Tere klassikaraadio kuulaja eetris on mustatriibuline Hermeliin. Musta triibuline Hermeliin on saatesari, mis räägib Bretoonidesten britanniast. Minu nimi on Kaarel Vanamölder. Saate alguses kõlas ansambli triani poolt esitatud laul või lugu pealkirjaga avastamine või ignorants. Avastamine või ignorants on ka tänase saate teema. Ning seletamaks lahti, miks sai valitud selline pealkiri? Loeksin ma siinkohal ette eestikeelse tõlke kuuldud laulust. Ansambel Drian esitas esmakordselt loo avastamine ignorantse 1976. aastal. Kuid see tekst on ise veidi vanem, pärineb aastast 1970 ning selle autoriks on betooni ajakirjanik ja mõtleja Morovonlebesk. See on tegelikult katkenud Moronlebeski esseest. Kuidas jääda Bretooniks SEE prantsuse demokraatiast? Aga nüüd siis Morwanlebeski tekst. Ansbretooni keel, minu emakeel? Ei, olen sündinud, nautis, kus seda ei räägita. Olen ma siis betoon? Ma arvan küll nii, ent seda vaid vere poolest ja mis eesmärk seal on? Olen ma siis separatist, autonomist Wiregianalist? Jah, ning ei teisiti. Aga nii ei saa ma enam aru, mida tähendab olla betoon. Ja kõigepealt miks olla betoon? Prantsuse tsiviilriik? Ma olen nimetatud prantslaseks, ma olen enesestmõistetavalt alati prantslane, minu kuulumine britannial Focultatiivne väärtus, mida ma võin suurepäraselt salata või ignoreerida. Ja ausalt öeldes ma olen seda siiani teinud. Ma olen pikka aega ignoreerinud, et olin betoon. Ma võin täiesti vabalt olla prantslane. Ja ma pean pealegi britanniast lahkuma või paremini väljendades teadlikult lahkuma. Kui ma kaotan selle teadlikkuse, kaob Britannia minu seest. Kui kõik Bretoonid kaotavad selle, siis lakkab pretani olemast. Britannia ei eksisteeri paberitel. See püsib vaid niikaua, kuni iga inimgeneratsioon tunneb endas ära Bretooni. Praegusel hetkel sündis Britannia lapsi. Kas nendest saavad kunagi Bretoonid? Mitte keegi ei tea seda. Ja igaühele jõuab kätte aeg valida, kas avastamine või ignorantse. Viibides kaks aastat tagasi Britannias ühel õhtusel Bretoonide rahvapeol, kus oli ansambel ning inimesed tantsisid siis kui kell sai 12, siis üritus katkestati. Rahvas võttis laternad ja mindi koos pisut eemale, et vaadata tulevärki. Ja seal siis tõusvate rakettide valguses oli keegi kaasa võtnud. Ehkki ja sedasama atrianni lugu, avastamine või ignorants võis kuulda väga-väga valjusti, pimedasse öösse. See laul on sümbol. See laul on sümbol millestki. See laul on sümbol Bretoonide identiteedi otsimisest 20. sajandi teisel poolel. Ja see laul on tänapäevalgi sümbol, kuid omal ajal võis ta olla midagi muud omal ajal või siis tema selle jõudu, mida tegelikult ka tänapäeval on tunda. Tänane saade vaatlebki Bretoonide eneseteadvuse uut tõusu 20. sajandi teisest poolest. Kuid selleks, et olukorda paremini mõista, võiks teha väikese kõrvalhüppe ning heita pilk korraks varasematele aegadele. Eelmine hermelini saada jõudis otsaga välja aega peale teist maailmasõda. Tegime juttu sellest, et Vichy valitsuse otsusega jagati pretanniend kaheks piirkonnaks, eraldades praeguse loar Atlantiki departemangu. Bretoonid kaotasid oma pealinna kuid teise maailmasõjaga kaotati veel midagi väga olulist. Nimelt 1940. aastal okupeerisid sakslased väga ruttu Lääne-Prantsusmaa ning britanniat hakkas haldama vormiliselt Vichy valitsus, kes hakkas igati soodustama Bretooni kultuuri. Kuid sellel tegevusel oli poliitiline tagamõte häälestamaks Bretoonid võimalikult Prantsusmaa vastu. Ning tõepoolest, paljud Bretoonide poliitilised juhid ja kultuuritegelased läksidki uue võimuga kaasa ning see tasus hiljem kurjasti kätte. Sest pärast sõda langes põlu alla kõik, mis seostus Bratoonidega, kuna paljusid Bretooni, kultuuri- ja poliitikategelasi süüdistati kollaboratsianismis. Osaneskil hukati ning teine osa pandi vangi, kuid pitser oli vajutatud kogu rahvale. Vaatamata sellele, et samas ka väga suur hulk Bratoone tegutses aktiivselt just prantsuse vastupanuliikumises. Ägedabretooni vastase poliitikaga paistis silma Prantsusmaa president pool, kes oli ise kil Bretooni verd ning ta onu oli olnud näiteks Bretooni rahvuslasest poeet. Teise maailmasõja lõpp tõi britanniale kaasa ka väga suured majandusprobleemid. Kõik olulisemad britannia sadamad olid puruks pommitatud ning nende ülesehitamine venis. Selle tulemusel ei saanud retoonid tegeleda oma peamise elatusvaldkonnaga ehk siis on merendus-kalandus Britannias. Peale teist maailmasõda tõuseb hüppeliselt Tööpuudus ning suur osa Bretoone peavad britanniast lahkuma ja otsima tööd mujal, kus suhtumist neisse varjutas väga tugevasti teise maailmasõjaaegne mälestus Bretoonide kaasajooksmisest okupatsioonivõimudega. Ning tasub ka meenutada, et 1950-ga kaheksanda aasta konstitutsioon ei tunnistanud jällegi teisi keeli peale prantsuse keele ning kooliharidust oli keelatud anda muus kohalikus väikeses keeles. Ning seega kestis ikkagi aeg, mil lapsi karistati Bretooni keele rääkimise eest. 20. sajandi esimene pool ja sealt ka pisut edasi. On see aeg, kus väga ruttu hakkab langema Bretooni keele kõnelejate arv. Viibides Britannias, juhtusin rääkima ühe mehega, mees oli umbes nii 35 aastat vana või natuke rohkem. Tema rääkis aga lihtsalt. Selle mehe vanavanemad ei mõistnud prantsuse keelt. Nad rääkisid ainult Bretooni keeles. Selle mehe vanemad mõistsid Bretooni keelt, aga ei kõnelenud seda enam. Ning kolmas põlv, ehk siis mees ise ei rääkinud ega mõistnud enam retooni keelt. Juba peale esimest maailmasõda tugevnes Britannias prantsuse keele mõjud ning see protsess jätkus ka pärast teist maailmasõda ning võttes nüüd kokku majanduslikult raske olukorra kultuurilise hääbumist protsessi ning üldise eitava negatiivse suhtumise Bretoonidesse hakkas 20. sajandi teisel poolel Bretooni identiteet väga tugevasti lagunema ning betooni identiteedist võis isegi saada kompleks sest betoon, see oli Prantsusmaa silmis mingi kalur või maamats, kes ei jõua elus edasi, sest ei mõista, kas või inimese kombel kõnelda. Sellest on ka seletatav, miks emad oma lastega enam emakeeles ei rääkinud. Samas ei surnud kindlasti Bretooni kultuur täielikult välja. 1900 viiekümnendatel aastatel võiks täheldada teatud elavnemist, kui taaselustati Bretoonid, tantsu ning lauluõhtud, kus tantsiti vanu kohalikke tantse ning lauldi Bretooni keelseid laule. 1940.-te aastate lõpus 50.-te aastate alguses kasvab ka šoti eeskujul loodud Torupilli ansamblis mängimise traditsiooni popule baarsus. Traditsioon ise või šoti torupill ise on britannias tuntud juba 19. sajandi teisest poolest alates. Ning selle pilli populaarsuse plahvatuslik kasv seondub pigem 1930.-te aastatega mil laenati naabritelt Šoitlastelt, siis peale nende torupillide ansamblisse ka trummimäng. Ja kahe maailmasõja vahelisel perioodil levis šoti torupilliansamblite traditsioon pretannis edukalt That's nime all ning šoti tüüpi torupilliansamblis mängimisele liideti aktsendina kohalik instrument nimega pumbard. Olukord on väga vana Bilbretanniest, ta on tõenäoliselt toodud ristisõdade käigus idamaadest Vumbardan midagi klarneti või torupilliviletaolist. Ta tekitab väga teravat ning intensiivset heli. Kui pumbardi mängijad liitusid Torupilli ansambliga, siis esitati lugusid, nii nagu see on tüüpiline Bretooni ahellaulus. Et kõigepealt alustab eeslaulja enamasti imbuma Kaardimängijad ning siis sama fraasi korratakse koori Torupillimängijate poolt. Ning seda kõike saatis trummipõrin. Ja selline torupilli mängimise traditsioon, nagu öeldud, siis tõstab pead 40.-te aastate lõpus ja saab väga populaarseks Britannias edaspidi. Ning tänapäeval, kui inimesed lähevad britanniasse, siis kõige silmatorkavam ongi just torupilli mängimine või need ka ta ansamblid. Selliseid gruppe on praktiliselt igas linnas ning nende tegevus on võrreldav eesti rahvatantsuansamblitega. Kuid järgnevaks olekski pakkuda kuulata ühe säärase ansambli nimega pagatun Brieeg ehk siis tämbri öötorupilliansambli poolt esitatud Kavot tantsulugu. Ning see lindistus ise pärineb 1998. aasta Antalasel digifestivalilt. Kui eelnevalt oli juttu Bretoonide prantsustumisest Bretooni identiteedi hägustumisest, siis tõeline murrang Bretooni kultuuri ja Bretooniks olemise kasuks saabus 1960.-te aastatega, eriti 1960.-te aastate lõpuga. See on aeg, mis terves Euroopas pass oli väga rahutu ja täis suuri murranguid, meenutagem kas või 1968. aasta üliõpilasrevolutsioone Saksamaal ja Prantsusmaal. See on aeg, mil võimule tulid paljudes riikides pahempoolsed valitsused. Väga oluline siin, et see on ka aeg, mil noored ühtäkki politiseerusid ning hakkasid oma eesmärkide saavutamiseks kasutama üha uusi võtteid ning uusi meediaid. Ning samal ajal siis 60.-te aastate lõpus algab Gabretoonide nii-öelda suurem ärkamine, mis on ühekorraga nii poliitiline kui ka kultuuriline nähtus sest Bretoonide kõikuma löönud identiteet põhines nende senini rängalt alavääristatud kultuuril. Ja väga suurt rolli mängisid siin muusikud, kes saavutasid üsna lühikese ajaga tohutu populaarsuse terves Euroopas, kui lõid uusi helipilte segades kokku vana Bretooni põhja ning uue, tollel ajal maailmas väga populaarsed muusikažanrid. Ja siis 1900 kuuekümnendad ning 1970.-te aastate esimene pool on just see aeg, mil maailm sai kuulda sellistest Bretooni muusikutest nagu melon sti Well, Glen Moor, Drian. Elansti väljan betooni muusik, kes on maailmakuulsuse saavutanud kui Bretooni harfi või siis keldi harfimängija, kuid samas on ta ka maailmakuulus, kui suur eksperimenteerida. Elansti well oli üks esimesi, kes sidus Bretooni traditsionaalse muusikarockiga luues omapärase betooni, proge folgi. Kuid harfimängijana sai Ellonsti veel eelkõige mõjutust oma isalt. Elan Szzywell ehk siis kodanikunimega elan Koševeeuu isa short Koševeeuu rekonstrueeris 1900 viiekümnendatel aastatel käsikirjade ja piltide järgi juba uusajal välja surnud betooni harfi, mille peal on väga hästi mängima õppis. Ning 1971. aastal avaldas Elon Szzywell albumi, mis oli tegelikult manifest, mille pealkiri lisaks on keldi harfi renessanss. Sellel albumil on väga mitmesuguseid lugusid. Kõigepealt muidugi ehedad rahvaviisid siis seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist säilinud harfimuusika käsikirjad ning kindlasti on väga oluline koht siin ka oma loomingul kus ta võttis kõike selle eelneva ja traditsionaalse kokku lisades sinna omalt poolt teisi instrumente, luues täiesti uusi heli. Geeli 1971. aastal välja antud keldi harfi renessanss pälvis väga suure tunnustatuse, näiteks Prantsusmaa prestiižne šarl kroo Academy andis talle selle eest Grand Prix. Kuid maailmakuulsuse sai Ellonsti veel 1972. aastal Pariisis olümpiakontserdisaalis esinedes. Pariisi olümpiakontserdisaal on selline koht, kuhu mitte igavest ei lasta esinema. Selleks peab olema eelnevalt tunnustatud ja populaarne 1000 972. aastal siis Olümpias esinedes esites Lonsti Well praktiliselt seniolematut või senikuulmatut muusikat. Ta mängis Bretooni rahvaviise elektrilistel pillidel ning samamoodi sinna kõrvale vanadel akustilistel rahvapillidel. Well lõi Bretooni muusikale täiesti uue kõla, mis küll ei olnud tegelikult tollel ajal enam maailmas ainulaadne. Nimelt sellist elektrilist folki viljeles ka juba Inglismaal näiteks ansambel stiilis bänn, kuid Prantsusmaa kontekstis oli see midagi täiesti ennekuulmatut. Velli plaat olümpiakontserdi lindistusega saavutas tohutu populaarsuse müüa selle pooleteist miljoni eksemplari ning sellele järgneva tuuriga Põhja-Ameerikas ja Euroopas sai Elonsti veel maailma kuulsaks. Samas jäi veel alati Bretooni muusikuks ning tema loomingul oli kindel sõnum. Mõjutatuna 1968. aasta üliõpilasrevolutsiooni käigus noorte intellektuaalide seas levinud ideest minekus tagasi ole või pöördumist tagasi juurte juurde rõhutas Still oma loomingust lähtumist betooni muusikast kui betooni ja keldi algest ning selle suurtest interpreteerimisvõimalustest. Ellonsti tellib muusika on betooni muusika, kuid laiemas mõistes siiski keldi muusika. Liiatigi veel kui elancivelli loomingus on väga paljude muude keldi moode lugusid ning poliitilises värvingus tähendas enamsti velje jaoks Bretooni muusika samastamine kelti muusikaga selle vastandamist prantsuse mõjudele. Ja ehkki Bretooni muusikas esines ju esineb siiamaani selgelt prantsuse mõjusid, on keldi pärand Lonsti Velli arvates ainsaks võimalikuks vastujõuks, mis eristab seda prantsuse muusikast ning ühe hilisema manifesti järgi, mis annab keldi ideoloogiale pretannis uue, tunduvalt internatsionaalsesse mulatuse, ütleb sti. Well. Kui ma võitlen Bretoonide õiguse eest väljendada iseendeid, võitlen ma kõikide maailma väikerahvaste eest, kes küll vähem rikkana relvastamata on võrdselt suurte jõududega. Hetkel on keltidel midagi väga olulist ütelda. Sellepärast ma tahtsin Bretoonidele nende endi kultuuri taas näidata. Nagu ma tahan teadvustada keldi kultuuri kogu maailmas ja seda mitte pelgalt, et meloodiad on imeilusad. Siia juurde olekski paslik kuulata elansitiivelli heliloomingut lindistatuna 1972. aasta Pariisi olümpiakontserdil. Loo nimi on poplinn. Eetris on betoonisaade musta triibuline Hermeliin ja minu nimi on Kaarel Vanamölder melon Stwelli ning tema mõttekaaslaste poolt 1900 seitsmekümnendatel aastatel viljeletud internatsionalism ning protesteerimine suurriikliku šovinismi vastu. Olgu see siis Prantsusmaa või Inglismaa-poliitika, samuti ka uute muusikainstrumentide toomine Bretooni või keldi muusikasse laiemalt. On loonud uutmoodi keldi identiteedi, millel on eriline roll ka tänapäeva maailmas ning seda uut Keldiks olemise viisi nimetatakse pangelditsismiks mis tähendab kindlat poliitilist meelsust. Solidaarsust teiste põlualuste kultuuride vastu ja interkeltid sismi. Interkeltid sismi näol on tegemist kultuurilist solidaarsusliikumisega. Kui tulla nüüd tagasi 1970.-te aastate Pariisi olümpiakontserdisaali esinemiste juurde, siis neid on nimetatud ka Keldivoodstokiks, sellepärast et peale Lonstidelli astus seal üles terve rida betooni ja muidu keldi päritolu muusikuid ja ansambleid. Olümpia kontserditel kohtusid erinevad Gildi muusikud lõid erinevaid ansamblikooslusi, vahetasid üksteisega oma muusikat. Samas on pangelditsismi ideed tunduvalt vanemad 19. sajandi teisest poolest alates ja selline liikumine ei võimendanud sega tekkinud tühjale kohale. Ning tasub ka mainida eelmises saates jutuks olnud keldi vendlust kui Bretoonidest esimese maailmasõjaveteranid kibestunud Prantsusmaa riigis riigikorralduses läksid Iirimaale ja osalesid seal Iiri vabadussõjas Inglismaa vastu. Ning üheks keldi vendluse toimimiskohaks on ka tänapäeval muusikafestivalid. Nii loodi 1971. aastal pangeldis festival Killonis Iirimaal ning veidi hiljem Britannia Loviaani sadamalinnas festival Andazelczyk interKelditsistliku mõttemaailma ning kultuurivahetuse tagajärjeks või tulemuseks tuleb pidada kindlasti tõsiasja, et alates 1960.-test aastatest kuni tänase päevani välja on betooni rahvamuusika üha enam ja enam mõjutatud teistest keldi maade muusikapäranditest. Kui tänapäeval rääkida Bretooni muusikast, siis seda saab teha ainult keldi muusika taustal või keldi muusika kontekstis. Ja otsekui selle kinnituseks olekski pakkuda järgmiseks kuulata betoonilaulja või pardi Glen moori esitatud laulu, mille pealkiri oleks tõlkes teel tandiis, mis on tegelikult šoti laul, kuid Glen Moor esitab selle betoonikeeles. Rinnad. Vane näen. Üheks olulisemaks ning tänaseni eksisteerivaks ja juba ammu legendaarseks muutunud ansambliga kes leidis enda helikeele just seitsmekümnendatel aastatel oli Drian, kui bänd ilmutas oma esimese albumi Drian anno. Need kolm Janni naudist 72. aastal kasutati vaid naturaalpille. Ent selgelt võis nende loomingus näha iirilik geningu. Vanamuusika mõjusid päri nendes Nomptist, kust domineeris juba pikemat aega prantsuse keel, ei leinud ansambel erinevalt paljudest teistest välja üksnes betoonikeelsele repertuaarile vaid keskendus pigem prantsuse Bretooni keeles. Kalade peamiselt Gallo keelse ülem pretani pärimusele lastes selle märgina välja ka 1974. aastal akustilise materjaliga albumi suid kallees. Üllitise eesmärk oli tõmmata tähelepanu Kallobretoonide olukorrale, püsides plaadi sissejuhatuses, kas selles on midagi häbiväärset, Kallobretoonide kultuuri randid väljendatakse prantsuse keeles ning kas Kalloperatoonid teevad siis salgame oma minevikku otsekui julgustades sellega kultuurialast genotsiidi, mida keskvõim rakendab ning triani roll betooni identiteedi kandjana ning taastootjana on samal määral võrreldav Ellonsti velje omaga. Iga Drian'i album on sündinud mingist konkreetsest ideest ning käsitlevad Britannia valupunkte. Ansambel on oma albumitega protesteerinud näiteks Pariisi plaani vastu rajada Britannia tuumaelektrijaam öelnud sel Keibretooni külade ja eluolu turismi seerumisele tutvustanud seal, kus vähegi võimalik. Bretoonide ajalugu. Drian tegutseb ka tänapäeval, olles juba üle 30 aasta vana ja andnud välja üle 20 albumi. Ansambel on muutunud Bretooni muusikas fossiiliks. Ja ehkki paljudele istuv muusikute pupillid, välimus ning lugude rokkseaded teatakse neid kõikjal üle Prantsusmaa ja näiteks sisenedes mõnda muusikapoodi, ütleme Hamburgist lääne pool leiab sealt vähemalt ühe Drian'i albumi. Britannias on nende loomingu jaoks poodides tavaliselt oma lahter. Järgmiseks lassesinedagi ansambel Drian illustreerimaks lihtsalt nende hõlpsasti äratuntavat helikeelt. Samal ajal kui betooni muusikud võitlesid oma rahva allesjäämise eest omade vahenditega olid ka Britannia poliitilised jõud väga aktiivsed. Kuid nagu ka kahe maailmasõja vahelisel Britannia poliitiliste parteide tegevuses olid vähe üksmeelt siis alates 1960.-test aastatest on esitatud Prantsusmaa keskvõimule väga mitmesuguseid rahvuslikke nõudmisi alates üksnes ametliku tunnustuse saavutamisega rahvusena ja lõpetades täieliku riikliku iseseisvusega ajaloolistes piirides. Kuid suurema populaarsusega on Prantsusmaa keskvõimule esitatavatest nõudmistest järgmised. Esiteks Bretoonide taasühendamine nende ajaloolisel maa-alal. Teiseks laialdane autonoomia kogu Britannia ajaloolistes piirides. Kolmandaks betooni parlamendi loomine, pretannie otse, esindatus Euroopa organisatsioonides. Neljandaks Britannia maavarade kasutamise üle otsuste langetamise andmine Bretoonide pädevusse. Viies betooni keele, kultuuri ja ajalooväärtuste säilitamine ja edasiarendamine. Kuuendaks betooni keelele ametliku staatuse andmine. Seitsmendaks uute Bretooni keele õpetamist, kohaliku kultuuri ja ajalugu, armastavate kooliprogrammide väljatöötamine. Ning kaheksandaks Pariisi piirkonna teiste piirkondade arvel eelisarendamise lõpetamine. Kuid 1900 kuuekümnendatel aastatel esitati nõudmisi ka teises keeles mida on ikka ja alati suurriigid, kellele neid nõudmisi on esitatud nimetanud terroristlikeks võteteks. Niimoodi organiseeris 1964. aastal põrandal Bretooni Vabastusarmee ning ajavahemikus 1964 kuni 1969 organiseeris Bretooni Vabastusarmee üle 30 rünnaku kogu Prantsusmaal alates Molotovi kokteilipudelite rünnakutest alamprefektuuride ja politseijaoskondade vastu kuni terve märulipolitsei kasarmu maha põletamiseni kui 1969. aastal 60 selle organisatsiooni liikmetest ka vahistati. 70.-te aastate alguses organiseerunud Spretooni revolutsiooniline armee, mis järgnevalt ka endast läbi väga mitmete rünnakute teada andis kuid vaatamata ka selliste parteide eksisteerimisele, mis oli tegelikult ka oma aega arvestades Euroopas, aga tavaline oli siiski Bretoonide vastupanu liikumine, kultuuriline liikumine ning poliitilisi nõudmisi esitati nii-öelda festivalide ja muusika ka lavadelt. Ning sellesse aega sellesse konteksti sobib huvitav nähtus Bretooni muusikas kui nii-öelda raevunud autorite raevunud lauljate tulek. Need on sellised muusikud, kes esitavad oma laule enamasti mitte Bretooni keeles, vaid kas prantsuse või inglise keeles ning kus see muusika ei pruugigi kõlada üleüldse päraselt kuid olulisem on see sõnum. Nende raevunud autorite eesmärgiks oli teadvustada kõige selgemaid kanaleid pidi kogu maailmale oma positsiooni, oma poliitilisi nõudmisi. Sellised Bretooni laulikud muretsesid oma maa ja oma rahvuse pärast ja oma rahva saatuse pärast. Üheks selliseks nii-öelda raevunud autoriks on ka rannarbraas mees, kes alustas oma loomingut koos Elonsti Velliga, esinedes koos tema ansambliga olümpiakontserdil. Dannarbraas on tänapäeval tuntud kui kitarrivirtuoos. Ja 1980. aastal andis Tanarbraas välja albumi akustik või akustika. Mille pealt on pakkuda, kuulata lugu nimega dementeerunud. See laul räägib vaesemat Bretooni farmeritest kes langenud pankroti ohvriks, sest nad ei suuda võistelda rikaste farmerite, maaomanike ja vabrik kantidega. Tähelepanelik klassikaraadiokuulaja, kes on ka osa saanud eelmisest, kahest hermelini saatest on kahtlemata juba ammu märganud, et tänane saade erineb varasematest selle poolest, et külalisi ei ole. See pole tegelikult päris õige. Jah, tõesti, stuudios ei viibi peale saatejuhi ühtegi inimest, kuid sellest hoolimata on täna saates kaks külalist. Nendeks on Haanja remiile vu. Mõlemad on puhastverd Bretoonid. Bertraan töötab Eestis diplomaatilises teenistuses ja RAM-i on pretannis pillimees ning muusikakaupmees reviga vestlesin telefoni teel ja meie jututeemaks oli tänase saate peale mõeldes ansamblite ja muusikute poliitiline sõnum seitsmekümnendatel aastatel ning tänapäeval. Remy vastas mulle, et loomulikult oli ansamblitele sellele seal siis poliitiline sõnum, aga sel perioodil oli niigi palju poliitikat. Ja ansamblid rõhutasid oma loomingusse, oma tegevuses tagasi minemist oma juurte juurde. Teadmist, kes sa oled. Inimesed kuulasid läbi ansambli loomingu sõnumit, et ära häbene olla betoon. Aga samas ei olnud Bretoonide eneseteadvuse tõus seotud ainult muusikaga. See oli midagi palju laiemat. See oli ka paljude teiste kultuurivaldkondade taaselustamine 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Ja kui ma küsisin, milline on see situatsioon siis tänapäevases Tanjas, kas muusikutel on endiselt sama suur poliitiline roll ja kas nad on endiselt sama aktiivsed poliitikas, vastas Remmii. Valitsus lubab tänapäeval Bretoonidel oma kultuuri ning valitsus on teadvustanud, et Britannia on Prantsusmaa, Gildi osa. Võitlus selle nimel algas seitsmekümnendatel aastatel, see pole läbi, aga olukord on tunduvalt paranenud. Ning oluline faktor on siin, et betooni muusika müüb väga hästi ning see on oluline argument. Läbi selle suure müügiedu õpib muu Prantsusmaa tundma nüüd kultuuri, milles ta seni ei teadnud midagi ega võib-olla tahtnudki teada. Ja väga suur roll on ka juba tänases saates juttu olnud festivalil Antadesseltsik ning ka kontserditel Pariisis, kuhu tuleb väga palju rahvast kokku ka välismaalt. Prantsusmaal valitseb tänapäeval Remi sõnade järgi suur nõudmine Bretooni muusika järgi. Kaarlevooga vestles Loore Listra küsimuse peale, et kui Bretooni keel hääbub, kas siis saab otsaga Bretooni identiteet, vastas Bertnaar. Usun, et identiteedi seisukohalt, kas ta on see raske küsimus, sest keel on oluline, keel on põhiküsimus. Betooni keelt räägitakse ja seda püütakse elus hoida. Kuid betooni identiteet on seotud muudegi asjadega. Vähe inimesi räägib seda keelt, kuid betooni identiteet, see on ka maastikud, elustiil, tavad ja kultuur. See on kõik see, mis on meil omane. Keel on tähtis, ma ise ei räägi seda, kuid see on ilus keel. Aga ei saa ka öelda, et keel on surnud, erinevad põlvkonnad räägivad ja seda, seda püütakse elus hoida. Kuid betooni identiteet tugineb muule tavadele, legendidele, juttudele, uskumustele, selles kirjutavad kirjanikud ja nemad on elavad. Kuid on õige, et keelega seonduv on keeruline ja on kahju, et keel on kadumas ja enam seda rääkida ei osata. Ma ei tahaks küsimust keelest, seotakse eesti keele tulevikuga, siin on situatsioon teine. Eesti on iseseisev maa. Britannia on Prantsusmaa koosseisus juba ammu, situatsioon on lihtsalt teistsugune. Ma usun, et kui küsida, siis Bretoonid peavad end prantslasteks. Mis mind üllatab? Britannias on aga tema eripära. Seal on piirkondlik eripära, elav uskumused olid täies elujõus fenos töiseni rituaalid, seejuures paganlikud rituaalid. Suvel käiakse andestus, protsessioonis minnakse allikate, pühakute juurde, viiakse neile omannid. Bretoolid, keldid, neil on olles teatud vaimsus, uskumused, nad usuvad ja sestap on nende pärimus nii külgetõmbav. Keele kõrval on mingi võlu, vaimses koha vaim, atmosfäär, maagiline paik, näiteks Porkeljandi mets. Britannias on olles koha vaimi uskumused, sellest kõigest sünnib müüt ja see müüt saab ka keeleta hakkama. Keel küll toetab seda aga kõik on terviklik söögiharjumused, näiteks Krepid, kohalikud unustatud joogid, kunagine jook, sushen, mida keegi enam ei joonud, see tuleb tagasi. Siider samuti, kõik see loob kohe omapära, see on tuum, mis tõmbab külge. Küsimuse peale, kas betooni muusika on midagi väga olulist-Prantsusmaal vastas Remy. Mitte väga palju. Prantsusmaapiirkonnad pole võimelised hoidma oma kultuuri ja identiteeti. See pole väga laialdane nähtus. Britannia on selles vallas väga tugev ning võimeline ise hoidma ja säilitama oma identiteeti. Niisamuti näiteks ka baskide kursiklased. Igas Prantsusmaapiirkonnas on küll oma kultuur, ent Britannias on asi sügavamal kui toitumistraditsioonid. See on keel, kombed, kõnemaneer, see ongi britannia tänapäeval. Jaa, Remy lisas väga huvitavalt lõppu. Et ükspuha, kuhu sa läheksid Prantsusmaal tänapäeval ja kohtad Bretooni saad üsna ruttu tema päritolu teada, sest on väga uhke ütelda tänapäeval, et olen betoon, see on auasi ning betooni identiteet ka väga tugev. Mis eristab Bretoone ja britanniat Prantsusmaa paljudest osadest? Lõpetuseks rääkis Bert Norlevooga pisut tänasest saates mainitud betooni muusikutest üteldes, et meil on veel üks pioneeridest, üks alusepanijatest. Tema tõi betooni muusika välja unustusehõlmast Taaspärandi moderniseerimist, populariseeriv ja algatas liikumise. Nüüd on ta vana, kuid just tema on aidanud taassünnile ja levile kaasa. Tema on üks olulistest hästi välja andis oma elu muusikale, folkloori-le. Nüüd oleneb kõik juba ilma temata. Ta on üks olulistest trian, mulle meeldib ja see, mida nad teevad. Aga neid ansambleid on teisigi. Pole võitlus, betoon, aga mulle see muusika meeldib. See on magma, see on iiri valsi tagasipöördumine. See on midagi suuremat kui vait retooni muusika. Tänase saate jääb lõpetama Bretooni muusik, kelle plaadi tõi Bernorlevu kaasa. Muusikanimi on DNS visioon ning plaat ise on pärit 2003.-st aastast DNS positsioonist ja teistest betooni muusika kaasaegsetest väljunditest. Räägime aga juba järgmises saates. Seniks kõike head kuulmiseni, nägemist või siis kenavu. Jaa.