Tere, ma olen Roland Lessing ja te kuulate Roland Lessing on viimastel aastatel veel tõusnud Eesti laskesuusatamise koondise liidriks. 2009. aasta jõulude eel tegi ta isikliku ja Eesti laskesuusatamise ajalugu, saavutades maailmakarikaetapil Sloveenias teise koha. Ajakirjanduses nimetati seda üllatuspommiks spordist Me Rolandiga praegu siiski ei räägi. Teemaks on hoopis muusika ja Roland Lessing. Lemmikut muusikat. Nooremana kuulasin rohkem, nüüd vana elu on kiiremaks läinud ja laagrites ikka kuul on, kodus läheb mingi aeg, siin oli MP3 mängija. Telekast tuleb üldiselt mõnel sõbral on seal arvutis ka muusikat, et nemad nende käest nagu siis, kuule. Jõulumees tõi mulle kitarri, et nüüd ma isegi pean hakkama rohkem kuulama, noh nüüd selles mootori alguses olen ära õppinud, kuu ajaga on jälle kaks nädalat kodust ära, et need ei ole saanud kätte võtta, aga noh, võib-olla natukene ikka iga päev prooviks korraga ettevõtte. Vanuseastmete järgi on igasugust muusikat kuulatud, aga nüüd lõpuks on jäänud ikka nagu eesti värk, et nooremast Ponzioviga meeldis ja ütleme ka klassikaraadiot olen ka kuulnud mõnel hetkel päris niuke igasugust asja kuulata. Ivo Linna niuke, kes meeldib, aga. Ma vaatan, et mulle siin igalt poolt helistades, siis ma võiks öelda, et Tarmo Pihlap nüüd olen kuulus majandust elavdada. Eesti poole pealt võiks jääda ning Ivo Linna lugu rock hotelliga, sest nad mängisid mul pulmaks veel on suhteliselt, ei olnud isegi Ivo Linna ühtegi sõna, rääkide pulm läks ka nii kiirelt, need ei kaantega rääkidagi. Aga neile tantsuks mängisid valges kitlis neidis oleksitegi niuke asja koondisest mul laene lõpetades need kooli, et see oleks päris huvitav laev. Rolandi vana lemmiklaul viib meid tagasi möödunud sajandi 80.-te aastate algusesse, kui rock Hotell vallutas südameid. Kuidas sündis laul valges kitlis näitsik ja kuidas sa üldse Rock Hotelli repertuaari jõudis, räägib nüüd laulu viisi autor Priit Pihlap. See oli tegelikult 82. aastal ja see oli Soome ja Eesti vaheline telesild oli siuke Sävel sild, oli selline saateformaat, Paat ja Eestit esindas Ivo Linna ja sinna oli vaja lugu. Sõber Ivo pöördus palvega ja, ja lugu oli võrdlemisi nobedalt tulemas. Teksti autor on Priit Aimla. Mul oli see see niisugune meloodiajupp oli ikka juba juba sahtlis. Noh, kuidas nad kellelgi pähe tulevad. Pilli näppides istud klaveri taga. Aga seal see, see näitsikul oli, seal oli see rütmifaktuur oli niisugune hea, mille peale selle loo sai püsti panna. Vaat seda ma isegi ei mäleta, et miks, miks, miks rütmifaktuur selline selline sai, sellepärast et ta ikka sobis, see meeldis ivale ja see meeldis bändimeestele, siinkohal ei saa enda saba kergitama jätta. Tollel ajal oli veel Andres põld rooli esimese postkoosseisu kitarrist oli veel Eestis ja hiljem aasta hiljem ta emigreerus, aga selle loo mängis Andres sisse ja noh, Andres on minu jaoks siiamaani, oli niisugune väga-väga autoriteetne ja kuidas öelda niukene, kõrgem instants, kui tema poolt tuli niukene nahk küllaltki vaoshoitud, aga samas samas meeldiv kiitused pole vigagi, siis ma olin sellest igal juhul väga väga pöördes. Tekstiga seoses meenus ka see, et Ivo oli, oli radiku liidis ja Ivo käis Kalevi spordihallis Kalevi kossumeeskonna tohtri juures lauakaiini süsti saamas. Ja sellest sündis nagu kohe laulutekste pärast, tal on noakaiin ja ja radiku liita, need sõnad on isegi sees ja mis mul meelde tuli, on just see, et AKI on tegelikult nagu natuke lõhkul mu seda loo meloodiat. Ta oli, oli ütleme, meloodia, meloodia, rütmika, lõhkustamule ja kuna tekst oli nii hea, siis mina muidugi ei hakanud seda oma peale suruma ja nii jäigi. Afakti iseenesest on ja et see ei ole mitte nii-öelda välja väljamõeldud lugu mingi stoori laulu tekstina vaid, vaid see oli sõna otseses mõttes täpselt nii siin ja praegu tollel hetkel