Eestlaste teekond pagulusse viimases sõjakeerises kulges läbi mitmete maade. Vähe oli neid, kes leidsid uue elu alustamiseks otsekohesele õigema. Paljud, kes siirdusid üle mere Rootsi, olid sunnitud sealt oma pagulus teekonda jätkama, kartuses et Rootsi valitsus võib neid Vene võimudele välja anda, oli ju selleks pretsedent olemas. Ja nii jätkusid uue elukohamaa otsingud. Erinevad on olnud ka Kaia ja Tiit Thelmetite elusaatused, enne, kui nad otsustasid oma elu ühendada ja ühise kodu rajada. Minu ema põgenes Eestist, kui ta oli 16 ja mu isa või võeti Saksa sõjaväkke, kui ta oli 19 ja siis nemad kohtasid Tibki laagris Saksamaal ja mina sündisin Haanos kuni 13 aastani. Me elasime Siplokis lõuna, nüüd siis mis oli võrdlemisi niisugune huvitav koht, kuhu algaastatel tuli palju eestlasi. Ameerika Ta kandis ja siis nad läksid sealt peaaegu kõik edasi kuskile mujale ja minu vanemad kolisid kas siis Philadelphia kanti, kui ma olin 13. Ma läksin ülikooli Ohajusse, kui ma olin 18, ja siis kui ma olin üheksa, ma kohtasin oma abikaasata kliendipäevadel Chicagos, toimub igal aastal novembrikuus ja see on üks koht, kus on võimalik minna loenguid kuulama ja seal on peod ja rahvatants ja lihtsalt niuke hea võimalused teiste noortega koos olla. Tiitel. Nimi sündinud Tallinnas 42. aastal kusime 44. aastal sakslastega valik, kas kas jääda jääda Eestisse ja, ja Siberis olla või minna. Ja siis olime olime Saksamaa kuus aastat tibilaagritest ja muidugi kutsete kaudu saime Ameerikasse ja ma olen ülikooli lõpetanud Michiganis ja olen töötanud Los Angeles siis ja miniäplassi siia. Kolisin 70 aast algustel Kanadasse. Töövõimaluste suhtes. Meie tutvusringkonnas päriselt meie kõige paremad sõbrad üldiselt on peaaegu kõik eestlased ja oleneb vanusegrupis mu abikaasa, minust natuke vanem, meil on sõpru, kes on meist, minu abikaasast veel vanemad, nendega me räägime ainult eesti keelt, aga minuvanused ja 40 aasta ringkonnas, kes on ka eestlastega abielus, räägivad oma lastega eesti keelt, aga omavahel ikka nüüd juba on inglise keel ja kui me nendega koos. Me räägime ka inglise keelt, aga imekombel meie, eestlased ikka hoiame kokku, vähemalt see generatsiooni palju oma peres lapsi on. Kaks last. Üks on 12 aastane ja teine on kuueaastane. Nemad omavahel räägivad inglise keelt, kahjuks vanem tütar, kui tema sündis, muidugi rääkis ainult eesti keelt, kuni ta kooli läks. Seda ei puutunud eriti kokku teiste lastega, kes ei rääkinud eesti keelt. Aga siis, kui tema teada nooremast kuus aastat vanem, siis kui tema oli juba nii vana, et tal sõbrad käisid kodus ja, ja kui noorem sündis, siis oli juba kõik mängukeel oli naabruskonnas inglise keel. Koolilastega, nad mängivad inglise keeles Kuidki Nad, mõlemad käisid privaatprantsuskoolis, aga nüüd nad käivad meie kohalikus koolis, aganad õpivad prantsuskeeles. Ja ma tean, et paljud eestlased päriselt Torontos on seda valikut teinud, kuna Kanada on kahekeelne maa, see valik on meil olemas. Ja Ühes mõttes ma arvan, et see on võib-olla aitand. Vähemalt mõtlen, igatahes on tore, kui lapsel on kolm keelt, aga vanem tütar räägib kindlasti minu mingi probleemita eesti keelt, aga noorem on huvitav nähe. Me räägime temaga ainult eesti keelt, ta saab vabalt aru, kui vanaema on siin või keegi muudutav kest arvab, et inglise keelt eriti hästi räägi, ta räägib nendega täitsa normaalselt eesti keelt. Aga meiega ta vastab meile ainult inglise keeles ta ta teab, et me oskame seda keelt või või võib-olla, et ta ei viitsi mõelda eesti keeles, et see on keerulisem. Igatahes, kui me Eestis olime kolm aastat tagasi. Ta esimene kaks nädalat oli nii, et palju inglise keelseid sõnu vahel ja kui me olime seal 10 nädalat olnud ja tagasi siia tulime, siis tema keeldus inglise keelt rääkima ja see oli nii huvitav, esimene paar nädalat kodus muidugi, meie aktsendid on erinevad, siin te olete ise kindlasti seda märganud, et keegi väliseestlane räägib eesti keelt või keegi kodueestlane ja tema oli siis juba omale kodueestlase aktsendi, nii et kui ta kodus ringi jooksis, mul ikka niisugune tunne, nagu ma olin Eestis, et niuke eesti eesti keel kõlasel majas natukene aega. Ja me lähme jälle Eestisse ja see tuleb jälle tagasi. Kuidas kohanesite võõramaaelu ja tavadega, kas sisseelamine võttis palju aega? Oi, absoluutselt mitte, sest et meid ootas Eesti ühiskond siin, meil olid sugulased siin tiit, päriselt läks Tartu kolledžisse elama paariks kuuks ja seal oli palju eestlasi sellel ajal, kes temale tekkis, üks teatud tutvusringkond seal ilmselt, kes on ikka meil head sõbrad. Kui sa oled eestlane kuskil teised eestlased võtavad sind kohe, tulevad sulle vastu ja pluss suvi, kui mina siia kolisin peale, kui ma ülikooli lõpetasin, meie abiellusime metsaülikoolis. See oli juba minu kolmas aasta metsaülikoolis, meil oli palju tuttavaid juba siis ja me lihtsalt sulasime absoluutselt selle metsaülikooli ühiskonda meie akadeemiliste ühiskonda, tiitton Rotaalias, mina olen naisüliõpilasseltsis ja ma pean ütlema, et meie peamine sõprusringkond siin on ikka eestlased. Meie tulime siia nagu võõrad, aga minu töö peremees, kes on umbes sama vana kui mina, tema kanadalane ja tema oli elanud peaaegu terve oma elu Torontos, vahepeal Montrealis ka. Ja mina olin siin olnud ainult midagi, ma ei tea, kolm, neli, kuus kuud ja mul oli rohkem sõpru. Nii südamlikku sõpru selle lühikese aja jooksul, kui tema oli omale kogunud terve eluaeg. Ja tema imestas, et mis on see, see, see tõmbav nöör, et minul on nii palju sõpru, tema kohapealne isik oli kade minu peale, kes oli ainult kuus kuud siin elanud, kellel nii palju välissõpru, ma olin kogu aeg tegev. Me käisime pidudel, käisime koos õhtuti väljas, lõbutsesime, olime nagu kadunud eluaegsed sõbrad. Ja tema ei saanud sellest aru. Et mis eestlus või see rahvuse tõmme on, mis hoiab inimesi koos. Ja see oli temale väga üllatav. Ja tema ei saanud isegi mõisate tänapäevani, saab sellest aru. Siin Põhja-Ameerikas on väga palju sõprust, mis on, mis on laetud üle äri suhtes, aga need sõprused ei ole mitte südamlikud, sõpruse sai lähene isikul nii lähedale, kui sa lähened näiteks läbi noh, kas eestlased või teise, kui sa oled kuskilt teiselt teiselt maalt, mis huvitav moment, et sa võid olla kas üks haritud akadeemik või üks taksojuht, kui sa oled eestlane, son, see eestlus, mis tõmbab sind kokku, sai, sai tee klassivahed, said eesel, elukutselisi vahesid. Aga kui sa oled kanadalane, siis sa nagu vaatad, kas alla nende sai su sõprusringkonnas ei ole mitte taksojuhte või kõrgeid akadeemikuid, kui sa oled näiteks graafik või oled sa kooliõpetaja, kui sa oled kooliõpetaja, siis sõprusringkond on peamiselt ütleme, võib-olla kooliõpetajad või või mingid ärimehed, kui sa oled ärimees, saad aru, et sinu sõprusringkond kas kasvab välja näiteks kui sa oled algkoolis või ülikoolis sealt läheb edasi äri-ga seotud sõprusringkonna peale ja see on väga-väga pikka aega, ennem kui sa saad omale sõpru, kes tõesti muutuvad sulle südamlikuks. Pikaajalised sõpradeks. Nii pikkade aastakümnete jooksul olete kohanenud siinse ühiskonna korraga siinsete tavadega. Eestlased on jõudnud üldiselt heal järjel oma töökuse ja otsiva vaimuga ja kas ta aeg-ajalt olete ka mõelnud, kas te kuulute nüüd siia ühiskonda või on siiski tee juured kuskil mujal, mille poole nagu kisub ikka tagasi? Mul on mugav Kanadas elada, sest ma olen kasvanud üles välismaal, aga olen eestlane, see on kindel, et see on minu rahvus ja nagu paljud eestlased, kes nüüd eriti hakkavad Eestisse tagasi minema, aga kujutan ette ühte aega, kui mina lähen Eestisse tagasi. Praegu mul on lapsed, kes kasvavad siin ülesse, mul on teate elu töö ja nii on veel, tead, nii, keskpaigal mul raskem nüüd teha. Aga mul on niisugune lootus, et mul on kunagi üks väike koht Eestis isegi üks maja seal, mida ma loodan kunagi saada, ma mõtlen selle peale unistusega. Ja mul on absoluutselt niuke hea tunne, et kunagi olen mina ka Eestis elanikuna ja koos võib-olla ikka lastega, ma ei tea, lapsed peavad oma otsuseid tegema, aga vähemalt seal on üks koht, kus nemad saavad alati tulla ja kuhu nende lapsed saavad ka kunagi tulla, sest kunagi ei tea, kas nemad eestlastega abielluvad, see oleks juba palju palju loota. Aga eks näe, ma loodan, võib-olla, et üks nendest läheb Tartu Ülikooli kasvõi üheks aastaks ainult. Aga seal on see see dilemma näiteks välismaalastele paljudele, et, et mis oli, et ei ole, et ma tean, et ma olen sisemiselt ma olen eestlane, aga ma elan nagu välismaal ühes mõttes. See on raske mul tunnustada, et ma olen kanadalane, ameeriklane, kuigi ma olen Ameerika kodanik, praegust aga, ja sa kuidagi ikka tunned, et sa oled eestlane ja see on sellest momendist või sellest tundes kunagi eluaeg üle ei saa mitte, sa peadki sellest üle saama. See on ainult, kuidas sa oled ja kuidas oled elanud ja su juured on ikka ikka eestist pärinud ja sa oled vanemate kaudu oled seda edasi elanud ja katsud oma lastele seda edasi anda. Muidugi lastel on, on ka oma oma küsimused, oma oma dilemmad, nende tulevik, haridus, kõik on siin. Aga nad on õieti eesti vanemate lapsed ja eestlase, ma loodan, et suur osa nende elust