On õige mitmeid väljalõike ajalehtedest ja värvilisi pilte tema kunstiloomingust ja siin minu ümber on õige mitmed asjatundjad, tahaks natukene küsida. Mida siis kauge külalise kunstist ka võime arvata, Eva malbelt. Minu esmane kohtumine temaga oli kui inimesega, ma ei teadnudki, kas ta on kunstnik või mitte, ta jättis mulle väga niisukese avalajad toreda inimese mulje. Ma näitasin talle väliseesti kunstnike kataloogi, kus siis tema isa nimi oli esimesena ja see nagu viis meie meid lühikesele jutule ja, ja nüüd me oleme siis siin koos, istume ja vaatame ka tema pilte, tema pillid. Need on küll fotod, need on väga värviküllased ja mulle nad meeldivad. Nende värv on kontrastne, aga samas mitte niisugune 11 tappev ega peale suru. Ja kuna ma olen nüüd ka ise natuke saanud reisida, siis ma kujutan ette, et need ongi õiged värvid lõunamaa ja selle kuuma päikese ja ja selle kohta. Kunstiteadlane Aivar Lisinski, teie nägemus, nojah, kõike seda nüüd, mis on näha nendel fotodel? Mingisuguse päris ühise nimetaja alla võib-olla on väga raske viia, aga noh, nagu kunstnik isegi ütles juba. Ta on tõesti suuresti olnud mõjustatud solistide loomingust ja matist Sist ja vangoogist ja, ja teistestki niisugustest 20. sajandi kunsti suurkujudest. Ja tõepoolest, seda on tema töödes tunda, tähendab, värv on tema jaoks ennekõike justkui tunde väljendaja konkreetse elamuse meeleolu, väljendaja ja värv. Reeglina on väga jõuline, küllastunud nisugune energiat täis. Mis on võib-olla esimesel pilgul noh, ma ei tea, meie põhjamaise publikule mõjuks võib-olla natukene isemoodi, kuigi lähemalt vaadates kõiki neid töid siin fotodel tundub see väga niisuguse ahvatleva ja ja just niisuguse küllusliku lopsaka lõuna mainimise maalid Nagu ma ütlesin, stilistiliselt ühisnimetajat, on raske leida töödile ja see on olnud nähtavasti ka kunstniku taotluseks. Lisaks sellele, et siin on siis tunda niisugust foristliku aru saama värvist on siin mõjutusi ka muudelt ütleme kunstiajalooperioodil tunda nii juugendist natukene kui ka üht-teist impressionismi tagasi tuleb nähtavasti just sellest milline seisund või milline meeleolu on olnud maalimise hetkel, mida on kunstnik siis pidanud nagu vajalikuks jäädvustada või mis on teda nagu juhtinud ühe või teise konkreetse motiivi või idee teostamisel. Kindlasti pakuks niisugune konkreetne reaalne väljapanek ka meie kunstipublikule huvi. Nii. Lene Aavik, kuidas sisse kunstipisik teie põue puges, millal hakkasite esimest korda tunnetama, et talle meeldib joonistada meedliv maalija? Kui ma olin seitse aastat vana, siis ma müüsin minu esimene pilt. Ma tegin ühe puupuust ja müüsin kaks naela, siis ma läksin tagasi sellesama puu ja joonistasin jälle ja läksin sama sellesamuse naisele, aga ta ei tahtnud osta. Teine. Siis ma pidin. Ma ootasin, mõned aastad, ma hakkasin noh, kui 20 aastat. Et ma need hinnad olid väga odavad. Ja siis oli teine 20 aastat ma joonistasin noh, kogu aeg, aga ei, see tund mul ei olnud seal epa, tahtsin nüüd joonistada ja maalida, nüüd ma maalin iga päev ja vahest 12 tundi päevas. Ja ei ole külad aega teha, mis ma tahan teha. Mul on vahest 15 pilti korraga ja mul kaart. Et siis ma kirjutan maha, mis ferm on tarvitanud, mis, mille ma hakkasin, mille ma lõpetasin, vaid muidu ma unustan ära. Te olete väga produktiivne kunstnik, see on ka eelduseks. Teie kunsti järgi on siis suur vajadus nõudmine? On küll, ma müün hästi, inimesed nüüd helistavad ja küsivad. Ja elu on päris hea. Nii, aga teie kunstiga taotlused, mida teie nüüd oma kunstiga tunnetada tahate, nagu nagu ennast teostada ja, ja vaatajani viia. Kes tõid loomingus on kõige rohkem mõjutanud, kus te tunnetate, et, et Mills voolu või, või koolkonda või kuhu te tahaksite ennast ritta panna? Et nende värvid ja nende iseloom on täitsa, tuleb läbi. Kuni maalivad, sa tunned hea, kui sa teed, Sa saad panna silmad kinni, aga ikka need värgid tantsivad sinu silmade ees. Te olete nüüd sündinud juba väljaspool Eestimaad, te olete ilma tulnud Saksamaal ja Eesti on teile teie vanemate esivanemate sünnimaksja, te olete praegu esimest korda siin käimas. Milline ette vajutus teil senisest Eestimaast oli ja ja millise mulje ta nüüd selle külaskäigu ajal teil on jätnud eelkõige kui kunsti. Minu esmis mulle on Eestimaa on nii ilus. Nii roheline tärbid, nii kenad ja inimesed on olnud väga kenad ka. Ja ma tahan minna kodu kiiresti, hakka maalima, et see tunne ja, ja Molmediline, vanad majad kahvaga, palju, ma arvan, kunstnik vaatab asjad silmaga, et mis. Inimesed arvavad, et peab remontima minu, ma vaatan, et kenad neid on, nii et ta tahaks seda maalida siis eestimaal loodust, Eestimaamaja maju, tema elu ja inimesi. Minu maalimine ei ole nägu, sa näed, kuidas mina tunnen. Ja siis loodame see teised eestlased siis teevad kah, kuidas mina tunnen, minu maalimine. Ma usun, et kunstnikuna ja on juba mõttes meeltes oma Eestimaa kujutus olemas. Milliseid värve te tahaksite või tunnetate peaksite kasutama, kui te nende osutama mõtete realiseerimise juurde? Kunagi? Esimene mõtle, on kullast ja hakkab pehme kuuld ja siis ilusat beeži värvid. Aga ikka, et son, tugev eestimaa Ta on nii ilus minu ja et läheb nii minu südasse südame südame ja et see läigib agaa tee ja ja siis roosad võib olla väga raske. Kui sa lähed kodu, siis hakkab värvima, siis ma siis käsi just läheb ja võtab see värv. Aga siin on väga raske ütelda, et kuidas saab tunne, et see päev on väga tähtis ka. Aga olete nüüd selle külaskäigu ajal ka natukene mõelnud ja tunnetanud. Mida nüüd teie jaoks, kui inimese jaoks Eestimaa tähendab? Eestimaal no see laul, et eestlane, ma olen eestlanna, jään ja ei, tähendab kus sa elad maailmas Sa oled eestlane? Et see on ja ma ei arva. Keegi kunagi unustab, et sa oled eestlane. Kui inimesed küsivad Austraalias ei, me ja mina olen elanud Sänna kõik mu elu. Et minu, et need, kes, et Leena Aavik on minu nimi ja need, kus sa oled. Ma olen eestlane. Täppade. Kas on tekkinud nüüd tunned selle siin ringlemise ajal, et teie juured on kuidagi siit? Ma olen lihakott, on, mu juured on siin, see ei ole muutnud hülsi, kuidas? Aga no ema, isa on eestlased ja. Noor laps need räägivad, õpetavad ja siis, aga ma arvan, köik eestlased teevad nii. Et kui me läksime eesti seltsi siis no meie oleme kõik samuseid seal, et räägime eesti keelt, noorte proovisite õpetajat, kuidas ta kirutata kah, aga ma olin halb laps ei tahtnud kuulda. Ei, ta ei tahtnud kuulda. Ja nüüd noh, mina peaks proovima rohkem, et pasand kirjutata, aga ma need proovin lugeda, ma läksin poodi ja vaatasin ja väga kena toit mulle väga maitseb Eesti Eesti toot ja ma vaatasin, see purk, mõtlesin. Huvitav küll, hakkasin nii mete lugema ja koeraatuid. No ma usun, et kunstnikuna siin Eestimaal veedetud päevade jooksul te olete ikka peitunud natukene heita pilku ka tänapäeva eesti kunsti, mis teil siin on südant soojendanud? Tagi ilusad küll, aga see on väga raske küsida ühed kunstiinimeste käest, kuidas, mis moleedid, mis sul meedi. Et sa pead väga diplomaatik siin. Ja, ja minu kunst ja minu moodi teised kunstid aga tage ilusa küll väga ilusad. Kus ateljeedes te olete käinud, meil on siin nüüd viimase aasta jooksul nii palju neid ateljeesid, galeriisid, avatud, et igal pool on jätkuvalt ka püsinäitused ja vahelduvad näitused. Mina küll ei mäleta, aga noh, 20 kunstigaleriis on läinud ja vaatanud käiku need kunst seal väljas. Lahend kohe sisse. Mul väga huvitav. Kas võimendeid oodata kunagi taastagas Eestimaal ja siis juba koos oma tööte oma loomingut? Ja loodame, loodame ikka. Võib-olla 96? Mitte ennem, mul on päris palju ühte tegi, mis kodus, maalilisi näitusi? Jah, on küll jah. Et siis kaks aastat on juba plaanitud hara. Tahaks teile soovida seal kaugel eesti maas, siis head kätt ja Tarvi nägemust, et sünniksid uued toredad pildid mõjutatuna juba Eestimaast ja me võiksime kunagi näha.