Maailmakaardil lapikene oled, ent kummardaja kui teised maad suis ma võtaks pihku sind ja nagu linnupoega hellalt hoides viiks kaugemale maailmaaedadest. Kuuldud luuleread kuuluvad Valeria Bobräänikule ja luges neid poetess ise. Valerie präänik on eemale Eestimaast Moskvas elav eesti luuletaja meie kultuuriavalikkusele saida laiemalt tuntuks ajakirja kultuurielu möödunud aasta viimase numbri vahendusel härra jutuajamise luuletajaga ja avaldaks mitmeid tema eestimaine luuletusi. Oma hiljutisel aprillikuu lõpukülaskäigul Moskvasse oli minulgi võimalus temaga kohtuda. Ja seda kohtumist jäi meenutama järgnev helilint. Mina tunnen oma esivanemaid kuni seitsmenda põlveni ja mitte ainult nimepidi. Nemad olid Hiiumaa eestlased. Minu esivanem seitsmendast põlvest töötas kalevivabrikus Kärdlas ja möödunud sajandi lõpus nad läksid kaukaasia maale. Kas olete enda jaoks paika pannud, miks iirlase tookord välja rändasid? Nemad läksid elama paremat elu, kuigi nende elu Hiiumaal ei olnudki eriti halb, aga nemad uskusid ikka nagu paljud eestlased, et Kaukaasias võib jälle uutmoodi alustada. Nad jõudsid Stavropoli maale ja mõned pere vanemad surid varsti ära ning lapsed pidid täiesti uut elu alustama. Ja teie olete ise juba sündinud, siis Moskvas ja mina olen syndinud Moskvas. Minu lapsepõlv möödas, poolenisti Kislovotskis, seal kaukaasia margus elas mu vanema. Kui ma täna teile külla tulin, siste esitasid mulle küsimuse, kas ma tahaksin näha teie esivanemate pilte väga kenasti need säilitanud ja on vist suur õnn, et nii pikkade aastakümnete tagant on veel esivanemate pildimaterjal säilinud. Ja seal pildi peal on mu vaarvanaisa, kes lahkus Eestist kaheksaaastasena. Ja see pilt on tehtud meie sajandi algusele ja mina ei tea isegi, kuidas juhtus niimoodi, et see on säilinud. Aga see on teie siin laual suur reliikvia, peate seda kalliks. Muidugi. Ma kuulsin, et teie sugupuud on väga hästi uuritud ja tänu sellele olete nüüd saanudki kontakti oma Eestimaal elavate tänase põlve esindaja. Oma kodumaa lehe abiga leidsin oma sugulasi Eestis, siis selgus koguni, et meie huvi oma sugupuu vastu on meil koguni perekondlik. Nemad otsisid ka oma sugupuu kohta teadet ja üks neist isegi käis 10 aastat arhiivides Eestis ja Kaukaasias ja otsis aina infot oma sugupuu kohta ja teiste hiinlastest väljarändajate elukohta. Ja selle töömaht on väga suur, see on 780 ja see asub praegu Tartu etnograafiamuuseumis. Nii seal teie esivanemate elupaigast, Kaukasuse mailt, on teil ka üks luuletus, võib-olla Loemised. Sinna kus kah kes ning kauge kaukasus kerkib, kui kangestus kõrge ja kõrk saabus kord hiinlane, püüdle maks kasu mullast, mis magas sulgkerge Jahar sinna mõelane elama, asus käelgi ele silmastki olemast märk. Mured lastegi hingel ei lasuks. Meeli jämeldaks mälestus mõrk luhast kuslikunes virtsane lodukünnist, kus Kreuksudes murdusid äkked kuhu jäi minugi hinge kodukivina Kõukude kivi mäkke. Millal teie nutise esimest korda Eestimaale sattusite? Siis kui olin kaheksaaastane? Sama vana, kui teie vaar-vaarisa, siis lahkus kaheksa aastaselt. Jah. Sattusin sinna üsna juhuslikult. Vanemad sõitsid autoga Lätist Leningradi läbi Eesti ja siis ma esimest korda kuulsin eesti keelt ja ei teadnudki veel, et minu esivanemad on siit pärit. Või kuidas te seda teada saite? Sain sellest teada juba siis, kui mõnda aega õppisime eesti keelt. Ja kuidas te eesti keelt hakkasite? Tema mul ei olnud isegi õpikut, ma sain lihtsalt Eesti-Vene sõnaraamatut, lugesin mitu korda läbi, siis hakkasin lugema Tammsaare teoseid. Ja alles siis, kui juba lugesin vabalt ja isegi kirjutasin luuletusi, siis tulin Eestisse elule kevade konkursile osa võtma ja siis hakkasin praktiliselt kõnekeelt rääkima. Nagu ma näen, on teil siin ruumis, kus me polegi, jutame, aga kena raamatukogu jääb peale. Tammsaare, keda nimetasid, on siin õige palju eesti kirjanikke. Muidugi siis, kui ma ise laps olin, oli raske midagi kätte saada, eriti Moskvas. Aga nüüdseks igakordne Eesti külaskäik on teile toonud kaasa ühte teist Uudmäe kirjandusest ja ma usun, ka teie sõprade ring on nüüd laienenud ja kui tullaksegi läks, ikka on kaasas mõni raamat. Eesti tänavakirjanduses. Tegelikult on Moskvas G1 kauplus, kus on eestikeelseid raamatuid ja isegi raamatukogu sessikeelseid raamatuid. Sidusin ka kontakti mõne Moskvas elava eestlasega kuigi neid on vähe ja meil ei ole ka suhtlemiseks, millega need esimest korda Hiiumaale sattusite. Möödunud aasta suvel sattusin Hiiumaale ja nägin seal isegi platsi, kus seisis möödunud kliendil minu esivanemate majja. Kindlasti oli teil ka oma väike ettekujutus, millised võiksid need Eestimaa saared olla, milline see Hiiumaal. Kas nüüd läksid teie mõtted reaalsusega ühte ja ma arvan? Mina nägin isegi unes Hiiumaad enne seda, kui ma sinna sattusin. Ja see oli. Ja siin teie luuletuste hulgas on aastaarvuga 1987 dateeritud k luuletus Hiiumaalt. Peale külaskäiku tekkis ka kohadel lule. Kadakad kui tuleleegid, kajakad kui lumepleedid. Särane on Hiiu saar. Hiide tunneb igas käär rannariba kääriga rahu, igalaid oled näinud Märdi ja Mike. Vaimub riiust, millest unistavad nurga perelised aimu leiust, mida unustavad nõrga verilised korrassaid ning Yedevalt CIA'd. Kostad elu jäädavalt. Maarja esiisad olid varmad, olidki lihtsalt nende pojad, nende veid, sinu esiemad, nemad olid haprad, aga vaprat, kuigi mitte kõigist sellist. Tahtsin jutustada vaid. Kui tihedalt ja tänapäeva kontaktid on eestimaaga, käin Eestimaal peaaegu igal aastal isegi kaks korda aastas, kui õnnestub, mul on seal sugulased ja palju tuttavaid. Mida nüüd tänapäeva eesti luulest arvad? Jälgin ikka, mis toimub praegu eesti kirjanduses, eriti luules. Kuid minu lemmikuks jääb ikka Betti Alver. Noortest, ma ei saa praegu kedagi eriti nimetada, kui vana te siis olite, kui kirjutasid esimese luuletuse, täpselt ei mäleta. Ma ei sallinud oma luuletusi hulka aega. Võib-olla kuni luule kevadest, kui, kus, siis osavõtmist ja praegu tegelete seal Moskvas, siis Noorte Autorite koondises ja mina lõpetasin kaheaastast stuudiod noortele luuletajatele. Nüüd proovisin isegi tõlkima eesti keelest vene keelde. Ellen Niidu, Viivi Luike, isegi mitte halverid. Enamik sellest on mul siin paberites. Ma ei tea, mis sellest saab. Aga millal siis esimene eesti keele luuletus tekkis tunglast väljendada emakeeles. Luuletajana siis, kui õppisin kuuendas klassis, tuli see kergelt Mia peaaegu korraga paberile. Võib-olla natukene ka teie haridusteest, Mei kuulajale, te olete Moskvas lõpetanud? Raadiotehnika instituudi igapäevatöö on raadioelektroonika, kuidas nüüd kokku sobivad luule ja selline tehniline ala? Mina arvan, et see radiotehnikaharidus oli ikkagi kasuks. Mina õppisin mõtlema, täpsemini täpsemini sõnastada oma luuletusi. Kuigi tehnika ei meeldinud mulle kunagi. See oli nagu elu paratnatosed, läksite õppima sellist erialal? Milline on teie luuleainevald, milles ta kõige rohkem tahate kirjutada, armastate kirjutada? Mind huvitab väga eestlaste ja teiste rahvaste vana ruudu suusk ja mina püüan luules sedasi anda seda mõttelaadi, seda suhtumist loodusesse ja inimese sõltuvust loodusest. Nüüd tulla veel tagasi selle Eestimaa juurde, mis teie hinge ja, ja teie luulet nüüd täidab, pidas Eesti mode jaoks, tähendab. Kuidas võib seletada, mis tähendab inimesele tema vanemate kodumaa? Mulle tähendab Eesti peaaegu kõige ja mitu aastat see oli mulle ainuke rõõmu allikas. Esialgu polnud mul eesti keelt kuskilt eriti kuulda saada, mõnikord raadiost. Ja siis ma käisin isegi jaamas eestlaste kõned kuulamas. Ja kuude kaupa üldse ei kuulanud eesti keelt. Käisin Eestis ka väga harva ja igatsesin väga. Need on eksgeen Eestis üsna tihti ja võin rääkida eesti keelt ja ikka ikka, sellest on vähe. Sest ikka igatsen eesti keelt edasi, siin Moskvas elades. Millega nüüd iga võrdne eesti köiteid rikastab, mida te tulete seal? Ja mida rohkem ma käin Eestis, seda rohkem ma mõistan, et minu esimene mulje oli Jüri, käia just Eesti pidi olema minu kodumaa. Ta nimi on Rootsi, Taani kortsaksakond, vene linn küll murdusid, siin taraanid küll kivisid, loopis ling ning Kalevi kalmuküngast sai verine sõjaplats. Müür kerkis kõrgiks. Rünkkaks. Rahvas siit lühend mats käib kirudes omas saamatust seni metsateid ta jälgedest korjubraamad, mis seletab ära meid, see raamat, kui Taani lingi iialgi valmis jääb kestma, kui mullapindki maarahvas ta kirjema. Meriisi seisma jäi. Keegi peatas ta kallasvee eest, jaagu sai kaldast, algas maa. Peagi viisi kokku sai esimemm ta vaevaga kodu lõi lapse majja tõi. Oli oli. Oli oli see. Tulega mõõgaga tuli kaasees häda tõi valu, tõi võõrast leiba, sõi, langes. Memmeke lapse eals vennake piisa raist märjaks sallis. Isa ema. Oi, jaan sall Velma taadima memme ma, endisel Tonda. Saadud kullane kivile mullane, pilvine, tuuline, oo tuus täi.