Märkamatult nagu veokitegevusest tonnkilomeetrid kogunevad tööka inimese turjale aastat. Homme, 30. aprillil tähistame Eesti NSV teenelise kirjaniku Erni krusteni kuuekümnendat sünnipäeva sellesama alati reipa teolustilise krusteni juubelit, kes alles aasta-paari eest Võsu rannas Juhan Smuuli ka 30 peatse mehega võidu sadat meetrit rebis ja vist veel tänagi ära ei ütle. Mistahes jõukatsumisest. Sportlik natuur, aja vaim, võidakse öelda. Ei, lihtsalt töömehelihaks sitked küllapit, sest krusteni puhul on meil tegemist Literaadiga, kes pikki aastaid küll kirjutas. Tegelikult aga toitis nii ennast kui oma perekonda, füüsilise tööga, palgalise aednikuna päevast päeva pihus, labidavars või hargi kaba. Muidugi tähistamist vääriks ka aedniku töö, kuid Ernik Rusteni kirjanikutee langeb peaaegu kokku tema aedniku ametikäiguga hakates 1921.-le aastal Muraste mõisa aias Harjumaal, kus ta isa oli aednik. Peale töömehena alustas ta samal ajal ka oma kirjanduslikke katsetusi. Kristjani esimesed lühijutud ilmusid tolleaegsetes naljalehtedes kratis sädemetes. Tema esimesed luuletused trükiti ära Loomingu esiknumbrites aastal 1923 sellest ajast peale. Nõnda siis ligi 40 aastat on krusteni looming soojendanud ja erutanud eesti lugejate meeli. Tõsi, kui kutsetöö ja leivateenistusega seotud inimesel ei ole krusteli kirjanduslik looming salud pidevalt lokata on tulnud sissepause, pikemaid ja lühemaid vaikimisi praegu. Olenevalt ajatingimusest on mõnigi kavatsus ehk teoseks realiseerimata jäänud. Ent ometi on krusteni sulest tulnud suur hulk jutustusi, viis romaani rida lasteraamatuid üldse krustenilt ilmunud viisteistkümmend eri raamatut pluss ajakirjade veergudele jäänud luuletused, näidendid, laastud sõnavõtud ja muu säärane materjal. Võrreldes mõne väga produktiivse ja ainult kirjandusele elava kirjanikuga ei ole Erni krusteni teine looming just suur. Aga seda ei saa ka väikeseks pidada. Igatahes tubli mehe töö, mis tuleb meeles pidada, on suuremalt osalt tehtud leivateenimise kõrval pärast päevatööd. Alles sõjajärgseil aastal nõukogude korra tingimustes avanes krustenil võimalus end täielikult pühendada kirjelduslikule tööle. Ning just viimased 15 aastat tähistavadki Krusteniga kirjaniku suurimaid võite tema loomingu lage sääraste teostega nagu romaan noorte südamed, mis on tõlgitud mitmesse keelde ja tõi talle ka õigustatult teenelise kirjaniku nimetusena. Hiljuti päris minult üks Leedu ajakirjanik, mis ainealu käsitab krustel oma uuest jutukogus kevadet otsimas. Tõepoolest lihtne küsimus, aga pani mõtlema, kuidas sa vastad, ühesõnaga ühe lausega, kui krusteni igas kogus on hulk lühiasju aga väga erinevatel ainetel, tihti sügavalt terveid elu, sõlmpunkte probleeme, haaravaid jutte, mis kõlavad nagu ranges realismis antud luuletused. Vastata nagu tihti tehakse, et tööliste, kolhoosnikute intelligentsi elu lihtne kaasaegsuse kütt oleks püüdnud toime tulla sõna kõlbsuga. Igavesed teemad, kuid see oleks väär. Sest kas siis humaansus, au, ilu, puhas südametunnistus, inimese armastus, vabadusiha, tulv täiusele ja paremusele ei ole kaasaegseid nähte ei kuulu meie nõukogude tänapäeva jooksvast igapäevase ellu. Tingimata kuuluvad kahtlemata eetilis-moraalsed probleemid üks osa ja pealegi väga oluline osa Meie elust, osa, millele aga meil tihti küllalt tähelepanu ei omistada. Just neist asjust krusteli lühijutud miniatüürid räägivadki just eetiliste küsimuste tuli punktitõmbamise nurga alt. Krusten täiendab ning rikastabki omapärasel viisil meie nõukogude kirjanduse ilmet ning selles ei ole talle hetkel vastu seada teist võrdsete võimetega meistrit. Elu ja töötingimused Rukrustenis välja kujundanud mediteeriva inimest filosoofiliselt vaatleva kirjaniku Se filosoofiline vaatlusaga ei toimu sugugi passiivse pildistaja pilguga. Ei, iga krusteni väiksemgi töö on ühtlasi hinnang, otsuse tegemine, kohtumõistmine nii või teistsuguseid tegelase tegevuse üle. Pangem tähele, selles mõttes näiteks tema miniatüür, minu vend või härra krustel võtke saia. Valusasse huumoris kätketud, kõlab siin suurepäraselt üldinimlikult mõista püüdev, kuid samas ometi klaasi teadlikult karm otsuse loot. Juba oma esimese väljapaistvama teose 1929. aastal ilmunud romaani minevikku jahil mis välissündmusetelt kujuneb südametud äritsejate hukkamõistmiseks, lõpetab krusten tugeva eetilis-moraalse akordiga. Ta ütleb. Ma ei süüdista kedagi, kuid ärgu mõistet nagu ka mind hukka, kui ma löön aknad puruks, et muretseda õhku neile, kes peavad kõrgemaks kasvama neist, kes süüdistades seisavad madalamal kõlvatusest, mida nad süüdistavad. Selles on teadagi omajagu noore mehe trotsi, uljust ja poosi isegi udust, aga põhiliselt kruste iseenesele truuks jäänud oma loomingus pidevalt võidelnud selle eest, et inimestel oleks rohkem õhku, et nad kasvaks, saaks paremaks, muutus täiuslikumaks. Aga oleksid väärt, et kirjutada neist sõna inimene suure tähega. Niisiis krusteni peateemaks on inimese kasvu teema probleemiks eetilis-moraalset probleemi. Praegu oma kuuekümnendates eluaastates Herni krustelu Kirjanike Liidu poolt valitud rahvakohtu kaasistuja Kohtunik Gulagi haarava teda kõige sügavamalt eksimused inimeste vastu moraaliküsimused. Paistab, et tema kohtunikuks olek ei ole sugugi juhuslik. Igal kirjanikul peavad tulema oma põletavad probleemid, niisugused, mille ta elab, seisku krusten pöördepunktidel või pidagu piitsa matuseid. Sellenimelised novellikogud. Tema vaatlusfookuses on ikka ja alati inimese moraalne isik tema kõlbeline tegumoega, mina ühiskonnas aru saama odavalt ei tule unustada ajajärke ja tingimusi, mis on modelleerinud autori ligemale 40 aastat kestnud loomingulist tegevust. Kodanlikul perioodil tuli tihtigi sotsiaalseid elemente teostes redutseerida, eetilisteks või üksnes eesteetilisteks. Tuli ütelda mõistu ja vihjamisi, 1000 938. aastal ilmunud romaanis kordagi armastus püstitabki krustel vaikimis ja lepituse ajastu vastukäiva teesi sõnadega. Ärge võtke viletsat ainsal kaitsevahendit umbusaldust Birutage roikaga. Näidake hambaid. Huvitav, et krustel humanist välja ütleb, mitte haretsevad kaastunnet, aga roigast sest kodanlikus maailmas on vilets ainus enesekaitsevahend tõega, umbusaldus nende vastu, kes haletsema kipuvad. Sellest vaimust kantud. Tema säärased jutustused, nagu taluteenija, Marta, noor aednik ja minu nuga mitte usaldada ei tule käsutajaid ja sundijaid paid, nendega võidelda oma inimväärikuse eest valvel, seista, niisugune kruustoni hoiatus, isegi groteskis nagu väljapressija. Rajooniks krusteni loomingust tuleb pidada humanisti, püüet mõista inimest ka kõige saamatumat nõrgemat säärasele, nagu ta on näha temas omaette väärtust nõrganagi. Nii võtab ta romaanis pekside raamat 1947. aastal kokku otsustusvõimetu teguviisi järgmiselt. Inimene ei tea, millega tal tegemist on, siis on siiras kõhklemine ja ausa asja tundmaõppimine parem ausast eestlemisest kaasajooksmisest. Kokkuvõttes Krustenite taotlused kümnetes ja kümnetes väike vormilistes töödes moraalse iluküsimusi lahendada olnud nagu üksainus suur pidev ettevalmistus, eeskiiside hulk tohutu ballo loomiseks eredat moraalse palgega, jõuliselt ja julgelt tegutsevate kangelastega. See tohutu balloo, milles võimsalt avaldub krusteniku realisti jõudja kujukus, on Tõmaromaal noorte südamed. See on tihe sõnavara poolest rikas ja maailmatajule sügav teos. Noorte südamega on kruste Nõukogude Eesti Kirjanduses andnud oma tõsisema ja senini väärtuslikuma kaasosa viinud omalt poolt sammu võrra edasi Vilde, Tammsaare ja Metsanurga algatusi. Realistliku kirjanduse suund kurielulisi printsiipe, sotsialistliku realismi arenguteedel. Krusteni välja kujunenud meistri käsi on praegu kindel töö, kas ja täies löögijõus. Võtame peatselt näha lugeja laual krusteni uusi töid ning soovime talle tema tähtpäeval veel palju suuri loomingulisi võite.