Tere jälle, kell on nii kaugele, et aeg minna reisile. Kui me eelmisel korral olime Peterburis, siis nüüd teeme kannapöörde ja läheme hoopis Moskvasse. Nii et sõidame ida suunas ja reisimine on selles mõttes meil teiega tõrje õnnestunud valik, sest vana tava järgi reisite just nimelt talvel Venemaal. Sest suvised teede puudumised ja kevadised sügisesed teede olukorrad olid sellised, et reisida eriti ei saanud, nii et reisimiseks talv on kõige sobivam aeg ja, ja lähme siis nagu me ütlesime, ida poole Moskvasse. Muidugi Moskvast ei rääkinud, võib rääkida väga pikalt ja on ka üsna palju materjali. Sest üsna hiljuti tähistati Moskva 800 viiekümnendat juubelit ja tõesti nii nagu vahel Venemaal seda tehakse, et kui juba raamatuid antakse välja, siis kohe neid antakse ja juubeli puhul. No ma ei liialda, kui ma ütlen, et neid anti välja kümneid kümneid raamatuid, mis puudutavad Moskva ajalugu, Moskvaga seotud inimesi, sündmusi ja nii edasi, nii et see pole mitte lihtsalt mingi väikene üksik aktsioon, vaid see oli mingisugune raamatute väljaandmise kampaania. Nii et ma olin just enam-vähem sel ajal ka muudes asjades Moskvas ja nägin ikka raamatupoes terveid riiuleid, mille kohal oli siis silt Moskva 850 jal kümneid äsja välja lastud raamatuid ja nende seas, mis minule ja võib-olla ka selle teemaga haakuvalt pakuvad rohkem huvi, oli väga palju uusväljaandeid vanadest raamatutest, need raamatud, mis ilmusid kuskil eelmisel sajandil, ilmusid tol ajal väga väiksest tiraažist näiteks Moskva tänavate kohta kuulsate Moskva laste kohta, need need anti siis lihtsalt uute väljaanne reklaam juba välja suurtes tiraažides ja seega on nad nüüd põhimõtteliselt kõigile, kes selle linna vastu suuremat huvi tunneb, ka kättesaadavad. Nii et seda muret ei oleks, mida vaadata või kust lugeda enam ei ole. Kuni siis tõesti tänavatena majadeni välja. Aga me nende detailideni niikuinii ei jõua, nii et tuletaks võib-olla kõige üldisemalt. Ja kui rääkida Moskvast, siis traditsiooniliselt läbi pika ajalugu Moskvat on kutsutud ja ka nende raamatute pealkirjades võis väga tihti leida niisugune sõnapaari maskvaapjalakaanennaja. Mõne linna kohta ikka püütakse leida mingi paari sõnaga seda linna iseloomustav põhiline, peamine nii Moskva puhul on tavaliselt kaks varianti ja esimene neist just nimelt Moskva bioloog, kaamendaja tähendab Moskva valge, Moskva valgest kivist. Tänapäeval võib see isegi tekkida. Ta ta teatud küsimusi, sest ega Moskvas ju kui nüüd reisida, mitte lumega kaetud Moskvas siis valget värvi nii palju ei leia. Aga omal ajal ja selle nimetuse täpne algus on peaaegu aastatega fikseeritav. Nimelt see on 14. sajandi algus, kui hakatakse ehitama esmakordselt Moskvas kirikuid niinimetatud valgest kivist. See peaks olema vist lubjakivi, mille leiukohad olid Moskva Rekaal. Nii et mitte kaugel siis Moskva südalinnast seal suvel siis seda kivi murti, see oli mugavam ja veeti kohale, mis oli jällegi arusaadav talvel, nii et peamised siis tööd toimusid siis jälle järgmisel ringil alates kevadest, kui siis talvega oli see kivimaterjal kohale toodud. Ja millised on tegelikult tolleaegsed ehitustempot, on isegi tänapäeva vaatevinklist täiesti üllatav. Näiteks on välja arvestatud Moskva Kremli müüride ehitamine mis toimus 1367. aastal oli peaaegu iga päev keskmiselt muidugi ta ei ole nüüd üks-ühele täpselt paigas, aga keskmiselt näiteks veovahendeid oli päevas väljas 4500 nii et 4500, siis inimest, hobust tegelesid iga päev nende kivide juurde toomisega ehitusplatsile ja Kremli müür olevat siis saanud valmis ühe hooaja jooksul. Ja see ei olegi ju nii väike ülesanne, sest selle müüri pikkus on kuskil kaks kilomeetrit, seal on üheksa torni. Müüri kõrgus on umbes kolm meetrit ja siis laius paksus müüril kuskil kaks-kolm meetrit, nii et see on ikka suur ehitis ja saada hakkama ühe hooajaga on ikka suur saavutus. Vähemalt vene autorid on kirjutanud, et mitte midagi nii ruttu polevat Venemaal ehitatud. See valge värv, miks siis need valge värv säilib, sest kui me täna lähme Moskvasse või vaatame pilte ja väga paljudel on meeles Kremli müürid, kas või nende teleülekannete järgi, mida omal ajal ikka sai vaadatud, on ju punane punane tellis. Ja see punased tellised on alates Ivan kolmandast, nii et siis ehitatakse uus Kremli müür, kuid säilib tava. Või see tava tuleneb sellest vanast valgest müürist seda lubjata. Nii et sajandeid on neid punaseid telliseid lubjatud, niiet nad paistsid valgetena ja see tava lõpeb kuskil alles 19. sajandil ja pigem lõpu poole arvama või aastaarvu, ma ei oska täpselt öelda, aga juba täiesti sajandi viimastelt aastatelt pärinevate fotodel on näha, et see sein on selline, nagu ta on täna punakas ja mõned kümned aastad tagasi on ta veel lubjatud ja valge. Nii et see tava seda Sevina värvida valgeks kestab siis nagu ma ütlesin sajandeid. Nii et Moskva on peale ka minna ja see on siis üks niisugune parameeter, üks määrang ja teine, kõige levinum on maskaa Latong, laavajaam. Kuldkupliline. Ja siin on ka üks niisugune väikene, huvitav nüanss. Vot enne revolutsiooni kasutatakse Moskva kohta mõlemat väljendit täiesti võrdselt. Aga peale revolutsiooninõukogude ajal on Moskva ikka Nõukogude kirjanduses pigem biovokaanennaja ja valdavalt biolokaanennale ja arusaadavatel põhjustel, sest kirikutele tähelepanu eriti juhtida ei tasu ja ei sobigi, et siis nõukogude riigi pealinn oleks nüüd peamiselt. No väärt mainimist kui Zlatog laavaja. Kuid emigratsioonis Vene emigratsioonis on jällegi Moskva tavaliselt Zlatongla vaja rohkem Montoslatogaa vaja, kui kõva kaanen ja Nõukogude liidus on ta siis pigem peavad enne kui ka vaja. Ja nüüd siis tekib paratamatult küsimus, et kui ta on Zlatog laava ja siis palju võis Moskvas olla näiteks kirikuid. Ja esmapilgul lihtne küsimus, millele ei olekski raske vastata. Aga leida vastust kirikute arvu kohta Moskvas peaaegu võimatu. Siin on mitu põhjust. No kõigepealt juba see, et linn kogu aeg kasvab linna piiridesse, tulevad uued alad oma kirikutega, nii et see arv kõigub. Kuid traditsiooni järgi mainitakse ja lõpuks ei olegi oluline, kas need on nüüd täpselt nii palju või natuke rohkem üks kaks siia sinna vähemalt välismaalased, kes on Moskvat külastanud nendel varasematel sajanditel on tavaliselt öelnud, et Moskvas on 1000 kirikut. Ja vene traditsioonis, vot see on nüüd huvitav niisugune moment. Reeglina öeldakse, et Moskvas on kiriku Arv soorokk sorakov. Ja siit on tehtud järeldus, Sorokk 40, tähendab Moskvas peaks olema kirikuid 40 korda 40. Kui neid ma ei eksi, siis peaks andma 1600 tükk maad rohkem tükk maad rohkem. Kuid see 1600 ei ole õige vastus juba ainuüksi sellepärast, et soolo vana vene traditsioonis ei ole mitte 40 vaid Sarokaaks kutsuti väikeste karusloomade nahku. Ja on teada, et keskmiselt ühe kasuka peale läks neid umbes tõesti 40. Kuid see soorokk tähendab pigem rahvatraditsioonis või omal ajal, et tegemist on millegiga, mida on üsna palju. Kuid mitte väga. Nii et kirikuid on üsna palju, kuid mitte nüüd väga palju ta on pigem niisugune suunda näitab kui arvu määrav seal täpselt nii nagu see teine tähendus, mida ka inimesed, kes vene keelt natuke paremini teavad tunnevad see on maa tohutult palju, midagi, maa, palju oli inimesi staadionil, maa palju oli lauljaid, laulupeol, maa, maa on tegelikult tatari-mongoli päev, üksuse nimetus, kuhu kuulus 10000 meest. Nii et maa võiks olla täpselt 10000. Tegelikult maa tähendab siis mitte midagi muud kui tohutult palju jäätmaad Mushaja Vene keeles mõnikord öeldakse. No see on juba lõpmatu arv, see on kohe niipalju, et rohkem ei saa olla, nii et need on pigem emotsionaalsed hinnangud, kui nüüd täpselt nisukesed Arihmeetilised arvutused, nii et öelda, palju siis Moskvas kirikuid on, seda on väga raske ja arvestada tuleb ka seda, et näiteks nõukogude ajal, eriti kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel ja ka hiljem väga palju kirikuid ju tõmmati, lihtsalt maha likvideeriti ja see arv ongi kümnendite jooksul kõikunud. Kuid tegelikult vaatamata sellele nimetusele Moskvas lataka laava ja kui nüüd võtta aluseks vähemalt nii väidavad Vene uurijad elanikkonna arv Moskvas, siis tegelikult kirikuid nii väga palju ei ole. Nii et see on pigem jällegi niisugune emotsionaalne suhtumine ja tõesti, kui tõusta sellele kohale, kust omal ajal Moskvat imetleti, need on need kuulsad Varblaste mäed, varabiime koori ja heita pilk ütleme eelmise sajandi alguses Moskvale, siis loomulikult torkavad silma kõigepealt kaunid kirikud, kirikute, siis need kuldsed pliit ja siit ilmselt ka see juhtus nii, et need on siis kaks kõige levinumat nimetust Moskva kohta. No kui nüüd Moskvast natuke rääkida, siis ei saa ilmselt jätta, rääkimata seda, et Moskva ju tegelikult Peterburiga rivaalitseb väga paljus küsimuses, need on kaks täiesti erinevat linna, sest ma juba natuke rääkisime ja igaüks, kes on käinud Moskvas ja Peterburis või omaaegses Leningradis teab, kui erinevad need linnad olla, kui erinevad nad on oma arhitektuuri poolest, kui erinevad on seal tegelikult inimesed, kui erinevad, on seal mingisugune mingisugused suhted, kui erinev on atmosfäär, need on täiesti erinevad linnad, kes siis läbi ajaloo on pidevalt rivaalitsevad, et kumb siis neist on parem, kumb on ilusam ja nii edasi, nii et natuke on seal seda Tartu Tallina nisukest kemplemist tunda. Ja no näiteks väga ilusti, ma ei hakka nendel detailidel peatuma ja lõpuks on mõlemad linnad kaunid täpselt samuti nagu ka Tartu ja Tallinn ja ei ole ju mingit mõtet hakata ühte teisele eelistama, nad on lihtsalt erinevad. Täpselt nii nagu Moskva ja ja Peterburi linnad on erinevad, aga need erinevused on välja toodud ja üks niisugune ilusam, nende erista on meile kõigile tuntud, näiteks kookonisse. Gogoli on kirjutanud enam-vähem nii, et erinevused tulevad tulenevad kahe linna vahel juba sellest, et Moskva on naissoost linn ja Peterburg on meessoost linn. See tähendab, et Moskva on pruutide linn kirjutab koogol ja Peterburi on peigmeeste liinil. Peterburi linn on korralik. Ta ütleb isegi saksa lik linn. Seal käiakse korralikult riides. Seal ei armastata kirevaid toone. Seal ei armastata järske kõrvalekaldeid moest. Moskvas aga kui juba otsustatakse, et midagi peab olema moodne siis see peab olema viimase peal, et Moskva ei armasta nisukest keskmist. Moskva ei armasta hallus. Moskva arvastab äärmusi. Kui Peterburis kavatsetakse korraldada pidu väidab koogol, siis vaadatakse kõigepealt alati rahakoti, palju siis peo jaoks raha. Kui pidu aga korraldatakse Moskvas, siis pidutsetakse nii, et keegi raha iialgi loe. Nii et see erinevus siis Kogol väidab, et kõik ajakirjad, mis ilmuvad Moskvas vaatamata sellele, kui teaduslikud nad ka ei oleks, nad lõppevad alati lehekülgedega, kus tuleb mood? Raske öelda, tähendab, pole ise seda tähele pannud, nii ta vähemalt väidab ja Peterburi ajakirjades jälle ei ole peaaegu kunagi üldse pilte. Nii et nad on nisukesed kuivad piltideta ajakirjad ja Moskva ajakirjades räägitakse alati kantist ja filosoofiast ja Peterburi ajakirjadest räägitakse alati seltskonnaelust. Vaat mis tähendab, kui üks linn on tükk maad ida poole Ta on hoopis teine linn, täiesti teine linn. Ja veel niisugune moment, mis jällegi toonitab seda Ida maisust, mis Kokollil oli, oli see, et kui Moskvas sõidetakse kuskile, siis sõidetakse kasukas ja lõunale. Kui Peterburis sõidetakse kuskile, siis sõidetakse kuues käed taskus ja börsile või ametisse. Nonii, see umbes oli nii, et Moskva kasukas ja lõuna-Peterburg, kuup ja börs ning amet kergemeelne Moskva. Ja kuigi no neid üritusi võeti ikka üsna raskemeelselt, tõsiselt, aga, aga ma oskan hoopis midagi muud. No Moskva kohta veel üks niisugune iseloomustav lause, mida kunagi Peterburi puhul pole kasutatud, näiteks mask, lahkub Peegioskaja, Moskva kaupmeeste liit, mida peterburi juures kasutada ei saanud ja võib-olla nisukene, natuke lõbusam, aga moment, mida ka kõik autorid, kes Moskvat kuidagi ülistavad või eraldi välja toovad, alla kriipsutavad, on see, et Moskvas erinevalt Peterburist juuakse väga paljud teed. Ja kogu Vene teejoomise traditsioon, teejoomise kombed ja tavad, need on sündinud Moskvas. Nii et jällegi kuidagi jahutud. Ta ta siis Peterburis on pigem kohvi ja teisel kohal, tee siis Moskvas vastupidi, raudselt esimene t ja võib-olla kuskil hoopis hoopis hiljem kohvi. Kas teie joomise traditsiooni juurde Venemaal kuulukese taldriku pealt joomine? Eelmise sajandi niisugustes raamatutes, kus õpetatakse head käitumist on eraldi peatükid, kuidas tuleb juua teed ja seal on muuseas mainitud, et väga ebaviisakas on juua teed alus tassilt millest võib teha järelduse, et see oli üsna levinud komme, aga hea toon seda siis ei aktsepteerinud, nii et teed juua siis alus tassilt väga ilus komme ei ole. Aga mis nüüd puudutab seda moskvatee joomist, siis tee olevat Moskva jõudnud esimest korda kuskil 16. sajandil ja töid siis esimesed teelehed Moskvasse. Kaks kasaka Atomaani, kes seal käisid, külastasid Hiinat. Seal nad olevat siis teed proovinud ja tõid, nagu ma ütlesin, need lehed ka teelehed siis Moskvasse. Ja see oli siis esimene nisuke tutvust teega, kuid mingeid täpsemaid teateid, mis siis edasi sai, ei ole. Aga on teada, et 1638. aastal tsaar Mihhail Fjodorovi chis saadik oli toonud siis kingitusena Mongooliast Mongoolia Khanilt muude kingituste seas ka neli puuda kuivatatud lehti, nisukesi tundmatuid lehti. Ja väidetavalt saadik olevat siis seletanud, et tema ei tahtnud nad kuidagi seda kaasa võtta, sest arusaamatud asjad aga kuidagi ei saanud. Käidi talle peale, et need on väga head ja, ja nii ta siis need lõpuks Moskvasse tõi. Kast saar Teed proovis või ei proovinud, see ei ole jällegi teada. Aga niisugused suured Vene teeuurijad väidavad, et vaevalt vist jääb kindlalt on teada. Teed proovis siis järgmine Vene tsaar Aleksei Mihhaaellovitš 1665. aastal ja teed soovitas talle üks välismaa meedik, nii et teed joob ta ravi eesmärgil. Ja kui tsaar jõi juba teed, siis hakkasid teed jooma KaPojaarid. Ja vot siit hakkab siis see teejoomise Travid traditsioon Moskvas levima on alguses väga kallis jook, kuid jällegi teejoomise uurijad väidavad, et juba 18. sajandil Venemaalt teed joodi tunduvalt rohkem kui siis Euroopas. Ja eelmisel sajandil on näiteks juba tavaline ütlused. Lisaks tavalisele kahele korrale hommikul ja õhtul joodi teed nii palju vahepeal, et keegi ei suutnud seda kokku lugeda, nii et kaks korda on kindlad hommikul ja õhtul, aga vahepeal on juba nii palju kordi täpselt. Tarvo on on võimalik siis paika panna ja moskvatee joomisel on ka niisugune ilus ausammas ja nimelt see on moskvateekaupmehe, Berlovi majame snitski tänaval. Kui nüüd keegi peaks Moskvasse sattuma siis pöörake sellele majale tähelepanu. Nüüd see tänav on jälle Mess nitski, ma ei mäleta, mis ta vahepeal oli seal väga ilus maja Hiinast stiilis niisugune Hiinalik, suur maja ja Berlovi firma oli suur teekaupmeeste firma ja näiteks selle firma 100.-ks juubeliaastaks omistati Berloovidele ka aadlitiitel ja vapp. Väga ilus vapp. Vapil on peal pärlid, Berloff. Nii et sealt siis pärlid ja teepõõsa lehed, nii et nii nimi on kajastatud vapil kui ka tegevus, millega sisse Berlov Berlov raha teenis ja selle majaga on seotud niisugune huvitav lugu. Ta valmib 1896.-ks aastaks. Ta valmib selleks ajaks, kui toimub Nikolai teise kroonimine. See peaks olema meeles, sellest me ka rääkisime. Ja sellel Berloovil. Berlovi nime kandis kaks firmat. Nii Vassili Berlov kui ka Sergei Berloff lähedased sugulased ja neid Nikolai teise kroonimisele pidi Moskvasse saabuma Hiina imp, imperaatori isiklik esindaja ja mõlemat Loovid, kellel olid väga tihedad kaubanduslikud sidemed Hiinaga. Tahtsid väga, et imperaatori saadik peatuks just nimelt tema juures. Reklaamile on see vist küllaltki oluline ja nüüd sellel eesmärgil, et meelitada sestsaadik enda juurde laseb Sergei Berlov ehitada selle maja suure vägeva maja Hiina stiilis. Kuid saadik eelistab siis teist Berlovi ja peatub selle Vassili juures, nii et seda maja pole ta oma siis elamisega austanud. Aga majame, snitski tänaval seisab ja ta oli tee kauplus aastaid-aastaid, hiljem ka nõukogude ajal. Ma ei tea, mis seal praegu sees on, all aga igatahes sajandivahetusel eelmise sajandivahetusel, kui inimene tahtis väga head Teet mingit erilist sorti, siis mindi seda ostma just nimelt selle Berlovi juurde sinna Magnitski tänaval. No nisugune massiline tee joomine tegelikult algab kuskil aastatel 1830 40. Ja nendel aastatel sünnib ka ütlus, et tee asendab moskvalasele kella. No tihti inimesed ütlesid, et no millal ma kedagi nägin peale teed enne teed, nii et öeldi, et kell ei ole nisuke vajalik asi, aga vot ilma teeta läbi kuidagi ei saa. Tee joomist kordade alusel võis siis ka sisuliselt määrata kellaaega. Peamine nõue, mida Moskvas siis teele esitati, oli see, et ta peab olema tuline, kindlasti tuline. Eelistati teda juua ilma lisanditeta, nii et mingit koort või piimatee juurde ei pakutud. Ja ka ilma suhkruta. Nii nagu meie seda teeme, vaid kui suhkrut kasutati, siis võib olla ka keegi seda teab. Venemaal vahel tehakse seda tänapäevani. See on Brick usku. Nii et hammustatakse neid väikseid suhkrutükikesi ja juuakse teed peal. Ja see oli spetsiaalne suhkur, nisuke valatud suhkur. Ja sealt siis no eemaldati nisukesi väiksemaid tükke suhkrutangide abil ja polnud vist Moskvas perekonda, kus neid suhkru tange poleks olnud, nii et, et niisugune tava juua teed hammustades suhkrut kõrvale on vana vana moskva tava. No ja võib-olla üks oluline reegel, mis puudutab seda moskvatee joomist, on see, et teed peab jooma ikka väga palju. Ja seda illustreerib ilus niisugune vana moskva ütlus, kui olid külas ja jõid teed ja siis saab pärast selle kohta selle koguse kohta võisid öelda, et sa ussiteos samovar, et sa istusid ära terve siis sellesama vari, nii et sama vari kogusson ikka liitritesse ulatav, nii et tee dioodi tõesti väga palju. Ja tee Moskvas on ka niisugune enimvaheliste suhete indikaatornäitaja. Nagu kellelegi kohta öeldi, et nad käivad koos teed joomas siis on selge, et nende inimeste vahel on südamlikud suhtutud. Kui aga juhtus ja seda võib leida ka vene kirjandusest, et näiteks kellegi kohta teatatakse, et nad käivad juba mitmendat päeva eraldi teed joomas, tähendab, et nad on ikka läinud tülli. Nii et nad isegi teed koos ei joo. Ja no kui külalisele isegi teed ei pakuta, vahel võib ju juhtuda, no siis see on juba nisuke ebaviisakusi ja nisuke väljakutsuv käitumine, et see tähendab kindlasti kahe inimestevahelist tüli juba juba pikemaks ajaks. Ja see tee on ju Moskvas andnud ka väljendi, mida vist kõik teavad, ja sealt on ta levinud üle Venemaa. See on nimelt jootraha. Nats nats sai anda siis jootraha, see olevat tekkinud kuskilt see väljend eelmise sajandi neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel ja Moskvaga siis on seotud ka niisugused väljendid, mida võib-olla siin Eestimaal ei teata, aga Venemaal küll näiteks, mis siis on džaini pitsist aknassweetseeniešits tähendab, kui teed mitte juua, siis peaaegu nagu üldse mitte elada või Tšaid piits, Travarubiits teed juua ei ole mitte puude lõhkumine, tee joomine, nii et see on niisugune mõnus tegevus sellele pühenduda. Või siis näiteks ka küsimus. Cham vunditsid, Tšaid, piits, Slošetškoid, hilisSahharam. Millega te siis teedioote, kas lusikaga või suhkruga, nii et näete, nende lausete koduks peaks olema vähemalt vene uurijate arvates kindlasti Moskva, mis ka põhjendab seda, miks me just nimelt tee joomisest hakkaksime millegipärast nii palju rääkima. Et selle teega lõpetada, otsasama samovar, võib-olla kunagi temast natuke rääkisime, me oleme nii harjunud, et Venemaal juuakse teed samovarist, tegelikult ta on suhteliselt uus leiutis. 18. sajandil mainitakse esimesi samovar. Kuid 19. on juba see niivõrd tavaline komme, et väga tihti öeldakse mitte pidžai, vaid sama Varnitšats mitte juua teed, vaid siis sama Varnitseks tähendab juua teda just nimelt samovarist ja Moskva lisaks vot sellele teele ja tee tähtsusele andnud väga paljudele toiduainetele oma nimetusi. Ei jõua neid kõike praegu meelde tuletada, aga võib-olla üks ja seoses sündmusega, mida tavaliselt ka ei märgita ja nimelt Venemaal aastal 1912 ja loomulikult eriti Moskvas, tähistati väga suurejooneliselt 1812. aasta sõja võitu, mitusada aastat oli mõõdunud selle sündmuse auks rida üritusi, kontserte, etendusi, väga palju suveniire, nii et Moskvas vanemate inimeste kodudes võib mõnikord isegi leida mõne niisukese karbikese, kus on siis need aastaarvud peal või 1912 on just selleks sündmuseks välja antud, jätab väga palju näiteks no ütleme, igasuguseid tööstuslikku tööstuslikke tooteid, kuni siis kakk kulinaarsete toodeteni välja. Ja kook, mida vist kõik teavad, Napolion Kook, kus siis vahel on see kreem. Vot selle koogi ilmumine on ka seotud just nimelt nende juubelisündmustega, nii et ta valmistatakse siis 1912. aastal, algselt on ta nisuke kolmnurgakujuline ja ta peaks siis meenutama suure prantslase mütsi hiljem see kuju kaob ära, kook jääb köitma, seda kooki olema proovinud teave, mis kooks on, aga väga vähesed teavad, et see kookud sündinud ka Moskva linnas ja need põhiisegi öelda täpse aasta, 1912. No omal ajal oli Moskvas nisugune väljend, mida tänapäeval enam mitte keegi ei tea, vist isegi kam, eriti paljud Moskvas nagu tantsida, lampopod nagu lambad peaaegu nagu lambad tantsida. Kui keegi kellelegi kohta öeldi, et ta tantsib lampopod, siis see tähendas seda, et ta lihtsalt lööb aega surnuks. Ja tuli tõus tänu siis kuulsa kuurini suure moskva trahtriga kus serveeriti jooki nimega lampopo. Ja seal jook, mida jõid, erilised asjatundjad. Või siis seltskond nagu kirjutavad vene autoreid, kes olid juba proovinud köik veinisordid ära ja ei teadnud enam, mida välja mõelda. No ma ei kujuta ette, mis seisundis nad siis pidid olema, sellepärast et suures moskva trahtress võis veidi sorte olla võib-olla sadu. Aga igatahes siis joodi seda lampopod. Ta olevat üsna vastiku maitsega ja valmistati teda järgmiselt tuli võtta niisugune suur nõu, kallata sinna õlut, siis läks sisse konjak, natuke suhkrut, sidrunit ja peamine idee, et sinna kastet tyhi tulisena otse pannilt röstitud tuline Ki leivaviil otse pannilt sinna sisse, nii et see kõik auras pidi siis saamavad sellest mingisuguse erilise maitse ja see oli siis tuntud jook lampopo. Nii et kui inimestel pole üldse midagi teha, siis nad jõid seda jooki ja siit ka see väljend tantsida lampopoot. Nii et siit tuli veel mõni Moskva omapära, mis eristab Moskvat Peterburist juba siis, kui Peterburis rääkimata Euroopast on kõikidel majadel numbrid. Nii et tänavatel leida maja võimaldab number siis Moskvas tükk aega peale seda ikka kirjutatakse ümbrikule ja maja otsitakse majaomaniku järgi, Moskva ei armasta korda, Moskva ei, armastas süsteemi. Ümbrikul võis olla, et see maja on nüüd selle kiriku lähedal ja see on nüüd selle maja ja vot seal siis elab keegi, kellele on vaja see ümbrik kohale toimetada, nii et neid aadresse ei olnud. Ja võib-olla niisugune viimane moment, mis võib ka huvi pakkuda. Peterburist rääkides me teame kõik, et seda linna on küllaltki lühikese ajaloo jooksul rajati ta ju alles 1703 alustab Peeter selle linna ehitamist. Seda linn on ju korduvalt ümber nimetatud tank andnud läbi ajaloo erinevaid nimesi, kõik me neid teame. Ja tekib ka küsimus, kuidas siis on Moskvaga kas siis näiteks nõukogude ajal, kui oli idee nimetada Peterburi, hiljem muidugi Petrograad ringi Leningradi yks ei olnud siis mingit ideed nimetada kuidagi ringi ka Moskva. Ja neid on välja tulnud arhiivmaterjalid, kus on näha, et selline plaan oli ja nimelt aastatel 37 38900 disStalini repressioonide kulminatsiooni ajal oli tehtud ettepanek nimetada Moskva ringi Staliinodaariks. Ja selle ettepaneku tegi ei keegi muu. Kui kurikuulus ja Soff siis kogu selle repressiivorgani juht Jaan teada, et Stalin oli sellele ettepanekule või nendes dokumentides, siis selgub vastu. Täpset põhjust ei teata, aga arvatakse, et kuna oli olemas juba Stalingrad siis selle kõrval stallinud arv oleks kõlanud kuidagi provintslikult. Või see ei oleks nagu vastanud sellele suurusele, mida pealinn pidi siis esindama kann. Ja siit siis see ettepanek lükatakse tagasi või ta ei lähegi kuskile, nii kaugele, et teda oleks tõsiselt arutatud. Aga teine katse tehakse peale Stalini surma vahetult peale Stalini surma siis nagu ikka, ilmub väga suur loetelu Dustest, kes kõik nimetatakse ringi lahkunud juhi auks kuni komsomoli nii välja, ta ei ole enam mitte Leninskikam samu, vaid Leeninskis, Stalinski komsomol ja nii edasi. Vot siis on plaan nimetada Moskva linn Staliniks. Nii et Moskva oleks Stalin, aga need plaanid olid üldse hullumeelsed, sellepärast näiteks sajus Sovetski satsialistiitšess kihkrespublik Nõukogude Liit, siis Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit oli plaanis nimetada ringi Nõukogude stalinliku vabariikide liiduks. Ja Gruusia NSV oli siis plaanis nimetada ringi Stalini NSV, eks. Nii et mingisugused niisugused plaanid on olnud ka Moskva ümbernimetamisega, õnneks jäidki need ainult plaanidega, õnneks jäidki need ainult plaanideks nisukest linna ümbernimetamist, nagu see on olnud Peterburiga, pole Moskvas olnud. Õnneks, aga see puudutab ainult linna. Kui vaadata Moskva tänavaid, siis see on täielik segadus, neid on nimetatud korduvalt ringi. Tavaliselt see on toimunud nõukogude ajal ka reeglina peale mõne välja paista partei või riigitegelase surma, kui siis ilmus jälle loetelu tänavatest, mis tuli siis ümber nimetada. Loomulikult see toimus peale seda, kui kedagi represseeriti, siis kadusid need inimesed ka tänavate siltidelt ja nii edasi ja nii edasi, kuni see jada kestab siis aastateni. No 91, kaks, ma ei mõtle siis vanade ajalooliste nimede juurde tagasi minekut, vaid täiesti uute omistamist, minu teada isegi vist viimane tänavalid Žaolste kooli nimeline vist, mis 91. või teisel aastal siis Moskvas pandi niisuguste uute nimedena kuskile vanale tänavale. Aga tänavanimesid rajoonide nimesi ja neid on Moskvas muudetud meeletult, nii et linn on pääsenud, aga väiksemad üksused Küll mitte. Igal juhul tundub küll, et Moskva oma karakteriga sobib ideaalselt Venemaa pealinnaks. Peegeldab oma iseloomujoontes nii hästi seda rahvast. No kui niisugust vene hinge otsida, siis võiks seda tõesti teha pigem Moskvas kui Peterburis. Peterburi linn on ikka niivõrd erinev ülejäänud Venemaast kogu oma vaimulaadilt, see on hoopis teine linn. Ja seda tajuti ka nõukogude ajal. Ja see on nüüd ajajärk, millest me pole üldse rääkinud ja ilmselt selle sarja raamides ei tee ka. Aga ka revolutsioonijärgsetel aastatel see prioriteedi. Küsimus Moskva, Leningrad. Kõik see, mis on seotud Kiirovi tapmisega ja Leningradi parteiorganisatsiooni hävitamisega, nagu tol ajal räägiti see on ka üks eraldi lehekülg selle kahe linna rivaalitsemise ajaloos. Ja kui täna sõita Venemaale, siis need kaks linn, angaar täiesti erinevas olukorras. Peterburist on lihtsalt kahju, laguneb räämas, mitte midagi seal ei toimu. Linn, ilus linn, ajalooline linn, näeb lihtsalt minu meelest õnnetu välja. Siis Moskvas on täielik ehitusbuum. Moskva on täis kraanasi, eriti seoses selle juubeliga, mis seal oli tänu siis Moskva linnapeale Luzgovile, mis on ka niisugune tüüpiline Venemaa, kus linnapea isiklikult kontrollib ehituste käiku, kus peaaegu kõik moskvalased teda jumaldavad, sest ta isiklikult ehitab, remondib, värvib linna ja nii edasi, on niisugune klassikaline gradonadžallik ja tänu kellele jagatakse nisukesi kapitalismi variante, Venemaal nimetatakse ka ühte võimalikku tüüpi, mida just nimelt Moskva iseloomustab, see on bürokraatlik kapitalis, kus siis kogu kapitalism on juhitud linna bürokraatide poolt. See võim on absoluutselt nende käes, linnas määratakse kõik nende poolt, et see on niisugune moskva jällegi erinevus näiteks Petro kraadist Peterburist. Ja need linnad on ka tänapäeval ja oma majanduslike võimaluste jõukuse poolest no lihtsalt juba peaaegu kontrastsemalt. Lõpetuseks veel toetada koogolile siis see, et Moskva ennast ehib ja kaunistab, see on ju nii naiselikult loomulik, kuivõrd Moskva oli ju naiselik linn. Aitäh teile selle peale ei oleks kohe tulnud, aga see on tõesti väga õige tähelepanek. Ehtimine Moskvas on praegu ületamas igasuguseid mõistlikke piire ja kuna ehtimine väga paljus toimub läänereklaamide abil, siis kontrast venelikke kirikute ja läänereklaamide vahel naguinii väliselt midagi nimetada on niivõrd suur ja niivõrd rabav. Ja tegelikult Moskvas tajub kogu seda virvarri seda identiteedikriisi, seda arusaamist, kas tegemist Ta on Euroopa või Aasia ka vist eriti hästi ja tänapäeval seda rohkem. Tänaseks Me lõpetamegi.