Ideaalmaailmad seavad end tänaseks tunniks sisse aastast 1984 ja ühtlasi aastast 1972. Tere kõigile esimene nimetajat aastaarvudest kurikuulus 1984 kuulub teadupärast George Orwelli raamatu kaanele aga samuti ja suurelt suurelt. Vaat needsamad numbrid vastu heliplaadilt, mille 1972. aastal salvestas Canterbury kandi mees bassist kompanist improvisaator Johopper. Ooperimuusika peamiselt ning seda inspireerinud George Orwelli romaan õige põgusalt ja kaudselt ongi sellekordse ideaalmaailmaineks. Minu nimi on Tiit, kus need ju Hopperi nimi on lipsanud läbi klassikaraadio bloge muusikasarjast varemaltki. Seda seoses sääraste gängsteri koolkonna ansamblitega nagu Soft Machine Phildandanov suhtmassiini hingekirja per veel viimaseid aegu kuuluski, kui asus salvestama oma esimest soolotööd. Ja kuna suhtmassini improvisatsioonilised puhuti psühhedeelsed, džäss rokivad, ootused puha olid üllitatud tolleaegse suurfirma CBS poolt, siis justkui näikse loogiline, et Hopperi kõrvalprojekti plaadistamine avaldamine käinuks todasama rada pidi. Aga mõelgem siinkohal vaid lihtsusele, ütles, et ilmudes oligi Hopperi debüüdil küljes tõesti CBS-i et ja jätame mõne keerulisema, sellesama faktiga seonduva konksuga küsimuse pärastiseks. Kui nüüd kiretult ehk puhtformaalselt Hopperi soolade püütidakseerida, siis võib selle liigitada põhjusmõtteliselt programm muusika kilda. Koperi 1984 jagab oma nime Orwelli klassikalise antiutoopia ka teadagi helilooja ise tunnistab samuti häbenemata litratuurseid mõjutusi oma muusikas ning kõigi palade pealkirjad sel plaadil osutavad lühidalt, ent otseselt olulistele mõistetele Orwelli romaanis mini lav mini Päks mini-do klienti, mis meie keeli on needsamad, mis Armin Raminud, minna küll mind ehk siis armastuse ministeerium, rahuministeeriumi tõeministeeriumiks, külluseministeerium, need Orwelli kujutatud Okeaania nimelise kurjuse impeeriumi neli võimusammast mäletatavasti Orwelli raamatus tegelase esimene lihtrahva õhutamisega, sallimatus selle vihkamise, noh, see oligi armastuse ministeerium. Rahuministeeriumi põhiülesandeks, õieti sõjapidamine, tõeministeerium, kultiveeris, libainformatsiooni ebaharidust, ajuloputus, kunsti ja masendavat meelelahutust ning külluse ministeeriumi pärisosaks jäigi peamiselt häda ja viletsus. Niisugustest äraspidistest, Orwelli teemadest lähtudes. Neist ajendatuna on siis per loonud oma lühemad pikemad ja ülipikad, abstraktse koega stuudio kollaasid ja jutu, Orwelli ooperilitter tuuri ja helikunsti ühelt mõistetavatest ühenduse joontest antud juhul kõiki sama hästi kui lõppenuks lugeda. Kõik muud võimalikud seosed on pigem rohkem tõlgendamise ja tõlgendajate subjektiivsete assotsiatsioonide hämarala mis iseenesest on ju praktiliselt piiritu. Seesuguses olukorras üleriti. Briti kriitik Piiva kop näituseks on olnud seda meelt, et Johoperi kompositsioonide korduvstruktuurid ja alatasa rakendatav teip Plub tehnika loovad mõjusa ja mitmekihilise muusikalise metafoori milles omal moel peegelduvad suletud ringi surutud tegelaskujude lootusetud elukäigud ning veenvalt selles edasi antud totalitaarse Sootsiumi rusuv õhustik. Erinevalt aga Orwelli karakteritest kell suure vennaga kõnega pilgu all praktiliselt igasugune šanss raudsest rutiinist pääseda, puudub Polhoperil oma muusikalises Porveljalas võimalik tekitada endale ka tagavara väljapääs kustkaudu saab end avada vastaline vaim, nagu ütleb kriitik. Tänu millele joperi 1980 meni suudabki olla enamat kui pelgalt adekvaatne masendusmeeleolumuusika. Niisiis üldjoontes võttis kokku briti kriitik piibakop oma arvustuses tema arvates põhilised punktid ooperi 1984 taas ilmudes 1998. aastal. Märkidesed privarukäik polegi vist hoo kui helikunstiline eksperimentaalooperis Merimenteerivaim aastal 1972 aga otsis väljapääsuga ansamblist ostmas siin nii kummaliselt kui taoline väide vahest ei kõla. Sest 70.-te edenedes paraku oli suhtmes siin pisitasa taandumas kompetents üks keskpäraseks jäts rokkgrupiks, kust muusikinaatorism heas mõttes oli ooperimeelest, kes ootus kadumas. Liiatigi oli sealt kadunud ka ehk ütleme otse välja puksitud ooperi parimaid sõpru. Haa, trummar ja võrratu vokalist Robert vaiet. Ning nõnda olid kaks põhilist põhjust, miks üldse bändi teha. Muusikaline motivatsioon ja asendamatu kambavaim haihtunud mõlemad soolotee paistis ooperile vältimatu. Soolodebüüdi saamine plaadikaante vahele osutus tõsiselt tüsistusterohkeks. Ja nüüd olemegi meie tagasi sealmaal, kus jätsime ennist õhku rippuma paar konksuga küsimust. Need küsimused puutuvad muusikaärisse kui niisugusesse ja puutuvad ka popmuusikaäri suur moguleid kui naasuguseid. Hopperi 1984 polegi muidugi ainus plaat klassikaraadio ideaalmaailmades esitletutest, mille avaldamine praegusel ajal mõne suurfirmamärgi all on praktiliselt ettekujuteldamatu. Ehkki oma omal ajal need plaadid siiski tollaste suurfirmade märgi all välja anti. Needsamused muusikali suurmogul täna ja toona on asjast suuresti sarnased, aga mõne kandi pealt ka pisut ometi erinevad. Müügiarvude kasumirida on olulised olnud kahtlemata nii meile kui teistele. Samas praeguste mogurite ammustele kolleegidele tundub nii, oli ka väiksem rahasumma väärt teenimist ja kuulajadostjad tarbijad, kui nende arvu alla miljoni jäi olid siiski inimesed. Isegi muusikud, kelle loodu ilmsesti ei pretendeerinud padu populaarsusele said nagu tiba paremini mõistetud ja toetatud kui praegu. Aga meenutan, et suurtest firmadest 1970.-te algupoolest CBS oli juhtivaid firmasid läänemaailmas CBS-i Londoni peakorteris, kuhu happer 72. aastal sisse astus, tervitati temast sooloplaadikava esialgu rõivaste sõnadega nõudeid, problem, aga probleemid ja Aivo probleemid ilmnesid niipea, kui mees oma plaane pisut lähemalt selgitas. See ei lähe mitte, kuulis jopede peale. Sellise muusika salvestamiseks ei maksa siidi eska stuudio aja eest pendi. Nõnda jäigi heliteos tiitliga 1984, mida te peatselt kuuleme rahastas joperenda võetud pangalaenuga, mille ta järgmise aasta jooksul suutis ka jaokaupa tagasi maksta ja milles tal õnnestus tasudega stuudiokulud jagav muusikute töötasud. Plaadifirma CBS aga pärast veelkordseid mitmekordseid vaevarikkaid läbirääkimisi pärast sügavaid kõhklemisi, sügelemisi ja sõnaohtra ooperi hurjutamisi soostus lõpeks võtma materjali mis neile ju valmis küll. Kätte toodi oma hindamatusse levivõrku kirjeldatud asjade käik. Nimelt see, et salvestused kõigi lintide karpidega ja muusika ise koos naha ja karvadega ei kuuluvad täies tükis plaadifirmale tagasi ilmselt järgnevatel kümnenditel albumi 1984. Korduva taaslülitamisega. Juhoperile jäi seda kogemust meenutama muuhulgas viimane autoritasusid, mis jõudis temani CBS-i plaadifirma kontori kaudu. Ehkki, kus kirjas summa null naelsterlingit ja 87 penni laskis ooper ilusasti ära raamida klaasida ning riputas selle kodus seinale aastateks. Meenutamaks endale, et tagasihoidlikkus on voorus ja aeg võrdub raha võrdub kultuur, nagu ta hiljem seda pisut mõistatuslikult pool irooniliselt kommenteerinud on. Muusikapress juhtus omal ajal ooperidebüütplaati enamasti soosivalt. Esimeste armastajate seas oli Steve Lake kes üks väärikamaid väärtuslikumaid kriitikuid, kes küll inglise keeles eales muusikast kirjutanud, aga samuti oli alustajate hulgas kahju Hopperi muusikust kolleeg, kitarrist Freeturit kusjuures kriitikuks kehastunud Freetvit norinud plaadi kallal ehk rohkemgi kui mõni teine kiites küll ooperi abstraktsemaid hämaramaid helireisijat jaga taunides selgemalt rütmistatud lühilugusid liialt energilist puhkpilliBratiid, mõnes kohas aga Hopper ise. Tagantjärele ei eitagi muusika märgatavat kahepalgelisust. Osk pillipartiide karakter, nagu ka lühilugude rütmibluusil, Põhi tule neuta, noorpõlve vaimustuses džinstrauni ansamblite passi ja puhkpillimustrite vastu ning ta teine pool, mis ulatuslikumad stuudio Montaažides avaldus viitavad tagasi esmastele kokkupuudet Blatteri Raili varasemate kompositsioonidega, samuti operenda esimestele konkreed muusika laadis katsetustele, mida ta David Allaniga koos toimetas 60.-te lõpul Pariisis. Puhkpillimängijad, kes plaadil reed Friti jaoks külma meelehärma põhjustasid kuulsid tollase Krist McGregori kreatiivse Jets bändi press koosseisu ja need olid saksofonistiga Kaczylgeri Window trumbanistid, nike Evans komplektist ning kitarrist, keda paaris palas kuulda on Eestis grupist hat-fil Andanov ning enamus lugudest. Enamuses neist tuleb kaasa trummarina John Marshal. Ooperis mängib nii hästi basskitarri ja kammipilli kui ka klaverit, sopransaksofoni, Mellofoni, kellasid, löök pillisid ning näpib magnetlinti ja manipuleerib seda. Pikim kompositsioon miniplenti, mis järjekorras viies John maasse lüüa, ooperistuudio tuua ja pikk avapala mini laov läbinisti ooperi soolonumber. Seda sissejuhatav basskitarrifraas kujutavat enesest ooperis otsi Orwelli romaani 1984 esimese peatüki esimese lause tõlget helikeelde Eesti tõlkes kõla vormeli avalause, nii oli külm, selge aprillipäev. Kellad lõid parajasti 13. 43 minutit muusikat, mis siinkohal otsa said, kuulasid inglase paari 1972. aastal salvestatud George Orwelli romaanist inspireeritud helialbumile. Mantiin Ei difo 1984. Viimati kuuldud kuuenda palaga minitsuuri pris päädiski ooperidebüüt oma esialgses vinüülversioonis, hilisematel digitaalsetel kordusväljaannetele albumile lisandunud veel üks repriis minilabori Prize ning otsapidi mahub seegi teema klassikaraadio tänasesse ideaalmaailma. Õieti selle taastrükk, 1998. aasta sügisel sattus puhtjuhuslikult samasse aega, mil Briti muusikaajakiri vaie oma kaasautoril palus kokku seada iseäralikku nimistu. Seda heliplaat timis sütitasid maailma siis, kui keegi kuulanud. Seesugune nimistu erines tublisti muudest, peaaegu sama taolistest, mida muusikapressis muidu kohtab. Voi 100 väljavalitut esindasid nagu rohkem rubriik. Olulised, ent poolunustatud mõjukad, kuid vähetunnustatud plaat ei pannudki ritta tähtsuse järjekorras, vaid lihtsalt tähestikku pidi. Tolles nimistus H-tähe kohal. Bluusilegendi sal Houssi ja teisalt gruppide omaszeks omanimelise plaadi vahel ongi happarinandin Hei, Typhoon. 17 rida ooperidebüüdi kiituseks. Veerand sajandit pärast selle ilmumist kirjutab seal kriitik vääriv Ederdan. Mees, kelle ampluaa ei piirdubki muide üksnes eksperimentaalse roki vaarilisemate külgedega, vaid kelle arvustusi näiteks ajakirjast on tsiteeritud ka võrdlemisi hiljaaegu siinsamas klassikaraadios muusikauudistesaates. Happerioopuse kohta möönab kriitik videol Tenet plaat tervikuna. Nii oma abstraktsemaid hajusamas vormes kui lühematest tihedamates ansambli valades on vananenud, märkimisväärse väärikusega. Aga selles, et 1984 ei kõla tänapäeval vahest nõnda kummastava tulnukate muusikana kui muiste on suur osa kahtlemata kõigil neil tuhandetel muusikutel, kes raadanud sarnaseid helimaastikke neid taasavastades ümber kujundades viimase paarikümne aasta vältel, tehes seda küll sootuks teistsuguse stuudio vahenditega kui omal ajal Juhopper. Tänane ideaalmaailm, mis sisult küll antiutoopiline saab varsti valmis selle maailmaarhitekt, oni joperi, osaliselt ka George Orwell. Juttu rääkis Tiit, kus need aitäh kuulamast.