Müstiline Venemaa. Tere päevast, eelmisel pühapäeval rääkisime me sellest, et suhteliselt võimetu ja iseka valitseja Paul esimese tapsid vandenõulased tema oma poja tulevase keisri Aleksander esimese teadmisel ja toetusel. See oli aasta 1801. Paul esimese valitsemisaeg oligi ju tegelikult omamoodi ülemineku aeg. Enne teda olid Venemaa troonil istunud järgemööda väga võimekad ja võimukad, naised. Aga koos Aleksander esimesega astus Venemaa ka täiesti uude epohhi 19.-sse sajandisse. Alates tänasest kuni aastavahetuseni välja räägimegi Me pühapäevi 19. sajandi Venemaast dollastest, oludest, kaubanduselust, kuritegevusest, niinimetatud kuulsatest veidrikest kokakunstist. Aga nõnda palju. Tahan veel ette öelda, et tegemist on siiski kordussaadet, ega tänane saade oli eetris neli aastat tagasi aprillikuus. Vahepeal on lihtsalt sajand vahetanud. Nii et kui me saates räägime eelmisest sajandist, siis pika, 19.-st sajandist. Täna astume sisse Peterburi poodidesse, rikaste kaubamajadesse, restoranidesse kõrtsidesse, sõnaga täna räägime 19. sajandi Peterburi kaubanduselust, tulge kaasa. Tere hommikut, lugupeetud kuulajad, võib-olla võtaks siis täna tõesti niisuguse teema ja vaataks siis, kuhu me jälle jõuame, nii nagu me oleme enam-vähem ikka teinud. Lauri Leesi, Moody uidates mööda ajaloolist Venemaad. On need figuur, kellest meil ei ole tõesti vist veel juttu olnud, aga, aga ilmselt tuleb, kuigi see veksel, mida me kogu aeg välja anname, sellest mööbel, räägime sellest, räägime, neid hakkab kuidagi kuhjuma pikaks, võlakiri läheb pikaks ja kas neid lugusi viitsitakse nii palju kuulata, aga kaupmees on kindlasti niisugune figuur ja ta on võib-olla isegi Vene mütoloogia loogiline figuursest vene kaupmees uusrikas, vene kaupmees ja tema tembud, need on nüüd tõesti midagi erilist, millest me kindlasti ikkagi, kui ma midagi jätame, rääkimata siis vene kaupmeestest, me räägime kindlasti selle veksli. Ma luban lunastada ükstaskõik, mis ka ei juhtuks. Aga võib-olla. Ma olin niisugune sissejuhatava lause vene kaupmeeste kohta ja et võtta neid isegi eraldi piirkonniti, võib-olla täna piirduks peamiselt Peterburiga, jätaks siis Moskva täiesti kõrvale, sest need on kaks küllaltki erinevat maailma mingis mõttes nisukene klassikaliselt venelikum on muidugi Moskva. Loomulikult Peterburis Euroopa mõjud on tunduvalt tugevamad kui siis selles niinimetatud teises pealinnas, aga samas Peterburis näiteks mitmed linnajaod või isegi Ta, rääkimata siis tänavatest kannavad nimesi, mida võib-olla tänapäeval keegi seostagi omaaegsete kaupmeestega näiteks Neeva suudmes pisikene saar, võib-olla keegi, kes on Peterburis käinud, on kuulnud, kannab nime reals või ja tuleb välja, et see on 18. sajandi keskel seal elanud kaupmees rikas kalakaupmees, kalatööstur võiks isegi nii-öelda, kes varustas ka õukonda ja terentsid ees või oli tema nimi, nii et tema auks siis saar saab selle nime ja hiljem siis kogu see tähendab kogu see saar kannabki tema perekonna järgi siis nimel. Selliseid kohti on Peterburis ja Moskvas küllaltki palju, mitmed tänavad, mitmed puiesteed kannavad nimesi, mis esimesel pilgul on seotud, kas võib-olla loodus mingi nähtustega või millegi muuga tegelikult taga on seal kunagi omanud kas maja või mingisugust äririkaste kaudu meestega. Ja võib-olla nisukene märg, kuigi ma ei ole ju arvudest peaaegu üldse rääkinud, aga ma enda jaoks kirjutasin isegi selle välja. Et näiteks kui Peterburis 1811 oli 719 kaupmeest, siis 10 aastat hiljem oli juba 10023. Kasv on fantastiline kuskilt 700-lt siis 10000 peale ja veel enne kui need kaupmeeste tasuda, seda võiks ka teada, et tol ajal kaupmehed olid Venemaal jagatud kolme kildi küllaltki niisugune klassikaline jaotus ja selleks, et pääseda, siis esimesse kildis on nüüd kõige jõukamad kaupmehed, need, kes tegelikult hoiavad siis seda äri enda käes, selleks pidi deklareerima tänapäeva mõistes kapitali 50000 rubla, see on kolossaalne summa. Ja vot nendel kaupmeestel, kellel olid need rahad, neil oli näiteks õigus omada laevastiku, nad võisid tegeleda ka väliskaubandusega sisuliselt. Ja nendel puudusid igasugused piirangud nii vabrikute asutamiseks, nii ütleme, et tööjõu palkamiseks jaga laenude saamiseks, see on siis esimene kild, teine kild oli 20000 ja kolmas oli vist 8000, kui mälu ei peta, nii et see on siis need kolm gildi, milleks siis olid Venemaal kaupmehed jagatud ja mis nüüd eelmine sajand ja kuskil juba kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel lahti läheb, see on see, et niisugune raha otsene mõju on igal pool tav. Kui need võis öelda, et varem nagu ütleme, aadel distantseerub kaubanduses, siis nüüd hakkavad tekkima märgid, kuigi distantseerumine ja see eitusse jääb, ega see kuskile kao. Aga on isegi nisukesed juhused, kus kümned näiteks aadlikud panevad ennast kirja juba kaupmeestele, nii et nad otseselt hakkavad tegelema kaubandusega. Ja võib-olla ka mõned niisugused näited, et Nende lihtsalt aadel vaid ka no väljapaistvat aristokraadid ei häbene enam näiteks abielluma rikasta kaupmeest tütardega ja vast kõige parem näide mis peaks ka võib-olla osadel kuulajatel olemas vaja silmi ees, see on ju Puškini väga hea sõber polkovnik Engel kaart, kes abiellub pööraselt rikka kaupmehe Gussownikovi tütrega ja saab päranduseks endale selle kuulsa maja Nevski prospektil endal kaardimaja, kus on imeilus saal, kus toimuvad tänapäevani kontsertid ja kus siis toimus see kuulus Lermontovi maskiball. Nii et see hoone peaks olema Nevskil vist paljudele Dolph. Ja muuseas, see oli väga huvitav, huvitav mees, pöörane, rikas kaupmees siis Engel kardi äi, nüüd kujutage ette, ühest küljest siis aristokraat peenete kommetega polkovnik ja teisest küljest siis tema isiklik äi, kes käis mööda Peterburi talupojariietes kuni lõpuni jalas viisu käes, mõnikord nisukest sümboolne tünnikene heeringaga, tal meeldis ringide ja, või kotikene, kus tal olid siis keedetud munad ja mees, kes võis astuda vat niisuguses riietuses sisse siis kallimatesse, juveeliärides ja osta, sest sealt kokku vääris kive, ehteid, kusjuures raha oli tal patakate naasis taskutes niimoodi lihtsalt võttis neid välja suurte suurte niisugust raha, raha ma isegi ei oska öelda. No tõesti patakatele ja vot see on siis nüüd kaks erinevat liini, kes hakkavad nagu omavahel kuidagi kokku sulama. Ja mis neid siis muutub, mida aeg edasi, seda uhkemaks kauplused muutuvad, need arvud, palju neid näiteks Peterburis Snevskil on, no need on kolossaalsed, riiete ärid, juveeliärid, kinnaste ärid, mütside ärid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja mida peenem on äri, seda viisakamalt seal vastuvõtt, see on nisukene kõrgema klassimüüjad, muuseas, jälle needsamad mõjud, millest me eelmine kord rääkisime, võtavad külalist vastu, tervitades siis prantsuse keeles. Mer siia silu plee käivad siis ette ja taha viimase moe järgi, kes on need müüjad riides sajandi lõpupoole, tükk aega on siis kõikidel müüjatel soeng, mida kutsutakse alaga pull somp kuulsa prantsuse näitleja järgi ja no keda ta võiks meenutada, ta on niimoodi natukene. Kui nüüd ette kujutada, siis niisugune ette kammitud. Hästi niisugune sirge tukk ettepoole saan siis soeng, alakapp, pull, laubale kammitud juuksed. Muuseas, nende mõisate kohta öeldi, et need on kalender, iidsete kommetega müüjad, tulid mehed, need olid mehed ja kalanced, vaid kalanteriised. Ja paljud asjad nad tundsid ja kui muidugi poodi saabusin väärikas ostja, siis on teada, et talle pandiga too olla, siis ta istus maha või daam ja siis ta rahulikult seal vaatas talle toodinaid näidiseid, kaupu sinna, et ja kui ta siis oli otsustanud midagi osta, siis kaup viidi loomulikult talla alla ekipaaži. Ja selleks oli reeglina spets pois, kes oli siis vastavas riietuses ja kui nüüd ette kujutada, siis peas oli neil tavaliselt nisugune vormimüts millel oli siis peal poe nimi, nii et ka väljas oli näha, siis millisest poesse poisikene siis välja jooksis ja mis nüüd on poodide puhul kõige olulisem ja paljud neist taotlesid siis seda auväärset nimetust dema kõrgeaususe, õukonna varusta. Tähendab, Need on need siis poeb, kellel oli õigus varustada oma kaupadega õukonda ja see on nüüd väga huvitav moment, et näiteks selle õiguse said need firmad, kes olid annetanud muuseas suuri summasid heategevuseks. Vad jälle tulevad sisse niisugused momendid, millega me ei ole harjunud või mille puhul meil on selline tunne, et seal midagi väga tänapäevast, aga ei, tsaari õukonnavarustaja auväärset tiitlit sa ei saanud, kui sai tegelenud heategevusega küllaltki huvitav niisugune moment. Ja kui nimi saadi, siis andis õigust sildil seda nime kasutada, lisaks siis kasutada ka tsaarivappi. Aga mis selle privileegi kaasnes? See privileeg on sisuliselt, kui need kuidagi ajas tagasi minna, siis nõukogude aega, aga ka hilisemast ajast lihtsalt peaks otsima mingisuguseid teisi paralleel, son, tegelik kvaliteedimärk. Ja seda ei saanud, ega ainult heategevus seda ei andnud, selleks oli vaja näiteks vähemalt 10 aasta jooksul varustada kaupadega õukonda, nii et ei tulnud ühtegi pretensiooni. Ühtegi reklamatsiooni. Nii et kui 10 aasta jooksul juhtus, et kaupadega või mingisuguse asjaga jäädud rahule, siis seda tiitlit ei saanud, nii et see oli igati üks väga soliidne soliidne näitaja ja otsustas siis mingi komisjon seal. Ma isegi ei oska öelda jah, kindlasti mingisugune komisjon, ilmselt mingisuguse ministeeriumi või mingisuguse departemangu juures olev komisjon või ei ole üldsegi välistatud, et seda andis õukonnaministeerium võib-olla ka seda, sest ta õukonnal oli oma ministeeriumid, kes tegeles spetsiaalselt õukonnaasjadega ja tõenäoliselt ilmselt andiski seda nimetust just nimelt õukonnaministeerium. Kõikidest poodidest vast kõige huvitavam on viinapuud. Ja vot seoses nende viinapoodidega mina tahaks küll rääkida vist oma viimase aja suuremast elamusest, kui ma sellest pole rääkinud. Kui ma kuskil lugesin, et, Paljud teavad, et ka Tsaari-Venemaal näiteks viinapoed ei tohtinud olla koolide ja kirikute läheduses on küllaltki loogiline, seal isegi oli ette nähtud vist teatud vahemaad, kui lähedal nad näiteks võisid koolile või kirikule olla. Ja siis ei tohtinud olla ka viinapoel niisugust väljakutsuvat sild, nii et ta ei torkaks väga silmakaudselt, nagu paheline asi, pole teda vaja eriti näha. Neid oli minu jaoks suur üllatus. Kui tuleb välja, et eelmisel sajandil oli selleks, et viinapood paistaks kaugelt välja kaupmeeste poolt kasutusel nisugune nipp, üldtuntud, siis vahend, reegel või abinõu, kas kõik, kuidas seda ka ei nimeta, viinapoodide kohal rippusid punased lipud. Kujutage nüüd ette, tähendab ma nüüd lähen kuskil, õudselt tahaks osta viina ja nüüd ma ei tea, kus see pood on ja, ja, ja ainus märk, mille järgi ma neid kuma nurga tagant välja vaatan, tähendab märk, millele ma järgnen. Mis suunas ma liigun, on punane lipp. Ja kas siit ei teki, sest nisukene ilus seos, nii kui ma näen punast lippu, tähendab ma kuskile pean minema mühki järgi, ma pean nüüd marssima mulle näidatud, vot see on nüüd see siht, see on nüüd see eesmärk. Nii et kogu sõja, Mõtoloogia, selle punase lipu ümber kogu see märgiline tähendus, kui see oli niivõrd massiline, et need punased lipud lehvisid viinapoodide kohal siis teeb selle hoopis pikantsemaks, kui me tavaliselt seda punast lippu käsitleme nende hilisemate aastate juures. Nii et, et see on päris niisugune huvitav, huvitav moment. Ja muidugi nende viinapoodide juures tuleb arvestada seda, et tegemist on riigimonopoliga ja mõi diviina eraldi poodides, nii et neid ei tohtinud müüa mingisugustes poodides, kus oli teist kaupa, isegi mitte toiduga, olid veinid, aga mitte viin. Viin on hoopis eraldi, viin on eraldi ja tavaliselt olid need viinapoed eramajade esimestel korrustel. Ja uksel oli siis väikene niisugune roheline silt koos riigivapiga ja tekst riigi viinapood. Ja sees nüüd vahesein, nisugune rinnuni puust vahesein. Ja kõrgemal oli siis niisugune, noh, võrk koos kahe Akrica ja ühest aknast siis müüdi kahte sorti viina. See oli valge peaga puhastatud viin maksis 60 kopikat ja teine oli punase siis selle korgiga või pealdisega ja see oli 40 kopikat. Ja pudeleid olid siis erist suurusega veerandtämbrit, nii suur pudel, see oli siis punutud korvis. Ja siis pudel, mis on andnud meelega ühe eestikeelse mõiste, selle pudeli nimi oli sorokovka soru taskus soru õigus küll, jah, tuleb meelde. Sarakkovka on 40. osa ämbrist siis sodka Sotkan 100. osa ja väga sümpaatse nimega on siis väikene pudel 200. osa ämbris, selle nimi oli merre, sahtšikk. Võiks olla tõlkes siis pätike või midagi, Nis väike lurjus, väike lurjus ja ilmselt sellepärast, et kui ühe selle väikse lurjus ära jõid, siis see oli niisugune kuraažikas tunne. Et võtaks võib-olla järgmise ja nii edasi ja nii edasi. Ja vaat nüüd, kui meil hakkavad rahad sisse tulema ja hiljem, kui me kuskil kõrtsides oleme või ostame veel kuskilt midagi, siis on meil natuke seda hinnaskaalat vaja. Siis see väike merdasartsik maksis kuus kopikat kuus kopikat, viin oli neli kopikat ja pudel oli kaks kopikat kuue kopika eest sai siis endale selle pisikese Savtšiku. Ja mis on neid väga huvitav, et viina mõisid tavaliselt vot sellest ühest letist, kus siis müüdi seda kahte sorti viina. Need olid reeglina päikest, riigiametnikel lesed. Ja see on päris huvitav jällegi moment, võt ka Tsaari-Venemaal jällegi võib-olla üllatav. Riigiametnik oli ikkagi kuidagi nagu riigi eeskoste all, no nagu ikka ametnik veel üks huvitav moment, see on täiesti jällegi Venemaal omapärane, kui siin võib-olla mees naise suhtumises ja vahekordades võis veel tunda väga palju nisukesi, võib-olla tatari igandeid. Jaa, jaa. Ja kõik need tuntud lauset, mida me ju ka oleme kuulnud Nybiotnil juubit ei peksa ei armasta ja nii edasi ja nii edasi siis erandina või, või, või täiesti ainulaadsena on oopis erinev suhtumine lesknaisesse. Lesk on auväärne inimene, vaat väikeste riigiametnike leskedele. Tavaliselt anti see töökoht sellega garanteerida neile siis niisuguse sissetuleku ja väljendades siis ka nende suhtes teatud niisugust suurt lugupidamist. Kuigi tavaliselt oli kaupmees mees, eks ole, kaupmees on tavaliselt mees, jah, aga see on huvitav, et 99 protsenti, no kes seda protsenti oskab öelda, aga see on kindel reegel, et nendes viina riigi viinamonopolide selles ühes luugis vaatab teile vastu siis lesknaise rõõmus nägu, kuna juba Ta on ametis, mured on murtud ja kindlustus on tal mingisugune olemas ja müüakse veel ja saan jälle veel huvitav moment siia, lisaks sellest samast luugist siis lisaks viinale müüakse veel kaupu, mis on riigi monopol, need on postmargid ja mängukaardid. Nii et neid, need on siis need asjad, mille müügilt siis riik teenib tohutut kasumit. Veini, aga müüdi teisest luugist ja need tasakaalustada siis ja kuidagi hoida korda siis veini müüa teises luugi, seal tavaliselt jälle üks turske mees, et ühes luugis siis lesknaine ja teises on siis nisukene, turske mees, et siis jälgida, et selles ruumis oleks kord viinapoes sees, juua ei tohtinud, muuseas, väljas ka poe juures ei tohtinud, aga kui me paneksime silmad kinni ja viiet viiksime ennast siis 100 aastat või veelgi rohkem allapoole ajaloos, siis me näeksime selle viinapoe kõrval. Säin on täis nisukesi, kas valgeid punaseid jäljekesi, see tähendab, et seda korgikeston sealt klopsitud, siis seda ainet sealt pealt maha, nii et näha, et mehed on kibelenud, kaugele pole viitsinud keegi minna, need pudelid reeglina joodi sealsamas tühjaks, kuigi see oli, nagu ma ütlen. Keelatud korgist saadi lahti vanal klassikalisel viisil käega vastu põhja. Kes on ülikoolis käinud ja muidu hädas olnud, teavad, et niimoodi saab neid pudeleid lahti. Ja seal tavaliselt siis müüdi ka hapukurke ja kartuleid. Nii et poe ümber olid siis nõiad, kes siis müüsid sakuskad sooja kartuleid ja hapukurke. Ja seal ei olnud eriti ilus pilt. Talvel, kui. Kartulimüüjad olevat siis sooja kartulit hoidnud malmpottides suured malmpotid ja siis oma suurte suurte seelikutega istusid nende pottide peal. Nii et ühest küljest on täpselt nii nagu, kui tulevad mäelt olid omal ajal kohvikannusoojendajad niisugust rahvariietes nukud, nii et sai selle kannu sinna seeliku alla, hea tahtmise juures võib sealt siis otsida jälle nende juuri. Aga see vist see vist küll nii ei ole ja teisest küljest oli jälle seal mõnus ka peal istuda, sesse Potjale vähendas nüüd niisugune soe iste ja samal ajal siis täideti ka sõda Termofunktsiooni ja sealt siis neid, neid siis kartuleid anti ja kurgid siis seisid kõrval, kui oli, oli vaja. Ja politsei vaatas nendele asjadele läbi sõrmede, sest vahel müüjad neid ka kostitasid. Siis need asjad läksid läbi selle joomisega ja, ja viinatarbimisega on muidugi omaette pikad lood ja nendest me võiksime ka rääkida eraldi, seda on võimud kord soodustanud korda üritanud keelata Gordon viinamonopol siis seda pole olnud, siis on olnud mingisugused teised, teised variandid on püütud igati takistada viina müümist, no on mõnikord ajaloos on olnud näiteks nisukesed korraldused, et kõrtsides ei tohi olla kardinaid akende ees, kõik väljas näeksid, kes seal siis on, see paha joodik ja korda on olnud, ideed tuleb viina müüa ainult väga suurtes pudelites, et siis niisugune noh, rentsli, joodik ei jaksa seda osta, aga sellest saadi väga ruttu jagu, ühinedes kampades aastas, siis kolme, nelja peale selle pudeli ja nii edasi ja nii edasi, nii et neid asju on üsna palju. Aga peenemad inimesed loomulikult ei ostnud viina ja veini nendes poodides vaid käisid lõbustusasutustes. Neid oli Peterburis tohutult ja nendest võiks siis nüüd ka natukene rääkida ja võib-olla me tulema Moskva juures poodide juurde tagasisides on mitmed poed. Kui nüüd rääkida viimase sajandi lõpus, siis need on läinud ajalukku ja ühe poenime, võib-olla praegu võiks mainida seda vist jäävad kõik kuulajad, see on helist CV fantastilised poed, sellesama Eliseeri poed, kes omas seal Toila lähedal oma suve lossi, mille ta siis hiljem kinkis Eesti valitsusele, kus siis oli pätsu suveresidents, mis siis hiljem sõja ajal muudeti varemeteks, aga piltidel on seda ka paljud näinud, nii et see on siis Elysee Vi suve palee ja tema kauplused nii Peterburis kui Moskvas olid muidugi nii fantastilised ja selle Nende kaupluste valik, mis nii lõpmatu, et sellega annab tänapäeva suurpoodidel võistelda ja ma ei ole üldse kindel, kes keda üle trumpab. Aga las olla siis selleks korraks, kui me oleme Moskvas. Peenemad, Peterburi restoranid, no mõned on mul meeles ja ja mõned kirjutasin endale ka üles, olid näiteks Errnest Gibaato kiuuba don jätkanton. No eriti venepärased nimed ei ole, jällegi on tunda nisukest huvitavat eputamist mille järgi neid võiks ära tunda. No kõigepealt rasked tammepuu, üks loomulikult ukse avab šveid sar ja muidugi sellise näoga, nagu ta on alati ainult teid oodanud. See on muidugi sel juhul, kui te annate ka mõõdu välja. Mul endal tuleb meelde omaaegne Siuke ukse taga seismine. Viru hotelli grillbaari ukse ees. See oli vist sest noh, seal, kus need kauplused on ja seal oli nii sümpaatne šveid seal, ma ei unusta teda mitte iialgi. Ta avas ukse ja vaatas mulle otsa pealaest jalatallani ja ütles siis, et kas ma tean, et neil on ainult grillkana ja see on väga kallis. Kuidagi selles Šveits oli nägu sajandeid tagasi oli natuke teine tema päi teatanud, et ärge tulge sisse, et siin on nii kallis piga midagi vastupidist, tema ülesanne oli igati klient sisse meelitada. Tavaliselt oli see niisugune suur mees, laialikammitud habemega no Šveits Under mingis mõttes sellisena, nagu ta oli, oli Venemaal ju ka hiljem, nii et kui keegi on käinud ja mäletab Moskva või Peterburi restorane, siis sedalaadi šveitsareid seisis seal veel viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel uste ees niisukestes vormirõivastes väga soliidsed härrasmehed. Siis järgmine Šveits sar, kui teda võiks Šveits äriks nimetada, no see on siis niisuke Šveits uksehoidja järgmine saatis siis garderoobi seal üks võttis vastu palitu, teine nats kaabu, kolmas kepi neid mehi oli küll, tuli palju jootraha anda. Jah, aga sellel seltskonnal, kes nendes kohtades käis, vist sellest jootrahast eriti puudus ka ei olnud, aga oli komme anda. Ma arvan, et oli. Kuigi ei ole Sa sealt ka kuskil leidnud neid summasid, kui, kui suured need olid, aga, aga oli küll, oli küll ja vene mentaliteediga käib ju ikka koos lai žesti ja laialt, kui Ann siis anti ja kes ei teinud välja, see ei teinud ka välja, nii et niisugusi kopikate puistamistika ei olla idamaine lai joon, idamaine lai joon oli seal kindlasti tunda ja siis saali uksel võttis külalisi vastu siis tavaliselt ülem keller, see aitas siis kohta valida ja siis saadeti laulda. Ja nüüd siis ülemkelner pakkus ka tavaliselt roogi valikut ja kõrval seisid siis kas üks või kaks siis alama astme kelnerid, kes siis kirjutasid kõik ülesse, näed siis Teie soovid kudrutamiseta häälega, siis loeti ette, näid prantsuse veine ja suupisteid ja märkamatult ülemkelner andis siis need teie soovid edasi siis nendele alama astme kelmeritele, mõne minutiga oli sesse köik serveeritud kelneri elus uuesti, nad ülesanne oli teenendada täid, märkamatult, aga aimata igat täiesti. Nii, et on kirjeldatud mälestustes, et kui keegi võttis näiteks suitsu välja, siis ta ei jõudnud veel seda praktiliselt tõsta suuni, kui juba oli kelner ja ulatas tuult. Nii et need olid siis niisugused hästi-hästi kiired ja, ja hästi osavad mehed, nendest me saame Moskva puhul rääkida natuke põhjalikumat, üks vahemärkus ja jällegi, mis viitab huvitav Talle vene traditsioonidele, need olid peaaegu kõik kelnerid Peterburist, tatarlased, iidamast-aadamast saadik, tatarlased ja millal siis külastati neid esindusliku restorani, peamiselt peale teatrietendusi, teatrietendusi ja nad olid lahti reeglina kuskil öösel kella kolmeni. Orkester alustas siis kuskil kaheksa, üheksa ja mustlaskoorid Ungari koorid või vene koorid, aga eelistati vist mustlaskoor, aga see sõltus ka paigast. Need siis alustas siis kuskil 11 paiku, nii et nii kaua nad siis olid, olid lahti. Hinnad väga kõrged ja nüüd ma toon näitena on meeles neid, see väikse viinapudeli hind, see oli meil kuus kopikat ja no õunailma sakusgataja veinitavat maksis kaks rubla 50 mida peeti väga kõrgeks hinnaks. See oli siis kolmekäiguline lõuna seal ikka täis lõuna, jah. Aga see ei olegi, kui jälle Ühest küljest hakata võtma nii, nii õudsalt palju. Ja peamine sissetulek ei olnud mitte söögist, vaid veinidest ja puuviljast. Nii et need olid siis neli-viis korda kõrgemad kui poes. Nii et ütleme, kui poes osta veinipudel, siis ta maksis neli-viis korda vähem. Kui siis vein nendes restoranides medalid siis kõrgema järgu restoranid, neile järgnes järgmine grupp, need olid peamiselt siis restoranid, ütleme hotellide juures. Ja sellised restoranid nagu Medveds, akvaarium, villarodee. Neid oli veel palju, Peterburi on nii suur linn, et oli seal lõpmatult. Ja vaat seal käisid siis reeglina ütleme, rikkad kaupmehed, needsamad kaupmehed, kellest meil oli juttu, hiljem ka vabrik, kandid, seal olid varieteeprogrammid. Ja vot need olid need kohad, kus siis mõnikord läks ka mõlluks, nii et seal oli juba hoopis teine atmosfäär. Selline kõrtsilik, seal võis olla võib-olla rohkem niisugune körtsilik atmosfäär. Ja järgmine kategooria Korea olid siis juba esimese järgu restoranid, naist on ka mõned, need olid näiteks viin Praha Dominic siis mõne hotelli juures peenerne Angleteer ja nii edasi, vot seal on hinnad juba madalamad ja kliendid on kas ametnikud või mõned kohad, näiteks Praha oli intelligentsi Mehlis kokkukäimiskoht või näiteks Noorte kohad, jõukad noored käisid mõnes kohas. No viin oli ka näitlejate kirjanike kunstnike koht, peremees, kunstikoguja, fantastiline kunstikogu, kõik jätsid midagi. Tavaliselt olen niisugune traditsioon, et peremehel rippusid nagu niisugused, ma isegi ei oska öelda, valged paberilehed, vis seinal skeeaa nipp. Ja siis kirjanikud, kunstnikud, Nad, kirjutasid sinna midagi mälestuseks ja nii ta on endale saanud või tol ajal sai fantastilise, kogu väljapaistvate kuulsate kunstnike kirjanike, siis niisugustes sule tõmmetest või niisugustest proovivariantidest visandid, lisanditest. Ja mõned kohad olid näiteks tuntud niisugune esimese järgu koht nagu Krist ana oli kuulus selle poolest, et seal oli mehhaaniline automaatpuhvet tol ajal esimese sajandi lõpul ja seal sai 10 20 kopika eest salati ja viie kopika eest võileiva ja see oli siis näiteks tudengite lemmikkoht. Kuskil jäi meelde, et selle kuulsa lause asemel terves kehas terve vaimse mens sana in corpore sana öeldi mentsana infissana siis kuna selle koha nimi oli klissis saanane nisukesi kohti oli, oli igasuguseid, no üks tuleb meelde, see oli Fjodorovi restoran maalajas Shadow ajal, see oli kuulus selle poolest, et seal oli pikk lett, kus olid võileivad lihalõikudega ja igaüks võttis siis ise neid võileibu sealt juurde käis igale võileivale pits viina ja see kokku maksis 10 kopikat. Nii et võileib ja pits viina 10 kopikat ja see koht oli kuulus selle poolest, et seal teenendas üks mees ja teeninda seda, nii et tal olevat olnud kaks viinapudelit käes ja ta ainult kallas, et igaüks sulatas sots voila ulatus oma pitsi samastajatiska, kõik meelte. Ja samas ta võttis raha vastu ja andis raha tagasi, nii et see on täiesti uskumatu, kuidas üks mees võiks sellega hakkama saada, kui arvestada veel mõlemas käes lipud, mõlemas käes oli pudel ja nüüd igaüks siis ütles, palju, ta oli siis neid võileibu söönud, no vastavalt siis ka mitu pitsi ta oli joonud ja siis ka maksis vastavalt sellele. Ja nüüd selle äriidee oli järgmine selle kohal, seal käisid ka peamiselt tudengit, võiks isegi öelda, ilmselt seal ainult tudengid käisidki ja väga tihti käisid seal tudengit, kui neil ei olnud raha. Ja lihtsalt no midagi pole teha sõidu ütleme kolm võileiba, ütlesid üks. Ja kuigi see on peremees, kes siis seda viinakallas ja tegelikult olevat täpselt teadnud palju, kes on söönud, mitte kunagi ei öelnud, et sa sõid, kolm Ta ei läinud kunagi välja, kui sa teatasid, et sõid ühe ja maksid ühe eest ja oligi niimoodi, et võib-olla mõned jätsidki eluks ajaks maksmata. Aga oli juhuseid, kus 10 aastat hiljem oli ta näiteks saanud kuskilt hoopis teisest Venemaa linnast näiteks rahakaarti suure summaga mõnelt endiselt tudengit, kellest oli näiteks saanud mingisugune Tambovi kuberner ja kellel tuli siis mingi hetk meelde, et ta poleks iialgi ülikooli lõpetanud, kui poleks seda kohta olnud, kus ta sai võileiba, see Elma raha ja need mingisuguses sentimentaalsus või niisugust tänulikkuse hetkel ta võttis ja saatis siis talle 10 kopikat ja mitte 20 kopikat 100 rublane. Ja ta sai tagasi siis kümnete võileibade hinna otsele ühe käest ja vot nii need üksikud inimesed, noh, niikuinii olid üksikud need, kes, kes seda ilma rahata rattasõit, aga ka nende seas siis need veel omakorda üksikud siis, kes siis kunagi tulid ja andsid siis talle 50 rubla 100 rubla või saatsid seda raha, see korvas mitmekordselt seda, kui ta oleks hakanud lärmama ja jäänud klientidest võib olla ilma ja, ja, ja tekitanud skandaale ja raisanud oma aega ja pannud siit käes need kaks pudelit ära ja hakanud siis sõda võib-olla seal taga ajama, sest vaata, vaata kuhu sa lähetud, sa sõid hoopis rohkem, kes tahab äri ajada, tark olema? Jah, nii et niisukesi väikeseid nippe, nippe ta kasutas ja, ja see oli väga kuulus koht, siis, siis Moskvas. Mõned restoranid, näiteks hotell Marjenski juures oli tuntud klassikalise vene köögipoolest ja seal näiteks kelnerid olid ka vene riietes ja neil rippus vööl siis see suur vene rahakott, mille nimi on lobaatoczhnic sõnast lapata labidas tähendab, et labidaga raha sisse ajada niisugune suur rahakott. Ja iga restorani juurde kuulus siis niisugune oma kindel menüü, no kus siis pakuti ühte rooga, kus teist, aga võib-olla Moskva on põnevam ja saaks siis Moskva juures neist nagu nagu täpsemalt täpsemalt rääkida. Ja järgmist tüüpi restoranid olid teise järgu restoranid, seal siis oli kas pisikene orkestrite või muusikamasin sealt viina enamaid pakutud mitte Karafiinides vaid pudelites. Kuid vot see on nüüd jälle isegi selle klassi vene kohtade omapära. Kui sa tellisid näiteks 100 grammi viina, siis sulle toodi alati lauda, kinnine pudel avati sinu juuresolekul ja kallati siis sealt sulle selle 100 grammi ära näiteks. Et igaüks näeks, et see pudel on nüüd just sinu juuresolekul avatud, et seal ei oleks mitte mingisugust kahtluste mingeid probleeme. Ja muuseas üsna heas hinnas ja vot seda mäletavad ka väga paljud inimesed, et traditsiooniliselt Venemaa restoranide seas heas kirjas olid juba vanast ajast saadik vaksali restoranid. Vot seda võiks isegi eest, omal ajal on ka meeles, et nii Tartu Ülikooli ajal sain neis käidud, kuid Tallinna ja väikestes Vene linnades võib-olla need ainsad restoranid, kus kõlbas üldse käia, olid vaksali restoran nii odavad olid ja suhteliselt odavad, nii et ma arvan, et see on ka küllaltki niisugune ainulaadne Venemaa jaoks millegipärast ei taha uskuda, pole küll kontrollinud, et kuskil Prantsusmaal jaama restoranid on parimad linna restoranid, aga Venemaal see see nii oli. Ja odavates kohtades, kui inimesed käisid, siis peamiselt käisid nad seal joomas teed ja eriti teed siis kahes valges kannukeses, üks väiksem oli siis kangede jaoks ja teine siis suurem kann oli keedetud veega kann. Nii et samas väga ilus serveerimiskomme. Kahju, et isegi niisugustes peenetes kohtades, kuhu juhuslikult tänapäeval olen sattunud, meil siin Tallinnas, kui sa pärast palud teed, siis tekib, tab suurt segadust ja siis tuuakse niisugune pakikene nagu Stas köikus MacDonald siis või, või ei oleks vist raske sisse seada kaks niisugust kannukest ja hoopis hoopis teine asi, nii et niimoodi süsteet serveerida. Ja muuseas üks seaduspärasus, mis kindlasti oli kõikidel nendel peterburi kohtadel, mida räpasem koht, seda vägevam silt. No mahlasin näiteks niisuguseid näiteid tuua Peterburi viletsamad söögi- ja joogikohad olid siltidega Pariis, London, San Francisco medalid, viimase tuur, kasvõi teine, niisugune kindel märk, et tegemist on niisuguste väga viletsate kohtadega, olid eriti romantilised sildid näiteks sipelgas või lilleke, mis seal veel olid, need olid ka väga, väga kahtlased kohad. Aga lõppenud lõpetuseks ja jällegi, mis nagu näitab seda aega ka mingis natukene teises valguses on see, et Peterburis olid ka odavates sööklat ja rahvasööklat ühing. Nii et olid sööklat, millised olid siis selle ühingu hallata ja seal võis saada suurepärase lõuna väga odava raha eest. No näiteks kahekäiguline lõuna maksis seal kuus kopikat jällegi needsamad kuus kopikat, mille eest võis saada, sest selle Merzoftsiku sellest võid saada ka väga korraliku lõuna. Lisaks üks kopikas maksis tee ja üks kopikas siis leib, nii et kokku siis, kui see kahekäiguline lõuna tee ja leib siis oli kaheksa kopikat või näiteks eraldi neis serveeriti ja võis ka võtta tükike liha, tükike liha maksis kaks kopikat. Aga vot see arvan neid meelde jäänud, mis nii hästi iseloomustab meie ürituse lootusetust, kui me tahaksime teiega läbi käia, kõik Peterburi joomakohad ja söögikohad neid sajandi lõpupoole oli, no mingi aasta ju see arv on kõikunud, aga see arv on mulle meelde jäänud, neid oli 644. Päris soliidne arv, see on päris soliidne. Ja siin on veel igasugused nipid, aga täna ma neist ei jõua rääkida, kuidas restorane paigaldati või kahe lausega vist jõuab, räägitakse nendest rääkida, et need kohad, kus sai ainult süüa, nende rent oli tunduvalt väiksem. Need, kus sai süüa ja juua, nende oma oli suurem, kus sai ainult juua, nende oma oli kõige suurem ja siis ja seal olid veel igasugused piirangud, kellaajad ja nii edasi ja kavalad ärimehed tegid niimoodi Peterburis seal seda eriti hea teha, sest tänavad jooksid ju niimoodi sirgelt. Ja kui nüüd üks maja ühele tänavale, siis seal avati söögikoht, suur söögikoht ja maksti hästi väikestele. Ja siis teisel pool paralleeltänaval sama maja jooksis tagumist, seal avati väikene joogikoht hästi pisikene ruum, kus saab maksta hästi vähe ja need kõik teadsid, et nende kahe poe vahel on tegelikult käik, mida muidugi ametivõimud ametlikult ei teadnud, nii et see aeg, kui seal siis telliti Supera ja oodates, kuni sa subserveeriti käidi, siis vahepeal koridori sellest teises poes veeti siis sealse viina pitsikene või klaasike või, või klaas on ikka õige. Kui pitsikene klaasike ja siis selleks ajaks oli juba supp lauale tuldi siis sööma sinna oma supp. Tegelik omanik oli üks peremees ja lihtsalt niimoodi ta hiilis nendest maksudest kõrvale, aga neid nippe on tohutult palju, kõikide võimaluste maa ja aga järgmisel korral siis Moskvasse või järgmisel korral võiks vaadata neid kohti Moskvas. Meie järgmine kohtumine on kahe nädala pärast, teisel detsembril ja siis läheme koos Moskva restoranidesse kõrtsidesse, aga ka kaupmeeste klubisse kuulmiseni.