Tere hommikust kuulama jutusaadet. Loodetavasti on teil pühapäev alanud toredalt ja külm ei ole vahepeal liiga teinud. Jutusaates on külas täna Elmar põhja prefektuuri prefekt ja minu nime Toomas Vaher, tere hommikust. Helmer. Tere hommikust. No Elmar Vaher on politseinik ja minu jaoks kehastab ta kõike seda, mis Eesti politseis on hea, aateline ja tugev. Ühesõnaga Elmar on piisav põhjus eesti politseiusaldamiseks. Aga alustame sellest Elmar, et mismoodi sinust on saanud politseinik? Kõigepealt ma tänan, Toomas usaldamatust ja, ja selle lausega sa tegelikult ei usalda Elmar Vaherit usaldatud testi politseid politseiorganisatsiooni tervikuna, sest ma jään iseenda juurde. Elmar Vaher üksinda politseis ei ole mitte keegi et seal on väga palju häid töötajaid, oma ala professionaale. Kuidas mina politseinikuks sain, mis võib tõesti isegi öelda, et sai mitte mitte kohe hakanud vaid vaid ma sattusin ajateenistusse sellisesse kohta nagu nagu sisekaitse operatiivrügement, mis, mis kandis õla peal politsei embleemi. Ja eks sealt see pisik, nagu alguse sai selle ajateenistuse lõpetades Ida-Virumaal, mis oli väga põnev koht. 94. 95. aastal ei olnud ma väga kindel selles, et ma tahaks oma tööd edasi teha, aga see oli noore mehe õigemini noormehe üks nägemus nähes ainult ühte osa sellest tööst, mitte kõiki tervikuna, sest tolleaegne rügement pidi tegelema pigem tagajärgedega, mitte selle selle eelnevaga ja otsustasin aja maha võtta, proovisin tagasi pöörduda spordi juurde. Aga, aga see tõeline minek politseisse õppima politseinikuks õppima sai alguse sellest, et mur varastati auto ära. Üks auto oli muide minu kaunis punane null viis, mis, mis teadmata asjaoludel siiamaani teadmata asjaoludel kaduma läks, ära varastati ja, ja kõik see, mida ma, mida ma nägin, kuidas seda uuritakse kuidas seal sõidukini jõuda võiks, või selle selle asukohana varasteni, siis esiteks tekitas minus selle tunde, et ma oskan paremini isegi selle, selles vanuses või selliste teadmistega, nagu mul tolles hetkes oli. Ja teiseks hakkas krimialisti uurija jälitusametniku töö lihtsalt meeldib, muidugi see oli enne või pärast seda, kui sa talunikuks õppisid. See oli ikka aastaid hiljem, jah. Talunikku minust ei saanud, sai politseinik. Kui kui me saime tuttavaks sinuga, siis olid parasjagu kesklinna politsei kriminaalosakonnas tööl ja kui veel 90.-te keskel olid karmid ajad, siis ütleme nii, et 90.-te lõpus ei olnud need karmid ajad sugugi mitte, et veel mööda saanud, et milline on olnud see sinu karjäär, politsei, et milliseid ameteid sa oled pidanud? Mul on olnud võimalus teha oma tööd kõikidel tasanditel. Olles olles olles juurdleja juureldajase uurides siis majanduskuritegusid siis sealt Edasi, tõustes natuke raskemate kuritegude peale, kuni siis selle ajani, mis on minu elu üks huvitavamaid perioode uurides karistusseadustikus kõige kõige raskemini karistatavaid kuritegusid, need on, need on tapmised, mõrvad. Ja, ja nüüd aastaid on tulnud ka juhtida neid üksusi, olles siis keskkriminaalpolitseijuhti ja praegu Eesti suurima politseiasutuse või politseiprefektuuri juht, mis on siis Harjumaa ja põhja prefektuur? No räägime sellest kõige põnevamast ajast, kui sa uurisid neid eriti raskeid kuritegusid, et. Noh, tõenäoliselt sa pidid kokku puutuma sel momendil ja võib-olla ka veel täna tänaval, mõni vastu tuleb ikkagi kõige raskemate kurjategijatega, et kas see kuidagi ma ei tea, vaimselt muutis sind või vajutas mingi pitseri või kuidas sa suutsid sellega üldse toime tulla, sa oled ju alla 30 tol hetkel? Jah, eks. Eks aeg oli loomulikult keeruline ja neid situatsioone, kus sai ka õhtul või öösel või varahommikul mõtled, et see töö ei ole sinu jaoks ja, ja homme homme ma tegelen lahkumisavalduse kirjutamise ja, ja võib-olla otsib midagi, midagi nagu paremat mitte paremat võib-olla ainult emotsionaalselt kui, vaid ka vaid ka väga praktilistel kaalutlustel, sest et selle töö kõrvalt ikkagi midagi muud teha väga keeruline, sa lähed vahest uurija töölt koju ja tähendab kodunt tööle ja ütleme oma kaasale, et et tulen esimesel võimalusel. Sest vastasel korral võid sa petta, sest sa ei saa pastakat kukutada käest või, või lahkuda sündmuskohalt, mis, mis on nagu pooleli jäänud. Et kui sellest kõigest võitu saada ja sellest raskusest, ega seal positiivselt loomulikult midagi ei ole, et vaata otsa sündmuskohale, mis mis ei ole parimate killast ja mis, mida ei soovita kellegile vaatama minna isegi televiisoris. Vaata. Sest kui inimesed on elu võetud, siis see on nagu hästi häiriv. Ja eks samas on muidugi ise kõik sundinud või pannud nagu mõtlema hoopis teise nurga alt, seda sest et tead, kui hea tunne on, kui, kui sa oled, oled jõudnud oma uurimisega nii kaugele, et see teo toimepanija On teada ja veel parem, kui ta oma kohtuotsuse saanud see kunagi rõõmu tagasi kellegile ei lähedastele, ei sõpradele, kelle, kelle lähedane on hukkunud või ära tapetud, aga samas samas kodanikuna riigiametnikuna, inimesena, kes on isamaaline ja tunned, et sa oled väga palju ära teinud selleks, et see õhk oleks puhas, et see, et järgmine kord see üks perekond või perekonda või miljonit perekond võiksid rahulikult ja ja see on hea tunne, kui palju siin on karjääri jooksul ähvardatud, aga siin liigub legend, et kui, kui sa said keskkriminaalpolitsei ülemaksis või direktoriks, siis aint siis saadeti sulle mingi kiri, kus oli padrun. Ma olen küll kindel, et see lugu, millest sai kusagil kuluaarides kuulnud oled on on kellelegi pahatahtlik mängijat, et tõsi, seal taga olla olla võib-olla ei saanud, aga kes teab? Ähvardusi on pesakese kiri, tuli see kiri tuli, see kiri tuli ja seal oli tõesti padrun ja oli ka teksti juures, mis pani väga tugevalt mõtlema, mis see tekst ütles. See tekst andis mõista, Elmar Vaher, Amost lipp. Aga, aga ähvardusi, ähvardusi on tulnud? Ma arvan, kõikidele politseinikele, kui patrulltoimkond sõidab sündmuskohale ja, ja mõnest ööklubi mõne ööklubi eest viib ära bravuuritsevaid noore noore kickpoksi Eesti meistri või, või selle kandidaadi või, või kohe see, kes selleks ise tahab saada siis need sõnad sealt tulevad kindlasti väga ahvatlevad ja toredad, et ja need on kindlasti need, et homme sa oled selline. Homme sai töötaja ja homme juhtub sinu perega üht, teist ja kolmandat, see käib politseiniku töö juurde. 23 aastaselt said sa oma sünnipäeval kurjategija käest pussitada, sest ta tundis sinus ära politseiniku. Kas kättemaksuhimu ei tekkinud? Pärast seda? Ei tekkinud kättemaksuhimu ma, ma pigem nagu ma pigem nagu panustasin väga-väga palju sellele. Et ta üles leitakse, et ta homme oleks kellegi kellegi meie omade kaelas taas kord, sest et kuulge, kus maailmas see, kes politseinikku rünnanud on, on kuri, kus maailmas väga austusväärne. Et seal see on selle subkultuuri selline karjäärimudel. Aga eks ta mõtleva loomulikult pani ja mul on sellega huvitav seik, kuidas minu, minu vanemad, kes elavad, kes elavad Virumaal, minu ema oli valmis kirjutatud lahkumisavaldus minu eest, et mul ainult allkirja panna. Et et see hoolivus ja, ja kõik, see vaata ja sõprade sõprade-poolne panus aitas mul sellest väga kiiresti üle saada. Nii et see nii vaimne kui füüsiline paranemine tegelikult ei võtnud üldse kaua aega. Ja mul on loodusest antud ja hea paranemis selline toonus või oma paranen kiiresti, ma arvan, nii psühholoogilises kui ka füüsilistest vigastustest. Sa oled öelnud, et hea politseinik on tundmatu politseinik, täna oled sa üks tuntumaid. Kuidas sa tuled toime avalikkuse tähelepanuga. Kui inimene teeb õiget asja ja inimesel on väärtused kui ta, kui ta nagu mõtleb iga, igal sammul, see ei ole nagu siin mõte, et sa pead selle esile kutsuma vaid vaid siin saadab see, et sa teed oma tööd õiglaselt, sa, sa tahad, et midagi parandada tehes vahest võib-olla väga halbu otsuseid. Aga samas sa pead mõistma, et see otsus, tänane otsus on, on homme kasulik otsus, siis, siis on see väga lihtne. Kui kui sinu eetilised eetiline koodeks on, on lapsepõlvest kaasa võetud ja ja sa seda elementaarset jälgid, siis, siis see ei ole mitte mitte keeruline, vaid see on, see on väga lihtne. Missugused on kõige veidram juhtumid, mida sa oled pidanud elu jooksul lahendama, tuleb sul mõni meelde selline noh, tõesti, kas siis näiteks, kus kurjategija tänu oma lollusele kukkus sisse või, või mõnes muus mõttes kummaline seik, et kindlasti on su praktikas taolisi asju ette tulnud. Et huvitavaid ja naljakaid juhtumeid on tegelikult väga palju. Ja siin siin ongi võib-olla paslik ära nagu mainida see, et seda tööd ilma mõõduka huumorit nagu teha ei saa. Et üks selline võib-olla koomiline situatsioon oli, oli nagu see, kuidas me, kuidas me oma head partnerit Ühte, prokuröri natukene õnge tahtsime tõmmata, et leppisime lihtsalt kolleegidega ja hea kriminalistid kokku, et üks sündmuskoht, kus kus inimene oli siis kirvega maha löödud, kirves oli veel samas kõrval. Siis me leppisime kokku, et et me läheme kõik sisse ja ütleme, et see on puhas enesetapja lahkunud sündmuskohalt. Aga kuna me ei leppinud kokku meelega, siis selle oma partneriga kolleegiga ja siis kõndisime minema, sealt tõstsime öise on puhas, puhas suitsiide ja see, mis siis just see kell kolm ühel vaiksel suvisel Tallinna linnatänaval toimus ja, ja prokurör meid korrale kutsus, see oli aia taga kõrge aia taga naerdes väga-väga-väga traagiline praegu tema jaoks traagiline, et see inimene töötab praegu juba meie seas politseiametnikuna ja, ja meenutame ikka seda vast ei huumoriga. Et see huumor peab jääma mõõdukas loomulikult ja, ja selle huumor on oma koht nii, nii ajas kui kohas. Väga huvitav nüanss on see, et Elmar Vaheri lõputöö sisekaitseakadeemias olid emal salajased kaastöötajad ja nende kasutamine. Et kui palju meie hulgas selliseid praegu liigub. Salajasi kaastöötajaid, see on kindlasti teema, mis on atraktiivne igal ajal igas riigis, igas organisatsioonis ja salajane koostöö, on, on, on täpselt see koostöö, millest tulebki võimalikult vähe rääkida. Ja ega seda arvu arvu nagu ei ei, ei saagi nagu välja öelda ja ja seda ei ole otstarbekas niimoodi kokku lugeda. Et ega kui me Läheme pisut psühholoogilise maa maailma peale, siis siis kohati kohati mõni inimene ei teagi, et ta, et ta on läbi mingisuguse vestluse kusagil poejärjekorras või, või, või, või korteri ukse taga andnud teada üht-teist ja kolmandat uurimisorganitele, aga, aga see küsimus on olnud niivõrd legendeeritud ja, ja psühholoogilist hästi üles ehitatud, et. Et õnneks on olemas meetod, et neid andmeid kätte saada, andmeid koguda ja, ja, ja see on üks selline Üks kuritegude avastamise võimalusi, seda ei ole väga palju. Ja seda ei saagi väga palju olla, sest mida paremini me teame paremini, vormistame sündmuskohti, mida olulisemad andmed me kätte saame, seda vähem tuleb kasutada sellist metoodikat, mis on väga kallis ja väga keeruline. Aga, aga ütleme selliseid, noh, me kõik oleme näinud Ameerika filme, kus kus on nii-öelda mingisugused salaagendid ja, ja nii-öelda noh, ame, politseiametnikud, kes töötavad põranda all nii-öelda, et et see temaatika ei ole täna ka Eesti politseil sugugi mitte võõras, eks ole. Ta ei ole võõras ja ehitustegevust seaduses või seda küsimust reguleerivad õigusaktid, seda, seda täielikult pooldavad. Eesti õigus tunneb politseiagenti kui sellist kunagi ütlesid seal nõnda, et ja käisid ka Venemaal kogemusi omandamas, et palju mõistlikum on minna kusagile itta, kogemusi omandama kui kui, kui, siis läänemaailmas, et, et missugune see Venemaal käik oli ja, ja mida sa sealt võib-olla siis õppisid rohkem, kui, kui oleksid saanud läänest tol hetkel. Eks need metoodikad, taktikad on, on kasutatavad loomulikult kasutusel ka kõigis riikides, aga kusagil on, kusagil on ta rohkem rohkem õpitavamad on spetsiaalselt koolitsejaks olemas, kus seda õppida saab. Ja loomulikult loomulikult seadusandlus võimaldab, demokraatlikus riigis on seda vähem ja see on täiesti õige. Kui on võimalik ohjata kuritegevust kõikide teiste meetoditega teiste selliste seaduslike aktidega mille käigus võimalikult vähe riivatakse ilmselt põhiseaduslikku korda või kuiseid, õigust elu puutumatusele ja andmekaitsele ja nii edasi edasi edasi, siis, siis see on ainult hea, mitte halb, sest et iga sellise varjatud toiminguga tegelikult sa, sa kogu ainult ühe persooni kohta andmeid, vaid sa, sa paraku saad teada, aga midagi kõrvalt. Ma ju palusin mind, ärge tulge saatma. Kui ma lähen siit, kus mul on olnud ja tahan tunda pois selja taha, vaatan siia tagasi, kord tulema, pean. Tahan seisma jääda, maja tagasillal. Kuivanud oksa, tahan jõkke visata. Ja siis vaadata, et kui seda kaob ja millal talle järgmise võiks apalli saada. Lind on õhus kala, seina, linnu südalinn on uus kala. Sina minu, seda. Üsna imelik, et igal aastal vähem on meil rääkida, mismoodi elu läinud. Aga koos on olla, aasta-aastalt lähen. Justkui paremini oleks 11 näinud, enam ööseks jääda. Meil ei ole kombeks. Õigel ajal teame kella märgata kui ka peol on jõudu üle minna homseks järjest armsam, meil on kodus ärgata. Linn on õhus. Kala vees, sina, Leenu südalinn on õhus, Kalamees, sina linu. Sööda. Tahan. Kinni hoida millestki, mis püsib. Nii ma näen, kuis olen muutunud. Ja ei jõgi minult enam paljukesi. Nii mad, tunnen kuis minna, aeg on puutunud. Ma ju palusin mind, ärge tulge saatma. Kui ma lähen siit, kus mul on olnud hea tahan tunda pois selja taha, vaatan siia tagasi kortulema, oma pea. Aga ikkagi täid seismas, näen ma uksel? Nõnda tuttav on see vaikimise keel. Ja ma tean, see pole saatmine, vaid kutse. Kõige rohkem ühe tunni istun. Linn on õhukala. Sina minu südalinn, õhukala, sina sööda. Linn. Kala, sina heinu. Linn on nagu kala vees, sina minu, seda ame. Linn on nagu kalatäie pleenum, südalinn on nagu kala vees. Teie minu süda. Tänase jutusaate külaline on Elmar Vaher põhja prefektuuri prefekt. Kunagi ütlesid sa oma töökohta, et maailm on kuri. On see täna endiselt nii? Tunned sa endiselt nii? Kindlasti on, on aegu kõigil politsei, kui nad seepeale mõtlevad, aga kui nad mõtlevad ka juurde kiiresti selle, et see selle kurjuse ohjeldamine mingilgi määral on igaühe enda roll. Kui politseinik mõtleb hommikul tulles hommikul tööle tulles või öösel tööl olles et ta teeb seda sellepärast, et iseendale oleks turvalisem, et tema pere oleks turvalisem ja tema sõpradel ja sõprade sõprade oleks, oleks turvalisem, siis istutud, väga õiget asja. Politseiametnik puutub väga palju kokku kurjusega ja selline kurjusest ülesaamine on kindlasti tema suurim roll, et ise mitte muutuda õelaks küüniliseks ametnikuks. Et suhtlusviis oleks oleks selline inimesele mõistetav, arusaadav, et koju minnes oleks olemas selline koht või Õigimine. Politseiametnike koju minnes saaks selle kokkupuutekurjusega kõik kuhugi kuhugi maha jätta, et ma mõtlesin selle all kõike, seda kurjust on ja politseinikud puutuvad seetõttu selle kõige rohkem kindlasti kokku. No kui siin nüüd veel korraks kokkuvõtvalt mõelda, siis, siis millised võiksid olla need politseiametniku töö plussid veel lisaks sellele, et sa näed tõepoolest kurjategijate tabamist, et ilmselt miinustest rääkima ei pea, et need on niigi kõigile selge? Noh, võib-olla olengi kuvanud väga sellise negatiivse pildi, et, et see on selline töö, kus ei ole mitte midagi head, aga ma jään jätkuvalt enda lause juurde, et see köha, politseiniku töö ei ole nagu töö, vaid eluviis, et see, see kas meeldib või ei meeldi, kas teed seda hästi või tee seda hästi, kas sul on Annet näha kahte sammu, et olla selline aktiivne suhtleja, vaest pigem kuulaja? Et kuulamisest aktiivsest kuulamisest tuleb teadaolevat ju väga palju. Soov aidata kindlasti see põnevuse nüanss, et sa, et sa tarbitki selle töö põnevaid aspekte. Et see on, see on see, mis innustab. Sind kirjeldavad kolleegid kui väga kõva töömeest, et mis veel on edu aluseks politseis. Et jah, üks asi on see, et ilmselt seal peabki olema selline nii-öelda elustiili soov, et elada seda elustiili, aga aga loeb ka seal kaasasündinud anne või veel miski muu. Jah, eks iga igaühe jaoks olemas koht maailmas, et kui kõik oleks väga head politseinikud, siis oleks tasakaal ju hoopis teisel pool. On olemas väga häid pangatöötajad, väga häid autojuhti, mehaani, mehaanika, asjatundjaid, insenere, pedagooge ja nii edasi edasi sportlasi, mis on ka ju töö. Nii et see on grupp inimesi või selline kindel, kindel grupp inimesi, kes, kes sinna tööle mahuvad, teha tahavad ja oskavad. Et ja kindlasti on siin roll ka enesearendamisel. Sest ikkagi need töömetoodikat tänapäeval on natuke erinevad. Tuleb väga palju arendada majandusteadmist, kuritegevus on liikunud vägivalla poolevalt pigem selliseks peidetud latentseks kuritegevuseks, mis ei ole, mis ei puuduta seda inimest, kõnnib mööda tänavat või, või puuduta seda, kes ise seda ei otsi, aga, aga aga kindlasti selline majanduspetmise pool on, on, on väga palju juurde tulnud. Nii et tegelikult sellist ka küberkuritegevust ütleme siis noh üle interneti sooritatavat kuritegevust on ilmselt juurde tulnud, aga kuidas neid, kuidas te nii-öelda selle ajaga kaasas käite, et hea küll, kuritegevus muutub, põhi olemas, ilmselt jääb samaks, aga, aga kuidas see nii-öelda kuritegude avastamine muutunud on? Eks siin see ongi kasutuses terminoloogiat, et kaitseiseloom vastab ründe iseloomule, et siin on sama, sama põhimõte peabki olema suuteline leidma samasuguse lahendusi, nagu kuriteo toime pannakse, et samamoodi neid lahendatakse samasuguste samasuguste põhimõtetega, samasuguste tehniliste vahenditega seega üles korjatakse, fikseeritakse need andmed? Jah, tõepoolest see kuritegu, nagu ma ütlesin, on, on aina rohkem anonüümne, et lepingupartnerid kohati ju isegi kohtu, et leping või kohustused võetakse ja antakse üks, asudes Ameerika Ühendriikides või kus iganes maailma osas. Ja teine võib-olla Eestis, kas see eesti pool on aus? Kas ta on tema eesmärk on teha ausat äri või üles ehitada hetkeks konstruktsioon kätte saada raha kaupu mitte edastada? See kõik on anonüümne. Ja seda võimaldab keskkond, kus me, kus me väga palju ikkagi olema infotehnoloogia. Muide, see paha lugu, see kurikamõrvari, nõndanimetatud kurikamõrvari juhtum, kuidas selle uurimine edeneb? Selle uus uurimine on väga aktiivses faasis ja, ja nii nagu, nagu ta algusest peale on, et et eks, eks selliste selliste kuritegude uurimine lüüdaja Ajal, mil, milles on möödas päris mitu kuud, võib ka öelda, on see faas number kolm, et käib selline rahulik analüüs, rahulik mõttetegevus ja siis kontsentreeritud tegevus. Kui, kui selliste kuritegude puhul võib öelda, et esimene, 24 tundi on kõige, väga, väga nagu aktiivsed, olulised tähendab et toimub töö kannatanu taustamisega, et mis oli, kes oli kannatanu, kas kas rünnakuid toimuda kannatanust tulenevalt tähendab tema isiklikust elust tema tööst, tema suhetest siis kindlasti sündmuskohal sündmuskoht sündmuskohal on tunnistajaid, nägijaid, kes viitavat otseselt persoonile nimetades tema nime või, või muud andmed. Et need aeg on möödas, selle aja, need versioonidele üle käidud ja välistatud nüüd on, nüüd käib selline väga sisuline andmete läbitöötamine ja, ja informatsiooni kogumine kõikidest võimalikest allikatest on see avalik või salajane või, või, või kuni selleni välja, et tuleb, tulebki istuda mingil hetkel samas põõsas oodata. Vaat see tundub väga hästi kursis olevat selle juhtumiga, aga kui palju täna on seda momenti, et sa ise panebki autole vilkur peale ja ja kihutad sündmuskohale? Seda on ikka praegu väga vähe ja, ja, ja ega, ega vilkuriga sündmuskohal kihutamine ei olegi ainult eesmärk omaette, et, et selleks on olemas piisavalt palju jõudusid Harjumaal ja Tallinna linnas, kes, kes kindlasti teevad oma tööd väga professionaalselt ja kohale jõuavad kiiresti. Seda, seda on väga vähe, aga, aga kui selle kurika juhtumi juurde tagasi korraks tulla, siis, siis ega ega see kurika juhtum ei ole selles mõttes midagi eriskummalist, iga kuritegu, mis on suunatud inimese vastu ja, ja kõige hullem, kui veel elu vastu, siis on meie jaoks prioriteet number üks. Loomulikult on see on see toimunu juhtunu löönud kõikuma meie turvatunde. Et, et kindlasti on palju inimesi, kes, kes näevad igas iga nurga taga suitsu tegemas, mehes kindlasti kurikameest, et aga me ju teame, et selliseid juhtumeid enam ei ole olnud ja ja eks me oleme ka väga palju vaeva näinud, sõnum on antud selgelt edasi, väga palju isikuid on üle kuulatud. Väga paljude võimalik võimalikke kandidaati või kadestatavatega on, on. On toiminguid läbi viidud ja sõnum antud ka sinna, et ja see on toonud selle tulemuse meile, et et analoogseid juhtumeid enam ei ole. Aga, aga loomulikult on ta väga kahetsusväärne kuritegu. Ring tõmbub koomale. Jah, eks iga iga päevaga saame targemaks iga päevaga midagi välistame sest iga päevaga me peaksime liikuma pisut lähemale. On olemas loomulikult kuritegusid, mis ei avastatagi. Aga ma olen hetkel optimist. Sinu kohta öeldakse, et sai otsi kellegi sõprust küll aga ilmselt otsitakse sinu sõprust ja sinu tänase positsiooni tõttu kas või et millisel moel sulle näiteks ja kas üldse on poliitikast või poliitikute poolt lähenetud, et tule meie erakonda? Ei, sellist olukorda ei ole olnud ja ja siin on kindlasti igaühel endal väga palju väga palju ära teha, et ma ei ületähtsustaks seda positsiooni. Mul on täpselt samasugune kodanik nagu, nagu sina ja tavaline inimene nagu iga iga teine, kes meie meie kaunil kaunis riigis viibid. Poliitika kokkupuuteid on mul väga vähe ja, ja siin on siin on endal ikkagi väga palju ära teha. Öeldes, kui sul on vaja poliitikutega kohtuda ja sellist töövestlust aretada, siis, siis seal on kindlad piirid ja seda saab ka väga isegi kehtestada, öeldes, et et need on minu reeglid ja, ja need on, need on minu jaoks pühad. Üks asi, mis ilmselt sellise juhtimispositsiooniga juurde tulnud, et kui me võrdleme näiteks sinu tööd Kesklinna kriminaalpolitseis, siis ilmselt sa pead täna suhtlemagi väga palju rohkem. Ühelt poolt tõepoolest poliitikute nii-öelda arvamusliidritega, aga teiselt poolt, kas sa pead suhtlema ja kui palju ka organiseeritud kuritegevuse nii-öelda kurjategijate esindajate või siis noh, okei, me ei saa öelda organiseeritud kuritegevuse esindajatega, sest siis te lihtsalt ju arreteeriksite nad juba, aga aga ütleme, sellise kuritegelik kui maailmaga seotud inimestega. Preseksil neid kohtumisi ikka ei ette ei tule väga, et aga, aga ma ei, ei väida seda, et kriminaalpolitseinikud nende inimestega ju peavad kokku puutuma, olgu see olgu siis selline nende teadmata vaadates või tehes nende suhtes toiminguid või või olgu, see ülekuulamine, olgu see küsitlemine, intervjuu mingis küsimuses ja vaata, inimesed on õnneks edevad ja sama edevad on ka kurjategijad nad. Mingil hetkel on huvitatud Riho poisile andma ikkagi olulist teavet, informatsiooni. Et nüüd küna poisilik oskus peab olema see edevus üles leida, ära kasutada ja see kõik vormida sellisesse olukorda või sellisesse situatsiooni, et see kuritegu saab lahendatud. Reapolitseiniku huvi läbi käia on selliste persoonidega ainult ametkondlik ja, ja ma usun, et Politsei-Piiriameti politsei kontrolliüksus on piisavalt võimekas koos oma oma kolleegidega nii kaitsepolitseis kui ka kui teistest organisatsiooni sisemistest regulatsioonidest, et sellised töötajad välja sõeluda ja kohtu ette viia. Üks koht, kuhu politseinikud peavad ka minema, kus nad peavad käima ja mitte isegi võib-olla vabatahtlikult, aga see tööga on vangla. Et millised need vangla visiiditega Angla visiidid on, on üks osa kindlasti uued tööst ja ja sinna nende suurte ja paksude ja turvatud müüride vahele koguneb kius ju see, mida, mida on uurijad ära teinud. Et sinna on loomulikult asja nii kohtulise uurimise ajal kui, kui, kui toimingud alles käivad ja ja ka loomulikult hiljem, et ega, ega nemad on ka inimesed ei ole ju mitte midagi muud kui, kui, kui lihtsalt inimesed nagu meiegi ja, ja tegelikult see on selline. See on selline huvitav, huvitav suhe, kas selline kassi-hiire mäng, kes siis keda üle kavaldada? Ja ja seda tuleb kindlasti ära kasutada, külastades hiljem juba, kui ta süüdi mõistetud, on. Võib-olla arutleda sellel teemal ja nagu ma enne nimetasin, on inimene kohati edasi. Et selles situatsioonis on ta kindlasti valmis võib-olla avama, avama neid kaarte, mida ta kohtades uurimisel teha ei saanud. Keskkriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei vastasseis, see on tänaseks möödanik või, või teinekord ikka veel ilmnevad mingisugused lahkhelid. Mina ei ole seda tunnetanud ja ajast, kui Kadri viiendast aastast töötasin keskkriminaalpolitseis. See siin on põhjused ilmselt mitmeid ja, ja ma ei tea kõiki ajaloolisest taustast, aga ühte ma ütlen selgelt, et kui inimesed ei suhtle, siis tekibki arvamus, et on konflikt. Tuleb võtta julgus, tuleb võtta see esimese esimese käigu. Käigu julgus ja asjad selgeks rääkida, on räägitud ju igasugused lugusid, aga mina neid tunnetanud ei ole ja, ja olen, olen nagu pigem olnud avatud igasugused konfliktide lahendamiseks, kui need on tekkinud. Kui on mängumaalt, reeglid on selged ja läbi räägitud, kui inimesed 11 usaldavad, siis siis olule tekkida. Sa olid keskkriminaalpolitsei juht tänasa juhittervet prefektuuri põhja prefektuuri, et kuidas need kaks, kaks positsiooni, üksteisest erinevad? Kindlasti erinevad. Kuna keskkriminaalpolitsei juhina ikkagi sa oled kursis iga operatsiooniga, mis käib, et sa tegeledki sellise rahvusvahelise koostööosaga annad oma panuse sellesse operatsiooni õnnestumisse ja ja kindlasti sellise muude teenuste teenuste andmisel teiste teistele organitele. Touri juhina tuleb rohkem tegeleda admistreerimisega, inimeste arvuline vahe on väga suur ja seetõttu seetõttu ei Topi prefekt oma nina igasse asja ja, ja see on täiesti mõistlik, ma usaldan oma meeskonda, nemad usaldavad oma meeskonda, niiet et kui seda protsessi ligi kontrollida teostada piisavalt järelevalvet, hinnata nende tegevuste sellist inimlikkust, professionaalsust, anda tagasisidet, olla avatud, teha juhtimisotsuseid, mis on läbipaistvad siis see on õnnestunud. Kui, kui need põhimõtted on teistsugused, siis siis see tulemus kodaniku jaoks inimese jaoks peab olema ka väga halb, sest et politseinik ei ole motiveeritud, juhid tegelevad enda ümber selliste küsimuste lahendamisega, mis on populaarsed, mugavad ja, ja, ja kohati ma julgen öelda, kuritahtlikud. Kui see kõik on välistatud, siis on inimene rahul töötaja rahulorganisatsioon, võimekas partnerid on valmis meiega koostööd tegema ja usalduse saavutatud. Jutusaate külaline on põhja politsei ja piirivalveameti prefekt Elmar Vaher. Kuulame veidi muusikat ja siis läheme edasi juba sellega, kuidas politseinik ennast maandab. Mainiks veel. Ja mis mu mudil Udukell su laevaninas paiga, Siiba. Oodanud siin olen kaua veidi jäänud v? Ei? Ei. Puudu vaid. Mis ta seedub rooli? Valged vurri Miina siin ja ta on ta ju ka veel ja. Suu noor. Nüüd on meil ka. Siin. Jutusaade jätkab. Meil on külas Elmar Vaher põhja prefektuuri prefekt. Kui tihti viimasel ajal sa jõuad suusatama ja kas Tartu maraton sel aastal läheb kaubaks või mitte? Tartu maraton ilmselt ei lähe kaubaks. Treenituse aste ei ole nii hea, et ennast sinna lõhkumine, aga suusarajal ikka jõuan vahest ja see oleks küll ajamis rumal, sellist ilmu mitte ära kasutada ikka jõuan ja, ja tegelen oma lemmikhobiga. Nii palju, kui suudad. Suusatamises olid sa ja praktiliselt Eesti koondises või? See oli, oli minu suur unistus sinna sõita ja, ja seda teha. See mul ei õnnestunud. Ma olen haigestusin ja ja enam ei jätkunud iseloomu. Et Eesti koondis sihti ja kui Eesti koondis endale seadnud. Aga loomulikult iga noore sportlase huvi on sinna jõuda ja, ja kui sa ikkagi vaatad neid inimesi, kes sportlasi, kes nii innustavalt seda kõike teevad, nii pühendunud ja targalt, siis siis sa saab, paraku hakkad unistama sellest kas õnnestub või ei õnnestu. See on juba igaühe enda teha ja, ja paljude paljude muude välimäärajate küsimus, et, et minul see ei õnnestunud. Aga kuidas sa ennast maandad, et mulle tundub, et sul on ikkagi üks noh, Eesti vabariigi närvesöövaid ametit küll? Minu nagu ma öelnud hobiks on vaba aeg ja ma ei oskagi seda vaba aega nüüd täpselt lahtritesse panna, siis teen seda ja siis teen teist, et mul on pisipoeg, kes tahab kes ootab oma isat ja, ja see on üks, üks väga kirjeldamatu tunne. Mul on oma pere perekond, kes samamoodi ootab mind, see on veel võimendab, et seda tunnet, kui sa saad nendega ka praegugi õhtul kelgumäele minna või, või, või, või jalad seina peal lihtsalt elust arutada, siis, siis see on ongi minu vaba aeg, minu hobi. Igal eluperioodil on kindlasti omad hobid ja võib-olla ma hakkan kunagi kalal käima, võib-olla hakkan kunagi rallisid külastama või, või mida iganes keeglit mängima tegema. Ma ei oska seda öelda, täna on mul. Mul on hea töö, huvitav töö, mul on perekond, keda on vaja mina, kes vajab mind. Ja selliseid igasugused käigud, kasvõi kasvõi oma maakodusse Virumaale. See kõik on minu jaoks mõnus ja, ja vaba aeg. Kas sind üldse ajab miski asi närvi ka või, või mis seal võib olla, mis sind endast välja või närvi ajab? Lähed sa endast välja? Kindlasti on mul halvad iseloomujooned ja kuigi ma pean kaenast suhteliselt rahulikuks inimeseks häält tuleb vahest tõsta, tuleb konkretiseerida oma oma oma sõnu ja lauseid. Ja taldrikuid ma küll jah kunagi lõhkunud ei ole ja, ja kellelegi kallale ka ei ole läinud. Et minu töö on, on õpetanud ennast ohja maja ja loomulikult, et tuleb iseendaga tegeleda, tuleb tulebki võib-olla kriitilisel nõupidamisel tõusta, korraks püsti minna, välja mõelda natuke paar minutit järgi oma oma sellised seisukohad ja, ja ideed ja loomulikult need nüansid, kuidas neid ideid kaitsta või argumenteerida ja siseneda taas ja oled hoopis teine mees. Oluline on alati see, et kui sa kas sa kedagi kritiseerid või midagi kritiseerid või ütled, et midagi on viltu halvasti, siis sa lihtsalt ei lahmi. Et sa ei ütle, et see halvasti võid, sa pakud kohe lahendusi. Et see lahenduste leidmise ja sellega tegelemine, et see on on, on minu meelest see välistav asjaolu, et sa ei lähe närvi, sa ei hakka lõhkuma, ei, ei tõmba küüru selga ja oled avatud ja hea suhtleja. Hetkel oled sa 30.-te eluaastate keskel. Ja samas oled sa politsei struktuuris. Ma ei ütle teine mees aga, aga väga kõrgel. Et kas see vahel on hirmutav ka, et kuhu edasi? Ma taaskord ei tähtsustaks üle seda ametipositsiooni ma olen. Ma olen täpselt samasugune politseinik nagu kõik teised politseinikud, aga mul on üks natuke eri erilisel töö võib olla või teistsugune töö. May, rutta mõtlema väga-väga pikalt, praegu hetkel ette, ma tõesti olen saamas 35 aastaseks ja ja sellele ametipostile kindlasti väga noor. Aga meie, meie ühiskond ongi praegu väga noor, kui vaata ametnikke või riigiametnikke, kes, kes veavad ikkagi väga olulisi valdkondi ja teevad selles valdkonnas väga head tööd, siis see on hetkel riigisituatsioon. Minu huvi või, või mille, mille kallal ma kindlasti tööd teen, on see, et organisatsioon, mida ma juhin, või organisatsioon, kus ma töötan, oleks oleks täisväärtuslik ja ja ma võiksin uhkust tunda selle üle, et tõdeda ka suvel näiteks, et laulupidu õnnestus, keegi viga ei saanud olla siis rõõmus, kui, kui näe taaskord, et mõni kuritegu saab lahenduse või et aasta lõpus võib öelda, et inimelusid on, on päästetud läbi politseitegevuste ja liiklusõnnetuses hukkunuid on, on tunduvalt vähem. Et see on see ambitsioon, mis, mis ongi selline minu eesmärk teha head tööd. Ja eks need ametikohad tulevad ja lähevad see ametikoht, mida või see töö, mida prefekt peab tegema, ei ole ka lihtne. Aga, aga lihtne ei ole. Ei ole loomulikult ei kellelegi lei uurijal ei patrullpolitseinikul ega, ega prefektil. Politsei ja piirivalve on nüüd ühendatud, mida see ühendamine on endaga kaasa toonud põhja politsei kontekstis näiteks? Ühendamine on toonud kaasa rohkem rohkem sisejulgeolekut meie inimestele, see on selles, ma olen veendunud. Olen ka seda väljendad kõikide oma oma kolleegide ees, sest et meid on nüüd rohkem ja ja sellist juhtivat ja planeerivat poolt jääb vähemaks, tähendab seda, et põhitööd saab rohkem teha, neid inimesi, kes teevad põhitööd otse suhtlevad, on kontaktis inimesega, on, on nagu rohkem ja, ja koos me oleme koos. Me oleme tugevad alates sellest, et inimesel tuleb anda välja isiku tõendav dokument teostada illegaalset järelevalvet, pakkuda turvalisust tänaval nii linnatänaval kõndides kui ka kui ka liiklusliikluses maanteel, trassil, rääkimata siis kuritegudest kui need uurimisest ja, ja muudest teenustest, nii et suure organisatsiooniga on võimalik seda teenust paremat pakkuda. Päris lõpetuseks. Missugune on sinu ideaalne pühapäeva hommik, kuidas sa veedad seda? Minu ideaalne pühapäeva hommik on, on see, kui ma saan pühapäeva hommikul kodus olla ja teha tass head kohvi suhelda mõnusate inimestega, kes peavad minust lugu ja kellest mina pean väga-väga lugu. Ja kui me meie intervjuu alguses rääkisime sellest punasest null viiest, siis saatejuhtimise koha pealt öeldakse alati, et alusta sellega, millega lõpetad, et Elmar, ma kardan seda null viita, sa ei saagi enam kunagi kätte. Toomas, ma tean seda. Selline oli tänane juhtuda, saade, meie külaline oli põhja prefektuuri prefekt Elmar Vaher, mina olin Toomas Luhats ja aitäh meid kuulamast.