Tere klassikaraadiokuulaja eetris musta triibulise Hermeliin, teine saade. Stuudios nagu eelmises saates külas Loore Listra, Urmas Kalla ja Andrus Mölder. Minu nimi Kaarel Vanamölder. Musta triibulise hermelini saated räägivad Britannia poolsaarest-Prantsusmaal Britannia poolsaar, mida umbes viie neljandiku ulatuses ümbritsev Atlandi ookean on huvitav piirkond seetõttu et tema ajalugu tema rahvastik on midagi muud kui seda on prantsusmaise. Prantsusmaal elanud prantslased Sis, Britannias, Bretoonid, Bretoonid, kes on tuntud eelkõige kui meremehed ja kalurid. Ehkki Sisemaal tegeletakse põllumajandusega. Eelmises saates me rääkisime Britannia varasemast ajaloost alates kiviajast kuni 16. seitsmeteistkümnenda sajandini. Ja tasuks ehk meenutada selliseid aastaarve nagu 1532 mil likvideeritakse sõltumatu Britannia hertsogkond ning liidetakse see prantsuse kuningriigiga. Sellest ajast haldab britanniat Prantsusmaa, kuid piirkond säilitab väga suures ulatuses autonoomiana endised õigused prantslase kuningriigi langusega kodus. Kaperetoonide autonoomia ning Bretoonid leidsid ennast võrdsete kodanikena sündinud riigis. Ning tänane saade vaatledki autonoomiajärgset Britannia aega, millest alates soovitaksin retoonidest teha ja neis näha, kuna me enam lihtsalt prantslasi puhkenud prantsuse revolutsiooni käigus kodus ka peretannie senine autonoomne eriseisund. 1790. aasta jaanuaris võttis asutav rahvuskogu vastu seaduse. Kuue Prantsusmaa administratiivse jaotuse kohta. Kaotati kõik keskaegsed haldusüksused ning maa jagati 83-ks parte monguks. Ja ühe sellise keskaegse haldusüksusena Britannia autonoomne piirkond. Ja juba järgmise loogilise sammuna kuuendal septembril 1790. aastal saadeti Bretooni parlament rennise laiali. Neljandal augustil 1789. aastal taotles reni parlament Britannia senise staatuse säilitamist ka uues situatsioonis puhkenud prantsuse revolutsiooni. Algselt tervitati Kamberetaines ning sellega mindi vaimustatud kaasa ent ajapikku asendusvaimustus, skeptitsismi iga maa muutus rahutuks. Ja kui 1792. aastal puhkes Pariisi vastane mäss britanniast lõunas, piirkonnas nimega vandee, liitusid sellega ka üsna pea Bretoonid vandee mäss, haarates endaga kaasa peale pretannie ka teisi. Lääne-Prantsusmaapiirkondi muutus revolutsiooni vastaseks kodusõjaks, mis on tuntud ka kroonide sõja nime all. See sõna šamaan ise on pärit tegelikult pretani naabrusest, meeni provintsist, seal oli mingisuguse kolkaelanike sõimu või pilkenimi aga nemad juhtusid olema need esimesed mässule tõusid siis kuningriigi eest ja vabariigi vastu ja kui mäss pretangi edasi levis, siis sõna sai üldkasutatavaks ja nähtavasti ka siis mässajad endi seas. Muutusime aunimeks. Šamaanide üheks kuulsamaks juhiks oli betoon resurss kadudaal. Tema oli möldri, poeg tahtis vaimulikuks saada, revolutsioon tuli vahele. Ja siis ta hakkas žaaniks hoopis ja oli väga väljapaistvate juhivõimetega. Pildi järgi paistab, et ta oli ka kehaliselt võimas mees. Siis väga osav, kaval, leidlik. Ja muidugi jahiti teda pütiga kinni, pandi Bresti vanglasse, sealt põgenes. Hakkas jälle mässulisi juhtima ja ta oskas käia aeg briti saarte ja Prantsusmaa vahel, nii et pärast teda enam keegi kätte ei saanud. Ta korraldas Inglismaal, siis vandenõusid, valmistas ette dessandi Tibrooni poolsaare 1796 Se kukkus õnnetult läbi, aga seda ei saa kaudu tali süüks pidada. Kui jaanid olid pretaynis maha surutud, siis sai kaduda elu mõtteks. Hävitada vabariigi esimest konsulit Napoleon Bonaparte. Ta korraldas õige mitu vandenõu tema vastu küll püüdis teda relvaga tappa, õhku lasta. Ja 1804. aastal ta suutis end kuus varjata Pariisis, kuigi politsei teadusid, ta seal on ja otsis teda taga kuidagi lõpuks kätte saadi. Siis kavatseti talle armu anda, kuidas seda vaipa paluks, aga ta keeldus sellest. Ja siis laskis hukata, samal aastal, kui Napoleon keisriks krooniti Jah, kaduaal olevat isegi üritanud Napoleoni korra ära röövida ja räägitakse, et Napolion organiseeris sellise neljasilmakohtumise Kadodaaliga, mille üle tema lähikondlased väga mures olid, sest nad hakkasid kartma oma käskija turvalisuse pärast kohtumine toimunud. Et sellest ei tundnud mingit selgust olukorda. Jah, niipalju veel tuleb meelde, et pärast Porboonide restauratsiooni anti Taali perekonnalaadi seisus. Lõpetuseks kadu taolist veel nii palju, et ehk on isegi sümboolne see koht, kus ta nüüd puhkab. Peale kiljatineerimist anti tema surnukeha üle meditsiinitudengitele ning üks kirurg seadistama skeletid kraadiga üles. Kui hiljem sängitati Katodaali säilmed Gerleonooma nõela ehitatud mausoleumi, mis asub täna osa Oree juures, kust kadudaal oli ka pärit ning tema mauselemist mõni kilomeeter eemal on väli mida kutsutakse märtrite väljaks, kus peale Gibrooni katastroofi lasti maha 953 emigrantide Schuani vabariigi vastu sõdisid kuid Sorskatodaalil oliga vend Julien kadudaal Võsul Jaan kadudaal kes oli ka nähtavasti muusikaliselt andekas ning vanglas olles olevat kirjutanud marsi mille sisu räägib sellest, kuidas Zuliaanhel oral ärganud ja avastanud ennast kolme sandarmi keskel, kes teda vanglasse viisid ning teel vanglasse mõtleb Ruljaan kõigele, mis tema selja taha jääb. Ja väidetavalt Julian Taali poolt komponeeritud marssi on ka pakkuda kuulata iiri ansamblid Chistentsi esituses. Kroonide ja von v laste ühisosa kohta et neil on selge sarnasus rahvamuusikas ainult venelastel veel peale Bretoonide esineb Prantsusmaal selline eeslaulja ja kooriga ühislaulmine. Ma loeksin teile ette katkendi tuntud prantsuse kirjaniku Balzaci 19. sajandi esimesel poolel kirjutatud raamatust Schuanid ehk mis juhtus Britannias aastal 1799. Seal on üks väga ilmekas kirjeldus Britannia kohta, mis võiks kajastada hästi prantslaste suhtumist Bretoonidesse. Aga Balzaci tekst kõigist Prantsusmaa provintsides on Britannia, see, kuhu kalja laste toovad kõige sügavamaid jälgi on jätnud. Ja britannial neid osi, kus meie esivanemate metsik eluviis ja ebausklik vaim veel tänapäevalgi nii-öelda puhtalt säilinud. Seal peetakse veel kinni Feduaalsetest tavadest. Seal võib muinsuste uurija veel leida püsti seisvaid droidide monumente. Moodsa tsivilisatsiooni võim kardab tungida sinna läbi tohutute ürgmetsade uskumatu julmus, toores põikpäisus, aga ka kõigutamatu sõnapidamine, meie seadustega, kommete riiete, uute müntide keele täielik puudumine ning ühtlase patriarhaalne lihtsuse kangelasvoorused. See kõik teeb tolle maa elanikud vaimsete võimete poolest vaesemaks Põhja-Ameerika Mohikaanlasteste punanahkadest Isamaa suurteks kavalatakse vastupidavateks, kui need Britannia asend Euroopa südamest vaatlejatele palju huvitavamaks omada. Ümbritsetud valgusallikast, mille heade, kes soojus temani ei jõua sarnaneb see maa külmunud söega, mis jääb keset leegitsevad kolled tuhmiks mustaks. Siin ma esitaksin küsimuse külalistele, et miks ja mil viisil prantslastel selline ettekujutus Bretoonides tekkida ja mis oli selle suhtumise põhjus? Väga riskantne on alati küsida mingeid selliste suhtumis muudatuste üheseid põhjusi. Aga fakt on see, et 19. sajandi algusest muutub väga põhjalikult suhtumine Bretoonidesse. Ja tegelikult võikski rida kolm sellist astet selles suhtumises kuni siis 20. sajandini välja. Esimene on see, mida just äsja kirjeldati, see, kus räägitakse Bretoonidest kui metsikust rahvast väga räpasest rahvast, arenemisvõimetust, rahvast. Teine etapp tuleb natukene hiljem, kus hakatakse Bretoonidest rääkima kui alaväärtuslikest naeruväärsetest tohmidest. Ja kolmas etapp jõuab siis kätte praktiliselt 20. sajandi algusega, kus pretanniad korraga enam ei eksisteeri. Pole, pole inimest, pole probleemi, ei nimeta betooni siis nagu ei peaks lahkama ka nendega seonduvaid probleeme. Nii et sellist kolm etappi tavaliselt kirjanduses esitletakse. Kas see selline suhtumine ei ole mitte nagu selline minu arvates natukene laiem, et see on sageli suur rahvaste puhul niimoodi, et väikestesse suhtutaksegi kuidagi bulastavalt ja eripärasusi sageli naeruvääristatakse isegi juhul kui tegelikult nendes eripärades midagi naeruvääristada ei ole. Et mulle tundub, et omalaadseid selliseid suhtumisi võis ja võib tegelikult isegi täna Euroopas kohata väga mitmel pool. Et, et alati ei peagi neid väikseid olema tingimata kuidagi mahajäänu maad või, või viletsamad või, või midagi muud sellist, aga, aga lihtsalt midagi ei ole teha meile, eestlastele, ilmselt on see arusaamatu, aga selline suur rahvuslik ülbus. Paraku sünnitab sellist lähenemist mulle vähemalt. Tundub nii. Aga kas siin ei või olla põhjuseks, miks Bretoonidesseni vaenulikult suhtuti see, et neis nii-öelda nähti endiselt veel Žuone neid inimesi, kes on kindlasti Prantsusmaa uue riigivõimuvastased? No aga tuleb ka arvestada, et riigivõim vaheldus sajandi jooksul mitu korda hulka aega oli, kehtis monarhia veel. Jõest. Lisaks tuleks minu arust arvestades ka seda, et ega prantslaste suhtumine teistesse oma riigi väikerahvastesse ei erinenud kuigivõrd suhtumist Bretoonidesse. Et Korsiklased mõi Keenia piiri ääres elavad, baskid, katalaanid või ka tegelikult prantslastele väga lähedased provonsaalidega aega, suhtumine meisse oli praktiliselt samasugune kui vratoonidesse ja, ja neil ei olnud selle riigivõimu vastasusega. Midagi pistmist. Ning säärasele suhtumisele astusid vastu betooni helgemad pead. Ja 19. sajandi teisel poolel asub betooni intelligents siis enesekaitsele, väites, et isoleeritud, humoorikas on säilinud ning täies elujõus midagi sellist, mida mujal enam naljalt ei leia. Ning selline mõtteviis haakub ka 19. sajandil levinud romantismi ideedega mis otsis ning rõhutas rahvust, omapära ning õigust omale kultuurile. Öeldi, et reis britanniasse naasmine kodunud aegadesse ning seda, milles prantsuse keskvõim nägi vaid vaimupimedust ning sõgedust, pidasid peretoolid oma suurimaks rikkuseks. Ja siis sinna aega. Suur rahvaluule kogumise algus. See algab küll tegelikult juba 19. sajandi esimese poole sees ja sellise pärandi kogumine ja selle hindamine, see oli küll kogu prantsuse toonase territooriumi pudretannias midagi täiesti uut, priotanniali esimene koht, kust see sellise kogumistööga peale hakati? Just nii jah, ja tasub ka meenutada, et tol ajal usuti tõemeeli ka eperetoonid võivad olla nende ootused erialased. Tõepoolest, kes asustasid Prantsusmaad enne frankide peale tulekut, et see sisseränne britanniast ei olnud nii oluline rahvuse kujunemise ja et vahest siis sealt pretani poolsaarelt leiab selle tõelise kalja vaimu üles ja veel tasub siis meenutada prantslaste esimene suur romantiline kirjanik, shaton Brian oli ka pärit sealt betoonist. Kalja lastest oma ajalooarvamine ongi üks huvitav nähtus Prantsusmaal. Noh, vahepeal on ju olnud ka selline tore teooriad, kõik sai alguse kalja lastest Bretoonid on lihtsalt arengus pidama jäänud, Kaljalased ja prantslased on need, kes ilusti edasi arenesid. Seesama suhtumine kajastub selles samas ette loetud tekstis kus Balzac ütleb, et Britannia piirkond, kus Kaljalaste tavad kõige sügavamaid jälgi on jätnud aga nad on lihtsalt jäänudki sinna vanadesse taludesse prantsuse Pikut üle väga pika aja jooksul on alanud sellega, et meie esivanemad, kallilased ja Asterix ja Obelix, sest ma arvan, selles Prantsusmaaga on kõik kuulnud. Järgnevalt on pakkuda kuulata üks laul, mille pealkiri on. Ta oli Stefan. See on jällegi üks versi tüüpi ballaad mida räägib ühest neiust. Neiu nimi ongi siis fenowesa ja ühest noormehest, kes saadetakse Genteerib retooniste linna õppima vaimulikuks. Ja isegi fenoweff ilu ei suuda seda noormeest tema valitud teest kõigutada. Kui hiljem nähakse ikka ja jälle ühte vana vaimuliku noore neiu haua juures käivat. Selle loo esitab meile Bretooni lauljanna Andrea Aringui. Laul on võimalik leida ühest Bretooni rahvaluulekogumikust ning sellest kogumikust ja ka üldse rahvaluule kogumisest pretannis teeb peale laulu jutu Urmas Kalla. Lendva. Vaadi seeva öndeeri. 1839. aastal ilmub Bretooni rahvalauludega kogu selle pealkiri võiks eestikeelses tõlkes olla pretani õitseng ja väljaandjaks on Nikolai RSA Vilmake Bretooni aadlik. Ta täiesti kõrvutatav ja võrreldav näiteks neljas Läänaluuti ja kasvõi meie Kreutzwaldi k. Olgem olgem korrektsed öelgem, et tal on Gabretoonikeelne nimi, son Kerbarker. Aitäh pange tähele, see aastaarv 1839 näiteks Lõõnruuti rahvalaulu kogu kangeletar Soomes ilmub aasta hiljem niisugused paralleelid. Tegelikult kutsub see retooni laulude avaldamine Me esile suure vaimustusega päris prantslaste seas, kes on sel ajal romantismi ile väga vastuvõtlikud. Näiteks naiskirjanik Sors saanile omistatakse ütlus, et igaüks meist peaks tooni kohates kummardama ja pea paljastama. Et seda oli ta siis öelnud pärast seda, kui oli see laulukogu ilmunud. Ja see kogu liikus tõlgetes üsna laialt üle Euroopa. Nii et ilmselt paljud muudki luulekogujad muudel maadel said sellest innustust. Jah, ta tõlgiti õige pea, tulebki öelda, et kogu oli välja antud kahes keeles. Nii laulud ja siis kohe kõrval prantsuskeelne tõlge, tehtud ilma kee enda poolt. Ja muidugi prantsuse keelt oskas Euroopas iga haritlane mida siis veel selle kogu kohta öelda, tähtis võib olla ka see, et jutu esin Bretoonide halvustamisest ka selle luulekoguga juhtused, Ilmarkeed hakati süüdistama võltsingus no muidugi väga auväärne, süüdistada inimest, kellesse ta loob midagi nii suurt ülevad omast jõust, mida ta kirjutab rahva nimele. Ja kaua aega siis kaheldi nende laulude ehtsuses, kuna järgmised rahvaluulekogujad, kes suure vaimustusega pretani läksid, ei leidnud paljusid sarnaseid laule, mis Vilma keel olemas olid. Aga 20. Islandil on leitud ilmake mustandkäsikirjad, kust on näha, et ikkagi laulud on ehtsad. Need on tema suguvõsa korjama juba varem kokku need võisidki kadunud juba olla Ilmarke eluajal või hiljem on tõepoolest tublisti redigeerinud teid laule ja näiteks kohendanud niimoodi, et mõned ajaloo sündmused, millest laulud jutustavad, on ta asendanud teiste varasematega, et jääks mulje siis, et et laulud on veel vanemad, kui, kui tegelikult võisid olla. Aga no igatahes toimis ka lõõrut kandeletari lauludega samamoodi. Nii et väga suur sarnasus nii mitmest mõttes ja veel on tähtis see, et tõesti Prantsusmaal läks rahvaluule kogumine lahti suurelt osavalt Vilmark eeskujul, kuigi tunduvalt hiljem Napoleon kolmas nimelt ärgitas looma kohe vastavad akadeemiad, mis siis Prantsusmaa eri osades alustaks süsteemselt rahvalauludega korjamist ja kui siis tuli komisjon kakkuja kaua aega oli vaielnud, mis vormis kogu korraldada ja mis sinna võtta ja lõpuks ikka midagi kindlat otsestan, siis nagu isevoolu teel läks asi ikka nii, et et raamatu ülesehitus võeti eeskujuks ja veel on võib-olla huvitav märkida, et esimestena siis jõudsid oma rahvaluulekogudeni pärast Bretoone baasvähemusrahvused kõigepealt raamid ja seejärel siis prantslased Ja rahvaluule kogumine ei olnud siis mitte selline üksildane protsess kogu tolles ajas. Tegelikult selline huvi eksisteeris kogu selle Fretoolide alaväärtustamise kõrval juba õige pikalt enne seda, 1805 asutati keldi akadeemia mille üheks ülesandeks oli keele normeerimine. Siis hakati nagu paika panema sellist keele korrektset kasutust ja Leoni piirkonna keeldist sai sellest hetkest alates üldbetooni keele domineerivaks osaks ja tuhatkond 843. Üks fakt veel, mis tegelikult näitab sellist prantsuse poolset loomingulist elavat huvi. 1843 anti välja prantsuse Bratooni sõnastik. Ilmar keekogus on ka rahvaviisid ja meloodiad. Ja üldse on see kogu praeguseks Bretoonindri täielik klassika muidugi, ja need laulud ka rahvapidude raudvara. Olen lugenud venekeelses tõlkes ballaade Ilmar keekogust ja mis silmad torkab, võib-olla see värss on lühike, ei ole mingit pikaldase eetilist jutustust, võib olla võimalik isegi anda niisuguses värsimõõdus edasi. Aga seda teravamalt tulevad välja mingid üksikasjad, mis annavad sündmuste olemust edasi. Kuigi mulle tundus, et see sõnastik oli varem, kas ei olnud mitte nii, et prantsuse Bretooni sõnastik, mis anti välja, esimene see oli üldse kõige esimene prantsuse keele sõnastik, mis üldse maa meile antud on küll kirjas on jah, nüüd ma tean kyll, niiet ütlevad jah. Aga noh, missugune see keel parasjagu prantsuskeelne. Ja muidugi, kui rääkida nagu sellest betooni, kultuuripärandi teadvustamisest ja uurimisest ja huvi selle vastu, siis, siis tegelikult peaks ütlema ka ühe hingetõmbega ära, et see on ka aeg, millal hakatakse uurima spetsiifiliselt detannia ajalugu ja hakkavad uuesti ilmuma sellised Bretooni kesksed ajalookäsitlused. Kuid 19. sajandi teine pool, eriti lõpp on ka just seesama aeg, mil on Britannia majanduslikult Prantsusmaa üks mahajäänu maid piirkondi edestades vaid kummalisel kombel või paradoksaalsel kombel ei olnud veel pandeed. Ja suurem osa elanikkonnast oli tollal talupoeglik isoleeritust Prantsusmaa soodustas ka muidugi veel ikka seesama keeleline barjäär. Selleks, et saada üle võib-olla sellest majanduslikust depressioonist otsustas prantsuse keskvõim integratsiooni huvides 1885. aastal keelata riiklikes koolides kõikide muude keelte kasutamine peale prantsuse keele ning selle tulemuseks pildid haamretanniunberetoonidest õpetajat koolides, karistama emakeeles suhelnud lapsi. Vanemad selle seaduse tulemusel hiljem selle järel mõjudena keelasid lastel Bretooni keeles kõnetada ning entusiastid, kes lõid Bretooni keelekursuseid, pandi lihtsalt vangi. No ma arvan, et see situatsioon on üsna tuttav eesti ajalooski märgid, mida lapsed kandsid selle eest, et nad betooni keeltorit kasutanud ja mis tuli ruttu siis oma kaasõpilasele ära sokutada, kui sa kuulsid, et temagi Bretoonikeelse sõna on poetanud. Ma arvan, et siin ei ole vist väga olulist vahet, kas me kas me räägime nagu Eestigi ülest tolles ajas või siis Gretooni keeles. Nii-nii huvitav, kui see ei ole, et tegelikult see on Euroopas olnud hoopis laiem, selline lähenemine koolides keelatakse ära kohaliku väikese keele kasutamine ja karistatakse selle eest ja võib tunduda üllatusena, aga tegelikult selliseid asju esines Euroopa mõnedes piirkondades veel 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel näiteks Suurbritannias või siis oli asi kohe kõmri keele suhtes väga karm. Ja, ja võib-olla veel kummalisem, et Põhja-Rootsis Soome piiri ääres, kus on soomlaste põlised asualad, ei tohtinud veel 20. sajandi 60. aasta algul koolis soome keelt soome lapsed rääkida selle eest karistatud. Te juba tuletate mu meelde Võrumaa, kus Stahlist ma ise pärit olen ja kus siis ka lapsed. Praegu panevad tähele, et vanemad tahavad teda kirjakeelt, kõneleb ise, kõnelevad omavahel vanemad võru keeltega, lastelt nõuavad kirjakeelset kõnet, püüavad ka lastega kõnelda siis kirjakeeles, et aga mitte juhtuks nendes nendega, et nad elus edasi jõua. Sellise kultuurilise tagakiusamise tõttu väga paljud väikerahvad või osa nendest emigreerus näiteks Ameerikasse. Või siis kuhugi. Kuid Bretoonidel ei olnud eriti kuhugi minna, kui näiteks samal ajal Prantsusmaal provon saalil läksid massiliselt üle üle mägede, Kataloonias. Ja samal ajal, kui Baskem Prantsusmaal toetasid rahvuskaaslast irooniast floomia, Elsasse abistati Saksamaalt, siis Bretoone, mitte keegi, sellepärast veel siis oli situatsioon samasugune. Ja paljud betoonil siirdusid veel pealegi Pariisi tööd otsima. Sellepärast et nende enda maal ei olnud võimalik ka elatada ja läksid seetõttu ka paljuski kaduma. Ja ärgem unustagem Ameerikat, paljud Bretoonid ikkagi jõudsid Kanadasse, USAsse. Täpselt 1865. aastal rajati esimene koloonia Pattagooniasse ning sajandi, olgu see siis 20. sajandi alguses, olid suurimad betooni kogukonnad New Yorgis, Los Angelesis, Montrealis, Torontos, Buenos Aireses ja näiteks karjatesoneeras ning püüti asuda katoliiklikest piirkondadesse. See on üks põhjus, miks näiteks võissi mindud, sest võition, protestantlik mao ja Bretoonide jaoks oli usk. Või oli usu küsimus äärmiselt oluline. Ning püüdis asuda katoliiklikest piirkondadesse, kus töötati meremeestena või metsa raiujatele. Näiteks Kanada Quebeci provintsis on siiani Bretoonide asulad olles mingi väljarändajad, moodustasid väga kompaktse asustusega grupid Urmasele enne käsi püsti. Aa siis mind üldse ei üllata, mis on ka kirjutatud, et Tšiili diktaator Pinotset oli detooniverit nähtav. Tonenud täpsustage. Ma tahtsin kinni haarata sõnast maga jälle. Ma tegelikult hüpata korraks tänapäeva ja tuua ühe sellise mõtteuperpalli ja Prantsusmaa on alati toetanud prantsuskeele kasutamist Kanadasse, tähendab Kebeckis ja leidnud, et see on väga tähtis hetke Becki identity dieeti saaks toetada jätkuvalt prantsuskeelepruukimisega, mis iseendast kõvenetletanniast räägime ja mõtleme nagu prantsuse suhet betooni keelde, siis see on nagu vastupidine sellele, mis omal maal toimub. Et seal, et keele säilitamine või kultuuri säilitamine ja kultuuri säilitamise nimel. Keele kõnelemine on olemuslikult tähtsad. Samas ei saa ka muidugi kindlasti öelda, et situatsioon Britannias oleks olnud laus masendav. Umbes 20. sajandi alguses vähemalt siis betooni, keele, edendajaid ja kultuuri eest hea seisev vangi ei pandud. Ning ka 20. sajandi alguses hoogustub Britannia majanduslik areng. Kui me räägime majandustegevuse hoogustamise statannias, siis me peaksime küll üsna täpselt ütlema, et see paraku jäi väga lühikeseks perioodiks sest et Euroopas toimuvat kataclismit haaravat katannia kuidagi eriliselt Endaga kaasa kõrvuti Nende, võib-olla natuke positiivsete momentidega tahaks ma siin siinkohal ära märkida ka sellise negatiivse momendi, et et tegelikult 19. sajandi lõpus ja veel enam 20 sajandi algul on pretanis olukord, kus kohalikesse omavalitsustesse enam retoone ei lasta ja kuna hakatakse sinna tagasi võtma tegelikult alles kuskil 20. sajandi keskel. Et see, mis on tegelikult ka jälle mitmel pool Euroopas omane, et proovitakse nagu võimuaparaadist, saada kohalik elanikkond välja sellepärast et see võimuaparaat võib-olla võib keskvalitsusele kuidagi nagu vastu hakata seal Britannias ka väga selgelt tuleb välja. Ja algul eriti millegipärast hoogustub selline Bretoonide tagakiusamine nagu riigiaparaadis. Muide, selle ajajärgu elus pretani saab ka eesti keeles lugeda. Prantslastel on üsna kuulus romaanikirjanik Earlotii. Ta oli mereväe ohvitser putisbretoonidega kokku võib-olla rohkem nagu turistina. Tal oli platooniline meremeeste hulgas tuttavaid ja ta nägi ka sealseid maaelu ja eesti keeles on vähemalt kaks romaani tõlgitud kolmekümnendail aastail vist ja üks nendest on minu vend Jacques, mida ma olen ka lugenud ja kus on siis tõesti jutt elust nii maal kui merel, kui sadamasse? Kõrvuti Andres elu hoogustumisega muutub aktiivsemaks, enne esimest oleme seda ka betooni kultuurielu, näiteks üks üsnagi oluline küsimus siin, mis tasub kindlasti äramärkimist on, et 1912. aastal asutati betooni heliloojate assotsiatsioon. See on siis grupp, mis koosnes kaheksast inimesest kaheksast heliloojast, kes pöörasid siis professor rahalisel tasemel ja nad olid kõik professionaalsed muusikud pöörasid tähelepanu betooni rahvamuusikale ning imesid oma heliloomingusse sisse. Seda, mis oli Bretooni muusikale omast kasutades ära ka kohalikke rahvapille. Ning nende tegevus sai kusjuures eeskuju otseselt Venemaa suure viisiku tegevusest, kes viisid nii-öelda vene rahva oma muusika juurde tagasi. Ning üks betooni heliloojate assotsiatsiooni liikmetest pol Vladimirov oli käinud ju ka isiklikult Venemaal ja sealt mõjutusi saanud oluline koht, kus prantslased ja sealt Gabretoonid puutusid kokku vene muusikaga, mis oli tollel ajal Euroopas eksootiline uus olid Pariisis peetud loengud vene kaasaegse muusika hetkeseisust siis Nonii muusikute assotsiatsioon ja nende tegevus kasvatab tublisti Bretoonide iseteadvust ja üsnagi manifesteerin on pollar, müroo arvamused pretall. Mulle meeldib see siis või mitte pelgalt provints, vaid eraldi rahvus ja selle keel, eriline mentaliteet, traditsioonid, hämmastav folkloor pole Prantsusmaaga seotud. Suurbritannia rahvamuusika asub prantslase omast eraldi. Titaaniga hobuste nägija. Ei, me ei räägi sellest. Sellest me jõuame. Mis sa tahad? Seda lauldes on teada, miks? Ei, räägime ikka titaanide ja ma mõtlesin, et see lugu tuleb. Lühidalt. Muide enne ilmasõda toimus sündmus, mis maailma inimeste meeli väga köitis, sest tulevast sõda ju keegi ette käinud. 1912. aastal, nagu me väga hästi teame, läks titaanid põhja. Ma nüüd ei tea, kas seal laeva peal Gabretoonia oli, see laev oli ju Iirimaal tehtud inglise meeskond aga igatahes üks verest elav ja merega ühes rütmis hingav rahvas ei saanud niisugust asja tähelepanuta. Ja sellepärast kohe pärast Titanicu hukkumist loodi ja. Avaldati ka ajakirjanduses betoonikeelne itk, mälestus titaanikule. Kuid kultuuriline ja majanduslik edenemine ei kestnud kaua. Puhkes esimene maailmasõda ja 1914. aasta augustis kohe peale Prantsusmaa sõtta astumist algas Bretoonide massiline sõjaväkke värbamine. Juhtus nii, et mobiliseeritavatele, millest enamik ei osanud prantsuse keelt, ei seletatud, miks nad pannakse vagunitesse ning saadetakse rindele relvad ning univormid vahetult lahingu eelõhtul. Nendel polnud ju mingit sõjalist ettevalmistust. Ja 1914. ja 1918. aasta vahel mobiliseeriti umbes miljon 400000 inimest, kellest vähemalt 120000 langesid ning umbes 300000 said haavata ning võeti. Ongi. Ja tähelepanuväärne on ka see tõik, et enamasti värvati just prantsuse keelt mitteoskavate piirkondadest. Tollel ajal moodustas Bretoonikeelne elanikkond, kes siis tõesti ainult betooni keeles omavahel suhtlesid umbes miljoni inimese. See suur surnute hulk pretannie elanikkonna struktuuri lõplikult segi sest umbes 30 protsenti naistest pärast esimest maailmasõda jääb üksikuteks sündimus langeb drastiliselt ligi 20 protsenti ja samal ajal toimub sisseränne prantsuskeelsest piirkonnast. Ning esimese maailmasõja lõpp, nagu Loore juba ennist nimetas, tõi kaasaga uusi probleeme, nimelt sõjast naasnud sõdurid erinevad enam kohta. Sellepärast, et situatsioon oli selleks ajaks juba muutunud, et ei olnud olemas meestele nende onu töökohti ning samuti olid kohad täis sisse tulnud prantslastega. Umbes sellel ajal avaldub selgelt mõiste keldi vendlus või interkeltid siism. Näiteks mis lendas selles, et osad Bretoonikel, kellel jäänud kuhugi minna, kes olid arusaadaval põhjusel kibestunud läksid hoopis Iirimaale ning osalesid Iirimaa vabadussõjas Inglismaa vastu. Kui kahe maailmasõjavaheline Britannia kurielu on äärmiselt vilgas. Näiteks sellel ajal luuakse ka tänapäeval kasutatav Bretoonide rahvuslik muster valge mille loojaks, mille autoriks on arhitekt Marwan Marshall kelle tegevus oli ka poliitikas äärmiselt aktiivne. Näiteks ta osales ja oli asutamise juures partei nimega Britannia igavesti juures, kuhu koondusid peamiselt sõjaveteranid. Selle libuga seoses ma tahaksin rääkida huvitava lood üldse, Lipp, mis 23. aastal loodi, tegelikult ei võitnud nagu kohe kogu selle rahva poolehoidu ja nii huvitav, kui see ka ei ole, siis Bretooni kohalikus ajakirjanduses lipulooja. Ja eks teine tuntud kohalik, selline kultuuritegelane vaidlesid mingisugune 15 aastat selle üle kas Meie lipp või peaks kasutama Bretoonid oma eelmist lipu, mis oli värvide poolest sama must ja valge, mis oli aga lihtsalt ristilipp. Ehk siis samasugune Lipp nagu Kornide rahvuslik, lihtsalt, et värvid olid vastupidises järjekorras ja, ja see lipuvaidlust ta küll algas nagu kitsamalt sellest lipuvaidlusest, aga ta läks tegelikult ka palju laiemaks, terved sellised ringkonnad siis vaidlesid selle üle, kas Bretoonid peaksid püüdma luua kultuuriliselt midagi uut või püüdma siis toetuda tegelikult sellele, mis tuleb neil kusagilt kaugelt minevikust. Sest eelnev lipp oli ju tegelikult meil kasutusel olnud juba üle poole aastatuhande ja oli sellega üks Euroopa vanemaid. Uus betooni Lipp võtab eeskuju Ameerika lipust hetke. Kui nüüd ette kujutada Ameerika lippu siis seal, kus on triibud, on Gabretooni lipul triibud, aga need on must ja valge, neid on kokku üheksa. Ning seal, kus on Ameerika lipul tähelegi tärnid, on Bretooli lipul valgel põhjal must Heraldiline Hermeliin. Sümbol. Ja neid on kokku 11. See lipu numeratsioon on, on väga oluline selles mõttes, et need üheksa triipu ei olnud mitte juhuslikud, vaid neli valget triipu nendest tähistasid siis nelja ajaloolist alampretani maakonda, mis olid põhiliselt siis Bretooni keelsed deviis musta triipu tähistasid siis ülemberetooni viite ajaloolist maakonda, mis olid siis betooni ja, ja prantsuse keeles segunemisel tekkinud Kallo keelepiirkonnaks. Kahe maailma vaheline Britannia poliitiline elu oli väga elav, moodustati rida parteisid, mis oma meelsusest katsid alates lausvasakpoolsusest kuni käremeelsete parempoolsete nii välja. Siinkohal kasutaks juhust, loeks loeksite Kaheksateistkümnenda augustil 1929. aastal Morris ja Milli poolt koostatud manifest, mille nimi on Nonii küsimus. Morist meil oli ka, kusjuures tegev juba tuttavas betooni heliloojate ühingust. Ja selle ette lugemine tasub ehk ära sellepärast et need küsimused, mida arutati mis olid aktuaalsed üheksandal aastal, on tõenäoliselt needsamad ka tänapäeval. Lühidalt siis kokkuvõttes esimene punkt ütleb, et Bretoonid Me pole separatistid ja meie sihiks eraldumine. Kuid me lükkame tagasi. Assimileerimine kahjustab pretayni materiaalseid, kultuurilisi, moraalseid huve. Me pole samas ka romantilised reaktsioon väärid, kes loodavad taastada muistse hertsogiriigi hiilgust Austrias ning imetledes selle mälestust ning tunnustatust, vaatame tulevikku koos demokraatlikumad Prantsusmaaga. Me pole prantsuse vastane, pole vaenulikult prantslaste vastu, kell üks osa me oleme, aga me ei tunnista 1970.-st aastast alanud Pariisi imperialistliku tsentraliseerimispoliitikat ning selle vägivalda 1532. aasta liidulepingu suhtes. Me tõuseme Pariisi vastasesse, ei tunnista Britannia majanduslikke ja tõsi, me seisame vastu Pariisi, mõistmata selle meie kultuuriliste ning moraalsete püüdluste osas. Me seisame vastu Pariisi poolsele vägivallale Bretooni keele kallal. Me mõistame hukka silmakirjaliku suhtumise. Prantsusmaa moodustab rahvas, kes on yks ning jagamatu, sest Prantsusmaa rahvastik on heterogeenne ning erinev. Kolmas punkt. Alates 1532. aasta annektsioonistan britanniat planeeritud ning alates võimu tsentraliseerimisest 1790.-st aastast. Rahvas muutunud letargiliseks ning vaeseks selle industriaalkeeleline sotsiaalne taastootmine ning struktuur on määratud hääbumisele oma administratiivset ja poliitilist autonoomiat, olla valitsetud betooni parlamendi poolt, mis mugandaks prantsuse seadusi vastavalt Fretoonide reaalse sotsiaalse autonoomia vajadusele käigus tuleks kindlasti luua autonoomne haridusministeerium. Viies punkt, selline autonoomia ei saa kujutada endast ohtu Prantsusmaale. Seitsmes punkt Prantsusmaale truuks, sest liiga palju on valatud ühist verd ning liiga palju pisaraid voolanud sõdades, kus me oleme koos võidelnud. Me jätame Prantsusmaale õiguse lubada meil eksisteerida nii prantsuse kui Gabretooni kodanikena ning töötada koos ühise heaolu säilitamise nimel vanima demokraatia jaoks Lääne-Euroopas. Ma lisaksin siia juurde, et nii nagu oli ennist juttu, et Bretoonid vasak ja parempoolsel skaalal olid, olid seinast seinani, tegelikult ka suhtumises Prantsusmaasse oli näha väga erinevat lähenemist, et eelpool kirjeldatud manifest esindas tegelikult selliseid vähem käremeelseid Bretoone tegelikult eksisteeris, aga ka eksis keeris eksisteerib ka tänasel päeval suhtumine, mis ütleb, et pretann ei peaks olema Prantsusmaaga koos ja ja pretain saaks hakkama, aga täiesti iseseisvalt ei saa väita, et see manifest võib-olla kõikide selliste Bretoonide suhtumist iseloomustab, küll aga oli ta ilmselt omas ajas reaalsem või kõige rohkem maapinnal kahe jalaga maapinnal olev lähenemine. Ja mis puutub veel siis Bretoonide sellisesse poliitilistest vaadetest, siis nii nagu teistegi Euroopa mitmete Euroopa teiste väikerahvaste puhul, eriti võib-olla baskide puhul Gabretoonia puhul välja, et suurem osa rahvast toetas vasakpoolseid parteisid kui parempoolseid parteisid tänaseks päevaks on lisandunud siin Veeliks. Suur osa rahvast toetab seal mitte ainult vasakpoolse taga ka siis selliseid keskkonna kaitsmisega seotud parteisid või selliseid rohelisi parteisid mitte aga siis traditsioonilisi parempoolseid parteisid, mida võib-olla toetavad siis rohkem rikkamad ja võib-olla siis keskvõimule lojaalset inimest. Võiks öelda, et see 29. aastal kirjutatud manifest betooni küsimus on ka tänapäeval täpselt samavõrd aktuaalne kui ta oli 60 aastat tagasi või rohkemgi. Kuid sellele on lisandunud ka mõned uued nõudmised ning üks nendest kindlasti on taastada ajalooline pretanniendama juhatuses, sest teise maailmasõja ajal jagati Michi valitsuses otsesel ajalooline Britannia kaheks lahutades selle küljest ära nooti piirkonna liites selle looratlantikide mänguga. Ning kui 1885. aasta Vabadus keelas riiklikes koolides õpetada kõikides muudes keeltes peale prantsuse keele, siis 1958. aasta Prantsusmaa konstitutsioon määrab, et Prantsusmaal ainus keel on prantsuse keel ning samamoodi on koolides keelatud õppede muus regionaalses keeles. Ning 20. sajandi teisest poolest algab ka väga kiire betooni keelekasutajate arvu langus. Tegelikult Britannia puhul peab ju eriti teist maailmasõda silmas pidades meenutama, et kõik Bretooni suuremat sadamat pommitati, Urmas moodusele tehti maatasa ja see on hästi kõvasti muutnud ka Britannia tööhõivet. Iseendast 51.-st kuskil 70.-te 80.-te aastateni vähenes drastiliselt kogu betoonitööstuse osakaal, ligi kaks kolmandikku ettevõtetest pandi kinni. Ja noh, oli olid maatasa tehtud sadamat. Et tööpuudus mingil hetkel 70.-te alguses ületas rattannias umbes 50 protsendi võrra prantsuse keskmist tööpuudust. Et tõepoolest see majanduslik situatsioon, see oli üsna üsna keeruline. Nii huvitav, kui see ei ole, on 21. sajandil võime kohata siinsamas Euroopas sellist vassimist, kus üks suur rahvas eitab oma riigis elavaid põliseid vähemusrahvaid ja isegi seda juhul, kui tegemist ei ole suurusrahvastega. Prantsusmaa on selles mõttes tänases Euroopas rahvuspoliitika suhtes kõige reaktsiooniliselt kes ametlikul tasandil ei tunnista Bretoone, nagu ka näiteks Korsiklasi või Baske või Kataloonia eraldiseisva rahvana, vaid peab neid prantslastega, kes siis ajaloo erinevate appide käigus on siis mingil põhjusel nii-öelda säilitanud mingisuguseid piirkondlikke omapärasid. Kogu Lääne-Euroopas on küllaltki erandlik nähtus ja meile võib tegelikult tunduda isegi kummaline, nii et siinsamas Euroopas sellist vassimist kohta oleme me harjunud sellega. Türgi, kes on demokraatiast võib-olla hoopis kaugel olev Ma ei tunnista kurde. Aga jah, paraku ka prantslased käituvad samamoodi ja see, et Prantsusmaa ei tunnista hoone tooperetoonidele selles mõttes kaasa palju raskuseid, et tänu sellele ei ole näiteks juunil võimalik Prantsusmaakohtus nõuda, et temaga räägitakse Bretooni keeles samamoodi näiteks baskil ei ole prantsuse Baskin ei ole seda võimalik nõuda küll, aga kui tuleb Prantsusmaa kohtusse Hispaanias elav pask, siis temal on õigus nõuda, et temaga kohtus räägitakse baski keeles. 1981 võeti Prantsusmaal küll vastu detsentraliseerimisseadus. Ja ausalt öeldes on on mul üsna kummaline mõelda, et alles 1985. aastal see tähendab mitte väga ammu tagasi jõuti pretannias siis niikaugel, et seal lubati panna välja kahes keeles. Neid ei liitu, siis hakkad kohad, said tegelikult alles 80.-te aastate keskel oma Bratoonikeelsed nimed tagasi. Ma tahtsin tegelikult öelda kogu selle territoriaalse jutu juurde, seda, et hästi huvitav on jälgida neid küsitluste tulemusi. Me räägime siin Eestis ka ju haldusreformist ja me räägime sellest, et kas peaks mingeid vanu üksusi respekteerima ja vanad üksused on, on täiesti hämmastavalt elujõulised. Ma just lugesin natukene aega tagasi ühe küsitluse tulemusi, kus 70 protsenti loaga Atlantic elanikest ütles, et mis loa Atlantic, et tegelikult olgem ausad, see on ikka Britannia antiümbrus siis et need, sellised vanad vanad mõisteti, piirkonnad, tähistused ja need on ikka üle aegade kestvad. Ka siseriiklikus haldusjaotuses praeguses Britannias on samamoodi, et need, et kui me teame, et ajalooliselt oli britannias üheksa maakonda, siis tänasel päeval on see situatsioon hoopis teistsugune, aga paraku on nii, et inimesed sageli kui nad, isegi kui nad omavahel räägivad, siis nad nimetavad nende ajalooliste maakondade nimede järgi, kust nad tulevad ja kuhu lähevad ja nii edasi Eestis mulle tundub 20. sajandil sellist asja kohta, et neil inimene võttis kiiresti omaks, et ta on Jõgevamaal, et ta ei rääkinud, ta Tartumaal on, eks ole. Aga pretannisiasse selline vana haldusjaotus on väga elujõuline. Jah, tänase päevani. No seda enam, et pealinnalt on tõmmatud piiri taha Kuid vaatamata betooni teele võiks öelda nüüd juba ka saate lõpu poole sajanditepikkusele allasurumisele. On siiski tänapäeval rõõm tõdeda, et olukord ei ole üldsegi mitte enam kõige hullem. Näiteks hinnanguliselt ligikaudu 20 protsenti Britannia regioonis ilmuvast kirjandusest on betoonikeeles. Aga siin on ka muidugi põhjus, et kirjandus avaldamine on kõik erasektori pärusmaa ning seda nii lihtsalt piirata ei anna. Samamoodi on betoonikeelsed mitmed teatrid ja mõnede filmistuudiote toodang. Ja Prantsusmaa üleriigiline televisiooniga. FR kolm, üksikud raadiojaamad näiteks nagu raadio armurik annavad vahel eetrisse kakskeelseid programme. Siiski üsna harva. Uus valdkond, mis on avardanud Bretooni keele kasutamist, on loomulikult internet. Aga operetooni keele õppimine sai uue hoo sisse 70.-te lõpus, täpsemalt 1977. aastal, mil loodi Divani koolide kett. Divaonon betoonikeelne sõna, mis tähendab kasvu või siis järelkasvu. Mani kooli lõid õpetajad ja lapsevanemad, suunates need koolid oma kõige noorematele lastele ehk siis eelkooliealistele. Tivoli koolide mõte seisneb selles, et luua inimesi, kes ei oleks mitte puhtalt Bretooni keelsed vaid luua ühiskonda kakskeelseid inimesi, kes oleksid aga samas kindlasti oma betooni päritolu teadvustanud. Algselt olid Tivooni koolid kõik puhtalt erafinantseerimises riiki toetanud, seda üldsegi mitte ning töötati välja oma koolisüsteem, kus õpetati nii prantsuse kui Bretooni keeles, kuid rõhk oliga Bretooni keelsele õpetusele. Hiljem, 80.-te lõpus olidki Ivani koolid arenenud nii kaugele, et avati ka põhikoolid ning hiljem kui keskkoolid. Üheksakümnendatel aastatel jõuti ka nii kaugele, et Prantsusmaa riik tunnistas Divaanik kuule, ametlikku haridust andvate instanssidena Prantsusmaal. Ning saate lõpetuseks kuulame albumi pealt haagib eelmise jutuga Divani koolidest. Kui liikumine Divaan sai 20 aastaseks, siis anti välja topeltplaat. Plaadi peal olid betooni erinevad muusikud ja ansamblid ja teise poole peal siis betoon, erinevad hääled. No selle plaadi pealt on pakkuda kuulata Claudemides tsooni lugu, mille nimi on kena ooperis anud Pariis ehk siis nägemist või jumalaga vanglat, Pariis või nägemist, Pariis vangla. See laul on pärit 80.-test aastatest ning kujutab siis betooni Mardide laulikute jumalagajätmist prantslaste pealinnaga. Etteruttavalt kroonides tsooni kohta demon Bretooni laulik Jabretooni laulikutest. Mardidest tuleb pikemalt juttu järgmises saates. Aga seniks ma tänan veel kord saatekülalisi. Tänan kuulajaid. Ja nägemist, ehk siis kena voo.