Homme, 13. oktoobril möödub 100 aastat Eesti muusikateaduse suurmehe Karl lehteri sünnist. Oma isiksuse võlu ja tohutute teadmistega On ta karismaatilise õppejõuna mõjutanud mitut põlvkonda eesti muusikuid, muusikateadlasi heliloojaid, tohutu kultuuri ja muusikahuvi, viis Virumaa talupoisi edasi Tartusse õppima. Muusikalise hariduse omandas ta Tartu kõrgemas muusikakoolis, esialgu klaveri, hiljem Heino Elleri teooria- ja kompositsiooniklassis. Selle kõrval õppis Lester ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus talle omistati Haagneri teemalise magistritöö eest filosoofia magistrikraad. Kõigest eluloolisest saab lugeda äsja ilmunud maris kirme kirjutatud monograafiast. Algavas saates püüame pisut avada Karl Richteri isiksust ja fenomeni. Abiks abikaasa tšellopedagoog Laine lehter, õpilased, kolleegid Merike Vaitma, Johannes Jürisson, muusikateadlane Urve Lippus Jarhiivilindid lihteri raadioesinemistega 1968. aastal sarjas mõtte Tyson andsid kuulakendi alustuseks näidet lihteri väljendusrikkast, ütlemislaadist, tema mõtteid muusikast. Kui muusikas klikib momenti, mis paratamatult kutsub meis esile seoseid paljude kogemustega kaasas käivate tundeelamuste maailma siis algab meie vaimne tegevus meie kujutlustegevust ja punktist tegevusega elavalt kaaslast kähvatult. Siit. Ja stiili vaadates on juba tegemist tõesti selle kunstiga, mille väärtust me hakkame juba hindama. Paistab ikka nii, et mida enam teatud kunstiteoks meis just kutsub esile sellised probleemid, mis meid tugevasti sõudmat nimelt kogemusega, eluliste lähetega ja mitte ainult individuaalse üksikisikuprobleemidega, vaid juba seal talluvad ei lase üldse terve ühiskonna ja inimkonna. Ja siin on see vaim, inimesi prob, leem õieti, mis kunstis seisukohalt on kõige olulisem. On teoseid, mis esimesel momendil kohe meeldivad küll nüüd kaks-kolm korda veel kuulate, siis te hakkate neid järjest passiivsemalt kuulama. On aga vastupidi, teosed esimene kord kuulate ja tundus TTT lihtsalt. Kõike ei suutnud tajuda. Kuulate teist korda kolmandat korda järjest süvenedki ja näete, et üks väikene teos võib osutuda tohutult palju pakkuvaks. Pyrice väitma, kuidas mõjus Karl Lester toona tudengitele oma isiksuse ja, ja oma eruditsiooniga. Mõjuski isiksus mõjus eruditsiooni mõjus kõik minu jaoks isiklikult oli lehter kindlasti üks mind kõige rohkem mõjutanud inimest, siis sel ajal, kui ma olin üliõpilane ja hiljem ka veel pikka aega. See oli hämmastavalt soe ja sõbralik inimene, suhtlemisest tudengitega ta mitte kunagi ei tagunud kedagi maa sisse. Ütleme, põhimõte oli, et kõrgkool on iseseisva töötamise koht, seda ta kordas oi kui palju. Nii et ta ei pressinud midagi kelleltki välja. Et inimene ise vastutab. Aga siis teadmised Neid imetlesid kõik, olgu vahetult tema üliõpilased, olgu sealt kaugemalt. See oli niisugune täiesti, mitte väga sagedane kombinatsioon. Neid oli muusikateadlaste rühmas kolm inimest, natukese koosseisu muutus nagu ikka, et keegi jääb akadeemilisele tuleb aga pikk pikemat aega lõpetamiseni. Arno, Rohvlin, Avo, Hirvesoo ja mina ja noh, küllalt erinevad inimesed ju ja ma arvan, et igaühe jaoks oli midagi lehteris see, mis minu jaoks kõige tähtsam ja need võisid küllaltki erinevad olla. Nii et ma saan rääkida sellest, mis minu jaoks oli kõige tähtsam. Esiteks, kui ta muusikast rääkis, ma sain peaaegu kõik muusikaajalood temaga lääne muusika, eesti muusika pärast kaasaja muusika see seotigi sisse, siis 60.-te keskel ja ta väga kaua ei kestnud see aine, sest lehter läks siis juba pensionile mingi aja pärast. Ja see, kuidas ta oli tolerantne eri ajastute muusika suhtes väga erinevate heliloojate suhtes. See oli minu jaoks midagi uut Niukest noorusliku tobedusega, aga mõningate vanemate tarkade inimeste mõjutusel ma olin meeleheitlikult püüdnud teha endale tabeleid ja noh, oli loomulik, et Bach oli nüüd päris heliloojaga, näiteks lihtsalt ei kõlvanud kuhugi. Ega ta mulle eriti ei meeldinud ka. Aga lehteril oli mõningad väga huvitavad, põhjendas, et noh, selle kohta, kui meie seal tegelikult kõik kolmekesi Tiruniseerisime, et ainult seal heliredelid, diaklaverikolin ja muusikat ei ole umbes. Sekla esiteks, et Listoli kõla novaator omal ajal päris kindlasti tegi väga palju asju esimesena. Ja teiseks list ja mitte ainult list, vot niisugune poolenisti kergem pool sellest tõsises muusikas lehter ütles, aga kui elus on olemas selline milline rõõm ilusast värvist või looduses ilusast pildist või et miks ei võiks niukene, puht meeleline rõõm olla kunstis. Ja see oli täiesti üllatuslik mõttekäik ja ma nagu õppisin seda kuulama täiesti tema mõjul. Omamoodi hindama. Et mitte ei otsi ühes heli loojas või ühes stiilis seda, mida seal ei ole, aga näed seda, mis seal on, aga seda, mida seal ei ole, seda sa võid leida mujal, et see teebki huvitavaks maailma muusika pildi. Praegu, kui on järel hulk tema artikleid ja kõiki ja sealt on näha, et ta teadmised olid vägevad ja ta oli põhjalik ja kõik ja ei paista võib-olla nii hästi välja, et ta oli tegelikult ka väga musikaalne inimene, enda asjad ei pruugi alati koos käia. Mulle meeldis näiteks kooliajal seal tundide alguses või vaheajal või rääkida mõnest kontserdist tagantjärgi. Aga mis teie arvate kesisse ja tema oli väga huvitav rääkida. Ta kraane kõrv selle jaoks muidugi ta interpreetide perekonnast. Abikaasa tšellomängija tütar õppis juba viiulit, hiljem siis Leho tšellomängija. Aga ta võis näiteks lauljatest väga huvitavalt rääkida. Ta oli küllaltki kriitiline. Ja ta nägi neid tagamaid nagu põhjusi, miks inimene ei saavuta oma maksimumi, see oli tema jaoks nii selge pilt. Et teate, et tal on niisugune suurepärane hääl, kui ta oleks õppinud mujal kusagil mujal elanud. Et sellest oleks tulnud maailma tipplaulja. Näiteks mõni laulja, kes Eestis oli tõesti väga hea ja oma tippvormis parajasti teeb, et jaa, aga ütlevad seal detailidega, seal annaks ikka teha veel see detailidega annaks ikka teha veel. Et ikka kõik on natukene liiga üldine, liiga laias laastus, see oli tema kõige sagedasem etteheide. Aga samas alati nägi, et mis, mis seal head on ja saaks teha. Ja talle meeldis sellest rääkida ja huvitav, ta oli elus üldse põhimõtteline inimene, noh me teame tema eluloost seal ja armastas nalja visata selle üle, kuidas ta oli siis Tallinna konservatooriumist lahti lastud ja kuidas teda kusagile tööle ei võetud ja kui ta oli, siis lõpuks teetööliseks võeti, et sellist kõige pikem niisugune karjäär seal. Aga mis oli minu meelest väga lõbus, et väga sageli rääkis, et kui kehv asfalt on Tallinnas. Ja siis ta hakkas pikalt seleta, miks ta nii ruttu tara laguneb, vaat nad teevad niisuguse segu ja tegelikult tuleks teha vot nii ja teisiti, ma ei saanud midagi aru. Unustasin kohe kõik ära. Aga mulje jäi suurepäraselt meelde see imestus, et ta tegi järelikult seda ka väga põhjalikult ja südamega seda tööd. Mina küsisin ta käest, et miks ta ei kirjuta kontserdi kriitikat ometi, et tema peaks kirjutama, aga noh, me seal hakkasime kõik juba natuke kirjutama, vahel ei esinenud, sellel pole mõtet. Ja sel pole mõtet, see tähendas vist tema jaoks. Ma ei küsinud jälle, et miks või küsisin ja ta ei põhjendanud. Aga ma arvan, et ma saan õigesti aru praegu et ta nägi ju neid muusikaelu organisatoorseid küsimusi, et kui liga loga olid paljud asjad ja see, et inimestel ei ole võimalik õppida kaugemal et niisugused silmaklapid ja veel palju asju. Nooruses kirjutas ta palju nurgas kirjutas ta palju ja näiteks tema esimene aasta, kui ta oli Postimehes kriitik 31 vist. Sealt võib nii huvitavaid asju leida. Näiteks Bruno Luki esimene kontsert ja mina üliõpilasena kuulsin veel mitmel heal korral, kui, kuidas Bruno lukk ise esines, klaverit mängis ja mingid lucky põhijooned, ma tunnen ära juba sellest lehter leiutisest. Ema esimese kontserdi järel. Aga ütles jah hiljem, see oli kuuekümnendatel, ma arvan, lõpp lõpus. Siis ei ole mõtet, ei ole mõtet teha taga otsustavalt. Selgituslaine lehtrilt. Ta on nõukogude ajal oli niisugune asi, et tehti tohutult ümber. Kirjutas jälle, teiseks oli ta juba pensionil. Nõukogude ajal oli niisugune asi, et seal tehti tohutult ümber. Kirjutas ja jälle. Teiseks oli ta juba pensionil, kõige vanem installige oma uuringus tööd. Ja kolmandaks südameni väga mäletan, te ütlesite, kui tuleks ükskord aeg, kus ma saaks rääkida, siis mul oleks väga palju rääkida, aga see jäi ka, eks ole. Lainelehter kui teie tutvusite Karl Leisteriga, siis ta oli väljakujunenud isiksus. Mis teid kokku viis oma ülikoolitööde Kiwatherist, eks ole? Raamat ilmus aegne vist. Ja siis, kui ma olin gümnaasiumi esimestes klassides meil hästi referaat teha ja ma tegin selle referaadi selle raamatule peale selle, minu esimene ooper vist neljandas klassis algkooliklassis oli ta on ise. Nii edasi siis gümnaasiumilõpetaja viimases klassis. On siin oli ju mul mehe niukene, Celeste võitles vahepeal nii põlu all kui üldse olla saab ja siis esimest korda me kohtusime, minu lõpueksamil säiliks mind. Ja sügisel, kui me uuesti kokku saime, oli esimene teema Mart Saar, kuna halli suvel käidud, hüppas alles hiljem kappi ja, ja siis seal kohalik pastor. Bella oli ja tema oli suurepärane bariton. Saareus seal juba seal Salis väike kontsert, see laulis ja siis kui olid need kõrgema hääle soololaulud, siis seal kogu aeg. Mina, minul, Audi Impida ühene põgi seda soola, hääldsitluste vatist, ilusat mälestust imelist päikesepaistev, teine õhtu ei leia lähedale. No vot, ja need on siis just esimesed kokkupuuted. Siis muidugi, eks me mõlemad on see kaasa muusika niisugune uue uue poolt vähemalt olnud huvi tundnud. Nojah, ja sealt siis läks edasi. Paistab, et mingisugused salapärased öised momendid on olnud kuskil hoopis kaugelt. Karl lehter oli kursis kõige uuega, mis, Toimus maailmas, mis toimus Eestis. Mis moel tal õnnestus see informatsioon saada sellel kinnisel nõukogude ajal. Aitäh nõu oli, see siiski õnnestus Itaalias käia, iilid õppisid kahe kuuga itaalia keelega ühise visiooni, ta oli kohe need kioski nendele jutus talitama. Kui pannid ära neid sai, siis sellise lühikese prantsuskeelne leht prantsuse keelt õppis juba ülikooli ajal õppinud. Minu onu on veel praegu Ameerik siis naiste, tema saatis meile väga palju Matherelgi plaate ja plaadid olid tal juba n. Meie kaasatud, nii et meie tutvuse alguses käisime salaja kuulamas, seal üleval oli see tema kabinet ja plaadikogu, aga see ei olnud ka soovitav. Ja siis kuulasime seal neid moodsaid asju targalt. Soomes olid suhted ja. Karl Lesteri Tööriist tugines ise mõtlemise ja iseõppimise võimele ja see kehtib ka tema keeltehuvi kohta. Prantsuse keele alged sai koolipõlvest, ülikooli ajal omandas saksa keele hiljem soome, inglise, itaalia keele ning viimastel päevadel haiglas. Õppis veel hispaania keelt. Kas Karl-Oskaril oli ka muid huvisid, hobisid? No muidugi selle, selle, Talle väga palju nikerdanud puust igaveses teis kodus käega seda asja. Nojah, keeltehuvi ja siis me käisime kohutavalt palju, kui vähegi võimalik oli metsast karis liilia, kollesseenia. Teie kodus käisid mõlema õpilased, Karl-Oskari teooria õpilased ja teie tšelloõpilased olid need nagu teie ühised lapsed. Jäämäed olid ühised, lapsed jäävad küll väga. Aga ma mõtlen seda algust, kui tütar oli väike ka ja siis selles ühes toas elasime. Niiviisi oli sineli Kirtus, laud, siin oli selle tite lauakene, siin oli klaver ja siis oli nii, et mehel oli oma külaline minule külaline, tema kappidega kuskil maga. No ühesõnaga, elu on nii põnev. See meie seltskond ongi kahjuks kujunenud niiviisi peamiselt kõik need muusikainimesed, risti-põiki ja muusikani lapsed juba muusikaga tegelemine ja kõik see niisugune süvenemise võtab ju selle terve selle päeva ja elu ja ja huvideringi. Johannes Jürisson samal ajal kui Karl lehter juhendas teie diplomitööd Mart Saarest konservatooriumis kirjutas ta ise raamatut Mart Saarest, kuidas teil siis käis kahassese Mart Saare uurimine? No diplomitöö soovitas tema küll saarest teha ja selle teema ta andis ka soovitas soololaulud võtta, nii palju ma võin küll öelda. Aga nüüd edaspidi meil tuli saarest juttu tihti tunnis, küll ma nüüd neid jutte enam ei mäleta. Aga kui ma hakkan mõtlema, et kas ta mind nüüd seda siis suunas või, või kuidagi siis tema jättis mul küll vabad käed täiesti tegutsemiseks. Ma mäletan, ta ütles, oli selles, et noh, sa oled ise ju seal saare poolt pärit ja ja oled seal elanud ja tunned saart ja nii sai USA siis ise leiad selle õige tee. Ja ju ma siis leidsin ka. Igatahes valmis ma sain selle töösaartega, hindas saare loomingust väga lugu pidas ja ja niimoodi eriti selles suhtes. Ta vist rahvalaule on kasutanud. Rahvalaudadega ta kogu aeg ju mestis oli, ta vist isegi käis neid korjamas ja rääkis mulle seda, et need klaveripalad, mis Eller kirjutas 13 klaveripala ja need, et need rahvaviisid olevat temale teistele kest saanud lehter korjati viis ja seal neid andnud. Seda ta rääkis mulle. Aga mis muidu Leistelist mul meelde on jäänud kui inimesest. No esiteks see, et tolla ja intelligents oli ju üldse niisugune enamus olid nad maalt pärit enamus olid nad vaesest keskkonnast tulnud ja ise oma ettevõtlikkuse ja töökuse ka endal teed rajanud. Lehter oli ka üks niisugune, tema rääkis pidevalt, kuidas ta talutööd tegi, kuidas ta hommikul varavalgel läks juba põllule kündma ja äestama ja, ja kõik talutöid tegema ja õhtu tegeles veel siis oma õppimistega ja käis vahepealt koolis ja see asi ja teine asi oli, et näiteks saarest me teame, et ta oli sihuke täitsa võhik majandusasjades ja teda ei huvita need asjad ja lihter otse vastupidi, temal oli eriline kirg midagi ehitada, midagi konstrueerida, midagi korda, seadid näiteks tuntud on ju tema piipuda kollektsioon ta kogu aeg kurgitses nende piipuda kallal igasugusteks, variantides oli neid ise, ta pidas seda piipu ja siis ta rääkis, et kui ta noorepõlves veel seal oma isatalus oli, siis ta oli vana klaveri saanud täitsa jumala katkise klaveri, ta oli sellel korda teinud keeled peale pannud ära isegi häälestanud kõik ja ja uurinud siis seda, kuidas häälestamine käib, häälestamine käib niimoodi, et ka, et kas see võik olid võid nii ära helistas, et ta üldse sõna ääres ei ole, sest seal see kaval süsteemse tempereeritud süsteem, et sellega võib täitsa võssa minna. Ta oli kuidagi uurinud ja ja siis ta rääkis ka, et oma esimesed muusikalised tõuked ja elamast on ta saanud, lugedes Karl August Hermanni raamatuid kirjutusi, noh, seda ma usun küll, sest Herman kirjutas niisuguses toonis, mis kangesti õhutas ja kangesti niimoodi väga ülevas, romantilises toonis ja seda rääkis aabik kah, et tema on oma esimest tõuked sandike Hermanni lugedes. See on mul tema juttudest veel meelde jäänud. Muidugi tunnistan muidugi väga täpne niuke täpne mees ja temal oli ikesi süsteem, siis ta ta ei olnudki helilooja oligi teadlane ja see süsteem, et ta kõik uuris ja urgitsesime, tegija, tal oli oma asjad ka, kõik olid tal korras, kõik oli niimoodi harrastus süstematiseeritud. Kui ta kodust midagi võtma läks, siis ta kohe käe sirutas. Isal see asi aga oli mitte nii nagu meil minulgi näiteks vahelist otsi mõnda asja taga tükk aega, enne kui üles leian. Need olid hästi teadlasetüüp, loengud olid tal niuksed. Ta läks ka kergist ekstaasi vahest ja niimoodi hasarti läks, eriti kui ta mõnda asja veel kiruma hakkas ja ja see nõukogude võim oli tal muidugi kah hinge peal, sest see oli tal ikka tugevasti ülekohut teinud ja ma mäletan, ükskord kui ta kiruma hakkas, siis ta läks hasarti, ütles miks just niisuguse lause, et ma olen läbi elanud. Tsaariaja, ma olen läbi elanud kaks saksa okupatsiooni, niimoodi ma olen läbi elanud Eesti vabariigi. Aga niisugust korralagedust Nõukogude süsteemis on, ma ei ole küll kusagil näinud. Ta ütles seda erilisi, niisuguseid kaasaelamisega e tulise temperamendiga. Ja ma mäletan, kui heliloojate liidus kõvasti sõna võttis, siis ta läks ka kusagil väga ekstaas ja väga ägedalt siia niimoodi. Noh, need olid emotsionaalsed, võiks ütelda, tema väljaütlemised. Karl lehter oli avatud kõigele uuele ja ta orienteerub ka päris uues muusikas väga hästi. Ja muidugi tema lõpuks kirjutas esimese raamatu kaasmuusikast pärast sõda. See käsitles küll peamiselt sajandi esimese poole muusikat 20. sajandi esimese poole. Aga ikkagi ta püüdis olla kursis kõigega ja tundis tõesti huvi ka kõige vastu, ainult kohusetundest kuulas. Enamasti oli temale heliloojate liidu koosolekul siis, kui mina käisin, see ei olnud praegu nendes koosolekutest tehtud, mingisuguseid umbes parteikoosolekud asi ei olnud üldse nii. Oli rumalaid sõnavõtte, oli arukaid sõnavõtte, aga sõnavõtud sõnavõttudeks pole üldse kõige tähtsam, seal oli võimalus kontsentreeritult ära kuulda salvestustes, vahel ka elavas ettekandes. Mida eesti autorid kirjutasid, kes tahtis teada, sai sealt kõige hõlpsamalt pildil. Ja lehter, kui talle ei meeldinud, paluti sõna võtta, ütles, et ei, ma ei soovi. Kui teil asi meeldis, siis ta siis ta võttis sõna. Ja tal oli väga hea ninas selles suhtes, kas inimene on andekas. Väga ruttu tundis ta ära noore Pärdi noore tormis ande näiteks siis ütleme, 70 datel, Sumerat hindas ta väga kõrgelt. Alati oli tal sinna juurde öelda hakanud selles esituses kõik ei tule välja, et ta on tegelikult väga peen mees, esitusel natuke liiga niisugune üldine. Nii et see vahet tegemine uue muusika puhul, et mis tuleb esitusest, mis tuleb teosest, et seda peab tegema, see oli tema jaoks endastmõistetav ja see on päris raske asi, selleks peab ennast arendama kuulamiskogemust, suur olema. Käivitame taas arhiivilindi, räägib Karl lehter. Kõikidel kunstiala töötajatel vist on esimesel kohal huvi, huvi peab olema väga elav ja ühtlasi arvan, et väga mitmekülgne. Kui ligemalt arvestada kriitikut, siis tema kõigepealt peab hästi valitsema kõiki muusika arengunähtuseid, ühtlasi aga ka kõiki jooksva muusikaelu nähtuseid. Sest kontsert, elu on väga mitmekesine. Mitmesuguseid interpreet esineb ja kõiki neid kuidagi oma voodi mõistma, et teha õigeid järeldusi, kusjuures järeldused peassidest silmas pidama ja ühtlasi ka muusikat, funktsiooni üldse ühiskonnas elus. See oleks võib-olla oluline ja selleks on vajalik, et kriitik, Nuti, muusikateadlane muidugi omaks kõigepealt teadmisi, aga võib olla väga palju ka kogemusi. Kunst on alati mänginud ühiskonnas mingit õige olulist osa. Seos ühiskonna arenguga on äärmiselt tihe ja selles mõttes me peame alati arvestama, millised on need kaasaja inimeste vajadused kunsti järele, millist kunsti nad vajavad. Kas nad ähvat nii-ütelda kõrgemat teed, vähem väärtuslikku kunsti hindavad või siis juba üksikud kihid, ütleksime nii erinevad nii-ütelda arenguliselt nõuavad mingisugust Kaavamat mõjusamat ja võib-olla arengut positiivselt mõjustavad kunsti, nii et siin on, tekib terve rida probleeme. Urve Lippus, millised on teie tähelepanekud Karl Leicesteri artiklitest? Karl lehteris panin väga palju kuulnud ammu enne seda, kui madest midagi lugenud olid. Juba seetõttu, et, et mu isa oli tema õpilane olnud mitte otseselt mingi muusikaajaloos ja talle oli Karl lehter jätnud väga sügava mulje. Ja ta rääkis väga palju sellest, mida lehter arvas ühest või teisest, mis talile hektarilt kuulnud. Ma mõtlesin, et ta on suur autoriteet kõiges, mis puudutab muusikast mõtlemist, kirjutamist. Aga tema enda artiklit olid väga põgusalt kättesaadavad, kuni Johannes Jürisson andis välja 82. aastal valik artikleid. Seal oli valik tõesti nii noorpõlvest, üksikut silmatorkavamad, kriitika, artiklid, valik oli tehtud võib-olla siiski mõeldes eesti muusikalugu, näiteks seal oli Karl Lecteri artikkel Eduard Tubinast mis ilmselt omal ajal tõmbas väga suurt tähelepanu. Seal oli suhteliselt vähe niisugust jooksvat kontserti, kriitikat, mida lehter loomulikult palju kirjutas, kui ta oli ajalehe juures ametis 30.-te alguses mõnda aega ja siis sõja ajal. Aga rohkem oli seal lehteri, neid uurimusi, mis olid esitatud ainult õppejõudude, näiteks teaduslikel konverentsidel ja olid Kell kättesaadavat Muusikaakadeemia raamatukogus. Masinkirjas aga olid nii laiemalt ilmumata, nii et teeks minu esimene tugeva mulje. Sellest raamatust olid tema 68. aastal kirjutatud uurimus Tallinna muusikaelust. Tollal ju sellest, mis toimus siinses muusikaelus enne seda, kui eestlased hakkasid muusikat kirjutama. Sellest oli väga vähe juttu, see nagu ei kulunud muusika ajalukku, sest et see oli ainult muusikaelu toimusid kontserdid. Käis, Klara, Suumann, Siim käis lihtsalt läbi Tartu. Sellest oldi kuulnud muidugi, kuulnud suuresti ka tänu sellele, et kallekter oli lehtedest neid teateid üles otsinud ja ettekandeid teinud. Aga siiski eesti muusika ja lugu. Mida me õppisime, see alkas eestlastest. Nii et see üsna pikk artikkel vanast Tallinna muusikaloost oli huvitav materjal. Jah, minu esimene mulje oli mul, nagu köitsid tähelepanu need artiklid. Hiljem, kui ma lähemalt hakkasin huvi tundma selle vastu, kuidas üldse Eestis muusikast kirjutati kolmekümnendatel aastatel, siis ma muidugi lugesin tähelepanelikult läbi ka need lehtri varasematel tsiklid. Kui tagantjärele lugeda seda, mida lehter on kirjutanud ja tema elulugu vaadata siis mul on tekkinud tunne, et see, et temast kriitik sai võib-olla ongi tänu sellele, et ta saab tus kokku Olav Rootsi. Isegi võib-olla vähemal määral oli seal Tubina rolli, sest mulle tundub, et tollel perioodil, Tartus kolmekümnendatel aastatel Olav Roots oli see niisugune käimapanev mootor kes korraldas ansambleid Tõi uut repertuaari kellel oli hoopis teine ettekujutus ega mängimise interpretatsioonis, st et see oli niisugune võimas mootor, mis võttis kaasa hulga noori inimesi. Ja muidugi sealjuures Eduard Tubin, kelle tõesti võimas helilooja potentsiaal ilmselt Ta oli niivõrd tugev, et sel ajal, kui Tubin oma esimesi suuri töid kirjutas sel ajal plaanis Karl lehter saada eesti muusik uurijaks. Tollal töötas ta mõnda aega Eesti rahvaluule arhiivis. Ta on teinud väga üksikasjaliku ja põhjaliku ülevaate Eesti rahvaluule kogumise ajaloost ja ja kõik see reedab tõesti teaduslikke huvisid. Ja see, et ta tuntuks sai kriitikuna tuntud kuidagi Volud kujunesid nii tema kirjutaja oskust. Tema nisukest analüütilist pilku oli ka teistel vaja. Samuti üks põnev asi, hakkasin mapis hiljem mõtlema selle üle jällegi ühe väikese repliiki üle mida mul isa ütles, et lehter oli talle noorena öelnud, et ega siin Eestis ei saagi õieti eesti muusika ajalugu uurida, et selleks tuleb Rootsi minna. Mida ta küll võis silmas pidada? Et ma selle juurde jõudsin hoopis hiljem lugedes tema ja Elmar Arro kirjavahetust tookord kolmekümnendatel, ta sai üheks aastaks stipendiumi eesti muusikaloo uurimiseks Skandinaaviamaades ja ta käis põgusalt Rootsis Rootsi riigiarhiivis ja hiljem härrale, ta kirjutab, et mida ta sealt siis otsis? Ta Beta otsis neid pärgamendilehti mis viiti Rootsi ajal siit Eestist, kui Eesti kuulus Rootsi riiki viidi Rootsi riigiarhiivi ja kus ta lootis leida neid kunagisi gregooriuse laulu käsikirju, tähendab siin kirikut kloostrites kasutatud noote tegi tänapäeval me teame, et see töö, neid nende üksikute noodilehtedega oleks selline, mida ei tee mitte üheaastase stipendiumi ka Rootsis ja ilmselt tundis ka tema seda, siis aga tundub, et ta silmas pidasid. Kui hakata Eesti ajalukku uurima, siis seda peaks kusagil just nimelt sellest keskajast ja neist asjadest peale hakkama mis tollaseid olusid ja, ja isegi tema enda tausta teades tundub praegu natuke fantastiline. Võib-olla see oleks kunagi välja tulnud, kui ei oleks sõda ja kõik muud asjad vahele tulnud. Tähendab tal kindlasti olid Silvee Eeesse haapase uuringut Helsinki Ülikooli raamatukogus just soome muusikataoliste, kes käest pärit nende pärgamendi õle katoliku kirikulauluvara kallal ja et ta unistas millestki analoogilisest seoses Eestiga. Need asjad puuduvad meil siiamaale ja just seetõttu, et need allikad on raskelt uuritavat raskesti kättesaadavat. Karl lehter orienteerub vastavalt oludele ja ja uuris siis Eesti rahvusliku ärkamise aega ja, ja tema oli ka esimesi Janseni tulihingelisi kaitsjaid. Jaa aga sellega ta hakkas tegelema testi pärast sõda. Ja võib-olla see natukene oli tingitud ka kogu üldisest kultuuri uurimise suunast tollal, sest et viiekümnendatel aastatel hakati välja andma Kreutzwaldi kirjavahetust Koidula teoseid. Ja mitte ainult siis need muusikauurimine, vaid nagu laiem humanitaarteadlaste ring tegeles nende probleemidega. See kindlasti oli üks põhjus, aga samuti. Vahel ma olen mõelnud sellele, et tollal nõukogude ajal, no minu kogemus, et on küll sellest teisest otsast kus see aeg hakkas juba ära lõppema ja kus paljud keelud ei olnud enam nii tugevad. Aga ka mina olen läbi teinud selle perioodi, kus sa mõtled, et millisele teemale panna oma jõudu ja energiat ja ma olen tundnud seda, et mõnede asjade puhul on nagu tabud ja keelud suuremad. Teiste puhul on nad vähemat. Ja Mul on tunne, et see ärkamisaeg oli läbi nõukogude aja üks suhteliselt vabamaid teemasid ja ta oli üldtunnustatud kui tähtis teema tollal viiekümnendatel aastatel näiteks uuride kirjutada Tubina muusikast oleks ju. Tubina hakati kandma siin ette pärast 50 kuuendat aastat. Aga siiski niisugune ajalooline distants ja, ja kõik need, see oleks nagu rohkem diplomaatia, töö ja vähed, niisugune aja loosimine. Ja samuti ka selles kahekümnendas sajandis oli siiski küll huvitavaid küsimusi, aga siis asju, mis paneksid kirjutaja raskesse situatsiooni ja selles mõttes, et siiski see 19. sajand oli vabam kuigi ka arvamustes Jakobsoni ja Hurda ja Jansen ja nende vahekordade kohta. Aga siiski suhteliselt ma ütleksin, et see oli neutraalsem. Ja lisaks siis veel see, et jah, ka kirjandusuurijat tegelesid samal ajal nendesse sarnaste asjadega. Aga muidugi on see väga põnev. Ja muideks minu arust tema uurimus Kreutzwald ja muusika vahekordadest on üks ta parimaid töid ja üks paremini läbi kirjutatud teema. Mida te lihteri stiili kohta? Ütleksite kirjutamisstiili kohta, see on küllalt keeruline, ütleksin. Lehtellid kirjutamisstiil on niisugune, mille suhtes me peame ka kogu aeg mõtlema, et mis tal oli ees ja kellele ta kirjutas. Me leiame mitut erinevat stiili. Muidugi, kui ta kirjutab lühikest ajalehe arvustust siis ta kirjutab ühtemoodi. Ja kui ta kirjutab muusikast eetilist arutlust, siis ta kirjutab natuke teistmoodi. Ega teda ei ole minu arust lihtne lugeda. Siin on kaks põhjust. Esiteks, eks ta ülikoolis luges väga palju saksa keeles ja üleüldse see, mida muusikaajaloost lugeda sai, oli saksa keeles saksa keeles on hirmus pikad laused. Ja mingil määral on seda stiili mõju muidugi tunda ka tema kirjutistes. Teine asi, mis tema artiklite lugemise sageli teeb sihukeseks natukene jõudu nõudvaks, on see, et need niisugused muusikaajalooliselt ülevaated Tunne, et tal tegelikult elus ei tulnud sellist perioodi, kus ta oleks tõesti saanud vabalt ja rahulikult oma sihukesed muusika, ajalood läbi, kirjutab Ta ta võib-olla isegi noh, et ükskord trükitakse, sa saad reaktsioonid ja siis sa naguniisugused, suured töötad läbi ja. Nii et sageli. Me leiame, et tohutult tihedalt esitatud faktilist materjali, mida on esimese lugemisega raske meelde jätta. Aga ma ütleks, et mina tema artiklit juurte olen sageli just nende detailide pärast jälle ja jälle pöördunud tagasi kui mul on vaja neid detaile. No võib-olla kõige kergemat lugeda on tema sissejuhatavad peatükid Eesti muusika ajaloole aga samas need on nii häbematu, napid, et on tunne nagu, et seal suur mägi on kuskil varjul ja see on nüüd niisugune väike kokkupressitud otsakemist sinna neisse raamatutesse mahtus. Kui praegu hakata lehteri arvustusi lugema, siis mina olen mõelnud sellele, et miks nii paljud inimesed mäletavad kes omal ajal ma mõtlen siis kolme neljakümnendatel aastatel tema kriitikat lugesid, et järsk kolinakus lõi pildi selgeks. Et ma saan aru, mis kontserdil toimus. Et millest see tuleb? Mul on tunne, et asi ei ole niivõrd kirjutamise stiilis, kuivõrd selles, milles ta kirjutas ja kõigepealt muidugi sellest kuulis ta kuuleb ja peab vajalikuks märkida neid asju, mis olid väga paljudele võib-olla olulised. Ja et seetõttu tema artikleid lugedes üks kui teine tundised, et jah, ma mõtlen sellest muusikast samuti ja siin järsku ma leiad sõnadesse valatud midagi taolist, mida ma isegi tundsin. Ja et selle taustal ta erines, tõusis esile nende hulgas, kes tol ajal teised muusikast kirjutajad olid. Ja võib-olla just tallindas neljakümnendatel aastatel kui ta kirjutas väga palju sellest, mis Olav Roots tegi, siin mängib kaasa see, et tegemist on mõttekaaslastega ja see, kuidas ta muusikale vaatab, on seesama, mida Olav Roots tähtsaks pidas. Et siin ei ole mitte küsimuses, kes oskab lihtsamalt või selgemalt väljenduda vaip just mõtetes, kuidas keegi muusikast mõtleb? Lõppenud saade oli meenutus Karl lihterist temast täna on ta sünniaastapäeva puhul rääkisid laine lehter, Urve Lippus, Merike Vaitma ja Johannes Jürisson. Kõlasid fragmendid Elleri, Saare, Tubina, paagneri ja Bachi muusikast. Saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Katrin maadik.