Pika ajaloovõidud ja kaotused, elu, poeesia, lõunapäikeses, Küngleva maa plahvatav temperament, rõõm ning moore ikka ja alati moore, itaalia muinasjutt. Päriselus on kõik keerulisem ja tihtipeale jäävad suured moled rõõmsakesta taha peitu. Paat aeglustas käiku õnnelinnale lähedal, ronisime lüpses väikesesse varjulisse kanalisse. Libisesin mööda kanali kohal rippuvate rõdudest ja ilmastikukuulutatud kivifiguuridest. Kõikjal mureneb tellisiastuk. Vaatasin üles lahtistest akendest sisse jääma, pilk tabas maalitud lagesid ning klaasist lehtreid kostis põgusaid, muusika ja jutukatkeid, kuid mitte autopasunat toodutamist, pidurite kriginat ega mootorimüra. Inimesed kõndisid üle jalakäijate sildade, kui meie nende alt läbi sõitsime. Paadi kiiluvesi loksus sammaldunud astmetele, mis viisid alla kanalisse. Paarikümneminutine paadisõit oli kandnud mind miili üle laguuni ja 500 kuni 1000 aastat ajas tagasi. Minu jaoks polnud Veneetsia mitte ainult ilus. Ta oli alati üleni jäigalt poolt imeilus. Nii on kirjutanud John veerand raamatus langevate inglite linn ja üks linna õnnetuid hooneid on grand teatriala, Fenitse, ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja Aja jälg kivis. Kuu linna kohal kanalite ja laguuni kohal hoidu langevate inglite eest selline silk pandud Veneetsia Santa Maria della saluute kiriku ette 1970.-te aastate algul enne kiriku marmorornamentidega restaureerimist, nii kirjutab ison veerand. Oma 1200 aastat on kuu Veneetsiat tema kanaleid, kirikuid, paleesid, sildu, väikesi väljakuid ja uhkeid, san Markot valgustanud, kuigi alguses polnud kõike seda muidugi olemas. Päris algus oli hoopis varem kui 1200 aasta eest. Oma hiljases jutustab Homeros, kuidas praeguste Veneetslaste ammused esivanemad pahvlagooniast Bryaamosesse tulid. Neid kutsuti Veneetideks ja jäljed nende tsivilisatsioonist ulatuvad 1000 aasta taha enne Kristust aasta sõdade vältel. Ümberkaudsed elanikud Veneetsia laguuni saartelt, kalu ja soolakalurid ja soolatootjad elasid väikestes asulates, mis aidata aegade jooksul. Lõputute vallutusretkede tunnistajateks tulid idagoodid ja longa pardid. Kaheksandal sajandil alistasid frangid kogu põhjal ja Kesk-Itaalia Veneetsia laguuni äärsetel. Elanikud mõtlesid ühel ilusal päeval ilmselt, et nüüd aitab ja põgenesid paatidega laguuni suurematele ja väiksematele saartele mida on kokku üle 100. Neile saartele siis areneski aastaks 811 Veneetsia linn, mis järgnevate sajandite jooksul kasvas rikastus juba 10 aastat hiljem 814, kuuludes tootši võimu all elav Veneetsia targalt välja neutraliteedi. See linn ei sekkunud Itaalia poliitilistesse intriigidesse ning teda ei puudutanud mandri linnriikide sajandeid kestnud omavahelised sõjad. Nietzsche elas oma elu, mis selles keset vett seisvas linnas ka hoopis eripäraseks. Jah, ebatavaliseks arenes. Veneetsiast sai omaette seisev osa Rooma Bütsantsi provintsist. Siin valitsesid, tootsid ja aastal 822 toodi Rooma pühaku Püha Markuse keha Aleksandrias Veneetsiasse, kuhu ehitati kaunimaid tähtsamaid kristlikke kirikuid. Püha Markuse kirik, mida ehivad Bütsantsi kuplid. Väledad Veneetsiaga leerid sõitsid Aadria merel ja Vahemerel, moodustades otsekui sillaida Vene vahel. Kuid hoolimata sidemetest Bütsantsi kultuuriga kujunes Veneetsiast aegade jooksul läänemaailma kristlik linn 11 10.-ks sajandiks oli Veneetsiast võimas mereriik saanud siinselt laevad pidasid sidet isegi Egiptuse Aasiaga. Kodulinna saabusid nad rikkalastiga, siidkangad, kalliskivid, vürtsid ja nisu muu kauba hulgas. Veneetsia kõrgklassi kaupmehed kogusid varandusi hoolimata mere rivaalist, geenast jääga tüütumalt Talle tungivadest türklastest ikka rikkamaks muutuvas linnas õitsesid kunstid ja muusika ja nii vanemat kui uuemat sellest linnast jutustavad lood rõhutavad alati Veneetsia salapära. Juba vaikus teeb Veneetsia salapäraseks. Vapparetud suured kaubapaadid ja mootorpaadid liiguvad põhiliselt ikka pikal ja laial suurel kanalil. Marjulised kõrvalised kanalid ja labürinditaolised eksitavad läbikäigud on vaiksed väikesed kaarsillad, vete laskuvad sageli murenenud Palazzod. Sa veepeeglil libisevad mustaks lakitud kondlid, kõrged ja pidulikud iidsed kirikud. Päris hääletu võiks vana Veneetsia olla. Kui unustada kitsaid tänavaid, väljakuid ja sildu, ummistavad praegusaegsed turistide parved. Kujutlegem kunagi siin elanud Veneetslasi elanikke ei olnudki teab kui palju. Ja mõnes linnaosas tundsid kõik kõiki. Aga inimestel võis saladusi olla, kohtumisi, mida võõrad silmad näha poleks tohtinud. Nad ei saanud peituda tõlgade sügavustesse, nagu seda varasematel aegadel mujal tehti. Ega varjuda autodesse, nagu ükskõik millises linnas praegu. Mida vidinat siis peale hakkame? Veneetsias, kus peaaegu kõik tundsid kõiki. Nad varjasid oma näod maskidega. Maskid on Veneetsia ajaloost lahutamatud. Momondo. Komeet on. Aastal 1204 toonud tools Enriko Andolo Konstantinoopolist Veneetsiasse, looritatud Muhamedile lasest naise. Siit saanudki Veneetslased mõtte nende teinekord üpris ebameeldivalt avalikus linnas võib ju oma nägu varjata. Maskidega võisid teha ükskõik mida. Seitsmeteistkümnendal sajandil kandsid Veneetslased juba massiliselt maske. Linn armastas kõike varjevaid, paugutasid kostüüme, mille moodustasid must siidist kapuuts, pits, keep, Anteldabarro kolmnurkne kübar ning valge mask, mis kattis kogu no ainult silmade jaoks olid avad. Oli päris võimatu kindlaks teha isegi seda, kas säärase kostüümi kandja on mees või naine, muust rääkimata. Ja selline kõike peitev rõivastus sai Veneetsias nii populaarseks, et pikapeale tuli lausa keelata maski kandmine kirikutes. Veneetsia daamide rõivastus on niivõrd magus teema, et sellest ei saa teps mitte mööda, kui on käepärast kahe 19. sajandi autori Friedrich hotenrooti ja August rassimee uurimustele põhineb rõivaste põhjalik illustreeritud ajalugu. Kanti, millal kanti ilmatu toredad detailsed pillid, Veneetsia seitsmeteistkümnenda sajandi alguse aadlidaamide ja kurti saanide kostüümidest sarvedega soengut, kõrget krook, kraed ja avarat dekolteed kandva kurti saanimaani ulatuvas Kaharast seelikust on ühel pildil umbes Volga toonud et paljastuks daami nägu kirjutatud siivutu saladus. Praeguse aja aru saamide järgi pole siin küll kohe mitte midagi siivutud. Taaman seelikut põhjalikult kaetud, kuid maru naljakas, põlvini ulatuvat, puhvpüksid ning tohutu kõrged massiivse platvormtallaga kingad, mis kandja tõenäoliselt paarkümmend sentimeetrit pikemaks teevad. Tohutult paksud olla nõusid nimetatud Chapiinideks ja just Veneetsias olnud need eriti armastatud. Mis aluspükstesse puutub, siis need olnud 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandivahetusel ilmselt midagi uut ning nende kandmise kombe Veneetsias algatanudki kurti saanid. Kuulus Veneetsia karneval, see oli pikki sajandeid, eks ilmatu pikk pidu, uhked fanta, Aasia kostüümid-maskid, muusika, etendused, tantsud, suur rõõmupidu. Kas kohe pärast jõule ja lõppes tuhka pähe päeval, kui San Fransisco della vinni ja kirikukellad suured paastu algust kuulutasid? Selleks peaks, tõi Veneetsia välja oma määratud rikkused. Akendest kanalite kohal riputati olla kauneid kullaga tikitud kangaid, kondlid, ehiti, siidi, Jes ametiga kanti kõige uhkemaid ehteid ja kõige kallimaid kostüüme. Maskid olid lumivalged või kuldsed, egatsida alati terve näo. Ajaloost on teada, et mida raskemaid aegu Veneetslased üle elasid, seda uhkemad olid nende pead. Karnevale peetakse Veneetsias tänaseni, vahest mitte nii pikalt ja põhjalikult kui varem, kuid mängureegleid on ammustest aegadest ikka samad. Ära ei jalaka uurima, kes maski taga peidus on. Vana-Veneetsia vaiksete kanalite labürint hääletad tumedad konglid, kitsad kaarsillad vette langevad ning Kanali pinnalt peegelduvad leinailmelised palee fassaadid, väikesed marmorrõdud, kus mõni maskiga kaetud nägu võib vilksatada. Kohati tundub see kõik täiesti ebatõeline, otsekui lavadekoratsioon. Linn nagu teater, kus elanikud, näitlejad on ikka olnud ja olevat senimaani Johnberentil langevate inglite linn, algab Veneetsia ajalootundja Shiro laama, Marcello sõnadega Veneetsias näitlevad kõik, igaüks mängib mingit rolli ja rollid muutuvad Veneetsia mõistmise võtmeks ärritum laguuni Rütt, vee, Rütt tõusude jah, lainet Tehrite. Venelased on niisiis ammustest aegadest teatrit armastanud misega järgneval muudki on kui üks suur etendus. Juba Kuueteistkümnendal sajandil arenenud karnevali pidustustele edendatud farssidest, itaalia rahvakomöödia komöödiad, Elarte tants, muusika, pantomiim, akrobaatika ja kindlad tegelased traditsioonilistes maskides ning kostüümides. Meelde tulevad arlekiin, pantallone Põltsin, logol on piina ja kes seal kõik olidki. 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil ehitatud juba esimesed teatrihooned ning ka ooperiajastu polnud kaugel. Üks varasemaid teatreid, millele Veneetsia ajaloos viidatud on 1622. aastal rajatud teatradi San Luca. 1678 ehitati teater Assange'i vanni Chrysostooma ooperimaja, mis oli juba seotud Veneetsia prominendi aristokraat, Läätse grimaani perekonnaga. Grimaanidest on sajandite jooksul võrsunud tootšega kardinale, piiskoppe ja teatritegelasi, nii teatrite omanikke kui ooperi libreto iste. Seitsmeteistkümnendal sajandil võtnud paljud vanad ja rikkad Veneetsia aristokraat, plaatide perekonnad teatrielu arendamisest reipalt osa ja muidugi olnud neil siis ka teatrites oma kindlad loosid. Vaebara kõiki romaanis Vivaldi neitsid on Veneetsias 18. sajandi algul tegutsenud heliloojate seas nimetatud Vivaldi kõrval ka Handelit, Scarlatit ning teatreid. Santi Giovanni Paulot. Jah, Sansa mõelet, kaunid ooperihooned, kõrvu paid, muusika, vägevad lavastused, kõik Veneetsia kõrgklassi ajaviiteks ja meeleheaks. Eriti uhke ja silmapaistev olnud Veneetsia ooperiteater San Benedeta väike elegantne ümarhoones, mille laskis ehitada grimani perekond Veneetsia kuulsaimaks ooperis teatriks kujunenud Sämbened eta sai valmis 1007 155 ja põles aastal 1774 maani maha. Raimo oli tekkinud tüli teatriomanike Veneetsia patriitsi perekondade ooperikompanii ning Veneeri perekonna vahel, kellele kuuluva maa pealsan Benedeto seisis. Kohus mõistis uuesti üles ehitatava Sämbened eto vineeri, perekonnale ja teatri senised omanikud. Ooperikompanii moodustajad otsustasid hoopiski uue teatri ehitada paika, mida noil aegadel Sanfantiini väljaks kutsuti ja mis pole kuigi kaugel kuulsast San Marcost Püha Markuse kirikust. Ehitustööd algasid 1790. aasta suvel ja 1792. aasta maiga. Üks oli teatrihoone valmis. Teatri nimeks sai lahvenitse fööniks tuhast tõusnud lind seetõttu, et ooperikompanii oli suutnud tuhaks põlenud Sanvenedeta asemele uues kohas uued teatri rajada. Lahveniitsi avati pidulikult mais 1792 ja kõik hakkas ülesmäge minema. 19. sajandi alguses kuulus lahveniitse jube Euroopa tuntumate ooperimajade hulka, kus lendusid Itaaliast pärit kõige kuulsamate Euroopa heliloojate ooperit Rossi nimbelli, niiedonitset jamad, näiteks Tontseti Donbass kohale Georg Ots ja Ott Raukas ja kuus minutit muusikarõõmu. Ja. Aega. Ilma, et kaotaks aega majja, viime näinud, et kaotaks aega appuma ai. Näen Harrike Eimagi hetk, kui riik, et võiksin väita. Oote kui ratas hindame aruthormina, siis narrinal üksusel. Päris kindlasti jõudis Donizzeedee Donbass kohale Karla Feniitse lavale. Kõigi selle teatri saatuseks oli ikka ja jälle oma nime õigustada. Vahetult enne jõule 1836 süttis teatrimajja taas põlema. Otsekohe alustati hoone ülesehitamist. Selle töö võtsid arhitektidest ja inseneridest vennatama sõja Jambatista meduna. Juba aasta pärast, detsembris 1837 tõusis fööniks taastuvast. See oli siis teine Fenitsi ooperihoone, kus esietendus mitu kuulsat Jesettervjueeriti ooperit, nende seas Rigaleeto ja la Traviata. Tolle ooperietendus oli küll kõvasti teistsugune kui praegusel ajal. Kui uskuda maali, millel kujutatud la finiitse teatri interjööri aastal 1837 siis kohe pärast teise teatrimaja avamist See on tore maal Schweis avaneb tohutu teatrisaal vaatega lavale, seisaksid otsekui saali tagumises osas ja saaksid jälgida kõike, mis toimub parteris, rõdudel ja laval otsekui teater teatris. Nii näibki olevat, sest see, mis parasjagu laval toimuv publikut nagu eriti ei huvitaks publik rohkem isenesest huvitatud olevat. Selle teatrisaali parteris ei istuta, siin pole lihtsalt ühtegi tooli. Põrand on suur ja lage ja paksult rahvast täis mehi, kes enamasti kannavad mantleid või keepe või pikuubesid kitsaste pükste peal ning kõrge torukübar on vaid mõni üksikpeast võtnud. Orid seisavad gruppides või omaette ja jääb mulje, et ka jalutavad ringi ning ajavad juttu, mõned lausa seljaga lava poole. Kahel pool saali seentel kõrguvad rõdud, neid on ülestiku tervelt viis ja neid täidavad katkematut looside read. Loosides istuvate Kalteeritud heledates, õhtukleitides ja kübaratest omavahel vestlevad daamid. Looside ääris paneelid on täis kauneid heledaid maalinguid Niiloosigaardinat kui üles tõstetud lava. Eesriie on helesinised. Kogu pilt on armsalt pastelne. Lava äärja lage ehivad kuldsed stucco momendid, maalitud laest ripub alla särav kroonlühter. Vahel ongi täiesti valge ameti käib lavale, etendus näib olevat suur stseen hobuste ja sõjavankritega. Kui just pole tegemist maalitud eesriidega või etenduse vaheajaga, aga ilmselt mitte ilmselt mitte, sest langevate inglite linnas tõstab meile juba tuttav Shira laama Marshall. Põllumees, kes on põhjalikult uurinud Veneetsia ajalugu ja seltskonnaelu langevate inglite linnas on ooperis käimine alati seltskonnaelusündmus olnud. Seda näitab isegi arhitektuur. Ainult kolmandik istmeid on nii paigutatud, et sealt on hea vaade lavale. Iseäranis loosid on tegelikult selleks, et publikut silmitseda ja suhelda. Loosida olid kardinad, mida etenduse ajal ka kinni võis tõmmata. Minu vanaisa jutustab Marcello armastas ooperis käia, kuid ei hoolinud krossigi muusikast. Tõmbes kardinad lahti ainult siis, kui laval midagi iseäranis säravat toimus. Ütles vaikust, nüüd tuleb aaria, tõmbas kardinad lahti ja plaksutas ilus seejärel bändiga kardinad uuesti kinni, sest kodust oli kohale jõudnud teener korviga, kus oli kana ja pudel, veiniooper oli koht, kus ennast mõnusalt tunti. Pealegi oli loosi üürimine odavam kui terve kodu palatsu kütmine üheks õhtuks. Nii lõppedes selle oma juttu ei tea, kuidas valusid selliseid ooperiõhtuid, orkester, näitlejad ning helilooja, kelle muusika seltskonnaelust täidetud teatrisaalis kõlas. Aga ajad ja kombed olid sellised. Küllap ajad muutusid ja koos nendega ka Veneetslaste ooperikombed. Lahveniitschet täitis maailmakuulsate heliloojate ning ooperilauljate kunst terve 19. sajandi ja 20. sajandi alguse esimese maailmasõja taastatel olile Fenitšes suletud kuid pärast sõja lõppu avanesid teatri uksed taas ja siis, esmaspäeva, 29. jaanuari õhtul 1996 süttis Lafeniitse taas põlema hoone, mida paljud asjatundjad pidasid kõige kaunimaks ooperimajaks kogu maailmas. Võrratut, akustikat, võrokesed, fantaasiaküllust ning viit korrust kullatud loosidega rõdusid oli publik 200 aastat nautinud, kus oli tosinate viisi maailma kaunimaid ja kuulsamaid oopereid esietendunud. See hoone oli äkki leekides. Täna juba tsiteeritud John veerenti Veneetsia raamat langevate inglite linn jutustab Lafeniše põlengust päris üksikasjaliselt, nii et sellele toetudes saab õnnetusest parema üleva. Kogu oma mitmekorruselises Ilus kujutas Feniitše endast hiigelsuurt ja suurepärast tule hakatise kuhja, teadis seenior sekkuusa, kelle maja seisis otsephenyydžedaga teispool kitsast kanalit oma elutoa aknast nägida teatri suitsu otsekui udusse mähkunud ja sissepääsutiiba ja tulesähvatust. Ta teadis, et hoone tellistega vooderdatud Istria marmorist taksokesta sees oli kõik puust võlad, põrandad, seinad, kõik rikkalikult puust, nikerdustega kaetud struktekoor, modelleeritud pappi, Emašee, kõik kaetud mitme lakikihi ja kullatisega. Senior. Kruuse teadis sedagi, et dekoratiivtöökoda, mis asus tema maja vastas otse üle kanali, oli täis lahusteid ja vedela gaasiballoon. Hoone, mida kasutati keevitamise ja jootmise juures. Tuli, lähenes kiiresti nelja väiksema halli kaudu teatrihoone põhiosale otsese Kuusama aja suunas, mis oli vaid üks paljudest vanadest tuleohtlikest majadest. Finiši lähedal. Veteran rajatud Veneetsias polnud ruumi. Majadevahelised käigud olid mõnel pool nii kitsad, et avatud vihmavarjuga neist läbi ei pääsenud. Veneetsia ratastel olnud aga kombeks katuselt katusele hüpates kuriteopaigalt põgeneda. Nii lähedal seisid nood vanad hooned üksteisele. Teater ise oli pine, viie kuu eest olid siin remonditööd alanud ja kuu aja pärast pidi Fenitsi uuesti avatama. Kahel tuletõrjepaadil õnnestus jõuda kanalile Feniitse lähedal. Nad suunasid oma vooliku otsad meeletult leegitsevas aknasse teatri ülemisel korrusel. Veesurve jäi nõrgaks, tuli liikus hüpeldes edasi ning imes endasse suuri õhukeeriseid, mis panid leegid lehvima nagu säravpunased purjed ägeda tuule käes. Õhku täitis sireenide undamine. Politsei ja tuletõrje kihutas mootorpaatidega mööda suurt kanalit üles-alla. Paatide järel lõid lehvima tohutud liblika tiivad vee pritsmetest, kui nad teiste paatide kiilu veest läbi sööstsid. Suure tuletõrjekaadri võimsad seadmed jaksasid vähemalt suurest kanalist Feniitseni vett pumbata. Tuletõrjujad tassisid piki ühendatud poolikuid finiitse ümber seisvate hoonete katustele poolvet suunake teatrile. Teine pool naaberhoonetele finiitse oli juba kadunud. Veneetsia tuli päästa. Kella kolmeks vastu hommikut oli tulekahju sama hästi kui kustutatud. Õhus lendas söekübemed, uusi tulekoldeid panna tekkinud ja keegi polnud tõsiselt viga saanud. Finiitse paksud müürid olid tule kinni hoidnud. See ei pääsenud välja, kuid muutis tuhaks kõik, mis müüride sisse jäi. Feniitse oli enesetapu toime pannud, et päästa Veneetsia oimetuks. Värviline õhufoto. Veneetsiast ulatus üle terve hommikuse ilgaset. Tiin esikülje panoraamvõte linnast tehtud päeval pärast tulekahju keskel maha põlenud Feniitse, mille Mostunud kaadrist tõusis kerget suitsu. Otsekui kulunud vulkaanist. Jäädvustab John veerenud klahve Nietzsche põlengust 1996. aasta jaanuari lõpus oma raamatus langevate inglite linn mis selgus uurimisel. Selgus, et feni chis süüde teatris käis parasjagu remont ning elektritöödega tegelev kompanii oli palgatud vana hoone elektrisüsteemi uuendama. Teatri avamistähtaeg lähenes, kuid elektrikud olid oma töödega kõvasti maha läinud ja kompaniide võrdes kopsakas trahv. Niisiis otsustasid kompanii omanik Enrico Carrella ja tema nõbu Massimiliano kannamarketi kauni 18. sajandi teatrihoone haprad puu osad petrooleumi ka üle valada ja põlema panna, lootuses, et süüdlasi ei leita. Ometi leiti puud mõisteti mingi üks kuueks, teine seitsmeks aastaks. Seistes 1996. aasta 30. jaanuari hommikul lahveniitše suitsevate varemete ees lubas Veneetsia tollane linnapea massima Kaczary, et teater ehitatakse üles. Com Erra. Erasellisena nagu ta oli, sinna, kus ta oli. Täpselt nii sai ka tehtud. Lahvenitsi ehitati üles sellisena, nagu ta 19. sajandi algupoolel pärast eelmist põlengut taastatud sai. Anytegi arhitekt Aldo Rossi ja Uueffeniitši avamine leidis aset detsembris 2003. Esimene ooper, mis taasavatud teatris lavastati, oli Verdi La tra veata. Lahve Nietzsche kujutab enesest tegelikult hoonete kogumit. Range neoklassitsistlik peaukse tiib, madalad trepiastmed viivad sama seeskota. Siit avaneb kolm sissekäiku sammaste kiri, pitsilistegapiteelide kohal laiub avar kivi, palus traadiga piiratud nelinurkne rõdu. Seinanišides kahel pool on raidkujud ette vaid kaks nelja kõrge aknaga korrust, nende kohal madalam pool Rosseveneed selleni tüüpiline punane kivikatus. Päris tagasihoidlik, kuna tundub heledal afenitše peafassaad, mille taga on apolloni saalid. Nii kutsuti vastuvõturuume tõenäoliselt polela finiitse koridorid, kuigi avarad ja teatris ali viivad trepid kui vägevad hoone taastati ju samal kujul, nagu ta oli avatud aastal 1837 lavatehnika valgustus, dekoratsioonid, garderoobid, küllap kuuluvad need juba 20 esimesse sajandisse. Ooperiteatri suur saal meenutavat täpselt vana 19. sajandi Lafenitse vaatesaali, kus on muidugi ka istmed parteris, mitte lagepõrand seltskondlikuks eluks, nagu ammusel maalil näha võib. Pärast uuele Fenitsee avamist virisenud osa Veneetsia intellektuaal oled, värvid on liiga eredad ja akustika pole enam nii hea. Aga virise. Neid leidub alati. Ladele veata ja Marja Kallase hääl fotod jätavad praegusele afenitši saalist küll päris vapustava mulje. Hiigelsuur hobuseraua kujuline ru riis, säravat rõdu on alles nende pitsilise kuld nomendiga piiratud ääris paneele ehivad pastelltoonides maalid heledal taustal. Kõikidel rõdudel on pikad looside read. Looside vaheseinu tähistavad suured lampide kobarad. Eriti pidulik kaunite roos, punaste eesriide trapeeringute ning rohkete kuldsete sukk kaunistustega. Suur kuninglik loos võtab endale Talle hobuserauasügavuse otse lava vastas. Ovaalsest pastelltoonides maalitud laest ripub alla vägev kroonlühter. Otse lava ülemise rõdu. Tere kohal paiknev lae osa on eriti särav kuldsete ornamentidega imekaunis muster lumivalgel või roosaka taustal raamimas väikesi pastelseid maale noh, valgete ning kuldsete keerubite ja kes teab mis tegelaste kujukesed samblarohelise kuldsete äärtega lava eesriidekohal. Samasugust rohelist tooni leidub saaliga unistustes veelgi. Toolide read on teadagi kauni sügava roos punases ametiga kaetud. Päras Roku muinasjutt tundub olevat tuhast tõusnud, seniks las Veneetsia ooperimaja saal Veneetsias. Com eiranduv eira sellisena, nagu ta oli seal, kus ta oli ainult parem ja ohutum ja tänapäevasem sest arhitektid, insenerid ja ehitusmeistrid oskasid ohtudega arvestada. Luciano Pavarotti oleks ikka ilmatu uhke, hääletu gondliga finiitse kanalipoolse sissekäigu juurde libiseda ning sellesse imepärasesse saali astuda. Hea, et Veneetsia ajalugu ka sel kombel alles püütakse hoida ja selle linna saladusi. Veneetsia on kummituslik ja kättesaamatu otsekui unistus ise. Teda pole iial piisavalt hinnatud, kirjutas kunagi Charles Dickens. Ei tea, kumb element ongi Veneetsia jaoks suurem vaenlane, kas vesi, milles linn vajumas on või tuli, mille kohutava tantsu eest vanadel hoonetel pääsu ei oleks. Nii et hoidku taevas seda kanalite sasipuntra ja iga veerand tunni järel löövate kirikukellade teatridekoratsiooni sarnaste imet langevate inglite linna ja ta ei paku ka inimesed teda hoida.