Peab igaüht meist järel oma saatus, mil sageli on pentsik tegumood. Kuid ikka meelde jääb, sest alg- ja lõpuvaatus ning kõigi haruteede algus kool. Eugen Kapi lasteooper, talvemuinasjutt, Churchilli muusika põhjal lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Kovalilaste ooper, hunt ja seitse kitsetalle. Eugen Kapi noortemuusikal rukkilillesuvi Gennadi Taanieli kivine pisar. Alfred Benderi Muusikal Pöial-Liisi Eugen Kapi muusikal kristallkingake. On lavastused, mida Haapsalu esimese keskkooli lõpetajad peale teadmiste veel koolist ellu kaasa võtavad. Kes teab, kui 13 aastat tagasi poleks Haapsalu esimese keskkooli matemaatika ja füüsikaõpetajal Tõnu Paometsseal tulnud ideed lavastada koolis õpilaste ja õpetajate kaastegevusel Eugen Kapi lasteooper talvemuinasjutt. Kas meil olekski siis praegu näidismuusikateatri pöialpoiss? Aga entusiasm on sünnitanud entusiasmi. Haapsalust muusika kirja kirjutades mainitakse nüüd ikka Cyrillus Kreek'i pöialpoissi ja Tõnu Paometsa. Kõik need kolm on omavahel seotud. Cyrillus Kreegi õpilane Tõnu Paomets on pöialpoisi ellukutsuja ja kõikide seniste lavastuste muusika klaverist kooliorkestrile instrumenteerinud oma õpilastesse, muusika ja tööarmastust sisendanud. Nii nagu ta seda ise koolist omaaegsetes Haapsalu Õpetajate seminaris ja pedagoogilises koolis Cyrillus Kreegi kaasa sai. Alati tegutsev vaikne, ääretult tagasihoidlik. Ega ta suurt ei räägi, aga vajaliku ütleb ära. Nii võiks väga lühidalt Tõnu Paometsa iseloomustada. Väga põhjalik mees mida ta hakkab tegema, so teeb ta ka lõpuni. Näiteks meil koolis oli vaja valmistada elektrotehnika kabinetti. Ei leidnud õiget inimest õiget töölisi, kes oleks seda teinud. Ja õpetaja Paomets lõi käed külge, ütles, et me teeme selle valmis. Üks vaikne köhatus ja noh kuu jooksul oli see valmis tehtud. Ega ta ei armasta rääkida, ta armastab rohkem tegutseda. Nii ütles oma kolleegi kohta Haapsalu esimese keskkooli klassi- ja koolivälise töö organisaator Lembit Peikel. Esmakordselt kohtlesin õpetajat Soomes aga siis kui mina olin alles õpilane, aastal õpetajate seminari harjutuskoolis ja tema selle kooli direktor. Järgnevad aastad aga viisid juba meid kokku, kui kolleegid ja tuli töötada. Lõigul aga praegu oleme. Ausalt öeldes teda ise loomuses oli see, et ta on väga töökas mees ja ta on teinud teiste töö häbematult kergeks. Nimelt ta on päris üksipulgi üksikasjaliselt välja juba mõelnud, roninud kuidas ühte või teist asja teha. Ja siis on jäänud ainult üle anda üles anud kätt. Päris süstemaatiliselt oleme muusikat õppinud, siis siin Läänemaa seminaris siin suur mees, Ma tulin värdja kooli lõpetasin, siis tulin siia tekkivat, kurdes oli kuueaastane, aga need kaks Kärdlas õpitud klassi need selle totomeid võeta, käsi on siin eksamitega kõikides ainetes, nii et ma jätsin siin kaks esimese klassi jäi ära ja läksin siin kohelis kolmandasse klassi. Siin siis tegelikult me hakkame saama süstemaatilist õpetust riiulis, klaverit. Cyrillus Kreek oli meile puhkpilliõpetaja ning ühtlasi ühtlasi andis tema niisuguste ainetega nimetada muusikarühma, hakkas see oli tänapäevases mõttes vakutatiiv kursus iga õppenädal või kõik õppenädalat lõppesid Kahetunnise muusikarühma tööga. Ja selles muusikarühma siis selle vastu siis. Mete Hunti sealses õpetades instrument oli nüüd eraldi sealt vetes läbipõhised, solfedžoliteratuuri harmoonia alused. Muusikaajalugu ja Nevad. Muusikaliteratuuri tutvustasid meeldis. Aado Velmet oli minu klassikaaslane ja korterikaaslane. Nemad mängi sadu Helmedega neljal käel. Neli aastat duetis kogu maailma muusikaliteratuuri läbi, nii et minul Ametlikku muusikalist haridust on nii palju väga, seda haridus tuli ma siin nüüd seoses selle nende tähtpäevadega. Tegin väikese statistika, nii et selles koolis õppisin keskeltläbi või tegelesin vähemalt iga nädal kaks tundi muusikaga 20 tundi. Need. Tõnu Paometsa kaasmaalane Hiiumaalt seminari õpikaaslane ja praegune kolleeg, Eesti NSV teeneline õpetaja Helga Kariis Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, aga mulle tundub, et orkestrite suhtes on eriti meie kooliliinis on kindlasti tema praegu asendamatu, mina võin ära minna ja tuleb hommepäev Uskoryuhtkorjete, kuigi mul praegu on kooria neli, ma loodan nendele kõikidele leida nii oma kohatäitjad, aga orkestrite liinis lihtsalt ei ole, millest on selles osas universaalne. Et ta oskab ise valida muidugi, mis sellele oma kooliorkestrile sobivad. Kuid, kuid ei sobi siis ta oskab seda kohandada nii et oma kooli orkester saab sellega hakkama. Aga kui mina võtaksin selle orkestri, siis ma tahaksin seda valmis repertuaari kõike saada ja siis lööd sinna palju takti seal ees ka. Aga, aga tema töö on seal ikka tohutu, palju suurem. Just see oskab kõike oma orkestrile kohandada vastavalt sellele, missugused pillid meil on olemas, ise õpetab neid noori välja vastavalt vajadusele. Nii et mina ütleksin ikka, et esimese keskkooli orkestri suhtes on õpetaja metsa asendamatu. Kas ta on ka teisi orkestreid kunagi juhendanud? Isegi palju, isegi palju tangultuurimas juhet juhatanud orkestreid ka estraadiorkestrit, puhkpilliorkestrit on ta juhatanud rahvapilliorkestrid Nende Ülit juhina on ta olnud laulupidudel paljusid kordi. Või ma ei teagi, missugust orkess telliskivist, mida tema jõle juhatanudki, mis sotsiaalolnud ja tõepoolest, kus õpetaja metsaainetel orkester kannul natis nikat, mees muusikat täis. Ma olen iseõppija ala nii palju juurde õppinud. Näiteks ütleme, orgistreerimise alal võtan lihtsalt partituuri kätte ja vaatan, kuidas seal on tehtud pillid ja näiteks, no ma võin kindlalt esinenud tšellurit, kaks tükki seal taga viiulit, sinu klaver. No näiteks ma juhatan perekonnaseisuosakonnas kaamera ansambleid, mis koosneb viiulitest, Altriiulist, ellust, kontrabassist, klaverist ükskõik mis pillid, aga keegi puuduma või asendada seda inimest. Aga öeldakse niiviisi et ma olen läbi akna näinud, kuidas seda tööd tehakse. Ja mul on muusi laste muusikakoolis, mul on olnud minu juures on lõpetamenduks tšellist kah kolm viiulimängijat. Nendest üks on praegu siin, nii et see on kentsakas lugu. Näiteks üks asjatundja läheb ekskursioonile kuskile eesrindlikud ja siukse insener, kes ise on selle asja asjatundja. Temal piisab korraks sellest tehasest läbi jalutamisest, kui temal on kogu tehnoloogiline protsess, kõik saatis juba kõik selgeks. Stemoroni eelteadmiste, palun huvi selle asja vastu. Ma ütleksin, niivõrd varal. Palju aega? Nii et mina ei ole muusika Õpmisel vaeva näinud. Matemaatika, füüsika õppimise päeval neljandal natuke rohkem vaeva, kõige suuremat vaeva, Leieva lõpetasin kaugõppes Tartu riikliku ülikoolimatemaatikas Viismiku 54 kuni viis 60. Nüüd ma sain. Suurema osa oma elust me oleme siiski teeninud füüsikaõpetajale leiba. Ehitavadkolm, füüsika, elektronid, kabinette võruse. Kuid nii imelik kui see ka on Elu on ise nüüd ette kirjutada, et need viimased aastad on ka kõik muu ära kadunud, on jäänud ainult muusik. Ma ei ole siin midagi selle heaks teinud, aga näete, elu väliselekteerinud, selle asja viivad. Kas on jäänud need muuseum selle kooliteatri näol õppi õpetajate te kohe lausa instrumentidega õpilastele. Noh, kõik löökpilli väikese õppetööd, kõik, mida muusikule ei õpetad enne seda ma tegin mandoliiniorkester neid kõiki, kõik pillid, ühesõnaga keegi muu teist õpetajat ei olnud. Oli orkestrite ka ma olen teinud niukse. Nahkades lõhestumine jälle algasid väga listest. Ma palun 34. aastal juba. Töötasin seal ja mandoliiniorkester. Kui ära tulin 30 90. aastal, siis jäi maha 30 neljaliikmeline orkester. Taanis oli umbes 110 õpilast. Kolmandas Neljandas liitklassid olid esinenud regulatsioonis viies kuues klassis. Ma õpetasin muusikat niimoodi, et kõikidel lastel, pillid peos, terve klassitäis. Kolmas neljas klass hakkas peale. Kas tal oli poolenisti ei, alanda võist ja siis selle eest selle eest lubati mulle kaks lisatundi, et seal oli neli tundi muusikat, nädalast teist oli kaks tundi, sel ajal või kaks tundi nädalas, mida oli solvanud, lubas mulle veel lisaks niuks eksperimendiks. Ja siis nii ühised tööte vaderid õppima mängiv oli küll kolme kuu, kuidas on tal lood selle poole aastaga, kõik lapsed võivad mingil määral väikese meloodia noodist reprodutseerida. Aga ei ole meie ärge see, kes, kes ka laula, kes viisi ei pea isa verbi isiklik nautiv niukse tembu tegin ära. Siis nojah, need orkestri tuleb kogu aeg kaasas käinud, siis ma töötasin Tallinna senine asjal patsiplokkflöödiorkestri võla kätte. 40. aastal. Siis töötasin aafril pedagoogilises oli seal, oli mandoliiniorkester, oli kui metoodiline orkestris ma valmistasin ette algklasside õpetajaid. Valdamaks mandoliin, Pille Nad mängisid ühte, siis orkestris ja ühtlasi tegime siis kõik kogu metoodilise värgi, mis selle juurde kuulub, selles, et nemad omakorda võiksid luua koolides orkestrit. Nojah ja siis, 50. aasta algusel tuli see eesti rahvamuusikaorkestrite buum alles peale. No ja siis me läksime aega mööda, ma tulin koos, läksime üle Eesti rahvamuusika koos, ei ole seal siis viiulit sees sees tšello, kontrabassi ees sarved sees, niisugune omapärane koosseis oli selle 52. aastal. Kutsusin juba Haapsalus ellu sümfooniaorkestri kultuurimaja juures. Arendamise laineliselt väga pikkade aegade jooksul ühest kohast teise üle läinud. Ainukesena Haapsalu rajoonis on õpetaja Paomets ka õpetaja-metoodik. Mida see tähendab lahti rääkides? See tähendab seda, et kõige selle kõrval, mida man praktiliselt teinud on ta ka päris mitmed asjad paberile pannud. Ja need on abiks teistele kolleegidele. Samal ajal aga minu teada ükski õpetaja, kes on pöördunud õpetaja paometsa poole ei ole läinud tagasi mitteküllaldase vastusega. Teil on siin laua peal terve hulk pabereid laiali laotatud. Kas see tähendaks seda, et seal osake teie kooli? Teatriajaloos jah, võib päris kindlalt öelda, sellepärast et ajalooga on hakkama saanud mets, kes on kirja pannud siis pöialpoisi tegevuse aastast 1968 kuni 981. Ainult võib-olla mõned arvud. Esiteks 105 etendust. Üle 30000-le pealtvaatajale. Selles 105. etenduses on väljapoole Haapsalu meie väike miniteater kastroleerinud ka 38 korda. On käidud siis Hiiumaal, Saaremaal, Pärnus, mitmel korral Tallinnas, Rakveres, Viljandis, Tartus ja võib-olla veel Kohtla järvel. Kui me hakkasime õppima esimest lasteooperit Eugen Kapi talved muinasjuttu seisma, panin kirja täpselt mitu tundi, meil kulus mitu tundi, õpilastel kulus selle lavaletoomiseks. Ja siis kooliaastapäeva tähistamiseks me selle siis lavale saimegi. Ja siis ma vaatasin laste õppeedukust ja nii rõõmustav, kui see ka ei olnud, mitte ühelgi läinud õppeedukust tagasi, küll aga mitmel tõusis. See on niisugune sõbralik töö, kogu selle kollektiiviga, närvid minu meelest jäävad seal teatud määral kõrvale. See on hästi jaotatud. Siin antakse igalühel oma tükk kätte repetiitor, et mitu ja nüüd valmistavad seal ette ja siis lepime kokku, teil on väga täpselt jaotatud, igaüks telejaotatakse välja kõik, mida keegi peab tegema, aga kes jaotakesse ja põhiliselt õpetaja amet teatab. Eks see ole kani netist koolid jäävad paratamatud tuld minule siis nende solistideks töö jääb jälle meil teisel muusika muusikaõpetajale muusikaõpetaja, ainult korid kooridega töötanud ja õpilaste hulgast diitorid. Kes on siin laste muusikakooli lõpetanud, neid me rakendame. See tähendab seda, et õpetaja Paomets peab juba eelnevalt ise kõik ära orkestreerima arvestades vastavalt oma orkestri koosseisu ja partiid välja kirjutama, et temal, topeltkoor enne kõik valmis ja siis ta otsib jälle, vaatab, missuguseid õpilasi on võimalik rakendada ja see on perekonna musitseerimine, just Kõietab sellise mulje. Ja nüüd väike meenutus pöialpoisi lavastustest. Tähelepanu kõigile kõigile, kõigile, kellele kõrvad on antud. Kellele silmad on antud, see nähku täna pall, kiirustage, kiirustage. Sõela kuuldes olla aeglane. Ja praegu me Olime. Legaliseerides. Kaua te kandsite endas soovi talvemuinasjutt kooli lavale tuua? Teie olite selle mõte, tähendab küll. See eellugu on. Meie õpime, näeme vaeva, sellega esineme, õpime terved kontserte, aasta jooksul jõuame ära õppida maksimaalselt, võib-olla poole sellest jõuab. Nigela, aga kus me ise siin oktoobripühadel seal veel nii sügisel, siis ei jõua suurt midagi teha, seal suure kiiruga läheb. Kus lääri pühid tulevad, pläri pühad tulevad seal mängimas. Nagu siis veel armee aastapäev tuleb, seal mängime, kosis veel naistepäev, seal mängime. Mais mängime. Nonii, aga ega need igaüks nõuab iseteemalist repertuaari? No ega nojah, võib-olla Mikesi oktoobris nii edasi saab veel mängida ja mis me siis teeme? Me saame ühe korra oma pala ettekande või maksimaalselt kaks korda ja paneme tema kaane alla seisma. Ja see töö oli nii perspektiivitu selle suure töö tagajärg, mis orkestrile tegime, see oli nii mannetu. Ja, ja mis mina ei saanud sellest rahuldust või ka ütleme teine inimene saavadki selgeks teinud ja rahuldus mängijad sellestki said suurt, mängiti kõige suurem, mis oli see, kui me käisime laulupeol ja seal siis lõhes tekkis mõte, aga kuidas saaks nendega siis niimoodi, et meid ikka. Ja et meie noh, et meid kuulataks ja et meie hakkaksime huvi pakkuma. No vaevalt, et need ainult muusikaga seda saamisestamise Professionaalses mõttes, mis nad seal nad ikka suudavad siis pakkuda, laps on ikka laps. Aga kui riputaks, tassis nihukest kolinat talle kaela, paneksis ilusaid dekoratsioone, ronid ja paneks siis lauljad, jää, paneksite ilusaid valgustuse ja kostüümid ja tekstiga veel juuri laulu juure ja, ja meil tuleb jäämegi, saatsin pisikeseks osaks. Et mis siis oleks? Nojah ja seri 68. aastal meie kool sai 50 aastat vanaks. Ja juba enne 60 70. aastal saiu möödas viis 10. aastatel oktoobrirevolutsioonist, mis me tegime montaazi niukses sõnades muusikalid, põimiku, suur oktoober, kus me kasutasime siis sõnalist osa siis soolo deklamatsioone, seal siis kõnekoor ja seal vokaalsolisti seal instrumentaalsolisti seadlik koorilaule, orkestripalu lõpuks oli siis kõik kokku suur hapud teos. Ja, ja vaat seda me saime juba kantsimite neli korda lill, kultuurimaja kutsus meid juba välja, kuulsid? Suur mürakas voi kuskil kõlanud seal. Vaat see oli meie esimene tundemärk selles suunas, et näete, sünteetiline. Ettekanne on ikka midagi muud kui üks, üks ainukene orkest. Kui astume veel sammu edasi. Nojah, ja siis, kui tuli seal, siis nihuke 68 aasta pärast lõi pärast seda, kui kahe 67 siis hakkasime ringi vaatama selle sobiva repertuaari järgi ja. Jäime siis peatava kappi talvemuinasjutt. Ja niimoodi see saigi teoks, esialgu ei mõtetesse midagi, rohkemat saab ikka niisama koduseks pruukimisega tegime ses mõttes. Jätsime kohtades jääbki ka. Aga, aga ei jäänud. Praegused Eduard Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuri osakonna kolmanda kursuse üliõpilased Tõnis Peikelia, Elmo Joa on endised Haapsalu esimese keskkooli õpilased, tänaseks siis vilistlased. Ja kui õpetaja Tõnu Paometsseal oli 70. sünnipäev, siis olite teie kaks nendest 20-st vilistlased, kes tulid oma vanasse koolimajja austamaks oma endist õpetajat. Kas see on Haapsalu esimeses keskkoolis traditsioon, et õpetajate juubeliks kõik õpilased sõidavad kokku? No päris traditsiooniks seda nagu veel lugeda ei saa meie koolis kui sel korral mängis kindlasti väga suurt rolli just meie kooli sümfooniaorkester ja selle dirigent Tõnu Paomets, kellega on nagu õpilastel olnud eriti tihedad suhted. Ja tekkis selline mõte, et kui prooviks teha väikese üllatuse talle et koguda kokku nii palju kui võimalik endisi õpilasi ja siis koos musitseerida. Nii see läks meil küllaltki ilusti korda. Mängisite siis koos mitte ainult vilistlased, vaid ka praegu. Praegune koos seisa ühendatud sümfonietta, orkester oli siis ühe loo Me esitasime ainult ka vilistlaste orkestriga ja seda dirigeeris Elmo ja aga siis koos mängisime Tõnu Paometsa enda lugu õnneliku reisi ja seda palusime juhatama siis juubilari Kas arst on kujunenud, see on meie enda kooli koolimarsiks kohe, sest tal oli, minu arvates oli see suur üllatus tänu loonud, seal ikka, kui ta seda juhatama läks, siis ta ütles, et tema seda ei oleks, arvanudki ta, nii suure koosseisuga saab mängida sellist koosseisu juhatada. Ja siis tegi ettepaneku kasvõi kõik see kõik koos seda Ülo Vinteri kevadet tegema hakata. Kõike ei saa, sest oli üle vabariigi, olid koos vilistlased, kõik laiali, üks indine seal. No aga ettepanek on muidugi tema poolt väga hea, siiski et vilistlased leiaksid ka tagasitee sinna kooliorkestrisse. Muidugi väga tore oleks ka tulevikus koos musitseerida Tõnu aabitsa käel. Kas see vilistlasorkestri koosseis, kes need seal juubelil oli, kas need on praegu kõik muusikat edasi õppimas? Küllaltki suur hulk on ikkagi, kes praegu õpib konservatooriumis ja ja siis, kes nagu omal käel muusikat edasi teeb. Mina olen temal üldse tänu võlgu selle eest, et ma hakkasin muusikaga tegelema sest ma mäletan, kolmanda klassi kevadel oli just tänu vaatama, et see mees, kes kutsus mind enda juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks mõnda instrumenti hakata õppima. Lõpetasin ka laste muusikakooli klarnetit, õppisin. Ja tänu temale õnnestus mul ka edasi musitseerida tavaliselt juhtu, kus see viga, et, et peale laste muusikakooli lõpetamist ei leita nagu erilist rakendust oma oskustele. Ja et need edasi arendada. Aga meil koolis oli selleks kohe võimalus olemas Tõnu Paometsa käe all mängida sümfonietta orkestris ja ka vahepeal puhkpilliorkester, mis koolis tegutses. Seal tuli veel üks pill juurde õppida, kuna jäänud saksofonimängijat, siis tuli ka saksofonimäng ära õppida. Tänapäeva metsa õpetas musitseerima sellepärast, et et kuidas tema seal orkestris proovi tegi, orkestri proovid olid sedasi ta kogu oma olemusega näitas, mismoodi peaks olema ja väga hästi õpetas selle koha pealt. Proovid olid minu jaoks selline täitsa rahuldust pakkusid. Proov on ikkagi tööd teha, aga kui seda töövilja saad ise ka maitse korralikult nende etenduste ajal, siis pärast etendust oli selline lõõgastus momente, et vot nüüd on jälle üks asi ära tehtud. Niivõrd sedasi peaks midagi taolist tegema, kui suudaks. Ise tunnetanud seda, et see, mida sa mängid, et see tuleb tõesti hästi välja ja kõik see kooskõla ja siis hakkan nagu seda muusikat nagu paremini tajuma ja tunnetada. See on täiesti nagu mingi püha asi kohe. Ja endal tekib ka selline õnnetunne nagu. Pärast haapsalu pärast peda lõpetamist haapsalu venti tagasi minna, siis ma olen päris kindel. Ega sellist Eskeli orkestrist ikka nii kergesti lahti ei saa. Sinna sinna lihtsalt tahavad minna, jälle, mängi kisub ikka tagasi sinnapoole. Ma ei kujutagi ette, et kuidas oleks Haapsalu esimene keskkool ilmasele sümfooniaorkestrite. Kas te olete oma õpilaste üle ka sellist raamatut pidanud või? Või olete te jälginud nende käekäiku, mis nendest on saanud? Ei niisugust ametlikku raamatupidamist küll ei ole olemas. Kuigi see asi Minu kaasmaalane, hiidlane Lembit Türnpu, Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Eestvedaja. Muusikaalalt. Ja võib-olla niuksed väga suur ja ja silmapaistvaid inimesi ei ole, kuid võib-olla füüsikas on jah, tähed on säravamad nii, aga võib-olla vähem, kuid muusikas võib-olla arvuliselt rohkem. Kas on olemas ka selline mõõdulint või mõõdupulk või mõõdupuu, millega seda töö hulka mõõta, mis nende 105 etenduse taha mahuvad? Ma arvan, et seda mõõdu hulka ei ole. Sest siia taha ma seda üldse maata saan ikka sajad, ma julgeksin isegi tuhanded tunnid tehtud tööd. Kui mõelda seda, et sisuliselt kõik need seitse lavastust on orkestreerinud õpetaja Paomets. Ja ma tean, et ega tal kerge ei ole olnud. Põhiliselt Tõnobametsa suvi enne lavastuse algust on absoluutselt kinni olnud, sest ta on orkestreerinud ja. Kui need lavastused kõik kokku võtta siis ajalist mõõdupuud on väga Raskad. Kreek ütles sedamoodi, et muusika peab, paneme sipelgad üle selja jooksma. Kui minul esietendusel või kuskil juba ja sealkandis juba korra sipelgad üle selja jooksevad, siis on minu meelest kõik see vaev tasutud. Nojah, miks ma siin nüüd maha istun, jälle, ma leian kuskilt ühe looja ja siis seal kange kihk kuulata, kuidas, kuidas? Kas te sellist arvet ka olete pidanud, kui palju te üldse olete orkestreerinud erinevatele orkestriliikidele? Muusika, palun. Kui seda ei jaksa keeles lugeda. Valmismaterjali mina ei ole saanud peaaegu mänginud, need on, neid on ikka need on harvad juhud, kus on midagi juba valmis tehtud. Et peaaegu kogu elu on tulnud niiviisi niiviisi teha. Meie saade läheb eetrisse muusikalise tunni ajal õhtul. Siis, kui te nüüd ennast asetaksite mitte muusikalise tunni kangelase rolli, vaid vastupidi, kuulajaks. Ja kui te nüüd mõtlete tagasi sellele jutule, mis me siin täna oleme linti rääkinud ja millest peab saama saade siis millist muusikat selle jutukujundusele tahaksite kuulata? Lillasid klaveri peal ka väikeseid koskvist. Kofi kuues sümfoonia on minu lemmik lemmiklugu Tšaikovski kohta võidakse ju ka öelda, et. Liiga sentimentaalne või noh, rohkemgi romantiline. Aga mina ei kootakse muusikat muus funktsioonis, teed, teda on ju emotsioonidele ikka mõeldud ja kui ta seda seda ei suuda, seda punkti on ei suuda täita, siis ta pole nagu muusik. Ja ta ütles, et miks ma füüsik ei ole. Võib-olla muusika ei suuda mõistusele anda, mõistus ikka vajab, vajab ka tööd, teadja puremist. Aga teiselt poolt tuldes väärt, vajab omakorda need on nagu kaks poolust. Ära tahab ja peavad põhjalist videos olev ja mingil määral tasakaalus. Nii et ma olen väga õnnelik, et niisugune sümbioosi olemas. Sest kui ühe juurest ära väsis, teise ju, ja kui keegi ütleb, et kui, kuidas, nagu siin nüüd alles hiljuti räägiti ja klassiõde ütles. Et küll sa oled jõudnud ikka palju elus korda saata ja võib-olla just tänu sellele, et logelemist asemel ma võtan teise huviala kätte ja tegelen sellega. Nojah, niisuguseid hetki, kus mitte midagi ei ole, tõepoolest ei ole, neid ei taha. Ja ei kujuta ette Meil on kauniks tavaks märkida inimeste teeneid aukirjade märkide tiitlitega. Milline neist kõige märkimisväärsem võiks olla. Antud juhul arvan kõige kõnekamaks ja kõrgeimaks tiitliks ja aunimetuseks märkimaks matemaatika ja muusikaõpetaja viljakat edasi minevat tööd on tema nimi Tõnu Paomets ja teadmine. Ma olen Tõnu Paha metsaõpilane. Praegu on Tõnu Paometsa käes uue lavastuse Ülo Vinteri muusikali kevade partituur. Osalistele on juba osad välja jahutatud. Orkester on juba esimesed proovid teinud ja kui olin Haapsalus Tõnu Paometsa kodus külaliseks, ütles ta. Kui kõik hästi läheb, siis arvan, et märtsis-aprillis võime teatada meie kaheksanda kooli muusikali esietendusest. Soovime nii noortele näitlejatele kui ka muusikutele jõudu, energiat ja tahet. Seda kõike, mida on senini jätkunud, jätkub edasigi nende õpetajal Tõnu Paometsal.