Tere, klassikaraadiokuulaja eetris on musta triibulise hermelini neljas ehk eelviimane saade. Musta triibuline Hermeliin on sari, mis räägib Bretoonidestemperetooli muusikast. Minu nimi on Kaarel Vanamölder. Eelmised kolm hermelini saadet rääkisid Britannia ajaloost jõudes otsaga tänapäeva välja siis järgneva tunni aja jooksul on pakkuda kuulata muusikat ning jutte, mis võiksid peegeldada elu-olu pretannies meie päevil või siis täna. Kaasaegne betooni muusika on väga tugevasti põimunud teiste muusika žanritega ning seetõttu on tänase saate pealkirjaks volitudki põimumised. Ja kui eelmine hermelini saade lõppesid ennespressiooni esitatud lauluga siis las salata, ka tänane saade sama laulja poolt esitatud looga. Shanti looming on väga kõnekas näide selgitamaks tänase saate pealkirja põimumised. TeleSprisonti looming on ühelt poolt äärmiselt vana ja ehe. Laulab vanu tavasid, arvestades neid laule, mida ta on oma vanaemalt õppinud. Samas segades selle laulu või liites sellele laulule vägagi kaasaegse klubimuusika tausta edenes Boris Johnson iseenda kohta öelnud, et ma näen ennast esiteks laulude lauljana pardi või poeedina. Ma räägin Gülbratooni keelt, oh, oleks ma berber või kiibetlane kõlaks minu muusika endiselt samamoodi kantuna minu isiklikest emotsioonidest. Prisoont on tänapäeva britannias äärmiselt populaarne ja armastatud. Ja seda ka britanniast väljaspool. Teles persooni kohta on kirjutatud, et tal on õnnestunud väga isiklikul viisil moderne ja vana ühendada. Tennesbyrizounty on võrreldud ses mõttes ka islandi lauljatari biorkiga. Aga järgmises loos esineb Tennesbri soont eestlastele tutvustamist mittevajava saamitari mari Poinega. Ja ka see on märk tänapäeva Bretooni muusika põimumistest. Sellest, kuidas ühe maa muusika haakub teisega luues täiesti omapäraseid, kõlasid. Tunarada. Elust tänapäeva Britannias passivad kõige paremini ehk rääkima operetoonid ise ning seetõttu on tänavuse Lotte peale mõeldes tehtud kaks intervjuud. Üks nendest Eestis elava ning diplomaatilises teenistuses töötava Bretoon tomaanderohhiga ning teine Britannias vannilinnas asuva Britannia Instituudi direktori Bernaarsestaniga. Mõlema külalisega vestles ning nende jutu tõlkis Loore Listra. Kui ma kaks aastat tagasi suvel Britannias veidi ringi rändasin, oli esimeseks kohaks, kuhu minna rannikul asuv linn ning sealne betooni instituut. Ning jõudes siis viimaks kohale juhuse läbi sel päeval Bernaar tööl ning ehkki tal ei olnud kuigi palju aega minuga tegeleda, siis selle poole või tunni aja jooksul jättis ta mulle ometigi väga abivalmi ja väga sõbraliku mulje. Esitades kohe küsimuse, kas ma tean, kuhu ma tahan täpselt minna Britannias ja mida näha. Ning kui ma talle siis vastasin, et ega mul erilist ettekujutust ei ole, kus ma viibin ja mis siin üldse kõik leida võiks jagas ta mulle lahke käega nagu möödaminnes kultuurikalendreid ja märkmikke kaarte. Ning küsides, kas mul on seal öösel vannilinnas kuskil peatuda. Vastasin, et ega tegelikult ega tegelikult pole ka raha eriti palju. Et hosteli minna. Helistas Bernaar lihtsalt ühele oma tuttavale naisterahvale, paludes tal kohale tulla. Ning kui naine oli tulnud, andis ta mulle lihtsalt oma tühjana seisva korteri võtmed öeldes, et palun sinna, sa võid ju kolida. Korter oli viie toaga ja suur suur vann oli seal. Et selline mälestus siis Bernaarsestanist. Ning autoriga vestles Loore Listra küsides muuhulgas ka, et millised on betooni instituudi ja betoonimuusikasuhted. Laar vastased betooni instituut ongi kultuuri instituut ja muusikal on oluline roll. Betooni instituudil on 17 kolledžit ning ühe nimi ongi tants ja muusika kus õpitakse siis tantsu ja muusikat, seda uuritakse ning korraldatakse kaks kuni neli koosolekut aastas. Tänavuse aasta peateemaks betooni instituudis ongi muusika. Septembri lõpus korraldatakse shatoob rajoonis kollokviumis teemal Britannia muusika. Eesmärgiks on teha ülevaade Bretooni muusikas, kas selline asi on olemas ja siis, mis seda iseloomustab. Samuti käsitletakse ka sümfoonilised muusikat ning vaadeldakse, millised haridusprobleemid ja majanduslikud aspektid muusika osas, kuidas muusikaelu on korraldatud ja milline on selle tulevik. Bernori arvates päästeti Bretooni muusika 20 aastat tagasi veel 40 50 aasta eest Bretooni muusikat justkui enam olnudki, võis leida vaid üksikuid torupilli, mängijaid. Ja muusika suutis taaselustada mees nimega põlimon Sharee, kes küll möödunud aastal siit ilmast lahkus tema taaselustas paga tuu traditsiooni taga, tuu on siis termin, millest ka juba eelmises hermelini saates veidi juttu oli. See on šoti eeskujul loodud torupilliansamblis mängimise komme, mis on tänapäeval britannias äärmiselt populaarne kuid mille repertuaar ning lugude esitamine erineb tunduvalt Šoti analoogist. Küsimuse peale Bratooni muusikakultuuri tuleviku kohta leidis Bernaar, et kõik küsivad seda ka Britannias. Ja Britannias pole erinevalt Eestist Flandriast toonidest vahendeid ei administratiivseid finantsilisi ka poliitilisi selleks, et ise oma tulevikku kujundada. Ning see kehtib eelkõige Bretooni keele kohta, mis on kadumas ning on Unesco punasesse keelte raamatusse kantud. Vaatamata prantsuse poliitikute jutule diversiteedist. Bretooli keel minu arvates peamine identiteedi kandja. Ning kui Bretoonidel pole piisavalt vahendeid betooni keeles töötavate koolide arendamiseks, mis on muide väga hea tasemega, muutub kõik asjatuks. Aga muusika on midagi muud kui geel, muusikal spontaanne ning siin pole administratiivsete rahalist toetust. Sellisel määral. Muusika toimub erinevate inimeste initsiatiivil. Ja Bernhard leidis, et on ime, et 50 pärast teist maailmasõda saame ikka rääkida Bretooni kultuurist. Identiteet on tagasi tulnud ja muusika on siin tõesti sümboolse väärtusega ja seda samuti keele olemasolu. 50 aastat tagasi leidunud Bretooni keeles sõnu näiteks selliste terminite nagu matemaatika bioloogia jaoks. Aga see, et nad on nüüd tänapäeval loodud, on tõeline ime. Kui on suudetud keelt sellisel viisil edasi arendada, peaks Bernodervates suutma ka edasi minna. Bernaari meelest on Bretoonid jätkuvalt võitluses väga rahumeelses, küll aga ikkagi võitluses oma õiguste eest. See on intelligentne ja vastutustundlik, kuid otsustav võitlus. Bretoonidel on väga tugev õiglustunne, Bretoonid on väga sügavalt kristlased. Bretoonid tunnevad ebaõiglust enda suhtes. Persoonid on küll vabanenud peale surutud alaväärsustundest, kuid siiski on kummaline, et ollakse 20. sajandil Euroopas veelgi sunnitud oma olemasolu eest võitlema. Bernhard küsis, kas kujutaksite, et Prantsusmaa nõuab mustlaste venelaste õiguste kaitset kuid samas ignoreerib Bretoone. Me oleme kõik Euroopa kodanikud. Euroopal on programmid, mis ütlevad, et ajaloolisi vähemusi peab respekteerima ka keeletasandil ning selle tõttu on Bretoonid oma tuleviku suhtes lootusrikkad. Ja tulles tagasi veel korraks muusika juurde arvasin, arvan, et tema arvates ei leita pretanniesed, eksisteeriks mingit ohtu betooni muusikale või leitakse, et keegi seda reedab. Sest kõik suured muusikud valdavad nii kaasaegseid tehnikaid, kuid paremini veel, nad valdavad traditsioone ja oskavad oma loomingusse. Võtab parim osa Bretooni traditsioonist. Benaarsestaal tõstis eriti esile juba hermelini saates varemgi üles astunud betoonlauliku Rick Marshalli fondi. Kes on teinud, olete koos Rumeenia mustlastega ja Albaania esitajatega. Järgnevalt olekski pakkuda kuulata Rick Marshall ja kahe teise muusiku Thierry Rubeni ning India päritolu mehe amet Khani poolt kokku mängitud plaadi pealt antriib Röör ehk siis kolm venda. Nimilugu see on ilmekaks näiteks sellest, kuidas võib Bretooni muusika eksisteerida koos näiteks india pärimusega. Huvitava ja teistsuguse pildi pretanniast ja Bretoonidest lõi teine intervjueeritav tomaanduros. Monthy Rush kuulub kindlasti Bretoonide nooremat põlvkonda ning küsimuse peale, mida teevad noored Bratoonid kaasajal vastaste oma. Lühidalt noored Bretoonid on kiindunud poliitikasse ja pidudesse. Edasi jätkas ta oma noored poliitikas, see tähendab, et Britannias on olemas teatud protestikultuur. Sestap on noored erinevalt teistest prantslase noortest märksa aktiivsemad isegi siis, kui neil pole erilist poliitilist ambitsiooni. On palju noori, kes löövad Gaza tsiviilpoliitilistes organisatsioonides näiteks kriin, piis või muud sellised organisatsioonid ning teod selles mõttes, et Britannia seal väga palju festivale ja ansambleid, mis kõik on väga erinevad mängivad aga erinevaid stiile ning neid leidub britannias tunduvalt rohkem kui Prantsusmaal. Kuuldud lugu võis viia mõtted ka Eestis mõne aja eest väga populaarseks saanud äärmiselt sunni filmi Ameli peale ja seda täiesti põhjendatult sest kuuldud loo, mille pealkirjaks oli õnnelikud tunnid, autoriks on betoon Jan Jensen kes ongi filmi Ameli muusika autor, Janssen, kes on nüüd viimasel ajal ülimenukas just tänu filmile Ameli oli aga pretannias juba märksa varem tuntud. Küsimuse peale, mida arvavad Bratooni noored maa traditsionaalsus, muusikast või kultuurist vastast ja et suhtumine on õige vastuoluline. Ühest küljest on olemas Bratooni kultuuripärand, mis on elav tänu entusiastidele, muusikutele, kes on seda säilitanud ja hoiavad elus kes annavad välja plaate, korraldavad festivale. Kuid kõik see puudutab noori linnas suht pealiskaudselt maale tõsisemalt. Nool korraldatakse ju palju snooze, Bretooni tantsuõhtuid. Betoonikultuur on noortele Bretoonidele veidi kauge põrand armastatakse, selle üle ollakse uhked, aga seda enam väga hästi ei tunta. Britannia oli juba väga kaua olnud integreeritud Prantsusmaasse Bretoonid, prantsusekeelsed separatismi huvita inimesi, betoonikultuur on uhkusasi, maa ja linna vahel on aga vahe väga suur. Linnades hinnatakse Bratooni kultuuri sele kitšillikes vormides. Linnades pole inimesed sellest väga läbi imbunud, aga maal, eriti mõnes piirkonnas näiteks kempeeri taga operetooni kultuur vägagi elav. Kuuldud loositas baski Bretooni päritolu ansambel Mogoka. Noorte trotsimis. Kultuurist rääkides mainis Toma, et Britannias on väga levinud ja populaarne noorte seas ka punkmuusika, mille üheks keskuseks on renni linn. Rennis on palju kontserte olnud ja eksisteerib tõeline punkbändide võrgustik ning antakse välja kogumikku Preisin Tizar tüür, tegutsevat sõltumatut raadiod, mis on palju tugevamad kui mujal ning tehakse muusikat 70.-te aastate stiilis. Aga see on ikka selline oma sõnade järgi by punk, mis räägib tüdrukutest, alkoholist ning poliitilist selget sõnumit ei ole. Punkmuusika juures võlub Noori pigem Tomarvates marginalism ja see, et nad ei kuulu tarbimisühiskonda. Kui ma rändasin suvel britannias ringi, kuulsin ühelt mehelt, kes mu auto peale võttis. Sellist huvitavat lauset. Kõrvuti rahvamuusikaga ja betoonimuusikaga on britannias võrdselt populaarne ka rege muusika. Küsides sedasama tomaa käest, küsides oma käest asja üle, selgus, et Regean tõepoolest britannias väga populaarne. No siin võiks otsida analooge punk muusikaga, et pulka rege muusika, auditooriumi moodustavad protestimeelsed noored. Kuid veel kord oma rõhutas, et siin ei ole tegemist mitte Extremismiga, vaid seal mingit sorti teatud pehme protest. Koolinoored tunnevad ennast veidi eemal olevat tarbimisühiskonnast ning rege on sümpaatne muusika, mis pole ju muusikaäris kriti keskne ning kõrval seisev. Jaa, Bratoonidel olevat tõepoolest tunne, et nad on paljudest maailma asjadest nagu kõrgem. Kuid selles pole kibestumist. Songiberatooni kultuur ning nii rege kui punkmuusika kui ka noorte protestivaimuga on seotud ka surfamine ning purilauaga sõit, mis on väga levinud Britannias ning samuti ka Baskimaal. Ning tomo arvates on nii britannias kui Baskimaal kõige rohkem kõige kõrgemal tasemel surfajaid. Samas ei ole siin ka midagi imestada, rand on Britannias igalt poolt maksimumi, ilmselt vaid 60 kilomeetri kaugusele ning samamoodi ei ole, surfamine on väga kallis ja väga paljud Bratoonid tegelevad sellega. On väga nimekaid surfamis randu ning on isegi ansambleid, mille liikmed surfad ja kirjutavad sellest laule surphonexperetooni dünamismi elemente. Ja samamoodi surfamisega kaasneb tunne, et kuulutakse teatud mõttes erilisse kooslusesse. Meri mängib Britannias väga suurt rolli. Tomosõnade järgi on kõik Bretoonid seotud merega ja merd respekteeritakse. Isegi kui suures linnas elada nagu tomaa, kes elab rennis ollakse alati merega seotud, sest ikka on mere ääres elavaid sõpru, kellel on seal maja, kellel sugulasi, kellel vaat alati on keegi, kes võtab sõbrad autoga kaasa mere äärde siis minnakse surfama. Meri on oma sõnade järgi Britannias väga oluline ja noored armastavad seda eriti. Kuuldud loo esitas Bretooni muusik nimega Miaszek. Jazzeki plaadi pealkirjaga Saar tõi tomaa stuudiosse kaasa ning Miaszekist rääkis ta järgnevalt. Millessegi. Muusika on prantsuse estraad, kuid tema süda on Britannias. Sekile heideti ette, ta jättis Britannia ning see tegi talle haiget. Sekal huvitav, tan, prestis pärit, ta on tõeliselt Bretoonlikult melanhoolne. Ta on meremeeste Moil kasvanud joodik väga sümpaatne ja teeb väga head muusikat, mis küll pole Tony oma, kuid ta ise on betoon. Ta on keegi, kes heideti pärast esimest albumit vuaar paratooni kogukonnast välja. Ta on noor, edukas Boratoon, kellel läheb tänapäeval hästi korda, andis Miaszekvristes kontserti, kus inimesed olid loosungitega, mine koju, sa pole enam siit sekka, oli sellest väga puudutatud ning andis intervjuu ühele väljaandele, kus ta ka avameelselt oma tunnetest rääkis. Kuuldud laulu pealkiri oli Franz Johnson Bresti linna väga halva kuulsusega linnaosa. Selline koht, kus on väga palju meremeeste kõrtse ja üsna kriminogeene seltskond. Ja kuuldud laul oli sügavalt melanhoolne. Rääkides põhimõtteliselt sellest, et kõik algab uuesti. Aga miski ei parane, kui südamed on portselanist. Ning niimoodi on kõik läbi liiga hilja. Fraalse sillal on neidu kena vaadata. Et ma võiksin mõtlen ma päevaks joomise maha jätta, et neidu teda solvamata, kallistada, peavaluta pohmakat. Kuid miski ei lähe nii, nagu ma soovin. Ja mind haarab jälle joomaisu. Tulles nüüd aga märksa lõbusamate teemade juurde tagasi. Rõhutas ja et betoonitraditsioonis on festivalid alati ka elujõulist olnud. Ja igal suvel korraldatakse terve hulk kõikvõimalikke üritusi. Suur hulk erinevaid kontserte on viinud ka nende organiseerimise sellisele tasemele, et Britannia on kõige suurema kontsentratsiooniga kontserdipiirkond Prantsusmaal. Britannias toimub prantsuse suurim roki alternatiivfestival geiša öö ehk siis tõlkes vanade kärude festival. Ja sellised festivalid nagu sinist ja mis ei ole eest ka veel väga vana, kõigest kümneaastane ning oluline veel festival prantslaslik Saldjo renn, mis on prantsuse ja ehk ka kogu Euroopa üks leiulembesem festivale kus esinejate nimekirjas olevaid ültse ei tuntagi, kuid pärast festivali tõuseb paar-kolm seal esinenud alati edetabelite tippu. Muidugi on väga olulised Loviaani andasel digifestival ja Randma loos toimuv festival Pealkirjaga rokitee. Ja tomo arvates ongi festivalide korraldamine heal tasemel festivalide korraldamine. Üks Bretooni pärand, mis küll ei ole seotud traditsioonidega, kuid on siiski juba tänapäeva maailmas pärand. Ja mis on veel väga oluline, on pretanniest oma arvates. Ja mis on juba pärandiga rohkem seotud. Et betoonimütoloogia on vägagi elus. Lastele loetakse, räägitakse Bretooni muinasjutte. Temagi mäletab, kuidas talle loeti neid, kui ta väike oli ning samamoodi on Britannias väga populaarsed rollimängud, mis toimuvad müütilistes näiteks Merliniga seotud kohtades ning sinna kogunevad inimesed üle terve Prantsusmaa. Ning oleks pakkuda kuulata ansambli manu poolt loodud lugu nimega toona hõim, mis on samuti seotud betooni legendidega, betooni müstikaga. Ansambel ma luu on veel äärmiselt huvitav, sellepärast et ta viljeleb räppmuusikat ansambel manu. Liikmed on Pariisist pärit Bretoonid ansambel manu kohta on levinud väga vastakaid arvamusi. Ühed leiavad, et tegemist on kommertsiga, mida ei tasuks üldse kuulatega levitada. Teised leiavad, et noh, kui nad midagi teevad, siis kui sõprattanniale kasuks tuleb, siis miks mitte. Noorte seas on ansambel manu väga populaarne. Aga lühikene kokkuvõte või võib-olla isegi esimene salm sellest, millest ansambel manu laul toona hõim räägib. Et tuul tuhiseb Britannia tasandikel. Heidan viimase pilgu oma naisele pojale ja kodule. Akim sepa poeg tuli mulle järgi. Trueedid otsustasid pidada võitlust orus seal, kus meie esiisad suured keldi sõdalased pärast suuri lahinguid võimu võtsid. Nüüd on aeg kaitsta raad Simerite armee vastu, mis seal valmis, mõõk kuristama. Kogu hõim on kogunenud suurte men Hiride juurde palumaks jumalat, et need võtaksid meid õnnistada. Pärast palvet vendadega andsid pealikud meile lonksu Ženni. Seal britannia traditsionaalne meevein. Jumalate jook andsid meile lonksu Ženni julgus, eks seevastupidavus, eks, et jääksime lahingus võimsaks ja uhkeks. Mina lähen lahingusse esimest korda ja ma loodan, et olen taana hõimu väärikas esindaja. Laulu lõpus on siis laulu minategelane ainus stana hõimu esindaja ja taana hõimujuht. Refräänis öeldakse, et taano orus võisime kuulda kolmude äärest lahingulaulude koja. Ilus kas pole? Jutuajamise lõpus ütles ta, et britanniat võiks tänapäeval jagada kolmeks erinevaks piirkonnaks. Et eksisteerib justkui kolm britanniat, on suurte linnade Britannias, on ränni Britannia, mis ei sarnane alati Britannia muude osadega. Ja meile suhtumine maapiirkondadesse on ehk mõneti sarnale Pariisi üldise suhtumisega Bretoonidesse britanniasse ranniku Britannia, mis on dünaamiline, muutuv, mis elab turismist kalastamisest. Ning siis on veel üks unustatud Britannia, mis seal Britannia keskosa ajast puutumata Britannia mis on väga ilus ja hingematvalt kaunis. Sinna piirkonda jääb siis Porkeljandi, mets ja Britannia kõrgepiirkond. Tomaan seal fessionaalsetel käinud. See piirkond on teistest ära lõigatud ning väga positiivse sündmusena toimub seal mainitud geisha röövfestival, mis piirkonda natukene elavdab ja tomaal südamele on kõige lähedasem. Ja kõige kaunim just keskBritannia. Selliseks kujunes tänane hermelini saade rääkides britanniast läbi kahe erineva inimese maailmavaate, kellest üks oli teisest umbes põlvkonna jagu vanem. Sellepärast sai tänasesse hermelini saatesse valitud ka selline muusika ja saadet jääb lõpetama lugu pealkirjaga Bryanboruu mille autoriks on juba vana tuttav ällonsti well. Bryanboruu on laul, mis räägib Iiri kuningast Iiri kuningast nimega Brian Boru, kes valitses Iirimaal 10. sajandi lõpus 11. sajandi alguses. Kes oli viimane Iirimaa suurtest kuningatest, nagu neid nimetati ar three. Brian Voruu oli Iirimaa kuningas, kes lõi puruks maale tunginud normannid ning liitis üksteisega sageli vaenujalal ning killustunud väikesed Iiri kuningriigid. Bryan Voruu legendide järgi mänginud ka pilli harfi ja Brian pruu. Harfi kujutis on ka tänapäeva Iirimaa üheks sümboliks. Ja miks ma mängin, vaata viimaseks looks enamsti välja esitatud Brian Boruud. See oleks justkui sissejuhatus viimasesse järgmisesse hermelini saatesse mille pealkirjaks on ristumised ja kus võetakse seesama meloodia uuesti ühe teise ansambli poolt ülesse. Aga seniks kõike head kuulmiseni nägemist või siis jällegi kenavu.