Tänastes kodukandi lugudes on kaastegevad Arvo Prits maipühade ajal ei lähe vastu ja tuju ja lootusrikka pilguga tulevikku. Harald käbi. Aga see on siiski, tõstab suts ära ja läheb jälle puhtam. Ja läheb jälle rohkem. Aga see Jannana teine mees käib peale, sa pead talle vastata. Üks hommikul lõhkine rippunud ja kõigi, aga teil on siin üks tore kuidagi kidur mänd nisul ilma okastatel päris Posten püstil. Seal otsas oled käinud. Piret ja isa Sven Sagris lisatasude mõne laule on õpetanud. Kell üsna ausad. Me lähme küsime isa käest. No vast tuleb sul veel ja laulsime, see rong, see sõitis, tsuh-tsuh-tsuh, see rongisõitu oleme koos laulnud. Seal olid nii seot, jääleriidi seot jääle, Liidjaid. No igatahes, kui meie need suuremad solistid oskaks ka nii hästi sõnu improviseerida, kui sina praegu siis nii mõnigi saaled oleks parem välja. Angeelika Saar loo Just tagasi, siis ma hakkaks rahvatantsu tantsima. Et mu süda, iga kord hüpotees kui näiteks polkat mängida Ja meil oli, tookord oli klaver Gazasse masin enam edasi saanud, siis ja nad muudkui tõsisemalt klaveri maha isaga maha ja tookordne kunstiline juht Voldemar Kerst tema siis mängis seal paljakal põlluga klaverit. Pluss see oli nii enne maid. Perekond Hendrikused. Me sattusime seal kokku tööle ja sealse tutvus algas kindlasti kevadel. Sellepärast, et mul on tal sünnipäev. Peedu ojamaa aiad on nii väga madalad tunduvad need, kus tol ajal olid need väga kõrged ja õunaaedade augud kusid ja lenda stardiga läbi min neelatud. Sealt enam praegu niisuguse kiirusega läbida ei läheks. Ja Madis ajama, Aafrika on see vanem vend, vanem venna riided tuleb kanda ja pärastsõjaaegse ka väga rasked ja vanem vend sööklas. Alati, mis tuleb teha ja kuhu tuleb minna. Tõnu Aav siin selle maja ehitusplatsile pikutan praegu maja ei ole veel ehitama hakatud. Aga teised need alleed lebavad teistele ehitusobjekti. Boris Kõrver määratud eripreemia laulu eest, mis läheks rahva sekka, mida rahvas laulab, mis kujuneks, ütleme teiste sõnadega seltskonnalauluks, niisuguseks ühislauluks. Tähendab kellelegi poolt mainib tulle suure peoga. Kohe kuulete heliülesvõtet avalikult õhtul. Tere õhtust, austatud kuulaja. Tere õhtust, Kehra, Narvas. Algas rameeto kodukandi lugude avalik õhtu. Siit Kehra kombinaadi lubisaalist, kus te kõik olete kokku tulnud kohvi rüüpama, juttu puhuma, laule laulma, jaga tantsu keerutama. Tänane kokkutulek on ka seetõttu meeldiv, et ees on esimene mai seegaga May pidu või või kevadepidu. Tänase õhtu juhatas sisse teie oma ansambel Anne. Loodan, et te olete mõttes varuks pannud mõnegi kodukandi loo mis teie suu kaudu üle vabariigi mai eel just eetrisse läheb. Tänast kevadõhtut aitab kevadisemaks muuta Milvi Mänd luuletusega juba lõhnavat teed. Juba lõhnavad, porised teed tuultes ja vankri määrdes. Kevadhambad löönud vallatult tulise talvesäärde mustaks, rebenenud põldude, valged ja pikad põlled rabas rahutult käärivad. Kevade pulmaõlled lõhki, lõbusalt naeravad, ent kaskede noored pungad. Kevadise on päikene, tuline põlev tungal. Laulis klubi poisteansambel. Kuna me oleme täna külaliseks kombinaadi klubis, siis ma palun, et kombinaadi direktor Arvo Prits tuleks ja ütleks, et kas tõesti May võiks tulla, peaks nii palju ütlema, et et see praegune kevad on Eesti paberitööstuses ja paberitootjatele, kes omalaadne kevad, kuna käesoleval kevadel Eesti üksikud paberitootmisettevõtet koondati üldise niinimetatud Eesti paberitööstuse ühtse suure ettevõtte alla, kehtron oma plaaniliste ülesannetega kaunis edukalt käesoleval aastal toime tulnud. Et maipühadele lähme vastu ja tuju ja lootusrikka pilguga tulevikuga, mida te vabal ajal teete? Vähemalt tänavu kevadel vaba aeg on kole vähe ja seegi, mis siis üle jääb, tuleb ikka katsuda siis kuidagi selle peale kulutada, oma füüsilisi võimeid, hoida mingisuguse taseme. Nimelt kunagi ammu 10 15 aastat tagasi sai spordiga tegeletud ja vanavaim käib ikka vahetevahel peale ja ja siis see vaba aeg kulub põhiselt selle peale nüüd, et käia metsas vahetevahel jooksmas ja siin spordiväljakutel üht-teist proovimas, võib öelda, et teil on kõik korras. Enam-vähem. Aga poisid seda just kinnitavad. Seal kus direktoriga meil jutt pooleli jäi, see tähendab spordist haaralt käbi? Palun sealt me siis ka jätkaksime. Kas spordi tegemine Kehras on vanaks traditsiooniks? Spordi tegemine Kehras oli vanasti väga suur. Nüüd on sporditegemiseks võimalused kaks korda suuremad kui ennem, aga tegijad on vähe, vaat ma vana mees, rumalam seda rääkija tõusen hommikul kell viis ülesse, jooksen poolde kaunistus ära, tulen tagasi, aga ühtegi niisugust sõpru, kes muga tulles kaasa pole kutsunud, ei tule lihtsalt kutsunud olete, aga kutsunud olen ma kogu aeg. Vaat näituseks meil on praegu, kui palju tehti enne omatehtud Mattisi, maadlus, raskejõustikusport, praegused on sul raske poolt, kes seda jõuab teha? Ma ei tea, kas liiga kerge aeg on, nõukogude kord on liiga kerge aja noortele anud Nad kuidagi kiski raskeks, support enam jääb kunagi, meil on vääga suur mat? Kaheksa kaheksa, mida ma oma kätega olen teinud arukülast Raasikule Kehra sai tehtud kartulikottidest õlgedest. Nüüd on vägev mat? Rotid söövad, et ragisevad, ei keegi sinna peale läheb. See on teie süü, kui teil siin rotid on ainuke ainuke sport, mis on veel, tehakse korvpall, võrkpall, okska, suusatamine, lõie, aga nõiavana, Jaan Talts, Jaan Talts, novot teate tõstma Kauks nisuke, sport segage jah, seda saab ruttu teha ja saab ruttu lahti ja kohe oled oma jõu näidanud ära, mis on. Aga võtame vaatluse ikka 15 20 minutit. Seedida püksid püsivad sihikindlad, tihedad inimest saan ma hirmsalt, kardan kui ema õlgi mõnigi tõstja ja neid on meil vabariigis. On küll, aga see on ka vaidleks neile vastu. Ei no nad vaidlevad küll, aga see on siiski nisuke poolt, tõstab suurt sära ja läheb jälle puhkama. Läheb jälle puhkan, aga maadlus see Jannana teine mees käib peale, sa pead talle vastu hakkama. Te olete maadleja, mina olen, vaat siis on arusaadav vete siirata, seda ala? Mitte see, see on lihtsalt rumala käia, noormees, kui tal nüüd kaelne peeniga vodka, sa saad ikka pesta kahe käega kinni. Tugev mees, jõumees, meest rünnatakse kaelast, kui seda ei ole, siis pole mees iganes. Aeg on läinud edasi, kas mina ei saa endaga nüüd raske, mis seal see aeg oli niisugune aeg. Ma mäletan, kui Kristjan Palusalu tuli Berliinist tagasi, no siis mina olen ka noormees ja ka juba õitseaeg hakkas peale. Teate siis iga pisike poiss, kui ta muudes nurgas tõstis kivi ühele poole ja teisele poole, kõik tahtsid maadelda, kõik tahtsid, Juumen olla. Nojah, nüüd tuli Talts selle kuldmedalitega tagasi, nüüd tahavad kõik. Ja nüüd tahad tõsta kõik, see on selge nooruserid. Ja vot nii see asi käib. Teie amet kombinaadis on auruta vene keele võivad. Valmistan Keeduks ette lehelist ja soodaagregaat küttevõimeliseks. Seesama üks lehene, kes meil käib puumassi, Keer keedab pehmeks. See käib ringi omav keedus jälle, kõiksugu kõrvalained on mul ära seal üle poole oma vett, aga mina aukindlast v valla, teen ta jälle puidu pehmeks keetmiseks, kõlulise lehelise läheb jälle uuesti. Need kogu see aeg meil käib kogusagleene rind. Kas te olete seda tööd kogu aeg teinud? 1900 38.-st aastast. Mida teie soovitate noortel, kas õppida teie elukutset või? Mina soovitan kõigil noortel õppida ja palju õppida. Sport, ükski Eesti isa ega ema, ärge keelake oma lapsele sporti. Porsuv sport on see, kes inimest hoiab. Ma olen ise viis aastat pensionär ja teen tööd ja tahan veel kaua teha ja maadelda nendega, kes sporti teha ei taha. Jah, aitäh teile ja palju jaks, olete. Palun ühte hästi elavat noormeest Öeldi, et ta ei pidanud ka pudelis seisma. Andres Bürkland, miks sinu kohta siis öeldi, et see pudel siis ei saa? Sa arvad, loksunud vanni sporditeed? Ma olen mänginud ka, mis laulu sa praegu? Koduleht oled sa kodunt üsna sageli kaugel käinud? Niiti nõela pihku ja nii kõige rohkem. Aga kui sa siin näiteks koolist koju tuled, kuhu see siis kõige tavalisemalt lähed? Muidu kolme meeskonna siis on sul jah? Aga kaugemal ringiratast siin käinud ei ole metsades ja eks see hommikune nahk Rippunud oled kõigi, aga teil on siin üks tore kuidagi kidur mänd, nisugune ilma okastidel päris postanud püsti. Seal otsas oled käinud? Ma võin sinna pole jõudnud. Nonii, kuulevad, tulevad. Nii jälle ema. Lagedi kooli direktor Sven Sagris, nii nagu ma kuulsin, olete teie uurinud oma kodukoha ajalugu, kui vana on Kehra? No päris täpseid andmeid vast ongi võimatu kindlaks teha, kuna niisugused kirjalikud andmed selle kohta puuduvad. Kuid arvata võib, et ta siiski sai täie Kehra jõu raudtee valmimisega. Nii et nii tuntuks tasulana võib seda mainida üks 100 aasta piirides vast. Ja kui siia toodi, siis esimesel raudteel kohale üks kaubavagun tõsteti, see ratastel raha sai sellest siiski raja kuuldavasti, kuna olevat nimetatud teda keder millest hiljem sai nimetus Kehra ja kuidas see seotud on, kas ta on ketramisega seotud, võib-olla siin väga head perenaised olid ja ketrasid hästi palju nagu kõik meie asustatud punktid on tekkinud tingituna geograafilisest asendist siis ka Kehra, kus jõgi, teede ristumiskoht ja hiljem ka raudtee lisandus, siis tulid siia juba teede äärde kaupmehed, käsitöölised, kingsepad, sepad ja niimoodi see väike Kehra arenes. Siis oli hiljem tema tsentrumiks mõis, mis kuulus parulitele Uldrissidele. Hiljem muutus riigi mõisaks nuia. Kui juba valmis tehas, siis kahtlemata kogu Kehra elu on siiamaani nüüd keerleb ümber tehase ja on otseselt seotud kõik tehasega. Missugune paik teile oma lapsepõlverajast kõige enam meelde jäänud? No ma mõtlen, et, et kõik siin Kehralased vast on ühel nõul minuga, kui ütlevad, et Kehra ilu, see on jõgi ja meie kutsume teda Kehra jõeks olgugi et ta kaardil Kaala jõgi, kuid seda nimetust siin väga vähe kohapeal tarvitatakse. Humoristliku momente on muidugi olnud omal sinipõlvepikkusest poisikesest peale. Ma mõtlen, et poiss ei ole üldse pois, kui temal ei ole oma poisi tembud ja poisi naljad ja kui ta hakkab juba, ah nii seal 10 aastaselt käima kui vana olu kaks kätt külje peal ja nii käituma, noh nii väga soliidselt siis tast ka õiget meest ei tulegi. Kuid nähtavasti on meie koolikohus ainult see, et hoida need parasjagu led ohjad pingule, et et see ilus traavi läheks lõhkumiseks ja neid hoiti ka omale ja ma mõtlen, et Kehra metsad on meie läbi väga palju kannatada saanud. Sest mammad pidid seda seda oksa murdma üsna sageli. Oma kooli Ventsid, kohalik metsaülem smeid istub siin ja kuulab muidugi seda juttu. Ja tunneb rõõmu, et tänapäeval on keelatud ihunuhtluse andmine. Ja sellega kohalikud metsad enam nii ohus ei ole. Kas te kodus laulate, kui tuju tuleb, siis laulan kes tütrele viisid selgeks õpetanud? Ja eks siin muidugi juba head, et ajad, sest tema on meil nii saanud juba maast madalast riikliku kasvatuse, käis lasteaias, sai seal eelkoolikasvatuse korraliku ja seal olid head lauluõpetajad. Nüüd õpetavad teda jällegi koolis lauluõpetajad ja no võib-olla see minu niisugune väike laulujoru kodus ka natuke mõjub, vahest minul on muusika meeldinud sealt juba hällist peale, nähtavasti ema oma lauluga seda sisendanud, seda armastust muusika vastu. Ja olen kunagi puhkpilli puhunud ja jõudumööda koorides laulnud ja ja ikkagi tahaks ikka nüüd ka nii palju kui vähegi võimalik, ikka muusikast saada osa. Ja seetõttu ma olen püüdnud nii tütrele siis ka seda seda joont kasvatada. Ja no lihtsalt siin on lihtsalt nähtavasti tegemist niisuguse hea õnnega ka, et tüdruku lauluhäält on, sest see perekonna viga. Jah, meil on ta küll tõesti perekonna viga, nii palju kui mina vanaemadest ja nendest tagantjärgi tean. Piret, sina oled nüüd juba julge esineja palju kordi esinenud. Kus sa nüüd esinenud oled? Maketile alama last Pauasse. Kas isa ka sulle mõne laule on õpetanud? Kell, mis laulu? Me lähme, küsime isa käest. No vast tuleb sul veel laulsime see rong, see sõitis, tsuh-tsuh-tsuh, see rongisõitu oleme koos laulud ja. Kas see ei tee ja piilupart oli rongijuht, kräpp? Kre? Seal olid nii sööd, seal jäidki seot jääle. Liidjaid. Seifi keerile. Aina Tüürile. No igatahes, kui meie need suuremad solistid oskaks ka nii hästi sõnu improviseerida, kui sina praegu siis oligi saade, tuleks parem välja, mis veli televisioonis olev läve. Sina oled esimese klassi tüdruk, eks ole. Mis laule tänasest pidime laulma? Karussell karussellil, nüüd läheme siis selle mikrofoni juurde siia, teeme selle pisut madalamaks. Ja nüüd palun laulma pisut vanemaid. Nii, palun. Teeme tuttavaks Kaline harginen. Mare Villemson, Ene pung. Urve Kask, Tiina Hinrikus. Ma olen Williams, on, kust on pärit nimi anne? Sõna andan sünonüümne sõnaga. Anne näitab, mida anname omalt poolt lauluga rahvele. Kaua te laulate? Sügisel peame kuuendat aastapäeva. Missuguseid laule? Põhimõtteliselt kõike. Bachi oleme laulnud estraadilaule, mida meeldib teile endale kõige rohkem laulda. Rohkem meeldivad raskemad laulud, sellepärast et neid on raskem õppida ja siis, kui need selgeks saavad, siis on rohkem rõõmu endale. Palun. 20. sajand. Laulujutu jätkuks Angeelika Saar loo. Teie vist olete laulnud hästi-hästi kaua aega? Ja väga kaua, mida te laulus olete leidnud? Ma olen laulu siin nagu kõigis isetegevuse aladele, žanrites heinud suurt rahuldust, kui niimoodi võiks ütelda, eks ma ikka lapsena juba nakatusin sellest pisikust, teatasin ta ikka, millise hetke pärast samuti laulma, kui ta neid endid ja rahvatantsuliiki muid alasid. Kombinaat on kasvanud ja näinud ka parunite aegu ja kui oli siin nagu Sven Sagris, rääkis ul Richid nende mõisa ja Kehra kasvamist kõiki sellega nii kasvanud ise ja seda kaasa elanud. Kuidas vanasti pidu peeti? Vanasti niisuguseid tingimusi muidugi ei olnud, nagu praegu ei olnud, niisugust uhket klubi ei olnud Ikarus luksisi, millega nüüd veetakse isetegevuslasi ühest paigast teise, aga vanasti meie sõitsime kruusa autodega, millel isegi furgooni tihtipeale ei olnud, olid ainult kased ümberringi ja kui vihma 100., siis panime, kas te sendi, kui seda oli? Kui ei olnud, siis kombineerisin mantlid peale ja meil oli lusti ja rõõmu väga palju, aga praegu ruumid on, aga neid on ikka vist rohkem tantsurahva jaoks ja niisugustele 15 ja 16 aastastel minul tütar, noorem tütar oli siis üheksateistaastane, tema ütleb, et tema enam ei kõlba siia tantsima, et tema on juba liiga vana, kuskil kunagi tantsimas käisid ini, näe, käisin Kehra metsal tantsimas. Missugust nooruse rumaluste kurdaksite? Ma ei ütleks, et see oleks rumalus, aga kui tuleks noorust tagasi, siis ma hakkaks rahvatantsu tantsima. Sest mu süda iga kord hüppab, siis, kui näiteks polder mängitakse või ma läheks hea meelega põrandale, aga ei saanud. Ja ikka head tahtmist polka tantsimiseks. Et laulujutt ei vaibuks, siis ma palun naiskoorijuhti Elvi maisat. Kui vana on teie naiskoor? Teisel mail? Tähistab oma 25. tegevusaasta juubelit kontserdiga, mis teile kui juhile ja ka kui naisele naiste juures koori juures kõige enam meeldib? Kui juhile meeldib mulle naiste distsiplineeritud ja tõtt-öelda ilma distsipliinid ta mingisugust muusikat teha ei saa. Aga kui naine pean kiitma, meil on toredad naised. Kokku kogunenud lõpetuseks tahaks rameeto teile üle anda sünnipäeva puhul väikese õie. Tänaste sünnipäeva laste nimekiri ei olegi veel lõppenud. Näete, kui helde on kevad, palun tussi Tiit Pajusele tantsuorkestri vanemale. Ja siis, palju õnne ja millal teie pasunat puhuma hakkasite? Kaasanud puhama, hakkasin seitsmendas klassis. Ammet, üliõpilane, muid ameteid muidugi kõrval vennaga põhina, üliõpilane, kas teil sageli tuleb õhtuti mängida siis, kui te näiteks äkki ise tahaksite kusagil mujal olla, näiteks täna on sünnipäevaga. Olete siin või see ongi pillimängija saatus saates küll jah, aga peab siiski leppima, mul oleks tegelikult suurem mure kaelas, täna võib-olla sünnipäeva pärast mitte, aga oleks väiksemad ja tegemiseks edu. Aitäh. Küsimus kõigile ühine. Kuidas kevad teile mõjub? Iga laudkond muidugi ütlete, olete laudkondades jagatud alustamisi. Minule mõjub üldiselt kevadine igale kalamehele, mõjub, varsti, tähendab hakkab kasaris särg tulema. Nüüd olen ma juba peaaegu kaks nädalat magamata, sellepärast sest kõigepealt tuleb abikaasaga muidugi ühine keel leida, et sinna saada saada. Ja teiseks, kui sa sinna saanud oled, siis kindlasti sealt sa mitte midagi ei saa. Umbes niimoodi mõjub see kevad meile kui kalameestele. Kuidas kevad teile mõjub? Kevadel ei, teeb nagu raudteemaks, tuleb rohkem juurde. Ja, ja kuidagi ikka tunned nagu kevade tunne, talv on mööda, tunned ennast kuidagi vabamana juba ja tahaks nagu kuskile minna ja rännata, rohkem näha ja kuulda. Aitäh, nii nagu ikka rahutuks teeb. Ja veel on igatahes sellepärast, et vastu saab kätte selle pika sooja puhkuse. Aga öelge, palun, kus kohal on Kehrasse kevadiste jalutuskäikude jaoks see kõige sobivam paik jõeäärne ikka ole seal üle jõe. Ilus kaunis linnaosa seal üle jõe nagu väikene aedlinn. Seal on päris tore jalutada ja linnulaulu kuulata. Aga muidugi linnast kaugemal ikka metsa sees. Aitäh teile. Ei. Ei ole. Ju tänapäeva noored Ja. Ei. Ja. Nii vaima kooli. Oskar Norden, ma palun teid, minu andmetel olete te kombinaadis vanemmeister ja seda on küll, jah. Kirjeldage mulle, kuidas paberit tehakse. Paberit tehakse, nendes on väga keeruline ja pikk protsess, muidugi teda saan paari sõnaga rääkida. Aga Kehras tehakse paberit muidugi, puidust. Keedetakse puit pehmeks pestakse puhtaks, sorteeritud sõelutakse ära ja siis sellest ilusast puhtast massist. Siis koti paber, nõndanimetatud jõupaber valmis. Öeldakse, et paber kannatavat kõik, kas ka Kehra paber? Jah? Mitte alati just ei kannata, küll aga saan oma proov ka, mis ta peab välja kannatama, selleks kõlbab. Kuidas seda ei kannata, siis on ta praak. Et läheb ikka paberi kõlbagi kotipaberiks, näiteks jõupaberis tuleb, tähendab pakkepaber. Nüüd sõna päriselt, paberit tegijatele ei ole paikapidav. Kuidas asula alev on arenenud silmade all, no alev on päris tublisti arenenud, tõesti, sünnitame pealesõjaaegne aeg, siis oli see vana sulle ainukene ja siis ülejõe asula on juurde tulnud uusasula ja siis Kehra rahvas nimetab põrgupõhjarajoon. Need on omaette. Kaks kolmandikku annavad juurusele Kehra elanike arvel arvul. Aga see koht, kus meie praegu oleme, kuidas seda kohta nimetatakse, see oli ja kunagi kõndinud mõisa kapsaaed. Ja, ja nüüd on siin meie uus asemele. Missugune on olnud teie kõige ilusam maieelne õhtu? Mis need kõige hiljuti siis? Meeldejäävam oli võib-olla niisugune asi, kui me tulime, enne maid, oli vanane kevadtee lagunemise aeg ja sõitsime kusagil väljas kontserdid tegemas. Ja me saime siit Kehrast üks kilomeeter maad eemal olid, päästis segamini ja meil oli tookord oli klaver kaasas, see masin enam edasi saanud siis ja nad muudkui tõstsime klaveri maha, isaga maha ja aga masin läks siis tagasi, oma masinat ei olnud. Ja siis tookordne kunstiline juht Voldemar Kerst tema siis mängis seal välja peal põllu peal klaverit. Just see oli nii enne maid paljude onu ja ta soovida teile neid toredaid elamusi, kus ka klaver juhuslikult teinekord kaasas on, veel oleks. Leiud teile vaid ainult üks vaheküsimus, mida te sellelt kevadelt sellelt mailt toota date? Laupäeval on meil suur kontsert on ja see otsustab väga võib-olla meie tulevikku isegi loodan, ootame, et kõige paremat. Siis on eksamisessioon, et see hästi läheks ja et läheks hästi. Mina tahaks edasi õppima, minna, ma sisse saaks. Mina ei oskagi öelda kõike head. Järgnevalt palun juturingi Helmi Hinrikus. Kehra keskkooli õpetaja ja siin rahvatantsuentusiast Elmar Hinrikus. Kombinaadi plaaniosakonna juhataja. Tütar Tiina laulab ansamblis poektiit, mängib orkestris. Kust võtate teie selle rahutuse, et pea kõikjal kaasa lööte? Või on see pereisa süü, kes Nonii kõik asjad vastupidi, nii-öelda pere maasi, keskplaanid segamini ajab? Küllap see vist on jah, nii kanna viga juba. Tahe vist elult saada kõike ilusat ja ise ka natukene anda selle heaks. Mina praegusel momendil pean küll olema ainult kulisside taga, sest mina juhin põhiliselt rahvatantsukollektiive ja laval ema, sellega siis ise ei pääse. Te laulate kooris siis kõik või ma mõtlen niimoodi koorides, vahest kodus foorum, seda. Mis on teie kodused laulud? Nõutasemat tuva koristamata seal meie dirigendi põhilised hääleharjutusi, eks igalühel. Ma nüüd omad võimupiirid siis ei saagi, häält tõstavad ja ega me koos nüüd tihti enam ei olegi. Sest nende lapsed on linnas mõlemad ära. Ja mis veel kahel vanal siis ikka enam laulda koos. Klubi saame vahel kokku, kui ühed üritused klubis mingisugused kontserdid on, siis üks laulab ja üks tantsib ja eks mängib pilli ja siis saame ikka vahel. Kuna tuleb välja nii nagu tänases jah. Kui meenutada aega pisut tagasi, kas te võite öelda, kus teie omavahel tuttavaks saite, kus te esmakordne lihtsalt 11 kohtasite just töö juures kunagi oli, ütleme, kombinaadi kontor hoopiski linnas ja siis me sattusime seal kokku tööle. Ja sealse tutvus algas kindlasti kevadel. Aga te ütlete seda nii kindlalt, et sellepärast, et mul on tal sünnipäev. Aitüma teile samasugust rahutust teie perele edasi ja lastele ja lastelastele. Niisiis, õde ja vend koos ansambliga, palun. Esmakordselt kohtasin ma sind ehk nii, nagu Anne soovib. Meloodia. Täna ei ole koos mitte ainult Kehralased, vaid ka endised Kehra, lased Peedu ja Madis Ojamaa, Eesti reklaamfilmi direktor ja režissöör-lavastaja. Ehk vennakesed omavahel. Mina pean ütlema küll, et mina sain lähetuse ellu ja kui antakse aastaid elamiseks, siis võib olla kuni selle viimse hetkeni ainult teater, kino, televisioon ja pikk see siitsamast Kehrast, mitte kaugel jaamast sõprade oodajal, aidatrepilt, mis olime esimene teatrilava ja me olime kuue-seitsme-kaheksa kaaslased ja tegime lõpmatuseni näitemängu. Ise kirjutasime, tekst ei kirjutanudki, rääkisime kokku natuke povi rattaga, väiksed lapsed istusid meie ees, nii käis meil iga päev lasteaedade mööda, käisime nukuteatriga. Tõnu, tema vennas, mina lastele lasteaias andsime etendusi ja vaat siit kusagilt dist tuligi see hüüa, mis siiamaani kogu aeg ajanud, nii et ma pean, keral, olen ma väga tänulik, sest siit õige tuligi. Kas reklaamiga tegelemine nõuab palju närvi? Kinematograafia nõuab üldse palju närvi, ta on niivõrd paljudest komponentidest koosnev ja sõltuv niivõrd paljudest erinevatest inimestest, tehnilistest võimalustest ja nii edasi, nii et eks ta närvi kahtlemata nõuavad, on minu arvates äärmiselt huvitav ala. Mis puudutab ka reklaami, võib ütelda seda, et seal võib olla ka filmides kõige lühem torm. Meie alustasime siin seda tegemist veel teadmata seda, et reklaamfilmide valmistamisega tegelevad maailmas Oscari preemia laureaadid ja väga valjud ja meile kõigile tuntud kino režissöörid koguma maailmas leitakse, et nagu puhkepaus suurte ja võimsate filmide tegemise juures kus sa hoiad ennast hästi vormistanud nagu treening sulle. Et sa oled jällegi selle lakoonilise filmi kaadri juures ja pead mõtlema kontsentreeritud kõigela koolides, emale niisugune väljendusviisile. Aga see ongi see, mis nõuab teatud pinget ja niisugust närvi, et see ei ole millegipärast õigele film, tundub raske vana. Kui sageli teie mõlemad oma kodurahva keskel käite? Mina nüüd olen küllaltki truu olnud lapsepõlveradadele ja ikka tihtipeale toob tee mind siia, vennasel on suurem vastust taga ja ettevõtte selja taga ja eks annab vähem võimalusi siin käia, aga on tulnud ette ka, kus me oleme kaheksa võtnud kätte ja tulnud siia käima läbineteid vaatama, tuttavaid muidugi aastad lähevad ja inimesed muutuvad võõramaks ja isegi tunne enam ära, tihtipeale mitte paha pärast, aga no lihtsalt ei tunne. Ja eks ta muidugi hakkab nagu eemalduma. Ma mõtlen, et iga inimene peaks hoidma kõvasti kinni sellest kohast ja käima tihtipeale läbi need kohad, kus on välja kasvatud, vot need nagu hiljutine kadunuke Tuglas ütleb. Vot need Illimari, vaat need peavad ikka iga või inimese hinges kajama ja, ja kui nad ei hakka kajama, siis tuleb kuskil nagu sunniviisil käia läbi lapsepõlve mängumaad. Sest sealt ikka inimene saab lähetuse ellu nii inimesena kui loojana ja. See on algus, mis paneb põhja kõigele järgnevale, mis elus toimub? Need paigad on kõvasti muutunud, ainult me oleme siin nüüd käinud oma tutvustanud sinna majandus kolleegidele lastele neid, neid paiku siis need aiad on nii väga madalad, tunduvad need, kus tol ajal olid need väga kõrged ja need õunaaedade augud, kus ikka lendavad stardiga sai läbi min lennatud sealt enam praegu niisuguse kiirusega läbi nagu ei läheks. Üks paik on ikkagi see, mis siin, mis siin seob, so oma, aga kus mullas juured on, see on meie jaoks kahtlemata. Keera muidugi vendi toob siia ikaga, mitte peale selle, et me siin kasutame, see, et meil on üks nii-öelda väga lähedane elav inimene siin Kehra kandis on meie vanaema, Kehra nii-öelda kõige vanem daam. Ja vanaemalt oleme ikka külla ja eks see on üks tõmbejõud ka ikka öelda tere küsida, kuidas käib elu näha jälle? No vot, siin on niuksed, sugulase istmed, sidemed ja ka muudkui te mõlemad siin põlvikuste postionäringi jooksite kestes siis nii kangem orjani, kes teisele ütleb, et vot nüüd nii või teisiti oleks ikka vanem. Kindlasti. Vanema venna riide tuleb kanda ja pärastsõjaaegsete niisuguseid väga rasked ja vanem vend. Alati, mis tuleb teha ja kuhu tuleb minna, tema oli niisugune vään, kääletaja temaga suurt ei kuulunud, midagi, mis talle sai öelda, sai küll öeldud, et käin nüüd ilusasti õiges rivis, meil on korralik nii ja nemad läksid Tõnu haavaga eesotsas ka, eks ikka oma rada minema kuskil palju saapaviksi siia jäänud sõja järel ja siis sodisid sellega ja oli kuskil ära ja meil oli kogu aeg sõduritest puudus. Sest et ohvitsere oli meil küll olemas, aga reamehi. Aga need sõbral marssisid kogu aeg mujale ja nii oli kogu aeg tegu, et, et ridu koos hoida, nii et ses mõttes ei aidanud, see valem oleks see neli aastat, mis seal vahet on, ei mõjunud põrmugi palju tänu teile ja tegemistele Kivi kotti. Praegu on Tõnu Aava nimi hästi mitu korda meie kõnelustest läbi käinud kes tunneb teda hästi ja oskaks näiteks teda iseloomustada. Tore priske poiss, minule koolis õpitud Kehra koolis ja Tallinna koolis koos ja pärast veel tantsu juures konservatooriumis neli aastat seal soola söödud, temast võime rääkida täna ja kindlasti 10 aasta pärast või 20 aasta pärast, kui tugev karakternäitleja. Keset teed lebas kruvikeeraja. Mees läks mööda, jah, näe, näe, kruvi keerama, mõni võib siia otsa komistada ja nina katki kukkuda. Läks edasi. Tuli teine Mesevad, näe, ÕIGE rajal. Ma küllap seal kuskilt autost kukkunud läks ka edasi. Kolmas möödakäija tuli, hakkas Oleczymoso, vaene kruvikeeraja on siin igav, ilma adru viidet. Läks ka edasi. 400 möödakäija tuli, arvutasid, tõstaks teise üles koomale, äika panema Läks kaedasi. Viies möödakäija marssis joonelt oma teed, aga oma mõtte ütles siiski välja näedjas, kruvikeeraja on maha kukkunud. Ots on nii sümboolselt uute majade poole suunatud ja marssis edasi. Kuues mees hakkas kruvi keere tuurima. Avastab korraga kruvikeeraja kõrval lebab töömees. Kas teil häbi ei ole? Tööriist vedeleb siin maas? Tööriist vedeleb maas, no mis siis, tööriistu vedeleb maas. Huvitav, mis kõiki huvitab, minu riistaga mindi märgi midagi. Õngemehi vedeleb igal pool maas, aga see, et tööriistu maas vedeleb seal häbiasi ei ole häbiasi, see on hoopis auasi. No kuidas see auasi on? Auasi siin niimoodi me võtsime viis aastat tagasi vastu otsuse pidada graafikust kinni pidada, kinni tähtaegadest jõuda igale ehitusobjektile täpselt määratud kuupäeval. Mina pidin siin nüüd graafiku järgi aknaid ette sobitama. Kuskohal siin siin selle maja ehitusplatsile pikutama. Mina ei ole veel ehitama hakatud, aga teised need siis need lebavad teistel ehitusobjektidel õhk ees küljest läbi, ei ole isiklikke sõnapidamise huvides hülgesite kollektiivi. Need ütles, et ega ega, ega jah see see ei ole minu süü, et ma isikliku sõnapidamise huvides kollektiivi hülgasin, et kruvikeeraja, see minule see natukene maas lebamine siin mitte midagi kahju ei tee. See lugu juhtus sel ajal, kui ehitamisega meil veel lood korrast ära olidega, nüüd kerkib maju kui seeni ja ei ole midagi, kui vahel mõni kruvikeeraja kaduma läheb. Sest töö, mis nõuab kruvikeerajat, see saab paraja mehe käest ka kirvega ära tehtud. Niisamuti nagu iga väiksema riistaga on alati võimalik kirvetööd teha. Helilooja Boris Kõrver, palun teid. Mis seob teid Kehraga? Kehra jätsin ma kunagi oma südamed ja eks ta ole siin praegugi peale login omale siia väikese majakese, kus rahus saab töötada. Ja siin on kirjutatud hästi palju. Peale selle on Kehra loodus niisugune, mis kutsub endasse malev nüüd kehva metsad. Küll suuskadele, küll jala ja kalapüügil käinud läbi kuni Aegviidu. Milline on olnud teie elu võib-olla kõige ilusam maieelne õhtu? Mulle tundub, et see oli 44. aastal, kui ma Leningradis olin ning pidin sõitma meie Eesti väeosade juure, kes olid siis juba Eesti piiril front läks siis piki Narva jõge. Ja eriti veel selle aasta kevad, oli kummaline, et mul oli sel aastal neli kevadet. Esimene kevad oli jaanuarikuust askendis, teine oli kuskil aprilli keskel. Mahlovision pragnorjenburk, kolmas oli Moskvas ja neljas oli vahetult Narva tõrvala kuus kilomeetrit umbes Leninist Kadi poole, kus ma viibisin sel ajal, kui kasepungadest puhkesid leht, mis ootab meie kerget muusikat. Käesoleva aasta novembri lõpul toimub meil erinevalt liidu juhatuse pleenum, mis on pühendatud kergemuusikaprobleemidele. Kerget muusikat võtab minu arusaamise järgi põhjalik sorteerimine, kuna me oleme unustanud ühe Haagi sõjajärgsetel aastatel viljeldatud žanri, nimelt massilaulu. Me laulame väga palju toredaid estraadilaule, kuid niisugust rahvalikku laulu kui võiks öelda neid enam kui ei laulda ja me tahaksime siiski selle ühesõnaga uuesti üles tõsta selle rahvaliku laulu probleemi, seda enam, et meile on määratud eripreemia laulu eest, mis läheks rahva sekka, mida rahvas laulab, mis kujuneks, ütleme teiste sõnadega seltskonnalauluks, nihukeseks, ühislauluks, mis teil isiklikult on plaanis tegemisel? Tegemisel ootan vapside kuningaid, ma ei tea, võib-olla tohib paluda, ma püüan midagi teha, üks rütmikas LUGU jänk kinno. Selle libreto on kirjutanud Ameerika kirjaniku Henry jutustuse kapseda kuningad ainetel. Uno Laht. Aitäh, hea meelega kuulame klaveril autor. Palun kõneluseks alevi täitevkomitee esinaist. Hilda puskari joovad. Missugune on Kehra May eelne nägu? Keere sai omaeelse näo möödunud laupäeval siis kui kõik meie alevi elanikud olid väljas, puhastada talvisest mustusest ja enam-vähem korda teha. See oli põhimine, suur töö, mis kere rahvast tegid ära ja eila teostades kontrolli käia singi, asutuste, territooriumitel ja ka samuti elamute kvartali territooriumitel siis nii-öelda ristis väga suur töö, mis oli tehtud. Suur aitäh kõigile selle eest, kes seda on teinud, nii et et selles osas me läheme meile vastu ausalt ja puhta, puhta tööga. Missugune on olnud teile kõige kenam, ilusam maieelne õhtu elus? Tegelikult on olnud neid kaks. Esimene ja ma jään, õhtu oli sõjakevad. 41. aasta ma mäletan ühte millegipärast mulle meelde jäänud üks laupäeva õhtu tegime päeva laias tööd, õhtul käisime saunas, niisugune paras videvik oli maas, olid kaevatud ülesse õunapuudealused, õunapudeleid lubjatud ja millegipärast ma istusin aias ja kuidagi ongi meelde jäänud just see see musta mulla peale, nii et valgeks lubjatud õunapuuderead need õunapuid muidugi enam ei ole. Ja see aed on juba muutunud. Ajad on möödunud, kuid millegipärast on jäänud see eriti ilusa mälestusega meelde. Ja teine, kõige ilusam mai oli siis 45. aastal, kui öeldi, et, et sõda on lõppenud, ma olin siis Kesk-Aasias vene keelt ma väga halvasti, siis mõistsin, näginad, rahvas karjus kõik hurraa, milles asi, ma ei teadnud. Ja ikka noh, pabeda pabedamisega veega tähendas ma ei saanud sellest aru ja siis ütles mulle Hitler kaputt, siis ma sain aru, et on, tähendab seda lõppenud. Ja, ja siis õhtul siis esimest korda, siis saime kõhud täis kõvasti riisiputru lambalihaga ja see tõesti oli niisugune õhtumis, võib-olla meeldiks meelde, kauaks ajaks? Need mälestused tunduvad nüüd uuele põlvkonnale pisut isemoodi kuidagi kaugete mälestustega ja nad võib-olla isegi ei oska aru saada, et korralik kõhutäis võib ka eluks ajaks meelde jääda. Kindlasti ei osta. Kindlasti ei oska. Maiks on kõik ettevalmistused tehtud ja Kanada peaksid olema teie poolt. Mjah meie tähendab kellelegi poolt, May võib tulla suure peoga. Meie kevade tõttu maieelne õhtul Kehra kombinaadi klubis Kehra kodukandi lugudega on lõppenud. Tänan, Kehra, lase jutu ja laulu eest. Tänan kõiki, kelle hoolia töö tänase koosviibimise hubaseks tegid. Muusikaline põhiraskus lasus ansamblile Anne ja tema juhil. Tikestri solistid olid Urve Kask ja Ülo Tuisk. Lause eest hoolitses saalitäis kehvalasi südamliku ja sooja mai seetõttu. Nüüd aga kutsun teid kõiki tantsule head tuju, rameeto.