15. detsembril 1670 kirjutas oma läkituse poolest kuulsaks saanud ja meiegi jaoks ühest varasemast ajatunnist ehk juba tuttav made andesse Winjee markide kulanšile. Teatan teile ühes kõige hämmastavamast asjast kõige üllatavamast, kõige kummalisem, Ast kõige hämmeldavamas, kõige ennekuulmatu mast kõige iseäralikku omast kõige uskumatuna, kõige ebatavalisemast. Jätkem siinkohal mõned kõiged vahele. Lühidalt öeldes sellisest asjast, mida võib võrrelda ainult möödunud sajanditel juhtunutega, asjast, mida Pariisis uskuda ei saa ja mis paneb igaühe hüüdma. Issand halasta asjast, mis pühapäeval aset leiab, kusjuures pealtnägijad usuvad, et nende silmad neid petavad. Ma ei suuda end kokku võtta, aitäh teile seda öelda. Arvake. Olgu, ma ütlen teile, härrade lasin, abiellub pühapäeval Lowrys. Arvake kellega? Ma lasen teil neli korda arvata, 10 korda 100 korda teise mingil juhul pihta. Ma pean teile lõpuks ise ütlema. Härradele siin abiellub pühapäeval Louvre'is kuninga nõusolekul, preili, preili preilide, arvake, mis ta nimi on? Ta abiellub koraan, mad, ma sellega, ausõna, minu ausõna. Minu püha ausena. Oli tekkimas vist väga suur skandaal intriigiderohkes Loui Neljateistkümnenda õukonnas, kes võis küll olla, see ilmselt Kurikuulus härradel on siin ja miks tema abiellumist nii uskumatuks asjaks peeti ja grandmad masel kõlab suurelt oli siis tegu ühe väga tähtsa daamiga. Iseenesest mõista juhib sellegi ammu sündinud loo juurde üks aia kivine jälg hotell de los Saint Louis saarel Pariisis ja hotell tähendab siin taaskord suursuguste ajaloolist hoonet. Ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Pühapäeval on kõige toredam teekond Saarele ülesite saare ja Saint Louisi silla kaks saart keset 100-ni jõge. Siin on hiigellinna ajaloo algus. CD saarel seisis väike kaluriküla juba siis, kui Julius tseesar oma Rooma leegionäride ka aastal 53 enne Kristust kohale jõudis. Siit sellelt saarelt linna südamest valitsesid Pariisini võim, usk kui õigus. Suures uhkes iidses tornidega kuningalossis kullasseppade kaldapealsel seisab praegu justiitspalee. Otse saare vastaskaldal kõrgub suur ja sünge tumedate koonusekujuliste tornidega vanglahoone ehk nii-öelda giljotiini ooteruum. Ühes selle kõledadest kivistest kambritest ootas oma nukrat lõpuga Mariantonet siis võini õigus, usukoht oli saare idapoolses otsas tohutus jumalaema kirikus, mis on teadagi üks keskaegse arhitektuuriime ja mida vaadates võiks taaskord noid ammuseid kirikuehitajatest meistreid nende võrratu kunsti eest tänada. Ja kui sa notherdami esisel väljakul suud-silmad pärani seda imet uudistajad võiksid teada sedagi, et sügaval selle väljaku all on peidus 2000 aasta vanused müürid. Kahel poolsaart on siinkohal kõvasti laienenud 100-ni jõgi, kus kaunitel päevadel liiklus vist vaid õige vähe Veneetsia suure kanali liiklusele alla annab. Kangleid mina ei ole, kuid on jõepraami ja mootorpaate ja hulganisti lõbusõidulaevu, mis neil just saarte ümbruses imelisi vaateid pakkuvaid ringe teevad. Suured lahtised laevad on turiste täis ja mahuvad parasjagu läbi vanade sildade jämedate kivipostide vahelt ning teinekord päris madalate võlvkaarte alt. Mõni lõbusõidulaev muutub teinekord liiga lõbusaks ja kipub kiirust ületama. Sees kihutab oma kiirkaatril kohale valvas jõe politsei, seal elab seal all siis oma elu kõigi oma sildade ja kahesaarega. Kõige lõbusam selg, mis saarelt väiksemale ja hoopis rahulikumale Saint Louisi saarele viib Ongi Saint Louisi liid vaid mõnikümmend meetrit pikk ja mitte kuigi lai ning vähemalt pühapäeval ei saa siia ükski liiklusvahend peale jalgrataste. Pühapäeval siin pidu. Pühapäeval esineb Saint Louis selle all kõiksugu bände, ka ookeanitaguseid ja vahepeal näitavad kohalikud kloonid ja miimid oma kunstirahvas istub kõnniteeäärtel või jalutab ringi keelte ja rasside paabel, kuid rahwaretseks minna ning kõikjal leidub kaameratega jaapanlasi. Selline lõbus paik on Saint Louisi leid, mis viib sind väikesele hoopis rahulikumale ja tõeliselt reetlevale Saint Louis saarele. Milline ootamatu oaas keset elegantselt rahutud Pariisi keskajal, kui linnasüda siinsamas kõrval seedee saarel tuksus sõid lehmad siinsetel karjamaadel rohtu ja siinsetest metsadest varuti linna jaoks küttepuid ja miks just Sand Luisaar seda kuningas Louis üheksanda pärast, kes elas ja valitses 13. sajandil ning hiljem ainsana Prantsusmaa kuningatest pühakuks kuulutatud. On teada, et too kuningas käis ristiretkedel Egiptuses ja pühal maal. Noil aegadel olnud lausa kombeks, et Prantsusmaa kuningas pidi juhtima lähemalt üht ristiretke pühale maale. Louis üheksas olnud andunud katoliiklane ning tuntud kunstide patroon Euroopas, kes aidanud igati gooti arhitektuuri arengule ja levikule kaasa ning andnud oma tütreid ja teisigi noori naissugulasi välismaadlikele mehele, et Pariisi kunst ja kultuur ka mujal Euroopas edeneksid. Selline mees olnud siis Lõvi üheksas, kelle järgi isend Luisaar oma nime sai? Saint Louis saar on kohati otsekui romantilisel kombel seitsmeteistkümnendasse sajandisse tardunud paik keset Pariisi, sest just seitsmeteistkümnendal sajandil ehitati see enam-vähem selliseks, nagu ta praegugi on. Pikliku saart piklikult läbiva Saint Lui tänava ääres leidub muidugi ühtteist olevast kalleid poekesi, kohvikuid ja restorane. Kuid maalilised, vanade puudega ääristatud kaldapealsed on vaiksed. Kitsaid kaldaäärseid tänavaid palistavad pikad majade read, mis siin nüüd juba üle kolme aastasaja seisnud on maaliliselt kaunis enesesse tõmbunud. Saladuslik maailm, mis avab oma saladusi vaid neile, kes ise uurida, otsida ja jälgi ajada viitsivad. Kui sa kõnnid mööda kaldapealseid ja loed hoonete siltidel taastearvude kõrval sõna Bell, siis võid ju mõelda, et näe, kui palju hotelle siin saarel on, lausa ridamisi. Natuke segadust tekitab see nimetus tõesti, kuid veel kord sõna kaob, Bell kutsutakse Pariisis sageli ka suursuguseid palee taolisi hooneid paremkalda Pariisi poole jääval vanade puudega palistatud kaldapealsel. Kulgebki iidsete hoonete pikk rida, üks on teistest pisut uhkem silma paistavad kaunid must kuldsete ornamentidega metallvõrest rõdupiirded ja nelinurkse kaunistatud puu tahvlitest ukse kohal kiri hotelgeloosin omaniku nimi siis selle mehe nimi, kes pidi abielluma, grandmad ma selliga ja see oli üks suur sensatsioon ja skandaal oli 14. õukonnas. Kui keegi veel mäletab tänase loo alguses tsiteeritud madandesse vini e-kirja asuge tegutsema ja uurigem järele, mis tegelane õieti oli too skandaalne härrade Losin. Rumala. Levigi. Soo. Võtkem laenuks mõned tsitaadid vendaanlapi raamatust Lui 14. antuan Nambar, nende kamoon oli Kasgooni laostunud, provintsiaadliku graaftelosüüni kolmas poeg sündinud 1632. Ta oli silmnähtavalt inetu siin mõned nendel on sünnikohta käinud, kaasaegsete ütlused, tema nägu olnud kui nülitud kassil olnud üks väiksemaid mehi, keda jumal on loonud ja üks kõige jultunult. Nagu öelnud tema õemees nendesse asse moon. Alati otsib ta igal pool mingid kadedad, kiusliku, jultunud ja igati hulljulget, intriigi ja naistega viimase piirini häbematu. Kuid Mistelosiini välimuses ja käitumises puudu jäi selle teinud oma püsivusega. Tasa. Ta astus sõjaväkke, tõusis teenistusredelil päris kõrgele ning tema taibukuse labasevõitu teravmeelsused, tõstsite õukonna hämmastuseks, kuninga usaldus ja armualuse seisusse. Samas olnud too väike inetu mees, erakordselt armugade ja äge, isegi vägivaldne. Intriigidest kubisevad Louis Neljateistkümnenda õukonnas, sest mida pidi too sadadest inimestest koosnev kõrgestisündinud seltskond oma jõude eluga peale hakkama, kui intriige punuma. Niisist lõi 14 10. õukonnas aeti väga tihti nii riigi kui ametiredelil tõusmise asju ühe kindlavahendi abil kaunid õukonnadaamid. Sest milline mees, olgu ta nii kõrgel positsioonil kuitahes, olgu ta või kuningas ise. Milline mees suudaks vastu panna oma kauni soosiku õrnale palvele? Lasin üritas seda vahendit kasutada. Ta pöördus kuninga soosikumade andemontes paani poole et viimane mõjutaks kuningat, andma talle kahur ülema kõrge ametikoha. Kui kuningas keeldus öelnud, elasin ma temates paani kohta väga pahasti murdnud pooleks oma mõõga ja teatanud, et tema ei teeni enam ealeski seda monarhi sõjaavaldus viinutele lühikeseks ajaks pasteesse. Kuid peagi olnud ta tagasi oma õuele Rich rollis. Ränmasel mon, bens hertsoginna olla jaanikuningakoja tütar Mann, Mari, Louis kuningas Henry neljanda tütred. Tõenäoliselt Prantsusmaa kõige rikkam naine polnud nendel Orsüüniga kohtumisel enam esimeses nooruses. Ta oli nimelt juba 43 ja armust olles vääritusse objekti tollal 38 aastasesse Edelosüüni, kes seda suurt tunnet küll sugugi ära polnud teeninud. Ma selli rikkus, haritus ja kõrge sünnipära politseini võimalikud abielukandidaadid temast eemale hirmutanud, kuid teil on seeni, ei hoidnud miski tagasi. 1670. aasta detsembri alguses palus mad ma sel kuningalt audientsi. Teatas, et ta hindab väga kõrgelt härradelosüüni, armastab teda ja palub luba abiellumiseks. Lõi väitnud, et ta ei soovita seda, aga ei taha keelata. Tehku siis daam, kes on piisavalt täiskasvanud, ise oma järeldused. Ta tegi ja pulmad määrati 20.-ks detsembriks. Ilmaaegu viivitas andma, et ma sell pulmadega kolm päeva abielluma oleks pidanud kohe, kui kuningas oma nõusoleku oli andnud. Õukonnaintriigide katel kees ja kuningas Louis 14 enda ümber oli piisavalt neid, kes soovitasid monarhil oma nõusolek tühistada. Nathan demondespaan, Luisoosik pannud näiteks telo sünnile iial andeks andnud solvavaid sõnu enese aadressil. Ja leidus teisigi, kes kuninga jutul käisid ning valekuuldusi levitasid. Loui leidis õige pea, et kogu lugu käib juba tema au pihta. Kaks päeva enne kindlaksmääratud pulmapäeva kutsus kuningas oma suuremad ma selle tiitlit kandva onu tütre enda juurde ja ütles, et ta meil on luba abielluda ükskõik millise prantsuse aadlikuga, kuid tähtede Laziniga. Viimane leidis end peagi taas past eest küll mingil muul põhjusel ning novembrist 1671 viidi ta üle Pinjerooli kindlusse, kus kohtus ka teise kuulse vangi Nikola Fokkega. See mees tegeles Louis Neljateistkümnenda rahandusasjadega, kuni kahtlustav kuningas leidis, et Fokeelos voolavi kamp on liiga uhke isegi rikkam kui kuningalossid. Siin oli kohe põhjus rahandusminister vangi panna, sest kus pidi ameti ebaausal teel saavutatud olema. Vaene kränmad masel tervelt 10 aastat läks, enne kui kuningas daamil oma maade ja losside hinnaga Krahtel arseeni vanglast välja lubazonastada oli. 1680 lasin, lähenes 50.-le eluaastale ja Hollande'i eluiis Räänmann ma seal oli 54, on arvatud, et nad salaja siiski abiellusid, kuid ajal uurijate meelest seda ei juhtunud. Vastupidi, lasin polnud vanglas oma kombeid muutnud, ta alandanud ja solvanud printsessi valusalt. Nii et mõne aasta pärast jäätise grandmad ma seal selle väikese iseka mehe, kus seda ja teist loobus õukonnaelust veetis aega oma kaunites lossides peamiselt Pariisis Luxembourgi palees ning lahkus siit ilmast 66 aastasena 1693. Aga aga tal on siin see väikemees, keda kunstnik vanal maalil tohutu Lockilise paru ka pitsilised Shawoo läikivas iidse rüü, aumärkide ning ehete Allematununa kujuta täna ta on õlid ikka moed päikesekuningaaegadel. Telesünd läks hoopiski Inglismaale õnne otsima ja ime küll meeläbiga Inglise kuninga õukonnas, kuid tema sõjakäik Iirimaale aastal 1689 ebaõnnestus. Ja pärast seda ei võtnud kuningas Louis 14. teda enam oma soosingusse. Krahtilosin elas aga veel aastakümneid ja lahkus siit ilmast kõrges vanuses 91 aastasena. Selline lugu, siis koorus ajaloo lugematute kurdude vahelt välja kõik seetõttu, et Pariisis keset 100-ni jõge läikival väikesel rahulikul Saint Louis saarel kaldapealsel seisab seitsmeteistkümnendast sajandist pärit hoonete reas üks, mis on teistest uhkem atelde Losin. Tegelikult ei lasknudki Kraft elu, see on iseendale seda väikest paleed ehitada vaid kõrtsmiku poeg, riigiametnik, šarl ründepoolt, kes kahtlaste mahinatsioonidega päris suure varanduse oli kogunud. Saint Louis saarele oli selleks ajaks juba mitmeid aadlimeeste hääbereid kerkinud ning uusrikas ründepoolt otsustas, et tema maja peab nendest veelgi uhkem tulema. Palkas temagi siis ühe Pariisi kuulsatest arhitektidest klassikalise arhitekti Luile voo kes koos aiandusarhitekti anrele nootriga täna juba korra mainitud kuninga rahandusministri Nikola Fugee jaoks vägeva voolevi. Com Pelosi aitas ning kelle hilisemate saavutuste hulka kaversai projektid kuuluvad. Debar tahtis nii head arhitekti kui raha eest saab. Ja saigi parima Loui Lõbu. 1657 saide poordi uus Luile voo projektide järgi ehitatud väikese lossiga sarnanev häärber Saint Louis saare kaldapealsel valmis. Korstna rinnakuljega unistustes ilutsesid omavahel läbipõimunud Grünni nime tähtkee. Kuid Queen töötas Louis 14 rahandusministri Fagee alluvuses ning jagas viimase saatust, sest temagi mõisteti pettuses süüdi ja pandi vanglasse, kus ta ka suri. Kaunis maja Antsu kaldapealsel jäi Gröönipojale ja viimane müüs selle 1682 Krahtelosionile, kes sel hetkel veel kuninga soosingut nautis. Kuid õige pea ühines šokeega vanglas, nagu me juba teame, nii et elamistama võluvas majas rahulikul sant nuisaarel ei saanud, elasin kuigi kaua teda. Ometi jõudis ta hoone sisemuse Lui 14. ajajärgu stiili kohaselt eriti uhkeks muuta, tuues siia hulga kauneid maale, väärtuslikku mööblit, peegleid, kuldselt, säravaid küünlajalgu, kroonlühtrid, vaase kõike, mis ühes aadlimajas olema pidi. On teada, et väga kõrgelt hinnatud sisekujundaja šarle pruun tegi hoone võrratud seinapaneelid ja laemaalingud. Varsti pärast vanglast vabanemist suundus Endel arseen Inglismaale, nagu me teame, nii et kaunile hoonele Saint Louis saarel jäi vaid tema nimi Atelgelasin. Hoone omanikuks sai esmalt kardinal Maserati kauge sugulane aga temal olid hoopis teised plaanid. Tema põgenenud Mark Kiisler süljega Londonisse ja abiellunud ning müünud hoone aastal 1709 riigiametnikuks jääle, kes muutnud maja lossitaolise interjööri veelgi uhkemaks. Ajaloos ringi vaadates juba igav ei hakka. 18. sajandil meelitasid uued moodsad linnaosad aristokraatia, Pariisi lääneossa jää senini This Saint Louis saar. Tühjeness kiiresti ata heldelosiinis elas kuni suure prantsuse revolutsioonini 1789 siiski aadlisoost omanik. Markide pima tan. Kuid pärast revolutsiooni juhtus selle hoonega sama, mis teiste kunagi nii suursuguste naabermajadega. Ülakorruste saalid ja pööninguruumid jaotati vaheseintega korteriteks üüriti välja peaasjalikult käsitöölistele. Üheksateistkümnes sajand tõi nii Pariisi kui Sand lõi saarele taas uued ajad. 19. sajandil kuulus ateldela süürn parun Sharombežhnile, kes oli innukas biblio fiil ja andis välja ka ajakirja tema mees ülemise korruse korterid 1800 neljakümnendatel luuletaja šarlbol äärile, Jeromantikule rännumehele ning kriitikule teophil kotiele. On teada, et šarl por, läär elas kolmandal korrusel ning kirjutas keset antiikesemeid ja ammustest aegadest säilinud pudi-padi suurema osa oma vastuolulisest meistriteosest, kurja lilled hotellelosiinis elanud teisigi kunstnikke ja boheemlaslik, kellel olnud muid kihu viisid peale kunsti. On nimelt teada, et justajate endale süünis käis 1800 neljakümnendatel aastatel koos Pariisi hašiši tarvitajate klubi sellesse klubisse kuulunud lausa Pariisi tollane kirjandus, IKEA intellektuaalne eliit, teiste seas kade Felgotier, Shar pol, läär, kunstnik Endel Aqua ning Alexandre Dumas vanem. Iga kuu pidanud see rahvas siis Saint Louis saarel Oteldala süünis oma istungeid, kui nii võib öelda, loominguline boheemlaslik kond vajas ilmselt karmimaid elamusi, kui argielu pakkuda suutis. Veebruaris 1846 kirjutanud Kotzee isegi artikli hašisside ehitajate klubi mis ilmunud ühes kuu ajakirjas ning püüdnud pisut ka kogetud elamusi kirjeldada. Et elu tollases hotell televisioonis sugugi igav ei olnud. Sellest jutustab üks wor lääri kiri 1840.-test aastatest, tõenäoliselt lärmi pärast protesteerivale naabrile. Härra, kui ma raiun oma elutoas puid ja lohistan oma armukest, juukseid pidi mööda põrandat, siis teen ma seda omas kodus ja teil pole õigust minu asjadesse sekkuda. Selline kiri Hašessi paradiisis ilmselt juhtus mõndagi. Kuid seegi aeg läks mööda. Mälestused jäid alles. Belglase mälestusterikkasse ajalukku mahub veelgi kuulsaid elanikke austria poeet Rainer Maria ril Inglise kunstnik, hooldersi Kärt ja saksa helilooja Richard Wagner. Aastal 1928 omandas hoone juba Pariisi linnavalitsus päästesse leni maadi lammutamis ohust ateldeloseen restaureerida. Taastati vägevad allegoorilise laemaalid, suure monumentaal see sisetrepi kohal ja elegantsed ukse friisid. Kõigi need ilustavate prisketellokis, pealiste koppide aga nii palju, kui šarlev ruuni sisekujunduses säilinud oli lõi Neljateistkümnenda viimseni luksusliku le. Stiilile on siin truuks jäädud ja luksus saavutab ristpeaaegu oma lae. Väikeses buduaaris, kus kavalalt paigutatud peeglid moodustavad kummalise lõputu korduvate peegelduste rea ateldel on seen, avab aga oma uksed üksnes Pariisi linnavalitsuse külalistele. Sant lõi saare vaiksele. Kaldapealsele sattunud turistide jaoks on maja lukus. Väljastpoolt võib teda ju ometi imetleda. Vanad puud varjutavad kalda äärt omamoodi puiesteena. Kaldapealsest tähendab meid madal kivimüür ja päris kitsas on see kivisillutisega tänav, milles veerev val kulgeb seitsmeteistkümnendast sajandist pärit ühendatud hoonete rida. Nad on enam-vähem ühekõrgused ja paljuski sarnased Need hooned kuid üks on kuidagi säravam ja uhkem helehallist kivist hoone, millel on kõrge ühtlastest kividest ornamendiga. Piira Tõduks Segaar. Otsekaare all kestest ruutudest koosnev nelinurkne aken selle all sinisel taustal kiri. Hotell lasin 1657. Kõrge nelinurkse pruuni puud ahveldisega kahe poolega oks ülemistel tahvlitel sümmeetrilised ovaalsed lillemustrid ühel ukse poolel ornamendiga ümbritsetud väike metallist kooputi, teisel pool imetilluke võrete tüda aknad otsekui silm, et näha, kes siis koputab. Võiks öelda, et endale seenel on kaks täiskorrust ja kaks pool korrust. Alumise madala korruse sügavas seinas asuvad väikesed ruudukujulised aknad on võretatud. Nende kohal on kaks kõrget korrust ja kaks kõrgete väikestest ruutudest koosnevate akende rida. Üleval ärklikorrusel on toredad, sügavad, madalate kolmnurksete viiludega katus, aknad. Hotell tegelasi ja neil on midagi, mida samas reas seisvatel seitsmeteistkümnenda sajandi hoonetel ei ole. Need on teise korruse akende madalad sepispiirded ning keskmiste akendajal Torre ornamentidega kaunistatud sepis rõdu värvitud musta ja kullaga. Rõdu pole teab kui suur nagu maja isegi, kuid heledahoone taustal see lausa särab. Võidvaid kujutleda sellel seisvat, lõi Neljateistkümnenda toretsevad stiilis rõivastatud Elažiini vaatamas alla tänavale ja 100-ni jõele, mis polnud seitsmeteistkümnenda sajandi hoonete puhul hoopiski mitte tavaline asi. Tundub, et saanud Luisaarele ehitatud aristokraatide häärberis olid oma ajast pisut tees sellega, et maja esikülg avanes tänavale ning kinkis selle omanikele isegi iva jõele. Tollel olnud kombeks, et maja esikülg avaneb pigem siseõue aeda. ATA helgalosüüni tõstab tema kõrval seisvate hoonete seast esile veel üks silmapaistev kaunistus. Kuldsete ornamentidega ehitud veetorud. Inimkasvu kõrgusel muutub veetoru suureks kullaga ääristatud soomustega kalaks, kelle sabasse toru suubub ning kelle ammuli suust see väljub. Suuresilmalisi pea alaspidi kalad olevat küll alles 19. sajandil hotell talus ööni veetorusid ehtima pandud. Kuid arvatakse, et veetorude ja akende hele sinakashall värvitoon on õige originaali lähedane kui mitte päris sama toon, mida kasutati aastal 1657. Kui hoone kuningliku arhitekti Luile voo projektide järgi valmis ehitati. Päike paistab, kuid 100-ni poolt tuleb pisut tuult. Sa kõnnid kunagises Pariisi südames turistidest tulvil site saarel kus kõik ükskord algas ja väiksemal ning rahulikumal Sand Luisa saarel, kus Ansu kaldapealsel seisavad reas lõi Neljateistkümnenda kuningliku arhitekti Loyle voo rajatud kaunid vanad hooned. Neis on elanud kunstnikke, kirjanikke, riigitegelasi, näitlejaid, rahamehi, igasugust rahvast, kõigil hoonet oleksid oma lood jutustada neile, kes kuulata tahavad. Hotellidel on sünnilugu, sai selleks korraks kuulatud.