag ja Heiki Metlik viiulil Arvo Leibur klaveril Margus Kappel, Siim Poll kontrabassil Taavo Remmel ja Urmas latikas, Raul Vaigla, Toomas Rull. Need salvestused on erinevatest aegadest. Mis periood see võib olla, kus need salvestused pärinevad? Paljud? Küll nüüd lähiajal salvestatud ja võib-olla sealt hakkas ka plaadi mõte tulema, et lisaks nendele oli ka eelnevalt fonoteegist üht-teist võtta ja mis ka praegu tundus, et on täiesti tore ja kuulatav. Aga plaati Ma olen teinud jah, selles mõttes pikka aega ja päris suure hoole ja innuga ja selleks tõukeks olid ühelt poolt, et kallid kolleegid, eriti peab tänava Heigi Mätliku, kes alati peale meie esinemisi särasilmselt küsis, et millal siis ma teen ükskord sooloplaadi ja see kindlasti andis julgust. Aga teiselt poolt olid mõjutajateks muidugi paljud kuulajad, sest kuigi vibra on ju kasutusel väga paljudes orkestrites ja väga paljudes ansamblites, siis tihti tundus, et seda pilli ikkagi väga palju ei tundu. Ta peale kontserte alati astub publikust inimesi ligi, et seda lähemalt vaadata, käega katsuda ja küsida, et kuidas pill siis üldsegi funktsioneerib. Kusjuures on ka alati öeldud, et selle pilli kõla on väga ilus, väga värvikas ja ka rahustav. Ja siis jõudiski nagu selline mõte, et miks siis mitte üks tore. Ta on plaat kokku panna, selle plaadi peal on tõesti selline väga heakõlaline, tore muusika ja erinevatest stiilidest erinevatest. Stiilidest jah, kuna ma kasutasin ära, ehk tahtsin näidata, aga neid erinevaid koosseise, siis kellega ma olen mänginud ja seetõttu too on siin jah, nii tuntud eesti heliloojate tuntud viise kui ka Eestile tundmatuid viise, nagu näiteks Uno Naissoo kaste, viisad Urmas latikase analaul siis on Ladina-Ameerika rütme nagu Astor pead Salla ja Kamot saada. Kas pala Abrajoodikad ikka ja käsilikke viise töötlusi eesotsas sünnileidibi kuud looga. Ja ma ütleksin, et ühed selle Vladimir rosinad on näiteks Raimond Valgre muinaslugu muusikas ja heina, Jüri salu. Unelaul jah, Jüri Salulooga oli nii vist, ma arvan nagu paljudel, et me oleme sellega üles kasvanud ja see on paljudele väga armas viis. Aga seda, et see nagu konkreetse helilooja kirjutatud ja kes see võiks olla, see teadmine tuli minule ka alles hiljuti, et see on tõesti Heino Jüri salu ja selles loos vist on kuulda ka sellist natuke magusat kurbust mis ju ka vibrofonile sobib. Nii et meeleolud siin plaadil vahelduvad siin olnud sillerdavat rõõmu ja, ja natukene kurbust, nii nagu elu ja muusikat. Jah, lugusi. Ma valisin ka selle põhimõttega, et nad oleks küllalt kergelt kuulatavad, aga nad ei ole muidugi mitte kõik väga kergelt mängitavad. Et siin on ikka tööd ja vaeva ja samuti ma tahtsin näidata vibrofoni eri funktsioonides, paljudes lugudes ta mängib meloodiat, on nagu juhtivpill ja teistes lugudes on ta jälle valitud nagu närvis ja armooniaks, et siis ka sellist ütleme, harfiliku funktsiooni näiteks iiriviisis ja samuti ka Valgres on see imeilus meloodia antud siis viiulile ja võib rahvanan saatepill. Ja siis muidugi osa lood on kahe pulgaga mängitud osa nelja pulgaga, et ka seda värvivahet näidata. Ja samamoodi, et publikust küsimus, mis sagedasti tuleb, on ju, et, et kuidas on võimalik nii kiiresti õigeid noote tabada ja kuidas on üldse võimalik nelja pulgaga mängida. Sellele vist saab vastata nii, et mina näiteks väga imestan, kuidas jaapanlased saavad kahe pulgaga süüa. See on ikkagi puhtalt harjutamise ja, ja harjumuse asi, nii et kõik on võimalik. Ja eripulkade valikuga püüdsin ka eri värve anda. Et kui seal Valgre taustas sellistes lugudes valisin pehmed pulgad ja siis sellist arhiliku pehmemat kõla siis näiteks Räkk taimi moodi Triplex on just vastupidiselt mängitud suhteliselt kõvade pulkadega, et võib-olla siis imiteerida hoopiski ksülofoni. Ja seal on ka, kui palju vähem pedaali siis kasutatud. Aitäh Terje Terasmaa ja selle albumiga saame lähemalt tutvuda aasta viimasel päeval, 31. detsembril Albumi tunnis. Klassikaraadio aasta kokkuvõttev heliga ja saade on eetris 31. detsembril. Aga tänasele saatele tegid kaastööd Hedvig Lätt, Kersti Inno, Liina Vainumetsamarkerid, Roger Karin kopra ja Johannes Tralla. Saate toimetas Annika Kuuda ja mängisid kokku operaatorid Katrin maadik ning Helle Paas. Ilusaid jõulupühi teile.