Algab saade on missiooniga mehest Vardo Rumessen ist, kes saab täna kuuekümneaastaseks sünnipäeva. Saate juhatas sisse Sergei Rahmaninovi prelüüd, uppus 23, number kaks p. Tuur juubilari esituses. Vardo Rumessen isiksust ning laiahaardelised tegevust Eesti muusikaelus tavat saates avada poliitik Tunne Kelam, dirigent Neeme Järvi, muusikateadlane Priit Kuusk, noor saksa muusikateadlane Hans-Gunter Lock, muusikatoimetaja Virve Normet ning juubilar ise. Vahendamas on Kersti Inno, Vardo Rumessen, milline oli see kodu, kust tulite teie suurde muusikasse, poliitikasse, muusikapoliitikasse? No mina olen tegelikult sündinud küll Tallinnas, aga oma lapsepõlve ma veetsin Pärnus ja ka muusikakoolis, käisin Pärnus ja ka keskkooli lõpetasin Pärnus 1000 961. aastal ja minu vanemad olid muusikud, mõlemad Nad tutvusid Tallinna konservatooriumis 40. aastal Isapis Tuudur vetiku koorijuhtimise klassis, ema õpisseni Siimanni laulmise klassis ja mina sündisin Tallinnas, siis nüüd juba tuleb välja, et päris palju aega tagasi. Me elasime tol ajal praeguse muusikaakadeemia hoovi peal, selles hallis kivist majas, mis aadressi järgi on küll Sakala tänaval, seal elas tol ajal ka Karl Ots. Me elasime seal siis kuni 44. aasta pommitamiseni ja siis seoses Nõukogude vene okupatsiooniga, vanemad kolisid ära Pärnusse. Minu elu kulges siis ka Pärnus ja isa tegutses seal muusikaõpetajana koorijuhina, ta juhatas seal mitmeid-mitmeid koore ja mina astusin siis 1950. aastal Pärnu esimese keskkooli ja õppisingi 11 aastat, siis Pärnu esimeses keskkoolis. Meie kodu oli ju selles mõttes küllaltki muusikaline, mõlemad vanemad olid muusikud ja ema hakkas esinema väga aktiivselt kirikus ja see huvi muusika vastu minul tekkis täiesti spontaanselt. Iseenesest kahetsen isegi, et vanemad mind ei pannud varem muusikat õppima. Ma olin juba ikka üle 10 aasta vana, kui ma esimest korda mälu järgi nii klaveri juures hakkasin midagi improviseerima ja ise otsima ja niimoodi see asi tuli ja siis, kui ema märkas, et mul mingi muusikahuvi nagu olemas, pani mind viiulit õppima. Iseseisvalt õppisin klaverit kuu kodus, mulle hirmsasti meeldis ise noodistrueerida. Küllaltki suuri raskeid asju seal Beethoveni sonaate vaadata ja keskkoolis ma tegin niisugusi heliloojate muusikaõhtu Bachist, ma mäletan, oli üks loeng-kontsert, kus ma siis rääkisin ja mängisin šopäänist oli Bethi ennist oli ja siis ma 60. aastal läksin üle klaveriklassi. Meil oli Pärnus väga nii soliidse staažiga juba ja Saksamaal õppinud pianist alismardi, kelle juures varem olid lõpetanud juba Valdur Roots ja mõni aeg hiljem siis Arbo Valdma, kellega meil tekkis ka päris tihe kontakt juba õpingute päeval. Me olime mõlemad mardi juures, aga Arbo tuli Tallinnasse natukene varem ära. Ema ikka tahtis, et mina lõpetaks nagu keskkooli ennem ära. Ja siis üks aasta ma õppisin siis eriklaverit mardi juures ja 61. aastal tulingi siis Tallinnasse, nii et niimoodi see Pärnu elu kulges. 61. aasta sügisel astusin siis Tallinna muusikakooli ja õppisin hilja olme klaveriklassis kolm aastat. See oli väga huvitav periood minu elus ja, ja see tegelikult võib-olla oli mul esimene niisugune tõeliselt range metoodika alusel siis õppimine. Varem oli see olnud küllaltki niisugune oma pead hilja ulm oma implsiivse iseloomuga nii väga palju asju mul paika ja. Ma olen temale tagantjärgi väga-väga tänulik. Meil oli väga südamlik vahekord diskuuekümne neljandal aastal. Tema suunas mind jah, konservatooriumisse nuki juurde ja ma lõpetasimegi Tallinna muusikakooli 64. aasta kevadel ja sügisel astusin konservatooriumisse. Esimeselt kursuselt võeti mind kohe vene sõjaväe kaugele Siberisse ZA lähedale, nii et ma lõpetasin seal Abja mehaanikute kooli lennunduse alal reaktiivlennukis, et alal, nii et, et ma ikka kaotasin oma vormi. Tegelikult, kui ma lõpuks kolme aasta pärast pääsesin 67. aasta sügisel, siis sisuliselt tuli hakata ikkagi otsast peale ja siis ma astusin uuesti konservatooriumisse kuni siis 71. aastani ja siis ma konservatooriumi lõpetasin veel peale Bruno Luki ka Erna Saare juures, siis ma õppisin Eugen keldri juures ja ma pean ütlema, et kõigi nende õpetajatega on mul selles mõttes vedanud, et nad kõik täiendasid 11, nad olid tegelikult küllaltki erinevad isiksused. Ma olin noh, küllaltki juba niisugune iseseisev ega, ega nii väga võib-olla minuga kerge vist nendel õpetajatel ei olnud, ma kujutan ette Eesti muusikast hakkasite te kullateri välja sõeluma juba konservatooriumi põlves seal saare prelüüdi ja, ja sealt tulid edasi esiettekanded ja mudi väljaanded, plaadi väljaanded, kontserdid, artiklid, saated, nii et see propageerimise töö see jätkub. Nonii, kas see kullaotsija roll on teil õnne toonud? Sisemiselt kindlasti avastamisrõõm on alati üks, üks suurimaid rõõme tegelikult, ega mul eesti muusika vastu õpingu ajal tegelikult erilist huvi ei olnud ja Leo Normet pani mulle isegi eesti muusika veel kolme konservatooriumi tunnistusele ja see tekkis hoopis kuidagi väljaspool nagu õppeplaane ja õppekavasid ja eelkõige sellistele inimestele nagu Carleiter, Johannes Jürisson siis ka Oskar kuningas, kirjandusteadlane, see oli hoopis teistsugune mõttemaailm kui see, mis ütleme, oli tavalise õppe program kummi sees ja see avaldas võib-olla mulle isegi mõnes mõttes palju suuremat mõju, sellepärast et see oli kuidagi väga vahendite otsene kontakt ja ma õppisin nagu kultuurilooliselt rohkem pöörama tähelepanu eesti muusikale kui tervikule ja seda ka ajaloolises kontekstis näha kõikide nende probleemidega, mis siis Eesti ajaloos tegelikult on olnud ja avastasin seal siis eelkõige need suured vastuolud, mis on meil olnud ja mõjut, tänud kõike muusika kujunemist ja tema hindamist ja tema üldse eluvõimelisust või ütleme seda, kui palju teda mängiti siis kaasajal. Ja tegelikult see huvi Mart Saare vastu tekkis tänu Johannes ürissonile mul jah. Jaa. Ta kutsus mind hüppascheri esinema, tegelikult me käisime muusikakoolis temaga rebassaarest siis kui veel Mart Saar elas, nii et, et ma mäletan seda väga-väga hästi, kui me seal olime toas ja Mart saadistus klavereid, aga Jürisson palus mul mängida midagi, Mart Saarest ja nooti ei ole kuskil ja saatis mind Mart Saare abikaasa juurde. Tema siis näitas mulle suuri kohvreid, mis oli käsikirju täis ja siis mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti, et mida siit nüüd valida, mida siit mängida. Mina kujutasin tol ajal niimoodi, et kõik väärtmuusika on trükitud, et ma lähen aga raamatukokku ja ja muudkui võtan noodid ja mängin. Aga siis selgus, et, et väga palju huvitavat on trükkimateni. Ja siis, kui ma hakkasin seda enda jaoks avastama, kui palju üldse Eesti muusikast tulvil trükkima ja kui palju on praegu kättesaadav, siis kuidagi tekkis niisugune õiglustunne või kuidas seda ütelda? See hakkas kuidagi minus nii helisema selles mõttes, et ma tundsin, et midagi on tarvis teha, et, et see muusika on vaja trükkida, ette kanda, propageerida, näidata, aga ega ma siis veel ei osanud nagu võib-olla ette näha. Neid raskuseid isegi mis see endaga kaasa toob, aga jah, need Mart Saare prelüüdi, nagu te siin nimetasite, need kujunesid minu niisuguseks esimeseks suureks avastuseks ja ma pean neid üldse eesti klaverimuusika pärliteks. Kummaline, kui see nüüd, kui on minu konservatooriumi lõputöö oli jah, Mart Saare kogutud klaveriteosed, mis ma siis kogusin kokku ja kommenteerisin väga detailselt kõik üksikhaaval ja see oli siis minu lõputöö nagu ütleme nii teaduslikumas plaanis ja kaks köidet sellest on ilmunud trükist, aga see prelüüdi just see kõige südamelähedasem osa, see jäi tol ajal trükist ilmumata kaheksakümnendatel aastatel ja on siiamaani tõlkimata kahjuks. Nii et, et ma väga loodan, et, et võib-olla nüüd Mart Saare juubeliaastal mul õnnestub ehk see lõpuks siis ära trükkida, et meie nooremat pianistid saaksid ka neid mängida. Kuigi ma olen jah, tegelikult vene ajal ükskord need saarepre lüüdid LP peale plaadistanud, aga noh, praegu ei ole see enam kuskilt kättesaadav. Igal juhul ma väga loodan, et ehk õnnestub mul ka veel siidi peale need nüüd plaadistada seoses Mart Saare juubeliga. Klaverimängu ja uurimistegevuse juurest jõudis Vardo Rumessen ka poliitikasse, räägib parteikaaslane Tunne Kelam. Minu esimene mulje on inimesest, kel on oma nägemus, oma maailmavaade, kontseptsioon elule ja see ei hõlma mitte ainult muusikat, see hõlmab eetikat, kõlbelisi aluseid. See hõlmab huvi oma rahva saatuse vastu. Mis viis Vardo Rumessen ikka poliitikasse. Selle kõige paremas mõttes ma mõtlen Eesti vabariigi taastamist ja tema osa põhiseaduse assamblees, kus ta tegutses väga energiliselt meie põhiseaduse teise peatüki inim- ja kodanikuõiguste peatüki juures. Aga see on ehk lühidalt öeldes selline elu mõtte ja samal ajal täiuslikkuse taotlus. Minu kokkupuuted Vardo Rumessen, nagu on olnud, on alanud õieti kultuurivaldkonnas, sest nõukogude okupatsioonitingimusi, siis oli ju kultuur üks põhilisi enese avalduse ja enese säilitamise võimalusi väärikuse ja elu mõtte säilitamise võimalusi. Kuigi üks esimene kokkupuude huvitaval kombel oli minu meelest midagi aastal 57. Ma olin ülikooli teise kursuse lõpetanud ja me saime võimaluse teenida natuke raha kasvatajatena abipioneer laagris. Ja sinna saabus koos Pärnu laste kui suur poisi kolakas, kellest ma pärast sain aru, et oli Vardo Rumessen juba siis temale iseloomulike joontega eneseteadlik ka parasjagu segadust tekitav igal juhul meeldejääv noor isiksus. Hilisemad kohtumised olid põhiliselt just et võiks öelda siis kultuurilise opositsiooniringkondades millesse Vardo lülitus väga aktiivselt, mida ka mina mõningal määral organiseerisin ja ta oli kaasa haaratud selliste inimeste kokkutulek kui see, nagu Arvo Walton või Hando Runnel, Juhan Viiding, Helju Tauk ja õige palju teisi. Ja selline kartmatu või loomulik arusaam sellest, et Eesti vajab poliitilist iseseisvust selleks, et eesti kultuur ja eesti rahvust saaks areneda. Selle seose tunnetus viis kahtlemata Vardo ka eesti kongressi juhtivate tegelaste hulka. Ta juhtis ju mitu aastat ja juhtis väga edukalt Eesti kongressi kodakondsustoimkonda, mille eesmärk oli viia lõpule teine etapp meie kodanikkonna määratlemisel. See tähendab siis pärast registreerumist, et Eesti Kongressi valimisi valmistada ette Eesti vabariigi isikutunnistused Eesti vabariigi kodanikele. Et oleks selge, kel on õigus otsustada Eesti tuleviku üle. Ja lõpuks ka töö esimeses ja kolmandas riigikogus. Kuid kui ma järele mõtlen, siis kõige sügavama mulje, mida Vardo Rumessen minu jaoks tekitanud, on selline terviklik ja väga sügav, väga tõsine, tore võib-olla niisuguse sügavuse ja võiks öelda ka täiuslikkuse taotlus, mõningal määral peletab inimesi. Kardetakse, et kui see inimene ennast saab tõesti täiendada, määral teostada, siis ta lükkab kõik teised kõrvale või, või ajab ainult oma asja näiteks Eesti klassikalisi heliloojaid ja püüab nüüd kõigiti tutvustada. Tegelikult ka siin on huvitav, et väline mulje on õnneks petlik. Vardo Rumessen on tähtkujult lõvi ja ma arvan, et lõvidele on väga tähtis, et nad saavad neile omase väärika positsiooni. Samal ajal rajal võivad Vardo Rumessen, ei taolised inimesed olla suureks üllatuseks äärmiselt kompromissivalmid ja väga suuremeelsed teiste suhtes ka teiste voolude suhtes, kui neid endid ei häirita või kui nad saavad oma kutsumust realiseerida. Ja see on tulnud välja, mitte ainult et kunstis on tulnud välja ka poliitikas. Vardo Rumessen on olnud erakordselt koostöövalmis kõige erinevamad inimestega, kui asi väärib seda koostööd, kui on väga oluline asi ajada. Ja sedasama on võimalik ju aa ja kogeda ka Eesti kultuuripoliitika ajamisel. Mida ikkagi on tema juures kannustanud see põhiline arusaam, et rahvus ei ela kultuurita ja et meie väikese rahva põhiline argument, põhiline eneseteostusvahend ja ka enesetunnetuse vahend on meie ehtne rahvuslik kultuur? Vardo Rumessen on avastanud taas sünnitanud isegi mõningatel juhtudel ja samal ajal on huvitav, et see sugugi ei muuda Vardo Rumessen nii kitsalt rahvuslaseks selle sõna võib-olla bioratiivses tähenduses. Väga tüüpilised tema soolokontsertide programmid on ju tasakaalustatud, ühelt poolt näiteks Eller teiselt pooltes krea pin või Rahmaninovi. Nii et see rahvusvaheline tasand on tal alati olemas. Ta ei ole mingil juhul just kitsalt eesti rahvas. Kõige mõtlemapanev inimesele, kes võtab vaevaks kasvõi 15 minutit süveneda, Vardo Rumessen, nii kodulehekülge, mida ma väga soovitaksin külastada siis on hämmastav tema tegevuse palju külgsus ja haare. Kui ma vaatasin, mida ta on teinud, viis CDd, 10 kauamängivat plaati, aga ligemale 50 noodiväljaannet, mida on algatanud, mida tema on toimetanud 17 raamatut põhiliselt eesti heliloojatest ja ikka niisugused, et nimed nagu Tubin, Tobias, Saaroja, Eller, Artur, Kapp, süda siis tõepoolest, ma arvan, et väga suurel määral tänu tema arusaamale tema kohusetundele või missioonitundele on need heliloojad saanud uuesti eluõiguse näiteks kas või Artur Kapi Hiiobi uuesti lavale toomine. Ja muidugi Tobiase Joonase lähetamine on juba palju räägitud asi. No minu meelest Rumessen tunnetas Joonasega tööle asudes võib-olla midagi sedasama, mida Jüri Arrak minu jaoks on tunnetanud oma kunstis see tähendab arusaamist või esimesi signaale kunstilisel ja vaimsel tasandil, et midagi Nõukogude okupatsioonist hakkab muutuma. Ja et iseseisva Eesti riigi taastamine ei ole võimatu. No minu jaoks tobiase Joonase lähetamise järk järguline taassünd, see oli nagu mingisuguse hiiglase kerkimine uuesti maa alt algul üks osa, siis siis edasi ja edasi. Ja asjaolu, et eesti kongressi esimene istung alustati Tobiase Santusega minu jaoks oli see väga selge tõdemus et Eesti iseseisvus on võimalik. Santus kujutas just nagu mingisugust säravat mäe tippu, kuhu me veel jõudnud ei ole, aga kuhu meid see ettekanne hetkes tõstis? Pärast seda ettekannet juba jälle, me olime tagasi reaalsuses, aga see reaalsus oli kindlasti muutunud pärast seda kunstilist kogemust. Ja see andis väga selge ja peaaegu füüsiliselt tunnetatava sihi. Et, et asjad on muudetavad. Et see nägemus, mis Tobiazel, oli tookord küll Iisraeli rahva kui väikese ja rõhutud rahva vabadustaotluste kujul, see nägemus on, kehtib ka eesti rahva jaoks. Ja selle nägemuse Vardo Rumessen tas mitte lihtsalt ei visandanud, vaid ta tööd tas oma aastatepikkuse tegevusega avastades Tobiase käsikirja konsulteerides, kirjutades seda ümber redigeerides, siis organiseerides ettekandja diaid, võideldes tingimuste loomise eest lõpuks tehes klaviatuuri, hoolitsedes nootide trükkimise eest. Kõik need on ju ühe protsessi kümned ja kümned eri tahud. Aga kõikides nendes erinevates tahkudes võib tema kätt ja tema vaimu tunnetada. Neeme Järvi, millisena teile paistab Vardo Rumessen Eesti kultuuripildis? Vardo Rumessen ikka tunnen ju ammust aega ja meil on väga hea sõbralik muusikaline vahekord olnud. Muidugi kuuskümmenda, sest et selle aja jooksul jõuab teha palju. Vardo Rumessen on ennast näidanud kui muusik. Kõigepealt pianist, muusikategelane, kes on tõesti oma südamed vallutanud eesti muusika pärast ja just nende heliloojate pärast, kes on unustusse jäänud ja seda mahtu ja seda tööd, mida nad on teinud. Seda ei oska lihtsalt sõnadesse panna ja see on tohutu, mida ta on eesti muusikale teinud ja mida ta muusikale andnud. Kõikide nende raamatute kirjutamine, juubelit pidamine, Artur Kapp ja Toby ja Mart Saar ja Heino Eller ja tollases väga rasketes tingimustes ta siiski jõudis. Tervist jõudu, et ka edaspidi ta teeks eesti muusikale sama palju ja esimene suursoomullad, et Eduard Tubina tuleks raamat välja ja mille kallal ta praegult töötab ja Tubin on meil niisugune helilooja, kellelt kahjuks ei ole veel midagi kirjutatud niisugust, mis rahvusvahelisel taustal oleks võimalik lugeda ja tutvuda sellepärast, et ikkagi eestikeelsed väljaanded jõuab mingisugusele määral eksisteerivad, kuid inglise keeles näiteks ei eksisteeri. Sellepärast ongi, et Vardo Rumessen organiseeritud Tubin ja tema aeg festival mis hakkas möödunud aastal ja nüüd oli teist korda sel aastal, et see jätkuks ja et tuua rahvusvahelist kaadrit, soliste ja inimesi, kes mängiks Tubina teoseid, tuuakse Tallinnasse ja et rohkem inimesi keeriks Tubinat, nii et tema on sellest ka muidugi välja palju ära teinud, ta on tohutu suure propaganda selleks toonud, paljude inimeste Tubina sihtasutuse loonud ja nii edasi ja nii edasi. Nii et madrovil Vardo Rumessen neile head tervist, palju õnne sünnipäevaks, kogu perega ja palju, palju ju häid aastaid veel tulevikus. Huvi Eduard Tubina vastu tõi Eestisse ka saksa muusika tudengi mis Eesti helilooja loominguga tutvumiseks eesti keele selgeks. Hans-Gunter Lock, teid ühendab Vardo Rumessen niga, sügav huvi Eduard Tubina muusika vastu ja nii ongi, millised on olnud teie kokkupuuted sel pinnal, härra Rumessen, niga? Kui ma fonoloogilised alustan, siis oli kolm aastat tagasi, mul tekkis Saksamaal juba huvi Tubina vastu ja siis tahtsin oma diplomitöö litsigi muusikakõrgkoolis needa Tubinast kirjutada ja siis olin suvel Eestis ja siis kuidagi sain kontaktid eesti muusiga inimestega ja siis soovitati mind Vardo Rumessen, sest tema on ju spetsialist Tubina alal ja siis helistasin talle ja läksin tema koju, ta võttis mind soojalt vastu ja siis vestlesime ja tema näitas mulle ka pahtlituur ja ka mingeid käsi kirjumist tema kodus oli need need transparendid, mis ta tegi, ja Rootsis ja mul olid ka erinevad küsimuse see diplomitööprojekti kohta ja nii, et see oli mulle väga huvitav temaga kokku saada ja temaga kokku saamata ei oleks kindlasti minu diplomitöö nii hästi Reia kukkunud, kuidas ta lõpuks siis sai? Mis laadi abi theromissionilt saite peamiselt? Ta andis mulle mõned lisafaktid, mida ma ennem ei teadnud, ma mäletan, et see oli teine sümfoonia minu huviorbiidis ja siis ta ütles mulle oletatavasti Tubina motiivi, mis seal on mingi motiivi mis sobib tema nimega kokku ei, ta tuubin. Ja siis oli mul ennem tundmatu ja seen ütleme selles teoses üks võtmemotiivi alates teisest osast lõpust ja kolmandal Usando. Vardo Rumessen tundub küll nagu elav leksikon, mis puutub Eduard Tubina. Ja see ongi tööstini, seda ma sain ka teada, kui ma nüüd tulin Eestisse õppima, see oli kaks aastat tagasi, siis koha oktoobris toimus Tubina festival Tartus jazz, seal tegime ring reisu Alatskivile ja Kodaverre, kus Tubina sündinud ja elanud ja siis bussis ta rääkis meile nii palju fakte ja aastaarvu ja see oli vapustav, kuidas ta teadis kõiki praktilised peast, tal ei olnud mingit vaid ta tegi kõik peast ja selles mõttes oli see väga mõnus teda kuulata. Milline on teie sünnipäeva soov? Suvin talle eelkõige head Järvist, et ta saaks omad asjad teha, kuidas ta ise tahab? Vardo Rumessen tegevust analüüsib muusikateadlane Priit Kuusk Vardo Rumessen ja Eesti klassikaline muusikapärand on muutunud tõepoolest müümideks. Pühendumine eesti klassikale on nii täielik, sest noorimad heliloojad, kellega ta on tegelenud, on ju 1905. aastal sündinud Eduard Tubin ja Eduard Oja. Toredasti nüüdseks juubeli ajaks ta elu jaotanud nagu võrdselt kaheks pooleks. Enne Eesti muusikat 1972. aastani ja järgmised 30 aastat elu eesti muusikaga ja selle nimel. Eelöeldu võiks tunduda õõnsa paatuslikus sõnakõlksud ent on tõepoolest määratu töö ja pühendumine eelmänguks sellele olid Mart Saare kogutud klaveriteosed kolm köidet konservad vormi diplomitööna siis Mart Saare 90.-le sünniaastapäevalehe 1972, tema klaveri preliidide esitused siis tegutsemine Tobiase klaverikontserdi restaureerimisele ettekandmisel, helilooja, juubeliaastal 1973. Seniks Rumessen saanud ka muusikateadlasena heliloojate liidu liige, tegime koos balti muusikateadlaste konverentsi, kus Vardo taas põhjalikult meie klassikapärandit ka naabritele tutvustas. Vardo Rumessen-i puhul on õnnelikult pühendunud muusika, teadlaslikud, põhjalik aine tundmine, lause uurija töö esitaja, pianisti tegevusega muidugi selle taga erakordne propagandisti hing. Ma usun, et sellele tööle on tal suunajaid ja toetajaid olnud kõigepealt maestro Johannes Jürisson või Karl lehter, Leo Normet, Oskar kuningas, toetajana ja kaasa tulejana dirigent Neeme Järvi, Sirje Endre, kirjastus ja Need, lauljad, viiuldajad ja teised, kes tema innustusel on eesti klassikat tunud, mängima, laulma, kellele Vardo Rumessen ise siis klaveripartneriks asunud. Aga kogu noodimaterjal oli ju ette valmistatud tema poolt. Nii on see olnud monumentaalsete oopusteni välja suurte tsüklite ja kontserdi sarjadeni. Festivali ideni, kus suurimate töödena kõrguvad Tobiase oratoorium Joonase lähetamine ning Artur Kapi oratoorium Hiiob. Ka helilooja Eduard Tubin leidis temas oma elu lõpuaastail innuka koostööpartneri, interpreedi. Oma iidolite ongi ta elusana näinud vist ainult Mart Saart ja Edward Tubinad. Küllap avaldanuks omakorda austust ja tunnustust Rumessen nii tööle ka Tobias, Artur Kapp või Mart Saar kihise samuti Peeter süda, Heino Eller ja Eduard Oja, kui nad niga elanuksid. Suuremad ettevõtmised klassikute nimel on koondunud nende tähtpäevade ümber kus Vardo Rumessen organiseerituna on heliloojate mälestust jäädvustatud trükiste, konverentside, muusikapäevade, kontserdisarjade, plaadistuste ja muuga kuni mälestusmärkide püstitus, nägemiseni. Neil kõigil on ta ju ka ise aktiivselt kaasa teinud. Pianistina ja konverentsi ettekandjana. Olen tema kodus mitmel korral riiulitelt vaimustusega imetlenud hoolikalt köidetud partituurid nooditrükiste ja muusikaraamatute pikka rida mis kõik tema algatusel ja organiseerimisel kaante vahele saanud. Vardo Rumessen teeneks tulebki pidada eeskätt meie klassikapärandit korrastamist ja selle kättesaadavaks tegemist nüüd juba kogu maailmale teenimatult unustusse jäänud teoste taas avalikkuse ette toomist. Eespool nimetatud toetajate ja kaasatulijate kõrval on talumatu, et ei olnud ka üsna palju vastutöötajaid, kellest on üle saanud omaenda tervise hinnaga. Muuseas, välismaal on tema tegevus kõikjal kõrge hinnangu saanud. Isegi pisut uskumatu, aga ka viimasel vaba Eesti kümnendil pole Vardo Rumessen-il Eesti asja meie muusikaklassika asjaajamine sugugi kergemini läinud. Samm-sammult tema tegemisi kõrvalt jälginud olin nüüd minagi üllatunud, isegi vapustatud, kui nägin tema juubeliks ilmuvat isikuraamatut toimetades raamatu teabe, lisades, kes tema tehtud kokku ritta panduna, kas tõesti nii palju ja mida kõike ta on jõudnud. Soovitan seda omapärast ja mõtlemapanevat raamatut kirjastuselt seis teile endalegi muretseda. Tahaksin veel meenutada, et kui ajad ja olud vabamaks läksid, hakkasid väliseestlased oma sündmustele kodu Eestist muusikuid esinema kutsuma. Ja kui teised läksid mõne pannakesega, siis vard oleks alati soolo tuga Eesti klaverimuusikast klassikast. Nii oli see Rootsis, Kanadas, Ühendriike, kides, Austraalias. Imeteldav on, et kogu aktiivse poliitiku tegevuse ja kõigi nende eesti muusikaasjadega rahmeldamist kõrval on ta suutnud end ka pianistina vormis hoida. Ja samas stiilis jätkab ta ka oma juubeli tähistamisel pühapäeval Kadrioru lossis soolokava Eesti prelüüdid. Põnev sündmus 24 prelüüdi Tobiase süda saare, Elleri ja Tubina loomingust. Teil on sellised väga suured lemmikud ka vene heliloojate seas just pianistina. Ma olen ju tegelikult jah, suures osas pühendanud just selle nõndanimetatud Eesti asja ajamisele aga ma ei tahaks seda mitte kunagi näha kuidagi väga niimoodi kitsalt suletuna või piiraton ainult sellega. Ja ma olen ikka püüdnud kuidagi kõiki neid asju näha niisuguses laiemas kontekstis ja püüdnud kontsentreerida oma tähelepanu, võib-olla niisugustele väga kindlatele heliloojad televõib perioodidele või suundumustele, et mitte väga nii laiali valguda, mis ähvardab väga pealiskaudseks jääda. Mina olen üldse seda tüüpi inimene, et mulle meeldib küll väga palju avastada igasuguseid tundmatuid asju, aga samas mulle meeldib ka väga palju just süveneda olemasolevasse. Nii et ma pigem loen võib-olla mõningaid, kas Dostojevski või, või ütleme, Victor Hugo teoseid 10 korda ja, ja püüan nendesse süveneda ja saan sealt väga suure naudingu, ei hakanud neid mõistma hoopis uutmoodi. Sama asi ka muusikaga. Ma kujutan ette, et ma praegu mõistan Bachi loomingut kindlasti täiesti teistmoodi kui veel 10 aastat tagasi ja sama asi on olnud siis ka niiskreadeni kui Rahmanjunuriga, mis on jah kujunenud minu repertuaaris võib-olla kõige ulatuslikemaks ja üks kindlasti väga oluline põhjus, et miks see niimoodi on olnud omal ajal, kui ma väga palju külastasin Carleysterit, siis lehter selgitas mulle, kui palju tegelikult Donskriaabin nimelt mõjutanud eesti muusika arengut ei oska. Reabini mõjusid on tõepoolest nii Toby Martson, Kaare, Heino Elleri, Eduard Oja isegi Eugen Kapi juures ja samuti Rahmaninovi nõusid. Ja neid on ka välismaistes kriitikates esile toodud, et kui kuulatakse eesti muusikat, kas või siin helleri prelüüdi osas on toodud paralleeli Rahmaninovi ka, mis praegu võib-olla meie kuulaja jaoks tundub väga ootamatu ja üllatav tegelikult vaata niimoodi vaatama ja mõtlema siis just Elleri varases perioodis varases loomingus on tõesti need mõjud täiesti silmnähtavalt olemas, mõtis krõbini mõju väga tugeval kujul, nii et võib-olla see mingil määral minu muusikalise tegevuse alguses juhtis nagu tähelepanu nendele ja pealegi, kuna mõlemad olid väga silmapaistvad oma ajastu pianistid, siis see kindlasti kuidagi avaldas kavamalt väga suurt mõju. Nii minu arusaamist tele ja ja tõepoolest ma nende heliloojate loominguga olen väga pikka aega tegelenud ja süvenenud sellesse ja nad on mulle väga südamelähedased. Terve siis noored aastate jooksul teinud Arthur messeniga mitmeid saateid temast kupjannistist muusikateadlasest ja võib öelda ka kui missionärist. Kuidas sa iseloomustaksid seda meest ja tema eluenergia? Vardo Rumessen on tõepoolest mis pool sajandit olnud siin meie muusikaelus, minu teadlikkus, muusikaelus ka kogu aeg kusagil. Ma ei ütleks, et ma oleksin aastakümnete jooksul väga tihedalt temaga kokku puutunud aga Vardogangi see imelik asi, et võib-olla meie kõikide jaoks ta on kogu aeg kusagil. On nagu, nagu mingisugune Lendav Hollandlane kelle olemasolu me teame. Ja ta on mõneti võib-olla oma olemasoluga ka intrigeeriv. Ja kui ta juba ilmub nii-öelda lagedale kontakti mõttes, siis võib öelda, et kaheksal juhul 10-st sünnib ka sellest probleem selle tõttu võib-olla vardalt isegi natukene peljatakse. Aga mina muidugi olen puutunud kokku temaga väga mitmesugustes olukordades, nagu sa ütled, saateid teinud. Ja saadete tegemine viib mõnikord. Ma ei ütle, et alati viib mõnikord inimesele küllaltki lähedale eriti kui teha saateid tema oma kodus tema oma tööde keskel, seal, kus ta on omas elemendis ja ka see taust, kõik, mis teda ümbritseb. See sisaldab sellist noh, ütleks sfäärilist informatsiooni, mis ei ole ei sõnadesse ega otseselt esemetesse paigutatud. Aga selles alustikulises taustas on võib-olla palju rohkem inimest ennast tema muredega tema haavatavusega, tema sisemise pehmusega, tema nõrkade külgedega. Ja. Ma ütleksin, et ühel hetkel ma olen võib-olla Bardot näinud väga-väga inimlikuna, vaat kõige selle taustal keskel ja ja kõige selle mõistmise keskel ja sellega, et oma võib-olla tahaksingi rääkida kahest Vardost, vaat ühes selles, keda me teame ühiskondlikus sfääris ja sellest teisest Vardost kes on väga tundeline, nagu kõik muusikud kes on tundeline ja tundlik kuni väga sügava haavatavuseni oma missioonide aspektist ja suhtes. Ja vaat nähes ka teda tema tööde keskel on hämmastav see, kui palju ta on suutnud juba teha nende aastakümnetega. Ja kui palju ta on planeerinud, kui palju ta tahaks teha. Tead, Kersti, mulle tundub isegi, et need inimesed kes jäävad oma eesmärgid kõrgemalt kui on tavainimese pea ja, ja teinekord ka süda nad näevadki asju teisiti ja nad nad peavadki vaatama kõrgemalt. Ja tegelikult on nii, et kui sa takerdunud inimsuhete sfääridesse ja inimsuhetesse just siis jäävad ju pahatihti täitma sinu oma eesmärgid. Et kõrgemad eesmärgid, mis sa oled seadnud missioonitundest. Nii et see on nagu elu ja kunstitegemise paradoks. Saalsus. Ja vardasele keskel on võib-olla üks üks eredamaid näiteid sellest. Vardoga suheldes on veel üks selline kummaline asi. Et ühtepidi nagu nagu tahaks väga temaga suhelda ja teisipidi juba et Te nagu natukene kardad seda tema järsku ütlemist. Kardad tema ühiskonna ja, ja muusikaringkondade kriitilisust, kardan seda, et, et ta võib ühe või teise lausega teha haiget kas sulle endale või sulle lähedastele inimestele. Ja samal ajal nagu tõesti miski kisub siiski, sest varda on, on väga tark, väga suurte teadmistega. Iga vestlus temaga annab väga palju juurde. Ja mina olen enda puhul märganud veel seda, et väga tahaks seda naerataks. Vardo puhul ma olen märganud, et tal on väga hea naeratus. Seda naeratust tahaks, tahaks kohe rohkem näha. Et te olete oma tegevuses ja asjaajamises rannas Maximalist, mida see on teile kaasa toonud? Elus peab olema fanaatik, dismi ja idealism. Tähendab, minu kogemused on üldiselt mind õpetanud, et mida vähem sa planeerid ja mida vähem saad, kavatsed üldse teha, seda vähem sul õnnestub ka võib-olla ära teha, tuleb alati. D väga fanaatiliselt üritada maksimumi ja siis, kui sellest õnnestub pool ära teha, siis tegelikult on, on päris tore tunne, ega kunagi ei õnnestu kõike teha. Esiteks juba enda ressursid on piiratud ja rääkimata kõigest, kõigest muudest võimalik teistest. Aga alati on niisugune tunne, et oi, seda oleks veel vaja teha, seda oleks vaja teha. Vot need asjad ei ole nii, et minu arust on nii, nagu need peaksid olema ja üldse kui laiemalt niimoodi mõelda, mis on mind kogu aeg väga kuidagi südant valutama oma pannud see meie klassikalise muusika osatähtsus üldse ma mõtlen noh, mitte ainult Eesti muusikat, selle osatähtsus meie ühiskonnas ei ole praegu see, mis ta tegelikult võiks ja peaks olema. See vajaks palju enam meedia tähelepanu vajaks suuremat tähelepanu raadiust televisioonis, ajalehtedes, nüüd kui meil on uus oma muusikaajakiri, see varsti aitab ka väga palju kaasa tähendab väärtustada tõelisi muusika saavutusi. See mõte on mind kuidagi kogu aeg nagu kandnud ja ma olen kuidagi väga üle elanud seda, et noh, niisugused nagu te ütlesite siin tõesti kullaterad teinekord, mis meil on oma muusikas olemas, et need kuidagi on jäänud tahaplaanile, kuidagi on nii välja kukkunud, et ma olengi põhiliselt nii selle liiniga tegelenud, aga eks ma ikka samas olen väga palju esinenud ju lääne muusika interpredina ja ka väljaspool Eestit esitanud igasugust muusikat siin, niiet et ma peaks olema nagu tegelikult rahul selles mõttes, et päris palju on siiski õnnestunud ära teha. Millised on need teie tipphetked või tippsündmused? Kontsertidest kindlasti nimetada, eks siin 1981. aastal Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia suures saalis ma mängisin terve õhtu Eduard Tubina loomingut ja Tubin oli ise seal kohal ja see vastu võtta. Ta oli minu jaoks erakordselt üllatav ja väga soe ja, ja kõik need vastukajad Rootsi ajakirjanduses andis mulle väga palju niisugust usku ja jõudu. Ja ma lootsin, et noh, et, et nüüd, kui ma tulen Eestisse siin, et siis kuidagi aitab mul kaasa, siis edaspidi aga tuli välja hoopis vastupidi, et ma olen, tähendab need piirid, mis mulje olid seatud ja mulle pandi välismaasõidukeeld hoopis peale niisugune vastuolu. Ja muidugi esinemine koos sellise orkestriga, nagu on Swiss romaani orkester, šveitsi romaani orkester tähendab Genfis suures pidulikus Victoria Hollis Neeme Järvi juhatusel. Mängisin seal 98. aastal, mängisin Tubina kontsert, Tiinat, suur, väga ilus saal, kõige ilusam saal minu elus. Kas ma üldse olen nagu saanud esineda 1200 kohta või palju seal oli nii, et see oli puupüsti täis, oli, see oli väga meeldejääv kontsert ja väga elamuslik kontsert, nii et ajalises plaanis tulevad praegu meelde esmajoones Neid nisukesi tipphetki tegelikult. Ta on ju olnud ka mitte ainult pianistina, vaid, vaid noh, kindlasti ütleme Joonase lähetamise esiettekanne kuulub nende hulka. 25. mai 1989 Helen Tobias oli isiklikult ju siin Eestis ja Peeter Lilje juhatas seda tolleaegses niukses ajastu kontekstis, see oli tõesti midagi niisugust, mis väga südamesse läks tegelikult kõik see eeltöö, mis oli selleks olnud tehtud üks kümneaastane eeltöö, kõik partituuri redigeerimine ja taastada mine ja, ja seal oli vajalik täiendada seda ja orkestratsiooni osas oli palju probleeme. Ma käisin Moskvas tuntud professor Jüri Fortonaatovi juures mitmel korral seal konsulteerima nende probleemide üle ja, ja siis, kui see lõpuks tervikuna ettekandele jõudis, siis oli see ikka läks väga südamesse. Aga muidugi ka, ütleme peale selle noh, eks iga asi, kui kui sa millegi ega oled väga palju vaeva näinud ja, ja kui see lõpuks nagu teoks saab, olgu see siis mõni noodiväljaanne või, või mõni plaat, näiteks Eino Elleri prelüüdi ilmumine Ameerikas, mis seal tõesti äratas väga positiivseid vastukajasid, väga palju positiivseid retsensiooni ilmus selle peale, see oli ka niuke üks väga oluline sündmus, nii et neid on kindlasti rohkem kui ainult kontserdid. Milliseid sihtide seate täna 60. sünnipäeval? Oh, jah, tegelikult ma mõtlen niimoodi, et mõistust tuleb ikka kuidagi liiga hilja, võid olla ja see arusaamine nii elust kui muusikast ja ka selle muusikat tunne istumine, mis on võib-olla üks kõige raskemini saavutatav asi mis võtab aega, arusaamine muusikast, võtab aega, ma tunnen praegu, et ma olen aru saanud sellest, et tegelikult võib-olla nüüd ma hakkan alles taipama üldse, kuidas peaks klaverit mängima ja võib-olla nii mõnigi raadiokuulaja mõtleb, et natukene hilja või nii. Aga ma lohutan sellega, et tegelikult ma tunnen ennast praegu veel päris noorena ja energilisena, nii et ma loodan veel päris palju kindlasti mängida ja, ja salvestada siin, mis ma olen nagu mõelnud ja kavatsenud ja üks eesmärk mul praegu ongi kindlasti seoses Mart Saare klaveriloominguga, mis ma tahaks kõik salvestada, ehk see veel õnnestub ja üks suuremaid töid, mis mul on nüüd olnud käsil juba 20 aastat on Eduard Tubina helitute teaduslik kataloog ja ma väga loodan, et siin nüüd toimetajat, praegu, kes seda juba aasta aega on toimetanud, et see jutt jõuab kuskil selle aasta jooksul lõpule ja võib-olla aastavahetusel ehk õnnestub siis inglisekeelne kataloog ära trükkida. Kas suur ülevaade kogu Tubina heliloomingu kohta nii, et need on niuksed, lähemad suuremad ülesanded? Ma olen ka selle kataloogiga suvel praegu võib-olla kõige rohkem tegevuses olnud. Soovin kõigi nende eesmärkide elluviimiseks teile palju jõudu ja tervist ja õnne sünnipäevaks. Selline sai saade missiooniga mehest Vardo Rumessen ist. Lisaks juubilari lähe rääkisid Virve Normet, Hans-Gunter Lock, Priit Kuusk, Neeme Järvi ja Tunne Kelam. Saate koostas Kersti Inno ja salvestas Helle Paas. Kuulsime fragmente Rahmanni Noviskreaabini, Elleri ja saare klaveripaladest, tobiase Joonase lähetamisest ning Tubina klaverikontsert piinast.