Tere kuulama järjekordset keele sõnumi saadet tuletan meelde, et jätkuvalt kutsume kuulajaid avaldama oma arvamust seoses meie jaanuarikuu küsimusega, mida arvata sõnast Lound, missugune eestipärasem sõna võiks seda asendada? Arvamust saate avaldada meie kodulehel aadressil keelesõnum punkt vikerraadiopunkti. Meenutame, et selles kommentaariumis ei ole vaja ennast registreerida. Lisaks saate küsitluse rubriigis saate valida seni pakutud variantide vahel ja soovituse rubriik võimaldab leida lisalinke saadetes käsitletud teemade süvendatud uurimiseks. Tänases saates jätkab aga keelest kui elavast organismist juttu Tartu Ülikooli professor Martin Ehala. Lisaks alustab Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge oma kommentaari sarja põnevatest uurimisteemadest, millega ta on viimasel ajal tegelenud täna alustuseks ideoloogiast ja keelest ehk võimu ja keelesuhetest. Esimene pikem intervjuu on meil aga niisiis eesti keele õpetamisest soomlastele Helsingi ülikoolis. Me oleme oma keelesõnumi saates kahel korral rääkinud soome keelest tõlkimisest ja Piret Saluri Sinuhe egiptlased tõlkega seoses on rääkinud probleemidest, mis tekivad eestlasel soome kirjandust vahendades. Selgub, et eesti ja soome keele lähedus või sarnasus võib olla pigem isegi takistuseks tõlkimisel. Aga nüüd me oleme tulnud lausa üle Soome lahe siia Helsingisse, kus õpetatakse ka soomlastele eesti keelt ja kultuuri ja mul on rõõm vestelda siin Helsingi ülikooli metsatalus vanasse metsateaduskonna majas. Professor Renate Pajusaluga, kes on siis siin Helsingis, külalisprofessorina Tartu ülikoolist. Renate, kaua te olete nüüd üldse õpetanud soomlastele eesti keelt? Ma tean, et mitte ainult siin Helsingis, vaid ka varem Turus. Jah, no mul on päris pikk staaž juba selles päris esimene kord õpetasin ma eesti keelt soomlastele Tartus Tuglase seltsi suvekursustel ja see vist oli aastal 1990 või midagi niisugust. Aga päris täpselt mäletagi, aga, aga hiljem jah, ma olen elanud torus ja olime siis kogu perega 90.-te aastate keskel, seal on minu abikaasa, oli Turu ülikoolis eesti keele lektor ja mina siis õpetasin igal pool rahvaülikoolides alguses, sest meil alguses ei olnud kahele inimesele tööd ülikoolis pärast ma lõpetasin ka keelekeskuses ja mitmetes kohtades ja lõpuks olin ühe aasta ise ka eesti keele lektor Turu ülikoolis, nii et ma Turus oli väga mitmekesine raam selles mõttes ja siis ma olen aastaid õpetanud Tuglase seltsi suvekursustel Eestis ja nüüd uuesti siis hoopis teise nurga alt, siis Helsingi ülikoolis alates sellest sügisest. Soomlastele eesti keele õpetamise traditsioon Eesti õppejõudude kaasamisega on ju väga vana ja õnneks aga taastus veel nõukogude ajal meil nii mõnedki tuntud professorid Ago Künnap näiteks seotolit Soome õpetama eesti keelt. Kui eestlased siin veel paarkümmend aastat tagasi arvasid, et nad kõik oskavad soome keelt või vähemasti tundus, niisiis Soome poolel ei ole kunagi vist nii arvatud, et soomlane oskab eesti keelt, tähendab, et ta saab hakkama. Tõenäoliselt küll mitte ei ole päriselt niisuguseid uurimusi ei ole ise läbi viinud ega ei ole ka kuulnud, et keegi oleks nagu küsinud, et kuidas soomlased tajuvad seda oma oma keeleoskust, aga üldiselt tõenäoliselt nad on tagasihoidlikumal arvamusel kui, kui Tallinn eestlased, vähemalt siis Tallinna, eestlased, kes televisiooni vahendusel on arvanud, et nad on selle keele omandanud, kuigi tegelikult muidugi on asi omandamisest kaugenemas. Selles mõttes on hästi, et Soomes on olnud palju inimesi, kes on tahtnud eesti keelt õppida ja muidugi kui nad on seda täiskasvanuna hakanud tegema, siis, kui kõrgele tasemele sellega jõudnud, on, iseasi, kui langus, tegemist mingis rahvaülikoolis õppimisega, aga, aga huvi on ikkagi läbi aastate olnud päris suur. No kui teie nüüd mõtlete oma kogemustest, mis teeb soomlase jaoks eesti keele õppimise võib-olla raskeks, teiselt ja eelarvamusi nii ei ole nagu eestlastele, et me saame kõik hakkama soome keelega. Et kust see probleem on teie meelest kõige tõsisem. Noh, tegelikult vist ei olegi hea ütelda, et ta teeb raskeks, sellepärast et lõppude lõpuks on ikkagi eesti keelt palju pigem õppida ega mis tahes muud keelt kui hoopis teise keelkonda, kui hea ja absoluutselt selles mõttes, et see ikkagi on eesti keelt kerge õppida, tegelikult muidugi keele õpetamise metoodika huvitavadki alati öelda, et keel on väga kerge ja üldse mitte rääkida selle keele õppimise raskusest. Aga noh, on teatud grammatilised konstruktsioonid, eriti just teatud lause tüübid, mis on rasked. Mingit hääldamise küsimused võib-olla, aga, aga tähendamine tegelikult ju ei häiri meid, me oleme harjunud tänapäeva maailmas, et et eesti keelt räägitakse ka aktsendiga, see on on väga oluline iga keele jaoks, et keele kõnelejat taluksid võõrkeelseid rääkijaid, see puudutab muidugi ka meie Eesti kohalikke venelasi, aga samamoodi ka soomlasi, et meil küpse keele tunnus on see, et me talume ka aktsendiga rääkijad, nii et ma arvan, et tegelikult ikkagi eesti keel on soomlasele kerge ainult suhtelt suhteliselt kerge, aga ajatati ei tasu oodata, et ta räägiks seda. Emakeelne kõneleja. Ta teeb kindlasti vigu ja mis siis ikka, et me peaasi, et saab, saab suheldud ja see on nagu kõige olulisem. Grammatilised süsteemid on üsna sarnased tegelikult, et see ei ole ikkagi indoeuroopa keel, selles mõttes mõni romaani keel, kus on ikkagi kogu see grammatiline süsteem hoopis erinev. Muidugi ilmselt on probleem soomlaste jaoks on ju eesti sõnavara, et kuna neil ei ole olnud nii tihedat kontakti nagu eestlastel Soomega üle läbi televisiooni ekraani, siis ilmselt siin hakkab see probleem pihta. Jah-sõnavara on muidugi see, mis tuleb igas keeles hea õppida ja on, on raskemaid kergemaid sõnu ja sugulaskeelte puhul on alati ka niisugused lähedased sõnad, mis, mis ajavad segadusse võib-olla, ja, ja tekitavad mulje, et ma tean, mida see tähendab, aga tegelikult päris täpselt ikka ei tea. Ja, ja siis mõnikord on ka niisuguseid sõnu, mis, mis nagu jagavad semantilist välja, nagu me keeleteadlased ütleme teisiti, no näiteks hästi tuntud on keeleõpetajate hulgas, et näide, et soome keeles leibe tähendab nii seda, mida meie nimetame saiaks, kui seda, mida meie nimetame Eestis lisaks ja kui, siis kui, siis soomlane küsib eesti keele õpetajat lõunale, kas ta tahab leiba, aga võtab sealt hoopiski sai siis eesti keele õpetajat tüüpiliselt, hakkavad kohe selle kallal pahandama, ütlevad, et mis sa siis leiba küsisid, kui sa saia võtsid. Noh, aga need on niisugused üksikud näited. Neid kindlasti leidub ja eks inimesed on oma naha peal selle läbi. Mina olen selle võõras keeles elamise, need soomlased, kes Eestis on, on elanud, tegelikult oleks väga huvitav nende käest uurida, et mis nende jaoks on olnud see rasked või müstilised keele tähenduse sõlmpunktid. Nujah kõikide giidide nalja varus on ju see kuulus Solanen kes seal tegelikult ringi Jah, seda kindlasti ja eks neid niisuguseid valve näiteid on muidki, aga, aga võib-olla semantiliselt huvitavamad on varjatumad näiteks praegu meelde, et on, on olnud oma eesti keele tundides juttu sellest, et et kui soomlane ütleb mind väsitab, siis teeb esimese vea sellega, et eesti keeles päris niimoodi ei saagi ütelda, et seda, see tähendab eesti keeles peaksime me ütleme, et ma olen väsinud, mitte mind väsitab. Aga teiseks on seal veel niisugune tähenduslik nüanss, et, et soome keeles Öeldakse seda tihti ka siis, kui inimene ei ole mitte Eesti mõttes väsinud, vaid lihtsalt unine ka meil on nagu erinevad asjad, üks asi on see, et inimene on väsinud pärast mingit tööd. Ja teine asi on see, et ta on unine, unine võttega hommikul olla, kui ta tundi tuleb, on just äsja üles tõusnud ja siis ta ei ole mitte niivõrd väsinud, vaid unine eesti keeles, aga soome keeles paistab olevat sama sõna, ütleb, et mind väsitab ja siis ta teeb nagu mitu sellist viga järjest, et ühelt poolt lausekonstruktsiooni ja teiselt poolt siis semantilise ja, aga, aga no need on kõik ikkagi pisiasjad, et ma tahaks ikka rõhutada, et ei ole raske, ikka on kerge keele õppimine ja lõbus. Puudutasin kokku paljude tudengitega, kes on hulgas valinud siis ka eesti keele õppimise, mis neid motiveerib, miks nad hakkavad eesti keelt õppima ja eesti kultuuri vastu huvi tundma, kust see pärineb? Teie meelest? No minu kogemused on veel siin Helsingis suhteliselt lühikesed olles, sügisest alates õpetan ja nendele algusastme üliõpilastel olema tegelikult pidanud ainult ühe kursuse, sellepärast et minu juurde on rohkem jõudnud need, need, kes juba väga hästi, väga hästi, et oskavad, on Eestis käinud ja, ja kellel on selgelt tekkinud selge kontakt Eestiga, enamasti need on praktikal olnud Tartus või noh, mõned ka Tallinnas, aga rohkem Tartus. Aga ma arvan, et ikkagi peale nende, kellel on mingi isiklik põhjus, miks nad eesti keelt tahavad õppida, siin on lõppude lõpuks meil ka niisuguseid üliõpilasi, kes on sünnipärased, eestlased aga, aga on juba siin üles kasvanud ja koolis käinud ja kelle eesti keel on, on sellise kodukeele tasemel ja siis tulevad seda keelt akadeemiliselt õppima. Aga no suur hulk ikkagi on need soome keele üliõpilasi, keda lihtsalt huvitab oma emakeele siis lähedane sugulaskeel on tegelikult aken oma emakeele juurde ka, mis avab nagu silmad ka oma emakeel, ehk siis antud juhul soome keele teatud külgedele. Et see on niisugune hea peegel, see on kindlasti üks üks rada, mida pidi nad tulevad, siis nad tulevad. Kõik soome keelt õppivad üliõpilased õpivad ka eesti keelt, nii nagu nii nagu on Tartus ja, ja ilmselt ka Tallinnas samamoodi, et eesti keele üliõpilased õpivad soome keelt kindlasti ja sellest kursusest, neil tekib see huvi ja sealt edasi läheb. Nii siin Helsingi Ülikooli, teie instituudis ka seda võib nüüd eesti keeles nii-öelda. On ju peale teie Renate, veel paar inimest Eestist, kes siis ka õpetavat keelte kultuuri laiemalt näiteks Sirje Olesk ja pire teras, kaks inimest. Jah, meil on siin olnud juba mõnda aega niimoodi, et Helsingi ülikoolis, kuna meil on see selline ülikool, kes, mis õpetab siis eesti keelt kuni põhimõtteliselt doktoriastmeni välja, siis on meil ka rohkem õppejõude kui teistes soome ja üldse teistes maailma ülikoolides eesti keele alal, nii et meil on püsivalt on siis üks külalisprofessor, kes siis vahetub suhteliselt võib-olla sagedamini, isegi kui lektorid, aga siia siis kaks lektorit, üks on nii-öelda kultuuri lektor, kes õpetab kirjanduse kultuuriaineid ja teine on siis keele lektor, kes õpetab eesti keele põhikursus, jätkukursusi, vestluskursust, kõiki niisuguseid asju. Ja praegu on tõesti meil siin väga tubli kollektiiv, et on siis Sirje Olesk, kes on kirjandusteadlane ja oskab väga hästi seetõttu kirjanduse aineid õpetada ja pire teras on siis keele poole peal, kes on oma kitsamalt triaal foneetik ja sobib sellepärast minuga väga hästi siin kokku, et me oleme mõlemad Pirega keele poole esindajad, aga pire on foneetika ja mina olen rohkem semantikat, meil on väga erinevad erinevad alad keelest, nii et ma arvan, et meil on väga hea meeskond. Küsiksin veel seda, et kui Eestis läheb jutuks keele asjadest, siis asi taandub tihtilugu sellele, et eesti keel käib alla ja enam õigekeelsust ei järgita. Kas siin Soomes ka, kuid Soome keskkonnas olete ka, räägitakse keele asjadest ja kas on ka muresid näiteks soome keele allakäigust või inglise mõjude kasvust? Aga kindlasti on ja see, see on tegelikult täiesti universaalne, läbi inimkonna ajaloo olnud ikka nii, et noort keel on hukas ja ja seda on ikka ikka räägitud ja eks ta mingis mõttes on ju õige, et iga uus põlvkond räägib natuke teistmoodi keelt, iga uus põlvkond toob mingid uuendused, siis teine asi on, kuidas neid uuendusi hindame. Mõned neist meeldivad rohkem, teised vähem loomulikult väga suur inglise keele sõnade pealetung ei meeldi. Ei meeldi vist kellelegi, kuigi ta iseenesest ei ole veel momendil tõenäoliselt ei eesti ega soome keelesüsteemi väga palju murendama hakanud, aga rääkima sellest peab ja püüdlema ilusama ja, ja korrektsema keele poole avalikus esinemises, kirjatöödes selle peale loomulikult peab seda siin Soomes tehakse samamoodi nagu Eestis, et neil on ka mure, sellepärast et inglise keel tungib peale ja, ja neil on ka murelaensõnade pärast ja kindlasti ka mingite grammatiliste konstruktsioonide pärast. Ja teile siin soovid ainult edu oma töös, kauaks ta siia nüüd jäta veel õppejõuna tööle? Aga see ei olegi päris kindel praegu, aga tõenäoliselt ma olen kokku kas siis kaks või kolm aastat, nii et see on niisugune umbes selline periood. Kaks aastat on kindel ja võib-olla ka kolmas, selgub. No igal juhul soovime teile edu ja kogu teie instituudi perele ja instituudi juhatajale professor Riho Grünthal legaasis edasi, andke tervitused. Aitäh, tegelikult, meil on siin praegu just toimunud suurstruktuurireform niimoodi, et instituudiks nüüd nimetatakse mingi küllaltki suurt üksust, kus on soome soome-ugri ja põhjamaade keeled ja kirjandused kõik kokku pandud. Ja nagu kateeder meil vanasti Jah, ma just vaatasin meie meie elektroonilisest süsteemist, et, et selle nimi oli aine rühme ehk siis siis soome-ugri niisugune põhimõtteliselt praegu üksuseks on jäänud õppeaine siin ehk siis eesti keel oleks selles mõttes täiesti omaette üksus selle suure instituudi sees aga on moodustatud sellised vahe vaheetapid siiski, mis väga ametlikud, aga mis on meie puhul, on see soomeugri aine õppeainerühm siis et kuhu kuuluvad siis Eesti, Ungari, saami ja, ja siis muud soome-ugri keeled, mida siin õpetatakse? Selle peale võiks öelda, nagu näete, bürokraatiaga toodab kogu aeg uusi sõnu juurde ainerühm. Just et see, see oli mulle tänase päeva niisugune üllatus, et ma vaatasin ka seda, nimetatakse nii, et seda meie meie üksustega üksusena. Me töötame ikkagi edasi. Me oleme siin jah, metsad, klaus, ehk siis metsamajas endises metsateaduskonna hoones, kus need on ka teised keele instituudid koos ja töötame ühes koridoris ja oleme kõik ikkagi koos. Just endine soome-ugri Laidos oli see siin enne siis see tähendab, et instituut või või kateeder, kuidas. Mida siis nimelt igal juhul jõududele selle hõimurahvaste lähendamise töö tegemisel aitäh. Kui me oleme võrrelnud keelt elava organismiga, siis me teame, et iga elav organism on kas terve või haige. Kui me nüüd räägime tervisest, siis inimesele öeldakse, et kui ta tervislikult toitub ja kui ta piisavalt liigub ja kui tal on ka vaimselt, et võimalik ennast arendada, siis on see inimene terve, tugev ja saab hästi hakkama. Mis on keeletervisenäitajad? Keele kõige suurem tervisenäitaja on see, et teda kasutatakse. Ehk siis teiste sõnadega, et need inimesed, kes on omandanud selle keele oma vanematelt üles kasvades kui need inimesed leiavad, et selle keele vahendusel on neil piisavalt hea kogu oma igapäevast elu-olu toimetada sisalduse keel terve. Kui nad leiavad, et nad peavad kasutama või et neil on parem kasutada mõnda teist keelt mingisuguses suhtlusvaldkonnaks siis võib öelda, et see sellel keelel on natuke juba midagi natuke või palju, oleneb, kui palju nad peavad kasutama teisi keeli ja mida rohkem inimene peab kasutama mõnda teist keelt oma igapäevases elus selle keele kõrval, mille ta omandas üles kasvades nii-öelda emakeelena seda haigem on see emakeel. No kui me räägime jällegi kujundlikult, et kas on ühe keele tervis seotud näiteks tema grammatikaga Seda ma nüüd ei julgeks öelda, et grammatiline ehitus kuidagi keele tervist mõjutaks siia või sinnapoole võib-olla ainuke koht, kus on tõesti niimoodi, et kui keele grammatiline struktuur on lihtne ja on avaldatud arvamused teatud keeltele, on see lihtsam, eriti nendes keeltes, kus kontaktide tagajärjel aja jooksul on, on nii-öelda see grammatika lihtsustunud. Et, et see, seda on tegema õppida ja, ja tänu sellele kergem kasutada teise keelena ja ja võib-olla siin on mingisugune selline tõde sees, et inglise keele grammatika suhteliselt kerge eesti keele oma, eriti, mis puudutab morfoloogiat, on ikka üsna keeruline ja seetõttu on eesti keele neid reegleid õppida. Tõenäoliselt võtab rohkem aega kui inglise keele õppimine, nii et jah, mingisugune selline iva siin on, et natukene see grammatika võib kuidagi mõjutada seda, kui paljud inimesed suudavad selle keele teise keelena ära õppida ja, ja noh, see on iseenesest ja nagu vajalik omadus, et keelt oleks hea õppida. No aga kui nüüd minna natuke tagasi meie arutelus, et võib-olla siis see meie keeruline grammatika on olnud ka üks põhjusi, miks me ei ole valinud mõnda teist keelt, et kuidas siis suhtuda paradoksaalselt sellesse, et eesti keel on väga keerulise grammatikaga, aga ometi me oleme selle grammatika ja selle keele säilitanud, kui me oleksime võinud üle võtta näiteks märksa lihtsama saksa keele grammatika. Et see, kui keelt omandatakse emakeelena, siis keegi ei kurda grammatika keerulisusele üle. Et ta õpib selle ära varases lapsepõlves ajal, siis kui tal veel nagu teadlikult ei olegi võimalik nagu valida, mis keelt ta tahab omandada või mitte. Et küsimus grammatika keerulisest ja keele omandamisest käib ikkagi teise keele või võõrkeele omandamise kohta. Nii et see, kas ühe keele grammatika on lihtsam või keerulisem, lastel selle äraõppimisega nagu vaeva ei ole ei nii ega naapidi, nii et, et emakeele grammatika keerulisus ei ole emakeelekõneleja endale küll kunagi olnud. Ta argument, miks vahetada üht keelt teise vastu? See sellised nagu motivatsiooni needki. Supita grammatika kaudu, aga tihtilugu me teame, et võõrkeeli püütakse meile, õpetad. Grammatika kaudu no tänapäeval juba võõrkeeleõpetus on ka väga paindlik, et seal nagu räägitakse grammatikast, aga suhtlusel nagu selline loomulik suhtluse kaudu õppimine nii nagu lapsed teevad, see on ka üks osa võõrkeeleõpetuse metoodikast, nii et et noh, see on nii ja naa. Nojah, kui me nüüd jälle tuleme tagasi mõiste juurde keele Travis mida vist küll eriti palju ei kasutata. Keele praktilises teaduses ei kasutada. Jah, aga ma arvan, et nii mõnigi inimene, eriti meie kuulajad, on alati mures olnud, sellepärast et missugune on näiteks eesti keele tervised, millest johtub selline kahtlus, et keele tervis on halb. No see johtub sellest, et eesti keel on eestlaste jaoks üks keskne enesemääratluse vahend, tema identiteedi nii-öelda sammas, et see, et me oleme, eestlased on ikkagi väga suures osas seotud sellega, et me räägime eesti keelt. Ja kuna keegi ei taha olla niisama naljalt keegi teine ja, ja kõik on ikkagi enam-vähem mures ka selle rühma huvidest või nagu jätkuvusest, kuhu ta kuulub, siis loomulikult eesti keele käekäik läheb eestlastele korda, sest see on seotud meie, meie identiteediga, et on asi, mis on meile kallis ja seetõttu on see mure täiesti arusaadav, miks inimesed nagu mõtlevad selle peale Paljud tõlgendavad keele halba tervist selle kaudu, et noored enam ei räägi nii nagu meie. Seda on alati juhtunud, et noored ei räägi nii, nagu vanemad räägivad, aga keele tervist see see eriti ei mõjuta. Et senikaua, kui nad räägivad senikaua keel terve, kui on niimoodi, et noored enam ei räägi, et keegi vajab tähele, et noored ei kasuta siin keskkonnas enam eesti keelt siin keskkonnas või kolmandas kohas siis see on nagu selline nagu märk küll, et keelel võib olla nagu, nagu mingi oht, eks ole, see on ohumärk. Kui hakatakse mõnda teist keelt kasutama, no aga kas meil ei kasuta noored siis teist keelt kasutavad inglise keelt, kaasotaadi, inglise keelt ma saangi, millisel määral ja millises olukorras, kui üksikud inglisekeelsed fraasid, et seda on nagu kogu aeg on seda siis kui vene keel oli siis, kui saksa keel oli ikka nagu tuleb üht-teist? Ma mõtlen seda sellist asja noh näiteks ütleme, sellised moodsad suhtlusvõrgustikud nagu needsamad Facebook ja Orkut ja muud. Et kui inimesed hakkavad seal oma elust nagu aru andma või noh, seal on sellised kohad, kus sa kirjutad, sa iga päev teed. Et kui nad seda teevad, siis hakkad inglise keeles tegema, sellepärast et nagu inglise sõpru ja siis oleks nagu noh, nad ei taha kedagi ilma jätta, et siis siis lähebki, kogu selline suhtlus läheks ainult inglisekeelse peale, siis see oleks juba mingisugune märk sellest, et asi vajab tähelepanu. Muidugi on alati olemas selline võimalus ka, et sellest midagi ei tule, halba, on keeli, kus näiteks kõrgharidus on mõnes teises keeles ütleme, inglise keeles ja see ei ole viinud keelt, hääbumiseni, seal on selline stabiilne mall. Inimesed õpivad oma emakeeles veel keskkoolis lähevad kõrgkooli, hakkad seal inglise keeles õppima midagi õpivad lõpuni ära oma lastele, õpetajad ikka oma emakeele kõigepealt selgeks, nii et isegi kas see otseselt ei tähenda veel, et nüüd oleks maailma lõpp. Aga kui selliseid valdkondi tuleb rohkem ja rohkem, nii et inimene üks hetk mõtleb, et ma kasutan juba seda teist keelt rohkem, kui ma kasutan oma emakeelt ja mu lapsel oleks hea. Tegelikult, kui ta õpiks selle teise keele paremini ära kui oma emakeele, vaat siis on asi väga tõsiselt ohus. Keelesõnumi stuudios on järgnevalt Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge kellega täna tuleb juttu sellest, kuidas keelt kasutatakse ideoloogiliste eesmärkidel. Keel on ka vahend võimu teostamiseks. Me teame, et väga tähtsal kohal riigi juhtimises on riigikogu, debatid, komisjonide arutelud, seal valmivad seaduseelnõud, aga samamoodi ka poliitikute esinemised, kuivõrd keel ja võim on seotud ja Eesti näitel. Keeleteaduses on selle probleemiga tegeldud kuskil 80.-te aastate keskpaigast, siis praeguseks juba üsna kaua aega. See võimu ja keeleseostest on kirjutatud raamatuid üldisemas plaanis õigustekstides ja nii edasi. Ma olen ise uurinud üsna huvitavalt, näiteks süntaksi keerukust, kus ilmnes see, et, et, et tekst läheb keerukaks siis, kui tuleb Stalini aeg. Et isegi lauseehitusteksti lausete lausete niisugused keskmised jooned sõltuvad väga palju võimust. Sama uuris minu villane Christian rääki Eesti poliitiliste parteide platvormide põhjal ja tulemus on üsna sarnane. Aga ma mõtlen, et toks pigem mõne üksiku näite, kuidas meiega siis manipuleerib. Takse siin eelmiste riigikogu valimiste kontekstis leidsin ma järsku väga huvitava artikli, kus Nõmme linnaosa vanem kirjutas Eesti välispoliitikast loomulikult selgelt ühe partei esindajana. Ja kritiseerides selles kindlas artiklis toonast välisministrit Urmas Paet. Hakkasin õige tõsiselt lugema ja mõtlema, et miks kirjutab Nõmme linnaosa vanem, kes ei ole ka Politoloog oma hariduselt järsku Iraagi poliitikast või sellest, et Eesti ei too oma vägesid Iraagist välja. Ja veel mitte valitsust kritiseerides, vaid pikalt, et just nimelt Urmas Paetist kides. See artikkel oli väga osav. Ta ilmus väga õigel ajal, selles mõttes, et hästi tugev Iraagi vastasus oli rahva seas väga levinud hoiak. Võis arvata, et selline ühe partei niisugune kaasa rääkimine sellel teemal annab talle kindlasti punkte, nii et teemavalik on üsna arusaadav. See pealkiri oli ka niisugune parafraas väga armastatud tsitaati, see oli kirjutatud Urmas Paet, koolon, lõuad pidada ja edasi teenida. Nii et eestlane muigas mõnusalt, mõtles Zweigi peale, leia luges väga niisukese soodsa hoiakuga seda Rainer Vakra artiklit. Ja milles on siis ideoloogia mõttes mäng, miks ma selle näite valisin? Küsimus ei ole selles, millest artiklis räägiti, vaid küsimus on selles, millest artiklis ei räägitud. Nimelt hoiduti iga hinna eest viitamast sellele, et välispoliitikat riigis ei kujunda välisminister välisminister vastutab selle teostamise eest, aga välispoliitikat kujundab valitsus. Nüüd, kui oleks räägitud valitsusest, siis oleks ilmnenud, et see partei, kelle nimel artikkel oli kirjutatud, oli valitsev partei, ta oli valitsuse liige, tähendab, valimiskontekstis ei saanud iseennast kritiseerima hakata. Ta. Ja siis tehti niisugune osav demagoogiline käik. Et populaarsel teemal räägitakse, räägitakse siis, justkui saaks välispoliitikat kujundada välisminister. Ja see teemaarendus pandi siis suhteliselt niisuguse kõrvalise inimese, samal ajal üsna populaarse noore poliitiku suhu. Mina tõlgendan seda veel sellega, et Urmas Paet ju sai omal ajal Riigikokku ka Nõmme linnaosa vanema kohalt, et võib-olla nüüd Rainer Vakra sellega tahtis anda mõista, et et noh, ega siis ta ei ole palju parem, kui mina. Jah, ma arvan, et neid niisugusi tõlgendus kontekste on veel ja veel, aga tahan lugejaid väga hoiatada selle eest, et püütaks täiesti teadlikult mõelda peaaegu iga teksti juures meid millegi kaudu mõjutatakse. Kui eesti arst kirjutab teatud haiguste ravist, siis ta kirjutab sellest kindlasti teistsuguste teadmiste taustal ehk teistsuguse ideoloogiaga, kui seda teeb jaapani arst, kus on meie mõistes nii-öelda sajandeid olnud alternatiivmeditsiin. Eks ta nii ole, rääkimata sellest, kuidas meid mõjutatakse läbi reklaamikeele, aga see on vist omaette teema, see on terve omaette teema ja ehk peatume täna siinkohal aitäh, Krista Kerge. Me tahaksime, et keelesõnum kujuneks saateks, millel on elav ning võimalikult ulatuslik tagasiside. Seepärast ootame teie arvamusi ja ettepanekuid, millest keele sõnu, mis peaks veel rääkima saate seda teha, kirjutades meie kodulehekeele sõnum punkt vikerraadio poee kommentaariumisse või saates tavapostiga kirja aadressil. Keele sõnum vikerraadio Kreutzwaldi 14 101 24. Otsesaatejuhile võib kirjutada ka emaili aadressile Mart Tummelas ET ärboee. Meie üleskutsele pakkuda vasteid sõnale laound Jon saabunud juba üle 10 ettepaneku, mis on ka koduleheküsitluse rubriigist leitavad. Avaldage oma arvamust jaanuari lõpuni ning loodame, et parim pakutav variant läheb ka laiemalt käibesse. Ühele oma pakkumise teinud inimesele, aga meie poolt väärtuslik raamatuauhind. Meie järgmine saade on täpselt nädala pärast. Meie saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehe kaudu ja ootame teie vastukajasid ikka aadressil, keele sõnum, punkt, vikerraadio. Saate toimetas Mart Ummelas helipildi eest hoolitses Anna-Maria Currel kuulamiseni.