Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu 90 aastat tagasi tõi uus aasta Eestile rahu vaenlasega. Tartu rahu konver. Printsi avakoosolek oli reedel, viiendal detsembril 1919. aastal ja algas ta kell 11. Jaan Poska esines koosolekul lühikese avakõnega, milles ta muu hulgas ütles. Eesti vabariigi valitsus ei ole kunagi Venemaa vastu agressiivseid plaane sepitsenud vaid on kaitsesõda oma riikliku rippumatuse ja iseseisvuse eest pidanud. Et vabariigi valitsuse arvamise järgi teised Eesti naabruses olevad uued riigid samasuguses seisukorras olid ja on kui Eesti riik, siis arvan, kasulikuks ning tarvilikuks, et Nõukogude Venemaa ühtlasi nendele riikidele samasuguse rahuettepaneku teeb. Kahjuks on teised riigid osalt vastu võtnud ja osalt ära ütelnud. Eesti delegatsioon loodab siiski Pihkvas algatatud tööd õnnelikult lõpule viia. Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas mäletab Leonid Grassini vene delegatsiooni juhi vastust. Nõukogude valitsus tegi omal ajal Eesti vabariigi valitsusele ettepaneku rahuläbirääkimistele asuda, millele Pihkva rahuläbirääkimised järgnesid, mis aga õige pea katkesid. Nõukogude valitsus deklareeris veelkord, et tema on nõus rahu tegema, sealjuures suurte kontsessioonide peale valmis olles. Osaliselt on nõukogudeseisukord hea. Koltshak on löödud Denikinilt algatus võetud, Judeenitsioon hävitatud kui kõige selle juures ja nõukogude valitsus mingisuguseid interrealistlikke püüdeid taga ning on valmis kõikide piiririikidega rahu tegema majandusliste ühenduste jaluleseadmiseks. Tänases saates räägib ajaloodoktor Ago Pajur, mille üle sõda pidavad riigid detsembrikuus läbi rääkisid ja missuguseid vahendeid nad kumbki oma tahtmise saavutamiseks kasutasid. Ehk kuidas sõlmiti vaherahule? Viiendal detsembril istusid Eesti ja Vene pool ühise laua taha, et hakata asja arutama. Enne seda oli pantvangiküsimusest juba räägitud. Pantvangiküsimusest ei olnud mitte ainult räägitud, vaid pantvangid olid esimest korda isegi vahetatud, sest seesama Vene delegatsioon Tartusse tuli võttis endaga ka esimese satsi kaasa. Eks neid jäi Venemaale laagritesse veel küll ja nende vahetamine leidis aset juba pärast rahulepingu sõlmimist. Aga esimesed ja Eesti poolelt vaadatuna vast kõige tähtsamad pantvangid olid kaasa toodud ja välja vahetada. Kui palju neid pantvange üldse oli vastastikku? Kes seda teab, kui palju neid seal Venemaal üldse täpselt arreteeritud oli, aga vahetusse läks nüüd seal ikka paarisaja ringis mitte kümnedega tuhandeid laine ja suurusjärk võiks olla sadades. Detsembrikuus hakati siis arutama põhiliselt poliitilisi küsimusi. Poliitilised küsimused olid jah kõigepealt tarvis kokku leppida ja juba sellel samal esimesel avakoosolek kul vene poole esindajana Leonid Grassin pakkus välja ka venelaste ettepaneku. Kuule, et mismoodi see rahuleping siis peaks olema? Tähtsamad punktid olid ennekõike muidugi sõjategevuse lõpetamine, vastastikune tunnustamine, aga uudisena, millest varem ei olnud räägitud üheski ettepanekus ega Pihkva kohtumisel oli nõudmine, et Eesti poolt ühepoolselt nii-öelda annaks garantiid, et Eestit tulevikus enam ei kasutata. Data, vene-vastase sõjaplats Tarmina ja sellele järgnesid siis kõikvõimalikud sellised tulevikukaalutlused juba, kuidas rahumeelsed suhted sisse seada diplomaatilised ja konsulaarsuhted ja kaubandusleping ja transpordikonventsioon ja raudteeühenduste taastamine ja kaubavahetus transiitkaubavahetus välismaaga. Aga need olid, aga noh, võiks öelda, et teisejärgulised, et esmatähtis oli ju ikkagi sõjategevuse lõpetamine. Kusjuures Eestit tabas kindlasti väga ebameeldiva üllatusena see, et venelased ei teinud enam ettepanekut vaherahuks. Sest esialgu oli ju vaherahu olnud kirjas nii Chitseerimisele 31. augusti telegrammis, millest asi üldse alguse sai ja vaherahust oli kõneldud ka Pihkva kohtumisel, aga nüüd enam vaherahust ei räägitud. Ja kui Poska küsis krossinilt, et mis sellest ettepanekust on saanud, siis krossi teatas, et tema mõttes on rahulepingu sõlmimine lähemalt paari päeva küsimus. Järelikult ei ole mõtet aega raisata selleks, et veel mingist vaherahust rääkida, aga kui eestlased kangesti tahavad, siis nad võivad ise omalt poolt ettepaneku teha. Aga häda oligi selles, et eestlased tahtsid küll vaherahu sõlmida, aga nad ei tahtnud omalt poolt ettepanekut teha. No vot, siin on nüüd juba sellised diplomaatilised mängud, sellepärast et ühest küljest. Ta andis seisukohast, Antant ei vaadanud ju ikkagi sugugi mitte hea pilguga, et eestlased läbirääkimistel läksid. Ja Antandile võinuks nüüd selgitada suhteliselt hõlpsalt, et jah, tulime nüüd Tartusse, kui jätkame Pihkvas alustatud venelased tegid meile ettepaneku vaherahuks ja meie räägime selle vaherahu üle. Aga kui nüüd Eesti teeb täiesti uue ettepaneku? No see on küll muidugi formaalne lähenemine asjale, aga ikkagi, et kui nüüd Eesti omalt poolt teeb ise ettepaneku vaherahuks, siis seda ilmselt vaadeldakse kui uute läbirääkimiste algust, kus initsiatiiv on lähtunud Eestist ja selle peale muidugi lääneliitlased, et noh, kõige paremal juhul krimpsutaksid valulikult nägu ja, ja vaataksid Eesti poole, kui sellise mitte mitte just kõige meeldivama suhtluspartneri poole. Ja teisest küljest oli siin kardeti ka kindlasti nõukogude propaganda. Eks venelased üritasidki tõenäoliselt me ei tea ju, mis selle taga täpselt võis olla ja mida üks või teine mees mõtles või ütles. Aga tõenäoliselt võiski olla selle taga niisugune soov kombata Ta eestlaste valmisolekut sõda jätkata, et kui ikka eestlaste olukord on äärmiselt raske, küllap nad siis selle vaherahuettepaneku poolt teevad. Ja siis võib-olla ei olegi mõtet hakata läbirääkimisi nii väga pidama, vaid vastupidi, tugevdada punaarmee survet Narvale, samal ajal olid ju algamas need kõige ägedamad lahingud Narva rindelõigus, nii et selline suurtükidiplomaatia päris diplomaatia segu kahtlemata. Nii et see oli, oli üks esimene tõsisem löök eestlastele. Teine järgnes ka kohe, kui selgus, et Vene delegatsioon seob rahulepingu eeltingimuseks Eesti-poolset garantiid. Needsamad garantiid, et Eestit kunagi ei kasutata enam vene-vastasteks operatsioonideks sest need garantiide nõudmised olid üsna kaugeleulatuvad. Ühelt poolt nõuti, et Eesti ei lubaks oma pinnale mitte mingisuguseid võõrvägesid. No nii palju, kui see oli seotud loodearmeega, siis ei olnud tegemist probleemiga, loodearmee oli sisuliselt juba desarmeeritud või vähemalt jõudnud desarmeerimine lõppjärku. Aga mis puutus näiteks briti eskaadri selle vastuvõtmisest, oli ju Eesti ka edaspidi huvitatud, aga vene ettepanek käis ka selle kohta, et neid võõrvägesid ei oleks Eesti territoriaalvete esega Eesti sadamates et Eesti lubaks läbi oma territooriumi või läbi territoriaalvete vedada mingisugust sõjavarustust. Eesti pidi andma lubaduse, Te ei sõlmi liitlassuhteid nende riikidega või nende niinimetatud valitsustega, mis on sõjajalal Nõukogude Venemaaga või pretendeerivad mingile tema territooriumi osale. Lõppude lõpuks nõuti ka, et endise loodearmee sõdurit, et ei saaks võimalust loodearmee likvideerimisel astuda Eesti relvajõududesse või Läti, Leedu, Soome, Poola sõjajõududesse, noh, selleks juba eestlaste kompetentsist hoopis kaugele, eks ole, kuidas takistada näidet Loode-armeelane ei lähe Poola armeesse näiteks ainus võimalus rajada siis tõesti mingid interneeritute laagrid ja, ja lausa kohe kinni pidada vägivaldselt inimesi. Ja tagatipuks nõuti veel ka seda, et Eesti annaks amnestia kõikidele vabadussõja ajal poliitilistel põhjustel arreteerida tutele tähendab siis neile, kes olid toetanud Nõukogude Venemaad Kominterni platvormi, ükskõik siis kas otsese spionaažiga või mingi muu kommunistliku tegevusega. Noh, seda selles nähti täiesti õigustatult sekkumist juba Eesti riigi siseasjadesse suveräniteeti rikkumist. Seda enam, et need nõudmised Vene poolelt tulid küllaltki ootamatult, nagu ma ütlesin, ei olnud nendest varem räägi. Ja tegelikult just sellest tuleneski esimene katkestus läbirääkimistel sest pärast seda, kui kuuenda detsembri terve päev oli kulunud vaidluste üle, esiteks selle üle, et kas siis vaherahuettepanekud tehakse või ei tehta teiseks nende garantiide üle. Siis deklareeris Jaan Poska, et Eesti delegatsioon ei ole valmis garantiide küsimus sellisel kujul arutama. Ta peab nõu pidama valitsusega. Ja seitsmendaks detsembriks sõitis Eesti delegatsioon Tallinnasse ja läbirääkimised üheks päevaks. Kas siis Eesti delegatsioon hakkas välja mõtlema midagi, millega Vene poolele meelehärmi tekitada vastu? No üsna tõenäoliselt jah, nii diplomaatilises suhtluses tegelikult käib. Ehkki muidugi eestlased olid algusest peale suhteliselt kehvemal positsioonil, nemad ei saanud ju endale lubada väga räigeid avaldusi Nõukogude Venemaa suhtes, sest ikkagi tahtis rahu rahu teha ja vähemasti sõjategevuse lõpetada, vähemasti relvarahulepingu alla kirjutada ja selles mõttes ei olnud nende huvides Venemaaga suhteid väga teravaks ajada. Aga kui kaheksandal detsembril siis uuesti koguneti kolmandale plenaaristungile, siis lükati vähemasti Nõukogude Venemaa need garantii nõudmised tagasi. Mitte küll otseselt, et nende üleüldse võiks rääkida, vastupidi, pigem öeldi, et need garantiid peaksid olema vastastikused, sest lõppude lõpuks, kes peab kedagi kartma, kas hiigelsuur Venemaa pisitillukest Eestit või vastupidi sellest vallandus veel suur pikk diskussioon käimasoleva sõja iseloomu üle. Nõukogude Venemaa esindus püüdis väita, et esialgu olevat Eestis olnud tegemist puhtalt ainult kodusõjaga töölisklassi ja kodanluse vahel ja kahe riigi vaheliseks sõjaks olevat vabadussõda tunud alles kusagil mais-juunis 1919 siis kui loodearmee või noh, tol ajal muidugi veel põhjakorpus alustas oma esimest Petrogradi operatsiooni ja Eesti väed selle toetasid või selles osalesid või sellega seotud olid. See oli muidugi üsna viljatu diskussioon, mis mitte kuskile ei viinud. Igal juhul jõuti kaheksanda õhtul siis nii kaugele, et garantiide küsimus lükati kaugemale, selle üle ei olnud, et näha mingisugust kokkulepe võimalust vähemalt lähiajal. Ja eestlaste ettepanekul hakati arutama piiri üle mis kujunes muidugi veel keerulisemaks ja veel valuliku maksja tõi kaasa õige mitmeid katkestusi konverentsi käigus. Aga just nimelt kaheksanda detsembri õhtul esitasid mõlemad pooled oma esimese piirikava. Eesti poole piirikava oli üsna kaugele ulatanud tuv. Eesti piirikava kohaselt kavatseti tõmmata Eesti vabariigi idapiir alates KaPorje lahe lõunarannikust üle nende nõndanimetatud Ingeri järvedena Clubo pabinskoya Jakob Klenskaja ja mis nad seal on, kuni Luuga jõe keskjooksuni Hamburgi juurde. Jamburgi linn pidanuks siiski jääma Venemaale. Sealt edasi siis plussa jõeni ja pikki plussa jõge noh, enam-vähem Oudova oodavast, õieti küll kümmekond kilomeetrit põhja pool Peipsi rannikuni välja. Seejärel läbi Peipsi järve Lämmijärve, Pihkva järve, enam-vähem nii, et kõik need järved läheksid pooleks pool Eestile, pool Venemaale ja jõudma välja piirijoon Veliika jõe suudmesse, Pihkva järve lõunatipus, seejärel liikuma enam-vähem lõuna suunas suurelt jaolt pikki Veliika jõge, ainult seal liikaja jõe suur idakäär, mille põhjas on nii-öelda Pihkva linn, ainult see pidi jääma Venemaale. Nii et tegelikult olite territoriaalsed pretensioonid üsna suured lisaks Setumaale lisaks Inger laste asualadele ka täiesti selgelt puht vene all. Päris ulmelised nõudmised. Päris ulmelised, aga samas ilmselt õigustatud, sest ka Vene poole ettepanekud ei olnud vähem ulmelised. Vene esimene piirikava tungis väga sügaval Eesti territooriumile, lõigates ju ära sisuliselt praeguse Ida-Virumaapiir pidi alguse saama Kunda neemest liikuma üle Viru-Nigula ja Rannapungerja Peipsini võtma umbes kaks kolmandikku Peipsi järvest Venemaale ja seejärel tulema juba Mehikoorma juures Peipsi või Lämmijärve eestipoolsele kaldale ja liikuma edasi, noh enam-vähem piki seda vana kubermangude piiri Võõpsu mädajõgi Piusa jõgi, Vastseliina Misso seda joont pidi, nii et mitte ainult kogu Setumaa vaid ka üsna märkimisväärne osa Virumaast, eeskätt muidugi Virumaa põlevkivimaardlad. Ilmselt küsimus siin põlevkivis peaasjalikult oligi, sest esimese ilmasõja ajal oli ju just hakatud, et põlevkivimaardlaid rajama ja põlevkivi kaevandama, teda kütteks kasutama. Nii et Vene pool oli kahtlemata asjast informeeritud ja asjast huvitatud. Nii et ega kumbki pool ei saanud just kiidelda, et ta oleks kuidagi väga tagasihoidlik olnud või tahtnud seda piiri kuidagi õiglaselt, olgu siis etnilise printsiibi alusel või millegi muu alusel tõmmata. Ja mõlemad pooled said muidugi suurepäraselt aru ka, et nende esialgsed kavad läbi ei lähe. Niiet, et juba järgmisel päeval üheksanda detsembri õhtul pani Vene pool lauale oma teise piirikava ja veel päeva võrra hiljem 10. detsembri õhtul tegi sedasama ka Eesti. Ja need olid nüüd sellised kavad, mis noh, vähemalt tagantjärele vaadates tunduvad märksa realistlikumad ja mille üle oleks võinud hakata diskuteerima. Kõigepealt Venemaa oli tõmmanud gaasikogu selle ala, mis ja Ida-Virumaale vene uue ettepaneku kohaselt piir pidi kulgema piki Narva jõge. Tõsi küll, see tähendanuks seda, et Narva linn oleks lõigatud pooleks nii nagu ta praegugi on, eks ole, Narva linn Eesti poolel ja jaanilinna Ivangorodi Vene poolel lisaks sellele kõik Narva-Jõesaare, mis tähendab Kreenholm ja need teised suured tekstiiliettevõtted pidanuks jääma Venemaale ja lõunaosas, alates võrdsust oli tõmmatud ka piirijooni nihutatud, noh, kuskil kümme-viisteist kohati natuke rohkem kilomeetrit ida suunas, aga niimoodi Petseri linn ja Petseri ümbruskond pidi jääma veel Venemaale kuskile sinna vahele tõmmatud. Ja Eesti poole kava samuti kuskil kümme-viisteist kilomeetrit nihutatud, aga sedapuhku Vene pool Eesti suunas. Nii et umbes tolleaegse rahva positsioonide joonel. Paraku ei leidnud kumbki ettepanek ka nüüd vastaspoole toetust. Kritiseeriti üsna teravalt, et läbirääkimised toimusid just nimelt piiriküsimustes, põhiliselt 10. 11. detsembril. Õige pea jõuti välja juba vastastikuste ähvarduste. Nii kindral kostjaajad ähvardas Narva alla tuua veel kolm diviisi ja näidata Ta siis eestlastele, kuidas selle asjaga tegelikult on, kuhu see piirijoon tõmmatakse. Poska süüdistas vastuseks Venemaad imperialismi isi annektsionistlikest plaanides, nii nagu see läbi sajandite on olnud. Ja ega me ju päris täpselt ei teagi, mida seal just keegi ütles ja rääkis. William Tomingas on ju kirjutanud väga suure mõnuga sellest, kuidas kostjaajev olevat öelnud, et mitte ainult setud ei ole vana vene hõim, kes ajalooliselt peavadki Venemaale kuuluma, vaid et eestlased peavad olema tänulikud, et neilt ei nõutud Tartu linna, mis teatavasti on ju 1030. aastal Vene vürst Juri poolt tasutatud Jurjev ja peaks seega Venemaale kuuluma. Kindral Soots, vähemalt William Tomingas sõnul olevat Sis tuletanud meelde vene ajalugu, kuidas variaagi vürstid tulid ja hakkasid vana vene riiki üles ehitama ja tegi sealt üsna ootamatu järeldused. Variaagid ei ole keegi muu kui eestlaste esivanemad, mistõttu eestlastel olevat õigus pretendeerida mitte ainult Pihkva ja Novgorodi, vaid veel ka Moskvale ja Kiievile. Noh, sellised vastastikused väitlused loomulikult ei saanudki mingisuguseid tulemusi anda. Kaks kindralit paugutasid täpselt nii, jah, seda vise ongi William Tomingas väitmas, et nende hääled kostsid alati kõige kaugemale, mitte ainult läbi terve konverentsimaja, vaid tihtilugu ka tänavale seal ümber. Igal juhul 11. detsembri õhtuks jõutud siis esimese tõsise kriisini, kui esimene katkestus Eesti poole palvel oli olnud seitsmendal detsembril selline lühiajaline siis 11. detsembri õhtul Leonid krossi taset, tema peab nüüd sõitma Pihkvasse. Kuna eestlased ei ole võimaldanud talle otse telegraafi ühendust läbi rindejoone Moskvaga siis tema peab nüüd lahkuma ja pidama kõnelusi omavalitsusega ning seetõttu ei saa konverentsi plenaaristungeid jätkata enne, kui alles 15. detsembril. Kuna just samal ajal kulmineerus lahingud Narva rindel, siis on täiesti selge, et tegemist oli sellise teadliku ja tahtliku surveavaldusega. Kui diplomaatiliste vahenditega läbirääkimiste laua taga edasi ei saanud, siis tuli üritada suurtükkidega püssidega kuulipildujatega. Suurem osa delegatsiooni liikmetest sõitsidki Graszinja kostjaajad Pihkvasse eesti poolelt, Poska Aia, Soots Tallinnasse. Läbirääkimised jätkusid, et Tartus peaasjalikult Ants Piibu ja Adolf Joffe vahel ja keskenduti seejuures enamasti majandusküsimustele, noh, et kes on kellele võlgu, kes peab sõjakahjusid hüvitama, kes peab Venemaavarad endale saama, need, mis enne Eesti iseseisvumist Eesti pinnal oli, mis saab eestist kureeritud varadest kuidas jagada Venemaa kullareservi, mida teha Vene paberrahadega, mida ju eestlaste käes oli massiliselt, kas neid oleks võimalik välja vahetada väärismetallide vastu ja nii edasi. Kusjuures torkas silma, et Eesti pool oli valmis minema väga detailselt, eks läbirääkimisteks ja sõlmimagi konkreetsed kokkulepped, mis ja kuidas täpselt. Aga Joffe üritab, kuidas pääseda selliste üldsõnaliste deklaratsioonidega sisuliselt midagi ütlemata, vabandades ennast sellega, et tal puuduvad majanduseksperdid, majandus, nõuandjad ja tema ei ole volitatud nendes küsimustes rääkima. Noh, niikaua võid sel moel laveerida, kuni 15. detsember kätte jõudis siis klassi oli ju lubanud, et 15, detsember läheb konverents edasi. Eesti poole delegaadid tulidki kohale, keda ei olnud, see oli krossinsoli kostjaajad. Joffe oli üksinda, Johve teatas jätkuvalt, et tema ei ole saanud uusi volitusi, tema ei ole saanud juhtnööre puudu. Delegatsiooni esimees ei ole majanduseksperte, järelikult ei ole võimalik edasi liikuda. Ainus võimalus on pöörduda tagasi garantiiküsimuste juurde. Ikka needsamad garantiid, mida Eestilt nõuti, sest tegelikult ka piiriläbirääkimiste puhul oli korduvalt Vene poolelt vihjatud nendele garantiidele umbes nii, et praegu me ei saa, kui ta teile paremat piirilepingud. Aga kui te olete nõus meie garantiid vastu võtma, kui me oleme veendunud, et Eesti ei kujuta endast enam sõjalist ohtu, siis me võime seda piirilepingut veel korrigeerida ja muuta ja seada siia ja sinnapoole. Nii et garantiid olid ikkagi kogu aeg vene poole jaoks esikohal. Ja nüüd siis hakkas eestlastele tunduma, ehkki venelased ei tahagi tegelikult seda rahu sõlmida, eks ole, Grassim polnud tagasi tulnud, Johve keeldus midagi sisuliselt arutamas, tahtis ikka ja jälle Karantiide juurde tulla ja samal ajal jätkusid Narva all väga ägedad lahingud. Nii et ka Eesti delegatsiooni sees tekkisid sellised teatud pinged või lahkhelid või eriarvamused. Sotsialistid tööerakondlased olid loomulikult huvitatud rahulepingu kiirest sõlmimisest, aga just Poskaja soods olevat siis olnud need, kes väga tõsiselt kahtlesid. Mitte et nad poleks tahtnud rahulepingut sõlmida, vaid nad just nimelt kahtlesid. Kas nendest läbirääkimistest sellisel moel ikka edaspidi välja midagi tuleb. Ning 16. detsembri hommikusel istungil tegigi siis Poska omapoolse. Käigu nimelt teatas, et kuna praeguseks on olukord jõudnud surnud seisu millegi üle läbi rääkida ei ole siis tuleks konverents ajutiselt laiali saata, jätkata plenaaristungitega alles uue aasta alguses. Kuivõrd tõsiselt nüüd Poska ise seda arvas, et peakski niimoodi käituma, see on iseküsimus, aga igal juhul ta efekti saavutas, sest koheselt Ta üritas Johve hakata ennast välja vabandama ja taset. Nõukogude Venemaa soovib läbirääkimisi kindlasti jätkata ega ole sugugi huvitatud nende katkestamisest. Ja ime küll, kui seniajani puudusid igasugused uued juhendid ja suunised ja ettepanekud tulid välja järsku järgmisel päeval, seitsmeteistkümnendal detsembril. Joff esitas Venet kolmanda piirikava kus oli eestlastele veelgi järele antud. Põhjalõigus oli piir nihutatud osaliselt Narva jõe taha, Narva jõe saared olid Eestile lubatud jaanilinn Eestile lubatud. Kagu-Eestis Petseri ümbruskond läks eestile Irboska, esialgu pidi küll veel Venemaa poolele jääma. Aga igal juhul oli see kõva samm edasi, võrreldes senise ajaga. See, et Eesti poolel ei olnud ikkagi veel kindlust ja selgust, mis edasi saab, see tõi nüüd kaasa kolmanda katkestuse. Poska võttis küll vene kolmanda piirikava vastu aga teatas koheselt, et temal on nüüd omakorda tarvis valitsusega konsulteerida. Ja 18. detsembril tekkiski kolmas vaheaeg, mis kestis kuni 22. detsembrini. Poska ise sõitis Tallinnasse valitsusega konsulteerimiseks koos püümaniga. Ants Piip ja Jaan soodsaga sõitsid hoopiski Riiga selleks, et läbi rääkida Antandi esindajatega, sest kogu selle läbirääkimiste taktika ka taustal oli ikkagi surve Antandi poolt. Eriti ebameeldiv. Eesti jaoks oli see tantantoli saatnud seoses Bermuti avantüür iga Riiga oma uue esinduse prantsuse kindrali Nissani juhtimisel ja kindral, mis seal oli väga vastu igasugustele Eesti eraalgatustele, nii loode, armeedes, armeerimisele kui ka rahuläbirääkimistele. Pia soods pidid üritama kindral, mis oli ka mingisugust konsensust saavutada, aga tuleb kohe öelda, et ega nad ei saavutanud küll, mis seal esialgu teatas, et temal ei ole eestlastele üldse mitte midagi uut öelda, kõik, mis on vaja, on juba varem öeldud. Seejärel aga teatas, et Antandi riigid võtavad lähiajal ette uue suurpealetungi Petrogradi vastu teevad seda balti riikide territooriumit kasutades sõltu sõltumata sellest, kas balti riikide valitsused on sellega nõus või mitte. Ta viskas õhku ka vihje. Eestlaste tuleviku seisukohast oleks loomulikult kasulik, kui nad suhtuksid sellesse pealetungi positiivselt. Aga kui siis Soots küsis, et kuidas Eesti poolt motiveerida, et mida, mida siis eestlastele lubatakse, et kas nad saavad lõpuks omati tunnustuse siis kindral kehitas õlgu, ütles, et see ei olene temasse, on poliitikute otsustada. Kui Soots küsis, et kas siis Eesti saab vähemalt värsket sõjatehnikat, sest alates juunikuust olid ju kõik tarned läinud ainult loodearmeele, eestlased polnud midagi saanud ja varud hakkasid otsa lõppema, siis niiskel teatas, et ei, Prantsusmaa küll ei saa Eestit kuidagi abistada, et Prantsusmaa on ju ilmasõjas kõige rohkem kannatanud riik ja endalgi on raske ja mitte midagi ei tule. Ja mida seal siis oligi? Kuule, kui palju selle prantsuse kindralitegevuses oli isetegevust mitte prantsuse riigi või Antandi riikide seisukohti. No mingil määral ilmselt oli, protsentides ei oska arvestada, aga samast eks Prantsusmaa oligi ju meelestatud märksa sõjakamad kui näiteks britid ja prantslaste huvides oli ju ikkagi selle nii-öelda vana Venemaa taas ülesehitamine, enamuse kukutamine ja seadusliku valitsuse võimule aitamine ja siis sellega noh, sellise Euroopa suurjõu moodustamine ja Prantsusmaa ja Venemaa sinna vahele kaoks siis vaene lüüa saanud Saksamaa päris ära jäi, kujuneks enam kunagi ohuks Euroopale ega maailma rahule. Aga samas muidugi jah, sõjaväelased olid ennegi isetegevust teinud siin Balti riikides, eks ole, tulid siin pärismaalase õpetama ja võisid neile koha kätte näidata Ta ja küllap siin on seda ka. Kindral nisher oli kahtlemata üks eakamalt meelestatud Antandi esindajaid, kes kunagi Baltikumis tegutses. Kolmas piirikava oli lauale pandud, kui palju seda muudeti, kuidas arutelu käis. Üks pool ütles, et salaküla tuleb meile ja teile tuleb see küla või kuidas see käis. Umbes nii ta käiski, läbirääkimised läksid uuesti lahti 22. detsembril, kui eestlased tagasi pöördusid Tartusse. Ja seejärel tegi ka ettepaneku, et kuna plenaaristungitel enam eri eriti midagi ei saavutata, mida suurem inimeste kogu koos laua taga istus, seda enam kippusid kõned võtma sellist propagandamaiku juurde, et kes on sõjas süüdi ja ja kuidas neid asju tuleks lahendada. Ja seetõttu Poska tegigi konkreetse ettepaneku piiriküsimusi arutada edaspidi komisjonis kahe liikmelises komisjonis üks liige tema ise eesti poolelt, et ja teisena siis Adolf Joffe ja seejärel kõnelused piiri üle jätkusidki suletud uste taga sedasama kahe mehe vahel. Aeg-ajalt kutsuti juurde ka eksperte, peaasjalikult kindraleid ikka jälle kostjaajevitia Sootsija järjest olevat. Seejärel hakanud kõvemat toonid kõlama sealt suletud uste tagant. Aga igal juhul oli tegemist suurema eduga, sest juba 24.-ks detsembriks jõululaupäevaks olid mõlemad delegatsioonid üsna veendunud, et piiriküsimustes on saavutatud kokule. Vene pool tõepoolest tuli veelgi vastu eestlaste soovidele. Kui esialgu selle kolmanda kavaga oli antud eestlastele nii-öelda ainult pool Narva jõe idakaldast põhjapoolne lõik merest kuni Piusa jõe suudmeni siis nüüd Antiga lõunapoolne osa, nüüd lubati eestlastele ka Irboska ümbruskond ja noh, jah. Kindral Soots seal veel vaidles mitme küla üle kobiliacki küla kõrgendikud ja mis seal pidid olema eriti suure strateegilise väärtusega. Aga põhimõtteliselt näis, et kõik on kokku leppinud. Samal ajal oli saavutatud läbimurre, garantiide küsimused, eestlased olid esitanud oma vastuettepanekud, neid hakata tee kooskõlastama. Samuti moodustati komisjon. Ühelt poolt piip, teiselt poolt Juhve ka need olid kokku lepitud ja mis võib-olla kõige olulisem jõhvi oli nüüd siis 22.-ks detsembriks saanud omavalitsuse poolt suunis teha eestlastele see kauaoodatud vaherahuettepanek ka selles osas Moskva andis järgi, loobus oma esialgsest jäigast poliitikast ja 24.-ks detsembriks jõuti kooskõlastada ka see vaherahu ettepanek. Paraku sel ajal, kui valmistuti juba vaherahulepingule allakirjutamiseks, tuli välja täiesti uudse nõudmisega. Eesti peab moodustama mõlemal pool Narva jõge nii idakaldal kui läänekalda 10 kilomeetri laiuse Reaalse vööndi, kus ei ole ühtegi sõjade osa, kus ei ole ühtegi kindlustust, kus ei ole mingeid relvaladusid. Demilitariseeritud tsoon. Kui Narva jõe idakalda suhtes võinuks ehk veel kuidagimoodi selles osas kokku leppida, ehkki tol hetkel tähendanuks see ka, et Eesti peab oma väed tagasi tõmbama siis Narva jõele läänekalda eestipoolse kalda puhul ei tulnud see kõne allagi. Narva jõgi oli ju tegelikult ja on praegugi selline looduslik tõke ainus strateegiliselt kasutada tav kaitsejoon Eesti ja Venemaa vahel. Ja selle Narva jõe läänekalda tühjaks jätmine oleks tähendanud seda tegelikult punaarmeele oleks avatud vaba sissepääs Eestisse, kas ta seda oleks tol hetkel kasutanud, on iseküsimus. Kui mitte toll, siis hilja just nimelt just nimelt. Niiet et asi oli jõudma uuesti tupikusse, üritati uuesti sedasi kahe mehe komisjonis asja lahendada, Poska Johve omavahel ka sedapuhku oli Johve kaljukindel ei teinud mitte mingisuguseid järeleandmisi. Läbirääkimised venisid hilise öötunnini ja alles seejärel jõudis Poska järeldusele, et midagi ei ole teha. Venelased oma täiesti uut sellist nõuet ei olnud varem püstitatud oma uut ja täiesti põhjendamatut nõuet tagasi ei võta ja järelikult vaherahulepingu allakirjutamisest midagi välja ei tule. Ja järgnes uus ja viimane suurem vaheaeg läbirääkimiste käigus. Eesti delegatsioon sõitis uuesti Tallinnasse. Isegi reisirongi hoiti Tartu jaamas kinni niikaua, kuni delegatsiooni liikmed kohale jõuavad. Läbirääkimiste majast kell neli hommikul. Kuule, alles hakkas rong siis Tallinna poole liikuma ja järgnes siis nii-öelda jõuluvaheaeg, kuni 29. detsembrini 29. detsembri hommikuks tulid eestlased uuesti kohale. Johve oli saanud järjekordselt uued ettepanekud ja ettekirjutused ja soovitused, seesama õnnetu 24. detsembri neutraalvööndi nõue oli kadunud sama ootamatult, nagu ta omal ajal oli tekkinud. Jätkusid läbirääkimised 29. 30. 31. veel komisjonides jällegi suletud uste taga kahe ja kolme mehelistes koosseisudes. Ja 31. detsembri hommikul. Eks näis taas, et kõik on korras, kõik on valmis vaherahulepingu allakirjutamiseks. Juba kuskil enne lõunat olevat hakanud ajakirjanike hulgas ajakirjanikud istusite tavaliselt konverentsimaja alumisel korrusel neid kuskile ligi ei lastud ja neile ja ainult ametlikke teadaandeid estori vahendusel hakkasid ajakirjanike hulgas levima kuuldused sellest, et midagi pidulikku ja pühalikku olevat sündimas vaherahuleping olevat vist juba allakirjutamiseks valmis. Ja kui siis esimest korda kogu konverentsi ajaloo jooksul õhtul kutsuti ka ajakirjanikud plenaaristungisaali, siis oli selge, et kuuldustele on tõepõhi all. Tegemist oli siis vast kõige pidulikuma istungiga kogu senise konverentsi käigus. Nii Johve, kellest nüüdseks oli saanud siis Nõukogude delegatsiooni ametlik Liider Stoli, teatades Grassina enam tagasi ei tule. Ja jõulude aegu oli saabunud ka issi torkukovski, kes siis nüüd oli jahve lähimaks abiliseks läbirääkimistel. Johve ja Poska pidasid mõlemad sellise lühikese ja üsna positiivse kõne leides, et kõige olulisemates küsimustes on kokkulepe saavutatud, on jäänud veel väiksemad asjad ja kuna seni on olnud, et läbirääkimised on edukad, siis küllap saavutatakse edu tulevikuski. Seejärel loeti neli tähtsamat lepingut, mis selleks ajaks olid praktiliselt olemas. Mõlemad tähendab kõigepealt Venemaa, tunnustas Eesti Vabariigile Iseseisvus tunnustus. Muide see oli ka veel üks selline küsimus, mis tekitas varem teatud segadust. Sellepärast et Venemaa esialgsetes ettepanekutes oli öeldud, et tunnustamine peaks olema vastastikune. Eesti peaks tunnustama ka Venemaad. Eesti ei olnud aga sellest absoluutselt huvitatud ja ennekõike jällegi liitlaste tõttu. Üks asi oli istuda läbirääkimiste laua taga ja pidada ja diskussioone enam lastega, teine asi aga anda enamlaste valitsusele juure ametlik tunnustus. Esinesenike ei olnud ju seda teinud ja kui nüüd eestlased oleksid sellise sammu astunud, vaevalt et see neile oleks mingisugust positiivset aurat Lääne silmis lisanud. Aga sellest saadi siiski suhteliselt kergesti üle ja tegelikult, et iseseisvuse tunnustamine oli vast kõige lihtsam küsimus üldse läbirääkimistel, sest juba kuuendal detsembril tegelikult juba teisel koosolekul, kui mõlemad pooled panid lauale oma ettepanekud iseseisvuse tunnustamise küsimustes, selgus, et seal on tegemist ainult selliste redaktsiooniliste erinevustega. Koheselt moodustati jälle komisjon ja Johve, kes sama päeva õhtuks nonii, lõika ja kleebi meetodil. Kahest ettepanekust siis ühe punkti kokku panid ja sinnapaika see jäigi, nii nagu kuuendal detsembril oli Eesti tunnustamise punkt formuleeritud, nii läks ta lõpuks ka sellesse Tartu rahulepingu teksti sisse. Nii et see oli üks leping, mis nüüd ette loeti. 31. detsembri istungil loeti ette piiriküsimuses saavutatud kokku Loeti ette garantiide küsimusest saavutatud kokkuleppe ja loomulikult ka vaherahu kokkulepe. Kusjuures need kolm esimest Eesti tunnustamine, piiri küsimus, garantiide küsimus, need ainult parafeeriti, tähendab see, eks ole, delegatsiooni liikmed kirjutasid lepingu tekstile oma nimetähed mis tähendas seda, et sisuliselt läbirääkimised on lõppenud ja tulevasse rahulepingusse lülitatakse need sätted muutmata kujul sisse. Vaherahulepingule kirjutati otseselt alla ja vastavalt vaherahulepingule, siis hakkaski see relvarahu kehtima kolmandal jaanuaril 1920 kell 10 30 Tallinna aja järgi. Tõsi, esialgu ei olnud ju vaherahuleping veel kuigi lõplik, selles oli öeldud, et vaherahu kestab seitse päeva ja ainult juhul, kui kumbki pool ei teata, selle ülesütlemisest toimub automaatne pikenemine ja noh, tänapäeval me võime küll jah olla kindlad, et kolmandal jaanuaril 1920 lõppes vabadussõda ja ja algas rahuaeg, aga kaasaegsed inimesed, tolleaegsed inimesed ei võinud selles sugugi mitte nii kindlad olla ja, ja olukord oli ikkagi veel jätkuvalt keeruline ning lõpliku rahulepingu sõlmimiseni läks ju veel tervelt kuu aega. Kui me nüüd ette vaatame, siis kas need kolm esimest lepingut need osad, mis parafeeriti ainult kas need kas neid muudeti järgmise kuu aja jooksul või ei, muudetud? Ei, nendes küsimustes ei olnud enam mingeid läbirääkimisi, nii nagu nad olid, nii nad tõepoolest ka jäid. Jaanuar 20 käis juba majanduslepingute tähe all. Poliitilised küsimused olid kokku leppinud. Ajakirjanike kohta ma tahaksin küsida, et millal ja kuidas ajakirjanikud jõudsid inimesi teavitada sellest vaherahuleppest. Vaherahuleppest jõuti õige kiiresti teavitada väidetavasti Postimehe telegrammid, eri eriväljaanne ilmus otsekohe, sest see rahulepingu allakirjutamine toimus õhtul 19 45 kuni kuni 19 55 olevat olnud kõige pidulikum protseduur, eks ole, kus täiesti allkiri anti ja ja üks pool tundi hiljem olevat Postimehe trükikoja ja toimetuse aknal olnud eri telegrammid väljas. Rahukonverentsilt lahkunud delegatsiooni liikmed võisid neid juba oma silmaga näha, nii et väga operatiivselt. Noh, Tallinnas ja mujal Eestis ilmselt jõudsid ilmumiseni telegrammid siiski alles järgmiseks hommikuks, eks ole, nii, nii kiiresti need asjad toona ei käinud ja eks nad järgmiseks päevaks jõudsid ka mujale maailma, sest kohal olid ju mitte ainult Eesti ajakirjanikud, vaid ka välisriikide esindajad ja vähemalt suuremad välisajalehed tõid kindlasti järgmistel päevadel, kui mitte kohe esimesel jaanuaril kas siis lehed ilmusid või mitte, tõenäoliselt mitte. Siis vähemalt teisel jaanuaril tõid need teated ära, et Tartus on sõlmitud Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel vaherahuleping, see oli uudis ikkagi terve maailma jaoks. Kommentaare ei ole teada. Noh, kommentaare oli siit ja sealt igasuguseid, sellepärast et ei olnud ju ka lääneriikides sugugi mitte ühene suhtumine. Et kas eestlaste sammu kiita või laita. Parempoolne ajakirjandus, kui selline asi on olemas, eeldan, et on parempoolne ajakirjandus oli suhteliselt kahtlev ja kõhklev ja tegi ehk isegi etteheiteid, kuni selleni välja, et eestlased on reetnud ühise ürituse ja sõlminud enamlaste usurbaatoritega rahulepingu, samas kui tegelikult tuleks enamlased hoopis võimult kukutada, seaduslikud võimud uuesti jalule aidata. Vasakpoolsed kahtlemata rõõmustasid, sest vasakpoolsete jaoks oli ju vene asjadesse sekkumine algusest peale olnud pigem negatiivse tähendusega. Oli nõutud, et lääneriigid ei sekkuks sinna ja tõmbuksid tagasi ja jätta Venemaa tema omas mahlas. Küpsemas on venelaste enda asi, kuidas nad oma probleemidega toime tulevad ja, ja selles mõttes, kas täiesti selgelt tervitati eestlaste sammu ja loodeti, et see on esimene samm, seal oli järgnevad rahulepingud juba ka teiste piiririikidega ja sõda lõppude lõpuks ometi ükskord otsa saaks. Ajakirjanikele jagati teavet Esturi vahendusel. Nestor oli tolleaegne ametlik teadeteagentuur, nii nagu hiljem Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas mäletab ka ajakirjanike ja nende tööd, aga väga selgelt ka oma tööpäeva algust ida kirjutab. Minule algas konverentsi tööpäev kell üheksa hommikueinelauas Poskaga eineks oli harilikult suitsukala sink kaks muna. Munade kõrval seisis paska, taldriku ees üleni mullane, pudel Napoleoni konjakit. Selles kallas Poska minule klaasi ja ise jõigaks. Vaidlesin alguses vastu, et hommikul enne tööle minekut minule alkohol ei istu. Aga Poska konjakisort oli liialt võlu. Selle aroom ja pehmus olid võrratud. Juba nädala pärast olin õppinud säilitama selget pead. Konverentsimajja viis meid voorimees kella 10-ks, kes oli nädalapalga peal. Olin tema hankinud tema väga ilusa välimusega hobuse pärast. Esimene käik oli mul Reineliaazeri juurde, kelle kantselei asus alumisel korral kahes ruumis. Seal töötasid kolm preilid, keda Heljasel oli ise hankinud väljaspool välisministeeriumi. Personali alumisel korral olid ka ruumid ajakirjanike jaoks. Lehemehi oli konverentsile kogunenud õige palju, neist paarkümmend välismaalt. Välismaalastele andsin aeg-ajalt Poska ülesandele informatsiooni kusjuures Poska mulle ütles mitte seda, millest kõneleda, vaid seda, millest mitte kõneleda. Mulle oli elamuseks õppida tundma rahvusvahelist korrespondentide peret. Need mehed olid palju rändanud. Nad olid keskeltläbi vägevad viinavõtjad kohusetruud kutsele. Sümpaatsemana tundus ameeriklane. William kleit on, kellega olin tutvunud juba Tallinnas ühel päeval, nähes mind trepist alla tulevat ja majast väljuvat. Pärast koosoleku lõppu võttis ta mind käevangu viis automaatrestorani einestama. Seal esitas ta mulle täiesti kaine peaga küsimuse. Mis te arvate, kui ma teen preili Müller Stenile abiellumisettepaneku, kas ta võtab selle vastu? Helene Müller, Stein oli välisministeeriumis mitte üksnes üks nägusamaid, vaid ka intelligentsemaid preilisid. Küsisin jahmunult, mis pärast pärite minut sellist sentimentaalse asja teie tunnete teda, võib-olla ta ei taha minna muulasele, mida te arvate, kas maksab mul katsuda? Aga miks mitte sõjas ja naistega asjaajamises on julge pealehakkamine pool võitu. Kleit on katsuski kui mees kunagi. Ta sai abielumeheks kohe järgmisel, 1920. aastal ja viis oma nooriku eestist minema. Nii kirjutab William Tomingas oma mälestusteraamatus, mille eessõna on kirjutatud New Yorgis 1970. aastal, teisel veebruaril. Kuidas aga Eesti ja Vene pool majandus- ja rahaasjad selgeks rääkisid ja missugune sai rahuleping, mis 1920. aastal teisel veebruaril sõlmiti, sellest räägib Ago Pajur jaanuarikuu viimases saates. Minu nimi on Piret Kriivan. Vaata, võrguleht pakub lisa. Eesti lugu, punkt vikerraadiopunkt ee.