Tere õhtust ja head uut aastat, ütleb toimetaja maris Johannes. Vikerraadios algab viimane keelekõrv. Keele kõrva koduks on tulevikus klassikaraadio Peeter ja saate algusaeg on kell 14, null viis. See on tegelikult vana hea sissehõigatud kohti aeg ning minul toimetajana on imehea meel, et see meile alles jäeti. Kultuuriüldsuse abita poleks seda juhtunud. Nii et veel kord, suur tänu toetuse ja hea sõna eest, kallid kuulajad ja kaasautorid 2009. aasta lõpus poli siin rääkija jaoks väga keeruline. Aga keele kõrva seisukohalt on 2009 samuti märgiline aasta. Nimelt möödunud aasta jaanuaris oli keele kõrval 15. sünnipäev. Aga 10 aastat tagasi, 1999. aastal lõppesid Henn Saari kuulsat keeleminutid raadioeetris stuudiosse. Olen täna kutsunud keele kõrva ema mari tarandi. Teeme koos 2010. aasta esimest saadet, vaatame üle põhimõtted, miks seda tööd alustati. Siis on kergem edasi minna. See oli aasta 1994. Jaanuarikuus, kui. Eetrisse läks esimene keelekõrv. Palju sa sellest mäletad, mida sa sellest mäletad? Mäletan, et arvatavasti oli üks esimesi saatekülalisi Reet Kaasik. Tahtsin, et kindlasti esimeses saates räägiks keegi, kellel on autoriteeti ja kes on niisuguse selge kindla otsustava olemisega inimene. Sest esialgu tundus mulle, et selle saate üks põhijooni tuleb ilusa õige selge ja puhta eesti keele propageerimine. Ja seepärast siis keeleõppejõud, väärikas ja paljude ka ajakirjanike õpetaja Reet Kasik. Reet Kasik on olnud ka minu õpetaja Tartu Ülikoolis ja kui ma 2005. aastal teada sain, et olen järgmine keele kõrvatoimetaja, siis oli just Reet, see, kellele ma helistasin ja kindlust ning tuge juurde küsisin. Aga meil on arhiivis alles esimene keelekõrv. 1994. aasta viiendast jaanuarist kuulame selle saate algust. Keelekõrv. Meie uus väike saade saade emakeelest tema hiilgusest ja viletsusest. Täna esimene saade, sissejuhatus räägib Tartu Ülikooli professori kohusetäitja, emakeele seltsi juhatuse liige Reet Kasik. Minult küsitakse, miks peaks raadius olema keelesaade? Keeleteadlase loomulik vastus sellele on, sellepärast et keel on nii huvitav ja isegi natuke müstiline nähtus. Me elame keeles ja keele abil. Aga mida me temast teame? Kui palju on eesti keeles sõnu ja kust nad tulevad? Miks me ütleme just nii ja mitte teisiti. Miks keelemehed peavad ühtesid sõnu ja väljendeid soovitavaks ja teisi ebasoovitavaks? Hiina kaheksandal sajandil elanud luuleklassiku lee poo käest küsitud kord, millest alustaks, kui ta peaks maad valitsema. Ma hakkaksin keeletarvitus parandama, vastanud lipo. Kuulajad olnud hämmastunud. Sellel pole küsimusega midagi ühist. Mis kasu on keeletarvituse parandamisest luuletaja lastanud? Kui keele tarvituses pole kõik korras, siis pole see, mida öeldakse, see, mida mõeldakse. Kui see, mis öeldakse, pole see, mis mõeldakse, siis ei, laabu TÖÖ. Kui töö ei laabu siis ei edene, moraal ja kunst. Kui moraalia kunst ei edene, siis ei taba õigusemõistmine märki. Kui õigusemõistmine märke ei taba, siis ei tea rahvas, kuidas istuda või astuda. Järelikult ei tohi sõnade tarvitamisel omavoli sallida. Keelekasutust ei saa parandada keele häbipostidega või käsu korras. Inimene peab aru saama, miks mingi keelekasutusviis või mingi väljend on halb. Kust see halb tuleb ja millega ta täpselt meie keelekasutust meie emakeelt ohustab. Miks mõned tekstid, mida me loeme või kuuleme, on nii keerulised või ebamäärased, et me ei saa mitte midagi. Kuidas kasutada keelt nii et öeldu või kirjutatu oleks selge, ühemõtteline ja huvitav. Miks mõnda inimest on nii väga huvitav kuulata või lugeda teistega, mitte. Siin on mõned küsimused, mida minu arvates keelesaates võiks käsitleda, millele võiks vastuseid otsida. See oli keele kõrva sissejuhatus aastast 1994 jätkab mari tarand. Aga muud ma ei mäleta, see saade oli vist väga lühike alguses. Kümneminutine aga ütlesid seda, et ilusa ja õige emakeele propageerimine. Kas kõik läks nii, nagu sa olid alguses mõelnud või tegi keel oma korrektiive või kirjutas omi reegleid ette? Oli nii, et palju sellest? Ma kavatsesin ja arvasin et selle saate sisuks saab, sai tõepoolest, aga osutus, et saade sai väga populaarseks ja inimesed hakkasid ise kirju saatma tol vanal ajal salt kirju muidugi meile ka ja helistama ja sain aru, et, et tuleb mitte ainult olla raadios keele õpetaja või keele korrigeeria vaided tuleb tõsta inimeste huvi keele vastu ja seda olemasolevat huvi ja teadmistejanu rahuldada, näidates kõike seda kirevat, huvitavat muutuvat, mis keeles on ja nii, et võib-olla isegi et nende aastate jooksul, mis on selle saatega tegelesin muutsime ise palju rangest keele, konservatiivist võib-olla rohkem vabama mõtlemise ja suurema liikuvuse ja teiste mõistmise suunas. See oli üks huvitav asi. Vaat seda sünnimehhanismi täielikult ei oska enam seda juurt või allikate üles leida, aga keele vastu huvi tundmine on ju Eesti Raadio väga vana traditsioon ja vanemad kuulajad kindlasti mäletavad Kade aastate jooksul kavas olnud Henn Saari keele minuteid, mis oli kavas üks kord kuus. Minu mäletamise oli see pühapäeval või laupäeval, igatahes nädalavahetusel ja Henn Saari kui võrratu Tookeelest kõneleja oli oodatud külaline väga paljudes kodudes ja tema raadiovestlustest on ju paks köide ilmunud. Emakeele seltsi. Eestvõtul nii et, et see, see, et keelesaade on jäätkeelesaade, on tähtis, see oli kuidagi juba iseenesest mõistetav, siis kui mina sellega tegelema hakkasin ja rõõmsa iseenesestmõistetavusega Võime me täna arhiivist leida üht kui teist, mida Enn Saari omal ajal kõnelenud on. Valisin peatüki keele forismid, kuulame seda mõjukat ja vaimukat keelemeest. Kõige ülem keele aforism on muidugi see vanasõna, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Aga kui te juba kord raadio juures istute siste millegipärast tahate siit hõbedat voolaks ja mitte kulda. Ja sellesama tähtmises eelistada hõbedast rääkimist nõndanimetatud kuldsele vaikimisele leiate toetust kõige toredamat mõtet Eradid tegijalt, keda olen lugenud. Nüüd on ta juba 31 aastat mulla all. Ta oli 84, kui Peetrusele väravale koputas. Ja just viimastel eluaastatel Assa, kes ta oli oli Saksamaa sakslane ja saksa keele professor Eduard Köl veel. Ta kirjutas oma viimastel eluaastatel terve hulga ka keele ja stiili kohta käivaid mõteteeri, niinimetatud Klosse ja üks neist käib nõnda. Te olete juba kaua olnud emakeele õpetaja, no küsitakse siis nagu kõlbeliselt endalt. Kui ausalt öelda, vastab nüüd tema, siis olen eluaeg olnud emakeeleõppija. Aga rääkimise ja vaikimise kohta on ta kirjutanud niisuguse klassi. Rääkima tähendab sama, mis mõtted kuuldavale tooma siis vaikima ei tähenda veel mõtet endale hoidma mõtet nimelt ei tarvitse ollagi. Et inimkeel on kutsutud suuri asju tegema ja tähtsas teenistuses seisma ühiskonna teadlikus elus seda on vana hambamees Köl veel väljendanud omas laadis järgmiste sõnadega. Keel pole siiski mitte ainult selleks olemas, et küsida, mis vorst maksab. Vot selle ulmelise lauset taga peitub tõsine tõde. Et kui rahvuskeel tahab tänapäeval keele nimega väärt olla, siis ta ei tohi alla nivelleeruda igapäevase kõnekeeletasemele. Variatsiooni sellele teemale eriti emakeelt silmas pidades pakub Robert Jakobson esimeses Isamaa kõnes 1868. Ja asi aga kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tulnuk, see on tema keel. Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb, ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus verest võimega seest, kuidas ühe rahva keel haritud, on kõige paremini rahva enese vaimujärge ära tunda. Jakobsonile sekundeerib veel varasemast ajast suurde allektik Georg Wilhelm Friedrich heegel. Ülimast vaimu ja hingeharidusest annab tunnistust, kui kõike suudetakse väljendada emakeeles. Aga mitte harjuta, oli seal mina, et eesti keeles ei ole selle eriala jaoks sõnu eesti keeles ei ole. Ei olevat tolle eriala jaoks sõnu. Emakeele teema jätkuks võtaksime seltskonda Johannes Aaviku Aavik on peaaegu ainuke eestlane, kes on nimelt maha istunud kirjutanud keele aforisme. Nendest Aaviku mõtteteradest on küll suurem osa niivõrd minevikulis päevakajalised, et igikestvaks sealt just palju ei jää. Aga kas pole temal mitega õigus, kui ta on rääkinud nõnda? Paljugi väärtusi ei saa elus täpselt mõõta mingi kaalu või raha hinnaga kuid nad on sellegipärast olemas. Nii ka keele suurem või väiksem väärtus. Ja väärtus peab olema enam-vähem reaalne. Keele rikkus kultuurilisus ilu mitte ainult see paljas teadmine, ta emakeel on küllap kõigi kultuurkeelteks arenenud emakeelte kohta ütleb vana Köl veel. Ske ja imepärane on olnud tee mille meie emakeel on maha marssinud võlusõnast sõna võluni. Paul Ariste see mees ütleb, et kõik keeled on ilusad. Kõige ilusam on siiski igaühe emakeel. Emakeel on kõige kõrgem ja kõige selgem yangi klassikaliselt lihtsate sõnadega kokku võetud kogu emakeeletunnetuse tuum ainult tõuseb jälle see põrguküsimus, kui emakeel on kõige selgem, mida ta joon ja kõige kergem, mida ta ju samuti on, mispärast on siis emakeel koolis raske ja tüütu õppida. Muidugi oleks lapsik arvata, et tõelist emakeelt, seda, mis ei ole mitte ainult vorsti küsimiseks et seda saaks keegi omandada ilma õppimisvaevata, ilma tööta. Tööd saab organiseerida mitmeti, nii et tuleb tusk ja nii, et tuleb armastus. Ja nõnda ütleb professor Köl, veel oleks ilus ülesanne õpetajale nende õpilaste ette, kes grammatikas näevad ainult kõnnumaad laotada. See, kui avar maastik kõigi vahelduvate looduspiltidega. Ralph Emerson ütleb. Keel on linn, mille ehitusse iga maa peal elanud inimene on kandnud oma kivi. Võiks lisada, et mõni kannab kivi, mõni viskab kiviga. On selline psüühiline tüüp, kel on sisemiselt raske uudistega harjuda, olgu keeles või olgu kus tahes. Ja sellest tüübist võrsubki vahel viiskajaid. Või nii, nagu kirjutab Marcel prust oma Swanni armastuses, Shannon üks mees on originaalseid autoreid, kelle vähimgi julgus tekitab opositsiooni sest nad pole hakatuseks mänginud publiku maitsele serveerides Stampe, millega ollakse harjunud. Henn Saari vaimukaid keela, foristne kuulate veel saate lõpu poole, aga nüüd on mul väga hea meel teada anda, et alustame koostööd Tartu Ülikooli emeriitprofessori Huno Rätsep, aga möödunud korral kuulsite juba tema esimest vestlust, jätkame etümoloogiasarjaga klassikaraadios, aga palun nüüd maril tutvustada sisse juhatada see Huno Rätsepa rubriik meie kuulajatele. See on äärmiselt raske, sest et nüüd, kus ta on lugupeetud emeriitprofessor ja võiks öelda, et vana tark mees seal Tartu linnas aga minu ellu ja meie õppurite tookordsete ellu tuli ta 1958. aastal, kui ülikooli astusime noore õppejõuna, kes määrati, vaat tol ajal olid niisugused imelikud ametid meie kursuse hooldajaks, see oli nagu nii, et üks õppejõud pidi teatud üliõpilasgrupil silma peal hoidma, natuke nende eest vastutama. Ja loomulikult mindi sügisel kohe kolhoosi ja Huno Rätsep tuli koos nende esmakursuslastele. Oli Saaremaal kolhoosis. Aga kui Tartus siis loengud algasid, oli see õppeaine, mida ta õpetas nimelt Eesti kirjakeele ajalugu, need sügavused ja keerukused, missugune kunagi võis meie keel võib-olla olla, see oli niisugune keeruline teadus, kus rekonstrueeriti, kuidas võisid kõlada meie keelevormid kunagi siis see aine oli haarav ja Huno Rätsep oli oma sellest, nagu ma ütlesin, et nooruslik ja särav ja lõbus ja meiega koos laulis. Aga ta oli väga nõudlik õppejõud. Ega tema eksamit ikka ära teha ei saanud, kui sa ei olnud seda asja endale selgeks teinud. Et tema on praegu see mees, et kui me tahaksime rääkida eesti keeles sõnavarast, et mida see endast kujutab ja mis seal sees on ja kuidas ja mismoodi siis esimene, kes mulle meelde tuleb, on Huno Rätsep ja see on Üks väike näide pikemast vestlusest sõnad, keel ja kõrv ootavad avamist, kuulame nüüd, mida pajatab meile Huno Rätsep. Sealsamas siis on ka sõnakeel mis on ka samuti igivanasõna, nähtavasti oli seal vokaal, oli lühi, EL-i ees oli veel mingi konsonant, tähelepandav on see, et meie sõna keel tähistab nii suus olevat keelt kui ka seda keelt, mida räägitakse, see ei pruugi sugugi alati nõnda. Lopp, tuletagem meelde, saksa keeles on Sungeia Šprahe on täiesti kaks eri sõna ja vene keeles, seal vist saame ühesõnaga hakkama. Nii et meil on karv siis keel juba algusest peale igivanal ajal tähistas ta nii seda, mida kõneldi, kui ka seemis suus oli. Sõna on küllalt hästi säilinud, on peaaegu kõikides soome-ugri keeltes olemas, välja arvatud Ungari ja tema sugulaskeeled nimelt ungari keeles, keel sõna ei ole sellisel kujul, vaid selle asemel on hoopis sõnani relv ja tuleb välja, et see närv on ka vanasõna. See tüvi on isegi meie keeles olemas, aga ta ei ole meie keeles selles tähenduses nimelt see ungari keelt märkiv sõna närv on mingil moel ühendatav, meie neelab oma verbiga neelamine ja keel on küllalt lähestikused asjad ja neelama verb siis tähendas ka uurali algkeeles ehk sigi vanas soome-ugri keeles. Vähendas ka neelamist. Aga temast oli tuletisi ja Ungari närv on siis üks tuletis, mille lõpus oli esialgu mitte v vaid maa nimelt siis neelama verbist, mis oli lälli kulul, sellele pandi mäe otsa ja saadi nälma, mis tähendas juba keelt ja suud. Ja vot sellest nälmast on siis tulnud Ungari nälg. Aga see nälma tuleb välja, on eesti keeles ka olemas täpselt selle maalise järglasena, nimelt meil on murdetit olemas niisugune sõna nagu nälk nälp nälba ja see tähendab mingit tippu või teravat otsa või mingit niisugust nibu, see siis on nähtavasti keele otsa tähenduses siis ainult ja kummaline küll, sellest neelamast tuleb veel üks meil väga tuntud sõna, nimelt nälg, eks seegi ole neelamise söömisega. Ja see on üks hilisemaidetumioloogiaid nüüd fennougristika, nimelt seesama nälg, mis tähendas neelamist sellele pandik ka liide juurde saadi nälga ja sealt siis tuli meie nälg, tõsise näljaga on niisugune lugu, et ta on siin olemas, praegu on olnud lääne tere soome keeltes, jaga lapi keeles, aga sealt kaugemale ta praegu ei ulatu, aga ilmsesti ta on ikkagi sellest samast neelama. Verbist pärit kõrva puhul ei ole praegugi päris kindlat seisukohta, ma kaldun rohkem arvama, et seegi sõna võiks ulatuda tagasi siis uurali algkeelde, see tähendab kõige vanemasse perioodi, mida me tunneme ja uurida oskame, aga ta ei olnud mitte kujul siis kõrva või kurva või karva, aga ta oli kujul kavi. Nimelt samojeedi keeltes on kõrva märkiv sõna ilmasele ärritavaid samojeedi keeltes kõrva märkivad sõnad lähevad tagasi veelistele vormidele, nii et öeldakse, samojeedi algkeeles oli kamm, oligi kõrv, nüüd on arvatud nõnda, et esialgu see kõrv oli liiteline. Ja ta ei olnud mitte Korva, vaid olid komm, fraavee oli enne ja siis tuli raha järele, et siin on toimunud niisugune nähtus, mis keele arengus küllalt tuntud nähtus, kus häälikud vahetavad oma koha ärja v on vahetanud koha ja seda nimetatakse siis metateesiks praegu nii terminina. Nii et esialgu oli sõna siis kavi ja sealt tuli raaliite kaudu siis ta lõpuks meieni kõrva kujul, nii et seegi võib kaugemale ulatuda. Aga muide on leksika tähendab sõnavaraküsimused ja ka just etümoloogia või keele sõnade päritolu ja see on üks niisugune inimesi üldiselt huvitav teema ja näiteks ma tean raadiokuulajaid, kes Uudo Uibo etümoloogiasõnastiku ajal näiteks ei saanud välja tulla autosid, minna leiba ja piima ostma, vaid pidid istuma parkimisplatsil ja kuulama selle alanud saatelõigu lõpuni. Sest see oli alati nii huvitav. Eesti etümoloogia elus on huvitav aeg, praegu ei ole meil ühtegi korralikku etümoloogiasõnastiku. Ühte sellist valmistatakse, et Eesti keele instituudis oma akadeemilise etümoloogia sõnaraamatu loodab valmis saada Huno Rätsep sest materjali on kogunenud juba aukartust äratavalt palju. Ja Esseistlikuma sõnaraamatu sissevaate etemioloogiasse on kavandanud ka Udo Uibo. Aga nüüd üks stiilinäide just temalt seletab meile Udo Uibo nüüd sõna emakeel, etümoloogiat. Nii ema kui ka keel kuuluvad meie iidse sõnavara hulka. Mõlemal sõnal leidub vasteid ka meie kõige kaugemates sugulaskeeltes kuni samojeedi keelte nii välja ja mõlemad peetakse ürkonnaks Uurali sõnaks. Emakeelepäeva lähistel aga on vahest sobiv rääkida sellest, kuidas ema ja keel said kokku ning sünnitasid sõna emakeel. Teame, et ka meie sugulaskeeles soome keeles näidingeeli ja ungari keeles on jälle. Need on küll moodustatud, samuti kui eesti emakeel liidetud on ema ja keelt tähendavad sõna kuid keele materjal on erinev. Samasuguseid sõnu aga leidub rohkesti ka paljudes keeltes, mis meie sugulaskeeled ei ole. Inglise keeles on hang saksa keeles muutersbrahe, rootsi keeles moders, mool, prantsuse keeles lang, maternell, itaalia keeles lingvamaterna, tšehhi keeles Matherski ja sõik, uuskreeka keeles meetrice Klossa ja nii edasi. Seda näidete rida võiks pikalt jätkata. Keelendi lai levik võib hõlpsasti viia mõttele, et tegemist on omamoodi universaaliga, mis on kogu inimkonnale ühine ja mille keeleline väljendusvorm on eri paigus tekkinud iseseisvalt. Nii see siiski ei ole. Emakeele mõiste põley universaalne ego iseendastmõistetav antiikmaailmas polnud emakeelest kellelgi veel õrna aimugi. Küllaga oli vanadele roomlastele tuntud Patrjošermo ehk siis sõna-sõnalt tõlkides isakeel. Vanad kreeklased ei saanud sellegagi kiidelda kreeka foone patria on üsna hiline tõlkelaen ladina keelest mille esmakasutaja au kuulub teadaolevalt, olles meie ajaarvamise teise kolmanda sajandivahetusel Vastu paavstile hobuste vangivalvurite kaitse pühakule, hipo Lütusele. Ja mis puutub tänapäeva Euroopasse, siis põle emakeel siingi ainuvaldav. Eesti on rõhuvas ülekaalus. Venelastel rad nuia seek ehk sünnikeel või sugukeel, nagu seda oinaste riidnamova ja valgevenelaste radnaja muuba. Läti keeles on Maates Valodaja leedu keeles motinoskalba küll levima hakanud ent see näib olevat üsna uus nähtus. Vanad keelendid lätlaste valuda ja leedulaste kimptoik Alba tähendavad ikkagi sünni võis sugu keelt, mille täiendsõna on sama päritolu kui ladina generaare sünnitama ja kents sugu. Omapäraseks erandiks Euroopa taustal on poolakad, kes räägivad isa keelt nagu. Õpetatud mehed, kes on üritanud emakeele juuri välja kaevata, on need avastanud Põhja-Prantsusmaalt. On arvatud, et keskkünnisel, kui frangid liikusid lõunasse assimileerisime alles ajapikku ja see ala püsis veel kaua. Kakskeelsena randi naised säilitasid pikka aega oma esivanemate keele ja mõiste emakeel oli niisiis esialgu käibel täiesti sõnasõnalises tähenduses. See oli keel, mida rääkis kodus ema vastandina kohalikule keelele, mida räägiti eriti väljaspool kodu. Ajapikku mõiste maht laienes ja emakeel hakkas, tähistame rahva keelt üldse vastandina sakraalsele, skulaarsele ja sageli ka ohvitsiaalsele ladina keelele. Sellistesse seletuskatsetesse võib suhtuda nii või teisiti märksa kindlamal pinnal. On teadmine, et keskaja ladina keeles on väljendi maternalingva esmakasutus tuvastatud 1119. aastal. Riburada järgnevad rahvakeeled 1350. taani modurmaal, 1380. aastal inglise Mazett Haung 1424. aastal alamsaksa moder praaki ja nii edasi. Ehkki keskajal puudus emakeele mõistel praegune tundeküllane sisu ja see oli vaid üks võimalus rahva keelt tähistavate väljendite kirjus reas torkab silma, et isegi nii väärikad persoonid nagu Jeesus Kristus ja issanda inglid kippusid pühakutega nende nägemustes tihti just emakeeles rääkima. Näiteks võib tuua meilgi hästi tuntud Pirita kloostrile nime andnud Rootsi kaitsepühaku Birgitta kellega Ingel kõneles Inlinga materna peate Birgit et ehk siis õndsa Birgitta emakeeles kes selle kohale tõusis emakeele mõiste 16. sajandil, kui reformatsiooniliikumine Saksamaal Martin Luteri juhtimisel Rooma vastu tõrkuma hakkas ja kõige muuhulgas rahvakeelset jumalateenistust nõudis. 1523. aastal soovib Martin Luts ühes oma kirjatöös, et sakramente tuleb kummardada Allaine Aussainer tersbra üksnes oma emakeeles. See on sõna emakeele esmakasutus Lutheril ja ongi lähedal hetk, kui saksa hinge korjaste hoolel jõuab AK reaalne ja moodsaks saanud mõiste kui Eestisse. Seejuures saab eestikeelse sõna teadaoleva esmakasutuse fikseerida lausa kuupäevaliselt täpsusega. Veidi rohkem kui 400 aastat tagasi, 16. septembril 1603 pani Tallinna püha vaimu koguduse pastor Georg Müller pühapäevast jutlust ettevalmistades kirja lause. Ning Perastmedi Elo ning tegu epo jumala eile pärast mitte olla. See olgu siis, et meie jumal, vala kartuse sides teda kauni lauludega, täname ning medi emakeelekaas. Püüame. Sellega oli sõna emakeel teekond meie emakeeles alanud ajani, mil üks seitsmeteistaastane imelaps paneb kirja kas siis selle maa keel ja kõik teised ülevad sõnad oli jäänud. See oli Udo Uibo kaastöö keele kõrvale aga jätkame mari tarandi seltsis. Meenutame keele kõrvalgust, mis jääb 1994. aasta viiendasse jaanuari. Meie tänase viimase saate vikerraadios lõpetab Henn Saari kommentaar. Järgmine keelekõrv on juba ainult klassikaraadio päralt ja sellele värvikusele mängulisusele kõigele, mis seal on kõik keelemängud ja need on olnud minu nooruses ja ka hilisemas elus. Väga igapäevane asi mulle, nii et tahtsin seda kuidagi jagada ja, ja mulle tundus, et inimesed tulid sellega kaasa ja see oli ka aeg, kus uuesti vabanenud Eestis algasid ka need lokaalsete keelte murretes liikumised, kus võruga eesotsas, aga ka Kihnus ja mulgis hakati oma ununenud kodukeelt märkama ja sellest rääkima sai päris palju huvitavat ka selle kuidas inimestele see oli juba see aeg, kui Eesti oli ise toimetas, ise otsustas, said tagasisidet kuulajatelt. Kas raadiomajas anti sulle märg õpetati siin. Hei, aga, aga majas kujunes nii, et väga sageli tuli mõni üks ja teine kolleeg minu tuppa keelealast nõu küsima ja see väli, wind, nii muhedalt naeratame vahel, sest ega mina olin keelesaate toimetaja, muidugi eesti filoloogia diplomiga inimene, nii et mulle sobis küll seda saadet teha. Aga egas maasis Polnud mingi kahel jalal käiv õigekeelsussõnaraamat, kes otsekohe kõikidele küsimustele vastused leiab, aga jah, mulle näis, et see keele saab tee olemasolu justkui kuidagi kriisutas alla seda, et me peame oma avalikus keeles olema kõige selle värvi ja mängulisuse ja kujundlikkuse juures korrektsed tajuma, missugust keelt, millisel puhul kõnelda ja kus, kus on võimalik rohkem ennast lõdvemaks lasta ja, ja rahva keelsemalt väljenduda, kus mitte. Mulle tundus, et üleüldiselt Eesti raadiosaadete keeletase tõusis nelja aastat. No kuidas nüüd on, vahepeal oli see suur vabaduse aeg, nüüd vist on seda reglementeeritud juurde tulnud või kuidas sulle raadiokuulajana hetkel tundub, nüüd olen ma jah, tõesti raadiokuulaja ja muide ka keele kõrva. Kuule jah. Ma arvan siiamaani, et just Eesti Raadio keel on kõikidest kuulatava meediakanalitest kõige parem. Aga kõige rohkem on mul hea meel, kui ma kuulen pikemates rahulikumates jutusaadet esinejate head keelt. Tarku ja ilusaid mõtteid kuuleb ju palju raadiost. Aga kui sa äkki taipad, et lisaks sellele tarkusele ja, ja pädevusele aines, millest jutt on, et inimesel on nii hea ja loomulik ja ilus keel, siis on kuidagi eriline rõõm, sest raadio on just üks neid kohti, kus kust õppida. Ja nüüd õpetavad meid klassikud. Henn Saari. Aavik aforismidest pälvivad erilist tähelepanu veel need, mis ta paneb suhu oma vastastele nagu näiteks. Uusi sõnu ei tohi luua ega laenata, nii kaua, kui mina senistega läbi saan. Või teine keel peabki arenema ja uusi sõnu juurde omandama, aga esimest korda ei tohi neid keegi tarvitada. Nii oleme oma mõtteteradega jõudnud sõnade juurde. Me sõnul on tiivad, ütleb George Eli, et kes muide oli naisterahvas, me sõnul on tiivad, aga sageli lendavad nad sinna, kuhu meie ei taha. Olen ise imestanud, kuidas sõna ikka veel mõjub tänapäeva maailmas, kus ju igaüks oskab üleolevalt vastu ajada, ka ei köhi ja ometi sõna usutakse. Ja sõnaga kardetakse, sõna paneb naerma ja sõna paneb nutma ja Juhan peegel soovitab. Milles on siis ilukirjanduse keele eriline osa, millest see tuleb, et iseenesest lihtsad sõnad, erutavat tundeid, Vanavad esile pilte ning hääli. Selle üle tasub mõelda eriti Neil noortel, kelle lemmikharrastusteks on kirjandus, kes loevad palju ning proovivad ise midagi paberile panna. Annatolfans sõnastik on tähestiku järjekorda paigutatud universum. Scaliger, üks õpetatud mees keskajas. Kõige suuremaid kurjategijaid ei tuleks hukata ega sunnitööle saata vaid peaks panema nad sõnaraamatut tegema, sest CD sisaldab kõiki piinu. Keelel on siiski juba ammu kaks võrdväärset põhivormi, üks on kõne, teine on kiri. Juba vanad kreeklased filosofeerisid kirja üle. Ainult kiri, ütleb Djodorsitsiilane. Ainult kiri hoiab surnud elavate mälestuses ja laseb kaugel viibijaid isegi eskiis lävida, nagu seisaksid nad teineteise kõrval. Vanad egiptlased olid kirjutamise fanaatikud, aga uuem aeg on olnud veel agaram sirgeldama. Nii ütleb 12. sajandi hispaania araabia arst muusa. Ta uud. Ühegi pahel ei ole pikemad juured kui sulevedamisel. Ehkki auväärt muusa ise on üksnes Lion Feuchtwanger isule vedamise sünnitis. Igaüks viskab oma varesejalad kuidagimoodi paberile. Eriti ülemused, kes allkirju annavad. Aga kas teate, mis ütleb selle kohta klassitsistlik Itaalia trükkal Champatista bodooni? Tähed on siis kenad, ütleb ta, kui ei pahuralt ega rutuga ka mitte vaeva ja hoolega, vaid, kui nad lõbuja armastusega kirjutatud on. Ja veelgi juhib kirjatähtede tähtsusele tähelepanu Köl veel. Lihavõtte tere avastajad anno 1722 leidsid eest sõbralikke pärismaalasi, rikkalikul hulgal puuvilju ja imelikke monumentaalseid laavakivimist päid. Mis mõte viimastel oli, see jäi kaheks sajandiks mõistatuseks. Kuniga kirjamärke leiti ja neid nüütešifreerima hakatakse jälle tõend, et suurimadki pead ei aita midagi, kui boostavid selged ei ole. Tähtede kõrval tunduvad kirjavahemärgid vahest otsekui tühised olevat. Aleksandri pest tušev marlinski on kirjutanud kirjavahemärkide ajaloo. Kuidas vanal hallil ajal seal elas tundmatul maal nimetu kuninganna ja kuidas selle tütar leiutas salakirjamärgid selleks, et ajada armuasju oma kallikese vürst prepinnaniga. Vot sellised nagu küsimise märkia õhkamise märk, need teised. Hiljem need kaotasid oma konkreetset tähendussisu, salakirjakoodina jäid tarvitusele meile tuntud kirjavahemärkidena. Et printsessi nime keegi ei tea, siis hüütakse neid märke vene keeles tänapäevani. Aga lähemalt iseloomustab eri kirjavahemärke jälle Köl veel. Kirjavahemärkidest on hüüumärki üks kehkadi vei, kes sageli ülearu hüppab. Semikoolon on kohusetruu geomeeter, kes täpsesse kohta märgib lõikepunkti koma on väike tark asjamees kelle kenale teravmeelsusele nii mõnigi kõva mees alla jääb. Aga kantselei stiili Rüütlile ähvardab Köl veel panna niisuguse hauakirja. Siin hingab bürogratsius mulin kobrupoeg niivõrd kui ta kummitamise otstarbel. Ajavahemiku vaimude tund vältel antud kalmistu kasutamise sisekorra eeskirjade teatavaks võtmisi täitmise läbiviimiseks ei teosta vabatahtlikkuse alusel ajutist eemalviibimist oma hauast. Aga mis puutub tollase kurikuulsasse keele õigsusse, siis seda on vaadelnud varrel lai kivi, tema ütleb, nõnda. On hea, kui käime oma õigekeelsusallika jälil, siis vähemalt ei saa keegi meile ette heita, et teeme vigu. Õigekeelsussõnaraamat on talges, meie keelemaailma patud kannab, on samuti hea, isegi väga, kui me mõnestit tailis õigekeelsussõnaraamatu ületame. Ja õieti ainuke asi, mis on keelatud, see on teha sõnastikust, sandimini, olgu detailis, olgu tervikus. Veajaht arvetakse olevat keele, inimese leib. Tegelikult maitseb leib rohkem, kui vigu on vähem. Ja mis te mõtlete, kas on ja kui sa pead kõik vead üles leidma ja tead, et niikuinii ei leia, niikuinii kõiki ei leia. Keeleparandaja on nagu püssilaskmise instruktor. Ta ise ei lase sugugi kõiki pauke 10-sse aga ometi leidub tiirul laskurit, kellele ta on autoriteet, eks ole. Kummaline küll, kuid mida aasta edasi, seda törksamalt tõuseb keelemehe käsi ja vana Köl veel ütleb nõnda. Armsad lapsed, kui ma teil vähem vigu alla kriipsutan, siis mitte sellepärast, et olete parandanud vaid ainult et mul punane tint hakkab otsa saama. Ja kui te hea kuulajad lubate, siis vaadake, olen ka ise oma elus koostanud ühe keela forismi ja loeksin siis sellegi ette. Nõnda. Me kõik taotleme õiget keelt. Kuid seal, kus keel, kordnik, kaunisti kõver, juhtub olema seal teda pulga järgi õigeks sundida, oleks niisama hea kui veenusele valvel käratada. See oli Henn Saari, kes lõpetas meie saate teised kaasautorid olid Huno Rätsep ja Udo Uibo ning Reet Kasik 16 aasta tagant. Oma meenutusi mälestusi esimestest keele kõrvadest jagas Mari Tarand. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes keelekõrv kutsub kuulama klassikaraadiot. Kohtumiseni laupäeval kell 14, null viis.