Kõik me otsime teed oma juurte juurde, nii otsib neid ka Valeria Ränik. Eesti keelt kuulis ta esmakordselt kaheksa aastasena, kui oli koos vanematega läbisõidul eestimaal. Üllatusena selgus siiski, et Valeria ranniku vaarvanaisa siis vanaema vanaisa oli olnud hiidlane ja rännanud majanduslikes raskustes pagede sittmaid Stavropoli maile Kesk-Venemaale 1868. aastal. Siit siis saigi alguse valida ranniku sügavam huvi Eestimaa vastu. Esimesteks õpperaamatuteks Valeriale eesti keele õppimisel said eesti-vene sõnastik ja Tammsaare teosed. Mulle meenub veel praegugi eredalt meie esimene kohtumine temaga Moskvas kui ta oli värskelt lõpetanud sealse elektrotehnika instituudi. Meenub õhin, kuidas ta mulle jutustas oma käikudest Moskva Leningradi vaksali et näha sealisti maalt saabuvaid inimesi ja kuulda puhast eesti keelt. Oma juurte oma õige koduma otsimine aga jätkus ja nüüd on Valeria juba teist aastat Tartu elanik. Kas kohanesid siinsete oludega kiiresti? Tundsin huvi meie aasta lõpul kohtumisel Alma Materi sammaste vahel. Ei olnudki vaja mingi käega siis elamiseks, ma tulin siia ja tundsin end kohe nagu kodus. Ma teadsin juba enne siia tulekut, et mul ei teki mingeid probleeme siin. Ma tahtsin lihtsalt iga päev eesti keelt kuulda. Ja kui see osutus võimalikuks, siis ma olin täiesti kõigega rahul. Mind ei häirinud isegi see, et ma pidin elama esimees talve elamiskõlbmatud majas. Luuletus, mida ma kirjutasin Eestisse tulles, oli poolteist aastat tagasi. Viimaks tulin eestimaale, viimaks olen kodus. Päris kodutunne tekib selles maja Lugus, tõsi küll, on ja pime, pole puid, ei salve. Siiski kodumulla pinnal, ei ma karda talve, iga põõsas lahkelt vastu avab oma süle, kes elutark, kes ütles, et ei ela eile. Ma olin õnnelik, sest oma rahvaga koosolemine tähendas mulle väga palju. Sina juured, nagu me teame, on Hiiumaalt kas oled liikunud ka nendel radadel nüüd selle aja jooksul, mis Eestimaal oled olnud? Siin Hiiumaal mitu korda käisin esinemas ja käisin lihtsalt sõprade juures ja Hiiumaaga kontakte. Mul on isegi kõige tugevam just selles mõttes, et maaga ma tunnen seda maad nagu elus ole pilt. Kuidas sind ja sinu luulet Hiiumaal vastavaid äski? Kadakad kui tuleleegid, kajakad kui lumepleegid. Särane on Hiiu saar. Hiide tunneb igas kääriga rannariba kääriga rahu, igalaid. Oled näinud märgija maik. Vaimu priiust, millest unistavad nurga perelised aimu leiust, mida unustavad märga verelised korrassaid ning Jädevalt CIA'd. Kostad elu jäädavalt. Sinovaaria esiisad olid varmad. Olidki lihtsalt nende pojad, nende väid, sinu esiemad. Nemad olid haprad, aga vaprat, kuigi mitte kõigist sellist. Tahtsin jutustada vaid. Ja praegu siis nagu ma eelnevalt kuulsin, töötad sa ülikoolis eesti keele kateedri juures samaaegselt kaugõppe korras, siis õpid eesti keelt ja kirjandust. Esialgu, kui ma siia tulin siis ma olin õnnelik juba sellepärast, et ma saan kuulata loengut eesti keeles ja üldse saan siin olla. Mida rohkem ma olen siin elanud, seda rohkem hakkasin nõudma ka teistest inimestest, mitte ainult endast. Ja siis mind enam ei rahuldanud selline õpetamise tase. Seda ma olen ennegi aimanud, et ülikooli programm ei saa pakkuda mulle midagi uut. Sest ma olen ennegi palju lugenud ja tundnud huvi sellest asjast. Aga need, kes tulid otse koolist siia tihtipeale juhuslikud inimesed, kes ei tunne eriti veel suurt huvi filoloogia vastu või üldse sellist huvi tunne. Nende jaoks on muidugi soppimine väga raske ja ma loodan, et aasta pärast olukord võib paraneda niimoodi, et ma võiksin minna statsionaari ja õppida eriprogrammi järgi. See tähendaks seda, et saaks võimalikult rohkem õppida just neid õppeaineid mis mulle meeldivad. Siin ta võetud vastu ka Tartu Noorte autorikoondise liikmeks. Kuidas seal end tunned? Ja me oleme palju koos käinud, palju esinenud, kuigi see esimene luulekogu, mis seisab juba poolteist aastat trükikojas kirjastuses on ikka veel ilmumata. Mul on juba teine peaaegu et valmis. Tartu Noorte Autorite koondis hakkab vali andma raamatuid ise. Ja riigil on juba valmis need raamatud kokku pandud ja mõni on juba ilmumas. Kui me mõni aastat sinuga tagasi Moskvas juttu ajasime, siis esinesid saapa prääniku nime all. Nüüd sinu luulekogud ilmad juba ranniku nime all, nii et sul on siin eestipärane nime muutuski vahepeal aset leidnud. No jääga kolme tähte kõrvaldamine ei ole eriti suur asi kolme tähe kõrvaldamisega muutusse niimide eest eestipäraseks. Nii kirjutad sa siis eesti keeles oma luuletused. Kirjutan eesti keeles ja üks luuletus on juhuslikult isegi soome keeles kirjutatud. Need luulekogud, mis on neid kanda, vahel saamas. Mis on nende põhiline ainevald, mis sind luuletan nüüd Eestimaal? Inspireerib. Mõtlen neist kõikidest asjadest, mis Eestimaal toimuvad ja see kõik paratamatult kajastub selles, mis ma kirjutanud olen. Jah, sesseni jälgisid saju Moskvast ikka kauguste taga neid sündmusi, mis toimuvad ja elame ikka praegu väga omapärases ärkamisajas ja kas ärkamisaeg on nüüd äratad, kui sinu luulet? Ja suur osa sellest on just ärkamise aeg see, mis sellest pärast välja tuli. Ma tahaks öelda seda, et kui esimene luulekogu, mis oli Moskvas kirjutatud kandis nimetus orb ja hobusemotiiv oli seal igal pool siis see teine luulekogu võib olla ületab isegi lugejat, sest seal ei ole seda mingi tüksindusega arguse motiivi, vaid mina olen sündmuste keskele ja näen kõike seda toimuvat enda ümber. Ja kui ma olen paratamatult tiiba sündmuste keskel, siis mul ei ole enam midagi karta. Ja ma võin kõike seda, mis ma mõtlen, väljendada nii vabalt nagu Ma vajalikuks pean. Ei mingid häbitunded ega kartust mul enam ei ole. Laul ärkamissuvele tähele panid Sakala Saaraja normekond päeva millal, kes meie lootuste peale lund, õhtut, mis lootvast väsinud, õnnetu Taaralinn oli kui suur ja unine koheril suli lind. Öödki Mil vaibus peagi, sosinad tegi sumin ning marjamaale laskus Suur uinute aja ruumi püsivad üle talvegi taimede haprad taimed. Karnemasse elu vormis on kestvamaid, eluaineid. Arguses varjub vaprus ja ranguses peitub ellus. Meiegi peame vastu ning tõstsime, jääme ellu. Ükskord on talgi möödas, kestame senikaua kaile uskmatus ja lootusetuse haua. Kas sa tunned et sa oled nüüd eestlane? Ma olen alati tundnud, et ma olen eestlane. Ma olen juba varasest lapsepõlvest peale tundnud, et ma olen seal võõras, et neli aastaselt ma juba ütlesin, et ma õpin mingit keelt selgeks ja põgenen siit ära. Kallas kaheksa aastaselt ma leidsin seda õiget kohta, kuhu ma kuulun. Ja seda keelt, mida ma tahan selgeks õppida. Siis ma muidugi ei teadnud veel, et mul on Eesti päritolu. Ja siis, kui ma siia tulin, siis oli isegi imelik suhelda inimestega, kes kõik mõtlevad sedasama, mis minagi. Liivimaad ei ole alles. Ehk liivi missid. Kaua mõistlikuks veel jääme maha, kompromissid aitab nõudkem kohe kätte, kõik, mis võeti ära. Ta on minevikku hirmus vaba rahva päralt. Hävitame orjad endis, kaotame riigid, hälbime või lõpuks saame luua oma riigi. Kus on tuul? Vaibus täpsunud suur sari, kus suurt ema on hai.