Stuudios on saatejuht Krista taim. Meelis Süld ning järgneva tunni veedame koos Eestis oleva saksa eesti koguduse pastori Matthias Burkhardiga. Aga enne veel, kui alustame temaga juttu, kuulame ühe loo muusikat. Ja täna, jõululaupäeval oleme me meelisega palunud endale külaliseks matja sburghardi saksa eesti koguduse õpetaja Eestis. Tere teile. Täna on selline päev, kus on tööl arstid, päästjad ja bussijuhid, aga samas on ka kirikuõpetajad, need, kellel algavad õhtused jumalateenistused. Kas see tänane päev on aastas kirikuõpetaja jaoks üks selline oluline päev. Kindlasti kindlasti kõige peatsi töö maha pärast, et see noh, see põhimõtteliselt on kõige suurem töömaht üldse. Mul on täna neli jumalateenistust Tartus ja Tallinnas ja siis ma olen päris palju jooksmas, aga muidu ka loomulikult, et kui tegeleb, ütleme nii, nüüd professionaalselt jõulupeoga siis see ongi juba nii, et ma juba olen nüüd 10 aastat kirikuõpetaja olnud ja ma juba näen, et see hakkab juba, et ma tunnen jälle nagu laps, et ma ootan jõulud nagu laps jälle. Et ma loen päevad, lohmulikut mul on rohkem töö, kui mul oli lapsena, aga aga see ootus on täpselt samamoodi. Ma tegelikult ootan Aga teie ei tunne seda, et täna ma pean tööl olema, kõik istuvad lauda, one pidu, aga mina pean rääkima, töötama ja pakkuma inimestele sõnaga Tuve jõudu. Täpselt täpselt, ma, ma ei, ma ei tunne, et see on, see on, ma arvan, et iga kirikuõpetajale on sees üks põhiküsimus. Kas ma vaatan oma töö pea nagu see oleks lihtsalt minut ja minu ülesanne ja minu koormus. Kas ma vaatan selle peale, nii et ma ütlen, et see on minu suurepärane võimalus seda teha? Et see on nagu jah. Ma tahan sellest rääkida, mis, mis Jeesus on teinud ja ta on sündinud. Ja ma tahan inimestele inimestega seda jõulu rõõmu jagada ja ma saan seda teha, ütleme nii, minu töö ajal ja mis oleks, võiks parem olla ja tegelikult see ei häiri, et on teised inimesed kohal ka jõuluajal, mitte. Kas kirikuõpetaja jaoks on ka millalgi ametisse vaikne hetk kas siis vahetult pärast jõule või? Te olete Eestis elanud neli aastat. Teil on suurepärane eesti keel. Meenutage, kuidas te siia sattusite, miks te tulite Eestisse? Noh, see on, see on küll pikk lugu, et see algab sellega, et ma tulin juba 15 aastat tagasi Eestisse ja mulle meeldis siin väga. Üldiselt üldiselt meeldis mulle padi maadele väga ja ma käisin veel kord ja veelkord turistina seljakotiga jooksen siin natukene ringi ja siis tuli see võimalus, minu esimene töökoht oli Riias siis ma töötasin seal kaheksa aastaseks kiriku õpetajana, sakslastele pressin läti keelt ära, siis ma pidin tagasi minema Saksamaale ja siis ma sain aru nendest aastatest, et see ei ole minu kohta enam. Et Ma tunnen siin parem ja ma saan siin parem tööd tegema, siis ma lahkusin oma saksa töökohast ja tulin siia ja sain Eesti Evangeelse Luteri usu kiriku kirikuõpetajaks. Ja nüüd töötan siin saksa kogudusega ja, ja aidanud ka natukene teistele kogudustele ka Eestit tutvustusele. Ja loomulikult, kui ma otsustan kuskil elada, siis ma pean külgaagee ära õppima ja, ja mingil moel ka integreerida. Ja ma tunnen. Ma olen väga-väga tänulik, sellepärast ma tunnen väga nagu omaks võetud juba ja see on üks suur kingitus jõulukingitus ja mille eest ma olen väga-väga tänulik. Matthias Burghardt, mis teed siis köidab siin Baltikumis ja eriti just Eestis. Mõnikord on selle peale, räägime, kui raske on eestlastega tuttavaks saama ja kui raske on nendega suhelda ja nii edasi. Aga see küll minu mees sellest ei ole, et ma mul meerib seeess i karaktar ja mulle meeldib kasi kliima, mis, mis on eriti huvitav, et mul absoluutselt ei häiri, et nüüd on pime ja et on külm. Et see ei ole mingi probleem, minu jaoks kindlasti pimedas ka mitte. Ei pimedus on mõnus, tegelikult saab parem magada ja, ja on väga hea, mul, ma lihtsalt tunnen siin rega kodus juba ja, ja mis kindlasti on ka veel üks pluss, et siin on üldiselt vähem inimesi. Saksa seltskond on lihtsalt väga-väga suur ja ma ei täpselt ei tea, mis. Kui sa teed midagi Saksamaa, siis on see asi, et isegi kui sa teed asja väga hästi, siis saavad võib-olla 50 inimesed sinu koguduses sellest aru ja ütlesin, et ainult siis nad ütlevad, et loodan küll, kirikuõpetaja, ta saab suurepärane palk selle eest ja siis ta peab seda tegema. Ja niimoodi teha, sest igaüks teab, et enamus kirikuõpetajatest töötab kuskil mujal siis natukene raha teenida juurde. Aga kus teie mujal töötate, kuidas teie hakkama saate, siin? Ma olen jälle väga tänulik selle eest, massan töötada inglise kolledžis, seal ma olen filosoofia ja usuõpetuse õpetaja ja teen seal kursused 10. ja 11. klassis ja see on suurepärane. Mulle väga meeldib sinna minna ja mulle meeldib kolleegid, mulle meeldivad. Mulle meeldib õpilased ja mulle meeldib üldse see teema, millest ma saan räägida seal. See on väga-väga hea, see on minu teine jalg ütlemas üks jalg majanduslikult. No meil on üks jalg, nüüdse kirikuõpetaja töö ja teine jalg on kooliõpetajad ja siis tulevad mõned asjad kõrvale. Kui käivad turistigrupid suvel või nii, siis ma ma lähen nendega natukene ka ja seletan natukene, mis siin on olemas. Kas võib öelda, et Eestis on kirikuõpetajaks olemine justkui hobi? Ei, seda küll mitte. Väga hea küsimus, ei, seda küll mitte. Seda mulje ei ole. Mul ka, see on, see on juba hobi, oleks nii, et sa tegelikult ei võta seda, nüüd ta siis seda mitte. Ma võtan seda küll, vähemalt nii palju ta siis kui, kui Saksamaal. Aga see, ma ütlen, et see on üks suure välja suurem väljakutse, et sa saad oma töö professionaalselt võtta. Isegi kui sul pole professionaalset maksta. Sest noh, kui ma ütlesin, et see on üks teine asi Saksamaal kirik paljudele inimestele ja palju korda tunneb nagu, eks ole, oleks nagu mingi Amed, kuhu sa lähed, kui on nüüd see ametiaeg, siis sa lähed sinna, teed tööd ära ja siis lähed koju jälle. Aga siin ei ole Amed ja seda mulle väga väga meeldib. Kui suur teie kogudes on Eestis oi, väga väike, meil on 60 inimest kokku ja jälle head uudised halba uudist. Uudistest on need Ena, no meil on väga palju lapsi, meil käivad lasteteenistustele meele, lased eelistused Tartusse ja Tallinnasse, meil käivad siis igal kuul umbes 12 last lasteteenistustele ja see on suur lootus, et, et see lähebki edasi, et on ka ütleme, kui mina ei ole enam, et siin igavesel kogudus on olemas ja see on juba väga hea Aga kuulame siin vahepeal ühe loo, mida olete teie ise valinud ja siis räägi nende juttu jõuludest edasi. Jätkame juttu on jõulud, on selline aeg, kus kas inimene usub või ei usu, päkapikk lapsed usuvad nii või teisiti. Mille kohta on päkapikkudel teie jaoks või teie peres? Siin on väga, väga kurb lugu, meie Saksamaal ei ole päkapikud üldse, mis on väga-väga kurb. Aga mis meil on, meil on Püha Nikolaus, see käib aga ainult üks kord, aga see on siis ka kindel asi, ta tuleb iga kord. Viies sel ööl, viies kuue detsembri peale tuleb Püha Nikolaus, siis tuleb õnnetas peredes taldrik välja panna, aga meil oli nii, et minu ema sai aru, see on see suurepärane võimalus, et lapsed teevad omad kingad ja saapad puhtaks ja siis oli nii, et meil tuli Nigulas ja pani siis saapadesse ja siis olime viiendal õhtul tegime kõik meie saapad puhtaks ja ma pean ütlema, et ma ei, ma ei mäleta, aedas usus siin mingil ajal jõuluvana jõuluvanale, et see oleks olemas. See oleks natukene. Ei ole olemas, aga püha Nigulas, ma mõtlesin väga kaua veel, et Poolas on midagi, sest ma mõtlesin see nii mõttetu, mis ta paneb need kingitused nüüd täpselt saapadesse ja kui on asi natukene mõtetu sissi, jääb mulje, et võib-olla seal on midagi siis sellega midagi mingi õige õige Assis selles sees selles jutus. Nii et meil on vedanud, et meil Eestis päkapikud käivad, no tõsi, nüüd nad tänasega lõpetavad oma käimise ära, tuleb jõuluvana ja ja siis on lihtsalt jõuluaeg ja pühad. Tulles veel Saksamaa juurde tagasi, huvitakse teie lapsepõlvest meelde jäänud mõned sellised kombed, mida veel teie peres tehti jõulude ajal? Siis meil oli väga-väga tähtis ja luteri usupere on, loomulikult pole mingi pidu ilma sõnada ima jumalasse nada ja siis oli meil nii, et me läksime kirikusse kõik koos. Ühes koguduses siis, et kõik mahuvad sisse ja siis pärast teenistus käisime koju ja siis tuli söögiaeg, mis oli väga erinev minu lapsepõlves, mõnikord minu ema ei viitsi eriti väga palju ette võtta, mõnikord oli väga heas ja siis pärast söögi, noh, mina juba ootasin, et nüüd need kingitused tulevad, aga enne oli veeesse hetk, kui tuli nüüd jumala sõna kuulda. Ja minu, minu ema otsis alati pere piiblist. See lugu või need need tekstid välja, mis tal on olnud sel aastal eriti. Seletas natukene isegi sellest, mis see tähendab. Ja meie olime vahet nii kaua ja kuulsime, aga ta tegi mitte liiga kaua, aga, aga küll natukene küll oli. Siis tuli palve ja siis tuli. Minu vend ja õde ei laula hea meelega siis oli enam-vähem nii, et minu ema ja mina me laulsime siis kahekesi need jõululaulud, kakskolm, jõululaule, ja alles siis minu ema läks kõigepealt selles toas, kus kingitused on olnud, oli jõulupuu, oli küünlad olid põlema pandud ja siis, kui kõik oli valmis, siis meid lapsed sisse kutsuda ja see oli kindlasti üks tšehh punkt üldsa üldiselt aastas, kui ma nägin nüüd oma kingitused ja rõõmustasin selle üle, et see oli küll suurepärane hetk. Aga kas see on nüüd tüüpiline saksa perekondades või rohkem nagu teie pere traditsioon, et loeti pühakirjas, lauldi jõululaule on see üldine või teie perele omane? Väga hea küsimus veelkord, et on nii, et see kindlasti on väga vähemusperedes nii tavalised On nii? Noh, kuidas seda kutsuda sekulariseerimis või Ameerika sniseerimisse? Inimesed ei tea enam täpselt, kuidas jõulud pidutseda ja siis mis nad teevad, kui nad ei tea, kus me küsime tänapäeva õppisime televiisoris ja filmides ja kus filmi tehakse Ameerikas, siis mis on väga-väga oluline linn, ma arvan, et enamus sakslastele on jõuludele kava siis paljudes peredes kogu aeg, televisioon, jõuluajal ja siis ongi nii. On hea, söök tuleb ja kingitused tulevad, aga kui üldse, siis nad lähevad veel kirikusse, siis see on, et see asi on siis ka tehtud vähemalt üks kord aastal, aga see on Külliks üks. Aga on vähemalt nii, et see on ka head jõulufilmi, kus vähemalt mingi eetiline eetiline sõnum tuleb läbi, see on juba hea, kui see on veel olemas. Aga kas Eestis on ka mõned jõulukombed, mis on just silma hakanud ja mis on meeldinud, mida Valdur Saksamaal kunagi kogenud? Ja, ja absoluutselt, mul meeldib väga verivorst. See on tätlased, üks jõuluga, ma olen sakslane, mul meeli Porstid, üldiselt, aga verivorst Saksamaa minu meelest ei söödi. Ma. Ma ei mäleta, et kuskil verivorst pakutakse. Ja siin ma olen täitsa verivorst fänniks saanud, ma sõin. See oli väga hea meelega jõuluajal verivorst ja mulle meeldib ka põhimõtteliselt päkapikud, mõte on minu arust üks väga hea mõte. Üldiselt on siin ees, siis ma arvan, et enamus inimestest. Lihtsalt mida ainult puhada jõuluajal jõulupeol, vaid ka mingil moel hingerahu saada. Siis ma arvan, et eestlased otsivad seda rohkem. Perebee oledki tegelikult ei saa essi puhara puhada, jõuluajal on inimesed, kes lendavad siis jõuluajal ärast, sellepärast nad ei suuda seda seda kannatada ja see on, et perega koos olla ja isegi pole kõik räägivad rahust, aga sa ei leia seda. Ja selle selle kohta on ka minu tänavu jõulujutlus on selle kohta, kuidas, kuidas on üldse võimalik oma jõulupidu päästa, kui on nii, et, et on nii, nii suured ootused alati geimas, eriti Saksamaal, on nii. Ma arvan, et siin need ootused pole ka nii nii suured kui kui Saksamaal. Paljudes peredes. Ei tea, midagi on ka meil olnud ja neid aegu, kus on nagu kõik läinud, nii hästi, ootused köetakse nii kõrgele, et siis kui lõpuks saabub see päev, et kus oleks nüüd just kuidas need ootused täituma, siis tuleb välja, et tegelikult nagu kõik asjad ei ole päris nii. Aga kus on see võti või see saladus on lahendus, et mida siis teha, et need ootused mitte kütta ja olla nii, et hing on rahul? Üldine jõulupõhimõte mulle meeldib, kui on lumi maas, mulle meeldib, kui on hiina sööd, mulle meeldivad kõik need jõuluasjad, mis, mis käivad kõrvale. Aga kui ma võtan üks väike hetk ja teen üks, üks väike Matareis siis. Ma saan kohe aru, et ma et see ei ole kõige tähtsam asi, ma ütlen jutluses, et jõuluei saa enam puruks läha. Mina sellepärast see on juba heidetud põhiasi on juba juhtunud, see on üks objektiivne üks objektiivne fakt ja sellest ei saa meist enam ära võtta. Ja kui me vaatame ja keskendume selle peale. Et armastus on olemas et teised inimesed on olemas. Soojus on olemas, sest igal pool, kuhu Kristus läks, ta oli see, kes halastas, kes armastas, kes aitas kes oli kohal. Ja ma arvan, et kui me pidama seda meeles, siis ei ole mingi võimalus, et ma ei eksi, et ma ei eksi, siis me näeme, et kõik need teised asjad on väga head, kui nad on olemas, aga kui nad ei ole olemas või kui asi läheb kuidagi teistmoodi, siis ikka veel minu sees on ju see usk ja see tunne, et Kristus on olemas ja on kohal ja on, on pidutseme, tema sünnipäev ja ma arvan, et see on nii, kuidas me hoiame neid ootused natukene madalamaks. Meie peres oli näiteks nii, mitte mitte köik on nüüd väga, väga tugevad kristlased, kes on nii seal, aga kui meil oli juba seid tunne, et me ei pean nüüd kiiresti kiirustada, et asi on juba tegelikult tehtud pähjasi jumala poolt, siis olime ka meie natukene. Mitte see ei ole niisiis kange soov, et nüüd kõik peab hästi olema ja nii, aga siis see läks ka teiste peale ja lõpuks oli nii, et meil alati on väga-väga lõbusad. Jõuluõhtul siis me istume koos ja siis me hakkame sellest rääkida, mis me oleme kogunenud sel aastal ja see on nii naljakas. Tegelikult, kui me otsime naljakat lugu välja, siis on nii naljakas, et lõpuks ma ei mäleta, nüüd viimased jõulud, kui ma olen veel kodus siis oli alati nii, et oli, oli lihtsalt üks suur naermine palju võimalike asjade ja lugude peale ja oli nii naljakas nagu mitte ühtegi muu õhtu. Õitseaastal. No kui palju te olete jõululaule kuulanud kuidas neisse suhtute? Ma pean ütlema, et see jõululaulu ma olen seal väga konservatiivne, mulle meeldivad need head vanad jõulukuraalid kõik muu kraam juba meid juba, kas siin Eestis nii pommitakse nendega neli neli nädalat kaubamajades juba, et ma ei viitsi enam flantsid? Mul ei ole midagi, Frank Sinatra isiklikult vastu või kan tema jõuluaga, ma ei viitsi seda enam kuulda ja, ja see ja ka noh, ütleme lastekoor, kui on Lifia, need las lapsed on olemas, siis on hea. Aga ma ei viitsi enam lastekooriplaadid kuulda. Mul meeldib kõige rohkem need head vanad kuraalid ja ma kuulen küll hea meelega jõuluõhtul Bachi jõuluoratoorium, see on üks väga suurteos. Ju ka minu arust see nõuab aega ja üksiolemist, et kuulata ka kuulakem meiegi siin ühte jõululugu. Ja nagu muusikat kuulatud jõuludega eestlaste jaoks seostub vähemalt kindlalt üks asi, et jõuluks tahetakse minna koju. Olgu see kodu siis kus iganes. Vanemate juures maal ollakse välismaal, ikka tahetakse koju tulla vähemalt mõtteski, kui päris sinna jõua. Kui teie mõtled, Mattias Purga arstis, kus on teie kodu? Minu kodu on siin Tallinnas, meie kartades, kus me elame naisega lapsega täna maalt saan, tänavu saan isegi öelda lastega, sest kasupoeg tuli Saksamaalt külla, mis on väga-väga hea ja see on minu kodu. Ja te olete jõululaupäeval seal, kui on jumalateenistus läbi viimane, mismoodi teil see õhtu edasi kujuneb ja kuidas see välja näeb? Kui ma tulen koju, siis on juba päris hilja, siis on umbes juba pool üks, võib-olla üks ja siis on nii, et ma viskan oma pidulikud riided. Onu ütleme kapis ja panen mugavamad asjad selga ja siis ma lähen külmutuskapi juurde, võtan üks hea õlu välja ja lihtsalt teen, tõmban jalad ülesse. Joon üks väga ilus, väga hästi külmutatud õlu ja siis hakkame omavahel räägida ja vaatame, kas tulevad lõbusad jutud meelde, mis on sel aastal toimunut. Selle väite tagasivaatamise aeg ka praktilised. Aga kingitused. Kingitused, ah, ma olen kahjuks ma ei ole väga hea kingituse mees, sest mulle alati kui mul on head mõtet, siis mul pole aeg linna minna ja seda osta või teha. Ja kui lõpuks jõuluaeg on, kes siis pole enam aeg seda teha ja, ja, või mul ei ole head mõtet enam siis kingitused on mul isiklikud, mida mitte nii olulised, loomulik, loomulik, kuid ma olen hea meel, kui keegi kingib mulle midagi. Ja ma proovin ka head kingitused välja mõtelda ja ka saada ajaselt, aga see sellega on alati natukene jama minuga. Pean ütlema oma kingituste rinnal, ma ei ole väga hea mees, ma pean ütlema, tunnistama. Aga mis võiks olla selline kingitus, mida te näiteks sooviksite saada? Ilusat klassikalist muusikat plaadi peal, see on alati väga hea või ka midagi, mis on isiklikult ma rõõmustan selle üle, kui poiss kingib mulle ise joonistatud pilt selle peale ma olen väga tänulik või kui sõbrad saadavad oma fotot Mulla. Nii, need on need kingitused, mis mulle meeldib, loomulikult ka mulle meeldib ka šokolaad. Aga see ei pea midagi erine eriti suur või kallis olema, mulle meeldib, kui on midagi isiklik või kui on mingi naljakas mõttes seal all see, seda mul ka meeldib, see on, see on Assad. Mis, mis on, mis lihtsalt mulle meeldivad, sellepärast nad on. Nad on naljakad ja niisugused kingitused mul mulle meeldivad ja ma proovin siis teistele. Aga kas teie abikaasa saab täna kingituse või isa? Kirikuõpetaja käest võib-olla imelik küsida, aga küsin siiski, kas milline koht on imedel tavalised inimesed ikka, kes ei ole usklikudki, ütleme, ei ole, kristlased, usuvad siis mida iganes imesid ikka oodatakse, usutakse neisse, kes jõuluaeg on see aeg, kus need võivad juhtuda, sündida ja mis kujul nad võivad tulla. Mõtlemine ja üks nägemine ja küsimus, ma arvan, et kogu aeg mingi mingi ime juhtub. Jõuluajal võib-olla inimesed on rohkem sensitiivsed peale ja nad ootavad rohkem ja siis nad leiavad ka, et on rohkem rohkem imed, mis juhtuvad. Mul on ma võib-olla, kui ma, kui ma tohin, siis ma saan ühest imest rääkida. See on juhtunud Lätis, kui ma olin seal kirikuõpetaja, oli neljas advent, tulin tagasi, teenistus Daugavpilsis, tuli külm jää tänava peal ja isegi kui mul on olnud talverehvid, ma sõitsin kraavidesse ja see oli mitte maanteel, vaid üks kõrvaltee, ma mõtlesin, et ma olen väga tark ja säästan 10 kilomeetrit, siis olin täitsa kõrvalteel. Ja ma ütlesin, et oma jõuga ei jõua enam välja ja mõtlesin, et siin kindlasti täna õhtul kell kaheksa õhtul pühapäeva õhtul ei tule keegi siin siis ma juba mõtlesin, kuhu, kuhu ma pean minema ja ja mis ma pean ütlema oma haipledi keeles ja nii edasi, siis tuli auto. Ma mõtlesin seda küll ei pea ta, kui ta näeb mind siin seisma ja ma proovisin teda peatuda. Ta peatas küll oli Läti pere väga head inimesed, ütlesid, et oi-oi, see on jama juhtunud. Aga kas teil on see pikk nöör, millega välja tõmmata ja ma ütlesin, mul ei ole. Nad ütlesid, ah, aga, aga meil on. Aga me ei saa teid välja tõmmata, meie auto ei ole piisavalt tugev. Ja siis, kui ta on seda lauset välja müüdud, siis tuli kaks valgust, džiip, venelane istus sees ja nemad, nemad, selles osas ma ei oska vene keelt, siis nad seletasid venelasele, mis on juhtunud ja ta ütles. No davai, ja siis tuli see nör tema auto peale ja naksti oli minu auto välja. Ja ma ma üldse ei jõudsid välja astuda ja venelasele tädudenud öelda, ta oli juba järjest edasi soine, tal oli kiire. Ja siis ma siis ma kinkisin šokolaad, mis mul oli kaasas ledi perele. Tänu siin väga ütles, ütlesid, et sõida ettevaatlik, kuid edasi ja autoga mitte midagi oli juhtunud. Ma sõitsin lihtsalt koju. Jõudsin puutun hiljem kui tavalised, aga kõik väga korras, see oli minu jaoks seitse suur jõuluime ja ma mõtlesin. Need kaks, inimesed, kes sõidavad seal tunni ajal, nemad möllavad, tulevad appi, see on lihtsalt uskumatu. Eriti saksa kontekstis. Et sellised imed võivad olla täiesti ootamatutes kohtades ja väljenduda eriliselt Ja ka, et mõnikord jumal jumal kasutab võib-olla üks halb sündmus selle jaoks, et ta et imesid tuleb selle kaudu veel suuremaks meie silmades kui kraavis hoidmine iseenesest ei ole, ei ole väga ilus ja suur lõbu, aga et, et noh, seda kogemust mul ei oleks olnud, kui ma ei oleks kraavi sõitnud, see on Polasiga aitab natukene, kui tulevad, mitte nii ilusad hetked ka tänapäeval selle peale mõelda, et, et võib-olla jumal, vot need asjad ka niimoodi kasutada tuleb pärast isegi suurem ime välja. Jõulude heategevus, kuidas te sellesse suhtute, kas see on justkui natukene ka silmakirjalik, et just vahetult enne jõule hakatakse kõiksuguseid annetusi koguma ja kingitusi tegema? Kindlasti on nii, on nii, on natukene silmakirjalik, ma mõtlen ka, et ennast vabaks osta selles halvas südametunnistust, mis on terve aasta siis lõpuks jõuluaeg ja siis annan ära. Aga no kokkuvõttes pean ütlema, et on parem kui üldiselt üks kord aastas. Ja noh Mis te arvate, kui vaadata, et maailm, globaliseeruv, kõik on varsti üks suur küla ja, ja samas eripärad kaovad, sulanduvad selle sees. Kui kaua võiks kesta see Eestile omane jõulude pidamine, imedesse uskumine, kasvõi see, et otsitakse rahu, minnakse koju ja püütakse olla endaga kooskõlas, ümbrid. Ma arvan, et see täitsa sõltub eestlastele ise kui palju nad nad on, nous. Peame mõtlema, kuidas Clubarliseerin läheb, mis on tegelikult põhimõttesse põhimõtte Clubaliseerimist, on minu arust minu arust, et ma võin eksida, aga minu arust on raha teenima see asi number üks ja raha teenimiseks. Need, kes tahavad seda raha saada, on nii targad, et nad võtavad köik kõik, mis võib müüa ja võtad, võtavad, see on natukene paha juba ka, et nad võtavad isegi need asjad, mis meil on mingil moel pühad, mis on meie last. Mälestusi selle kohta on juba. Ma arvan, et Hesse Herman Hesse kirjutas selle kohta üks, üks mehike lugu kui lihtsalt meie, meie kõige kõige vanemad ja kõige ilusamad mälestusi tahavad Meie ära võtta ja kasutada selle jaoks, et me, et me anname neile oma raha, see on tegelikult, mis läheb, aga, aga jälle selles mõttes on, on see Clubardiseerin, mitte nii halb, sest meil on võim igaühele, on ta, meil on, kui mul on raha, mis ma tahan välja anna, kui see üldse on nii, siis ma saan ise otsustada, mille jaoks ma olen seda välja ja kui ma lihtsalt ütlen, ma ei ole nõus. Kõik need soovitusi jälgida. Ma ei ole nõus need asjad osta, vaid ma, ma teen ise midagi. Ma ei ole nõus kogu aeg nüüd üks jõulusaada teise pärast vaadada, ma ei ole nõus seda niimoodi teha, ma teen seda nii, nagu mina tahan ja kui on, on minu mälestuste järgi ja kui, kui on minu kombel niimoodi ma teha siis mitte mitte keegi suurfirma või mitte suurkontsern, et mitte midagi selle vastu teha ja võib-olla nad lõpuks annavad alla ja ütlevad, et okei siin ees, siis me lihtsalt ei saa niimoodi müüa ja nii agressiivselt reklameerida ja nii edasi. Ma arvan, et, et see on veeezzekviendide võim, mis on olemas. Aga praegu on veel eesti omanäoline ja eriline paik maailmas. Tasub elada. Absoluutselt absoluutselt, ma eile oli see koolijumalateenistusmees koolijumalateenistus ja seal on juba selline tunne, et on veel paljud väga head asjad siin olemas, et on võimalik ikka veel, isegi kui mitte kõik usuvad jumalasse, aga ikka nad on kohanud respekteerivad seda, et see on selline kombel ja nad nad kuulavad. Ja nad, Ta on, on vaiksed ja häiri ja teevad mingil moega kaasa ja ma arvan, et, et see on üks asi mis on nii nii kallis. Ja, ja seda tuleb kindlasti kaitsta. Ja kaitsmine algab endaga. Aga siis läheb ka edasi ja teistele ka ülla, et ära ära lase seda juhtuda, et lõpuks tuleb söanda ja viskab kingitused korstna alla ja me peame need laulud kuulda ja need asjad niimoodi teha ja tuleb mingi Türkjevimi, las ameeriklased teha, kuidas nad tahavad seal nende kombed agaras meid siis teha, kuidas meie meiega meiega on ja kui meie oleme sellega suhelnud terve elu enam-vähem. Aitäh teile saatesse tulemast, Matthias Burghardt ja kena jõululaupäeva kõike head talli, imesid ja. Habe halliks jää jõuluks, kui sinust sai iba. Olin lumi siis valgem ja Kaharam kuusk lõhnas sussi sees, magus, glasuuritud juust. Eda Klaus oli nagu teisedki vaene, kuid aus. Päeval käis tema hingavast tehasest öösel häid lapsi, otsis ta litsalt alla patsi, lõid platsidel puud ja puud nänni, aga seda nii, et jäid endale näpid. Kuidas lõhnasid? Meenub pommitajaid, hõiskeid, roose ja pakast, kui mu poolvenna sussi kord päkapikk. Päras poolvend, sai teada, et süüdi on kas siiski vastikuks talle jäi päkale, kas jõuluvanale keeldus tegemast Bay sestap ussitanud õuna kapates. Mina puudust ei tundnud küll millestki. Kuna Kalevipoega, Ma teadsin siis peast, iga peatüki ees tuli kenake back kiitvaltaadi näos pabises habemetakt. Minu tarkusest jõulune saladus. Heldis. Kui ta lahkus, siis ei saagi välja, sai keldrist. Kui ma teatasin talle, jõulumees käis, siis ta käsi lõi kokku väsinud meest. Isa märkas, näe mullegi pakkiv tõlki Korni Kivja laksuga minema. Alin mõnusad jõulud ei andnud, sai laps elu igavaks muutus, kui minust sai paps. Aknal ootab mu suss, mis on ilmatu suur aga juustu peal. Magus glasuur. Kuigi pikemat aega ma olla võin ja jõuluvana maamaja, nüüdne jäneseid Minu lapsed vist meeldivad, talle ei näi, miks ta muidu neil kunagi külas ei käi. Kui see jõulumees ning ei külastanud siis ma tuleval aastal jootis.