Ja läheme nüüd edasi persoonisaatega ja saatejuhid jätkuvalt Mart Ummelas Kristo toim ning tänaseks külaliseks on meil helilooja Erkki-Sven Tüür, aga enne veel, kui temaga juttu hakkame rääkima kuulakem tema muusikat, mis kõlab ka läbi tänase saate Meie tänaseks saatekülaliseks on helilooja Erkki-Sven Tüür, kes on pärjatud ka aasta kodaniku tiitliga sel aastal, tere tulemast. Öelge palun, kuidas teie mõistate kodanikuks olemist, mida teie mõistate selle all siis samas võiks neid pidada ju ka maailmakodanikuks, mitte ainult Eesti kodanikuks. Eks see tahab pikemat lahtiseletamist ilmselt ja ega ma ei oskagi seda väga täpselt ja väga hästi seletada, aga tähendab ma mõistan seda, ütleme niisugusel esmasel emotsionaalsel tasandil sellena, et ma armastan seda maad, seda keelt, selle maa, selle rahvakultuuri, kuhu ma olen sündinud keskel, ma elan. Ja just nimelt seetõttu seda ka seda riiki. Et mis siis muu, kui see iseseisev riik peaks nagu korraldama selle rahva eluolu sellel maal. Ja loomulikult siit sellest aspektist lähtudes ma tunnetan, et see, mis siin toimub, kuigi see otseselt ei pruugi mind puudutada läheb mulle korda. Ja, ja võib-olla võib-olla see on niisugune kõige esmasem nagu kodanikumääratlus ja siit edasi noh, see on ilus öelda maailmakodanik, aga siis tõesti, kui ma nagu mõtlen, et et mis asjad mulle lähevad korda väljaspool Eestit, siis nende asjade alusel võib tõepoolest ka määratleda mind ehk maailmakodanikuks. Aga pigem puudutab see kas mingit rohelist mõtteviisi või, või seda, kui ma, kui ma näen, et ükstaskõik, millisel kontinendil või millisel väikesel saarel kusagil kauges ookeanis, kas saastatakse midagi või raisatakse arutult loodusvarasid. Või käib kusagil mingisugune mõttetu vennatapu sõda, et see, see kõik kuidagi puutub, minusse ei ole mul ükskõik, et, et võib-olla sellelt pinnalt on, on teile ehk ka selles selles teises punktis õigus. Üks on ju ka see, et teie muusika kõnetab paljusid inimesi, mitte ainult eestlasi. Jah, see on pigem nagu niisugune, võib-olla siis kunstnikuks olemise ka liituv, et muidugi oma kohtumistel kusagil enne kontserte on tavaks, see on väga juurdunud tava, on, on Lääne-Euroopas ja Ameerikas samuti, et on niisugune kontserdil vestlus publiku juuresviibimisel ja hästi paljudel kordadel jah, seal küsitakse mu käest, et kas ma tunnen ennast Eesti saadikuna ja ja kuidas ma saaks seal teistmoodi, öeldi, et ei, et ma ei tunne, eks, et sest alati iga niisuguse vestluse juurde käivad teatud kohustuslikud küsimused eesti kultuuri kohta ja muusikaelu kohta Ta ja ja üldse selle elukohta laiemalt siis enne meie taasiseseisvumist ja pärast ja nii edasi ja nii edasi, et selles mõttes see roll käib minu liikumistega lihtsalt nagu kaasas paratamatult. Kui oluline on üldse teie jaoks tunnustus kindlasti heliloojana olete te pidanud vastu võtma ohtralt avatsioone. Olete saanud preemiaid, auhindu kui tähtis see on loova inimese jaoks, et teda tunnustatakse. Kahtlemata see on tähtis, aga minu jaoks on tähtis just see tunnustus, mis tuleneb vahetult mu tööst ja on sellega seotud, ehk siis nende heliteoste ettekannete järgne tagasiside. Nii publikupoolne kolleegidepoolne kui siis muusikute, orkestrantide ja dirigendipoolne, et see on, see on see, mis on nagu tegelikult tähtis on, mis annab nagu jõudu edasi minna. Et kõik see muu dekoratsioon, ma ei taha öelda, et see ei lähe mulle korda, aga, aga see ei ole ses mõttes tähtis, et see ei muuda midagi. Et see, mida ma teen, on ikkagi see, mida ma teen. Ma ei tee paremini oma Järgmist sümfooniat sellepärast et mulle anti aasta kodaniku tiitel või et ma sain preemia mingisuguse plaadi eest. Et ma olen piisavalt, ma julgen tõesti öelda enesekriitiline. Sellepärast et ma suhtun igasse nooti väga suure kahtlusega, enne kui ma ta panen sinna, kus ta koht on. Et, et sellepärast ma ei saa ka öelda, et need asjad kõik nüüd kohustavad mind veel paremini midagi tegema, sellepärast et pigem on, nii et ma vahel kardan, et ma lõpetan oma tegemise üldse ära, sellepärast et ma ei tea, mis suunas ma liighulgast, ma. Kas mul on veel midagi öelda või et kas ma saan midagi veel paremini teha, pigem vaevavad mind sellised kahtlased. Aga, aga teisalt loomulikult need on mingid märgid, mis näitavad seda, et üks või teine või kolmas institutsioon on ka pidanud vajalikuks läbi siis kas selliste nimetuste või preemiate või asjade seda tööd väärtustada, mis ma olen teinud ja, ja selle tõttu on mul Nende üle hea meel mitte niivõrd isiklikus plaanis, kuivõrd laiemalt, sellepärast et sageli mulle tundub, et, et laiemalt see, mida heliloojad ja mida muusikud üleüldse teevad, mida nad ühes kultuuripildis nagu annavad või et mis rolli nad mängivad. Et et see nagu jääb niisuguse noh, kuidas ma ütlen sellise sellise pealiskaudse virvarri varju kõik see, mis natukene enamgi süvenemist nõudev, aga samas ka sügavamalt kaevab ja suuremaid, nagu ma julgeks väita, väärtusi pakkuv. Et, et sestap ma ütlengi, et mul on seetõttu nendest nimetame neid dekoratsioonidest veel parem meel, et, et see laiali ei tule mitte ainult mulle, vaid see laieneb nagu tegelikult kogu sellele nähtusele või sellele kultuurisektorile, milles ma töötan. Me vaatame sellele õige pea lõppevale aastale tagasi, siis kuidas Teile tundub, Erkki-Sven Tüür, kas see aasta on olnud hea tee? Kas ja mis on olnud selles oli juubelisünnipäev ja ins P30 taas kogunes sellised märgid. Need on märgid muidugi täiesti selge mille üle mul on eriliselt hea meel, on see, et siis aastal seitse korda seitse kirjutasin oma seitsmenda sümfoonia ja ja see oli mulle väga-väga tähtis ja väga oluline lugu, sellepärast et see peamine lõng, mis sealt nagu jooksis läbi kandis endas Üleüldise kaastunde ja empaatia ja armastuse ideed ja mõtet. Ja. Mul mul oli kuidagi kuidagi seda teost kirjutades. Endal väga-väga mitmeid küllaltki suguseid. Ma võin ju nimeta neid erilisteks läbielamist, eks kui ma töötasin nende tekstilõikudega ja ja kui ma seda muusikat komponeerisin ja mul on hea meel, et et see teos sai nii Saksamaal kui Ameerikas kui ka siis oktoobris Eestis sai väga head esitused, et inimesed, kes seda mängisid ja dirigendid, kes seda juhatasid siis Paavo Järvi ja, ja siin Arvo Volmer kuidagi mõistsid seda, mis ma olin tahtnud teha ja kuidagi väga hästi haakusid ja, ja seda oli, oli nagu tunda ka siis publikupoolses tagasisides, et mul on hea meel, et just nagu sellesse aastasse kukkus minu arust üks üks mu kõige võib-olla tähtsamatest suuremõõduliste asjadest, mis ma olen kirjutanud. Ja muidu oli ka igasuguseid väga häid ettekandeid, pluss veel see, et ma sain selle aasta jooksul ühe toreda asja teha, see on täiesti teises, teises plaanis, et me abikaasaga mõlemad võtsime oma emad kaasa, kes on küllaltki sellises üks vähem auväärses, teine juba rohkem auväärses eas. Ja tegime neile niisuguse täiesti omaette olemisega reisi Kreeta saarel, kus me saime olla nendega niimoodi ilusti nädal aega koos üürisin sealt ühe maja, kus meil oli kõigil tore olla. Ja see nende asjadega on ka nii, et, et kui ei ela koos, siis need külastused on ikkagi põgusad. Räägid pool tunnikest juttu või, või natuke rohkem ja siis jälle lähed. Aga kui sul on võtta aeg, kus sa saad viia oma väga armastatud inimesed, kellele sa oled elus kohutavalt palju tänu võlgu ja viia nad kuhugi, kus sa pole käinud kuskile ilusasse kohta, olen endaga koos ja avastada neid paiku, et et koos jagada oma vanematega mingeid esmaseid kogemusi, see on tegelikult päris päris unikaalne võimalus ka neid omamoodi natuke paremini tundma, mida ja samal ajal sa oled kogu aeg koos ja sul on aega ja vot selle näiteks üks niisugune asi sellisest sellest jagatud ajast, mul oli suur rõõm, nii et jah, näited siis kahest hästi skaala äärmuslikest otsas midagi väga isiklikku, midagi puhtalt tööga seotud. No üks asi, mis on seotud minevikuga, inspee 30 see väike tuur aasta lõpus, kui seda veel meenutada, et kuidas see läks ja ja millised märgilist tähtsust. Miks ta üldse see tuur sündis? Kust tuli see mõte uuesti kokku tulla, et mitmesugused bändid tulevad kokku, aga nad tulevad tihtilugu kokkuna ärilisel eesmärgil, aga ma saan aru, et inspel ei olnud üldse seda mõtet. No, ja mis äri sa selle muusikaga siin ikka teed, see mõtlen sedasorti muusikaga väikses Eestis? Ei kuivõrd meil oli Tartu muusikapäevadel päris kena esinemine, siis oligi meil sellest nagu tõukudes küllaltki üksmeelne mõte, et võiks siis talve alguses seda 30 aasta möödumist esimesest kontserdist kuidagi tähistada, et palju tööd on ära tehtud. Ja kahju on lasta sellel niisama jälle joosta mitte mööda külgi alla, aga, aga kuidagi lihtsalt lihtsalt vajuda aialiivad ja teeme siis veel ühed proovid ja ja ehk tulevad siis veel kuulama mõned niisugused vanad fännid, kes sinna Tartusse siis ei pääsenud. Teine moment oli muidugi see, et meil oli lihtsalt väga hea ja väga kena juba puht inimlikus plaanis koos olla. Ja eks see, eks see ka nagu andis, andis tõuke, et olgu demed, mõned viimased kontserdid veel ja ja siis on sellele i-le täpp peale pandud ja ei muud, rohkem inspee enam kokku ei tule. Aga mis tähendus on üldse teile tänasel päeval ikkagi tuntud armastatud heliloojana selle rokkmuusiku ajale, lihtinimese muusikakauge inimese jaoks tunduvad olevat kosmiliselt kaugel teineteisest rokkmuusika ja nüüd teie kas või see viimane, seitsmes sümfoonia. Vaadake, tegelikult on ju nii, et ega nad lähedalt või noh, seal, kus seestpoolt vaadates tegija pilguga vaadates nad nii kaugele ei olegi üksteisest eriti just rokkmuusika see osa, mida progressiivseks rokiks kutsutakse. Et need ansamblid ju Emerson Lake ja Palmer ja King Ramzan, Yes ja Genesis kõik selliseid arendatumaid ja harmooniliselt väga mitmekesiseid. Selliseid pikki lugusi mängisid. Ja eks need olid mul omal ajal nagu eeskujuks. Ja lõppude lõpuks minu niisugune liikumine sellest ütleme siis ühest sahtlist hoopis kapi teise nurka, hoopis teise kujuga sahtlisse läks väga sujuvalt. Et ega see muusika, mis inspeega mängisime, ei olnud ju ka niisugune kahe kolme tuuri rock n roll, eks ole, seal oli suurem osa muusikat oli ju ikkagi noteeritud väga läbimõeldud. Ja, ja siis selle kohal siis hõljuvad seal aeg-ajalt Riho Sibula täiesti niuksed, suurepärased soolod, et see oli niisugune improvisatsiooni ja läbikomponeeritud muusika omavaheline süntees. Ja mind järjest rohkem ja rohkem hakkas huvitama just see niisugune läbikomponeeritud tekstuur ja ma juba selle veeansambli juurde seal küll ma kutsusin erinevaid pille, kord tšello ja siis siis koori ja, ja veel seal kõige viimasemal esinemisel Tartu muusikapäevadel, kus ma veel tegin kaasa, oli meil vaskpillide grupp, oli sealjuures nii, et ma neid värve tahtsin kogu aeg avardada ja ja nii, nii toimus nihkumine kammermuusikaorkestrimuusikamaailma suhteliselt sujuvalt. Et ka need esimesed lood, mis ma kirjutasin konservatooriumis õppinud esimesel kursusel näiteks oli seesugune stilisatsioon visioonid barokktantsudest, plokkflööti, tele ja klavessiini, selle muusikaline materjal ja ütleme, inspele sea kirjutatud muusikaline materjal iseenesest nad ei olnud üldse väga kaugel teineteisest. Et, et sellepärast jah ja ehkki noh, muidugi meil on, meil on seal lihtsamaid asju ja, ja niisuguse kõik need need lood, kus ma siis laulan, eks ju, seal inspee s on mitte kõik nii väga arendatud, ütleme nii. Aga ikkagi Carrytmilises aspektist, kui me vaatame seda, kuidas ma kasutan näiteks orkestris löökpille või kuidas, kuidas mulle meeldib seal ka nagu korjata niisugust pinget tekitada ja, ja niisugust rokkmuusikale omast väga intensiivset energialaengut orkestri tekstuuri sisse kodeerida siis seal on tegelikult väga palju selliseid sildu võimalik leida. Et jah, näiliselt nagu väga kauged asjad, aga samas seal on, need sidemed on täiesti olemas ja täiesti kuuldav. Sideme, eks olete teie ise? Sellest kogemusest selge see, kui kui ma ei tunneks nii ühe kui teise ütleme neis sektori köögipoolt, siis see asi õnnestuks. Üks asi, mis on alati kõiki hammastanud, on see, et elate kusagil seal hirmuste külas Hiiumaal. Miks, mida te naudite seal, kas tõesti ainult vaikust või on seal veel midagi muud? Eks seal on ikka oma erakordne ja kordumatu koha maagia. Et olla täpne, siis ma pean minema tagasi kuhugi päris 80.-te algusesse kus olles ise Hiiumaal sündinud, Hiiumaal üles kasvanud, peale kaheksandat klassi läinud mandrile edasi pikki õpinguid sooritama ei teadnud ma ometigi õieti midagi, millised on Kõpu poolsaare metsad ja mererannad sellepärast et seal olid igasugused sõjaväeosad ja piirivalve, see rand oli nagu kinni, sinna ei saanud ja ma teadsin seda tuletorni ja kalana sadamat. Kogu lugu. Tutvusin Tallinnas ühe toreda poisiga Peeter Põllu eriga, kelle isal oli hirmustes suvila ja siis oligi nii, et tule mulle suvel siis külla sinna. No siis ma sõitsin sinna, leidsin selle koha üles, tema näitas mulle kõik, millised külad sellena tulijat ja sealt piirivalvest siis luba, et saaks mere ääres käia. No see oli uskumatu. Mulle hakkas niivõrd meeletult Se Kõpu poolsaare looduslik kooslus meeldima. Ma tõesti armusin sellesse ja sellest hetkest peale ma hakkasin otsima mingit paika, mille ma saaksin sinna, otsusta siis mul see õnnestus mõne aasta pärast. Ja seda selle ma ka veel vahetasin omakorda selle koha vastu, kus ma, kus ma praegu olen. Et selle kõige esimese ma seal ostsime, müüsin oma heale sõbrale Roman Baskini maha, kes on, kes on siis seal Kõpu tuletorni suhtelises läheduses ja mina olen veel kaugemal lääne pool. Aga et ikkagi lihtsalt see koht, see loodus. Ja nüüd juba muidugi ma pean, pean seda nagu oma päriskoduks. Et nii palju on seal tehtud. Nii palju mälestusi on seal nii palju häid, armsaid sõpru, seal on mul seal külas käinud, et et seal on nii mitu ladestust, mis seal alati on ja need toredad kohalikud küla inimesed, keda väga armastan, nendega on mul väga tore kokku saada. Ja üldse see ei ole jah, ainult see, et, et see vaikus on seal vastupidi, seal on, vahel on väga võimsad tormid, seal on väga vapustavad valguse mängud, kui päike loojub ja, ja ülevaltpoolt on pilvine ja see värvide mäng, mida on siis võimalik nadi tohutus panoraamis jälgida. Et see kõik kuidagi toidab mind hingeliselt. Ja muidugi ma käin sealt ära ja käin, käin Tallinnas, aga jaa, käin veel palju suuremates linnades kui, kui Tallinn, see kuulub kõik elu juurde, aga et ma olen leidnud nagu seal oma selle tasakaalu, et mul oma niux, loomingulised töö tegemise jaoks on see kõige parem koht, sellepärast et ma olen väga, kuidas ma ütlen, kaasa tõmmatav inimene, mul on palju häid tuttavaid ja sõpru, kellel alati teist midagi juhtub siin, kus avatakse tõst, kus esitletakse raamatut, kellel on kontsert kogu aeg, mine sinna, mine tänna ja millest mõnes mõttes on kahju, et ma jään mõnedest asjadest seltsielust, tean, või võib-olla jään ilma, kuid samal ajal on nii, et kui mul juba päeval nagu midagi, ma tean, et juhtub, et ega ma ei oska nagu niisugused täie pühendumusega nagu komponeerida. Et noh, minu viga, aga, aga seal on niimoodi, et ma olen mõnes mõttes sundseisus, mu tööviljakus on seal lihtsalt kordi suurem ja ma usun ka, et see töö kvaliteet et ma ei tee midagi kiirustades, rahulikult ja väga läbimõeldud No kui inimesed elavad maal, siis sõltuvad nad tahes-tahtmata loodusest. Kui ikka läheb elekter ära, siis ta läheb ära. Kui on torm, siis on torme ja praamid ei sõida. Ei ole ju ka internetti, siis ei ole ja siis ongi niimoodi, et tuleb panna küünlad põlema ja ja tore on see, et on viimasel ajal ju jah, mis sinna nii viimasel ajal Need on need pealambid LED tulukest, aga et paned selle endale siia otsaette ja loed raamatut väga mugaval raamatut lugeda. Aga ei hakka oponeerida vist ei ole võimalik, tähendab jah, saab mingisuguseid käsitsi, saab mingeid eskiis ja saab ikka teha, aga üldiselt mul on, mul on, asjad on seal arvutis. Aga mis ma pean ütlema, siinkohal hakka või elektrimehi kiitma, et seal on puhastatud sihte ja tõmmatud uusi kaableid ja tunduvalt stabiilsem on see värk seal muidu oli jah, mõned aastad tagasi tõesti, et nii kui talvel kõvem tuul tuli, natukene märga lund 100., siis ma teadsin juba ette Sohni nüüd mõne aja pärast on jälle meil elektrikatkestus, aga praegu on asjalood paremad. Õnneks. Aga te ei tunne ennast seal maailmast äralõigatuna vahel noh, meil on küll praamiühendus, aga siin aeg-ajalt kevade poole ka võib-olla praamid ei sõida, jaga lennuk ei lenda. No need on mõned päevad siiski, kus nii on? Ei, eks ma, eks ma, muidugi, kui mul on mingisugune väga konkreetne reis kuhugi kaugemale, et siis ma ei saa ikkagi lausa eelmisel õhtul tulla, et ma mingi puhvri aja ikka jätan, et, et ma tulen natukene varem siia päevake või paar varem Tallinnasse. Et edasi reisida. Aga just nimelt sellesse isolatsioonis ma ei tunne ennast sugugi olevat, sest et noh, on ju Skype ja, ja mistahes, et sa võid olla seal keset metsaga, jah, tänu sellele, et kui on korralik ja mul on suhteliselt kiire internetiühendus, siis siis on mul sellega ongi nagu kõik öeldud. Aga kuidas teil loominguprotsess välja näeb? Kas see on nii, et tuleb inspiratsioon peale või on see töö nagu iga teine, et vahel tuleb istuda ja konstrueerida? Nagu te olete ka intervjuudes öelnud, et tuleb tellimusse, on vajalik teha teosed. Kas te mõtlete sellel nüüd ratsionaalselt või või ei hakka ikka enne kirjutama, kui vaim peale tuleb? Eks vaim tuleb välja kutsuda, sest muidu võib teda ootama jääda, sellega on nii, ehk siis noh, mingisugune mingisugused kõlalised, fantaasiat käivad mul peas kogu aeg ringi. Et lihtsalt üks üks uus mingi tellimus või pakkumine, et vot kui seal on nagu määratletud just koosseis, et keegi soovib nagu instrumentaalkontsert või et siis on need palun, et on seal koorile ja orkestrile midagi, et siis on noh, mõned spetsiifilised momendid lihtsalt on seal vaja mõelda, et mida ma selle instrumendiga oskan peale hakata, et kas ma, kas ma tahan seda teha või tunnen, et see ei ole praegu minu jaoks või siis teisel puhul näiteks, et millist teksti oma kasutanud, et kõiges, kus on tekst kaasatud, on see üks komponente kohe, mis hakkab ka vormi organiseerima, et selles mõttes ma otsin siis alati, ma mõtlen kõigepealt nagu teksti peale. Aga kui on tegemist lihtsalt puhtalt sihukse orkestri ansambli looga, et siis siis ei ole muud tegemist kui puhas puhas rõõm sellest siukse, noh, abstraktse muusikamaailma loomisest ja, ja siis tuleb endale tähendab teha tuleb seda ehitist projekteerima hakata nagu arhitekt, mina, mina teen niimoodi, et ma kujutan, kujutan, hakkan nendega tervikut ette kujutama. Ja selle, selles tervikkujutelmad hakkab minema nagu sihukeste üksikute asjade juurde mingite kas meloodiatega, harmooniat või rütmi enda jaoks, kus on tihedam, kus on hõredam sellistes kategooriates, kus on läbipaistvam kus on tumedam, kus on, kus ta liigub allpool, kus ta liigub kõrgel, eks ole, nii-öelda Teduktiivselt pigem pigem nii, jah. Olete te vahel ümber teinud, kunagi tehtud lugusid? Väga harva, aga jah, ühel korral, et toosama Aaditus, mis siis peaks selle selle saatekese lõpus meil kõlama, et et ma sinna lähen lihtsalt kirjutanud lõike juurde, kuni ta sai selline, nagu ta praegu on, et ta ei olnud alguses päris hästi balansis. Aga muidu ma ei ei tee ümber, et need väikesed ümbertegemised nii-öelda käivad iga esiettekande juurde, kus tuleb võib-olla kusagil ütleme seal ühe forte asemel panna seal näiteks metsas Arvidele hoopis metsa forte või et, et seal kui terve takt trompet näiteks mängib fortes ühte pikka nooti ja siis läheb mingi teemaga edasi, siis on tark teinekord panna seal fortepiano ja kasvatab siis uuesti fortesse sinna kohta, kus ta edasi läheb. Vot need on niisugused nüansid, mõned asjad, need asjad, täpselt, need tulevad siis tulevad välja, kui sa proovid käivad, et et siis see asi panna nagu, aga no ma suudan seda ka ennustada, aga no mingid mingid asjad on ikkagi, mis siis reaalselt kõlades tuleb, tuleb nagu korrigeerida, aga need on peamised kõik balansi küsimused. Olete te kunagi töödest ära öelnud, et ei, ma ei tee seda. Olen küll mis põhjusel, lihtsalt, kui ma tunnen, et ma ei jõua. Ma tahaks teha, aga ma ei jõua ja, ja ma olen mõnest väga ilusast asjast ära ära öelnud. Mis, mis oleks, olen tulnud väga prestiižsed, tellimused ja see oli, ma ei mäleta, millise EXPO jaoks Saksamaalt, Hamburg, Hamburgis kusagil mingi saksa orkester tahtis mingit asja saada ja mul ma ei saanud lihtsalt teha, sellepärast et mul oli. Mul oli kalender täis, et noh, ma ei saa rohkem võtta kui ma, kui ma tunnen, et ma olen tegelikult võimeline tegema. Kui paljude arvestate avaliku maitsega kas te ei karda olla liialt hea oma loomingus? Ma ei tea ju iga inimene publiku hulgas on täiesti ainukordne ja oma maitse-eelistuste ja kõige muuga ainuke, kellele ma saan loota mu omaenese niisugune kontroll. Et ma ei saa kirjutada sellist muusikat, mis mind ennast ei puuduta, mis mind ennast kuhugi viiks või mis mind ennast ei kõnetaks või mis mul ei oleks vajalik. Et see on see kriteerium ja, ja edasi, on see lootus, et ma noh, nii haruldane eksemplar ka ei ole, et, et kui kui mina tunnen niimoodi, et, et ju siis ehk mõni teine tunneb ka niimoodi. Aga ma ei oska, ma ei oskaks lihtsalt. Ma ei tea, mis meeldib inimestele, ma ei, ma ei tea, ma teen seda, mis mulle meeldib. Kuidas te suhtute sellesse? Teid üha sagedamini võrreldakse Arvo Pärdiga. Need võrdlused on üldse niisugused hirmus kahtlased asjad Pärt on loonud täiesti unikaalse stiili ja mittestiili ainult vaid ka tehnika ja, ja, ja samas on, on see kõlaliselt niivõrd ilus ja lihtne ja tegelikult on seal oma väga range loogika ja keerulisus tema fenomen. Et selles mõttes noh, mina teen hoopis teistmoodi oma asju, ma olen leidnud ka mingisuguse oma kivi, mis on või mingisuguse lähenemise teatud siukese häältejuhtimise printsiibi mis on, mis ongi päris minu moodi. Aga minu meelest taevakene neid, neid võrdlusi ei ole vaja teha, aga ma arvan, et ta on suurus omaette ja, ja. Aga ma arvan, et seda ei võrreldage mitte muusikaliselt, vaid võrreldataks teie menukust, et nüüd on üks eesti helilooja, kes on maailmas läbi löönud ja need on Erkki-Sven Tüür, kes on samavõrd läbi Ja need ei ole jah, ikkagi niimoodi võrreldavad, sellepärast et väikesed asjad, kas või kui me mõtleme, need, ma ei tea, sajad filmid, kus Pärdi muusikat on kasutatud ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et et noh, et ütleme, et kui, kui minusuguseid on, siis oma põlvkonnast ma mõtlen, on siiski nagu ikka mõned, mõned kümned või kuskil sealmaal, noh kui me teeme niisugust, ma ei tea. Võtame kasvõi nii, et kelle muusikat ütleme, sellisel arvul, umbes mängitakse. Aga siis tema on seal, kus on need need mõned nagu Steve rike ja, ja, ja Philip klaas ja, ja et, et see on, see on nüüd noh, täiesti nagu kui me selliste mõõtudega mõõdame, et siis selle teatuse tuntuse ja leviku koha pealt on ta ikkagi ikkagi täiesti fenomen omaette. Meil siin Eestis kahjuks seda nagu ei tegelikult inimesed nagu ei jaga seda ära, mis on, ma olen reisinud palju ringi oma. Ma näen, mis see tähendab, et kuidas, kuidas temast veetakse, kuidas ta muusikani igal pool esid. Te olete ka veel, noormees, seal on sees? No seda ei tea keegi, seda ei tea, keegi, ei saa olla kellelegi mingi eesmärk, sest kui võetakse mingi niisugune eesmärk, siis, siis on võimalik väga ruttu väga kinni joosta ja ma olen kindel, et ka. Ja ma tean, et karvul ei olnud see mingisugune eesmärk omaette, see lihtsalt see lihtsalt juhtus temaga nagu taeva kingitus ja ta sai sellise ilmutuse ja ja, ja see, see muusika lihtsalt lihtsalt ta jõuab inimesteni ja ta väärib ka sellist tuntust, sest sinna on just kokku püütud see asi, et ta on niivõrd lihtsalt Ühest küljest kuulatav, ta ei nõua mingit nagu, nagu, nagu erilist pingutust. Aga kui sa kuulad seda süvenemisega, seal avanevad veel hoopis muud kihid. Aga selle juures on just see, et seda on võimalik mängida. Sa paned lihtsalt kuskile foonile, ta tekitab sulle väga hea niisuguse meeleolu ja enesetunde. Aga samas minu asjadega nii ei saa, nad võivad hakata segama nad pigem. Sa pead istuma maha võtma selle ajajas, Nemad on sellesse siis ta ütleb sulle midagi, sa ei saa seda kuulata lihtsalt kuskilt taustaks. Eks aeg on, mis nõuab süvenemist ja olemist, on jõulude aeg. Muusikutel on tavaliselt sel ajal väga kiire. Kuidas teil on? No kuna mina ei ole õnneks ju esineb muusik InB ka siin kõik, see on nüüd niisugune üks selline tore ja lõbus erand. Aga mõnda jõuluoratooriumi ei ole tellitud. No on olnud juttu ka sellest, aga, aga seniajani on see veel tegemata. Et seetõttu mul on väga rahulik aeg täpselt sama rahulik nagu nagu iga teinegi, aga lihtsalt meeleoluka. Et on väga tore, kui lapsed tulevad külla. Ja nüüd ka lapselapsed. Ja noh, kõik see traditsioon, mis sellega kaasneb Veedate oma pere- konnaseltsis? Kuidas kunagi sellepärast, et on ju nii, et et eks lastel on omad abikaasad, elukaaslased ja, ja siis saad, on ka nii, et kord siin, kord seal, eks ole, ja, ja siis aga kuskil noh, pühade ajal ikka tullakse sinna Hiiumaale, meie pole ka. Et jõulud on selline eriline aeg, kus tuleb omadega koos olla ja võtta aega. Kahtlemata muidugi, kuidas te suhtute sellesse, et jõulud on muutunud üha kommertslikumaks, aga mis ei oleks muutunud üha kommertslikumaks. Kõik on muutunud, taevakene nonii, käib see, kui sul on. Ma ei ole ju ometi ma mõtlen teie muusikat. No ja ma tahaks loota, aga võta ükstaskõik, milline tähtpäev või kui selle nimel ja kui selle sellega seoses on võimalik rohkem midagi mingit träni maha müüa kaupmehel, siis ta seda ilmtingimata ka teeb, on see, võetakse selleks appi lihavõttejänkud või päkapikud, siin ei ole vahet. Noh, mina nagu sellest tingel tangelist ennast segada ei lase. Tundeid ei saa rahaks vahetada ja head meeleolu. Ega ikka ei saa küll. Sa võid küll maksta heade asjade eest, see on hoopis teine asi, aga neid ei saa nii-öelda sedasi, et rahaks vahetada. Ühtlasi pärast jõule saab kaasta läbi. Paluks teilt üht sellist soovi, mida te sooviksite, tooks uus aasta? Mina sooviksin rohkem teineteisega arvestamist, ärakuulamist ja selleks ka aega, et inimesed kuulaksid ja vaataksid iseenda sisse, et nad teaksid, mida nad ise õieti tahavad iseendale ja siis nad oskavad ka teistelt midagi tahta, et nad saaksid iseendast aru. Mul on selline tunne, et elu käib sellise tempoga kohutavalt suurel hulgal meist. Et, et me ei saa enam ise aru, mida me õieti tahame või kes me oleme ja sellest tulevad ka kõik muud hädad, et me ei armasta oma ligimest lihtsalt tuttavatest kaaskodanikest rääkimata, et, et seda ma sooviks, jah, ikka ja jälle, et oleks nagu seda niisugust mõista tahtmist, rohkem. Aitäh teile, Erkki-Sven Tüür. Õnnitleme veel kord aasta kodanikuks valimise puhul, nagu te ütlesite, et see ei ole tunnustus ainult teile, vaid on ka tunnustus Eesti muusikale ja me ühineme selle mõttega kindlasti ja me loodame, et ka need teie soovid, mida te siin väljendasite eetris järgmisel aastal paremini täituksid, kuigi on selge, et üksteise mõistmises ei ole kunagi piiri ees, vaid see võib areneda alati edasi. Aitäh teile, aitäh diriga.