Tere klassikaraadio kuulajad. Musta triibuline Hermeliin alustab. Täna kuulete esimest saadet viieosalisest tsüklist, mis hakkab olema eetris neljap päeviti üle nädala siis Läks õhtul kordusega pühapäeviti kell kaks. Minu nimi on Kaarel Vanamölder. Kohe alustuseks peaks ütlema, et mustatriibulist Hermeliin pole tegelikult olemas. Me teame küll väikeste vilgast loomakest kärpi ehk hermeliini valge musta saba otsaga talikasukas testi kord mantleid kuningatele ja teistele suurtele isandatele kuid musti triipe pole tal ometi mitte. Kärbi naha stiliseeritud kujutist tunneb Hermeliin jalga heraldika ent ka seal esineb see sümbol enamasti ühevärvilisena. Ometi on kärbil meie saates kandev roll nii looma kui ka sümbolina. Pealkirjale musta triibuline Hermeliin, tõmban mõttekriipsu ning kirjutan Bretooni saade. Sest kärp või Hermeliin on Britannia vapiloom ning järgnevad saated räägivadki pretanniest. Niisamuti on Britannia värvideks must ja valge. Siit siis saigi võetud julgus ning Hermeliin musta triibuliseks värvitud. Britannia poolsaar Prantsusmaalt jääb Eestist justkui väga kaugele. Vahemaa on nii pikk, et see piirkond sisuliselt ei eksisteerigi meie igapäevases maailmatunnetuses. Mis sest, et linnulennult poleks Eestist näiteks vanninooti, renni või Bresti oluliselt rohkem vaat kui 3000 kilomeetrit. Läbida 3000 kilomeetrit on tänapäevases mõistes vaid tühine pingutus. Geograafilise kauguse kõrval on märksa suurem roll. Teadmatusel peaks siiski Eesti kontekstis tõlgendama kui ignoranssi või huvipuudust. Mõistke pigem Britannia seni avastamata. Britannia on seega üks regioon, Prantsusmaal ta justkui oleks ning samas pole ka osa Prantsusmaal Ast kuna Bretoonide näol on tegemist mitte romaani, vaid keldi rahvaga. Situatsiooni tänases Britannias kirjeldades võiks tõmmata paralleeli Eestimaa Setumaaga. Ajalugu erineb samuti emamaast, kus rahvas räägib, rääkis teist keelt, kus valitseb teistsugune kombestik ja meelsus ja kus kohalikud on võitlema endaks olemise eest. Püüdlus, mida keskvõim kunagi meelsasti tunnustada ei taha. Sestap räägivad järgnevad musta triibulise Hermeliin vaata peamiselt betooni, prantsuse omavahelistest suhetest läbi erinevate ajaloo perioodide kuni tänapäevani. Ja et saated ainult liiga jutukeskseks ei jääks, mängime ka palju betooni muusikat, mis kirjeldab isegi kohati paremini mood kui seda teksti iganes suudaks edasi anda. Ja alustuseks kõlagugi kaasaja ühe kuulsama ning olulisem operetooni muusiku ja mõtleja Ellounsti Velli lugu albumi pealt keldi sümfoonia loo enda pealkiri on esimesed sammud. Tänases saates on kolm külalist. Noore Listra, Andrus Mölderi, Urmas Kalla. Aga las külalised tutvustavad ennast parem ise, räägivad ka pisut, mis põhjusel on nemad saanud tuttavaks pretanniega? Kõigepealt Loorelista. Tere. Ma usun, et ma võlgnen kuulajale põhjenduse, miks ma istun betooniteemalises saates v olen britanniale jõudnud Prantsusmaa ja see tähendab, et kõigepealt loomulikult tutusima Prantsusmaaga, millest enamik eestlasi teabki, et seal üksi ja väga monoliitne maa, kus kõneldakse prantsuskeelt põhjast lõunasse, idast läände. Kui seda maadega lähemalt vaadata, siis selgub, et seal on väga palju huvitavaid tükikesi. Ja Annie on üks selliseid piirkondi muide Prantsusmaa turismilt nagu teine atraktiivsuse poolest pärast Pariisi. Selline piirkond siis, kus kogu see omapära, kultuuriline omapära ja tegelikult ka isiksusliku omapära on elav tänase päevani mujal ehk on see natukene, mõtleksin muuseaalsem juba, need sellised on minu suhted petanniaga. Aitäh järgmisena annan sõna Andrus Mölderile. Mina olen siin saates ilmselt seetõttu, et mul on palju aastaid olnud huvi riigiti, rahvaste, eeskätt siis väikerahvaste vastu. Ja Bretoonid, kes britannias elavad on võib-olla meie jaoks üks Euroopa suhteliselt vähemtuntumaid väikerahvaid, kes tegelikult ei olegi nii väike, kelle arvukus on täiesti võrreldav eestlaste omaga, kellest me aga paraku suurt midagi ei tea. Ja võib-olla teine huvi on siin see, et retoonid on kaasaegses Euroopas, eks suhteliselt ahistatumaid rahvaid ja, ja minu selline huvi. Teine nurk on võib-olla just suunatud sellistele rahvastele, kellel mitte ei lähe täna hästi. Saate kolmas külaline on Urmas Kalla. Retoonideni jõudsin ma prantsuse kirjanduse kaudu ja hiljem, kui hakkasin prantsuse rahvamuusikat kuulama, siis sain ka Bretoonide muusikast sedakaudu rohkem teada sest need omavahel võib-olla tihedamini seotud, kui võiks arvata selle kohta, mis siin edaspidi räägime eraldatusest ja iseseisvusest ka. Aga no seda jaam on olnud kokkupuutumist ka just kirjanduse kaudu ja internetist loetu põhjal nende niisuguste hõõrumistega kahe rahva vahel ja ja see omakorda turgutanud huvi ka üles, ilma et mul oleks Prantsusmaaga mingeid lähemaid sidemeid olnud kunagi. Ega ei saagi öelda, et Britannia oleks tõeliselt tundmatu ka Eestis. Ma arvan, et me väga sageli kasutame märke ja sõnu, mis on Brattanniaga seotud, mis on tegelikult Britannia kultuurist pärit, aga aga me ei tea seda. Kui me läheme prantsuse nime kandvasse toredasse söögikohta, kus pakutakse pannkooke, siis tegelikult sööme Bretooni toitu või kui me räägime prantsuse suurtest maade avastajatest, siis tegelikult me räägime enamasti Bretoonidest. Ja siider ka, mida nii meelsasti meil ka nüüd juuakse ja reklaamitakse, on roonide rahvusjook. Tuleb ütelda, et normannide oma küll ka, aga need kaks niisugust kõrvuti asetsevad piirkond on siis siili joojad, tootjad Prantsusmaa. Britannia poolsaar asub Loode-Prantsusmaal. Bretoonide hambretoonikeelne nimi on Preis. Betooni keel on siis briti alarühma kuuluv keldi keel, mille sugulaskeelteks on veel valsi ning Korni keel. Bretoonide ajaloolise kodumaa piirid ei lange kokku tänase Prantsusmaa Britannia regiooni piiridega. Ajalooliselt kuulub lisaks praegusele pretani regioonile siia ka suur osa tänasest Loa Atlantiki departemangust lõunas. Ajaloolisem Britannia pindala. Kokku on üle 34000 ruutkilomeetri millest tänapäevane Britannia regioon moodustab ligikaudu 80 protsenti. Seega Ajalooline Britannia pisut väiksem kui Eesti. Elanikke on ajaloolises britannias umbes 3,85 miljonit kellest Bretooni keelseid on umbes 720000 elanikku. Aga mida tähendab retoonikeelne elanikkond, kas see 720000 inimest on need, kes räägivad betoonikeeles? Igapäevaselt kindlasti mitte. Tegelikult väidetakse, et igapäevaselt Bretooni keele kasutajaid on mitte rohkem kui 300000 ülejäänud kasutavat Bretooni keelkas harva. Või siis oskavad näiteks ainult lugeda ei valda Bretooni keeltega kirjasõnas. Ja muidugi nad toovad tavaliselt väga sageli statistikas välja selle tõsiasja, et igapäevaselt betooni keelt kõnelejad inimesed on, on suhteliselt vanad ütleme, et kolm rääkijat neli aasta on üle 50 aasta vanad. Nii et nooremate jaoks on ta ikka kas selline nii-öelda köögikeel või siis lihtsalt kultuuripärandi taastamise raames jälle õpitud, uuesti ära õpitud ja kasutatav keel. Oma sugulaskeeltega Kornija mängsi keelega on betoonikeel üsna sarnane. Juhtusin eelmise aasta Viljandi pärimusmuusika festivalil rääkima valsi muusiku Martin liimaniga, kes jutustas mulle vahvalt oma isast kuidas tema isa oma nooruspäevil siis käis autoga rändamas mööda britanniat ning eksis ära ja ei teadnud, kuhu minna. Kui nägi tee ääres ühte vanemat naisterahvast ja küsis tema käest inglise keeles, et kus ta on ja kuhu ta peab minema. Ja me ei saanud mitte midagi aru. Ja siis motin, liiman isa küsis valsikeeles. Ja naine sai aru ja vastastele Bretooni keeles. Nii et mingisugune sarnasus või teineteise mõistmine on täiesti ilmne. Tegelikult on ju Bretooni keele kadumist ma julgeksin öelda, oodatud sajandeid juba 1835. aastal. Minu arust avaldati viimased Bretoonid. Aga selle paistel ongi hästi tore, nagu näha, et vastupidi 70.-test aastatest, 20. sajandil on betoonikeel teinud läbi täieliku renessansi, see on ime küll, jõudnud tagasi ka koolidesse koguni. Ja ma arvan, et annab veel tükk aega oodata, enne kui see keel oodata on, jutumärkides muidugi enne, kui see keel areenilt kaduma peaks. Huvitav on see, et täna on tegelikult Bretooni keel koguni kõige suurem keldi keel üldse selles mõttes, et ülejäänud keldi keelte rääkijaid veelgi vähem. Nii iiri keel, gaeli keel, mängsi, keel, Korni keel kui ka siis kõmri Ehquessi keel on täna hoopis suuremas hädaohus, kui tegelikult Bretoonige. Kas Loore tahtis midagi siia lisada? Ma tahtsin lihtsalt pillata märkused, küll aga ei ole see ainus keel, mida sellel poolsaarel kõneldakse. Lisaks prantsuse ja siis betooni keelel on seal veel üks keel. Jah, tõepoolest, Britannia koosneb keeleliselt kahest piirkonnast ja ta siis jaguneb alambrit, anniks ja ülemberit anniks. Alamberetain betooni keeles reisisell koosneb neljast ajaloolisest konnaste ülemberetain preisi Well viiest ajaloolisest maakonnast. Ning säärane jagunemine jälgib keele piiri. Nimelt betooni keelt räägitakse rannikuäärses alambritannis. Ülem Britannia on niinimetatud Kallobretooni keelne keel, mis sarnaneb prantsuse keelega, mida kõneldi 16. seitsmeteistkümnendal sajandil Prantsusmaal. Kuid see geel sisaldab Gabretooni elemente. Säärane keele vahe kujunes välja tegelikult juba õige varakult, 10. 11. sajandil. Kallo keelatud Päeval tunduvalt suuremas väljasuremisohus kui betooni keel. Seda pretaine jaguneb kaheks, teab eesti lugeja teevad eesti lapsed eelkõige raamatust Bretooni muinasjutte sarjast 100 rahva lood. Seal on selline lugu. Muinasjutte rebasest ja kanakestest. Kuidas noorim kanakene vanemate õdede poolt reedetuna eksleb mööda maad ringi, kohtab äkki üht nööpnõelamüüjat ühte Kallot, kes tal oli prantsuse keelt õpetanud. Mullu pärineb siis keskBritannia mägedest ja seda, kuidas kõlab betoonikeel ja kuidas kõlab betooni laul kuuleme me nüüd Ricmarshandi ja Cheri Rubeni poolt esitatud laulus melaniini. Betooni rahvalaul on huvitav ja hõlpsasti äratuntav tänu selle esitamise intensiivsele, teravale, tämbrile, see on selline nagu kohe kuulete. Ninahäälega laulmine. Ja see vorm, milles on laul esitatud, kannab nime betoonikeeles Nad, viskan mida võiks eesti keelde ümber pannes nimetada ahellauluks ja oma loogikalt on ta sarnane eesti regilaulule, kus siis eeslaulja võtab eest. Ning ülejäänud rahvast tuleb Roosi lõpusilbis järele ja korratakse siis uuesti. Eeslaulja poolt lauldud rida betooni, rahvas laulus on see asi täpselt samamoodi, see on väga huvitav iseenesest ning veel, mis tooks paralleel eesti rahvalauluga, on see, et Kamberetannion lauldud tantsuks. Et ei olegi olnud, alati vajab pillimehi, kui on olemas head lauljad, kes siis inimestele jana keerutamiseks on takti kätte andnud, aga siis Cheri, rumeenia Ricmašound, melaniini. Kui nüüd Britannia ajaloost rääkida, siis antiikajal tunti seda piirkonda Armoorika nime all mis tähendab maa mere sääres. Britannia poolsaar oli õige tihedasti asustatud juba nooremast kiviajast peale. See on siis umbes 3000 kuni 1500 aastat enne Kristust ning piirkond oli haaratud ka aktiivselt megaliitehitiste kultuuri mis on üleeuroopaline nähtus, ulatudes Lõuna-Euroopast Skandinaaviani. Ning Britannias leidub üle 2000 megaliitehitise ja terveid kompleks moodustades umbes kolmandikku kogu Prantsusmaal leiduvatest jäänustest. Kuulsaim megaliitehitis on kindlasti Stonehenge kroomla Inglismaal ent niisama tuntud hämmastavam Lamberetannie Carnoki megaliitkompleks, kus arvatakse algselt olnud üle 10000 erineva kivi objekti. Tänaseks olles umbes 3000 karnacki kompleks kujutab endast siis sadu meetreid kivi ridu ja kiviringe. Kuid äkki Urmas Kalla räägib lähemalt megaliitehitistest. Menhierja tolmen on hästi tuntud sõnad neile, kes megaliitehitisi uurivad ja mõlemad pedaali keelest pärit men hiired tähendab pikk kivi ja tolmen tähendab kivi laulude. Ja neid on poolsaarel siis ohtrasti leida. Arvatakse, et nad on seotud päikesekultusega. Ja muidugi osa on ka olnud eelajaloolised matusepaigad. Uuemal ajal seal on neid seostatud keldi asustusega, aga keldid ilmusid pretani poolsaarele usutavasti alles kuuendal sajandil enne Kristust, nii et nad leidsid need megaliitehitised sealt eest. Ja küllap nad ikka ei kasutasid märkamata need igatahes laenud, kindel see aga, et nagu praegusel ajal rohkem teatakse Asteriksi koomiksi järgi ja arvatakse siis väga keldipärasteks neid megaliitehitisi, neil pole Celtidega tõesti palju. Sest ega seletamata jäänud ja minu arust kõige toredam see, et need seletused elavat kahe jalaga tänases päevas. Mul õnnestus ükskord ühe sellise toreda Menhieri rea juures kohata ühte vana naist. Oli tõesti vana naine? Küsisin, et aga et mis teie ütlete nende geenide kohta, miks nad siin on? Revo vaatas mulle kenasti, ütles, et Kulla laps, et kas te siis ei tea, see on ilmselge, need on kõik kivistunud sõjamehed. Ja see sellised legendid nagu, nagu tänasest päevast täitsa rahulikult eksisteerivad. Need seletatakse nii, nagu nad oleksidki kõik täpselt niimoodi olnud, nagu nad ütlevad. See minu arust näitabki just nimelt seda, et, et see ajaarvamine Britannias on natukene omamoodi ja ja kas see legend huntidega kooselu on natukene omamoodi? Neid legende on Britannias, ma arvan veel palju, mida tänases saates saaks ära mainida. Kui nüüd rääkida Celtidest pretannias, siis võiks öelda, et nad saabuvad siia poolsaarele kaks korda. Esimest korda saabuvad keldid Euroopasse millalgi pronksiaja lõpus rauaaja alguses. Nad toovad osa rauatöötlemisoskuse ning asustavad ka muuhulgas Armoorika. Ning Armoorika vallutatakse roomlaste poolt esimesel sajandil enne Kristust. Harmoonik ka nimetatakse pretanniks peale keltide teist tulekut millalgi neljanda ja kuuenda sajandi vahepeal peale Kristest, mil Inglismaalt rändasid keldi rahvas britid välja jäädes peatuma Cornwallis üle lahe, humoorikas ning pretannia tähendab tegelikult britanniat brittide maad. Ning isegi eestikeelses vanemas kirjaviisis eristatakse Suurbritanniat ning Väike-Britannias. Brittide rändamist üle lahe mandrile kirjeldavad üsna vähesed allikad ja me ei tea sellest kuigi palju. Niisamuti jääb meile teadmatuks, kuidas britid sulandusid juba Armoorikas ees olnud rahvastega, kas see toimus sõjaliste või rahulike suhete läbi. Brittide ränne jääb tegelikult sinnasamasse aega, mida me tunneme Euroopas üldse laiemalt suure rahvasterändamise ajana ning brittide saabumist mandrile põhjustas tegelikult ju germaani hõimude liikumine mandrilt jällegi Inglismaale. Eestlaste kujunemisloost kõneldakse ka praegusel ajal niimoodi, et meis on nii Kunda kultuuri, asukate verd ja balti hõimude oma. Ja siis soomeugrilaste soomeugrilaste keel lihtsalt ei peale. Ja tegelikult päris kindlasti ka pretani poolsaarel on toimunud niisugune segunemine, sest ega seda kiviajast pärice keldieelset asustust ju keldid köitanud asustuspidi seal juba üsna tihe olema, kelkida. Samuti ei hävitanud Briti saartelt tulnud uusasukad nikeld, kes olid enne kohapeal olemas, see on kohe päris kindel, lihtsalt uustulnukate keel jäi peale ja ega see keel ei pruukinud ka väga palju erineda nende omastki selline mandril ees olid, nii et mõneti on ka õigus nendel Gretoonidel, kes peavad ennast kunagiste kallialaste järeltulijatega, kes prantsuse alasid asustasid, see sõja ajal juba. Ma usun, et seda, seda territoriaalset läbikäimist iseloomustavad jälle hästi legendid, sest kuningas Arturiga seonduv ulatus Suurbritannias sellesse väiksesse britanniasse egoretannias ringi rännata, siis siis saab ikka õige mitmel korral oral jõuda paikadesse, mis on ära tähistatud ja öeldud, et just siin toimus see või see stseen, mida meie tunneme kuningas Arturi kliendist. Kolm rattani hertsogit kandis Artur inime Nad elasid tunduvalt hiljem sajandeid hiljem aga see uhkus ja mälestused lõikiga olles, samuti on Herdlevik andnud Koonani nime, mis on ju ka niisugune kuulus keldi nimi. Ja kui me nüüd räägime veel nendest keldi erinevate territooriumite vaheliselt seostest, siis Cornwalli kunagine kuningas, gradlan, tema ju oli mees, kes lasi ehitada petanniasse issi linna. Ja siit me saame ilusa seose prantsuse kultuuriga. Selle legendi järgi on Pariisi linna nimi tulnud hoopis pretanniast ja Draghi ehk Bach. Isse tähendab ilusam linn kui issi. Nii et neid seoseid on ilmselt palju. Paljudest legendidest laulsid, rändavad poolikud, saates end näiteks harfil ning eesti kirjanik Karl Ristikivi on vahest võib-olla isegi tahtmatult kuid väga täpselt võtnud kokku raamatus Rõõmulaul ühes lühikeses lõigus Bretooni ballaadidele iseloomuliku. Seal on üks koht, kus rändavalt moosekandiks küsitakse. Kas sa oskad ka midagi muud mõnud betooni laulu, kus on surmaja, verd, kodukäijaid, luukeresid, sellised Bretooni ballaadid, milles on siis surma ja verd, kodukäijaid, luukeresid, kus juhtub midagi hirmsat, nimetatakse betooni keeles gversiks. Teine betooni laulutüüp son, erineb siiski versistest oma sisu poolest. Soni lauludes räägitakse igapäevastes kalendri tähtpäevadest ja muudest lõbusatest asjadest. Järgmiseks me kuulame keha ballaadi siis versi tüübist, mille nimi võiks olla eesti keeles Merlin käskis. Ja mille mõte võiks ulatada kuhugi sinna brittide rändama. Aga lugu ise on selline, kus üks mees Ledõus vägistab kristlasest neitsi ning tema tegu tuleb välja hiljem kui sündinud laps on väga kangesti sellesama mehe nägu. Ja sealsamas laulus Merlin käskis. Me võime tunnetada seda gversile iseloomulikku painet ja selle laulu esitav änno free saates ka ennast horfil. Te kuulate saadet musta triibuline Hermeliin. Stuudios on Loore Listra, Andrus Mölder, Urmas Kalla, Kaarel Vanamölder. Me räägime Britannia ajaloost ning Britannia kuningriigi aeg jääb üheksandasse omandisse. Sealt edasi algavad suured segadused. Urmas Kalla. Bretoonid tungisid mandril hoogsalt edasi alates kuuendast sajandist ja betooni. Ülikud valdasid ka prantsuse asustusega piirkondi. Üheksandal sajandil vallutasid Bretoonid Nanti ja tegid oma pealinna. See on märk ka niisugusest edasi tungimisest k. Et päris suurriigid on oma pealinna kasutanud just piirialadele nagu edasitungi märgiks võtame või Peterburg Venemaa. Või ka näiteks Berliin Saksamaal, mis mõlemad piirialade van asunud. Aga seda hoogu jätkunud enam kauaks. Naaberriik frangi riik tugevnes. Ja ometi 845. aastal võttis Bretoonide juht nomin vee juhtimise enda kätte, lõi frangid puruks ja nõutas tunnustuse siis iseseisvale markidest sõltumatule pretani riigile. Kuningaks nimetati küll alles tema poeg. Mõnda aega rattani riik veel laienes, hõlmas Reini provintsi ja põhja pool kodandaani poolsaare. Aga 10. sajandi alguseks olid asunud rünnakule normannid kes nõrgestasid Bretoondi jõudu tublisti. Ja frangi riik oli omakorda kosunud. Pärast normaanide okupatsiooni ei olnud betoonidele, seal on võimalik olla prantsuse kuningale võrdväärne partner ja nad pidid leppima siis sellega, et Bretoonide valitseja saad hertsogi tiitli. Nõnda oli siis kuningriigi iga alla 100 aasta. Britannia vapiloomaks on siis, nagu öeldud, Hermeliin ehk Kärt. Ning selle saamisloost räägib väga suur hulk erinevaid, kuid samas motiivid kattuvaid legende. Üks sellistest legendidest ulatab oma sisu poolest tagasi normanni aega mille Britannia hertsog Alen vardad tart normannide poolt jälitatuna jäi pidama üleujutatud, jõemuda seal soisel kaldal. Seal silmaste kärpi, kes pagestama hobuse kapjade eest ning peatus samuti jõe kaldal. Otse veepiiril leiaga kärp seisma ning pöördus otsustavalt ümber, kartes oma valget kasukat määrida vette minnes. Nähes looma mehisest, hüüdis Alenbarbetortama kaaslastele. Enne surm, kui häbi ja vaimustunult pöördusid Bretoonid oma vaenlastele vastu. Legend legendiks. On teada, et kärp on tõepoolest väga puhtust armastav loom, tissi talu mustust enne surm, kui häbi. Ehk siis Bootjusmoorikvamfiodaari oligi Britannia deviisiks. Ajaloolise pretannie lipuks on olnud mustrist valgel põhjal. See lipp pärineb juba 12.-st sajandist. Paavst Gregorius kaheksas selle 1188. aastal pretannile andis. Ning seda lippu kasutati laiemalt alates 15.-st sajandist kuni suure prantsuse revolutsioonini ja tunnustatud vapiloomana ilmub Hermeliin samuti laiemasse kasutusse. 15. sajandil. Tähendab, 11. sajandil oli pretaynis 186 vappi praeguseks kindlaks tehtud ja kõige sagedasem võib-olla oli juba siis neil vappidel kärp või kärbi nahk. 1066. aastal läks Normandia hertsog Poom Inglismaad vallutama ja väidetavalt tema väest olid Bretoonid moodustanud erinevatel hinnangutel peaaegu poole ja aitasid teda tublisti Hastingsi lahinguvõitmisel. Ja said siis muidugi Inglismaale Taani valdusi. Ja isegi võiks vaadelda seda nagu väikest viisi kodumaa tagasivõitmise ära. Need aadlikud võitlesid siis kasutusele oma hermeliiniga vapid Inglismaal ja olevat ka betooni tavasid seal järginud. Kõige kuulsam neist oli Richmondi krahv, kelle järglastest võib-olla veel pärast juttu tuleb. Järgnevalt kuulame ansambli Trii Jan esitatud laulu nimega Luik. See laul viib meid 14. sajandi lõppu aastasse 1379 mil toimus siis betooni pärilussõja viimane baas. Enne kui me hakkame muusikat kuulama paari sõnaga, siis ajaloolisest situatsioonist. Kõrgkeskaegne ja hiliskeskaegne Britannia poliitiline ajalugu on äärmiselt keeruline komplitseeritud. Poolt me näeme siin betooni enda valitsevate suguvõsade vahelist teravat võimuvõitlust ning selle võitluse käigus tuginetakse siis nii inglastele, prantslastele, nii inglise kui prantsuse kuningakodadele. Sellepärast et tolleks ajaks on sugulussidemed Britannia valitsevate suguvõsade ning näiteks Londoni ja Pariisi vahel äärmiselt tihedad. Siis veel toimub samal ajal seal ka ju saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, milles Britannia mängis üsnagi olulist rolli kus kumbki sõdif pool siis nii inglased kui prantslased üritasid britanniat enda poolele saada ja kui veel seal sellel ajal toimub sisemine võimuvõitlus, siis seda oli kõige lihtsam saavutada, toetades kord üht, kord teist kandidaati. Ning lugu luik räägibki siis aastast 1379 meil John neljas mon, foor naaseb Inglismaale koos suure inglaste abiväega britanniasse tagasi. Kas tema isa Britannia hertsog Jean mon foor kümmekond aastat tagasi välja Etti Jean neljanda vägede laevadel, valged purjed ja linnuse, mille alla nad jõuavad? Tornis on samuti valge luik märgiks sees. Ja lugu ise on siis sõjalaul sellest, kuidas me läheme nüüd sõtta. Näide riigi huvide põimumisest keskajal. Saja-aastane sõda peeti Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Aga sõja esimesel poolel oli prantslaste kõige kuulsam väejuht betoonil Rüütel, Vernaarlikke Klaan. Ta on nagu rahvuskangelane prantslastel. Ja tõrjus inglased välja või prantsuse läänerannikule. Ja sõja teisel poolel siis onlarkiga ühel ajal ja hiljem ka juhatas prantslasi tulevad Taebla, Taani hertsog Arthur, kolmas, kes oli pärit siis sellest samast Richmondi krahvidega ühte verd Bretooni valitsejate suguvõsast, nii et olles eestlase Richmondi krahv, tõrjus ta inglasi Prantsusmaalt välja ja sai lühikeseks ajaks pretani hertsogiga. Tõesti ettevaatlik, kui peab keskajal hindama nagu mingi rahvuse enesetunnetust ja Ma kaldun olema, mitte nõus, kui öeldakse, et oh, et kuulge, et kõik õukonna tulid omavahel niivõrd läbi põimunud, et seal ei olnudki palju vahet. No ütleme, šotlaste peale siis siis nad tegelikult keerasid iseenda, rahvusliku kuuluvuse väga selgelt väga varakult. Ja ma arvan, et ka see, et seda saja-aastase sõja sellist murdepunkti kandis just nimelt partisanivõitluse poole pealt. Betoon. See näitab minu arust ka üsna selgelt, et, et ehkki pidi tulema kuskilt, kus enesemääratlus oli suhteliselt selge Jah, see oli tõesti partisanisõjas taktika, millega ta olevat võitnud või ülekaalu saavutanud. Noh, tema suutis nagu, nagu kaasa tõmmata siis ka need, kes sõjaväkke ei kuulunud, tegelikult sellest hetkest alates, kui tema hakkas saja-aastases sõjas tegutsema, tulid kaasa ka talumehed Jaa, Britannia hertsogiriigi kadumine või Britannia hertsogiriigi liitmine Prantsusmaa kuningriigiga jääb ajavahemikku umbes 1488 kuni 1514. Miks ma nimetan selliseid aastaid, see on siiski valitses Britannia hertsogi troonil naine anud ümbretall. Ja Protannia ajal oli poliitiline olukord jõudnud sinnamaani. Prantsuse riik Britannia kõrval liitis enda külge järjest ümbritsevaid väiksemaid riigikesi, näiteks natukene varem oli oma õnnetu otsa leidnud Karl südi Burgundiast. Samal ajal kukkusid läbi ka järjest Prantsusmaa-vastased koalitsioonid, milles Gaabretannia osales ning näiteks inglased ei toetanud ämbrit ainult sellepärast, et neil käis parajasti rooside sõda. Austerlased, kes olid samuti prantslaste vastu sõdinud tegelesid oma floomlastega ning niimoodi siis negi pretani üksinda. Ja kui pretall oli olnud abielus kõigepealt Austria, maksin miljoniga, siis hiljem heitist abiellu olude sunnil kahe Prantsusmaa kuningaga ning sellest ajast peale valitsetakse pretanniat personal, uni joonis Prantsusmaaga. Pretanniunberetoonideks armastatumaid tegelasi. Tema kohta on kirjutatud kaasaegsete et Ma ei ole ei ilus ega inetu, omab teatud võitlevust, haritud, väga heasoovlik, mõistlik ja aus. Kõneleb ilusti ning omab peent tunnetust ja kombeid. Vot selline oli see naine, kes siis kahe Prantsusmaa kuningaga oli järjest abielus ja tänu kellele kaubeldi väljabritanniale väga suur autonoomia. See tähendas seda, et prantsuse kuningatele ei olnud õigus kehtestada personaaluniooni pretannia siseselt neid makse, mida ei olnud betooni maakonnad heaks kiitnud. Samuti ei tohtinud väljaspoolbritanniat ühtegi betooni kohtu ette tuua ning betooni aadlikel säilitada privileeg mitte osaleda teenistuses väljaspoolbritanniat, kui siis ainult äärmiselt suure häda korral. Võib-olla on siin väike võrdlusmoment meie oma ajalooga, meie lähiajalooga. Et tol ajal, kui Bretoonid oma iseseisvuse vormiliselt kaotasid oli faktilina Iseseisvus tegelikult kaduma juba oluliselt varem. Et see, et Bretoonide juht heitis abiellu prantsuse kuningaga see, mis selle iseseisvuse küll lõpule nii-öelda paberi peal, aga tegelikult olid prantslased domineerinud regioonis juba juba tunduvalt varem ja, ja egobretoonidel ei oleks sellest iseseisvuse kaotusest olnud pääsu nii või teisiti, sõltumata sellest, millise otsuse nende juht oleks vastu võtnud. Andri fatanniudel püüdis ju abielu diplomaatia kaudu iseseisvust säilitada isegi korda kaks. Ja, ja tegelikult noh, vormistati nagu see lõplik iseseisvuse kaotamine ära ju alles also esimese ajanud. Nii et noh, see oli andvat ainet tütar, kes siis selle iseseisvuse nii-öelda ära Meil ei ole tolle aja tolle aja märk, et maad käisid sageli just nimelt koos abieludega kaasas ja Prantsusmaa ajaloost on teada teisigi väga kõva käega naisi, kes väga pikalt suutsid oma maa iseseisvust siis nimelt selliste abielulepingutega säilitada. Igatahes voolas pretani valitsejate veri prantsuse kuningate kuningale raadidünastia lõpuni 16. sajandi lõpus. Ja Bretoonidel oli ka hoopis teistsugune pärilusseadustik enam sarnanes inglise omadele. Nii et nende meelest võis naine olla täieõiguslik valitseja ja oma isa pärija, mida prantslased kunagi tunnistanud toetasid saali õigusele mille järgi ainult poeg võis pärida. Nii et ande bratan ja tema tütar Claude siis mõlemad Pletoonide meelest olid ehtsad valitsevat Elsa linna. Ja sellest Bretoonid kuningate ajast tegelikult säilib üks traditsioon üsna pikalt. See on see, et betooni hertsogit kroonitakse kroonitakse tegelikult vist kuskile 16. sajandi keskpaigani välja. Nii et enne oli juttu, et, et see 100 aastat kuningriiki nagu kadus, hääbus kiiresti, aga ilmseta jättis ikkagi nii palju seda eneseteadvust kinnitavat juurde kuuluvat aurat. Et ma arvan, et see aitas betooni riiki edasi ka pärast vormilise iseseisvuse kaotamist autonoomiaperioodi ajal. Asekroonimine on jah, väga huvitav märkus ja ma nüüd ei tea, pead anda, aga vist on ka lugu niimoodi, et see pretanikeelne sõna valitseja kohta oli üks ja seesama, nii kuninga kui hertsogi kohta nende jaoks polnud see mingi vahe ainult siis prantsuse tõlkes või või ladinakeelsest tõlkes, siis vahetati Rextuksi vastu. Urmas, sa oled saatesse kaasa toonud ühe huvitava muusikapala, ühe tantsu. Kas sa räägiksid sellest pikemalt enne, kui me seda kuulama hakkame? Juba 16. sajandil jõudis britanniast prantsuse õukonda tants nimega pass, bee. See on prantsuspärane nimi ja betoonikeeles ta kõlab umbes. Ja seitsmeteistkümnendal sajandil sai ta Nenuetiga sarnaseks moetantsuks ja meil on pakkuda üks pas bee kuulata mis on pärit Andregambraa teosest antne Euroopa, kus siis erinevad rahvad astuvad üles oma laulude ja tantsudega ja prantslasi siis teiste kõrval esindab kasetants Baspjee. Muude hulgas Tretooni või üldse pretani aadlikel alles omapära on eesõigus loobuda paadiseisusest ja pärast võtluse jälle tagasi. Nimetatud maadlikul ei olnud sünnis äriga kauplemisega tegeleda. Aga kui mõtleme pretani peale, mis ju elas merekaubandusest suurelt jaolt siis no millest veada mõni aadlik või isegi mitu esid siis kokku moodustada kaubakompanii ja parlamendi ees loobuda oma seisusest teenida suure varanduse ja pärast jälle parlamendi ees võtta see seisus tagasi, see käis täitsa nii silmaga nähes niimoodi, et nad võtsid tagasi oma lood, on nõrgad ja tissid tuppe. Ja olid jälle täis aadlikud tagasi. Britanniat hakkab siis sealt edaspidi valitsema määratud kuberner ja ma arvan, et kui otsida neid kohti, kus eestlane nagu pretanniaga kokku on puutunud ja betooni ajaloost midagi teab, siis üks neist perioodidest on kyll seemnel risse ööõli Britannia Werner ja no kes vähegi kolme musketäri lugenud mäletab, kuidas Bellelli kindlustati. Jah, tähendab see b4 kindlustamine on romaanis 10 aastat hiljem ja seal on siis juttu Nicola Phukest, Louis Neljateistkümnenda ministrist, kes pärast lahelis ebasoosingusse ma nüüd täpselt ei tea, kas ta oli ise Bretooniverd, aga igatahes tema perekonnanimi Phuke, see peab tähendama Bretooni keeles oravakene. Ja tema vapil oli ka orav nagu meie reformierakonnal ja deviisiks saali. No Assenne ehk milleni ma ei suuda tõusta, võib orava kohta tõlkida, aga kuhu tema küll ei roni? Aga sõnast ronima kinni hakata siis siis tegelikult noh, kuigi väga sageli räägitakse britanniast kui mahajäänud põllumajanduspiirkonnas, siis vähemalt tol ajal ma mõtlen rüssel jõe aega oli tegemist tõelise pretannia kiirarenguga sest linnad edenesid. BNS merekaubandus, siit kõikvõimalikud merega seonduvad elualad, kroonide mereretked ulatusid tol ajal Islandini. Ma tean, et olevat sõidetud Brasiiliasse kuskilt seal 16. lõpus, seitsmeteistkümnenda alguses ma ei oska ühtegi kinnitust sellele nimetada. Ja, ja kui me nüüd sealt edasi vaatame, siis šotaks kee Kanada lavastaja, 16. sajandi tegutsenud, tema oli ju betoon ja tema õige mitu käiku sinna Kanada vahet ja temal olnud see, kes kannab nime välja mõttes. Cartier oli pärit, sain ma loost siis kuulus linn ja kuulus linn just hiljem selle poolest, et tema, see kiirareng tuli mereröövi kaudu iganes ja oma eriala öelda naan, siis arenes Risel jõeajal ja hiljem tänu orjakaubandusele. Need kaks röövia orjakaubandus olid siis nähtavasti nagu tugitalad niisugusele hoole ja mõlemad siis muidugi meresõidu kaudu. Taarja jõel oli ka veinikaubandustähtis, nii et ei saa ainult siis nagu orje pidada ainsaks turvaliseks. Ja nii palju, kui mina tean, siis vist 18. sajandil prantsuse mereväejuhid olid kõik betoonid 100 aastat järjest. Ja siis me näeme maailmakaardil ka niisuguseid Bretooni nimesid, kohanimesid ma mõtlen just, et kui ka ei tea, et kes need nüüd andnud on, siis nimed ise juba näitavad selget tunnistust annavad nagu on kerge Lenny saar Lõuna-Jäämeres ja samuti Germa tekki süvik, et juba see nime esimene sild ker k-tähega veel kirjutatud ka näitab selgesti kätte selle Kuuldud laul rääkis siis bordoost saabunud laevadest ning viljakauplemisest. Kuid Meie aeg tänaseks on singa ümber saanud. Kahe nädala pärast räägime betooni ajaloost edasi siis juba pisut teistel teemadel, jõudes tänapäeva välja. Ma tänan teid kuulamast ja nägemist või nii, nagu seda öeldakse, pretannis, kena voo.